4-13-4914/13 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

Väärteoasi 4-13-4914

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. detsembril 2013.a.. Tallinn (Liivalaia kohtumaja)

Kohtukoosseis

Kohtunik Piret Liivo

Sekretär

Terje Liebert

Vaidlustatud lahend

Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse menetlusteenistuse 05.07.2013.a. otsus väärteoasjas nr. 2376,13,002165 P.N karistamises LS§ 224 lg.3;§ 224 lg.5p.2 järgi Kaebuse esitanud isik P.N, isikukood XXX, elukoht XXX Istungil osalenud isikud kaebuse esitaja P.N kohtuvälise menetleja Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo esindaja Hannes Küünarpuu.

RESOLUTSIOON

Tühistada Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri

Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse

menetlusteenistuse

05.07.2013.a.

otsus

väärteoasjas

nr. 2376,13,002165 lisakaristuse määramise osas.

Liiklusseaduse § 224 lg.3 alusel määratud karistus -rahatrahv

120 trahviühikut, s.o. 480 eurotjätta muutmata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata kassatsiooni korras

Riigikohtule, teatades sellest seitsme päeva jooksul Harju

Maakohtule arvates otsuse lõpposa kuulutamisest ning esitades

advokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse Riigikohtule Harju

Maakohtu kaudu kolmekümne päeva jooksul arvates otsuse

tutvumiseks kättesaadavusest.

Kassatsioonkaebuse teate esitamise korral on kohtuotsus

tervikuna menetlusosalistele kättesaadav 21.01.2014.a.

Vaidlustatud otsuse sisu: Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse otsusega väärteoasjas nr 2376,13,002165 karistati menetlusalust isikut P.N Liiklusseaduse § 227 lg.3 alusel rahatrahviga 120 trahviühiku ulatuses, so 480 eurot. Otsuse kohaselt juhtis P.N 13.06.2013 kl 13:33 Anija vallas Perila-Jäneda tee 6,5 km-l mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega, mis ületas lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 48 km/h võrra, sõites kiirusega 143 +- 5 km/h, lubatud suurim sõidukiirus antud teelõigul on 90 km/h. Otsuse kohaselt on menetlusalune isik rikkunud Liiklusseaduse § 15 lg 1 p

1 nõuet ja pani toime Liiklusseaduse § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo. Kaebuse sisu: 26.07.2013.a esitas P.N Harju Maakohtule kaebuse, milles taotleb nimetatud otsuse osalist tühistamist – talle määratud lisakaristuse osas. Kaebuse kohaselt tunnistab menetlusalune isik, et oli tähelepanematu ja ületas sõidukiirust. Kahetseb juhtunut väga. Selgitas, et tal on liikumispuue alates 1997.aastast seoses põlvevigastusega. Tal on olemas Sotsiaalkindlustusameti otsus nr XXX puude raskusastme ja lisakulude tuvastamise osas, samuti on talle väljastatud „puudega inimese sõiduki parkimise kaart nr XXX“. Tema liikumispuue raskendab käimist, vahemaid saab läbida vaid liiklusvahendiga. Töötab Tallinnas, s.o kodust umbes 20 km kaugusel ning lähim bussipeatus on

1 km kaugusel. Seega ei saa menetlusalune isik sõidukita hakkama. Tulenevalt asjaolust, et kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, leiab, et tema puhul tuleb kohaldada KarS § 50 lg 2. Tulenevalt eeltoodust palub kohtuvälise menetleja otsuse osaliselt tühistada, teha uus otsus ning vabastada ta lisakaristusest. Kohtuvälise menetleja seisukoht: Kohtuväline menetleja leiab, et tehtud otsus on õiglane. Puuduvad tõendid, et isik ei saaks ühistranspordiga liikumisega hakkama, et ta ei suuda jõuda bussipeatusesse. Määratud karistus on õiglane.

Lähtudes karistuse eripreventiivsetest eesmärkidest, leiab kohtuväline menetleja, et isikul tuleb juhtimisõigus ära võtta. Isikut on korduvalt lubatud sõidukiiruse ületamise eest karistatud. Antud juhul ei ole tegemist juhtumiga, kus saaksime kohaldada keeldu, et invaliidilt ei tohi juhtimisõigust ära võtta. On tõendatud, et isikul on puue, kuid pole tõendatud, et menetlusalusel isikul puudub võimalus teha oma igapäevaseid sõite ühistranspordiga. Kaebuse arutamisel kohus tegi kindlaks: Kohtuistungil jäi P.N oma kaebuse juurde. Menetlusalune isik selgitas, et sotsiaalametist võib rehabilitatsiooniplaani taotlemisega minna aega 5 kuud.

