4-13-8572/6 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-13-8572

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. jaanuar 2014 a Tallinn

Väärteoasja number

4-13-8572 (2317,13,008987)

Kohtunik

Märt Toming

Kohtuistungisekretär

Eda Loor

Väärteoasi

F.M-i (F.M) kaitsja kaebus Politseija

Piirivalveameti

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanem-

väärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 20.11.2013

otsusele nr 2317,13,008987 F.M-i karistamises

LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest

rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses, so 860 eurot ja LS

§ 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki

juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks.

Menetlusest osa võtnud isikud

Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu

Kaitsja: Marko Woronowicz, Iustus Õigusbüroo jurist,

Iustus OÜ, Tornimäe 5, 10145, Tallinn

Menetlusalune isik: F.M, ik: XXX,

elukoht: XXX

RESOLUTSIOON

1. Jätta F.M-i kaitsja kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 20.11.2013 otsusele nr 2317,13,008987 F.M-i karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses, so 860 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata.

2. Jätta

Politsei-

ja

Piirivalveameti

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 20.11.2013 otsus nr 2317,13,008987 F.M-i karistamises LS § 224 lg

2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses, so 860 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Määratud lisakaristuse, so mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 6 kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 6 kuulise tähtaja möödumisel.

4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 10.01.2014. Kui kassatsiooniõiguse kasutamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 18.01.2014.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev 10.02.2014. Kui kohtuotsusele kassatsioonkaebust kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise järgselt ei esitata, jõustub kohtuotsus 11.02.2014. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 20.11.2013 otsusega nr 2317,13,008987 karistati F.M LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses, so 860 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et menetlusalune isik 02.11.2013 kell 03.23 Tallinnas, Mustamäe teel suunaga A.H.Tammsaare tee poole juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,66 mg, millega rikkus LS § 69 lg 5 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse, milles taotleti vaidlustatud otsuse tühistamist osaliselt ja uue otsuse tegemist, millega jäetaks lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kohaldamata. F.M-i selgituste kohaselt pidas ta päeval tööandja sünnipäeva ning sellest möödus rohkem kui 6 tundi. Seega oli kindel, et asub autorooli kainena, kuid ilmselt ülehindas oma seisundit. F.M on täielikult nõus karistuse kandmisega, kuid taotleb juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamata jätmist. F.M on 3 aastane tütar H.-B.

F.M, kellel on diagnoositud raske puue, mille tõttu vajab igal ööpäeval kõrvalabi. F.M-i tütar peab igakuiselt käima taastusravil ning F.M-ilt mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega muutub H.-B. F.M-i toimetamine Haapsalu Neuroloogilisse Rehabilitatsioonikeskusesse vägagi raskendatuks. Oluline on ka asjaolu, et arvestades F.M-i mootorsõiduki juhtimise staaži, on taoline rikkumine esmakordne ning tal puuduvad varasemad väärteoja kriminaalasjad. Vastavalt KarS § 50 lg

1 p 2 võib väärteo korral mootorsõiduki ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud süüteo eest süüdlasele kohaldada lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuni üheks aastaks. Antud sättega on kohtuvälisele menetlejale antud diskretsiooniõigus, mis tähendab seda, et lisakaristuse kohaldamine ei ole kohustuslik, kuid seda võib kohaldada. Kohtuistungil jäi menetlusaluse isiku kaitsja esitatud kaebuse juurde ning lisas, et F.M kahetseb oma tegu, on teinud oma järeldused. Edaspidi enam sellist viga ei tee, kontrollib kas on piisavalt kaine.

Kahetsust näitab ka asjaolu, et on määratud trahvi tasunud. Juhtimisõigus on eluliselt tähtis. Haapsalus ravi jätkub, haigus vajab pidevat taastusravi, laps ei kõnni, iseseisvalt ei tee midagi. Last suunatakse erinevatesse raviasutustesse erinevatele protseduuridele. Menetlusalune isik selgitas, et peale lõunat oli sünnipäev, sai võetud mõni pits. Kohapeal sai magatud, et peaks korras olema ja otsustas koju ära minna. Oli tööriietes, pidi koju minema riideid vahetama, et hommikul kella 8ks tööle minna, oli eelnevalt 5 tundi maganud.

