1-13-11429/3 · Tartu Ringkonnakohus

1-13-11429

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

13. jaanuar 2014 Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-13-11429

Kohtukoosseis

Maarika Kuusk

Vaidlustatud lahend

Riigiprokuratuuri 18. novembri 2013 määrus kaebuse

rahuldamata jätmise kohta

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Maia Korhoneni lepinguline esindaja vandeadvokaat

Tambet Laasik, kaebus

RESOLUTSIOON

1. Riigiprokuratuuri 18. novembri 2013 määrus jätta muutmata.

2. Maia Korhoneni lepingulise esindaja vandeadvokaat Tambet Laasiku kaebus

jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja ei kuulu edasikaebamisele.

Asjaolud

1. Kriminaalasjas nr 13260101898 alustati menetlust 03.06.2013 KarS § 201 lg 1 tunnustel

Maia Korhoneni avalduse alusel selles, et avaldaja arvates ajavahemikul 29.11.2010 kuni

02.05.2013 on tema õde T.K. omastanud nende ema T.R. pangakontodelt viimasele kuuluvat

raha kokku 13 294,46 euro väärtuses. Kriminaalmenetluse käigus on üle kuulatud T.K. , M.R.

, T.R. , K.K. , R.T. ja M.K. . 10.09.2013 lõpetas uurimisasutus prokuratuuri loal

kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 1 - § 200 alusel, koostades KrMS § 145 lg 1 p 11, §

206 lg 11 kohaselt kriminaalmenetluse lõpetamise määruse põhistamata kujul. 09.10.2013

ennistas Lõuna prefektuur kaebetähtaja esitades seejärel 10.10.2013 M. Korhoneni esindaja

taotlusel kriminaalmenetluse lõpetamise määrusele põhistused ning leidis, et kogutud tõendid

ei kinnita T.R. pangakontolt raha omastamist KarS § 201 tunnustel.

2.

21.10.2013

esitas

M. Korhoneni

esindaja

vandeadvokaat

Tambet

Laasik

Riigiprokuratuurile kaebuse, milles kokkuvõtlikult leidis, et kriminaalmenetlus on lõpetatud

ennatlikult. Uurimisasutus on lähtunud ainuüksi de facto kahtlustatavate ennastõigustavatest

ütlustest ning kuulanud kannatanu ära oluliselt rikkudes KrMS § 70 lg 2 p-s 3 sätestatud

nõudeid. Kannatanu seadusliku esindaja, kes esitas ka kuriteoteate, ülekuulamist ei pidanud

uurimisasutus arusaamatult aga vajalikuks. Uurimisasutus jättis tähelepanuta, et kannatanu ei

teadnud talle Saksamaalt tulnud suurest maksest ning enamik vastavast summast omastati

kannatanu arvelt ca poole aasta vältel, mis üheselt välistab tunnistajate (keda oleks menetluses

pidanud käsitlema kahtlustatavatena) kaitseversiooni, et vastavat raha kasutati kannatanu

nõusolekul ja huvides. Kaebaja palus tühistada Lõuna prefektuuri 10.09.2013 prokuratuuri

loal kriminaalmenetluse lõpetamise määrus kriminaalasjas nr 13260101898 ja jätkata

kriminaalmenetlust.

3. 18.11.2013 määrusega jättis Riigiprokuratuur M. Korhoneni esindaja kaebuse rahuldamata.

Riigiprokuratuuri hinnangul pole kaebuse esitaja kannatanu ja kaebus vaadatakse läbi

järelevalve korras. Riigiprokuratuuri prokuröri abi oli seisukohal, et kriminaalmenetluse

lõpetamise määruses toodud lõppjäreldus tõendite hindamisel on kooskõlas kogutud

materjalidega ning kriminaalmenetluse lõpetamise osas on asutud õigele seisukohale.

3.1. Üldjuhul võib menetleja kriminaalmenetluses oma parima äranägemise järgi otsustada,

millistele tõenditele tuginevalt püüab ta tuvastada menetletava kuriteo faktilisi asjaolusid.

Vajadusel

konsulteerib

menetleja

menetlust

juhtiva

prokuröriga.

