3-13-70197/4 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Määruse tegemise aeg ja koht 23.12.2013, Tallinn Haldusasja number 3-13-70197

Haldusasi M.M. kaebus Tallinna Vangla tegevusele. Menetlusosalised Kaebaja — M.M. Menetlustoiming Kaebuse tagastamine Resolutsioon

1. Tagastada M.M. kaebus.

2. Saata määrus kaebajale. Edasikaebamise kord Määruse peale saab esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.

1. M.M. on Tallinna Halduskohtule esitanud kaebuse (tl 2–9), milles palub tuvastada Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasus ning tuvastada Tallinna Vangla kontaktisiku ja meditsiiniosakonna juhi distsiplinaarsüüteod. Kaebuse kohaselt viibis kaebaja 01.12.2010–15.12.2010 Tallinna Vangla karantiinikambris nr 241. Viidatud kambris viibimise ajal puudus kaebajal võimalus vaadata televiisorit ja kuulata raadiot, lugeda ajalehti, kasutada internetti, lugeda seadusi ja kontaktisiku ametijuhendit. Kambris, milles kaebaja viibis, oli viieteistkümnest päevast seitsmel päeval ühe kinnipeetava kohta ruumi vähem kui 3m², ühtlasi oli kambri aken katki ning aknaklaas oli teravateks suurteks kildudeks, aknast puhus ka külma tuult. Vangla ei võimaldanud kaebajal pesta riideid ega väljastanud kaebajale toidunõude puhastamiseks vahendeid (svamm ja nõudepesuvahend). Kaebaja sai viieteistkümne päeva jooksul duši all käia vaid kahel korral. Kõik Tallinna Vanglas viibitud viisteist päeva kohaldati kaebajale liikumispiirangut. Kaebajal ei võimaldatud Tallinna Vanglas jätkata talle varem määratud raviga. Kaebajal ei võimaldatud magada tema pikkusele vastavas voodis. Kaebajal ei võimaldatud kohtuda vangla kaplaniga. Kaebaja leiab, et kõigil nimetatud juhtudel oli tegemist riigivõimu omavoliga ning vangla tekitas kaebajale teadliku tegevusega rohkem kannatusi ja ebameeldivusi, kui paratamatult kaasneb vangistusega. Kaebaja leiab, et Tallinna Vangla on rikkunud tal lasuvaid vangistusseadusest (VangS) tulenevaid kohustusi, õigusvastaselt piiranud kaebaja põhiõigusi ning alandanud kaebaja inimväärikust. Vangla seadis kaebajale liikumispiirangu, seadis ohtu kaebaja tervise ja julgeoleku. Kaebaja leiab, et ajavahemikus 01.12.2010–15.12.2010 kambrit nr 241 teenindanud kontaktisik ja meditsiiniosakonna juht on jätnud täitmata talle õigusaktidega pandud kohustused ja pannud toime distsiplinaarsüüteod. Kaebaja palub end vabastada riigilõivu tasumise kohustusest (tl 2, 19–20) ning lahendada asi kirjalikus menetluses (tl 2).

2. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 punkti 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud kohus, kas ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohus leiab, et kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lg 1 punkti 1 ja § 121 lg 2 punkti 1 alusel, kuna osaliselt ei kuulu vaidluse lahendamine halduskohtu pädevusse, osaliselt puudub kaebajal aga asjas kaebeõigus.

3. Kaebaja palub kohtul tuvastada Tallinna Vangla toimingute õigusvastasus, tuues välja, et soovib tulevikus esitada nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks (tl 9). Ühtlasi palub kaebaja kohtul tuvastada vanglaametnike süü, märkides, et kuni ametnike süüd ei tuvastata, ei lõpe vanglates riigivõimu omavoli ning kui kaebaja kahjunõue rahuldatakse, saab vangla vaidlusteta oma kulud tõelistelt süüdlastelt sisse nõuda (tl 9).

