3-13-47/15 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Enno Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 13.01.2014; Tallinn Haldusasja number 3-13-47 Haldusasi A.A. kaebus Harku Vallavalitsuse 02.10.2012 korralduse nr

913 tühistamise nõudes RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Harku Vallavalitsuse taotlus kolmanda isikuna K. B.-N. menetlusse kaasamiseks;

2. Jätta A.A.e kaebus läbi vaatamata ja tagastada see kaebuse esitajale;

3. Jätta protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda;

4. Saata menetlusosalistele määruse ärakiri, sh teadmiseks K. B.-N.le Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib menetlusosaline esitada halduskohtu kaudu päeva jooksul määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule arvates määruse ärakirja kättesaamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harku Vallavalitsuse 02.10.2012 korraldusega nr 913 „Maa ostueesõiguse erastamise võimalikkus“ määrati Harku vallas Harkujärve külas asuva, ¾ mõttelises osas A.A.ele ja ¼ mõttelises osas J.P.ile kuuluva elamu ja selle kõrvalehitiste teenindamiseks vajalik maa pindalaga 2403 m2. Maa asukoht on Harjumaa, Harku vald, Harkujärve küla Hobuseraua tee 8, millel paikneb elamu koos lauda ja keldriga. Maakasutuse sihtotstarve on elamumaa ning täpne suurus 2403 m2.

2. A.A. esitas 02.11.2012 eelnimetatud korralduse peale vaide. Kaebaja soovis erastada suuremat maatükki, mis hõlmaks ka vaidlustatud korralduses märkimata jäänud sauna ja selle juurde erastatavat maad. A.A. ei pidanud õigeks vallavalitsuse ametnike seisukohta, mille kohaselt oli sauna puhul tegemist ebaseadusliku ehitisega.

3. Harku Vallavalitsuse 11.12.2012 korraldusega nr 1130 „Vaie Harku Vallavalitsuse 2. oktoobri 2012 korralduse nr 913 kehtetuks tunnistamiseks“ jäeti A.A.e vaie rahuldamata, sest (sisuliselt) samas asjas oli olemas jõustunud kohtuotsus (haldusasi nr 3-10-1611). Sama vaideotsusega jäeti uuendamata ka Järve-Männiku hoonestuse juurde ostueesõigusega erastatava ning ehitise teenindamiseks vajaliku maa piiride ja suuruse määramise menetlus.

4. A.A. esitas 10.01.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse Harku Vallavalitsuse 02.10.2012 korralduse nr 913 tühistamise nõudes.

5. Tallinna Halduskohtu 19.02.2013 määrusega võeti kaebus menetlusse ning edastati seisukoha andmiseks Harku Vallavalitsusele. Sama määrusega kaasas kohus kolmanda isikuna menetlusse veel

J. P.

6. Harku Vallavalitsus esitas 07.03.2013 Tallinna Halduskohtule omapoolse vastuse ning taotluse kaasata kolmanda isikuna menetlusse ka K. B.-N., sest kaebusega on soovitud saavutada õigustatud subjektile tagastamisele kuuluva maa arvelt suurema maa-ala erastamist. Samuti taotleb vastustaja valla menetluskulude väljamõistmist kaebuse esitajalt. J.P. kolmanda isikuna toetab kaebaja positsiooni ja esitas omapoolse seisukoha 22.03.2013, milles andis ka muuhulgas teada, et oli esitanud Riigikohtusse teistmisavalduse haldusasjas nr 3-10-1611 tehtud lahendite läbivaatamiseks.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Halduskohtumenetluse seadustiku § 151 lg 2 p1 alusel võib kohus jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad seadustiku § 121 lõikes 2 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lõikes 2 on sätestatud, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki (punkt 2).

8. A.A. on esitanud kaebuse Harku Vallavalitsuse 02.10.2012 korralduse nr 913 „Maa ostueesõiguse erastamise võimalikkus“ tühistamiseks. Nimetatud korraldusega määrati kindlaks Harku vallas Harkujärve külas asuva, ¾ mõttelises osas A.A.ele ja ¼ mõttelises osas J.P.ile kuuluva elamu ja selle kõrvalehitiste teenindamiseks vajalik maa pindalaga 2403 m2. Maal paikneb elamu koos lauda ja keldriga. Kaebusest järeldub, et selle esitamise põhimotiiviks on erastamissoov suuremale maatükile, mis hõlmaks ka vaidlustatud korralduses märkimata jäänud sauna ja teenindusmaad. Kaebaja hinnangul taandubki vaidluse sisu (kokkuvõttes) küsimusele, kas asjas kogutud tõendite alusel tuleb lugeda sauna vastavalt AÕSRS § 14 lg 1 õigusliku aluseta püstitatud ehitiseks või mitte. A.A. on seisukohal, et sauna rekonstrueerimine 1977. aastal tagas ehitise säilimise ning seda ei saa lugeda uue ehitise püstitamiseks. Kaebaja toob veel eraldi välja, et Harku valla arhiivist on leitud hiljuti ka täiendavaid dokumente sauna olemasolu ja seaduslikkuse kohta ja et tegemist on majavalduste loenduse ja ülevaatuse andmetega, mida teostati 1977. ja 1984. aastal. Kaebaja arvates on eelnimetatu otsene tõend sauna seaduslikkusest, sest omavoliline ehitis oleks võimuorganite poolt kindlasti tuvastatud. Vastustaja märkis seoses eelnimetatuga, et taoliste andmete koostamise eesmärk ei olnud võimalike omavoliliselt püstitatud ehitiste seadustamine. Vastustaja hinnangul ei saanudki kaebajale ja kolmandale isikule kaasomandina kuuluva hoonestuse koosseisus ebaseaduslikult püstitatud sauna olla ning viitab seejuures mitmetele kohtulahenditele, sealhulgas lahendile haldusasjas nr 3-10-1611, millega on eelnimetatud asjaolu ühtlasi ka tuvastatud.

9. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga. Haldusasja materjalide juurde on esitatud Tallinna Ringkonnakohtu 12.11.2009 lahend (tl 95-102) haldusasjas nr 3-08-1787 ning 30.03.2012 lahend (tl 126-134) haldusasjas 3-10-1611, milles kohtud nõustusid sellega, et ehitusja kasutusloata sauna puhul ei saanud olla tegemist seadusliku ehitisega. Seonduvalt Harku Vallavalitsuse 13.04.2010 korralduse nr 455 vaidlustamisega on Tallinna Ringkonnakohtu 30.03.2012 otsuse punktis 16 veelkord nõustunud eelnevalt väljendatud seisukohtadega selles, et saun oli omavoliline ehitis. Uue piiride kulgemise ettepaneku tegemise kohustamise nõue jäi haldusasja nr 3-10-1611 raames samuti rahuldamata. Mis puutub kaebuses nimetatud täiendavasse tõendisse seonduvalt majavalduste loenduse ja ülevaatuse andmetega, siis sellelt pinnalt on esitanud J.P. teistmisavalduse Riigikohtule, kuid Riigikohtu 19.06.2013 määrusega kohtuasjas 3-7-1-3-80-13 jäeti teistmisavaldus HKMS § 244 lg 1 alusel menetlusse võtmata. HKMS § 244 lg 1 teise lause kohaselt võetakse teistmiavaldus menetlusse, kui selles esitatud asjaolud võimaldavad arvata, et tegemist on seaduses sätestatud teistmise alusega. Eeltoodut kokkuvõttes märgib kohus, et A.A.e korduvad kaebused on läbinud mitmekordse kohtuliku kontrolli ning kohtute otsused, kus on leitud, et vaidlusalune saun ei ole seaduslik ehitis, on jõustunud ning täitmiseks kohustuslikud. Lähtuvalt eeltoodust tuleb asuda seisukohale, et A.A.el ei ole võimalik kaebuse sisulist eesmärki saavutada ning Järve-Männiku maaüksusel asuvat sauna koos selle juurde kuuluva teenindusmaaga omandada. Tulenevalt õiguskindluse põhimõttest ei saa kaebajal olla piiramatuid võimalusi sama faktilise asjaolu kohtulikuks kontrolliks. Samuti tuleb arvestada menetlusökonoomika põhimõttega mille kohaselt tuleb vältida sisuliselt samade eesmärkidega kaebuste põhjalikku menetlemist. Seega tuleb jätta A.A.e kaebuse HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.

10. Vastustaja on esitanud ka taotluse K. B.-N. kolmanda isikuna menetlusse kaasamiseks. HKMS §

20 lg 1 alusel kaasab halduskohus isiku, kes ei ole pool, kolmanda isikuna menetlusse, kui kohtulahendiga võidakse otsustada tema õiguste ja kohustuste üle. Käesoleval juhul jääb kaebus üldse läbi vaatamata ning seega ei otsustata ka kolmanda isiku õiguste ega kohustuste üle. Lähtuvalt eeltoodust jääb kolmanda isiku kaasamise taotlus rahuldamata. Rahuldamata jääb ka vastustaja taotlus kaebajalt menetluskulude väljamõistmiseks, sest taolise, oma olemuselt korduva vaidluse puhul ei olnud haldusvälise õigusabi kasutamine ilmtingimata tarvilik. Kohtupraktikas ei ole kaebuste rahuldamata jätmise juhtudel haldusorgani õigusabikulusid üldjuhul siiski üksikisikutelt välja mõistetud. Seega ei pea kohus vajalikuks anda enam vastustajale ka tähtaega vastavate kuludokumentide esitamiseks, sest taotlus jääks rahuldamata olenemata sellest, milline on kulude suurus. Käesolevas haldusasjas jäävad võimalikud menetluskulud protsessiosaliste endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Enno Loonurm Kohtunik