Kohtueelses

kriminaalmenetluses on eeluurimismetoodika ja uurimistaktika valdkonda kuuluvate

küsimuste kohta pädev õiguslikku hinnangut andma üksnes kohtueelne menetleja, kes oma

kaalutlusõiguse alusel otsustab vajalike menetlustoimingute teostamise, sealhulgas

tunnistajate ülekuulamise vajaduse ja otstarbekuse.

Kaebuses tõstatatud täiendavate menetlustoimingute läbiviimisega seonduvalt selgitas

prokuröri abi, et tõendamise seisukohast perspektiivitute ja mõttetute menetlustoimingute

tegemine on vastuolus menetlusökonoomika põhimõttega. Kaebaja on oma seisukohad

kirjalikult esitanud kuriteokaebuses ja käesolevas kaebuses ning tema ülekuulamine ei muuda

juba tuvastatud asjaolusid määral, mis võiksid tehtud menetlusotsust muuta.

3.2. Kaebuses viidatakse ka menetlusõiguse rikkumisele. Arusaamatuks jääb, miks oleks

pidanud T.R. ülekuulamisel kohaldama alaealise tunnistaja ülekuulamise erisusi KrMS § 70

mõttes. Kaebajale selgituseks tuleb märkida, et õigusnormi ülesehitusest lähtuvalt tuleb

arvestada õigusnormi kui tervikuga ning esmalt väärivad lugemist ka KrMS § 70 lg 1 ja 2, mis

sõnaselgelt viitavad alaealise tunnistaja ülekuulamisele.

3.3. T.R. ütlustega on kaebaja väited ümber lükatud. T.R. on lubanud T.K. il kasutada arvel

olnud raha. T.R. antud ütlused langevad kokku samas kriminaalasjas teiste tunnistajate T.K. i,

M.R. , K.K. i ja M.K. i ütlustega. Kuna T.R. antud ütlused riimuvad teiste tunnistajate

ütlustega, siis puudub ka põhjus neis kahelda. Samuti on Hooldekodu Härmalõng

vanemhooldaja R.T. andnud ütlusi, et T.R. mälu on suhteliselt hea. Ta orienteerub kenasti

ajas ja ruumis ning saab temaga toimuvast aru.

Seega on Riigiprokuratuuri prokuröri abi hinnangul T.R. ütlused tervikuna adekvaatsed,

usaldusväärsed ja ka usutavad eluliselt. Seega puudub KarS §-s 201 lg 1 sätestatud

kuriteokoosseis ja esineb kriminaalmenetlust välistav asjaolu ning kriminaalmenetlus on

lõpetatud õigesti kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu.

3.4. T.R. teovõime piiramise küsimus on alles lahendamisel ja nagu ülaltoodust nähtub, oli ta

selge mõistusega, see tähendab suuteline hindama temaga toimuvat. Enda raha omastamist

pole T.R. kordagi avaldanud ei temaga suhelnud politseitöötajaile, prokurörile ega

hooldajatele. Antud olukorras, kus T.R. ise ei soovi olla kannatanu, on asjakohatu rääkida ka

M. Korhonenist kui kannatanust.

Nähtuvalt Tartu Maakohtu 3. mai 2013 määrusest tsiviilasjas nr 2-13-19573 määrati esialgse

õiguskaitse korras T.R. üle ajutiseks eestkostjaks kuni eestkostja määramiseni tema tütar

M. Korhonen,

kellele

määrati

kitsas

ülesannete

ring

-

meditsiini-

ja

sotsiaalhoolekandeteenuste osutamine. 2. oktoobri 2013 Tartu Maakohtu määrusega T.R. ei

või teha mingeid tehinguid ilma eestkostja M. Korhoneni nõusolekuta. Nimetatud

kohtumäärus on T.R. teise tütre T.K. i poolt vaidlustatud. Riigiprokuratuur on seisukohal, et

alles eeltoodud määruse jõustumisel tuleb M. Korhoneni käsitleda isikuna, kellel on KrMS-ist

tulenevad kõik kannatanu õigused ja kohustused.

