4-13-7726/6 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-13-7726

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. detsember 2013, Tallinn

Väärteoasja number

4-13-7726 (2376,13,003747)

Kohtunik

Märt Toming

Väärteoasi

O.K kaebus Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanem-

väärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 13.11.2013

otsusele nr 2376,13,003747 O.K karistamises

LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest

mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks

Menetlusest osa võtnud isikud

Kohtuväline

menetleja:

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskus

Menetlusalune isik: O.K, ik XXX,

elukoht: XXX

RESOLUTSIOON

V™S § 120 korras

1. Jätta O.K kaebus Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 13.11.2013 otsusele nr 2376,13,003747 O.K karistamises LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata.

2. Jätta Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 13.11.2013 otsus nr 2376,13,003747 O.K karistamises LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Määratud karistuse, so sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 6 kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 6 kuulise tähtaja möödumisel.

4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 20.12.2013. Kui kassatsiooniõiguse kasutamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub otsus 28.12.2013.

Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg 20.01.2014. Kui kassatsioonkaebust teate esitamise järgselt ei esitata, jõustub kohtuotsus 21.01.2014. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 13.11.2013 otsusega nr 2376,13,003747 karistati O.K LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et menetlusalune isik juhtis 25.10.2013 kell 00.55 Palvere tee 1 juures Palveres, Kose vallas, Harjumaal mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,37 mg/l, millega rikkus LS § 69 lg 5 sätestatud keeldu ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles taotleb kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise asendamist rahatrahvi või üldkasuliku tööga. Mõistetavat rahatrahvi on tal võimalik tasuda osamaksete kaupa, igakuiselt 50 euro suuruses summas. Mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega on tal takistatud tööl käimine, kuna töökoht asub tema elukohast 50 km kaugusel Lagedil. Samas on tal neli ülalpeetavat – abikaasa ja kolm last. Tema on ainus sissetulekut saav pereliige. Alternatiivselt taotleb kaebaja juhtimisõiguse äravõtmise määra vähendamist.

Samuti osutas kaebaja, et kohtuväline menetleja on ekslikult märkinud tal töökoha puudumist. Selle tõendamiseks on kaebaja kohtule adresseeritud kaebusele lisanud töölepingu koopia. Kohtuväline menetleja esitas kaebusele kirjaliku seisukoha ja märkis, et ei nõustu kohtuvälise menetleja poolt 13.11.2013 tehtud otsuse tühistamise ega karistuse kergendamisega. KarS § 69 lg 1 kohaselt võib kohus aresti või kuni kaheaastast vangistust mõistes või KarS §des 73 või 74 sätestatud korras tingimisi kohaldatud vangistust täitmisele pöörates asendada selle üldkasuliku tööga.

O.K-le mõistis kohtuväline menetleja LS § 224 lg-s 2 sätestatud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 6 kuuks. Seega puudub kohtul seadusest tulenev võimalus põhikaristusena mõistetud juhtimisõiguse äravõtmise asendamiseks üldkasuliku tööga. Teadmine mootorsõiduki juhtimisõiguse vajalikkusest ei takistanud kaebajat käitumast viisil, mis on ohtlik nii temale enesele kui ka teistele liiklejatele ning juhtimisõiguse saanud isikuna pidanuks ta teadma, et sellise käitumise tulemusena võidakse tema suhtes kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist kas põhivõi lisakaristusena.

Pärast teadlikult alkohoolsete jookide tarvitamist on juhil kohustus enne mootorsõiduki juhtima asumist veenduda, et ta ei oleks sellises seisundis, mis keelaks mootorsõiduki juhtimise. Sellele vaatamata pidas O.K piisavaks ise enese seisundile tervisliku hinnangu andmist ega asunud samme õigusrikkumise ärahoidmiseks. Seega pidas menetlusalune isik täiesti tähtsusetuks nii liiklusreegleid kui ka iseenda ning teiste liiklejate elu ja tervist. Viitega kõrgeima astme lahenditele nr-d 3-1-1-99-09 ja 3-1-1-76-07 märkis kohtuväline menetleja, et arvestades menetlusaluse isiku süü suurust, karistust kergendava asjaoluna isiku kahetsust, õiguskorra kaitsmise huvisid, asjaolu, et kaebajal on 14 kehtivat väärteokaristust, menetlusalusele isikule määratud karistuse üldja eripreventiivseid eesmärke, on igati põhjendatud O.K karistamine antud rikkumise eest põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks.

Iga õigusvastase teo toimepanemine ohustab üldist turvalisust. Üldohtlike süütegude kaitsvaks õigushüveks on eelkõige inimese elu. Üheks vahendiks selle eesmärgi täitmisel on rikkujate mõjutamine läbi selliste karistuste määramiste, mis mõjutavad nende elukorraldust ja suunavad neid edaspidi rikkumisi mitte toime panema. Karistuse üldpreventiivse eesmärgina on politsei kohustatud kõigile liiklejatele näitama, et liikluseeskirja nõuete eiramine ei ole kuidagi põhjendatud ning selline tegu saab karistatud. Kohtuväline menetleja ei pea põhjendatuks ka põhikaristuse tähtaja vähendamist, kuna sellisel juhul kaotaks karistus vajaliku üldja eripreventiivse toime.

