4-13-8451/6 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-13-8451

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. jaanuar 2014, Tallinn

Väärteoasja number

4-13-8451 (2317,13,008938)

Kohtunik

Märt Toming

Kohtuistungisekretär

Eda Loor

Tõlk

Maksim Tšurkin

Väärteoasi

I.Z-i kaitsja kaebus Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse

liiklus-

menetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnandi

Kairi Palits 20.11.2013 otsusele nr 2317,13,008938

I.Z-i karistamises LS § 227 lg 4 ettenähtud

väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku

ulatuses, so 900 eurot ja LS § 227 lg 5 p 3 alusel

lisakaristusena

mootorsõiduki

juhtimise

õiguse

äravõtmisega 8 kuuks.

Menetlusest osa võtnud isikud

Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu

Kaitsja:

advokaat

Marina

Leis,

Viruvärava

Advokaadibüroo, Ravi 14-1, Tallinn

Menetlusalune isik: I.Z, ik XXX,

XXX.

RESOLUTSIOON

1. Jätta

I.Z-i

kaitsja

kaebus

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnandi Kairi Palits 20.11.2013 otsusele nr 2317,13,008938 I.Z-i karistamises LS §

227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, so

900 eurot ja LS § 227 lg 5 p 3 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 8 kuuks rahuldamata.

2. Jätta Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnandi Kairi Palits 20.11.2013 otsus nr 2317,13,008938 I.Z-i karistamises LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja LS § 227 lg 5 p 3 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 8 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Määratud lisakaristuse, so mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 8 kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 8 kuulise tähtaja möödumisel.

4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 15.01.2014. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 23.01.2014. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg 14.02.2014. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 15.02.2014. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse

vanemväärteomenetleja politseileitnandi Kairi Palits 20.11.2013 otsusega nr 2317,13,008938 karistati I.Z-i LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga

225 trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja LS § 227 lg 5 p 3 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 8 kuuks selles, et menetlusalune isik 02.11.2013 kell 11.45 A.H.Tammsaare teel suunaga Laki tänava poole Tallinnas juhtis mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 119 +/- 4 km/h, mis ületas lubatud sõidukiirust 50 km/h mitte vähem kui 65 km/h, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS §

227 lg-s 4 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse, milles taotleb kohtuvälise menetleja otsuse osalist tühistamist määratud rahatrahvi osas, vähendades rahatrahvi ning juhtimisõiguse äravõtmise osas, jättes juhtimisõiguse alles. Kaebusega ei vaidlustata väärtegu, vaid vaidlustatakse väärteo eest määratud karistust. Menetlusalune isik tunnistab väärtegu, viis tütre trenni, kuhu oli hiljaks jäämas. Kiiruse ületamist ei märganud ning liiklusohtlikku olukorda ei tekitanud. Menetlusaluse isiku nooremad kaksikud on 1-aastased väikelapsed, abikaasa viibib lapsehoolduspuhkusel, lapsi tuleb transportida raviasutustesse ja abikaasal juhtimisõigust ei ole.

Kaebuse esitajale määratud rahalised karistused on tasutud, kahetseb juhtunut sügavalt. Kaebuse esitajale määratud karistus ületab kohtupraktikas kohaldatavat karistust sääraste rikkumiste eest. Juht oli kaine ja temalt juhtimisõiguse äravõtmine kaheksaks kuuks ei ole põhjendatud. Peres kasvab kolm last, keda tuleb igapäevaselt transportida kooli ja trenni, kaebuse esitajale on juhtimisõiguse olemasolu tööülesannete täitmiseks vajalik. Tema töötamist OÜ XXX kinnitab väljastatud tõend. Juhtimisõiguse kaotamisel kaotab kaebuse esitaja töö ja pere ainsa toitja.

Kohtuistungil menetlusaluse isik selgitas, et töö tegemiseks on talle juhiluba vaja, väga kahetseb, vabandust rikkumisele ei ole. Naisel lõpeb emapalk 3 kuu pärast ära, kui kaotab juhtimisõiguse, kaotab töö. Nüüdsest sõidab kõikide reeglite järgi. Sõiduk ei olnud tema oma, ei tundnud sõidukit. Kas õigusi või kohustusi selgitati, seda ei mäleta, tehti protokoll. Ei mäleta, võib-olla näidati radari näitu, võib-olla anti õigusi lugeda. Väärteoprotokolli pöördel on tema allkiri, tutvus õigustega. Ei tahtnud kedagi ohtu seada, enam nii ei tee.

