3-13-1688/33 · Eesti Kohtud (Riigi Teataja)

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 13.01.2014. a Tallinn Haldusasja number 3-13-1688 Haldusasi E.I.M.B. kaebus Maksuja Tolliameti 29.05.2013 korralduse nr 13-7/363-13 tühistamiseks osas, milles kaebajat kohustati tasuma sunniraha 600 eurot ja tasutud sunniraha 600 eurot tagastamiseks kohustamiseks ning Maksuja Tolliameti 10.07.2013 vaideotsuse nr 6-1/1548-6 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja – E.I.M.B. Vastustaja – Maksuja Tolliamet, volitatud esindaja Källi Kiik Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord ja tähtaeg Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul arvates selle avalikult teatavaks tegemisest esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule.

ASJAOLUD

1. 17.05.2013 korraldusega nr 13-7/363-6 kohustas Maksuja Tolliamet (MTA) E.I.M.B.`i (maksumenetluses kolmas isik) isiklikult ilmuma suulise teabe andmiseks ja dokumentide esitamiseks maksuhalduri juurde 22.05.2013 kell 11.00. Korralduses selgitab MTA, et on alustanud Laketide Consulting OÜ suhtes maksuvõla sundtäitmise menetluse ning on ühtlasi kohustanud maksukohustuslase juhatuse liiget andma suulist teavet ja esitama dokumente, kuid see kohustus on täidetud vaid osaliselt. Märgitu on põhjuseks, miks maksuhaldur pöördub teabe saamiseks kolmanda isiku (maksukohustuslase töötaja) poole, kellel tuleb anda teavet Laketide Consulting OÜ majandustegevuse olemuse kohta ning esitada pangakonto väljavõte perioodist 01.10.2012 kuni 15.05.2013, millest nähtuks Laketide Consultig OÜ-lt tehtud töötasude väljamaksed. MTA märgib, et suhtles maksukohustuslase töötajatega, kes nõustusid maksuhalduriga vestlema üksnes oma esindaja juuresolekul. MTA hoiatab, et korralduse tähtajaks täitmata jätmise korral on maksuhalduril õigus rakendada sunniraha, sj esimesel korral kuni 600 eurot.

2. 29.05.2013 korraldusega nr 13-7/363-13, kohustas MTA E.I.M.B.`i tasuma sunniraha 600 eurot korralduse nr 13-7/363-6 täitmata jätmise eest. Korralduses märgib MTA, et E.I.M.B.`i asemel ilmus ettenähtud ajal maksuhalduri juurde tema lepinguline esindaja Yves Michel Noel, kes soovis teha videosalvestist ning keeldus ilma videosalvestust tegemata seletusi andmast. Esindaja väitel soovis ta videosalvestist teha dokumentaalfilmi jaoks. Vaatamata maksuhalduri korduvatele korraldustele esindaja filmimist ei lõpetanud, mistõttu ei saanud maksuhaldur menetlustoimingut läbi viia. Eeltoodud käitumisega takistas E.I.M.B.`i esindaja maksuhalduri tegevust ning teabe andmisest keeldumisega jättis täitmata E.I.M.B.`ile pandud kohustuse, samuti ei esitanud esindaja 17.05.2013 korralduses märgitud dokumente. Maksuhaldur määras sunniraha ja lisaks andis 17.05.2013 korraldusega kohustuse täitmiseks uue tähtaja ning kohustas E.I.M.B.`i 11.06.2013 isiklikult maksuhalduri juurde ilmuma.

3. 12.06.2013 esitas E.I.M.B. sunniraha korralduse peale MTA-le vaide, milles taotles MTA 29.05.2013 korralduse nr 13-7/363-13 tühistamist osas, milles teda kohustati tasuma sunniraha summas 600 eurot.

4. 10.07.2013 vaideotsusega nr 6-1/1548-6 jättis MTA vaide rahuldamata.

5. 09.08.2013 saabus Tallinna Halduskohtule E.I.M.B.`i kaebus.

KAEBAJA NÕUE JA SEISUKOHAD

6. Kaebaja taotleb Maksuja Tolliameti 29.05.2013 korralduse nr 13-7/363-13 tühistamist osas, milles kaebajat kohustati tasuma sunniraha 600 eurot ja MTA kohustamist tasutud sunniraha tagastama ning Maksuja Tolliameti 10.07.2013 vaideotsuse nr 6-1/1548-6 tühistamist.

7. 17.05.2013 korralduses nr 13-7/363-6 märgitud ajal ilmus MTA-sse kaebaja lepingujärgne esindaja Frederic Yves Michel Noel, olles valmis andma korralduses nimetatud asjaolude kohta selgitusi. MTA ametnikud kaebaja esindajalt küsimusi ei küsinud, seejuures keeldusid neid esitamast isegi siis, kui esindaja seda nõudis, ka ei protokollitud maksuhalduri ruumides toimunud kohtumise käiku korrektselt. Kolmanda isiku õigusi ega kohustusi maksumenetluses kaebajale ega ka tema esindajale ei tutvustatud. Kaebuse esitamise ajaks on ta 17.05.2013 korralduse nr 13-7/363-6 täitnud ning seega on 17.05.2013 korralduse õiguslik toime lõppenud.

