4-13-8747/3 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-13-8747

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

09. jaanuaril 2014.a Tallinn, Liivalaia kohtumaja

Väärteoasja nr

4-13-8747

Kohtunik

Julia Vernikova

Väärteoasi

kaebus

K.M

Põhja

Prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse

02.12.2013.a

otsusele

väärteoasjas nr 2376,13,004092

Kohtumenetluse pooled

Menetlusalune

isik

(i.k. :

K.M

XXX; eluk. XXX); :

kohtuväline menetleja

Põhja

Prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskus liiklusmenetlustalitus.

Kohtumenetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada

Põhja

Prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse 02.12.2013.a otsus väärteoasjas nr 2376,13,004092 määratud karistuse osas.

2. Teha uus otsus, millega määrata K.M-ile LS § 224 lg 2 alusel karistuseks rahatrahv 150 trahviühikut, summas 600.- eurot. KarS § 66 lg 2 alusel määrata rahatrahvi tasumine ositi 12 kuu jooksul võrdsetes osades 50.- eurot igakuiselt, alates kohtuotsuse jõustumisest. Rahatrahv tuleb tasuda kohtuvälise menetleja otsuses viidatud Rahandusministeeriumi arveldusarvetele. Jätta lisakaristusena LS § 224 lg 3 p 1 ettenähtud mootorsiduki juhtimise äravõtmine K.M suhtes kohaldamata.

3. K.M kaebus rahuldada.

Edasikaebamise kord

Menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal on õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on pooltele tutvumiseks kättesaadav. Asjaolud ja kohtumenetluse poolte seisukohad. 02.12.2013.a. otsusega määrati Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse otsusega K.M-ile Liiklusseaduse (edaspidi LS) § 224 lg 2 alusel rahatrahv 200 trahviühikut s.o 800 eurot ning LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks.

Väärteo kirjelduse kohaselt juhtis isik 11.11.2013 kell 08.18 Keemikute tänaval Maardus mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,28 mg. Samuti puudus sõidukil kehtiv kohustusliku liikluskindlustuse lepingu alusel väljastatud poliis. Esitatud kaebuses vaidlustab K.M otsust osaliselt s.o määratud karistuse osas. Väärteo toimepanemist ta tunnistab ja kahetseb. K.M põhjendab põhikaristuse kergendamise ja lisakaristuse mittekohaldamise taotlust järgmiste asjaoludega: ta töötab OÜ-s XXX autojuhina ning teostab vedusid väljaspool Eestit, peamiselt Venemaal ja Gruusias, rahvusvahelise veoautojuhi staaž on praeguseks üle 25 aasta, töötasuks on miinimumpalk, millest ta peab maksma eluasemelaenu ja tegema muid igakuiseid kuulutusi.

Tema süü suuruse poolest märgib kaebaja, et tarbis alkoholi eelmise päeva õhtul ning hommikul sõitma asudes, polnud tal vähematki aimu, et alkoholi mingi kogus võis veel organismi jääda. Ta peeti kinni mitte selle pärast, et ta oleks eksinud liiklusreegli vastu, vaid politseioperatsiooni „Puhuvad kõik“ käigus. Sellest lähtuvalt leiab K.M, et määratud rahatrahvi summa on ebaproportsionaalselt suur ning taotleb rahatrahvi suuruse vähendamist ja tasumist osade kaupa. Samuti taotleb K.M lisakaristuse mittekohaldamist, kuna selle täitmisele pööramisel kaotab ta töökoha ja selle tagajärjel satub terve perekond raskesse majanduslikku olukorda.

Menetlusalune isik on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata. Kohtuväline menetleja ei vaidle vastu rahatrahvi tasumisele ositi, kuid ei nõustu määratud karistuse kergendamisega. Vastuses on asutud seisukohale, et kaebaja käitumine näitab ilmselgelt tema ükskõikset ja üleolevat suhtumist liiklusohutusse, teistesse liiklejatesse ning võimalikku saabuvasse tagajärge. Isik tarvitas rikkumisele eelnenud päeval alkoholi, viis ennast seisundisse, milline on juhile keelatud, sellele vaatamata pidas võimalikuks järgmise päeva hommikul sõidukit juhtida ega teinud midagi selleks, et oma seisundit kindlaks teha.