Alkoholi tarvitamisest oli möödunud 7-8 tundi. Tundis, et joovet ei tohiks olla, otsustas autoga liikumise kasuks. See ei olnud esmakordne rikkumine, eelmine samalaadne oli 10 aastat tagasi. Kohapeal sai kontrollitud pisikese vahendiga, kuhu sai puhuda, kuid see ei näidanud midagi. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et KarS § 56 lg 1 kohaselt tuleb arvestada tegu. Alkoholipiirmäära ületamine on tahtlik ja tegu on ohtlik. Alates 0,1 mg/l alkoholist on juhtimine keelatud. 0,1 kuni 0,24 on LS § 224 esimene lõige ja alates 0,25 kuni 0,74 teine lõige, mis on sisuliselt juba joove.

Liiklusseadus aga käsitleb seda piirmäära ületamisena. Antud juhul oli tuvastatud 0,71 mg/l +/- 0,05 mg/l. Seega vahemikus 0,66 kuni 0,76 mg/l. Sellest tulenevalt on lubatud piirmäära ületatud olulisel määral. Lähtudes sellisest teost tuleb ka määrata lisakaristus. Eluliselt ei ole usutav, et kaks pitsi alkoholi annaksid sellise piirmäära ületamise. Tarvitatud alkoholi kogus pidi olema oluliselt suurem. Ei ole ka eluliselt usutav, et samal ajal kui teised pidutsevad, teises ruumis üks magab. Kui inimene tunneb, et ei jaksa enam, istub trollile nr 5 ja sõidab koju ning läheb magama.

Tegemist on tahtliku teoga. On arvestatud kahetsust kui kergendavat asjaolu. Eripreventsiooni osas on isikul varasem eluline kogemus olemas, teab, et on alkoholi tarvitanud, kuid järeldusi ei tee. Tuleb kohaldada ranget lisakaristust ja liiklusest kõrvaldada. Üldpreventsioon räägib sama. Kui ühes piirkonnas muutuvad mõnda liiki rikkumised massiliseks, tuleb muuta karistusliiki või kohaldada lisakaristust. Kui jõuame ühest vabariigi otsast teise 4 tunniga ja teatatakse ööpäevas 20 alkoholi tarvitamise tunnusega juhi kinnipidamisest, siis on olukord hull.

Kes ei taha seaduskuulekalt käituda, tuleb liiklusest kõrvaldada. On tehtud täiesti õige otsus ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vanemate kohustusi peavad täitma ka need, kellel juhtimisõigust ei ole. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebuse ja väärteotoimikuga, kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused ja kaitsja ning kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piidest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused.

V™S § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile.

Väärteoasjas leiduvast tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt kasutati 02.11.2013 kell 03.37 kuni 03.42 F.M-i seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit, milline oli taadeldud. Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,71 mg ja 0,73 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,66 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat.

Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik, kes ka ise on temale süüks arvatud teo toimepanemist tunnistanud (§ 133 p 3).

Kuivõrd menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,66 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5).

Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni.

Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses, so 860 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg 2 ettenähtud ülemmäära 2/3 ulatuses ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras.

Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,71 +/- 0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,66 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline piirmäär on sätestatud rikkumise keskmist määra oluliselt ületavas määras ja suhteliselt ülemmäära lähedane kus isikut on veel võimalik väärteo eest karistada.

Mõningal määral suurema piirmäära puhul olnuks tegemist juba kuriteoga KarS § 424 mõttes. Arvestades seega süü suurust puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alusel (§ 133 p 8). Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on mitte keskmine, vaid suhteliselt maksimaalse lähedane, millise teo eest on veel võimalik määrata karistust väärteomenetluses.

See aga omakorda tingib karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras ja suhteliselt ülemmäära lähedasena. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja on tuvastanud karistust kergendava asjaoluna kahetsuse ning kohus nõustub sellega. Samas on seda karistust kergendavat asjaolu juba vaidlustatud otsuse tegemisel arvestatud ning kohus ei saa kaebemenetluses seda uuesti arvestama hakata. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest.