8. Sunniraha määramise korraldus ei ole õiguspärane, kuna on vastolus kehtiva õigusega, see on tehtud kaalutlusvigadega ja on ebaproportsionaalne. Sunniraha korralduses toodud põhjendused on õigustamatud ega anna alust sunniraha määramiseks. Haldusakt peab tulenevalt HMS §-st 54 olema õiguspärane nii sisuliselt kui ka formaalselt. Haldusakti sisuliseks õiguspärasuseks peab haldusakt olema kooskõlas kehtivate õigusaktidega, haldusaktil peab olema õiguslik alus, haldusakt peab olema motiveeritud ja selge – haldusaktist peab üheselt nähtuma akti õiguslik ja faktiline alus, samuti peab haldusakt olema proportsionaalne.

9. Sunniraha korralduse tegemisel on rikutud olulisi haldusmenetluse põhimõtteid. Lisaks eelnevale on MTA rikkunud HMS § 4 lg-t 2, arvestamata asjas kõiki olulisi asjaolusid. Kaebaja ei ole jätnud täitmata MTA 17.05.2013 korraldust nr 13-7/363-6. Korralduses nimetatud ajal viibis kaebaja esindaja vahendusel maksuhalduri ruumides, olles valmis andma selgitusi ning vastama küsimustele, kuid MTA ametnikud keeldusid menetlustoimingut läbi viimast. Keeldumise põhjuseks tõi maksuhaldur asjaolu, et kaebaja esindaja Frederic Yves Michel Noel soovis seletuste võtmist videosalvestada. Kaebuse esitaja on seisukohal, et MTA ametnikel puudus õigus videosalvestise tegemise keelamiseks, kuivõrd tegevus oli kooskõlas isikuandmete kaitse seadusega. Menetlustoimingut oli võimalik nõuetekohaselt ja korrektselt läbi viia, millest aga MTA ise keeldus. Esindaja õiguste teostamine ning kohustuste kandmine ei olnud mingil viisil takistatud asjaolust, et nõupidamisteruumi laual asus statiivil töötav videokaamera. Kuivõrd menetlustoimingut (seletuste andmine) ei toimunud, ei saa maksuhalduril olla kujunenud sellist arvamust, nagu oleks Frederic Yves Michel Noel’il olnud esindaja õiguste ja kohustuste kandmine takistatud. Menetlustoimingu rahumeelne jäädvustamine ei sega toimingu läbiviimist, mille sisuks peaks olema kaebajalt (antud juhul esindaja vahendusel) selgituste saamine ning seega maksuhalduri küsimustele vastamine. Maksuhalduri õigusvastane korraldus lõpetada menetlustoimingu salvestamine, ei ole kaebaja esindajale Frederic Yves Michel Noel’ile täitmiseks kohustuslik ning õigusvastasele korraldusele tuginedes ei ole võimalik motiveerida sunniraha korraldust. Maksuhalduri viide maksusaladuse kaitsele ei ole käeoleval juhul samuti asjakohane. Maksuhalduri töötajad on küll kohustatud hoidma saladuses maksukohustuslast puudutavat teavet, kuid antud juhul maksusaladust puudutavaid küsimusi ei kavatsetud esitada, nagu hilisemast protokollist nähtub.

10. Samuti pole asjakohane MTA väide, et korraldus jäi täitmata seetõttu, et kaebaja ei ilmunud maksuhalduri juurde isiklikult. Esindaja võib esindatava nimel osaleda kõigis menetlustoimingutes, kui toimingu olemusest või seadusest tulenevalt ei ole nõutav esindatava isiklik osavõtt, näiteks juhul, kui esindaja ei valda toimingu läbiviibimiseks vajalikku teavet ja ei oska vastata maksuhalduri esitatavatele küsimustele. Antud juhul oskas kaebaja esindaja vastata kõikidele esitatavatele küsimustele, seetõttu ei olnud kaebaja isiklik kohalolek tingimata vajalik.

11. Kaebaja ei ole jätnud täitmata maksuhalduri 17.05.2013 korraldust nr 13-7/363-6 ka osas, millega teda kohustati esitama dokumente. Maksuhaldur kohustas kaebajat kõnealuses korralduses esitama pangakonto väljavõtte perioodist 01.10.2012-15.05.2013, millelt nähtuvad Laketide Consulting OÜ-lt tehtud töötasude väljamaksed. Kuivõrd selliseid makseid tehtud ei ole, ei ole kaebajal võimalik esitada ka vastavat pangakonto väljavõtet. Seetõttu ei ole sunniraha määramine õiguspärane ega põhjendatud. Dokumentide esitamise kohustust, mille esitamine ei ole võimalik seetõttu, et neid ei ole olemas, ei saa eksisteerida, mistõttu ei ole lubatav ja õiguspärane ka sellise väidetava kohustuse rikkumise eest sanktsioneerimine.