4. Kohus selgitab kaebajale, et halduskohus lahendab peamiselt haldusõigussuhetes üksikisiku ja avaliku võimu kandja vahel puhkenud vaidlusi. Halduskohtumenetlust reguleerivaks seaduseks Eestis on peamiselt halduskohtumenetluse seadustik (HKMS), mille §-st 4 tulenevalt kuulub halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, milleks seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Antud juhul soovib kaebaja halduskohtul tuvastada vangla kontaktisiku ja meditsiiniosakonna juhi distsiplinaarsüüteod. Sellise kaebuse esitamine ei kuulu halduskohtu pädevusse, kuivõrd halduskohtul puudub pädevus algatada haldusorgani ametnike suhtes distsiplinaarmenetlusi. Ametnike suhtes distsiplinaarmenetluse läbiviimine, distsiplinaarsüüteo tuvastamine ja distsiplinaarkorras karistamine kuulub ametniku tööle võtnud isikute pädevusse, selleks on kaebajal võimalik pöörduda avalduse või märgukirjaga vangla administratsiooni poole.

5. Kohus leiab, et kaebuse läbivaatamine kaebaja raviplaani jätkamise ja määratud ravimite manustamise võimaldamata jätmise osas ei kuulu samuti halduskohtu pädevusse. Kaebaja väljendab rahulolematust asjaolu suhtes, et informatsiooni kaebajale määratud ravimite suhtes välja ei uuritud ning meditsiiniosakonna juhataja sõnul katkestati kaebajale määratud ravi. VangS § 49 lõike 1 ja tervishoiuteenuste korraldamise seadus (TTKS) § 1 lõike 2¹ kohaselt korraldatakse tervishoidu vanglas TTKS alusel, arvestades VangS-st tulenevaid erisusi. VangS § 52 lõike 1 kohaselt osutab tervishoiuteenuseid vanglas tervishoiutöötaja vastavalt TTKS eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. Vangla arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid (VangS § 52 lg 2). TTKS § 2 lõike 1 kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab järelikult ka juba määratud tõhusa raviplaani jätkamist kinnipeetava ühest vanglast teise üleviimisel. Tervishoiuteenuse osutamine on võlaõiguslik suhe, mida reguleerivad võlaõigusseadus (VÕS) ja valdkonnaseadused. Kuigi tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja, ei muuda see suhet avalik-õiguslikuks, sest vangla tervishoiutöötaja tegutseb tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana, mitte aga avaliku võimu ülesandeid täites. Tervishoiuteenuse osutamise vajaduse tuvastab VangS § 52 lõikele 2 tuginedes vangla arst ning tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes, mitte aga haldusotsusega. Ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 1 kohaselt on eraõigussuhetest tulenev kohtuasi tsiviilasi. Tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise otsustamine toimub seega eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus. Maakohtu pädevuses on hiljem ka tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine (Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-53-10 ja nr 3-3-1-69-10).

6. Muus osas tuleb kaebus kohtu hinnangul tagastada kaebeõiguse puudumise tõttu. HKMS § 45 lõikega 2 sätestatakse kaebeõiguse piirangud, mille kohaselt saab kaebuse õigusvastasuse tuvastamiseks esitada vaid juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. See tähendab, et kaebajal peab olema subjektiivne avalik õigus, mida ta kaitsta soovib, ning selle kaitseks ei ole võimalik kasutada tõhusamaid vahendeid. Tõhusamaid õiguskaitsevahendeid ei ole praegusel juhul võimalik kaebajale soovitada, kuna kaebaja väidete kohaselt (perioodil 01.12.2010–15.12.2010) rikuti tema põhiõigusi, seati ohtu tema tervis (liiga lühike voodi, klaasikillud) ja julgeolek ning alandati tema inimväärikust, mida ei saa kõrvaldada ei tühistamisega kohustamisnõuete menetlemisega. HKMS § 38 lõike 4 kohaselt selgitatakse tuvastamiskaebuses, miks on kaebuse esitamine vajalik kaebaja õiguste kaitseks. Õigusvastasuse tuvastamine on väheefektiivne õiguskaitsevahend, mille kasutamise vajadus peab olema põhjendatud. Kaebaja on märkinud, et soovib tulevikus esitada kohtule nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks. HKMS § 45 lõike 2 kohaselt ei anna hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Kaebaja tuginemine soovile esitada kohtule tulevikus mittevaralise kahju hüvitamiseks kaebus ei ole põhjendatud.