Kokkuvõtvalt asus kohtuväline menetleja seisukohale, et vaidlustatud kohtuvälise menetleja otsuse muutmiseks või tühistamiseks alus puudub ning seetõttu taotletakse esitatud kaebuse rahuldamata jätmist ning vaidlustatud otsuse muutmata ja tühistamata jätmist. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega ning kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukohaga, samuti kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Väärteoasjas leiduvast indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt kasutati 25.10.2013 kell 00.57 kaebuse esitaja seisundi kindlakstegemiseks indikaatorvahendit, mille näit oli positiivne, so 0,43 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta.

Sellele järgnevalt on ajavahemikul kell 01.28 kuni 01.32 kasutatud tõenduslikku alkomeetrit, milline oli taadeldud. Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,42 mg ja 0,44 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,37 mg alkoholi. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu kaebuse esitaja käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on kaebuse esitaja käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteona.

LS § 224 lg 2 sätete kohaselt karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Võimalik on ka lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine. Seega juhtimisõiguse omandanud isikuna teadis kaebuse esitaja väärtegu toime pannes, et tema suhtes võib kohaldada kõiki eelmärgitud karistusviise.

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS §

224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on veidi alla keskmise. See peaks põhimõtteliselt tingima karisuse, mis jääb ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast veidi allapoole.

Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuvälise menetluse jooksul on kohtuväline menetleja tuvastanud karistust kergendava asjaoluna kahetsuse, millega kohus täielikult nõustub. Karistust raskendavaid asjaolusid kohus kaebuse läbivaatamisel ei tuvastanud. Peale nende asjaolude tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvast karistusregistri väljatrükist nähtuvalt on menetlusalust isikut enne menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemist karistatud korduvalt erinevate liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest – sel aastal peale inkrimineeritava väärteo toimepanemist on kaebuse esitajat karistatud kahe liiklusalase rikkumise toimepanemise eest.

Eelmisel aastal, so 2012 neljal korral ning aastal 2011 samuti korduvalt. Seda silmas pidades on kohtuväline menetleja kohtu hinnangul õigesti ja asjakohaselt märkinud, et menetlusalune isik omab kehtivaid karistusi liiklusalaste nõuete rikkumiste eest, määratud trahvid on menetlusalune isik jätnud seaduses sätestatud tähtaja jooksul tasumata ning isik jätkab liiklusalaste õigusrikkumiste toimepanemist, mistõttu tuleneb neist asjaoludest järeldus, et eelnevalt määratud rahatrahvid ei ole mõjutanud isikut edasiselt seaduskuulekalt käituma.

Seega järjekordse võimaliku rahatrahvi määramine ei oleks O.K jaoks piisav mõjutusvahend tema õiguskuulekuse tagamiseks, mistõttu on tema puhul põhjendatud teiseliigilise karistusliigi, so mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine. Menetlusaluse isiku karistusandmetest nähtuvalt on menetlusalust isikut karistatud ka teiselaadsete väärtegude toimepanemise eest ning kehtivate karistuste rohkus viitab kohtu arvates sellele, et menetlusalusele isikule on süsteemne õigusvastane käitumine omane juba pikemat aega. Kui eelnevalt käsitles kohus O.K süüküsimust, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu või puudumist ja karistusliigi valiku küsimust, siis täiendavalt peab kohus vajalikuks viidata sellele, et karistuse määramisel/mõistmisel tuleb arvestada ka õiguskorra kaitsmise huvisid ja selle alla kuulub kahtlusteta ka liikluskord.

Üldiselt teadaolevalt on liikluses suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist, kuid kes ei soovi neid kohustusi täita. Seejuures on juhil kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt saab järeldada, et menetlusalune isik veendus eelnevalt alkoholi tarvitades selles, et ta on viinud ennast seisundisse, milline on juhile keelatud ja sellele vaatamata pidas vajalikuks sõidukit juhtida ega astunud samme selleks, et oma seisundit kindlaks teha, pidades kõige olulisemaks asuda sõidukit juhtima.

Arvestades aga tuvastatud alkoholipiirmäära ületamise määra peaks iga isik oma juhile keelatud seisundit tajuma. Seega pidas menetlusalune isik täiesti tähtsusetuks iseenda ja teiste liiklejate elu ja tervist. Kokkuvõtvalt leiab kohus isiku süü suurust, rikkumise toime pannud isiku eelnevaid karistusandmeid, võimalust edasiselt sundida kaebuse esitajat hoiduma liiklusalaste süütegude toimepanemisest ning kaaludes ka õiguskorra kaitsmise huvisid, et proportsionaalseks tuleb pidada kohtuvälise menetleja määratud karistuse suurust, so 6 kuu pikkust mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist, so karistuse suurust sanktsiooni keskmises määras.

