4-13-8454/4 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

27. detsembril 2013.a Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-13-8454 Kohtukoosseis Kohtunik Leili Raedla Väärteoasi

Z.D

kaebus PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 21. 11. 2013.a otsusele väärteoasjas 2376,13, 003849 Menetlusalune isik

Z.D , isikukood XXX, elukoht XXX Kohtuväline menetleja

PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus, Rahumäe tee 6/1, Tallinn Menetluse liik Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Juhindudes KarS § 47, V™S § 120 lg 1; § 132 p 1; § 133; § 134; § 135, kohus otsustas:

Jätta Z.D kaebus rahuldamata.

PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 21.11.2013.a otsus väärteoasjas 2376,13,003849 jätta muutmata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast arvates ja esitama kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

Asjaolud Antud väärteoasjas on Põhja Prefektuuri Ida-Harju Politseiosakonna konstaabel Nikita Volkov koostanud 28.10.2013 väärteoprotokolli, mille kohaselt 28.10.2013 kell 17:59 juhtis Z.D- nov Maardu tee, Uusküla küla, Jõelähtme vald, Harju maakond mootorsõidukit asulavälisel teel sõidukiirusega 87+/-3 km/h , suurim liikluskorraldusvahendiga lubatud sõidukiirus antud teelõigul 50 km/h, seega kiiruseületamist mitte vähem kui 34 km/h. Seadme näit esitatud juhile.

Kirjeldatud tegevusega rikkus Z.D liiklusseadust § 50 lg 5 p.3 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritud liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi.

Politsei-ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanem väärteomenetleja Triinu Riigor määras 21.11.2013.a. otsusega nr. 2376,13,003849 Z.D-le karistuseks liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 2-ks kuuks.

Kaebuse sisu. Kaebaja taotles kohtult asja lahendamist kirjalikus menetluses.

Z.D palub ümber vaadata talle määratud karistus, kuna see on tema esimene liiklusreegli rikkumine. Ta on nõus maksma rahatrahvi ning põhjuseks on see, et tema elamiskoht on muutunud, elab XXX. Lähim ühistranspordi peatuskoht on elamiskohast 12 kilomeetri kaugusel ning seoses sellega vajab autot, sest on sunnitud iga päev sõitma kooli. Ta ei ole pahatahtlik sõidueeskirja rikkuja ja sõidab alati vastavalt liiklusreeglitele. Kahetseb oma tegu ning lubab, et see enam ei kordu.

Kohtuvälise menetleja seisukoht

Kohtuväline menetleja nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetleja esitas kohtule väärteoasja originaalmaterjalid ning omapoolse kirjaliku seisukoha. Kohtuväline menetleja jääb väärteoasjas tehtud otsuses toodud seisukohtadele ja leiab, et kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks või muutmiseks alus kaebuses toodud põhjendustel puudub ning palub jätta kaebus rahuldamata. Menetleja, tutvunud väärteoasjas kogutud materjalidega on kaevatavas otsuses leidnud, et Z.D süüline käitumine LS § 50 lg 5 p 3 nõuete rikkumisel on aset leidnud, tema poolt toime pandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega ning väärtegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 2 järgi. Menetlusaluse isiku poolt toimepandud väärtegu on õigusvastane ja KarS § 30 ja § 27 alusel õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Kiirusmõõteseade oli tehniliselt korras, omas kehtivat taatlust ja kiirust mõõtis vastava koolituse läbinud pädev politseiametnik.

Kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll on täidetud ja seadme näit fikseeritud vastavalt mõõtemetoodikale. Z.D võttis algaja mootorsõidukijuhina lubatud suurimat sõidukiirust ületades riski. On üldteada, et mootorsõiduki juhtimisel tehtavatel vigadel võivad olla rasked tagajärjed. Seetõttu ei antagi mootorsõiduki juhtimise õigust niisama, vaid tegemist on meetmega kontrollimaks, et isik on oma teadmistelt, oskustelt ja suhtumiselt sobiv mootorsõidukit juhtima. Isiku puhul, kes pärast vaid loetud kuid mootorsõiduki juhtimisõiguse omandamist paneb toime nii suures ulatuses lubatud suurima sõidukiiruse ületamise, selline kindlus ilmselgelt puudub. Esmast juhtimisõigust omav juht peab mootorsõidukiga liikluses osaledes olema eriti ettevaatlik, kuna tal võib seoses vähese sõidukogemisega ohtlikke vigu rohkem ette tulla, kui isiku puhul, kes omab juba pikaajalist mootorsõiduki juhtimisõigust. Samuti ei saa kohtuväline menetleja karistuse määramisel mööda vaadata asjaolust, et juhtides mootorsõidukit teel (50 km/h alas) kiirusega 87 +/-3 km/h näitab isiku suhtumist liiklusnõuetesse ja õiguskorda. Menetlusaluse isiku ütlustest ei nähtu ühtegi põhjendust, miks oli tal vaja autot juhtida nii suures ulatuses lubatud suurimat sõidukiirust ületades.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-14-99-09, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks milline karistus võiks efektiivsemalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Oma käitumisega on menetlusalune isik üheselt mõista andnud, et ta ei ole suuteline tajuma liikluskorraldusvahenditel edastatavat informatsiooni ega täitma liiklusseaduse nõudeid. Seetõttu leiab menetleja, et kui juht ei soovi kohandada enda juhitava sõiduki kiirust vastavalt kehtivatele liiklusseaduse sätetele, tuleb ta juhtimiselt kõrvaldada ning välistada tema osalemine liikluses mootorsõiduki juhina, kuivõrd ta on oma suhtumiselt teistele liiklejatele ohtlik. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et arvestades toimepandud teo ohtlikkust, isiku vähest kogemust mootorsõiduki juhina, õiguskorrakaitsmise huvisid ning asjaolu, et menetlusalune isik on Õpilane ega oma püsivat kindlat sissetulekut, siis rahatrahvi kohaldamine ei ole otstarbekas ning isiku suhtes tuleb kohaldada teiseliigilist karistust mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmist. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et liikluskasvatuse eesmärk on kujundada üksteisega arvestavaid liiklejaid, kellel on ohutu liiklemise harjumused ja kes tajuvad liikluskeskkonda ning hoiduvad käitumast teisi liiklejaid ohustavalt ja liiklust takistavalt. Iga õigusvastase teo toimepanemine ohustab üldist turvalisust. Üldohtlike süütegude kaitsvaks õigushüveks on eelkõige inimese elu. Üheks vahendiks selle eesmärgi täitmisel on rikkujate mõjutamine läbi selliste karistuste määramiste, mis mõjutavad nende elukorraldust ja suunavad neid edaspidi rikkumisi mitte toime panema.

Kohtuotsuse põhjendused

Väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku §

132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta.

Käesoleval juhul on nii menetlusalune isik kui kohtuväline menetleja nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. V™S § 132 p 2 kohaselt võib maakohus kohtuotsusega tühistada kohtuvälise menetleja otsuse täies ulatuses või osaliselt ja teha uue otsuse, kui see ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda.

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja poolt esitatud seisukohaga ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et Z.D kaebus tuleb jätta rahuldamata ning PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse 21.11.2013.a üldmenetluse otsus väärteoasjas 2376,13,003849 jätta muutmata.

Liiklusseaduse § 50 lõige 5 p.3 sätete kohaselt ei tohi mootorsõidukijuht sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest.

Vastavalt liiklusseaduse § 227 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise eest 21-40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõidukijuhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Vaidlust ei ole selles, et 28.10.2013 kell 17:59 juhtis Z.D Maardu teel, Uusküla küla, Jõelähtme vallas, Harju maakond mootorsõidukit asulavälisel teel sõidukiirusega 87+/-3 km/h , suurim liikluskorraldusvahendiga lubatud sõidukiirus antud teelõigul 50 km/h, seega kiiruse ületamist oli mitte vähem kui 34 km/h. Seadme näit on esitatud juhile.

Kirjeldatud tegevusega rikkus Z.D liiklusseadust § 50 lg 5 p.3 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritud liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi.