12. Maksuhaldur ei tutvustanud kaebajale ega tema esindajale kolmanda isiku õigusi ega kohustusi. Kaebajale teadaolevalt ei ole maksuhaldur maksukohustuslasele (Laketide Consulting OÜ) esitanud küsimusi ega proovinud informatsiooni saada tema enese käest. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 61 lg 2 järgi tuleb enne kolmandalt isikult teabe nõudmist teabe saamiseks pöörduda maksukohustuslase poole. Kohtumisel maksuhalduriga tunnistas viimane ka ise, et ei ole Laketide Consulting OÜ-lt nimetatu osas informatsiooni saanud.

13. Seadusandja ei täpsusta, milline võiks olla määratav sunniraha esimesel korral, kuna sätestatud on vaid maksimaalne määr. Sunniraha suurus tuleb määrata kaalutlusõigusest lähtudes, võttes arvesse taotletavat tagajärje (dokumentide esitamine ja maksuametisse ilmumine) iseloomu ja olulisust (proportsionaalsuse põhimõte), samuti kohustatud poole varanduslikke võimalusi, varasemat käitumist jmt. Antud juhul ei ole kaalutlusõigust rakendatud. MTA vaideotsuses on vaid märgitud, et rakendatud sunniraha 600 eurot jääb lubatud ülemmäära (640 eurot) piiridesse ning on seega proportsionaalne eesmärgiga sundida korralduse adressaati korraldus täitma. Kaebaja hinnangul on sunniraha määramine esimesel korral kolmandale isikule (kes ei ole maksupettur ega maksuvõlglane) summas, mis moodustab maksimaalmäärast 94%, taotletavat eesmärki arvestades selgelt ebaproportsionaalne.

14. Haldussunni rakendamisel tuleb arvestada ka proportsionaalsuse printsiipi, mille kohaselt ei tohi maksuhaldur nõuda kolmandalt isikult sellist teavet, mille kasutamiseks maksuhalduril puudub vajadus (RKHK 3-3-1-14-98). Kolmandalt isikult saab seega nõuda ainult konkreetse maksukohuslase kohta käivat teavet. Maksuhalduril on küll õigus nõuda kolmandatelt isikutelt teavet maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks, kuid kaebajale esitatud küsimused ei omanud mingit puutumust maksumenetlusega. Küsimused puudutasid kaebaja töösuhteid, töösuhete sõlmimist ja lõpetamist ning ei aidanud kaasa maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemisel, mistõttu on arusaamatu, miks pidi kaebaja nendele küsimustele vastamiseks isiklikult maksuhalduri juurde ilmuma, mitte ei võinud neile kirjalikult vastata. Kaebaja märgib, et ta oleks MTA korralduse täitnud ka ilma sunnirahata.

15. Kuna sunniraha on rakendada lubatud ainult siis, kui adressaadile teatavaks tehtud ettekirjutus kehtib, st seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul vaidlustatud, ei saa maksuhaldur nõuda sunniraha täitmist või alustada sundtäitmist kuni vaideotsuse või kohtuotsuse jõustumiseni. MKS § 146 lg 2 sätestab, et MKS alusel kolmandale isikule antud korralduste täitmine peatub kuni selles asjas lõpliku lahendi jõustumiseni. Kui kolmas isik vaidlustab talle tehtud korralduse, siis peatub korralduse täitmine automaatselt.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

16. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.

17. Vastustaja ei nõustu kaebuses toodud väidetega ning vaidleb nendele vastu. Kaebuse esitaja väited ei anna alust vaidlustatud korralduse tühistamiseks osas, milles kaebajat kohustati tasuma sunniraha summas 600 eurot 17.05.2013 korralduse täitmata jätmise eest ega 10.07.2013 vaideotsuse tühistamiseks. Vaidlustatud sunniraha korraldust tehes ei ole rikutud haldusmenetluse põhimõtteid ega jäetud arvestamata oluliste asjaoludega.

18. Kaebaja ei täitnud 17.05.2013 korraldust. Kuigi 17.05.2013 korralduses nõuti, et kaebaja ilmuks 22.05.2013 isiklikult maksuhalduri juurde, jättis kaebaja selle nõude täitmata, kuna saatis kohale üksnes enda esindaja. Vaideotsuse punktis 10 on maksuhaldur lähemalt selgitanud, et esindaja võib küll osaleda menetlustoimingu läbiviimisel koos kolmanda isikuga, kellelt teavet nõutakse, kuid esindaja ei saa üldjuhul osaleda kolmanda isiku asemel menetlustoimingus iseseisvalt, v.a juhul, kui maksuhaldur ei pea kolmanda isiku isiklikku kohalolekut vajalikuks ning esindaja omab teavet kõikide faktiliste asjaolude kohta, mida teab kolmas isik. Antud juhul maksuhaldur pidas vajalikuks kaebaja isiklikku kohalolekut.