Kohtule esitatud kaebuses märgitakse, et kohtvälise menetleja poolt määratud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine takistab töötamist, kuna kaebaja töökoht jääb tema elukohast km kaugusele ja kaebaja on viieliikmelise perekonna ainus sissetuleku saaja. Sellele vastuseks märgib kohus, et viide juhtimisõiguse vajadusele on küll inimlikust aspektist vaadatuna mõistetav, kuid seejuures ei saa jätta kõrvale, et kaebuse esitaja eksimus liiklusalase süüteo toimepanemisel ei ole juhuslikku laadi või esmakordne ning tegemist on isikuga, kelle suhtes kohaldatud eelnevad liiklusalaste süütegude eest mõistetud rahatrahvid pole oma eesmärki täitnud.

Kaebuse esitaja on jätkanud liiklusrikkumiste toimepanemist ning nagu kohtuväline menetleja oma otsuses viitas, on sõiduki juhtimine seisundis, kui lubatud alkoholipiirmäär on ületatud, üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ja tegemist on enamohtliku väärteoga – selles seab juht reaalsesse ohtu nii iseenda kui kaasliiklejate elu, tervise ja vara. Seega kaaludes riivatavaid õigushüvesid asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles töökohta jõudmisega kaasnevad raskused.

Lisaks pidi kaebuse esitaja oma eelnevate süütegude ja neile järgnenud karistuste pinnalt möönma, et iga võimaliku järgneva rikkumisega kaasnevad tagajärjed, võimalik et rangemad ning ka juhtimisõiguse äravõtmisega seonduvad. Kaebuse esitaja karistusandmetest saab järeldada, et kaebuse esitajal on piisav kogemus liiklusalaste väärtegude eest määratavate karistuste osas olemas ning sellise kogemuse pinnalt on kaebuse esitajale teada, et ta peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva selleks, et tema olukord tema enese süülise käitumise tõttu ei halveneks, senine mugav elulaad säiliks ning ei halveneks ka tema lähedaste heaolu.

Samuti, isegi kui pidada võimalikuks, et mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega võiks kaasneda töökoha kaotus, siis kehtiva kohtupraktika kohaselt ei ole töökoha kaotamise võimalus iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg

2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab sõidukit liikumispuude tõttu. Kuna kohtule ei ole esitatud andmeid, et menetlusalune isik vajaks juhtimisõigust seoses liikumispuudega, siis erandlikke asjaolusid ei esine. Samuti, kui ka hinnata kohtule esitatud töölepingu sisu, siis puuduvad ka seal igasugused viited, et kaebuse esitajast menetlusalusele isikule oleks juhtimisõigus vajalik töö tegemiseks. Märgitu tähendab, et mootorsõiduki juhtimisõigus on vajalik tööl käimiseks. Seega pole ka töö tegemine/tööülesannete täitmine otseselt seostatav juhtimisõiguse olemasoluga.

Kohtule adresseeritud kaebuses on kaebaja osutanud sellelegi, et kohtuväline menetleja on rajanud otsuse valele alusele, märkides kaebajal töökoha puudumist ja tema töötuks olemist. Kõnealuse etteheite osas seisukoha kujundamisel osutab kohus sellele, et O.K on väärteomenetluse raames menetlusaluse isikuna üle kuulatud ja tema enda ütlustele tuginedes on tehtud menetlusaluse isiku isikuandmete ankeeti märge tema töötuks olemise kohta. Seesama info on kantud ka väärteoprotokolli ning O.K ise on andnud allkirja selle kohta, et on protokolli kätte saanud ja kinnitab blokis „isikuandmed“ märgitud andmete õigsust. Seega pole mitte väärteootsuse koostaja lähtunud ebaõigetest andmetest, vaid ebaõigeid andmeid töötuks olemise kohta on avaldanud kaebaja ise. Samas peab kohus vajalikuks korrata, et karistusliigi valikul on rahatrahvist teiseliigilise karistuse kohaldamise vajalikkuse tinginud kaebaja enda eelnev käitumine, so tema eelnevad liiklusalased õigusrikkumised. Seega ei oma kaebaja poolt hilisemalt märgitud töökoha olemasolul määravat tähendust rahatrahvi kohaldamata jätmisel. Kohus peab oluliseks märkida ka seda, et vaatamata kaebuse esitajal töökoha ja seetõttu eeldatavalt ka alalise sissetuleku olemasolule on kaebuse esitajal karistusandmete kohaselt ligi 1000 euro ulatuses rahatrahve senini tasumata, mis tähendab seda, et rahaline mõjutamine oma eesmärke ei täida. Sellest tulenevalt tuleb kohaldada teiseliigilist karistust ning kohtuväline menetleja on seda ka oma otsusega teinud. Kaebaja on taotlenud võimalusel karistusena talle üldkasuliku töö kohaldamist. Kohus selgitab, et seaduslikud alused sellise taotluse rahuldamiseks puuduvad, kuna selle kohaldamise eelduseks väärteomenetluses on isiku karistamine arestiga (KarS § 69 lg 1). Kuna antud väärteomenetluse raames ei ole tõusetunud küsimust kaebaja arestiga karistamiseks, siis ei saanud ega saa aktualiseeruda ka küsimust üldkasulikust tööst. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtueelse menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Märt Toming

kohtunik