3-13-1834/19 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

8. jaanuar 2014, Tallinn

Haldusasja number

3-13-1834

Haldusasi

OÜ SimCity kaebus Maksu- ja Tolliameti 29. juuli

2013 korralduse nr 12.2-3/15655-10 tühistamise

nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja: OÜ SimCity

Esindaja: v.adv. Vahur Kivistik

Vastustaja: Maksu- ja Tolliamet

Esindaja: Dmitri Zdobnõh

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ SimCity kaebus rahuldamata.

2. Jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalistel

on

õigus

kohtuotsuse

peale

esitada

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule

hiljemalt

7. veebruaril 2014 (HkMS § 180, § 181 lg 1).

VAIDLUSTATUD HALDUSAKT

1. Maksu- ja Tolliamet andis 29. juulil 2013 korralduse nr 12.2-3/15655-10, millega kohustas

OÜ-d SimCity selgitama, kuidas viimane tasus tulundusühistule BITEST 1 738 705,56 euro

suuruse diiselkütuse aktsiisi ning esitama selle aktsiisisumma tasumist tõendavad

dokumendid. Korralduses on selle andmise õigusliku alusena viidatud maksukorralduse

seaduse (MKS) § 61 lõigetele 1 ja 3 ning § 62 lõigetele 1 ja 3. Korralduses märgitakse, et

Maksu- ja Tolliamet kontrollib tulundusühistu BITEST käibemaksu ja aktsiisimaksu

arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust 2013. aasta mais ja juunis ning kontrollitavalt

maksukohustuslaselt saadud dokumentide hulgas on OÜ SimCity nimele väljastatud arved,

millel on kaupadena nimetatud diiselkütuse aktsiis (1 738 705,56 eurot), varumaks (22 145,45

eurot), aktsiisilao teenused (14,40 eurot), kütuse ümberpaigutamine (6192,06 eurot) ja akti

kinnitamine (80 eurot).

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

2. OÜ SimCity esitas 2. septembril 2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb

Maksu- ja Tolliaemti 29. juuli 2013 korralduse nr 12.2-3/15655-10 tühistamist. Kaebaja viitab

MKS § 61 lõigetele 2 ja 3 ja §-le 46, samuti Riigikohtu määrustele kohtuasjades nr 3-3-1-14-97

ja 3-3-1-30-97 ning leiab, et vaidlustatud korraldus on sisuliselt põhjendamata, kuna selles

puuduvad mistahes põhjendused, miks on vaja teise isiku kontrollis teabe nõudmisega

koormata kaebajat kui kolmandat isikut. Kaebaja hinnangul ei ole vaidlustatud korraldus

sellisel kujul vähimalgi määral kontrollitav. Kaebaja leiab, et proportsionaalsuse põhimõttest

tulenevalt peaks maksuhaldur esmalt teavet nõudma kontrollitavalt maksukohustuslaselt ning

kolmanda isiku poole pöördumine on õigustatud vaid juhul, kui kontrollitavalt

maksukohustuslaselt vajalikku teavet ei saada või on piisav alus arvata, et ta hakkab

maksuhalduri tegevust takistama. Kaebaja heidab vaidlusalusele korraldusele ette, et sellest ei

nähtu, miks ei saanud maksuhaldur teda huvitavat teavet küsida tulundusühistult BITEST,

kusjuures korraldusest ei nähtu, et viimane oleks olnud maksuhaldurile kättesaamatu või

esineksid muud MKS § 61 lõikes 2 sätestatud alused kaebaja poole pöördumiseks. Kaebaja

leiab, et korralduses märgitud asjaolu, et teavet on vaja maksumenetluses tähendust omavate

asjaolude kindlakstegemiseks, ei ole piisav põhjendus. Kaebaja viitab siinkohal Riigikohtu

otsustele kohtuasjades nr 3-3-1-98-10 ja 3-3-1-24-11 ning märgib, et vaidlusaluses korralduses

on märgitud üksnes kolmanda isiku poole pöördumise eesmärk, mitte selle põhjus. Kaebaja

leiab, et vaidlusaluse korralduse üldsõnalisus ja motiveerimatus tekitavad põhjendatult

kahtluse, kas maksuhaldur on teavet, mida nõutakse kaebajalt, eelnevalt üldse ei küsinud

tulundusühistult BITEST.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

3. Maksu- ja Tolliamet peab OÜ SimCity kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle

rahuldamata jätmist. Vastustaja viitab Riigikohtu otsustele kohtuasjades 3-3-1-98-10 ja 3-3-1-

24-11 ning selgitab, et MKS § 61 lõike 1 alusel kolmandale isikule korralduse andmine on

õiguspärane, kui asjaolu, mille väljaselgitamiseks see anti, omab maksumenetluses tähendust,

kui enne korralduse andmist pöördus maksuhaldur teabe saamiseks kontrollitava isiku poole

ning kui korraldusega küsitakse sama teavet kui see, mida küsiti kontrollitavalt isikult.