19. Teisalt ei olnud võimalik maksuhaldurile vajalikku teavet saada ka maksuhalduri juurde ilmunud esindajalt, kes tahtis seletuste võtmist salvestada ning takistas menetlustoiminguid, mis seisnes juba koostatud ning täiendatud menetlustoimingu protokolli puruks rebimises. Maksuhaldur ei keeldunud menetlustoimingu läbiviimisest ehk ei keeldunud seletuste võtmisest, vaid keelas üksnes seletuste võtmise salvestamise. Kaebaja esindaja ise keeldus seletuste andmisest, kuna maksuhaldur ei nõustunud tema poolt seatud tingimusega. Kolmandal isikul on tõendite ja andmete esitamisest õigus keelduda üksnes MKS § 64 lg-tes 1 ja 2 ammendavalt loetletud juhtudel, mida käesoleval juhul ei esinenud, mistõttu kaebajal säilis teabe andmise kohustus hoolimata sellest, kas maksuhaldur keelas videosalvestise tegemise õiguspäraselt või õigusvastaselt. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja esindaja kaebaja nimel 22.05.2013 seletusi ei andnud ning ka kaebaja isiklikult ei ilmunud sellel kuupäeval seletusi andma, mistõttu ei saa lugeda teabe andmise kohustust täidetuks.

20. Vaideotsuse punktis 11 on maksuhaldur juba selgitanud, et MKS § 26 lg 2 kohaselt on maksusaladust lubatud avaldada ainult maksukohustuslase kirjalikul nõusolekul või MKS §- des 27-30 nimetatud juhtudel, milliseid käesoleval juhul ei esinenud. Samuti ei olnud kaebaja esindajal ei kaebaja ega ka Laketide Consulting OÜ-l kirjalikku nõusolekut maksusaladuse avaldamiseks, mistõttu oleks olnud kaebaja esindaja poolt menetlustoimingust videosalvestise tegemine selle hilisemaks kasutamiseks dokumentaalfilmis või ka isiklikuks otstarbeks vastuolus maksusaladuse kaitse põhimõttega. Eeltoodule tuginedes on vastustaja seisukohal, et MTA poolt videosalvestise tegemise keelamine oli õiguspärane. 17.05.2013 korraldusega sooviti kaebajalt teavet Laketide Consulting OÜ majandustegevuse olemuse kohta, mis tähendab, et seletuste andmise käigus tõenäoliselt saavad teatavaks erinevad Laketide Consulting OÜ majandustegevuse kohta käivad faktid, mida tuleb käsitleda maksusaladusena. Samuti avaldatakse seletuste andmise käigus kaebaja kohta käivat informatsiooni, mida tuleb samuti käsitleda maksusaladusena MKS § 26 lg 1 mõistes.

21. 22.05.2013 jäeti esitamata 17.05.2013 korraldusega nõutud dokument. Tõele ei vasta kaebaja väide, et nõutud dokumendi esitamine oli võimatu, sest 13.06.2013 esitas ta vastava dokumendi. Samuti ei tuginenud kaebaja esindaja 22.05.2013 korraldust täitma saabudes dokumendi esitamise võimatusele. Seega ei saa lugeda dokumendi esitamise kohustust täidetuks, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et 17.05.2013 korraldus suulise teabe ja dokumendi esitamiseks jäeti täies ulatuses täitmata.

22. Arvestades asjaolu, et 17.05.2013 korraldust, milles sisaldus sunniraha hoiatus summas 600 eurot korralduse täitmata jätmise eest, ei vaidlustatud, siis oli maksuhaldur õigustatud vaidlusaluses sunniraha korralduses rakendama sunniraha kuni 600 eurot. Kuna kaebaja jättis täitmata 17.05.2013 korralduse tervikuna, siis ei esinenud asjaolusid, mis tingiksid 17.05.2013 korralduses märgitud sunniraha suuruse vähendamist; sunniraha 600 eurot oli proportsionaalne eesmärgiga sundida korralduse adressaati täitma 17.05.2013 korraldust.

23. Kaebaja on ekslikult viidanud MKS § 146 lg-le 2, mille kohaselt MKS § 61 või § 62 alusel kolmandale isikule antud korralduste täitmine peatub kuni selles asjas lõpliku lahendi jõustumiseni. Antud juhul kaebaja ei vaidlustanud vaideja kohtumenetluse raames MKS § 61 ja § 62 alusel antud korraldust, vaid § 67 alusel antud sunniraha korraldust, mistõttu MKS §

146 lg-s 2 toodud erand ei kohaldu. Seetõttu ei ole väär 29.05.2013 sunniraha korralduses märgitu, et vaide esitamine ei peatanud vastava korralduse täitmist ehk teisisõnu maksuhaldur oli õigustatud sunniraha korralduse vaidlustamise ajal sunniraha sisse nõudma.