4. Riigiprokuratuuri määruse peale esitas kaebuse M. Korhoneni esindaja vandeadvokaat

T. Laasik, kes palub tühistada PPA Lõuna prefektuuri 10.09.2013 prokuratuuri loal

kriminaalmenetluse lõpetamise määrus, Riigiprokuratuuri 18.11.2013 kaebuse rahuldamata

jätmise määrus ja jätkata kriminaalasja nr 13260101898 menetlust. Samuti taotleb esindaja

KrMS § 70 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist osas, milles see ei kohaldu

tunnistajate suhtes, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu

kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida.

4.1. Kriminaalmenetluse lõpetamine põhineb piiratud teovõimega kannatanu ülekuulamisel,

mis on toimunud menetlusõigust oluliselt rikkudes. Piiratud teovõimega kannatanu T.R.

ülekuulamisel oleks pidanud lähtuma KrMS § 70 sätestatud nõuetest, sealhulgas kaasama

ülekuulamisele sotsiaaltöötaja või psühholoogi. Kaebuses leitakse, et psüühikahäirega

tunnistajate teistsuguseks kohtlemiseks alaealiste tunnistajatega võrreldes puudub igasugune

mõistlik põhjus, mistõttu tegemist on PS § 12 sätestatud võrdsuspõhimõtte rikkumisega.

Riigikohtu praktika järgi tuleb erinevate tõlgendusvõimaluste puhul eelistada põhiseadusega

kooskõlas olevat tõlgendust neile tõlgendustele, mis põhiseadusega kooskõlas ei ole. Samuti

tuleks eelistada tõlgendust, millega oleks tagatud erinevate põhiseaduslike väärtuste kõige

suurem kaitse (nt RKÜKo 3-2-1-73-04, p 36).

Kogu Riigiprokuratuuri (ning ka prokuratuuri ja menetleja) käsitlus põhineb tsiviilõiguslikult

piiratud teovõimega isiku ütlustel, kes ei suuda aru saada, et tema vara on omastatud. Selle

juures ei ole Riigiprokuratuur pidanud oluliseks Sotsiaalkindlustusameti Tartu büroo 11. juuni

2013 otsust nr 988646, milles on sedastatud, et T.R. vajab sügava puude tõttu ööpäevaringset

kõrvalabi muu hulgas suhtlemisel. Samalaadselt ei ole menetleja pidanud oluliseks Tartu

Maakohtu 2. oktoobri 2013 määrust tsiviilasjas nr 2-13-19573, millega kohus on määranud

T.R. le eestkostja ning tunnistanud ta tsiviilõiguslikult piiratud teovõimega olevaks.

4.2. Kaebuse kohaselt on Riigiprokuratuur jätnud tähelepanuta, et T.R. ei teadnud (hoolimata

ütlustes sedastatust) seda, et talle laekus Saksamaalt suurem summa ca 13 000 eurot raha ning

kogu see rahasumma eemaldati T.R. arveldusarvelt ca kuue kuu vältel. T.R. ütluste kohaselt

kasutas ta seda raha üüri, elektri, riiete ja jalanõude eest maksmiseks. T.R. ei ole kinnitanud

T.K. ile korduvate suurte summade kinkimist.

Arvestades, et T.R. on piiratud teovõimega, ta vajab muu hulgas suhtlemiseks abi ning vastab

küsimustele harva pikemalt kui „jah“ või „ei“, on ilmselge, et Riigiprokuratuuri poolt viidatud

T.R. ütlused ei kujuta endast T.R. vabalt antud ütlusi, vaid vastuseid suunavatele

küsimustele, milliste esitamine on KrMS § 68 lg 4 kohaselt reeglina keelatud. Suunavad

küsimused omakorda on aga ilmselgelt kujunenud T.K. i poolt antud ennastõigustavate ütluste

alusel, kuivõrd T.K. andis ütlusi 3. juunil 2013 ning T.R. pärast teda 12. juunil 2013.

M. Korhoneni tunnistajana üle kuulatud ei ole. Selle asemel on menetleja ning seejärel

prokuratuur võtnud aluseks just T.K. i ütlused, viidates, et ka kannatanu ütlused on nendega

kooskõlas.