Väärteo toimepanek on mh tõendatud: 28.10 .2013.a. antud menetlusaluse isiku Z.D ütlustega, milles tunnistab oma rikkumist; tunnistaja Toomas Lehteri ütlustega,

liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga 28.10.2013.a.Isik on esitanud

Põhja prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskusele seletuskirja ,milles veelkord oma süüd tunnistab.

Nimetatud tõenditega on tuvastatud, et menetlusalune isik rikkus LS § 50 lg 5p.3 sätestatud nõudeid. Menetlusalune isik on toime pannud LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. Antud juhul ei esine V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid, samuti ei kuulu väärteomenetlus lõpetamisele § 30 sätestatud alustel.

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 2(kaheks) kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 227 lg 2 ettenähtud sanktsiooni 1/3 määras .

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on oma karistamisotsuses õigesti viidanud sellele, et Z.D võttis algaja mootorsõidukijuhina lubatud suurimat sõidukiirust ületades riski. On üldteada, et mootorsõiduki juhtimisel tehtavatel vigadel võivad olla rasked tagajärjed. Seetõttu ei antagi mootorsõiduki juhtimise õigust niisama, vaid tegemist on meetmega kontrollimaks, et isik on oma teadmistelt, oskustelt ja suhtumiselt sobiv mootorsõidukit juhtima. Isiku puhul, kes pärast vaid loetud kuid mootorsõiduki juhtimisõiguse omandamist paneb toime nii suures ulatuses lubatud suurima sõidukiiruse ületamise, selline, kindlus ilmselgelt puudub. Esmast juhtimisõigust omav juht peab mootorsõidukiga liikluses osaledes olema eriti ettevaatlik, kuna tal võib seoses vähese sõidukogemisega ohtlikke vigu rohkem ette tulla, kui isiku puhul, kes omab juba pikaajalist mootorsõiduki juhtimisõigust. Samuti ei saa kohtuväline menetleja karistuse määramisel mööda vaadata asjaolust, et juhtides mootorsõidukit teel (50 km/h alas) kiirusega 87 +/-3 km/h näitab isiku suhtumist liiklusnõuetesse ja õiguskorda.

Menetlusaluse isiku ütlustest ei nähtu ühtegi põhjendust, miks oli tal vaja autot juhtida nii suures ulatuses lubatud suurimat sõidukiirust ületades, samuti ei ole kaebaja oma kaebusele lisanud ühtegi tõendit, mis annaksid kohtule aluse kaaluda, kas isikule on eluliselt vajalik juhtimisõiguse olemasolu, kõik Z.D väited mootorsõiduki juhtimisõiguse olemasolu vajalikkuse kohta on paljasõnalised.

Karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks peab (prognoosimaks milline karistus võiks efektiivsemalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Oma käitumisega on menetlusalune isik Z.D üheselt mõista andnud, et ta ei ole suuteline tajuma liikluskorraldusvahenditel edastatavat informatsiooni ega täitma liiklusseaduse nõudeid.

Menetlusalune isik ise on väitnud, et ta on õpilane ega oma iseseisvat sissetulekut , seega leiab kohus, et kohtuväline menetleja on õigesti leidnud, et rahatrahvi määramine selle rikkumise eest ei ole otstarbekas ja isiku suhtes tuleb kohaldada teiseliigilist põhikaristust, milleks on lühiajaline juhtimisõiguse äravõtmine .

Karistusregistrist nähtuvalt on kaebuse esitaja näol tegemist seaduskuuleka isikuga, samas on tegemist väga noore inimesega, kes sai 18-aastaseks alles 2013.a. märtsis, seega sai ta ka juhiload alles märtsis 2013.a, kuid pani 7 kuu möödudes toime tõsise liiklusalase rikkumise, sest vale sõidukiiruse valik võib kaasa tuua raskete tagajärgedega liiklusõnnetusi.

Kohus leiab, et antud juhul on põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine otstarbekas ,samuti menetlusalune isik ei pea oma elukorralduses tegema mitte väga pikaajalisi muudatusi .

Täiendavalt peab kohus vajalikuks selgitada, et liiklusseaduse § 127 kohaselt on isik, kelle suhtes on jõustunud mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamise, äravõtmise või kehtetuks tunnistamise otsus, kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile.

Leili Raedla Kohtunik