Väärteoasjas leiduvast karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt on kaebuse esitajat enam kui 10 korda liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest karistatud, kuid määratud karistused on arhiveeritud, so kehtivaid karistusi menetlusalusel isikul temale inkrimineeritud väärteo toimepanemise hetkel ei olnud.

Seega oli ta LS § 224 lg 2 ettenähtud väärtegu toime pannes isikuks, keda ei ole varem samalaadse väärteo toimepanemise eest karistatud, kuivõrd varasem karistus samalaadse väärteo eest oli arhiveeritud, mistõttu oli ta LS § 224 lg 3 p 1 märgitud tunnusega isikuks. Ometigi ei takistanud see asjaolu kaebuse esitajat toime panemast menetlusesemeks olevat ohtlikku liiklusalast väärtegu. Kohus leiab, et juba ainuüksi süü suurust arvestades tuleb kohtuvälise menetleja määratud põhikaristust lugeda proportsionaalseks. Vaidlustatud otsusega määratud karistus mahub ettenähtud sanktsiooni piiridesse ning kohtul puudub igasugune alus asuda seisukohale, et kohtuväline menetleja oleks eiranud karistuse määramisel KarS § 56 lg 1 sätestatud karistamise aluseid.

Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis nähtub väärteoasja materjalidest, et menetlusalusel isikul tuvastati alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,66 mg/l, mis on kohtu arvates oluline lubatud alkoholipiirmäära ületamine. Menetlusaluse isiku ütlustest nähtuvalt läks ta mootorsõidukit juhtides sünnipäevale teadmises, et ta lahkub sealt samuti sõidukit juhtides. See asjaolu ei takistanud teda sünnipäeva üritusel alkoholi tarvitamast ning öösel juhile keelatud seisundis sõidukit juhtimast.

Menetlusalusel isikul tuvastatud alkoholisisaldus oli oma määralt selline, et see ei oleks saanud menetlusalusele isikule märkamatuks jääda. Kohus ei pea usutavaks menetlusaluse isiku väiteid, et ta pidas ennast piisavalt kaineks ja et kontrolliks kasutatud indikaatorvahend temal alkoholi tarvitamise tunnuseid ei tuvastanud. Menetlusaluse isiku tõendusliku alkomeetriga tuvastatud seisund viitab kohtu arvates üheselt sellele, et menetlusalune isik oli oma seisundist teadlik nii enesetunde kui ka varasema elukogemuse pinnalt. Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt plaanis ta sõita koju, et pärast riiete vahetamist kella 08.00ks tööle jõuda.

Seega oleks menetlusalune isik nelja tunni möödudes uuesti sõidukit juhtima asunud ja tööülesandeid täitma hakanud, olles samamoodi kas LS § 224 lg 1 või 2 märgitud seisundis. Kohtu arvates näitab see menetlusaluse isiku suhtumist liikluskorda ning selline suhtumine on oma olemuselt ohtlik, kuivõrd isik ei taju temast enesest tulenevat ohtu ei enesele ega teistele liiklejatele. Kaebuse ja sellele lisatud tõendite kohaselt on menetlusalusele isikule vajalik juhtimisõigus selleks, et toimetada oma puudega last raviasutustesse ning vastavalt esitatud dokumentidele vajab laps ööpäevaringset kõrvalabi, juhendamist ja järelevalvet.

Arvestades menetlusaluse isiku seisundit ja kinnipidamise aega ning kohta võib tulla järeldusele, et menetlusalune isik selleks isikuks ei ole, kes lapsele kõrvalabi osutaks. Seejuures oli menetlusalusele isikule Sotsiaalkindlustusametist 07.06.2012 väljastatud ja kohtule esitatud otsuse kohaselt juba pikemat aega enne väärteo toimepanemist teada nii lapse puude raskusaste kui ka sellega kaasnevad kohustused ning sellest tulenev liikumisvajadus erinevate raviasutuste vahet. Ilmselgelt ei ole menetlusalune isik ainuke lapsevanem, kelle lapsel on puue ning on selge ka see, et kõigil puudega laste vanematel ei pruugi olla juhtimisõigust.