Seega õiguserikkumise iseloomu arvestades on tema karistamine rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses ning lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks ilmselgelt proportsionaalne karistus. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et õiguskaitseorgani, sh liikluspolitsei kohus on hoida elukeskkonda turvalisena. Igapäevaelu mõjutab suuresti teedelt, tänavatelt, maanteedelt tabatud liiklusrikkujate suur arv, kes on otsustanud eirata liiklusreegleid ja kaasliiklejate eluõigust. Liikluskasvatuse eesmärk on kujundada üksteisega arvestavaid liiklejaid, kellel on ohutu liiklemise harjumused ja kes tajuvad liikluskeskkonda ning hoiduvad käitumast teisi liiklejaid ohustavalt ja liiklust takistavalt.

Iga õigusvastase teo toimepanemine ohustab üldist turvalisust. Üldohtlike süütegude puhul on kaitstavaks õigushüveks eelkõige inimese elu. Üheks vahendiks selle eesmärgi täitmisel on rikkujate mõjutamine läbi selliste karistuste määramise, mis mõjutavad nende elukorraldust ja suunavad neid edaspidi rikkumisi mitte toime panema. Kohtuväline menetleja nõustub asja läbivaatamisega kirjalikus menetluses.

Kohtu seisukoht ja põhjendused. Kohus leiab, et antud väärteoasja on võimalik lahendada ilma istungit korraldamata kirjalikus menetluses. Nii menetlusalune isik kui ka kohtuväline menetleja on teatanud, et nõustuvad asja kirjaliku menetlusega. Kohtumenetluse pooled ei ole kohtule uusi tõendeid esitanud. Kohus, arutanud väärteoasja täies ulatuses, uurinud vahetult väärteoasjas olevaid tõendeid ning arvestades kohtumenetluse poolte kirjalikke seisukohti leiab, et Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse otsus nr 2376,13,004092 tuleb tühistada menetlusalusele isikule määratud karistuse osas.

Kaebaja ei vaidlusta talle esitatud süüdistust sisuliselt. Väärteoprotokolli kohaselt juhtis K.M 11.11.2013 kell 08.18 Harjumaal Maardu linnas Keemikute tänaval mootorsõidukit Audi A8 juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,28 mg. Samuti puudus sõidukil kehtiv kohustusliku liikluskindlustuse lepingu alusel väljastatud poliis. Menetlusalune isik rikkus seega LS § 69 lg 5, § 33 lg 2 p 9 nõudeid, pannes toime LS § 224 lg 2, LKindlS § 661 lg 1 järgi kvalifitseeritavad väärteod. 11.11.2013 koostatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli kohaselt tuvastati K.M alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus tõendusliku alkomeetriga Alcotest 7110 MKIII nr ARBK-0032 (tunnistuse number TTRC-13/00164, mille lugem oli 0,33 mg/l, laiendmääramatus 0,05 mg/l, seega lõpptulemus 0,28 mg/l.

Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusest on näha, et K.M kõrvaldati 11.11.2013 sõiduki juhtimiselt, kuna oli arvata, et ta on joobeseisundis. K.M on sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse kohapeal ka kätte saanud. Eesti Liikluskindlustuse Fondi kodulehekülje väljavõtte kohaselt ei olnud sõiduki XXXsuhtes 11.11.2013 seisuga kehtivat kindlustuspoliisi. Ülalnimetatud tõenditele tuginedes loeb kohus väärteo toimepanemist menetlusaluse isiku poolt tõendatuks. Kohtuväline menetleja on karistuse määramisel õigustatult lähtunud KarS § 63 lg-st 1 ja määranud karistuse raskema sanktsiooni alusel, kuna K.M poolt toimepandu näol on tegemist süütegude ideaalkogumiga.

Liiklusseaduse § 224 lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut ning sama paragrahvi lg 3 p 1 kohaselt võib kohtuväline menetleja või kohus kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni. Kohus leiab, et karistuse määramisel on kohtuväline menetleja jätnud täitmata KarS § 56 sätestatud nõudeid. KarS § 56 lg 1 peab obligatoorseks kergendavate ja raskendavate asjaolude arvestamist karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Kohtuväline menetleja ei ole otsuses ega kirjalikus vastuses viidanud K.M puhul karistust kergendava asjaolu olemasolule. Samas on väärteo toimiku materjalidest näha, et K.M avaldas puhtsüdamlikku kahetsust juba kohtuvälises menetluses ja kinnitab sama oma kaebuses. Kohtuväline menetleja on jätnud selle põhjendamatult arvestamata, määrates põhikaristuse üle sanktsiooni keskmise määra. K.M süü suuruse üle otsustamisel on kohtuväline menetleja asunud väärale seisukohale, et isikul tuvastatud alkoholimäära arvestades, on tema süü LS § 224 lg 2 mõttes keskmine.