24. Kuna kaebusega vaidlustatakse 29.05.2013 sunniraha korraldust, siis ei oma käesoleva kaebuse lahendamise seisukohast tähtsust kaebaja paljasõnalised väited 17.05.2013 korralduse andmisel MKS § 61 lg-s 2 sätestatud piirangu järgimata jätmisest ning väidetavast kolmanda isiku õiguste ja kohustuste tutvustamata jätmisest. Samuti ei ole käesoleva vaidluse esemeks see, kas 17.05.2013 korraldusega nõutud informatsioon oli maksuhaldurile vajalik maksumenetluse läbiviimiseks või mitte ning kas maksuhalduril oli vaja kaebajat kutsuda 17.05.2013 korraldusega maksuhalduri ametiruumidesse või mitte. Eelnimetatud asjaolud oleksid vaidluse esemeks, kui kaebaja oleks vaidlustanud 17.05.2013 korralduse teabe andmiseks ja dokumendi esitamiseks.

25. Kaebaja taotleb 10.07.2013 vaideotsuse tühistamist üksnes õigusselguse huvides ning ei ole välja toonud asjaolusid, kuidas vaideotsus rikuks tema õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult. Kuna vaidlusaluse korralduse tühistamiseks ei ole alust, siis puudub alus 10.07.2013 vaideotsuse tühistamiseks.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

26. Kohus, hinnanud poolte väiteid ning uurinud esitatud tõendeid, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vaidlust ei ole selles, et 17.05.2013 korraldusega nr 13-7/363-6 kohustati kaebajat isiklikult ilmuma 22.05.2013 kell 11.00 maksuhalduri, et kaebaja annaks suulisi selgitusi ning kaebajal tuli esitada ka pangakonto väljavõte töötasude laekumise kohta Laketide Consulting OÜ-lt perioodist 01.10.2012 – 15.05.2013, ent kaebaja ettenähtud ajal maksuhalduri juurde isiklikult ei ilmunud, vaid ta saatis sinna oma esindaja, kellelt maksuhaldur soovitud teavet ja dokumenti ei saanud. Pooled vaidlevad selle üle, kas maksuhalduri 17.05.2013 korralduse saab lugeda kaebaja poolt täidetuks, millisel juhul puudunuks sunniraha määramiseks alus. Poolte seisukohad lahknevad ka sunniraha määramise ja sunniraha summa proportsionaalsuse osas.

27. MKS § 61 lg 1 sätestab, et maksuhalduril on õigus nõuda kolmandatelt isikutelt, sealhulgas krediidiasutustelt, teavet maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks. Eelnimetatud isikud on kohustatud andmeid esitama, välja arvatud juhul, kui neil on seaduse alusel õigus tõendite ja andmete esitamisest keelduda. Vajaduse korral võib maksuhaldur kohustada kolmandat isikut teabe andmiseks ilmuma maksuhalduri poolt määratud ajal maksuhalduri ametiruumidesse. Sellise kohustuse pani kaebajale maksuhaldur oma 17.05.2013 korraldusega nr 13-7/363-6. Kuivõrd kaebaja seda korraldust vaidlustanud ei ole, siis ei mõjuta kaebaja suhtes kohaldatud sunniraha õiguspärasust kaebaja väide, nagu oleks maksuhaldur rikkunud MKS § 61 lg-st 2 tulenevat kohustust pöörduda enne kolmandalt isikult teabe nõudmist teabe saamiseks maksukohustuslase poole. Liiatigi on MTA 17.05.2013 korralduses märkinud, et maksukohustuslase juhatuse liikmele on tehtud korraldus teabe saamiseks ja dokumentide esitamiseks, kuid seda ei ole täies ulatuses täidetud, mistõttu pöördub maksuhaldur kolmanda isiku ehk maksukohustuslase töötaja poole. Niisamuti ei ole asjakohane kaebaja väide, et temalt küsiti asjaolude kohta, millel ei olnud mingit puutumust maksumenetlusega või et tema kutsumine maksuhalduri juurde suuliste selgituste andmiseks polnud vajalik. Samuti ei nõustu kohus kaebaja väitega, et talle ei ole maksumenetluses kolmanda isiku õigusi ja kohustusi tutvustatud, kuna 13.06.2013 protokollist (tl 23) nähtub, et kaebaja on andnud allkirja selle kohta, et talle on tutvustatud maksukorralduse seaduses sisalduvaid kolmanda isiku põhiõigusi ja -kohustusi.

28. Kaebaja leiab, et sunniraha kohaldamiseks puudus alus, kuna maksuhalduri poolt määratud ajal ilmus suuliste selgituste andmiseks kohale kaebaja esindaja, kellel õigusvastaselt keelati menetlustoimingut filmida. Videosalvestise tegemine ei oleks menetlustoimingu läbiviimist mingil moel takistanud ning seega ei saa kaebaja hinnangul lugeda, et ta oleks 17.05.2013 korralduse täitmata jätnud. Kohus nõustub vastustajaga, et käesoleval juhul ei saa lugeda 17.05.2013 korraldust täidetuks üksnes seetõttu, et maksuhalduri juurde ilmus kaebaja esindaja, kes väidetavalt oli valmis maksuhalduriga koostööd tegema ja selgitusi andma.