4.3. Kaebuse esitaja märgib, et Riigiprokuratuur lahendas enda põhjenduste kohaselt eelneva

kaebuse järelevalve korras mitte kannatanu kaebeõiguse alusel, kuivõrd Riigiprokuratuur

leidis, et M. Korhonenil puudub õigus kannatanu esindamiseks. Siinkohal on oluline esile

tuua, et M. Korhonen määrati T.R. esindajaks ehk seaduslikuks eestkostjaks juba 3. oktoobril

2013 Tartu Maakohtu määrusega tsiviilasjas nr 2-13-19573, mis oli viivitamatult täidetav,

kaebus Riigiprokuratuurile esitati aga alles 21. novembril 2013. Tartu Maakohtu määrus küll

vaidlustati 17. oktoobril 2013 määruskaebusega, kuid vastav kaebus jäeti Tartu

Ringkonnakohtu 28. novembri 2013 määrusega rahuldamata. Ringkonnakohtu määrus on

jõustunud. Seega, käesoleva kaebuse esitamise hetkeks on M. Korhonen T.R. eestkostjana

tema seaduslik esindaja, mistõttu käesolev kaebus tuleb läbi vaadata korralise kaebusena mitte

järelevalve teostamise korras.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

5. Ringkonnakohus, tutvunud lõpetatud kriminaalasja materjalidega, Riigiprokuratuuri

määrusega ning M. Korhoneni esindaja kaebusega, leiab, et Riigiprokuratuuri 18.11.2013

määruse peale esitatud kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohus nõustub

Riigiprokuratuuri määruses sedastatuga, et kriminaalasja nr 13260101898 lõpetamine

kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu on seaduslik ja põhjendatud. Kuna ringkonnakohus

nõustub täielikult Riigiprokuratuuri põhjendustega, siis käsitletakse käesolevas määruses vaid

kaebuses esitatud väiteid.

6. KrMS § 208 lg 1 kohaselt kui KrMS § 207 lg 1 või lg 2 nimetatud kaebus on

Riigiprokuratuuri määrusega jäetud rahuldamata, võib kaebuse esitanud isik määruse

advokaadi vahendusel vaidlustada ringkonnakohtus. Seega on ringkonnakohtul pädevus

KrMS § 208 alusel esitatud kaebuse lahendamisel otsustada, kas kriminaalmenetluse

alustamine võiks olla vajalik selgitamaks välja võimalikud tähtsust omavad asjaolud. Samas

peab ringkonnakohus arvestama, et vastavalt KrMS § 30 lg 1 juhib kohtueelset menetlust

prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse.

7. Kohtule esitatud kaebuses leitakse, et T.R. tunnistajana antud ütlused ei ole

usaldusväärsed, kuna tegu on piiratud teovõimega isikuga, kelle ülekuulamisele oleks tulnud

kaasata sotsiaaltöötaja või psühholoog. Kaebaja esindaja leiab, et KrMS § 70, mis käsitleb

alaealise tunnistaja ülekuulamist, on põhiseadusvastane osas, milles see ei kohaldu

psüühikahäirega tunnistajate suhtes.

7.1. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette kohustust piiratud teovõimega isiku

ülekuulamisele kaasata psühholoogi või sotsiaaltöötajat ning kohus ei leia, et selline

regulatsioon oleks kuidagi vastuolus Eesti Vabariigi Põhiseadusega. Psüühikahäire ei tähenda

igal juhul seda, et täiskasvanud inimene ei oleks võimeline andma adekvaatseid ütlusi.

Menetlejal on alati õigus ülekuulamisele kaasata sotsiaaltöötaja või psühholoog, kui ta peab

seda vajalikuks. Tegemist on menetleja kaalutlusõigusega. Antud juhul ei ole politseitöötaja

pidanud vajalikuks kedagi kaasata, kuna T.R. antud ütlused on loogilised ja kooskõlas teiste

kriminaalasjas kogutud materjalidega. Seega ei tekkinud menetlejal kahtlust, et T.R. ei oleks

võimeline iseseisvalt ütlusi andma. Lisaks on üle kuulatud Härmalõng hooldekodu

vanemhooldaja R.T. , kes kinnitab, et T.R. orienteerub ajas ja ruumis ning saab temaga

toimuvast aru. Kriminaalasja materjalidega tutvudes ei tekkinud kohtul kahtlust T.R. ütluste

usaldusväärsuses.

