4-13-7995/7 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-13-7995

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 09.01.2014. a Tallinn Väärteoasja number 4-13-7995 (2302,13,011738) Kohtunik Kristina Väliste

Väärteoasi XXX kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirsi 05.11.2013 otsusele nr 2302,13,011738 XXXkaristamises LS § 227 lg 3 ja LS § 242 lg 1ettenähtud väärtegude toimepanemise eest karistusena LS § 227 lg 3 alusel mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega neljaks kuuks. Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu

Kaebuse esitaja: XXX, isikukood XXX, elukoht XXX, õppimiskoht XXX, 12 klass; RESOLUTSIOON

1. Tühistada osaliselt, nimelt määratud karistuse osas Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirsi 05.11.2013 otsus nr 2302,13,011738 XXXkaristamises LS § 227 lg 3 ja LS § 242 lg 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest karistusena LS § 227 lg 3 alusel mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega neljaks kuuks, tehes uue otsuse.

2. Jätta jõusse XXXsüüdimõistmine LS § 227 lg 3 ja LS § 242 lg 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest ja mõista talle karistuseks LS § 227 lg 3 alusel mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine kaheks (2) kuuks.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest.

Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 09.01.2014.a. Kohtu selgitused: VtMS § 155 lg 2 järgi on kassatsiooni esitamise õigus menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

VtMS § 157 järgi on kassatsiooni alused:

• materiaalõiguse ebaõige kohaldamine (VtMS § 149 toodud alused);

• väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine (VtMS § 150 toodud alused).

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirsi 05.11.2013 otsusega nr 2302,13,011738 karistati XXXLS § 227 lg 3 ja LS § 242 lg 1ettenähtud väärtegude toimepanemise eest karistusena LS § 227 lg 3 alusel mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega neljaks kuuks selles, et menetlusalune isik 11.10.2013 kella 22.50 ajal juhtis mootorsõidukit kiirusega 94 +/- 3 km/h alas, kus lubatud suurim kiirus on 50 km/h ning ületas lubatud kiirust mitte vähem kui 41 km/h. Samuti juhtis mootorsõidukit, millel puudusid ees ja taga nähtavad algaja juhi tunnusmärgid. Selliselt rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 2 ja LS § 106 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 3 ja LS § 242 lg 1 ettenähtud väärteod.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse 26.11.2013, milles märkis, et soovib otsuse vaidlustada määratud karistuse osas, taotledes karistuse vähendamist. Isik kahetseb tehtut. Lube vajab isik pere aitamiseks.

Kohtuistungil kaebuse esitaja istungi protokollimist ei soovinud ja jäi kaebuse juurde, taotleb juhtimisõiguse äravõtmise vähendamist, või selle asendamist rahatrahviga ja selgitas, et ta vajab juhilube kuna elab linnast väljas, käib kaugel koolis, aitab vanavanemaid, aitab üldiselt pere. Rikkumise toimepanemist ei vaidlusta. Auto, millega rikkumine toime pandi kuulub sõbra isale. Peres on ka auto olemas. Pere autoga sõidan ainult mina, kui õde vahest Tartust külas on, siis sõidab tema ka. Algaja juhi tunnusmärke ei olnud, kuna olime just saanud auto, tunnusmärke olemas ei olnud ja olime teel poodi, et need osta. Kiirus oli suur kuna auto ja mootor olid suured, tegemist oli automaatkastiga, ma ei tunnetanud autot, polnud harjunud suure autoga sõitma ja kiirus suurenes märgatamatult. Sellel kiirusel olin jõudnud sõita natukene aega, kiirendasin, vaatasin spidomeetrit, pidurdasin ja siis juba nägin politseid. Sellel kiirusel jõudsin sõita, sh kiiremini kui 50 km/h mitte üle 10 sekundi. Sõitu alustasin Orava tänavalt, ajaliselt olin jõudnud sõita kokku üldse minuti, mitte rohkem. Varem selle autoga sõitnud ei ole. Ma ei oska muudmoodi selgitada, kui, et ei olnud harjunud automaatkäigukastiga, ei saanud üldse aru, et kiirus nii kiiresti tõuseb. Järve Statoili ei läinud me tagasi, sest ei hakanud tagasipööret tegema, me olime teel linna poole, mõtlesime Favora bensiinijaamast tunnusmärgid osta. Juhiload sain kätte 21.05.2013.a. Rohkem rikkumisi ei ole. Olen õpilane, sissetulekud on vanematelt ja vanaemalt taskuraha ja teen juhutöid, igakuiselt on mul iseseisev sissetulek umbes 300 eurot kuus, mille saan kulutada ainult enda peale. Saan aru, et pean rohkem jälgima kiirust ja arvestama kõigiga. Rikkumise korrast mäletan veel ühte autot. Elukohast käib ühistransport 2 kilomeetri kauguselt linna, kooli oleks sellega väga raske liikuda, üle 1, 5 tunni. Enne maid viis mind isa autoga kooli. Vanematel oli lahutus, peale seda saingi load ja isa auto endale, et peret aidata. Kahetsen tehtut.