Vastustaja leiab, et kõik nimetatud eeldused on vaidlusalusel juhul täidetud. Vastustaja leiab,

et kaebajalt küsitud teabe seos maksuhalduri poolt kontrollitava objektiga on ilmne ning

kaebaja poole pöörduti pärast seda, kui tulundusühistu BITEST jättis maksuhalduri poolt

nõutud teabe esitamata. Siinkohal selgitab vastustaja, et tulundusühistule BITEST määrati ka

sunniraha, mis siiski tulemust ei andnud. Vastustaja märgib, et tulundusühistule BITEST

pandud teabe esitamise kohustused ei olnud keeleliselt formuleeritud täpselt samal moel nagu

küsimused, mis esitati vaidlustatud korralduses, ent viitab siinkohal Riigikohtu poolt

kohtuasjas nr 3-3-1-98-10 tehtud otsuse punktis 19 võetud seisukohale, et seda eeldust ei tule

mõista kokkulangevate küsimuste tasandil ning sisuliselt nõudis maksuhaldur kaebajalt just

teavet, mida eelnevalt oli nõutud kontrollitavalt maksukohustuslaselt. Vastustaja möönab, et

vaidlusaluses korralduses esitatud põhjendused on võrdlemisi üldsõnalised, ent leiab, viidates

Riigikohtu poolt kohtuasjas nr 3-3-1-49-08 tehtud otsusele, et antud juhul on ilmselge, et

esinesid faktilised ja õiguslikud alused haldusakti andmiseks ning seetõttu ei kuulu haldusakt

ainuüksi motiveerimispuuduste tõttu tühistamisele.

4. 26. novembril 2013 esitas vastustaja täiendava kirjaliku seletuse, taotledes kaebuse läbi

vaatamata jätmist, kuna kaebajal ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Vastustaja

põhjendab taotlust asjaoluga, et maksumenetlus, mille raames vaidlusalune korraldus anti,

lõppes 22. novembril 2013 tulundusühistule BITEST maksuotsuse tegemisega ning

menetluse lõppemisega kaotas kehtivuse ka vaidlustatud korraldus. Vastustaja leiab, et

maksuhalduril on õigus kolmandalt isikult teavet nõuda vaid menetluse käigus ning pärast

menetluse lõppemist ei saa maksuhaldur enam teavet nõuda ja vaidlustatud korraldus ei saa

seega käesoleval ajal enam kaebaja õigusi rikkuda.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

5. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leian, et OÜ SimCity

kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta. Vaidlustatud korraldus on õiguspärane

ning piisavalt põhjendatud. Vastustaja leiab siiski ekslikult, et vaidlusalune korraldus ei ole

enam kehtiv. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni

kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku

realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Vaidlusaluse haldusakti

puhul ei esine ühtki eelnimetatud kehtivuse lõppemise asjaoludest. Lisaks ei välista

halduskohtumenetluse seadustik (HkMS) tühistamisnõude esitamist ka sellise haldusakti

peale, mille kehtivus on juba lõppenud. Vastustaja poolt viidatud HkMS § 151 lõikes 2 on

sätestatud eeldused, millistel võib kohus kaebuse läbi vaatamata jätta. Vastustaja märgib

õigesti, et nimetatud alustel kaebuse läbi vaatamata jätmise eesmärk on vähendada

kohtusüsteemi töökoormust ning välistada sisuline õigusemõistmine küsimustes, mille

lahendamine kohtu poolt ei ole asjaosaliste õiguste kaitseks tegelikult vajalik. Möönan, et

arvestades käesoleva vaidluse asjaolusid, eeskätt seda, et käesoleval ajal ei ole maksuhalduril

tõepoolest reaalselt enam võimalik kaebajalt vaidlusaluse haldusaktiga pandud kohustuse

täitmist nõuda, võiks kaebuse läbi vaatamata jätmine HkMS § 151 lg 2 p 1 ning § 121 lg 2 p 2

alusel kõne alla tulla. Samas ei välista eelnimetatud aluse esinemine kaebuse läbi vaatamist ja

kohtuotsusega lahendamist.