8. Kaebaja esindaja on seisukohal, et T.R. ei olnud teadlik, et tema arveldusarvele laekus

Saksamaalt ligi 13 000 eurot ning et see summa eemaldati T.R. arveldusarvelt umbes poole

aasta jooksul. Lisaks leitakse, et T.R. le on ülekuulamisel esitatud suunavaid küsimusi, mis on

kujunenud T.K. i ennastõigustavatest ütlustest. Üle on jäetud kuulamata M. Korhonen.

8.1. Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuri määruses toodud seisukohaga, et kohtueelses

kriminaalmenetluses on eeluurimismetoodika ja uurimistaktika valdkonda kuuluvate

küsimuste kohta pädev õiguslikku hinnangut andma üksnes kohtueelne menetleja, kes oma

kaalutlusõiguse alusel otsustab vajalike menetlustoimingute teostamise, sealhulgas

tunnistajate ülekuulamise vajaduse, otstarbekuse ja järjekorra üle. Menetleja on kuulanud üle

kõik asjaga puutumust omavad isikud ning oma äranägemise järgi otsustanud, millises

järjekorras nende isikute küsitlemine toimub. Kohtul ei ole võimalik praegusel juhul

menetlejale midagi ette heita.

M. Korhoneni ei ole eeluurimisel tunnistajana üle kuulatud, kuna ta on oma põhjaliku

seisukoha avaldanud 24.05.2013 koostatud kuriteoteates, mille menetleja on lisanud

kriminaaltoimikusse ning hinnanud seda koos teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Seega

ei pidanud menetleja vajalikuks M. Korhoneni täiendavalt üle kuulata.

Kohtule jääb arusaamatuks kaebuses esitatud väide, et T.R. ei olnud teadlik, et 25.11.2010

laekus tema arveldusarvele 12 696 eurot. Enda ülekuulamisel seletab T.R. , miks ja kui palju

raha tema arveldusarvele kanti. Samuti räägib ta, kuidas ja miks kanti tema arveldusarvelt

raha T.K. i, M.R. , K.K. i ja M.K. i arveldusarvetele. T.R. kinnitab, et andis reisimiseks raha

K.K. ile ning seda, et tal pole kellegi vastu pretensioone, kuna kõik ülekanded on tehtud

temaga kooskõlastatult ja ta lubas oma tütrel ja lapselastel raha kasutada. T.R. ütlused on

kooskõlas teiste tunnistajate ütlustega, ta on teadlik toimunust ning annab üksikasjalisi ütlusi.

Ainuüksi fakt, et T.R. kuulati üle pärast T.K. i ülekuulamist, ei anna alust arvata, et isikule

esitati suunavaid küsimusi.

9. Kaebuses tuuakse veel välja, et praegusel ajal on M. Korhonen T.R. eestkostja ja seega

tema seaduslik esindaja, mistõttu käesolev kaebus tuleb läbi vaadata korralise kaebusena mitte

järelevalve teostamise korras.

9.1. Ringkonnakohus nõustub, et M. Korhonen on T.R. eestkostja ja seaduslik esindaja,

samas ei muuda see fakt asjaolu, et kriminaalasi nr 13260101898 lõpetati seaduslikult ja

kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub alus.

10. Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et käesoleval juhul esineb

kriminaalmenetlust välistav asjaolu KrMS § 199 lg 1 p 1 järgi, kuna olemasolevate tõendite

pinnalt pole tõendatud, et T.R. on toime pannud talle kuriteoteates ette heidetud teo.

11. Juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 jätab ringkonnakohus vaidlustatud Riigiprokuratuuri

määruse muutmata ja M. Korhoneni esindaja kaebuse rahuldamata.

Maarika Kuusk

Kohtunik