Ei õigusta varasemaid rikkumisi, igaüks võib eksida, lihtsalt juhtub, iga inimene eksib. Viis last trenni, laps oli autos, 14 aastane. Kaitsja leidis, et otsuse tegemisel ei ole arvestatud kahetsusega kui karistust kergendava asjaoluga. Kui vaadata väärteoprotokolli, siis ilmneb, et menetlusalusele isikule ei ole tutvustatud tema õigusi ja kohustusi, puudub allkiri. See on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine. Paluks kohtul vaagida võimalust kaebus rahuldada. Volitajalt juhtimisõiguse äravõtmisega kannatab kogu pere, laste ema on lapsehoolduspuhkusel, tööle minna ei saa.

Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et otsuse koostamisel on järgitud kõiki KarS § 56 lg 1 nõudeid. Tegemist on tahtliku teoga, sõidukiiruste vahe lubatu ja tegeliku vahel oli nii suur, et see ei saa jääda märkamatuks. Teised liiklejad oleks oma kiirusega pidanud äratama tähelepanu, et neist möödutakse kui postist. Karistuse määramisel tuleb arvestada erija üldpreventiivseid eesmärke. Menetlusalust isikut on korduvalt karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, karistused ei ole mõju avaldanud, rikkumised lähevad järjest raskemaks.

Eripreventiivsetel eesmärkidel on lisakaristuse kohaldamine täiesti põhjendatud. Lubatud sõidukiiruse ületamine on Eesti teedel muutunud massiliseks, ka üldpreventiivsed eesmärgid nõuavad liiklusest kõrvaldamist. Lisakaristus on määratud üsna sanktsiooni alammäära lähedasena. Alammäär on alates 6 kuust, kaks kuud rohkem. Seda ei ole üldse palju. Otsus on täiesti seaduslik. Kohus, tutvunud esitatud kaebuse ja selle lisadega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kaitsja ja kohtuvälise menetleja arvamused, tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevale seisukohale.

Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piidest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, asub kohus seisukohale, et väärteomenetluse käigus kogutud tõenditega on tõendamist leidnud menetlusaluse isiku poolt talle LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemine. Nii tuleneb 02.11.2013 koostatud Liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist, et Põhja prefektuuri Lõuna politseijaoskonna piirkonnapolitseinik Kristjan Pajupuu teostas 02.11.2013 kell 11.45 riikliku järelevalve korras I.Z-i juhitud mootorsõiduki BMW X5 reg nr-ga XXX liikluskiiruse mõõtmist Tallinna linnas, Tammsaare teel Mustamäe tee ja Laki tänava vahel sõidusuunaga Laki tänava poole ning seadme lugem fikseeris sõiduki kiiruseks 119 km/h.

Lubatud sõidukiirus mõõdetaval teelõigul oli aga 50 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatuseks on +/- 4 km/h, mis tähendab, et sõidukiirust ületati mõõdetaval teelõigul mitte vähem kui 65 km/h. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist nähtuvad ka üksikasjalikud andmed kiirusemõõteseadme, selle kehtiva taatluse, kasutamise käigu ja tulemuste kohta ning mõõtmise tehiolude kirjelduse kohta. Seega on eelmärgitud protokolli ja väärteoprotokollis kirjeldatu pinnalt tõendamist leidnud menetlusaluse isiku poolt talle inkrimineeritava väärteo toimepanemine.

Süüteo toimepanemist ei vaidlusta ka kaebuse esitaja, kahetsedes toimepandut. Kohtuväline menetleja on hinnanud menetlusaluse isiku käitumist LS § 15 lg 1 p 2 nõude rikkumisena ja kvalifitseerinud menetlusaluse isiku käitumise LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteona. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja hinnang menetlusaluse isiku käitumisele on põhjendatud ja õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteona. Hinnates kaebuse argumente, mille juurde on kaebuse esitaja jäänud ka kohtuistungil, märgib kohus järgmist.