MKS § 48 lg 1 kohaselt on menetlusosalisel õigus kasutada maksumenetluses esindajat ning MKS § 48 lg 2 sätestab, et esindaja võib esindatava nimel osaleda kõigis menetlustoimingutes, välja arvatud juhul, kui seadusest või toimingu olemusest tulenevalt on vajalik esindatava isiklik osavõtt. Kuna kaebajat kohustati isiklikult andma suulist teavet, siis eeldab see esindatava isiklikku osavõttu. Kaebaja on küll märkinud, et tema poolt isiklikult selgituste andmine ei olnud vajalik, kuid tagantjärele ei ole enam võimalik kindlaks teha, kas kaebaja poolt saadetud esindaja oleks saanud kaebaja eest maksuhalduri soovitud teavet anda, kuna esindaja ei andnud 22.05.2013 maksuhalduri juures kaebajat puudutavaid selgitusi.

Kohus ei nõustu ka kaebaja väitega, justkui oleks maksuhaldur ise keeldunud kaebaja esindajalt seletuste võtmisest. 22.05.2013 protokolli (tl 39) on märgitud, et menetlust läbi viivad ametnikud ei olnud filmimisega nõus, kuna see võib mõjutada menetluse edasist läbiviimist ning samuti riivab filmimine ametnike eraelu puutumatust. Antud juhul filmimist ei lõpetatud ja korralduses nõutud dokumente ei esitatud, siis luges maksuhaldur, et korraldus on täitmata. Vaideotsuses ja vastuses kaebusele tugineb vastustaja maksusaladuse kaitse põhimõttele.

Kohtu hinnangul ei ole määravat tähtsust sellel, kas menetlustoimingut oleks saanud läbi viia ka selliselt, et kaebaja esindaja seda filmib ning kas maksuhalduri poolt filmimise keelamine oli õiguspärane. Oluline on asjaolu, et kaebaja esindaja kokkuvõttes ei andnud maksuhalduri poolt nõutud selgitusi ja dokumente. Kaebaja esindajal ei olnud objektiivselt takistatud selgituste andmine – vastavalt maksuhalduri palvele oleks ta võinud videokaamerat enam edasi mitte kasutada, hoolimata sellest, et ta seda nõuet põhjendatuks ei pidanud, ning selgitusi anda.

Esindaja seadis selgituste andmiseks omad tingimused, mitte ei asunud selgitusi andma ning jättis esitamata ka nõutud dokumendi. Kuigi kohtule ei ole selgelt äratuntav, miks kaebaja esindaja maksuhalduri juures soovis videosalvestist teha, märgib kohus siiski, et juhul, kui sooviti teha dokumentaalfilmi (kaebaja seletus), oli igati võimalik eelnevalt asutusega kokku leppida, et film teha. Konkreetne maksuhaldur aga lahendas maksuasja, kes soovis saada vahetult maksuasja puudutavate sündmustega seotud teavet, mitte ei pidanud tagama dokumentaalfilmi tegemist.

Kui dokumentaalfilmi tegemise eesmärk ei realiseerunud, ei tähendanud see takistust anda esindajal seletusi või esitada dokumente jms. Esindaja ei esitanud maksuasja kohta seletusi ega dokumente ja seletused sellest, et ta sooviks teha hoopiski dokumentaalfilmi, ei ole asjakohased. HMS § 60 lg 2 sätestab, et kehtiva haldusakti resolutiivosa on kohustuslik igaühele ning HMS § 61 lg-st 2 tuleneb, et haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti.

Kaebaja ei vaidlustanud MTA 17.05.2013 korraldust nr 13-7/363-6. seega tuli tal korraldus täita. Korraldusest oli selgelt äratuntav, et kaebaja peab ilmuma maksuhalduri juurde isiklikult seletuste andmiseks ja see tähendas isikliku ilmumise kohustust. Kuna kaebaja maksuhalduri juurde ettenähtud ajal ei ilmunud ning tema esindaja maksuhaldurile nõutavat teavet ega dokumente samuti ei esitanud, saab lugeda, et kaebaja jättis maksuhalduri 17.05.2013 korralduse täitmata.

29. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas sunniraha määramine oli õiguspärane ning proportsionaalne. HMS § 56 sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vastavalt MKS § 46 lg-le 2 peavad haldusakti adressaadi õigusi piiravad ja talle kohustusi panevad haldusaktid olema kirjalikud ning põhjendatud. Sama sätte lg 3 p 5 sätestab, et eeltoodud haldusaktis peavad sisalduma muuhulgas haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. 29.05.2013 korralduses sisaldub nii selle andmise faktiline (asjaolude kirjeldus, viide 17.05.2013 korraldusele ja selles sisalduvale sunniraha hoiatusele) kui ka selle õiguslik alusviide MKS § 67 lg-le 2. MKS § 67 lg-d 1–3 sätestavad järgmist.