6.1 RVastS § 9 lõike 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt

väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Televiisori, raadio, ajalehtede, interneti, seaduste ja kontaktisiku ametijuhendi, samuti svammi ja nõudepesuvahendi kasutamise mittevõimaldamine ning riiete pesemise ja üle kahe korra duši kasutamise võimaluse puudumine kahe nädala vältel pole õiguste väheintensiivse riive tõttu juhtum, mis annaks aluse nõuda riigilt mittevaralise kahju hüvitamist mõnel RVastS § 9 lõikes 1 sätestatud alusel. Eelöeldu tõttu ei saa televiisori, raadio, interneti, seaduste, kontaktisiku ametijuhendi, svammi ja nõudepesuvahendi mittekasutamine ning riiete pesemise võimaluse ja duši all üle kahe korra käimise puudumine olla kaebajale tekitanud seesugust mittevaralist kahju, mille eest tal on õigus nõuda hüvitist. Kaebaja on kaebuses ka õigesti märkinud, et VangS § 50 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel. Seega oleks hilisem hüvitamiskaebus nimetatud osas ilmselgelt perspektiivitu, mistõttu puudub kaebajal viidatud osas tuvastamiskaebuse esitamiseks kaebeõigus.

6.2 Kaebuse järgi käis kaebaja 2008–2009. aastal Tallinna Vanglas karistust kandes iganädalaselt kaplan Ülo Vaheri juures ning soovis nüüd Tallinna Vanglasse naastes loomulikult kaplanit näha (tl 8). Kaebuses nimetatud perioodi (15 päeva) vältel kaebajale aga kaplani vastuvõttu ei võimaldatud. Kohus ei pea, kaebaja väidete õigsust eeldades, kaplani tervitamise mittevõimaldamist viieteistkümne päevase perioodi jooksul juhtumiks, mis annaks aluse nõuda riigilt mittevaralise kahju hüvitamist mõnel RVastS § 9 lõikes 1 sätestatud alusel.

6.3 Kambripinna osas märgitakse kaebuses, et kaebaja viibis kambris, kus viieteistkümnest päevast seitsmel päeval oli ühe kinnipeetava kohta isiklikku ruumi vähem kui 3m² (tl 4). Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lõikega 6 sätestatakse, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5m² põrandapinda. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus Rec(2006)2 „Euroopa vanglareeglistiku“ kohta (EVR) ei sätesta kambri suurusele miinimumpiiri. EVR punktiga 18.1 sätestatakse, et vangide paigutamise, eriti magamistingimused, peavad austama inimväärikust ning maksimaalset privaatsust, paigutamine peab vastama meditsiinija hügieeninõuetele, arvestama ilmastiku ja ventilatsiooniolusid, eriti seda, et ruum oleks piisavalt suur, valgustatud, köetud ja õhutatud. EVR-s toodud mõõtmed on seega pigem soovitatavad kui miinimumstandardid. Kohtu hinnangul ei saa asuda seisukohale, et kaebaja paigutamine kambrisse, kus tema kohta seitsme päeva vältel oli ruumi alla 3m², on inimväärikust alandav. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on asjas nr 36898/03 (Trepashkin vs Venemaa) märkinud, et kohus ei sedasta kinnipeetavale vajaliku ruumi minimaalset põrandapinda, sest see sõltub erinevatest asjaoludest, nagu viibimisaja pikkus konkreetses kambris, võimalused väljaspool kambrit liikumiseks, kinnipeetava füüsiline ja vaimne tervis jne. EIK on lahendis nr 9967/06 (Vladimir Belyayev vs Venemaa) märkinud, et teatud lühikestel perioodidel (konkreetses lahendis on silmas peetud 12 päeva), arvestades kinnipidamise üldisi tingimusi, ei ületa isiku kinnipidamistingimused Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

(EIÕK) artikli 3 kaitseala miinimumkünnist. Sealjuures on EIK lähtunud kolmest kriteeriumist: 1) igal kinnipeetaval peab olema isiklik voodi; 2) iga kinnipeetava kohta peab kambris olema ruumi vähemalt 3m², 3) kinnipeetavatel peab olema võimalik vabalt liikuda kambris erinevate mööbliesemete vahel. Kaebaja ei ole väitnud, et tal ei olnud kõnealusel seitsmel päeval võimalik liikuda kambrisse paigutatud mööbliesemete vahel ning kohus ei pea seda ka tõenäoliseks. Samuti ilmneb kaebusest, et kaebajal oli olemas tema isiklik voodi. Asjaolu, et kaebajal oli kahe nädala vältel nimetatud magamisasemel kaebaja pikkusest tulenevalt ebamugav, ei lisa kaebaja kahjunõudele olulist perspektiivi. Kaebuse faktiline põhjendus ei veena kohut, et ebameeldivused, mida kaebaja pidi viieteistkümne päeva vältel taluma seoses 185cm pikkuses voodis magamisega ja seitsmel päeval alla 3m² suuruse jääva isikliku ruumiga, oleksid kujutanud endast väärikuse alandamisena käsitatavaid kannatusi.

6.4 Ohu kohta kaebaja tervisele ja julgeolekule seoses viibimisega katkise aknaga kambris ning viibimise kohta suletud kambris, märgib kohus järgmist. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-41-10 välja toonud, et Euroopa Inimõiguste Kohus on asunud seisukohale, et kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (vt Kochetkov vs. Eesti, nr 41653/05, punktid 39 ja 47; Dougoz vs. Kreeka, nr 40907/98, punkt 46; Kalashnikov vs. Venemaa, nr 47095/99, punkt 102;

Kehayov vs. Bulgaaria, nr 41035/98, punkt 64). Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on väärikuse alandamiseks peetud näiteks järgmisi olukordi: täielik sotsiaalne isolatsioon (vt näiteks Messina vs. Itaalia (nr 2), nr 25498/94; erivajaduste ignoreerimine (Price vs. Ühendkuningriik, nr 33394/96); arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked vigastused või surm (Ilhan vs. Türgi, nr 22277/93); põhjendamatu jõu kasutamine (Ilhan vs. Türgi, nr 22277/93); sundtoitlustamine ilma meditsiinilise vajaduseta (Nevmerzhitsky vs. Ukraina, nr 54825/00);

ülerahvastatus kambris (Korobov ja teised vs. Venemaa, nr 67086/01); alasti kinnipeetava läbiotsimine vastassoost vanglaametniku juuresolekul (Valasinas vs. Leedu, nr 44558/98); paigutamine kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma jalutamisvõimaluseta (I.I vs. Bulgaria, 44082/98) jm. Samuti on leitud, et väärikust alandavaks võivad osutuda halvad sanitaartingimused kogumis (Valasinas vs. Leedu, nr 44558/98). Kaebaja viibis katkise aknaga kambris viisteist päeva, samas ei ole kaebaja väitnud, et oleks katkise akna tõttu kannatanud külma või haigestunud.

Kaebaja märgib üksnes, et tema tervis ja julgeolek oli ohus teravate klaasikildude tõttu, millega oleks saanud vaevata inimese tappa ning et aknast puhus külma tuult (tl 7). Kinnipidamisrežiimi kohta märgib kaebaja, et kinnipeetava ühest vanglast teise paigutamisel võinuks teda suletud kambris hoida maksimaalselt kümme päeva (tl 6). Kaebuse kohaselt viibis kaebaja suletud kambris aga viisteist päeva. Seega soovib kaebaja, et kohus tuvastaks kaebaja viiel päeval suletud kambris hoidmise õigusvastasuse. Isegi kui kaebajat hoiti viis päeva õigusvastaselt suletud kambris, ei ole kohtul põhjust järelduseks, et kaebaja viibimine suletud kambris (viis päeva) tõi talle kaasa väärikuse alandamisena käsitatavaid kannatusi.

Ühtlasi ei ole kaebuse pinnalt põhjust ka järelduseks, et kaebaja viibimine viieteistkümne päeva jooksul katkise aknaga kambris oleks kaebajale toonud kaasa väärikuse alandamisena käsitatavaid kannatusi.

7. Märgitud põhjustel leiab kohus, et kaebuse materjalide alusel on osaliselt välistatud halduskohtu pädevus, osaliselt on antud juhul aga välistatud kaebeõigus, kuna tuvastamiskaebuse esitamine ei ole käesoleval juhul HKMS § 45 lõike 2 järgi lubatav. Kaebus tuleb selle esitajale tagastada. Kohus tagastab kaebuse selle esitajale HKMS § 121 lg 1 punkti 1 ja § 121 lg 2 punkti 1 alusel.

/allkirjastatud digitaalselt/

Aili Maasik Kohtunik