Vastavalt LS § 227

lg 4 sätetele karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 24 kuuni. Sama paragrahvi lõike 5 p 3 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja LS § 227 lõikes 4 sätestatud süüteo toimepanemise eest kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 6 kuust kuni 12 kuuni. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 227 lg-s 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 8 kuuks.

Seega on põhikaristus määratud ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra mõningal määral ületavas määras ja lisakaristus alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et LS § 227 lg-s 4 sätestatud rikkumise alammäära ületamise osas on menetlusaluse isiku süü mitte eriti suur.

See omakorda tähendab, et karistuse määra valikul tuleks lähtuda ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast, kuivõrd kehtiva kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks vastava seadustiku (käesoleval juhul liiklusseaduse) sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt tuvastatakse menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellest põhimõttest lähtuvalt võiks asuda seisukohale, et kohtuvälise menetleja poolt kohaldatud rahatrahv 225 trahviühiku ulatuses ei ole proportsionaalne toimepandud rikkumisega.

Samas on tegemist väärteoga, mille eest on võimalik määrata karistusena rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, kuid lubatud sõidukiiruse ületamise eest 41 kuni 60 km/h (LS § 227 lg 3) võib karistada rahatrahviga kuni 200 trahviühikut. Seega tuleb asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü suurust arvestades on karistuse määramine määras, mis ületab LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo eest määratava karistuse maksimumi, täiesti põhjendatud ning seda ka põhjusel, et menetlusalust isikut on korduvalt samalaadsete väärtegude toimepanemise eest karistatud.

Juba see asjaolu tingib menetlusalusele isikule rangema karistuse määramise kui määrataks karistus isikule, kes on sarnase väärteo toime pannud esmakordselt. Samas leiab kohus, et süü suurust mõjutab oluliselt ka süüteo toimepanemise aeg ja koht. Käesoleval juhul on lubatud suurima sõidukiiruse ületamine aset leidnud tavapäraselt tiheda liiklusega asulasisesel teel ja tegemist ei ole teelõiguga, mis asuks hajaasustusega piirkonnas. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et süüteo toimepanemise tehiolud, sh toimepanemise koht ja kellaaeg muudavad menetlusaluse isiku teo ohtlikumaks ja sellest tulenevalt süü suuremaks.

Seetõttu asub kohus seisukohale, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus vastab menetlusaluse isiku süüd kogumis arvestades süü suurusele. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist, siis on lisakaristus kohaldatud alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Seejuures märgib kohus, et kui isiku käitumises tuvastatakse juba LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo koosseis, siis on selline juht liikluses teadlikult ja tahtlikult ohtlik ning selline juht tuleb kas põhivõi lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada. Sellises määras lubatud sõidukiiruse ületamine ei saa jääda ühelegi juhile märkamatuks ja sellise iseloomuga süütegu on võimalik toime panna vaid eesmärgipäraselt.

Kohtuistungil selgitas menetlusalune isik, et ta ei pannud kiiruse ületamist tähele, kuivõrd oli kasutusse võtnud võõra sõiduki ega teadnud selle omadusi. Samas ilmneb menetlusaluse isiku ütlustest, et ta viis last trenni ja oli hiljaks jäämas. Seega oli kiiruse ületamine teadlik. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt on menetlusalust isikut varem karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. Karistusregistri andmetest nähtuvalt on teda ainuüksi 2013 aasta jooksul karistatud neljal korral LS § 227 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest rahatrahvidega ning viimase trahvi on menetlusalune isik tasunud 09.09.2013, so vähem kui kaks kuud enne menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemist.

Vaatamata sellele, et eelmine kord pani menetlusalune isik toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo, mille eest on võimalik karistada sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega nii põhikui ka lisakaristusega, piirduti karistuse määramisel pelgalt rahatrahviga, kuigi menetlusalusel isikul oli mitu kehtivat karistust samalaadsete väärtegude toimepanemise eest.