Kaebajat aitab ainult liigese paigaldamine. Haige jalaga ei ole hetkel plaanis midagi teha, sest kui praegu liiges ära vahetada, on oht, et ta peab 70-aastaselt veel liigest laskma vahetada. Ta saab riigi poolt soodustusi – ravimeid, samuti käib võimlemas. Samuti lisas, et kui ta kinni peeti, ta ei vaielnud, et ületas kiirust. Trahvi tasus ära. Ta on firmas juhatuse liige. Firma tegeleb automaatkäigukastide remondiga. Tema on isik, kes võtab töö vastu, teeb proovisõite ja annab auto üle. Selgitas, et tal on bussiga liiklemine raskendatud – talvel on olukordi, kus tee on lahti lükkamata ning pääses liikuma tänu sellele, et tema autol on nelivedu.

Bussipeatusesse, mis asub 1,3 kilomeetri kaugusel tema kodust, jõudmine on keeruline. Taotleb lisakaristuse tühistamist, ta on invaliid. Kohtu järeldused: Kohus, kuulanud ära menetlusosalised ning uurinud antud asjas olevaid materjale, leidis, et P.N-i kaebus kuulub rahuldamisele ning seda alljärgnevatel asjaoludel. Vastavalt V™S § 123 lg-le 2 kontrollib maakohus kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, s.o selgitab välja, kas isik on pannud toime teo, mille eest kohtuväline menetleja teda karistas.

Seejuures tugineb kohus talle esitatud tõenditele, hindab tõendeid nende kogumis. Kaebuse lisana kirjalike tõenditena on kohtule esitatud koopia puudega inimese sõiduki parkimiskaardist nr XXX, koopia Sotsiaalkindlustusameti 07.02.2013.a otsusest nr XXX, mille kohaselt menetlusalusel isikul esineb keskmine puue, sest tema igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus osalemises esineb raskusi, kestusega püsiva töövõimetuse kestuse lõpuni, isikul on liikumisfunktsiooni suur kõrvalekalle. Samuti on toimikus tõend menetlusaluse isiku tööandjalt, et tema tööülesandeks on juhtida ettevõtte igapäevast tegevust ning remonditööde teostamist.

Mootorsõiduki juhtimisõigus on väga vajalik, kuna remonditavate käigukastide vigade tuvastamiseks ja parandatud käigukastide testimiseks on vajalik teha proovisõite. Samuti arvestades P.N-i liikumispuuet, on sõiduki kasutamine lisaks tööülesannete täitmisele ka hädavajalik ka tööle ja koju jõudmiseks. Menetlusalune isik on lisanud kaebusele tõendi perearst Riin Rannolt, milles on lahti seletatud isiku vigastus. On tehtud väljatrükk kaardilt, et tema kodukoha ja bussipeatuse kaugus on 1,309 km. Samuti on kaebusele lisatud XXXAS-i poolt 21.11.2013.a väljastatud ambulatoorse epikriisi koopia, raviarstiks XXX.

Tunnistaja Tago Trei on ülekuulamise protokollis andnud ütlused, et 13.06.2013.a teostas liiklusjärelevalvet koos R. Maioroviga. Mõõtis kiirust Perila-Jäneda maantee 6,5 kilomeetril. Kell 13:33 lähenes sõiduk, mille kiiruseks mõõdeti 143 +-5 km/h. Mõõtmise kohaks oli asulaväline tee, kus piirkiiruseks oli 90 km/h. Sõiduk – tumehall Lexus reg.nr XXX. Sõidukit juhtis P.N. Liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt mõõdeti menetlusaluse isiku liikumiskiiruseks 143 km/h, s.o isik ületas sõidukiirust mitte vähem kui 48 km/h.

Menetlusalune isik andis ütluseid, et ületas kiirust, kuna ei jälginud spidomeetrit. Äriregistrist on tehtud väljatrükk, mille kohaselt on P.N osaühingu XXXosanik ja juhatuse liige. Karistusregistri väljatrükist nähtuvalt on P.N korduvalt väärteokorras karistatud, sh sõidukiiruse ületamise eest. P.N on esitanud kohtueelses menetluses ka oma vastulause, milles selgitab, miks juhtimisõigus on talle vältimatult vajalik. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et menetlusalune isik ületas kiirust. Ta on tunnistanud oma õigusrikkumist, ta ei vaidle ka rahatrahvi suuruse üle.

