4-13-8664/6 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-13-8664

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. jaanuar 2014 a Tallinn

Väärteoasja number

4-13-8664 (2230,13,053605)

Kohtunik

Märt Toming

Kohtuistungisekretär

Eda Loor

Tõlk

Maksim Tšurkin

Väärteoasi

I.R-i

(I.R)

kaebus

Politsei-

ja

Piirivalveameti

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanem-

väärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 03.12.2013

otsusele nr 2230,13,053605 I.R-i karistamises

LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest

rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja LS

§ 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki

juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks.

Menetlusest osa võtnud isikud

Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu

Menetlusalune isik: I.R, ik: XXX,

elukoht: XXX

RESOLUTSIOON

1. Jätta I.R-i (I.R) kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 03.12.2013 otsusele nr 2230,13,053605 I.R-i karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata.

2. Jätta

Politsei-

ja

Piirivalveameti

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 03.12.2013 otsus nr 2230,13,053605 I.R-i karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Määratud lisakaristuse, so mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 6 kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 6 kuulise tähtaja möödumisel.

4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile.

5. Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 03.12.2013 otsusega nr 2230,13,053605 I.R-ile LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest määratud rahatrahv 225 trahviühiku ulatuses, so 900 eurot tuleb 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034796011 SEB pangas või nr 221023778606 Swedbankis, märkides viitenumbrina 10220135292731.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 10.01.2014. Kui kassatsiooniõiguse kasutamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 18.01.2014.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev 10.02.2014. Kui kohtuotsusele kassatsioonkaebust kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise järgselt ei esitata, jõustub kohtuotsus 11.02.2014. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 03.12.2013 otsusega nr 2230,13,053605 karistati I.R-i LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et menetlusalune isik 11.11.2013 kell 01.32 Tallinnas, Kaarli pst-l juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,71 mg, millega rikkus LS § 69 lg 5 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles taotles vaidlustatud otsuse tühistamist lisakaristuse kohaldamise osas. Kaebuse kohaselt jääks kaebuse esitaja ilma tööst pooleks aastaks kuna töötab Päästeametis autojuhina ja taksofirmas taksojuhina. Seetõttu ei näe võimalust eksisteerida, arveid maksta ja trahvi maksta. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja esitatud kaebuse juurde ning märkis, et soovib kaebusele lisada, et kahetseb ja palub, et juhtimisõiguse äravõtmise tähtaega vähendataks ning rahatrahvi tasumine määrataks järelmaksuga kui võimalik.

Väärteo toimepanemise asjaolude kohta selgitas, et tarvitas eelnevalt viskit, tähistasid isadepäeva koos elukaaslasega, kellel on laps. Tähistamise ajal läks elukaaslasega tülli, närvid olid läbi ja sõitis oma vanemate poole. Asus sõitma Suur-Ameerika tänavalt ja suundus Õismäe poole. Alkoholi oli tarvitanud paar tundi enne sõitma asumist. Töötab Päästeametis komando autojuhina. Kandideeris Sisekaitseakadeemiasse Väike-Maarjas, sest juhtimisõiguseta olles ei saa töötada. Kohtuvaidluses leidis kaebuse esitaja, et soovib lisakaristuse vähendamist 3 kuuni ja põhikaristuse summa vähendamist ei taotle.

Õppimise ajal saaks nädalavahetustel taksojuhina elatist teenida. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et tehtud on õige ja seaduslik otsus, järgitud on kõiki KarS § 56 nõudeid, otsuse tühistamise alus puudub. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebuse ja väärteotoimikuga, kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused ja taotlused ning kohtuvälise menetleja esindaja arvamuse, asub alljärgnevale seisukohale.

Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus kaebuse lahendamisel otsustama märgitud sättes loetletud küsimused. Seega peab kohus välja selgitama kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile.

Väärteoasjas leiduvast tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt kasutati 11.11.2013 kell 01.53 kuni 02.00 mootorsõiduki juhtimiselt peatatud kaebuse esitaja seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit, milline oli taadeldud. Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,76 mg ja 0,76 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,71 mg alkoholi. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli on menetlusalune isik märkinud, et ta selle tulemusega ei nõustu, sest ei ole alkoholi joonud viimased kolm päeva.

Vaatamata menetlusaluse isiku poolt süü eitamisele saab tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollis fikseeritust tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, millise asjaolu kohta on väärteotoimikus vastav tõend olemas ning järgitud on seejuures kohast mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega, vaatamata menetlusaluse isiku vastuväidetele selle tulemuse kohta, on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona.

Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuivõrd menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,71 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6).

Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni.

Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud.

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg 2 ettenähtud ülemmäära 2/3 ületavas ulatuses ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,76 +/- 0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra.

Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,71 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline piirmäär on sätestatud rikkumise ülemmääras, kus isikut on veel võimalik väärteo eest karistada. Mõningal määral suurema piirmäära puhul olnuks tegemist juba kuriteoga KarS § 424 mõttes. Arvestades seega süü suurust puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alusel (§ 133 p 8). Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on mitte keskmine, vaid väärteona karistatava süüteo mõttes maksimaalne. See aga omakorda tingib karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmist määra oluliselt ületavas määras ja suhteliselt ülemmäära lähedasena. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja ei ole kohtuvälises menetluses karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastanud.

Kohtuistungil avaldas kaebuse esitaja kahetsust. Seega peab kohus võtma seisukoha selles osas kas kohtuistungil avaldatud kahetsust saab arvestada karistust kergendava asjaoluna. Selles osas seisukoha võtmiseks tuleb kohtu arvates arvesse võtta menetlusaluse isiku käitumist kogu menetluse vältel. Kohtuistungil avaldatud tõenduskliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt on menetlusalune isik süüd täielikult eitanud ega nõustunud mõõteseadmega tuvastatud näiduga, eitades alkoholi tarvitamist viimase kolme päeva jooksul, kuigi alkoholisisaldus tema organismis oli üheselt tõendatud.

Pärast väärteoprotokolli koostamist ei pidanud menetlusalune isik vajalikuks esitada vastulauset, selgitamaks väärteo toimepanemise asjaolusid ning kohtule esitatud kaebuses on menetlusalune isik taotlenud otsuse tühistamist lisakaristuse kohaldamise osas ja põhjendanud juhtimisõiguse säilimise vajalikkust. Alles kohtuistungil esines menetlusalune isik kahetsusavaldusega. Taolistest asjaoludest lähtuvalt asub kohus seisukohale, et kohtuistungil avaldatud kahetsust ei saa lugeda siiraks ning kahetsusavalduse esitamist võib hinnata viimase võimalusena saavutada vaidlustatud otsusega määratud karistuse kergendamine.

Seetõttu leiab kohus, et ka kaebemenetluses ei ole tuvastatud ei karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvast karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt on kaebuse esitajat 19 korda väärtegude toimepanemise eest karistatud, kuid määratud karistused on arhiveeritud, so kehtivaid karistusi menetlusalusel isikul temale inkrimineeritud väärteo toimepanemise hetkel ei olnud.

Ometigi ei takistanud see asjaolu kaebuse esitajat toime panemast menetlusesemeks olevat tahtlikku ja ohtlikku liiklusalast väärtegu. Kohus leiab, et juba ainuüksi süü suurust arvestades tuleb kohtuvälise menetleja määratud põhikaristust lugeda proportsionaalseks. Vaidlustatud otsusega määratud karistus mahub ettenähtud sanktsiooni piiridesse ning kohtul puudub igasugune alus asuda seisukohale, et kohtuväline menetleja oleks eiranud karistuse määramisel karistamise aluseid. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis nähtub väärteoasja materjalidest, et menetlusalusel isikul tuvastati alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,71 mg/l, mis on kohtu arvates mitte enam oluline, vaid maksimaalne lubatud alkoholipiirmäära ületamine.

Menetlusaluse isiku ütlustest nähtuvalt läks ta mootorsõidukit juhtima suhteliselt lühikese ajavahemiku järel pärast alkoholi tarvitamist ning sellise käitumise põhjustas tüli elukaaslasega. Menetlusalusel isikul tuvastatud alkoholisisaldus oli oma määralt selline, et see ei saanud menetlusalusele isikule märkamatuks jääda. Menetlusaluse isiku tuvastatud seisund viitab kohtu arvates üheselt sellele, et menetlusalune isik oli oma seisundist teadlik nii enesetunde kui ka eelnevalt teadlikult alkoholi tarvitamise tõttu. Seejuures on tegemist operatiivsõiduki juhiga, kes käib oma teenistusülesannete tõttu päästetöödel ning peaks sellise kogemuse pinnalt teadma tagajärgi, milleni sõiduki juhtimine taolises seisundis viib.