Kohtuvälise menetleja esindaja istungi protokollimist ei soovinud ja leidis, et tehtud on õige otsus. See on seaduslik ja põhjendatud. Kaebus on alusetu. Isik ise oma vastulauses on öelnud, e t sissetulekut ei oma, ainult teenib peres raha ema, isa töötu, ei toeta meid. Määrata rahatrahv isikule, kes ei oma sissetulekut, ei ole otstarbekas. Seega on põhjendatud põhikaristuse määramine juhtimisõiguse äravõtmise näol. Leian, et see ei sea isiku õpinguid ohtu. Vastulauses on ilusti öeldud: peres ainult 1 auto, sellega käin koolis 13 km kaugusel, ühistransport käib 1 kord tunnis, seega on võimalik jõuda kooli ühistranspordiga. Täna isik küll ütles, et tal on sissetulek 300 eurot kuus, kuid selle kohta dokumente esitatud ei ole, mistõttu rahatrahvi määrata ei saa ja põhjendatud on karistusena juhtimisõiguse äravõtmine. Karistuse määra valikul arvestada tuleb tegu KarS § 56 järgi, tegu oli tahtlik. Sõidukiiruste vahe oli aga nii suur, et see ei saanud jääda juhile märkamatuks. Ta oleks pidanud vaatama kiirust. Tegu on ohtlik, suured sõidukiirused põhjustavad teelt väljasõite, isikud saavad viga, otsasõidud jalakäijatele jne, ohtlikkus on väga suur. Süü keskmisest suurem, kuna rikutud on mitmeid, s.o kahte LS normi. Järelikult peab karistus olema keskmisest suurem. Sanktsioon pooleks peaks olema kuus kuud, arvestades kahetsust, on seda vähendatud. Isikule ongi määratud alla keskmäära karistus, s.o neli kuud. Kohtuväline menetleja palub jätta otsus muutmata ja kaebus rahuldamata.

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevale seisukohale.

Väärteoprotokolli nr 2302,13,011738 andmetest nähtuvalt on XXX11.10.2013 kell 22.50 juhtinud mootorsõidukit Volkswagen Touareg riikliku registreerimisnumbriga XXX Tallinnas Pärnu mnt maja nr 186 juures suunaga A.H.Tammsaare tee poole kiirusega 94 +/- 3 km/h alas, kus lubatud suurim kiirus on 50 km/h. Laiendmääramatus on arvestatud rikkuja kasuks – 3 km/h ning etteheidetud on seega lubatud suurima sõidukiiruse ületamine mitte vähem kui 41 km/h. Samuti juhtis mootorsõidukit, millel puudusid ees ja taga nähtavad algaja juhi tunnusmärgid.

Vastavalt LS § 15 lg 1 p 2 on suurim lubatud sõidukiirus on asulasisesel teel 50 kilomeetrit tunnis. LS § 106 lg 3 sätestab, et autol, mida juhib esmase juhiloa omaja või käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juht, peab olema ees ja taga nähtaval kohal algaja juhi tunnusmärk.

LS § 227 lg 3 näeb karistusena ette mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41–60 kilomeetrit tunnis, karistusena rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümneks kuuks. LS § 242 lg 1 sätestab, et mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui puudub käesoleva seaduse §- des 201–203, §-des 205–207, §-des 209, 211 ja 212, §-des 214–219, §-des 221–224 või §- des 226–241 sätestatud väärteokoosseis, karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut.

Menetlusalune isik tunnistab rikkumist. Vaidlust selles, et ta kiirust etteheidetud määras ületas, ei ole. Lisaks tema enda süü tunnistamisele on see asjaolu tõendatud ka politseiametnikust tunnistaja Siim Tikerpuu ütlustega, kes kinnitab, et just XXXjuhitud sõiduauto märgitud kuupäeval liikus kiirusel 94 km/h, alas, kus suurim lubatud sõidukiirus on

50 km/h. Rikkumine fikseeriti kiirusemõõtjaga Ultra Lyte. Tunnistaja ütlused on kooskõlas ka kombineeritud liiklusjärelevalve käigus kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga 11.10.2013.a.

Eeltoodu alusel nõustub kohus sellega, et XXXsüü temale etteheidetud väärteo toimepanemises on tõendatud ja väärtegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 3 ja § 242 lg

1 järgi.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks etteheidetava normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr.

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega neljaks kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 227 lg 3 ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast madalam, kuid suurem miinimummäärast. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku sõidukiiruse lubatud kiiruse ületamine 41 km/h võrra. Selline kiiruse ületamise määr on LS § 227 lõikes 3 sätestatud rikkumise alammääras.

Antud juhul võib menetlusaluse isiku poolt kiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 3 mõttes on miinimummääras. Samas tuleb aga arvestada, et isik ületas lubatud sõidukiirust asulasisesel teel vähemalt 41 km/h, olles selliselt tõsiseks ohuks endale ja teistele liiklejatele ning lubatud kiiruse ületamise mõistes on isiku süü suur, ta sõitis asulasisesel teel kiirusel 94 km/h, ületades lubatud sõidukiirust 41 km/h võrra. Kohtuväline menetleja on tuvastanud karistust kergendava asjaoluna kahetsuse ning kohus nõustub sellega. Raskendavad asjaolud puuduvad. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka põhimõttest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest, s.o käituma õiguskuulekalt. Väärteoasjas leiduvast karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt ei ole kaebuse esitaja varasemalt karistatud isikuks. Uued rikkumised samuti puuduvad. Sellest saab järeldada, et isik on varasemalt ja edaspidi käitunud õiguskuulekalt, on teinud juhtunust vajalikud järeldused.

Kohtuväline menetleja on arvestanud karistuse mõistmisel sellega, et rikkujal puudub töökoht ja sissetulek, mis välistavad rahalise karistuse määramise. Kaebaja ei vaidlusta tegu, kuid taotleb juhtimisõiguse äravõtmise vähendamist või selle asendamist rahatrahviga, kuivõrd tal on iseseisev taskuraha, millest rahatrahvi tasuda.

Kohus leiab, et kaebuse esitaja on varem karistamata isik, esinevad karistust kergendavad asjaolud ja puuduvad karistust raskendavad asjaolud, isiku süü rikkumise mõistes on keskmises määras, konkreetse sätte mõistes miinimummääras. Seega nähtub isikut iseloomustavatest andmetest, et teda ei ole varem ei kiiruse ületamise ega muude õigusrikkumiste eest karistatud. Tegemist on varasemalt õiguskuulekalt käitunud isikuga. Arvestada tuleb, et mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine on tõesti abinõu, millega eemaldatakse liiklusnõuete rikkuja mootorsõiduki juhina ajutiselt liiklusest, kuid kohus leiab, et selle rakendamine seondub reeglina rikkuja üldise liiklusalase käitumise ja hoiakutega, mitte aga vajadusega hoida teda igal juhul ajutiselt eemal mootorsõiduki juhtimisest. Antud juhul ei ole isik tegu toime pannud korduvalt, joobeseisundis ega juhilubadeta. Kohus nõustub aga, et rahatrahvi määramine isikule, kellel puudub legaalne sissetulek ei ole mõistlik. Käesoleval juhul koosneb kaebaja sissetulek taskurahast ja juhutöödest, need ei ole aga püsivad ega tagatud sissetulekud, samuti on nende tasumine kaebajale koormav teistele (ema, vanaema). Seega määrates rahatrahvi sellisele isikule, karistaks kohus eelkõige taskuraha andjaid, kellel lasuks siis koormus taskuraha vajalikus suuruses tagada. Eeltoodud põhjustel ei pea kohus võimalikuks karistusejuhtimisõiguse äravõtmineasendamist rahatrahviga. Küll aga kõike eeltoodut arvestades, sh veelkord karistust kergendavate asjaolude esinemist, varasemate ja hilisemate rikkumiste puudumist, sanktsiooni mõistes süü suurust, leiab kohus, et on võimalik vähendada mõistetud karistust. Kohus leiab, et kohane karistusemäära käesoleva rikkumise eest on juhtimisõiguse äravõtmine kaheks kuuks.

Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et vaidlustatud otsus tuleb tühistada XXX mõistetud karistuste osas, tehes selles osas uue otsuse. Kohus jätab muutmata põhikaristuse liigi, kuid vähendab juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheks kuuks.

Kristina Väliste