Kohus märgib, et K.M tuvastatud alkoholi sisaldus väljahingatavas õhus (0, 28 mg) ületab kõigest nelja kümnendiku võrra LS § 224 lg-s 1 sätestatud alkoholi piirmäära, LS § 224 lg 1 sanktsiooni kohaselt on karistuse ülemmäär 100 trahviühikut. Seega, kuigi K.M käitumine vastab LS § 224 lg-s 2 sätestatud koosseisule, ei ole alust hinnata tema süüd keskmisena. Sellest lähtuvalt ei ole õige tema karistamine üle LS § 224 lg 2 sanktsiooni keskmist määra. Karistusregistri andmetel on K.M varem väärtegude eest karistatud ning temal on üks kehtiv karistus sõiduki kasutamise eest, millel puudus kehtiv liikluskindlustuse poliis.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-06, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. K.M näol ei ole tegemist isikuga, kes paneb korduvalt toime süütegusid, sh liiklusalaseid rikkumisi, tal on pikaajaline rahvusvahelise veoautojuhi staaž, majandusliku olukorra seisukohalt tuleb arvestada sissetuleku suurust, kohustust tagastada eluaseme laenu.

Sellest tulenevalt ja arvestades lisaks asjaolu, et K.M on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis võib määratav karistus jääda sanktsiooni keskmise määra piiridesse. Samuti on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja otsusest ega kirjalikust vastusest ei nähtu, millistel kaalutlustel jõudis kohtuväline menetleja järeldusele, et K.M on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest vaid lisakaristuse – juhtimisõiguse äravõtmise – kohaldamise teel. Arvestades K.M sissetuleku suurust, on kohus seisukohal, et tema puhul täidab juba iseenesest põhikaristuse suurus karistuse eripreventiivset eesmärki ning mõjutab isikut läbi tema majandusliku olukorra halvenemise edaspidi olema seaduskuulekas.

Ei ole vähetähtis ka asjaolu, et juhtimisõiguse olemasolu on lahutamatus seoses menetlusaluse isiku tööülesannete täitmisega ning juhtimisõiguse realiseerimise kasvõi ajutine keeld tekitab tema poolt töökoha kaotamise reaalse ohu. Kohtuväline menetleja on nii otsuses kui ka kirjalikus vastuses põhjendanud lisakaristuse kohaldamise vajadust üldpreventiivsete kaalutlustega, jättes täiesti arvestama teisi KarS § 56-s sätestatud kriteeriume. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud otsuses 3-1-1-122-13 järgmist: „Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele.

See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik.

…Ehhki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega“. Kohtuväline menetleja on lisakaristuse kohaldamisel jätnud kõrvale toimepandud teo asjaolud ja süüdlase isiku ning lähtunud üksnes üldpreventiivsetest kaalutlustest. Kohtuvälise menetleja otsuses on vääralt viidatud „senisele kohtupraktikale“ selles osas, et üldjuhul kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toiepanemise eest lisakaristust ning selle kohaldamata jätmiseks peavad esinema erandlikud asjaolud.

Eelpool

osutatud

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi lahendis juhitakse tähelepanu, et nimetatud seisukohale on Riigikohus asunud korduvalt sõidukit alkoholijoobes juhtinud isikute puhul (nr 3-1-1-10-03). Kohtuväline menetleja ei ole põhjendanud, millistele asjaoludele tuginevalt on tal veendumus, et K.M puhul esineb võimalus, et ta asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima. Eeltoodu alusel leiab kohus, et lisakaristuse kohaldamine K.M suhtes ei ole põhjendatud ning jätab selle kohaldamta. Samuti, arvestades K.M majanduslikku olukorda, tuleb rahuldada tema taotlus karistuse täitmise kohta osade kaupa. Kohus juhindub V™S § -dest 120, 132-135.

Kohtunik