Maksuhaldur võib MKS §-des 60–62 sätestatud kohustuste täitmise tähtaja määramisel teha hoiatuse (§ 136), et kohustuse tähtajaks täitmata jätmise korral võidakse rakendada sunniraha. Maksuhaldur võib sunniraha rakendamise hoiatuse teha ka maksukohustuslasele, kes ei ole täitnud maksuseadusest tulenevat aruannete või muude dokumentide esitamise kohustust. Kui isik ei täida talle haldusaktiga pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtpäevaks, peab ta tasuma hoiatuses märgitud sunniraha. Maksuhaldur esitab kohustatud isikule sunniraha tasumise nõude korraldusega, määrab selles tasumise tähtaja ning teeb hoiatuse, et sunniraha tähtajaks tasumata jätmise korral nõue sundtäidetakse vastavalt käesoleva seaduse §-dele 128–

132. Sellesama kohustuse täitmisele sundimiseks ei või sunniraha esimesel korral ületada 640 eurot, teisel korral 2000 eurot. Sellesama kohustuse täitmisele sundimiseks kasutatav sunniraha ei või ületada kokku 2640 eurot. Käesoleval juhul on olemas MKS §-s 136 ette nähtud hoiatus: 17.05.2013 korralduses on maksuhaldur märkinud, et korralduse täitmata jätmise korral on maksuhalduril õigus rakendada sunniraha, esimesel korral summas kuni 600 eurot. Lisaks on korralduses viidatud võimalusele kohaldada rahatrahvi kuni 300 trahviühikut.

Asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 8 lg 1 sätestab, et sunnivahendit on lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud. Kuna kohus leidis eelnevalt, et kaebaja jättis 17.05.2013 korralduse täitmata ning ei vaidlustanud seda, siis on sunniraha määramise formaalsed eeldused täidetud. Kohus selgitab, et maksukorralduse seadus võimaldab määrata nii sunniraha kui ka trahvi, millisele võimalusele on viidanud ka maksuhaldur 17.05.2013 korralduses.

Sunniraha on haldusõiguslik sunnivahendid, mitte karistus, nii nagu seda on trahv. Sunniraha määramiseks ei pea tuvastama isiku süüd ega läbi viima väärteomenetlust. Erinevalt trahvist ei saa sunniraha määrata pärast seda, kui isik on oma kohustuse täitnud, samas ei vabasta sunniraha tasumine kohustuse täitmisest. Sunniraha eesmärk on saavutada olukord, kus isik täidab talle pandud kohustuse. Selleks, et kaebaja täidaks talle 17.05.2013 korraldusega pandud kohustuse, on maksuhaldur kaebajale määranud sunniraha. Kaebuse esitamise seisuga oli kaebaja kohustuse ka täitnud, sh esitas kaebaja maksuhalduri poolt nõutud pangakonto väljavõtte, mille kohta kaebaja nii vaides kui ka kaebuses märgib, et tal ei olnud sellist dokumenti võimalik esitada, kuna Laketide Consulting OÜ ei ole talle ülekandeid teinud.

Pangakonto väljavõte saab asjakohaselt kinnitada asjaolu, et ülekandeid ei ole tehtud, kui neid ka tegelikkuses ei tehtud. Seega on see kaebuse väide alusetu. MKS § 67 lg 2 sõnastus iseenesest ei anna maksuhaldurile kaalutlusõigust, kas juhul, kui isikut on sunniraha kohaldamise eest hoiatatud ning ta kohustust tähtajaks ei täida, sunniraha kohaldada või mitte. Kohtu hinnangul ei saa sellest siiski järeldada, et maksuhalduril puuduks sunniraha kohaldamise otsustamisel igasugune kaalutlusõigus, kuna sunniraha eesmärk on seadusest tuleneva või maksuhalduri pandud kohustuse täitmine, mitte kohustuse täitmata jätmise eest karistamine.

Käesoleval juhul võib aga öelda, et sunniraha määramine täitis oma eesmärgi – kaebaja esitas isiklikult maksuhaldurile nõutud teabe ja vajalikud dokumendid. Kaebaja väide, et ta oleks korralduse ka ilma sunniraha määramiseta täitnud, on paljasõnaline ega ole kohtu poolt mingil moel kontrollitav. Asjaolud kinnitada, et määratud ajaks jättis kaebaja oma kohustused täitmata ja ei nähtunud, et kaebaja neid kavatseks täita. Ka asjaolu, et kaebaja korralduse lõpuks täitis, ei anna iseenesest alust sunniraha korralduse tühistamiseks.

Selline arusaam muudaks sunniraha määramise instituudi sisutuks, kuna isik teaks, et lõppkokkuvõttes ta sunniraha maksma ei pea, hoolimata sellest, et ta ettekirjutuse täitmisega viivitab (vt Tartu Ringkonnakohtu 30.09.2011 otsuse haldusasjas nr 3-10-1281 p 12).