Kohtu arvates näitab see menetlusaluse isiku suhtumist liikluskorda ning selline suhtumine on oma olemuselt ohtlik, kuivõrd isik ei taju temast enesest tulenevat ohtu ei enesele ega teistele liiklejatele. Kaebuse kohaselt on menetlusalusele isikule vajalik juhtimisõigus selleks, et edasi töötada päästekomandos autojuhina ja teenistusest vabal ajal teenida lisa taksojuhina. Seega oli kaebuse esitaja nii enne väärteo toimepanemist kui ka väärteo toimepanemise ajal teadlik juhtimisõiguse vajalikkusest sissetuleku saamisel. Selline teadmine aga kaebuse esitajat väärteo toimepanemisel ei takistanud.

Kohus leiab, et oma varasema kogemuse pinnalt pidi kaebuse esitaja olema teadlik sellest, et tema enese ja lähedaste heaolu sõltub temast enesest, sh ka tema käitumisest liikluses sõiduki juhina ning ta peab kõik tegema selleks, et tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei tekiks tal liigseid rahalisi kohustusi ja tema juhtimisõigus säiliks. Kohus asub seisukohale, et väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Kaebuses toodud väited juhtimisõiguse vajalikkusest töötamisel ei ole kohtu arvates erandlikuks asjaoluks, mis võiks välistada kas teo õigusvastasust või siis lisakaristuse kohaldamist.

Peale selle ei ole menetlusaluse isiku enese puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Senine kohtupraktika on kestvalt seda meelt, et juhtimisõiguse vajalikkus tööülesannete täitmisel ei ole karistusena juhtimisõiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks. Kohus leiab, et lisakaristuse kohaldamine menetlusaluse isiku suhtes oli süüteo asjaolusid arvestades põhjendatud. Menetlusalune isik on oma käitumisega täiesti selgelt näidanud, et ta kujutab endast liikluses ohtu nii iseendale kui ka teistele liiklejatele ning ohtlik liikleja tuleb liiklusest kõrvaldada, tagamaks teistele liiklejatele ohutu liikluse vähemalt selleks ajaks kui ohtlik liikleja on liiklusest kõrvaldatud.

Menetlusalusele isikule on lisakaristus määratud ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ning kohus leiab, et süü suurust arvestades eeldanuks lubatud alkoholipiirmäära ületamise määr lisakaristuse kohaldamist ka keskmist määra ületavas määras. Keskmises määras lisakaristuse kohaldamine viitab üheselt sellele, et lisakaristuse määra valikul on kohtuväline menetleja arvestanud kaebuse esitaja karistusandmetega, millest nähtuvalt kaebuse esitajal kehtivaid karistusi ei olnud ning kohus peab määratud lisakaristuse määraga nõustuma, kuivõrd kaebemenetluses puudub kohtul võimalus menetlusaluse isiku olukorda raskendada.

Eelnevast lähtudes asub kohus seisukohale, et kohtuväline menetleja on ka lisakaristuse määranud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtueelse menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Kohtuistungil taotles kaebuse esitaja ka määratud rahatrahvi tasumise määramist ositi. Vastavalt KarS § 66 lg 2 sätetele võib kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Seega peab taotluse esitaja esitama kohtule või kohtuvälisele menetlejale tõendid, mille pinnalt saaks tuvastada põhjused ning neid tõendeid kogumis hinnates otsustada, kas põhjused on mõjuvad. Kaebusele on lisatud vaidlustatud otsuse ärakiri. Vaidlustatud otsuse ärakirjast ei saa kohus teha mingeid järeldusi isiku majandusliku olukorra kohta.

Lisaks sellele on kaebuses väidetud, et kaebuse esitaja töötab nii päästekomando autojuhina kui ka samal ajal taksojuhina ning neid väiteid kinnitas kaebuse esitaja ka kohtuistungil. Seega saab kaebuse esitaja sissetulekuid kahest töökohast.

Samas ei ole kaebuse esitaja ei kaebuses ega kohtuistungil esitanud ühtegi tõendit ei saadavate tulude ega kulude kohta, millest saaks teha mingeidki järeldusi isiku maksevõime kohta. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et kohtule ei ole esitatud põhjendusi, mida saaks hinnata mõjuvatena ja otsustada selle pinnalt trahvi tasumise määramist ositi. Seetõttu leiab kohus, et kaebuse esitaja taotlus trahvi ositi tasumise määramiseks tuleb jätta rahuldamata.

Märt Toming

Kohtunik