Kohus

teeb

sellistest

karistusandmetest järelduse, et varasemad määratud ja valdavalt tasutud rahatrahvid ei ole sundinud menetlusalust isikut liikluses end mõistlikult ülal pidama. Seega ka eelmine ja suhteliselt värskelt määratud rahatrahv ning ka eelmised trahvid oodatud tulemust ei saavutanud ega sundinud menetlusalust isikut hoiduma uue ja veelgi ohtlikuma väärteo toimepanemisest. Sellest tulenevalt on kohtu arvates pelgalt rahaline mõjutamine ennast ammendanud ja kohaldada tuleb ka teiseliigilisi seaduses ettenähtud mõjutusvahendeid. Menetlusaluse isiku ohtliku väärteo toimepanemine näitab menetlusaluse isiku äärmiselt üleolevat suhtumist liiklusohutusse ja liikluskorraldusse tervikuna.

Kohus leiab, et taolises ulatuses lubatud sõidukiiruse ületamise puhul tuleb ohtlikult käituv juht pikemaks ajaks liiklusest kõrvaldada, tagamaks teiste liiklejate ohutuse vähemalt selleks ajaks kui ohtlik juht liikluses sõiduki juhina ei osale. Samuti asub kohus seisukohale, et kaebuse esitanud isiku juhtimisõiguse saamise eelduseks on liiklusnõuete tundmine ning temale juhtimisõiguse andmine peaks näitama seda, et isik on vajalikud teadmised omandanud. Seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest kui karistustest nende nõuete rikkumiste eest ning karistusandmete kohaselt on menetlusalusel isikul vastav pikaajaline kogemus olemas.

Seejuures peaks kaebuse esitaja olema teadlik sellest, et tema enese väär käitumine liikluses põhjustab suuremaid rahalisi kohustusi määratava rahatrahvi näol ja tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ning isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva selleks, et tema ja tema lähedaste olukord tema tahtliku ja süülise käitumise tõttu ei halveneks, senine mugav elulaad säiliks ning võimaldaks töötada töökohal, kus on vajalik juhtimisõiguse olemasolu. Seega sõltub kaebuse esitaja heaolu kaebuse esitaja enda käitumisest, sh ka käitumisest liikluses ning teadlikult tehtud valikutest.

Väärteoasja materjalidest nähtuvalt seadis kaebuse esitaja ohtlikku liiklusalast väärtegu toime pannes ohtu mitte ainult iseenda ja kaassõitjana sõitnud alaealise lapse, vaid ka teised liiklejad ja nende vara, mis kohtu arvates näitab kaebuse esitaja ükskõiksust liiklusohutusse, mille järgimine on juhile kohustuslik. Seonduvalt kaebuses ja kohtuistungil esitatud väitega töötamisse töökohal, kus juhtimisõiguse olemasolu on vajalik ja millise töökoha olemasolu on asutud tõendama OÜ XXX juhatuse liikme tõendiga, märgib kohus alljärgnevat.

Kohus peab vajalikuks märkida, et juhtimisõigusega seotud töö tegemine ei muuda olematuks kaebuse esitajale inkrimineeritud väärtegu ega oleks lisakaristuse kohaldamist välistavaks asjaoluks. Kehtiva kohtupraktika kohaselt ei ole töökoha kaotamise võimalus iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab sõidukit liikumispuude tõttu. Kuna kohtule ei ole esitatud andmeid, et menetlusalune isik vajaks juhtimisõigust seoses liikumispuudega, siis ka muid erandlikke asjaolusid ei esine.

Kui võtta juhtimisõiguse vajalikkuse osas aluseks kaebuse esitaja põhjendused, siis on tegemist olukorraga, kus juhtimisõigust on tal vaja selleks, et last kooli ja trenni viia ja lapsi toimetada raviasutusse ja täita töökohustusi. Kohus leiab, et arvestades asjaoluga, et kaebuse esitaja elab Tallinna linnas ning kõik sihtpunktid, kuhu on vaja lapsi toimetada, asuvad samuti Tallinna linnas, siis on Tallinna linn kaetud erinevat liiki ühistranspordivõrkudega kogu linna ulatuses ning ühistranspordi kasutamiseks ei ole juhtimisõiguse olemasolu vajalik.