30. Kohaldatava sunniraha suuruse otsustab maksuhaldur kaalutlusõiguse alusel. MKS § 12 sätestab, et kui maksuhaldurile on seadusega antud volitus kaaluda abinõu kohaldamist või valida erinevate abinõude vahel, teostab maksuhaldur kaalutlusõigust volituse piires ja kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ja kaaludes põhjendatud huve. Halduse kaalutlusehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlusja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga (vt RKHK 14.10.2003 otsus haldusasjas nr 3-3-1-54-03 p 38).

Kaebaja leiab, et sunniraha summas 600 eurot, mis moodustab umbes 94% maksimaalsest määrast, on ebaproportsionaalselt suur. Sunniraha määramisel hindab maksuhaldur muuhulgas seda, millise suurusega sunniraha isikule mõjuks ning paneks teda kohustust täitma. Kui sunniraha summa on liiga väike, ei oleks efektiivselt tagatud kohustuse täitmine. Sunniraha tasumise korralduses ei ole maksuhaldur toonud välja, miks ta otsustas kaebajale just 600 euro suuruse sunniraha määrata. Vastustaja on nii vaideotsuses kui ka vastuses kaebusele märkinud, et kuna kaebaja jättis korralduse täies ulatuses täitmata, ei esinenud asjaolusid, mis tingiksid sunniraha vähendamise.

Arvestades sündmuse asjaolusid, ei ole kohtu hinnangul kaebajale ei sunniraha määramine ebaproportsionaalne ega ka sunniraha summa ebaproportsionaalselt suur. Kaebaja asemel läks maksuhalduri juurde üksnes tema esindaja, kes ei andnud maksuhaldurile nõutud selgitusi ega dokumente, seejuures ei ole kaebaja põhjendanud, miks ei saanud ta ise koos esindajaga maksuhalduri juurde ilmuda, kui teda oli sinna isiklikult kutsutud. Puuduvad mõjuvad põhjused, miks kaebaja ei saanud määratud ajal esindajaga koos maksuhalduri juurde ilmuda või esitada pangakonto väljavõtet.

Sellest võis maksuhaldur järeldada, et kaebaja ei soovi vabatahtlikult maksuhalduriga koostööd teha. Määravat tähtsust ei ole asjaolul, et kaebaja on maksumenetluses kolmas isik, mitte maksukohustuslane ning et talle ei panda süüks maksupettuse toimepanemist. Nagu kohus eelnevalt märkis, ei ole sunniraha näol tegemist mitte karistuse, vaid haldussunni vahendiga ning selle määramisel lähtutakse mitte isiku süüst vaid eesmärgist, et korraldus saaks täidetud. Kaebaja on märkinud, et sunniraha määramisel peaks arvestama isiku varalise seisundiga, kuid samas ei ole kaebaja välja toonud, et 600- eurone sunniraha oli tema sissetulekuid arvestades talle ülejõukäivalt suur ning pani ta rahaliselt raskesse olukorda.

Niisuguseid põhjusi ei ole esitatud ka hiljem.

31. Kaebaja leiab, et kuna ta vaidlustas sunniraha korralduse tähtaegselt, siis oleks pidanud selle korralduse täitmine MKS § 146 lg 2 alusel peatuma ning seega on maksuhaldur ebaseaduslikult sunniraha sisse nõudma asunud. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja viitab ekslikult MKS § 146 lg-le 2, mis sätestab, et sama seaduse § 61 või 62 alusel kolmandale isikule antud korralduste täitmine peatub kuni selles asjas lõpliku lahendi jõustumiseni. Käesoleval juhul ei ole kaebaja vaidlustanud MKS § 61 või § 62 alusel antud korraldust, vaid § 67 alusel antud sunniraha korralduse, mistõttu MKS § 146 lg 2 ei kohaldu. Seega oli maksuhaldur õigustatud sunniraha sisse nõudma, hoolimata sellest, et kaebaja sunniraha korralduse vaidlustanud oli.

32. Kaebaja taotleb ka 10.07.2013 vaideotsuse nr 6-1/1548-6, millega maksuhaldur jättis kaebaja vaide rahuldamata, tühistamist.

Kohtule ei nähtu, et vaideotsus rikuks mingisuguseid kaebaja õigusi sõltumata vaidlustatud korraldusest.

33. Kohus leiab kokkuvõttes, et MTA 29.05.2013 korraldus nr 13-7/363-13 sunniraha määramise osas ning 10.07.2013 vaideotsus nr 6-1/1548-6 on õiguspärased ja nende tühistamiseks puudub alus. Kuna kohus ei tühista 29.05.2013 korraldust nr 13-7/363-13, puudub alus kaebajale sunniraha tagasi tasumiseks ning seetõttu jätab kohus ka kaebaja nõude talle 600 euro tagastamiseks rahuldamata.

34. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist. Seega jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Karin Kalmiste Kohtunik