Ometigi on kõik lapsevanemad kohustatud oma laste eest hoolitsema sõltumata juhtimisõiguse olemasolust või puudumisest. Menetlusaluse isiku käitumine viitab sellele, et kohtule esitatud dokumentidest tulenevad lapsevanema kohustused meenusid menetlusalusele isikule pärast väärteoprotokolli koostamist ja kättesaamist ning varasemate karistuste meenutamist, millele reageeris vastulause esitamisega ja taotles lisakaristus kohaldamata jätmist. Seega sai ta koheselt aru saabuvast tagajärjest. Kohus asub seisukohale, et väärteoasja materjalidest, ka kaebusele lisatud H.-B.

F.M puudutavatest dokumentidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Kaebuses toodud väited puudega lapse sõidutamise vajadusest raviasutusse väljaspool alalist elukohta ei ole kohtu arvates erandlikuks asjaoluks, mis võiks välistada kas teo õigusvastasust või siis lisakaristuse kohaldamise võimalust. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku enese puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise.

Kohus leiab, et lisakaristuse kohaldamine menetlusaluse isiku suhtes oli süüteo asjaolusid arvestades täiesti põhjendatud. Mis puudutab nii kaebuses kui ka kohtulikul arutamisel väidetut, et lisakaristuse kohaldamine ei ole kohustuslik ning LS § 224 lg 3 või KarS § 50 lg 1 p 2 kohaselt kohtuväline menetleja võib lisakaristust kohaldada, mistõttu on kohtuvälisele menetlejale antud diskretsiooniõigus, siis leiab kohus alljärgnevat. Ülalviidatud LS § 224 lg 3 sätestab sellise otsustamise võimaluse nii kohtuvälisele menetlejale kohtuvälises menetluses kui ka kohtule kohtulikus menetluses.

Küll puudub kohtul kaebemenetluses võimalus asuda kohaldama lisakaristust juhul kui kohtuväline menetleja on kohtuvälises menetluses koostatud otsuses jätnud lisakaristuse kohaldamata. Seega peaks kohus kaebemenetluses asuma otsustama kohtuvälise menetleja diskretsiooniotsuse õigsuse üle ning kaebusest tuleneva taotluse kohaselt asuma seisukohale, et kohtuvälisel menetlejal otsustuse tegemise võimalus lisakaristuse osas sisuliselt siiski puudub, sest kohtul on võimalik asuda teistsugusele seisukohale. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on lähtuvalt väärteoasjas kogutud tõenditest ja temale nii KarS § 50 lg 1 p 2 kui ka LS § 224 lg 3 sätetega antud õigusest teinud oma valiku ja pidanud vajalikuks lisakaristust kohaldada ning kohus nõustub kohtuvälise menetleja valikuga.

Menetlusalune isik on oma käitumisega näidanud, et ta kujutab endast liikluses ohtu nii iseendale kui ka teistele liiklejatele ning ohtlik liikleja tuleb liiklusest kõrvaldada, tagamaks õiguskuulekatele liiklejatele ohutu liiklemise vähemalt selleks ajaks kui ohtlik liikleja on liiklusest kõrvaldatud. Menetlusalusele isikule on lisakaristus määratud ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ning kohus leiab, et süü suurust arvestades eeldanuks lubatud alkoholipiirmäära ületamise määr lisakaristuse kohaldamist ka keskmist määra ületavas määras.

Keskmises määras lisakaristuse kohaldamine viitab üheselt sellele, et lisakaristuse määra valikul on kohtuväline menetleja arvestanud kaebuse esitaja kahetsusega ning kohus peab määratud lisakaristuse määraga nõustuma, kuivõrd kaebemenetluses puudub kohtul võimalus menetlusaluse isiku olukorda raskendada. Eelnevast lähtudes asub kohus seisukohale, et kohtuväline menetleja on ka lisakaristuse määranud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse muutmine või tühistamine.

Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtueelse menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Märt Toming

Kohtunik