P.N soovib kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist lisakaristuse – juhtimisõiguse äravõtmise – osas tuginedes KarS §

50 lg-le 2. Seega on kohus seisukohal, et täielikult on tõendamist leidnud, et P.N rikkus LS § 15 lg 1 p 1 ning pani toime LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-37-08 märkinud, et mootorsõiduki kasutamine seoses liikumispuudega tähendab seda, et isik kasutab puudest tingitult enda igapäevase elu korraldamisel liiklemiseks mootorsõidukit ning sealhulgas peab mootorsõiduki kasutamine olema isiku puude tõttu olema vältimatult vajalik (RK otsus nr 3-1-1-91-07, p 7). KarS § 50 lg 2 sätestab, et mootorsõiduki juhtimise õigust ei või ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Käesolevas väärteoasjas on kinnitamist leidnud, et P.N on tuvastatud liikumispuue kooskõlas asjakohaste õigusaktidega, milleks on puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus (PISTS) ja selle alusel kehtestatud õigusaktid. PISTS § 22 lg 1 kohaselt tuvastab puude raskusastme ja lisakulud Sotsiaalkindlustusamet, kaasates ekspertarste. Ekspertarste kaasatakse riikliku pensionikindlustuse seaduse § kohaselt.

Väärteoasjas

on

lisatud

sotsiaalkindlustusameti 07.02.2013.a otsus nr XXX, mille kohaselt on menetlusalusel isikul tuvastatud keskmine puue, sest tema igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus osalemises esineb raskusi (arvestatud ekspertarsti XXXarvamust). Samuti on tuvastatud puudest tulenevad lisakulud transpordile, abivahendite kasutamisele, enesehoolduse ja majapidamisele ning kommunikatsioonivahendite kasutamisele.

Ortopeed

XXXon

21.11.2013.a

väljastanud

ambulatoorse epikriisi, mille kohaselt on patsiendil võrreldes eelmise aastaga käimisvõime oluliselt halvenenud – käib sirge põlvega longates ja on tugevad valud. Liikumine oluliselt piiratud valude ja deformatsioonide tõttu – väljendunud liikumise puue. Põlveliigese posttraumaatilise artroosi muutused oluliselt süvenenud. Kohtuistungil selgitas menetlusalune isik, et rehabilitatsiooniplaani taotlemisega võib minna aega 5 kuud, kuid tema olukorras aitab ainult liigese paigaldamine. Kohtu hinnangul on menetlusaluse isiku jaoks liikumispuudest tingitult hädavajalik mootorsõiduki juhtimisõiguse olemasolu. Selle kindlakstegemisel tuleb lähtuda muu hulgas menetlusaluse isiku puude olemusest ja raskusest, vajadusest käia ravivõi rehabilitatsiooniasutuses, samuti isiku töö ning õpingute asukohast. Menetlusalune isik on selgitanud, et bussipeatus on tema kodukohast 1,3 km kaugusel ning liikumispuude tõttu on tema käimine raskendatud. Samuti selgitas, et riik võimaldab tal käia võimlemas ning saada vajalikke valu vaigistavaid ravimeid. Tema töökoht on elukohast 20 kilomeetri kaugusel. Kohtul ei ole alust kahelda asjaolus, et P.N on tervisekahjustused, mille tõttu tema käimine on raskendatud ning auto kasutamine hõlbustab oluliselt tema igapäevast elu, sh käia ravivõimlemas. Seega leiab kohus, et alternatiivne liiklemisvõimalus, sh ühistranspordiühendus, halvendab oluliselt isiku igapäevast toimetulekut ning isiku elukorraldus koostoimes tema liikumispuudega eeldab sõiduki kasutamist. Lisakaristuse kohaldamata jätmise tingimuseks ei sea KarS § 50 lg 2 varasemate karistuste puudumist, mistõttu ei oma õiguslikult tähtsust asjaolu, et menetlusalust isikut on varasemalt liiklusalaste rikkumiste eest karistatud. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et menetlusalusel isikul on liikumist takistav puue, mis välistab lisakaristuse kohaldamise KarS § 50 lg 2 tähenduses. Seega tuleb tühistada Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse menetlusteenistuse 05.07.2013.a. otsus väärteoasjas nr. 2376,13,002165 lisakaristuse määramise osas. Liiklusseaduse § 227 lg.3 alusel määratud karistus - rahatrahv 120 trahviühikut, s.o. 480 eurottuleb jätta muutmata. Kohus juhindub Väärteomenetluse seadustiku § 111; §132 p 2; § 133-135.

Piret Liivo

Kohtunik