6. Vaidlusaluse korraldusega nõuti kaebajalt kui kolmandalt isikult teabe ja dokumentide

esitamist maksukorralduse seaduse (MKS) § 61 lg 1 alusel. Nimetatud normi kohaselt on

maksuhalduril õigus nõuda kolmandatelt isikutelt teavet maksumenetluses tähendust omavate

asjaolude kindlakstegemiseks ning need isikud on kohustatud andmeid esitama, välja arvatud

juhul, kui neil on seaduse alusel õigus tõendite ja andmete esitamisest keelduda. Sama

paragrahvi 3. lõikes on sätestatud, et kolmandalt isikult teabe nõudmiseks annab maksuhaldur

käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud nõuetele vastava korralduse, kuhu märgitakse ka selle

maksukohustuslase nimi või muud identifitseerimist võimaldavad andmed, kelle maksuasjaga

seoses teavet kogutakse, ning kolmanda isiku poole pöördumise põhjus. MKS § 61 lõikes 2

sätestatakse aga, et enne kolmandalt isikult teabe nõudmist tuleb teabe saamiseks pöörduda

maksukohustuslase poole, välja arvatud sealsamas nimetatud erandlikel juhtudel. Antud juhul

pole vaidlust selles, et ühtki MKS § 61 lõikes 2 nimetatud või viidatud erandlikku olukorda ei

esinenud ning seega oli maksuhalduril kohustus enne kaebajalt teabe nõudmist pöörduda

teabe saamiseks maksukohustuslase poole.

7. Nagu iga haldusakt, peab ka MKS § 61 lg 1 alusel antud korraldus olema põhjendatud.

MKS § 46 lg 3 punktist 5 tulenevalt peab sellisest korraldusest nähtuma selle andmise õiguslik

ja faktiline alus. Kolmandalt isikult teabe nõudmise korralduse faktilise põhjendamise

kohustuse ulatus tuleneb MKS § 61 lõigetest 2 ja 3. See tähendab, et sellisest korraldusest

peab nähtuma, millise isiku maksukohustuste kontrollimiseks maksuhaldur korralduse

adressaadi poole pöördub, miks peab maksuhaldur vajalikuks kolmanda isiku poole pöörduda

ning samuti peab korraldusest põhimõtteliselt nähtuma see, et maksuhaldur on eelnevalt

täitnud MKS § 61 lõikes 2 sätestatud kohustuse või on selle kohustuse täitmisest seaduses

sätestatud alusel vabastatud. Kõigile neile nõuetele vaidlusalune korraldus vastab. Kolmanda

isiku poole pöördumise põhjendus ei pea olema iseäranis üksikasjalik, korralduses ei pea

maksuhaldur avaldama üksikasjalikult seda, millised dokumendid või millistest allikatest on ta

menetluse käigus senise teabe kogunud. Küll aga peavad korralduses esitatud andmed

veenma selles, et maksuhalduri poolt nõutav teave on vajalik korralduses viidatud kontrolli

objektiks olevate maksukohustuste täitmise seisukohast oluliste asjaolude välja selgitamiseks

ning et selleks vajalikku teavet ei ole maksuhalduril võimalik saada mingil lihtsamal ning

kolmandat isikut mitte koormaval moel. Leian, et haldusaktis ei ole tingimata vaja esitada

põhjendusi, mis on ilmsed. Antud juhul on vaidlustatud korralduses välja toodud, et

maksuhaldur kontrollib tulundusühistu BITEST käibemaksu ja aktsiisi arvestamise,

deklareerimise ja tasumise õigsust 2013. aasta mai- ja juunikuu maksustamisperioodidel.

Samuti on korralduses välja toodud, et just kontrollitaval perioodil on tulundusühistu

BITEST väljastanud kaebajale arveid, sealhulgas diislikütuse aktsiisi eest. See, et viidatud

arvetel kajastatud tehingutest võib tuleneda tulundusühistule BITEST aktsiisi- või

käibemaksukohustus, on ilmne. Selle võimaluse sõnaselge märkimata jätmine korralduses ei

ole oluline põhjendamispuudus. Samuti on ilmne, et kontrollitava maksukohustuslase käest

saadud maksustamise aluseks olevaid kahepoolseid tehinguid kajastavate dokumentide

õigsuse ja tehingute tegelikult majanduslikule sisule vastavuse kontrollimise esmaseks viisiks

on nende tehingute kohta teabe ja dokumentide pärimine tehingu teiselt poolelt. Möönan, et

eelnev selgitus võinuks korralduses sisalduda, ent see on loogiliselt tuletatav ka korralduses

juba esitatud asjaoludest. Selles osas ei saa nõustuda kaebaja seisukohaga, nagu poleks

korraldusest võimalik aru saada, miks on maksuhaldur kaebaja poole pöördunud.