Valdav osa Tallinna elanikest kasutab ühistransporti ja suudab oma elu korraldada ning kohtu arvates peaks selleks suuteline olema ka menetlusalune isik. Töökohustuste täitmise osas juhtimisõiguse vajalikkuse kohta märkis kohus juba eespool, et töötamine juhtimisõigust eeldaval töökohal ei ole lisakaristuse kohaldamist välistavaks asjaoluks. Kohus leiab, et võrreldes menetlusalusele isikule juhtimisõiguse kaotusest tekkiva ebamugavusega on liiklusohutuse suurenemine ajaks, mil ohtlikust juhist menetlusalune isik on liiklusest kõrvaldatud, suurema tähtsusega, st kollektiivsed huvid kaaluvad üles üksikisiku huvi.

Peale selle nähtub kohtule koos kaebusega esitatud menetlusaluse isiku tööandja tõendist, et ta on asunud autojuhina tööle alates 06.11.2013, so neli päeva pärast menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemist, seega teadmises, et karistusega kaasneb ilmselgelt juhtimisõiguse äravõtmine. Sellele viitab ka asjaolu, et juba pärast väärteoprotokolli koostamist on menetlusalune isik esitanud tõendid kohtuvälisele menetlejale selle kohta, et ta töötab XXXOÜ . Sellesse tõendisse puutuvalt peab kohus tähelepanuväärivaks asjaolu, et menetlusaluse isiku taotlus on kohtuvälisele menetlejale esitatud e-kirjaga 17.11.2013 ning manusena lisatud taotlus kannab kuupäeva 05.11.2013.

Seega taotlusest nähtuvalt on 05.11.2013 menetlusalune isik märkinud, et tema igapäevane töö on seotud auto juhtimisega ning tema tööandja on XXXOÜ. Kohtule kaebuse lisana esitatud XXXOÜ tõendist nähtuvalt asus menetlusalune isik tööle alles 06.11.2013. Seega on erinevatele menetlejatele esitatud erinevaid andmeid tööandja kohta ning kohtuvälisele menetlejale esitatud ja 05.11.2013 koostatud taotluse esitajal selle tööandajaga igasugune töösuhe puudus. Seejuures on väärteoprotokolli koostamisel andnud menetlusalune isik hoopis teise tööandja andmed.

Kohtuistungil

märkis

kaitsja,

et

väärteomenetluse

käigus

on

aset

leidnud

väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine, kuivõrd menetlusalusele isikule ei ole tutvustatud menetlusaluse isiku õigusi ja kohustusi. Kohtuistungil ilmnes, et väärteoprotokolli pöördel on menetlusaluse isiku allkiri õiguste ja kohustustega tutvumise kohta ning menetlusalune isik tunnistas, et on õiguste ja kohustustega tutvunud. Kohus leiab, et kaitsja viide menetlusõiguse normide rikkumisele tuleneb asjaolust, et menetlusalune isik saab väärteoprotokolli koostamise järgselt enda kätte isekopeeruva protokolli teise eksemplari, millele ta allkirja ei anna ning allkiri antakse vaid esimesele eksemplarile, mis jääb väärteotoimikusse. Seejuures ei ole nimetatud protokoll mõlemapoolselt isekopeeruv, mistõttu ei saagi menetlusalusele isikule antava eksemplari pöördel olla menetlusaluse isiku allkirja. Puutuvalt kaitsja väitesse, et kohtuväline menetleja ei ole otsuse koostamisel arvestanud menetlusaluse isiku kahetsusega, peab kohus vajalikuks märkida järgmist. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on otsuse koostaja märkinud karistust kergendava asjaoluna kahetsuse. Seega ei saa väita, et otsuse koostaja oleks kahetsuse, so kergendava asjaolu olemasolu eiranud. Kohus leiab, et kahetsuse kui kergendava asjaolu mõju menetlusalusele isikule määratud karistusele ei ole nii suur, et saaks süü suurust ja erining üldpreventiivseid eesmärke karistuse mõistmisel üles kaaluda. Kohtu arvates on lisakaristuse määra arvestamisel kohtuväline menetleja ilmselgelt karistust kergendava asjaoluna arvestanud. Vastasel juhul oleks lisakaristust kohaldatud oluliselt kõrgemas määras. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtueelse menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Märt Toming

Kohtunik