8. Kaebaja eristab põhjendamatult kolmanda isiku poole pöördumise põhjust ja eesmärki.

Haldusasjades nr 3-3-1-98-10 ja 3-3-1-24-11 tehtud Riigikohtu lahendites, millele kaebaja

kaebuses viitab, esitatud seisukohtadest ei tulene vajadust kolmanda isiku poole pöördumise

eesmärgi ja põhjuse seesuguseks eristamiseks. Defineerides eesmärgina tulundusühistu

BITEST maksukohustuste seisukohast oluliste asjaolude väljaselgitamise, saab kolmanda

isiku poole pöördumise põhjuseks olla vajadus saada nende asjaolude kohta tõendeid. Antud

juhul ei saa mõistlikku vaidlust olla selles, et kaebaja, kellega tulundusühistu BITEST on

teinud kontrollitaval perioodil tehinguid, millest võib tuleneda tema maksukohustus, peaks

teadma nende tehingute asjaolusid ning tal võiks olla nende tehingute toimumist ja üksikasju

kinnitavad tõendid. Nagu juba eelpool märgitud, on kaebaja poole pöördumise põhjus

korralduses välja toodud asjaoludest loogiliselt tuletatav ja arusaadav.

9. Põhjendamatu on ka kaebaja etteheide, et korraldusest ei nähtu, kas maksuhaldur on

vajaliku teabe saamiseks eelnevalt pöördunud maksukohustuslase poole. Korraldusest nähtub

üheselt, et kõnealuste tehingute kohta on tulundusühistu BITEST esitanud maksuhaldurile

arved. Sellest järeldub, et maksuhaldur on uuritavaid tehinguid kajastavate dokumentide

esitamist nõudnud. Seda kinnitab ka vastustaja poolt kohtule esitatud Maksu- ja Tolliameti 3.

juuni 2013 korraldus nr 12.2-3/15655-1, milles nõuti tulundusühistult BITEST muuhulgas

kontrollitava perioodi käibemaksu ja aktsiisi arvestamise ja deklareerimise õigsuse

kontrollimiseks vajalike dokumentide, sh. raamatupidamise algdokumentide ning raha

liikumist kajastavate dokumentide, esitamist. Kolmandalt isikult teabe nõudmisel ei pea

maksuhaldur üksikasjalikult näitama, mil moel või millises sõnastuses kontrollitavalt

maksukohustuslaselt teavet nõuti. Haldusasjas nr 3-3-1-98-10 tehtud otsuses märkis ka

Riigikohus, et MKS § 61 lõikes 2 sätestatud piirangu sisuks olevat nõuet, et eelnevalt peab

olema teavet nõutud maksukohustuslaselt, ei tule mõista konkreetsete kokkulangevate

küsimuste tasandil. Maksuhaldur peab maksumenetluses tähendust omavate asjaolude

kindlakstegemiseks nõudma samade tehingute kohta teavet kõigepealt maksukohustuslaselt.

Käesoleval juhul nähtub korraldusest, et maksuhaldur on vaidlusaluste tehingute kohta

tulundusühistult BITEST andmeid nõudnud ning need ka saanud. See, kas tulundusühistu

BITEST esitas kõik temal kaebajaga tehtud tehingute kohta olemasolevad dokumendid või

kas maksuhaldur peab tulevikus veel vajalikuks tulundusühistult BITEST täiendavate

konkreetsete küsimuste kaudu nende tehingute kohta teavet nõuda, ei ole antud juhul oluline.

Korraldusest tuleneb loogiliselt, et maksuhalduri huvi on kontrollida tulundusühistu BITEST

maksukohustuste aluseks olevate tehingute toimumise asjaolusid tehingu teise poole (st.

kaebaja käest). Kuna tulundusühistul BITEST ei saa olla tehingute kohta neid dokumente,

mis on kaebajal, siis on ka ilmne, et maksuhaldur ei saanud nõuda maksukohustuslaselt, et

viimane esitaks tõendid, mis on uuritavate tehingute kohta olemas tehingu väidetaval teisel

poolel. Lõpuks ei saa ka väita, et vaidlusaluse korraldusega kaebajale pandud kohustus oleks

olnud mingis muus mõttes ülemäärane. Maksuhaldur on esitanud konkreetse küsimuse ning

nõudnud konkreetseid tõendeid kokku seitsme ühe kuu jooksul kaebajale esitatud arve

tasumise kohta. Maksuhalduri põhjendamiskohustus on seda suurem, mida suurem koormus

korraldusega kolmandale isikule pannakse. Vaidlusaluse korralduse täitmisest kaebajale

tuleneb koormus ei olnud märkimisväärne.

10. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud

enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, jäävad poolte kulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik