3-13-1108/15 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht

18. detsember 2013. a, Tallinn Haldusasja number 3-13-1108

Haldusasi Esse Transport OÜ kaebus Maksuja Tolliameti 18.04.2013 maksuotsuse nr 12.2-3/122-24 tühistamiseks Asja läbivaatamise kuupäev

27. november 2013. a Menetlusosalised kaebuse esitaja Esse Transport OÜ (registrikood 12103596) esindaja Kaili Siilak vastustaja Maksuja Tolliamet esindaja Källi Kiik RESOLUTSIOON 1. Jätta Esse Transport OÜ kaebus täielikult rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 18.12.2013. a, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus (HKMS § 114, § 187 lg 4). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD

1. Esse Transport OÜ (edaspidi ka kaebaja või kaebuse esitaja) esitas 20.12.2012 Maksuja Tolliametile (edaspidi ka MTA või vastustaja) käibemaksu tagastusnõudeid 2012. a augustikuu kohta summas 2158,11 eurot ja 2012. a septembrikuu kohta summas 5279,57 eurot, mis olid tekkinud 2012. a augustija septembrikuu käibedeklaratsioonil deklareeritud sisendkäibemaksu ja maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaksu vahena.

2. MTA 11.01.2013 korralduse nr 12.2-3/122-3 alusel kontrollis kaebaja eelnimetatud 2012. a augustija septembrikuu käibedeklaratsioonil kajastatud tagastusnõuete õigsust /tl 51- 53/.

3. 18.04.2013 koostas MTA Esse Transport OÜ-le tagastusnõuete õigsuse kontrolli tulemusena maksuotsuse nr 12.2-3/122-24 (edaspidi Maksuotsus), milles leidis, et kaebajal puudub õigus 2012. a augustija septembrikuus tasumisele kuuluvast käibemaksust sisendkäibemaksu maha arvamiseks summas 3694,40 eurot Raer Logistika OÜ ja Brandwood OÜ poolt vormistatud arvete alusel. MTA otsustas: vähendada Esse Transport OÜ maksustamisperioodi 2012 a. augustikuus deklareeritud sisendkäibemaksu summas kokku 1874,40 eurot (KMD rida 5); vähendada Esse Transport OÜ maksustamisperioodi 2012 a. septembrikuus deklareeritud sisendkäibemaksu summas kokku 1820 eurot (KMD rida 5); jätta rahuldamata 2012 a. augustikuu kohta 20.12.2012 esitatud käibedeklaratsiooni alusel tekkinud tagastusnõue summas 1874,40 eurot (KMD rida 13); jätta rahuldamata 2012 a. septembrikuu kohta 20.12.2012 esitatud käibedeklaratsiooni alusel tekkinud tagastusnõue summas 1820 eurot (KMD rida 13) /tl 8-27/.

4. 23.05.2013 esitas Esse Transport OÜ Tallinna halduskohtusse kaebuse Maksuotsuse tühistamiseks /tl 1-7/.

5. 20.06.2013 määrusega võttis halduskohus kaebuse menetlusse /tl 38/. 26.08.2013 esitas MTA kohtule kaebuse kohta kirjaliku seletuse /tl 45-50/. Kohus arutas Esse Transport OÜ kaebust 27.11.2013 kohtuistungil /tl 126-127/.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja Esse Transport OÜ leiab, et Maksuotsuse aluseks olevaid andmeid on hinnatud ja asjaolusid on tuvastatud vääralt, millest tulenevalt ei ole Maksuotsus õiguspärane. Vastavalt äriregistrisse kantud andmetele, on alates 09.05.2011 kaebaja põhitegevusalaks maastiku hooldus ja korrashoid. Kontrollitaval perioodil soetas kaebaja Raer Logistika OÜ-lt äärekivide paigaldusja asendatud äärekivide, betoonining teenustöid ja Brandwood OÜ-lt vahetuslava, generaatori ja plaatvibra. Tehingute toimumise tõendamiseks on kaebaja täitnud MTA korralduse nõuetekohaselt ning esitanud raamatupidamise algdokumendid.

MTA jõudis esitatud dokumentide alusel kontrolli tulemusena veendumusele, et kaebaja on soetanud 2012. a augustis kaeveja kiviparandustöid ning 2012. a septembris plaatvibra, vahetuslava ja generaatori. Ebaõige ning tegelikele asjaoludele mittevastav on aga MTA seisukoht, et nimetatud tehinguid ei teinud kaebaja mitte Raer Logistika OÜ-ga ja Brandwood OÜ-ga, vaid tundmatu kolmanda isikuga, kes ei pruukinud olla käibemaksukohuslane. Sellest tulenevalt jõudis MTA otsuseni vähendada kaebaja deklareeritud sisendkäibemaksu ja jätta rahuldamata kaebaja enammakstud käibemaksu tagastusnõue.

Kaebaja on teinud ülalnimetatud vallasasjade ja teenuste ostmiseks tehinguid just Raer Logistika OÜ-ga ja Brandwood OÜ-ga ning ei ole põhjustanud enda tegevusega alusetult käibemaksu mahaarvamise õigust. Maksuhalduri järeldused Maksuotsuse tegemisel tuginevad läbivalt kaebaja lepingupartnerite maksualasele käitumisele, tõlgendades olukorda üksnes lepingupartnerite aspektist vaadatuna ja viidates vääralt kaebaja tegevuses maksupettuse olemusele. Maksuhalduri argumentatsioon Maksuotsuse tegemisel on selektiivne, ühekülgne ning kaebaja tegevusega otseselt ka seostamatu.

Seda sellepärast, et maksuhalduri andmete alusel puudub nii Raer Logistika OÜ-l kui ka Brandwood OÜ-l majandustegevus, mistõttu on maksuhalduri hinnangul välistatud kõnealuste vallasasjade ja teenuste müük nimetatud äriühingute poolt kaebajale. Väärate asjaolude tõttu omistab maksuhaldur ka kaebajale õigusvastase käitumise, jättes aga arvestamata reaalsed faktilised asjaolud, milleks on kaebaja omandis olevad vallasasjad ja kaebajale osundatud teenused, äriühingute poolt esitatud arved ning arvete tasumine kaebaja poolt. Maksuhaldur on andnud hinnangu kaebaja õigusvastasele käitumisele läbi viimase lepingupartnerite majandustegevuse.

Kuigi kaebaja on esitanud MTA-le kõikvõimalikud tehinguid tõendavad dokumendid, ei kummuta esitatud tõendid MTA arvamust lepingupartnerite majandustegevuse puudumise kohta. Seejuures on MTA toonud Maksuotsuses üksikasjalikult välja asjakohatud faktiväited ja andnud neile absurdsed hinnangud. Nii näiteks ei osutanud maksuhalduri hinnangul kaebajale teenuseid Raer Logistika OÜ asjaolu tõttu, et Raer Logistika OÜ töötajad ei pidanud kinni tähtaegadest ja kaebaja, kelle eesmärk on kasumlik ja jätkusuutlik majandustegevus, ei saa tähtaegade mittejärgimist endale lubada.

Samuti tõlgendas maksuhaldur olukorda kaebaja kahjuks, kuivõrd kaebaja ei osanud nimetada objektil töid teostanud Raer Logistika OÜ töötajate eesja perekonnanimesid. Tuues pisteliselt välja Brandwood OÜ-ga tehingu mittetoimumist kinnitavaid absurdseid asjaolusid, tõendab MTA hinnangul tehingu mittetoimumist kaebajaga fakt, et kaubad müüdi alla turuhinna. Seega ei olnud Brandwood OÜ tegevus suunatud kasumi teenimisele, mistõttu ei ole Brandwood OÜ-l majandustegevust ning see omakorda tõendab ahelas edasi minnes, et kui ei ole majandustegevust, ei toimunud ka kaupade müüki kaebajale.

Meelevaldselt pannakse kaebajat vastutama ka asjaolu eest, mida kaebaja mõjutada ei saa. Nimelt ei suutnud MTA tuvastada Brandwood OÜ poolt müüdud kaupade päritolu. Kuigi kaebaja esitas MTA-le tema valduses olevad dokumendid kaupade ostu kohta, ei piisanud sellest MTA-le ning viimane nõudis Brandwood OÜ-lt lisadokumente, mis tõendaks kaupade päritolu nende soetamisel Brandwood OÜ poolt. Kahjuks ei õnnestunud Brandwood OÜ-l kõnealuseid dokumente esitada, mis MTA hinnangul annab otseselt alust kahelda kaupade soetamises ka kaebaja poolt.

Kaupade päritoludokumendid on MTA hinnangul ka ainsateks tõenditeks müügitehingu tõendamisel kaebaja ja Brandwood OÜ vahel, kuivõrd kaebaja saab nendele tuginedes esitada hilisemaid pretensioone kasutatud kauba ostmisel. Kaebaja märgib, et MTA selline hinnang on taaskord ebaõige ning vastuolus kehtiva õigusega, kuna kauba lepingutingimuste mittevastavuse ilmnemisel on kaebajal pretensioonide esitamise õigus Brandwood OÜ vastu, mitte ahelas eelmise kauba võõrandaja vastu. Kokkuvõtvalt ei ole Maksuotsuses tehtud järeldused vastavuses tegelike faktiliste asjaoludega ning veel enam ei ole faktiliste asjaolude pinnalt tehtud järeldused loogilised ega vasta mõistliku isiku arusaamale tegelikust olukorrast.

Väärate hinnangute tulemusel on maksuhaldur jõudnud ebaõige otsuseni. Maksuhalduri järeldused on ka vastuolus enda väidetega. Maksuhaldur tugineb sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse tekkimisel absoluutsele eeldusele, et tehingud peavad olema tegelikult tehtud. Nimetatud asjaolus on maksuhaldur veendunud ja on tuvastamist leidnud, et kõik käibedeklaratsioonis kajastatud tehingud on reaalselt toimunud. Veendumaks seaduspärases käitumises, oli maksuhalduri hinnangul vajalik esitada toimunud tehingu kohta usaldusväärseid dokumente sisendkäibemaksu mahaarvamiseks.

Dokumentideks oli maksuhalduri sõnade kohaselt raamatupidamise algdokumendid, näiteks arved. Ka need dokumendid on maksuhaldurile esitatud ning kajastavad faktilisi asjaolusid. Tehingutega seotud isikute antud seletused kinnitavad kaebaja väiteid ostetud teenuste ja kaupade kohta.

Seega on maksuhalduri valduses tõendid, mis lükkavad ümber maksuhalduri väited sisendkäibemaksu mahaarvamise lubamatuse kohta. Vastuolus eeltooduga, on maksuhaldur siiski jõudnud järeldusele, et kaebaja osales maksupettuses ning sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus puudus. Kuigi äriühingu lepingupartnerid ei pruukinud käituda maksuõigussuhtes õiguspäraselt, ei tulene sellest automaatselt, et kaebaja on sisendkäibemaksu maha arvanud alusetult. Kehtib ostja heausksuse eeldamise põhimõte, mida on kinnitanud ka Riigikohus näiteks lahendites nr 3-3-1-39-03 ja 3-3-1-50-03.

Tähelepanuväärt on asjaolu, et ümberhindamisele läinud tehingud ei ole ka olemuslikult samaväärsed, et neid saaks käsitleda täielikult ühetaoliselt. Ühe tehingu puhul on soetatud plaatvibra, vahetuslava ja generaator ja teise tehinguga on ostetud kaeveja kiviparandustööde teenuseid. Kõik tehingud on seotud otseselt ettevõtte majandustegevusega ega ole üksnes formaalselt kajastatud ettevõtte raamatupidamises kuludokumentidega. Kahetsusväärselt on aga tehinguid hinnatud ühtsena ja lepingupartnerite maksualasest käitumisest tulenevalt, välistades täielikult nii sisulised iga konkreetse tehingu asjaolud.

Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-74-09 avaldanud seisukohta, et ainuüksi nendest asjaoludest, mis puudutavad müüjat ja tema tegevust ning hoolsusnõuete järgimist ostja poolt, ei tulene ka nende kogumis järeldus, et ostja on maksude tasumisest hoidunud tahtlikult. Kokkuvõttes on maksuhaldur tuginenud Maksuotsuse tegemisel üksnes asjaolule, et just lepingupartnerite maksuõigusalane käitumine ei ole nõuetekohane, veel enam on keskendunud maksuhaldur lepingupartnerite majandustegevuse puudumise tuvastamisele. Seejuures jättis maksuhaldur tähelepanuta tõendatud fakti, et kaebajaga on tehingud teostatud, kaebaja on teenused ja kaubad soetanud, nende eest on lepingupartnerid arved esitanud ja kaebaja on arved tasunud.

Maksuhalduri hinnangud ja järeldused üksnes lepingupartnerite käitumise kohta ei saa olla aluseks kaebaja kohustuste nõuetekohasuse hindamisel. Jättes välja maksuhalduri ebaõiged järeldused, ei anna ka Maksuotsuses kirjeldatud faktilised asjaolud kogumis alust piirata kaebaja õiguseid. Kaebaja ei ole tegutsenud eesmärgiga tekitada endale põhjendamatult sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. Viitega haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) §-le 54 märgib kaebaja, et tulenevalt HMS-s ettenähtud nõuete täitmisest, on haldusakt küll formaalselt õiguspärane, kuid sisuliselt õigusvastane.

Seda sellepärast, et materiaalne õiguspärasus põhineb haldusakti sisul ja eeldab, et haldusaktis väljendatud regulatsioon vastab õiguslikele nõuetele. Kooskõla peab olema kehtivate seaduste ja nende alusel antud õigusaktidega ning õiguse üldpõhimõtetega. Juhul, kui õigusakt ei ole materiaalselt õiguspärane, tuleb see haldusorgani poolt kehtetuks tunnistada. MTA tehtud Maksuotsus ei põhine tegelikel faktilistel asjaoludel ning selles sisalduvad järeldused on väärad ja vastuolus kehtiva õigusega, sh HMS § 4 lg-s 2 sätestatud põhimõttega.

MTA on jätnud arvestamata tehingu toimumist tõendavad olulised asjaolud, milleks on kaebaja omandis olevad vallasasjad ja kaebajale osundatud teenused, äriühingute poolt esitatud arved ning arvete tasumine kaebaja poolt.

Vastustaja Maksuja Tolliamet on seisukohal, et kaebuse esitaja väited ei anna aga alust Maksuotsuse tühistamiseks. Kinnitust ei ole leidnud kaebaja poolt tehingute tegemine Raer Logistika OÜ ja Brandwood OÜ-ga, mistõttu on alust arvata, et tehingud tehti tundmatute kolmandate isikutega, kes ei pruukinud olla käibemaksukohustuslased. Seetõttu ei ole täidetud kaupade ja teenuste soetamisel sisendkäibemaksu mahaarvamise tingimused. Sealjuures vastupidiselt kaebaja märgitule ei tuginetud Maksuotsuse tegemisel üksnes maksuhalduri järeldustele lepingupartnerite käitumise kohta, vaid ka muudele tuvastatud vastuoludele ning kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmisele.

Tehingud Brandwood OÜ-ga. Maksumenetluse käigus on maksuhalduril tekkinud põhjendatud kahtlus, et kaebaja ei soetanud Brandwood OÜ-lt vahetuslava (kasutatud ka nimetust konteiner), generaatorit ja plaatvibra, mille eest esitati 28.09.2012 arve/saatelehed nr 24-9-12 ja 28-9-12 /tl 99-100/. Kuigi seadmed olid maksumenetluse läbiviimise ajal kaebajal olemas, siis ei ole tõendatud, et seadmed soetati just arve/saatelehtedele märgitud Brandwood OÜ-lt, mitte tundmatult kolmandalt isikult, mistõttu ei ole täidetud sisendkäibemaksu mahaarvamise tingimused.

Kinnitust ei ole leidnud Brandwood OÜ-l väidetavalt kaebajale edasi müüdud seadmete olemasolu. Brandwood OÜ ei ole esitanud kauba päritolu tõendavaid dokumente ning kogutud tõenditega on vastuolus ka kaebaja juhatuse liikme Martin Marjapuu ja Brandwood OÜ juhatuse liikme Marko Tammehoiu (Tammehoid) väide, et Brandwood OÜ soetas seadmed Soomest. Nimelt Brandwood OÜ käibemaksukohustuslaste registris oleku ajal (2009-2013) ei nähtu kauba ühendusesisest soetust näitava andmebaasi VIES väljatrükist, et mõni Soome äriühing oleks Brandwood OÜ-le müüki deklareerinud.

Lisaks konteineri osas Brandwood OÜ juhatuse liige Marko Tammehoid täpsustas (1.02.2013 seletus, tl 104-106), et seade soetati Soomest 2010. a maikuus, kuid Brandwood OÜ ka ise ei deklareeri maksuhaldurile 2010. a maikuu käibedeklaratsioonil kauba ühendusesisest soetamist. Eeltoodu ning asjaolu, et Brandwood OÜ puhul ei ole eluliselt usutav, et tegemist oleks reaalselt tegutseva äriühinguga (vt Maksuotsuse lk 10-11), annavad alust arvata, et Brandwood OÜ-l väidetavalt kaebajale edasi müüdud seadmeid ei olnudki. Ühtlasi kaebaja juhatuse liikme Martin Marjapuu sõnul (23.01.2013 seletus, tl 54-60) ta ei teadnud, et arve, mis esitati hiljem pärast seda, kui kaupa juba kasutati, tuleb Brandwood OÜ-lt.

Eeltoodu näitab ilmekalt, et kaupa ostes ei oldud isegi veendutud, kellega tehingut tehti, mistõttu ei ole kaalukas Martin Marjapuu väide, et tehing tehti just Brandwood OÜ-ga ning Brandwood OÜ-l oli kaup olemas. Lisaks on poolte seletused tehingute toimumise kohta omavahel suuresti vastuolus. Nimelt Martin Marjapuu sõnul (23.01.2013 seletus, tl 54-60) toodi vahetuslava septembri keskpaigas aadressile Männiku tee 102 Tallinn, aga plaatvibra ja generaator augustis. Marko Tammehoiu sõnul (1.02.2013 seletus, tl 104-106) aga generaator viidi kaebaja territooriumile järgneval päeval pärast vahetuslava ja plaatvibra viimist kaebaja territooriumile.

Lisaks läheb Martin Marjapuu 23.01.2013 seletuste andmise käigus oma samal kuupäeval antud selgitustega vastuollu, öeldes veel, et vahetuslava toodi enne generaatorit ning augustis olid seadmed juba kaebaja käes. Ei ole eluliselt usutav, et tegelikult toimunud tehingute korral pooled mäletaksid kaupade üleandmist niivõrd erinevalt. Puuduvad ka kaupade üleandmist-vastuvõtmist kinnitavad dokumendid, millelt selguks tegelik olukord. Pooled annavad erinevaid seletusi ka kaupade eest tasumise kohta. Martin Marjapuu sõnul (23.01.2013 seletus, tl 54-60) tasumine toimus sularahas jupihaaval nii objektidel kui kaebaja kontoris ning Marko Tammehoid käis pidevalt raha küsimas.

Marko Tammehoiu sõnul (1.02.2013 seletus, tl 104-106) tasumine toimus aga sularahas Männiku tee 102 ning ta ei mäleta täpselt, kas tasuti korraga või osaliselt. Brandwood OÜ arve/saatelehele nr 24-9-12 on aga käsikirjas märgitud, et tasutud arve esitamisel sularahas, mis läheb omakorda vastuollu Martin Marjapuu seletusega, et tasumine toimus jupikaupa. Samuti Martin Marjapuu sõnul Marko Tammehoid kirjutas ise mingid orderid tasumise kohta ja andis need Martin Marjapuule, kuid maksuhaldurile vastavaid dokumente ei esitatud. Eeltoodu ning asjaolu, et Martin Marjapuu sõnul kaebajal ei olnud kassat ning puuduvad kassadokumendid Brandwood OÜ-le tasumise kohta annavad muuhulgas alust arvata, et kaebaja ei ole arvete eest Brandwood OÜ-le üldse tasunudki, mis omakorda seab kahtluse alla poolte vahel tehingute toimumise.

Kaudsed tõendid ja asjaolud kogumis näitavad veenvalt kaebaja teadlikkust, et tehingud ei toimunud Brandwood OÜ-ga. Nimelt seda näitab ilmekalt asjaolu, et algul oli Marko Tammehoid Martin Marjapuule lihtsalt pakkunud, et annab seadmed üle, kui saab vastu sularaha, kuid Martin Marjapuu olevat öelnud, et ei ole sellega nõus ning tahab arvet, mille Marko Tammehoid talle tegigi (Martin Marjapuu 23.01.2013 seletus, tl 54-60). Marjapuu sõnul ta ei teadnud, et arve tuleb Brandwood OÜ-lt, vaid ta lihtsalt ütles Marko Tammehoiule, et tal on vaja arvet ettevõtte raamatupidamises kajastamiseks.

Sealjuures Martin Marjapuu tunnistab, et ei teadnud isegi Brandwood OÜ tegevusala ega tegevuskohta ning suhtleb koguaeg ainult Marko Tammehoiuga. Hilisemalt on kaebaja juhatuse liige Martin Marjapuu ka 16.04.2013 eriarvamuses /tl 122-123/ öelnud, et Marko Tammehoid määras ettevõtte, mille nimelt arve tuli. Eeltoodu näitab mõistlikule isikule veenvalt, et arvel märgitud ettevõtte näol ei pruugi olla tegemist tegeliku müüjaga. Samuti tavapärane ei ole, et kallite seadmete ostmisel ei veenduta arvele märgitud ettevõtte tegelikuks müüjaks olekus, vaid lubatakse arvele märkida suvaline äriühing, mil juhul ei ole tagatud vajadusel pretensioonide esitamise võimalus ning pole välistatud, et kaubad on varastatud.

Kuna käesoleval juhul oldi teadlikult rahul ükskõik millise ettevõtte arvega, siis on alust asuda seisukohale, et kaebaja oli teadlik, et kaupu ei omandatud Brandwood OÜ-lt, mistõttu ei olnud kaebaja jaoks ka oluline, milline ettevõte arvele märgitakse, vaid eesmärgiks oli üksnes läbi tegelikkusele mittevastavate arvete tekitada endale alusetu sisendkäibemaksu mahaarvamise võimalus. Kaebaja teadlikkuse hindamisel mängib olulist rolli ka Martin Marjapuu ja Marko Tammehoiu pikaajaline tutvus (Esse Transport OÜ 2012. a juulikuu kontrolli käigus 19.12.2012 Marko Tammehoid ütles, et on Martin Marjapuuga tuttav umbes 5 aastat.

Lisaks Martin Marjapuu ja Marko Tammehoid on ka varasemalt korduvalt erinevaid ettevõtteid esindades omavahel tehinguid teinud, tl 94-96), mis annab alust eeldada kaebaja teadlikkust tehingute vormistamise tegelikkusele mittevastavusest. Eeltoodut kokkuvõttes ei ole eluliselt usutav, et kaebaja Martin Marjapuu isikus ei teadnud, et arvel näidatud ettevõte Brandwood OÜ tegelikkuses kaupu ei müünud. Sellises olukorras ei ole võimalik rääkida ostja heausksusest, milles kaebaja üritab maksuhaldurit ja kohut veenda. Tehingud Raer Logistika OÜ-ga.

Maksumenetluse käigus on maksuhalduril tekkinud põhjendatud kahtlus, et Raer Logistika OÜ ei osutanud kaebajale teenuseid, mille eest esitati 28.07.2012 arve/saateleht nr 28-7-12-2 ja 16.08.2012 arve/saateleht nr 16-08-2012 /tl 63-64/. Kuigi objekt, kus väidetavalt kaebajale Raer Logistka OÜ poolt alltöövõttu osutati, on valmis, siis sisendkäibemaksu mahaarvamise tingimuseks on ka, et tööd oleks teostatud arvel märgitud käibemaksukohustuslase poolt, mis käesoleval juhul ei ole leidnud kinnitust. Nimelt maksumenetluse käigus tuvastatud asjaolude pinnalt ei ole eluliselt usutav, et Raer Logistika OÜ oli perioodil, mil vaidlusaluste arvete alusel väidetavalt Raer Logistika OÜ osutas kaebajale teenuseid, reaalselt tegutsev äriühing (vt Maksuotsuse lk 16 p 11), mistõttu satub kahtluse alla ka kaebaja ja Raer Logistika OÜ vahel tehingute tegemine.

Lisaks on poolte seletused tehingute toimumise asjaolude kohta vastuolulised ning tegemist ei ole pisivastuoludega, vaid vastuoludega, mida ei esineks, kui tehingud oleksid tegelikkuses aset leidnud. Nimelt kaebaja juhatuse liikme Martin Marjapuu sõnul (23.01.2013 seletus, tl 54-60) oli Raer Logistika OÜ poolt objektil tööl äriühingu juhatuse liige Marko Tammehoid ja veel 6-

8 töötajat ning kaebaja teise juhatuse liikme Rando Lõhmuse sõnul (20.03.2013 seletus, tl 80- 81) oli lisaks Marko Tammehoiule Raer Logistika OÜ poolt objektil veel 4-5 töötajat. Samas Marko Tammehoiu sõnul (25.02.2013 seletus, tl 92) tegi tema tööd objektil üksinda, alltöövõttu polnud. Kuna kaebaja ei osanud nimetada ühtegi Marko Tammehoiuga koos töötanud isiku nime ning Marko Tammehoid samas eitas kellegagi koos töötamist, siis vastuoluliste selgituste tõttu ei ole maksuhalduril võimalust kontrollida, kes reaalselt objektil töid teostas.

Veelgi enam, objekti peatöövõtja Nordlin Ehitus OÜ (19.02.2013 seletus, tl 83) nimetas maksuhaldurile mitmeid kaebaja alltöövõtjaid, sh mis töid nad objektil tegid, kuid ei olnud isegi teadlik Raer Logistika OÜ-st ega Marko Tammehoiust, kuigi viimane Martin Marjapuu 23.01.2013 seletuste /tl 54-60/ kohaselt viibis kogu aeg objektil. Eeltoodu annab alust arvata, et Raer Logistika OÜ ei olnud tegelikult Vana-Vigala objektil kaebaja alltöövõtjana tööde teostajaks. Poolte seletused on vastuolus ka selles osas, kas teenuste eest on tasutud või mitte.

Nimelt 17.03.2013 kaebajalt saadud informatsiooni /tl 75-76/ kohaselt ei olnud Raer Logistika OÜ-le senini teenuse osutamise eest täielikult tasutud. Samas Marko Tammehoid andis 25.02.2013 seletused /tl 92/, mille kohaselt kaebaja on Raer Logistika OÜ arved tasunud. Eluliselt ei ole usutav, et tegelikkuses toimunud tehingute puhul oleks pooltel erinev informatsioon selle kohta, kas teenuste eest on tasutud. Seda enam, et käesoleval juhul kõikide teenuste eest tasumist jaatab väidetav teenuse osutaja, kuid teenuse saaja väitel ei ole arved täielikult tasutud.

Kaebaja juhatuse liige Martin Marjapuu väitis 23.01.2013 seletustes /tl 54-60/ ka, et usaldas Raer Logistika OÜ-d ja ta ise on väga kohusetundlik, ootab seda ka teistelt ning ei taha tellijatele halba muljet jätta. Eeltoodu läheb aga vastuollu samade seletuste andmise käigus väidetuga, et Raer Logistika OÜ-s olid asjad ligadi-logadi ja Raer Logistika OÜ oli probleemne äriühing, kuid hoolimata sellest tegi kaebaja väidetavalt sellise äriühinguga pikalt tehinguid (Martin Marjapuu sõnul juba Ameerikanurga objektil tehti koostööd). Selline käitumine ei ole iseloomulik tavapärasele äritegevusele.

Samuti on äris tavapäratu, et Martin Marjapuu seletustest nähtuvalt ei tundnud ta huvi, kes Raer Logistika OÜ all väidetavalt töid tegid ja kas töötajad on piisavalt kvalifitseeritud, kuigi äriühing oli tema enda sõnul probleemne ning kaebaja pidi hiljem peatöövõtja ees vastutama tehtud tööde eest. Eeltoodud vastuolud Martin Marjapuu seletustes ning kaebaja käitumine seavad kahtluse alla ka Martin Marjapuu jutu usutavuse väidetavate tehingute toimumise asjaolude osas. Väär on ka kaebaja väide, et ta on esitanud MTA-le kõikvõimalikud tehinguid tõendavad dokumendid.

Senini on vaatamata korduvatele küsimistele esitamata arve/saatelehe nr 28-7-12-

2 juurde kuuluv teostatud tööde akt nr 28712-1, mille alusel oleks võimalik kontrollida, mis töid ja mis mahus Raer Logistika OÜ tegelikkuses võis objektil teha ning kas need on vastavuses kaebaja poolt peatöövõtjale Nordlin Ehitus OÜ üle antud töödega. Samuti on arve/saateleht nr 16-08-2012 üldsõnaline ning ei võimalda täielikult kontrollida, mis mahus ja mis teenust võidi osutada. Martin Marjapuu (23.01.2013 seletus, tl 54-60) ja Marko Tammehoid (25.02.2013 seletus, tl 92) on kinnitanud, et Raer Logistika OÜ poolt kaebajale tehtud tööde üleandmise ja vastuvõtmise kohta koostati akt, kuid kumbki pool seda maksuhaldurile ei esitanud.

Seega nii kaebaja kui ka väidetava tehingu teine pool ei ole võimaldanud kontrollida, mis oli väidetava teenuse osutamise sisuks, mistõttu arvestades eeltoodud vastuolusid on maksuhalduril võimatu nõustuda, et teenuseid tõepoolest osutati, kui ei ole isegi teada, mis teenuseid ja mis mahus üle võidi anda. Esitamata on ka poolte vahelised lepingud, mis Martin Marjapuu 23.01.2013 seletuse ja Marko Tammehoiu 25.02.2013 seletuse kohaselt kindlalt olid olemas ning võiksid asjas selgust tuua. Kuna objekt, millel töid väidetavalt teostati, on valmis ja kaebaja on väidetavalt Nordlin Ehitus OÜ-le tööd üle andnud, siis maksuhaldur ei saa väita, et keegi objektil töid ei teostanud, kuid eespool nimetatud asjaolude pinnalt on maksuhalduril alust arvata, et vaidlusaluste arvete alusel Raer Logistika OÜ objektil töid ei teostanud.

Kuna maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et tehinguid ei toimunud arvetel märgitud poolte vahel ning kaebaja ei ole täitnud ka kaasaaitamiskohustust, siis lasub tehingute toimumise tõendamise koormus kaebajal. Ka kohtumenetluse käigus ei ole kaebaja esitanud ühtegi tõendit, sh tööde üleandmisvastuvõtmisakte, mis võiks teenuse osutamist kinnitada. Kaebaja teadlikkusele, et tegelikkuses teenuseid ei saadud Raer Logistika OÜ-lt, viitab ühest küljest see, et kui kaebaja juhatuse liige Martin Marjapuu oli muidu enda väidete kohaselt väga hoolas ja ei tahtnud tellijatele halba muljet jätta, siis antud juhul ta nentis, et Raer Logistika OÜ ei olnud usaldusväärne ettevõte, kus kõik oli ligadi-logadi, kuid hoolimata sellest oli väidetavalt valmis nendega tehingut tegema.

Samuti 16.04.2013 eriarvamuses /tl 122-123/ on Martin Marjapuu tunnistanud, et ettevõte, mille nimelt tuli teenust osutanud ettevõtte arve, määrati Marko Tammehoid poolt, mis viitab Martin Marjapuu teadlikkusele, et arvel märgitud ettevõte ei pruugi olla tegelik teenuse osutaja. Lisaks äriühingute esindajad Martin Marjapuu ja Marko Tammehoid on pikaajalised tuttavad, varemgi tehinguid teinud ning eelnevas punktis kajastatud kaebaja ja Brandwood OÜ vahel väidetavalt toimunud tehingu puhul kaebaja Martin Marjapuu isikus oli samamoodi teadlik, et arvele märgitud Marko Tammehoiu juhitud ettevõte tegelikkuses arvel märgitud kaupa ei müünud, mistõttu on põhjendatud arvata, et Martin Marjapuu oli ka seekord antud faktist teadlik.

Võttes arvesse kõiki eeltoodud asjaolusid kogumis, ei ole eluliselt usutav, et kaebaja Martin Marjapuu isikus ei teadnud, et tegelikkuses teenuste osutajaks ei olnud Raer Logistika OÜ. Lähtudes eeltoodust vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Asja materjalidest nähtuvalt poolte vahel ei ole vaieldav mitte Esse Transport OÜ poolt teenuste ja kaupade (äärekivide paigaldusja asendus-, betoonija teenustöid ning vahetuslava, generaator ja plaatvibra) saamine üldse, vaid nimelt nende teenuste ja kaupade saamine OÜ- telt Raer Logistika ja Brandwood. Oma kaebuses on Esse Transport OÜ seisukohal, et maksuhaldur on tuginenud põhjendamatult liigselt kaebaja tehingupartnerite majandustegevusele ning on vääralt ja kallutatult hinnanud tõendeid, mis on viinud ta Maksuotsuses valedele järeldustele, et kaebaja ei ole reaalselt teinud tehinguid OÜ-tega Raer Logistika ja Brandwood. Samuti leiab kaebaja, et haldusakti põhjendus on vastuoluline ning alusetu on maksuhalduri järeldus, mille järgi kaebaja osales maksupettuses. Seega Esse Transport OÜ peab Maksuotsust oma õigusi rikkuvaks õigusvastaseks haldusaktiks. Vastustaja MTA ühegi Maksuotsuse kohta kaebaja tehtud etteheitega ei nõustu, pidades Maksuotsust õiguspäraseks ja motiveeritud haldusaktiks ning kaebust alusetuks.

2. Vastavalt HMS (kohaldatav MKS § 45 alusel) §-le 54 haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Tulenevalt MKS § 43 lg 3 p-st

5 haldusaktis peab sisalduma haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. MKS § 95 lg 2 kohaselt maksuotsus on selle seaduse §-s 46 sätestatud nõuetele vastav haldusakt. Maksuotsusest peab selguma, kuidas tasumisele kuuluv maksusumma või tagastusnõude suurus on määratud. Maksukohustuslase esitatud tõendite täielik või osaline arvestamata jätmine maksusumma või tagastusnõude suuruse määramisel tuleb maksuotsuses motiveerida. Kohus leiab eelmärgitud nõudeid arvestades, et Maksuotsus on antud selleks pädeva isiku poolt, MTA on põhjendanud Maksuotsust nõuetekohaselt, nii et see on taganud sellest arusaamise ja kaebeõiguse realiseerimise kaebajale ning haldusakti kontrollitavuse kohtus. Kaebajale on olnud tagatud maksumenetluses võimalus esitada asja kohta kõiki asjassepuutuvaid tõendeid (kontrolli alustamise korralduses on toodud ka näitlik loetelu) ja korduvalt seletusi, sh oli talle ärakuulamisõigus tagatud ka menetluse lõpul enne Maksuotsuse andmist. Kohus ei ole tuvastanud kaebaja 2012. a augustija septembrikuu käibedeklaratsioonil kajastatud tagastusnõuete õigsuse kontrollimisel niisuguseid menetlusvõi vorminõuete rikkumisi, mis oleksid võinud mõjutada MTA-l asja otsustamist (vt HMS § 58). Seega kohus on kokkuvõtlikult seisukohal, et Maksuotsus on formaalselt õiguspärane haldusakt, mis vastab nii HMS §-des 55-57 haldusaktidele üldiselt esitatavatele kui ka MKS §- des 46 ja 95 sätestatud spetsiifilistele nõuetele.

3. Vastavalt MKS § 150 lg-le 1 maksuteates või maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral lasub maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Kohus, analüüsinud asjassepuutuvaid õigusnorme ja asjakohast kohtupraktikat, hinnanud poolte kirjalikke ja suulisi seisukohti ning kõiki asjas kogutud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et Maksuotsus on ka materiaalselt õiguspärane haldusakt ning Esse Transport OÜ kaebus ei ole põhjendatud. Antud juhul kaebaja ei ole suutnud tõendada, et „maksusumma määrati valesti“. Sealjuures kohus nõustub põhilises Maksuotsuses MTA esitatud põhjenduste ja järeldustega ning MTA argumentatsiooniga kohtumenetluses. Kohus ei hakka kõike üle kordama, kuna Maksuotsuses on esitatud kogu asjas tähtsust omavate asjaolude ja tõendite analüüs loogiliselt ja põhjalikult, samuti on käesolevas otsuses toodud vastustaja vastuväited kaebuse etteheidetele praktiliselt tervikuna (nagu ka kaebaja seisukohad), kusjuures kohus on varustanud MTA osundatud tõendid viidetega nende paiknemisele toimikus. Neil asjaoludel võiks kohus halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 165 lg-st 2 tulenevalt kohtuotsuse eelmärgitud põhistusega ka piirduda. Kohus peab siiski vajalikuks rõhutada eelkõige järgmist.

4. MKS §-s 11 sätestatud uurimispõhimõtte järgi maksuhaldur on maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid, sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid (lg 1); Maksuhaldur otsustab maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse ning kogub asja otsustamiseks vajalikke tõendeid. Maksuhaldur ei ole maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude väljaselgitamisel seotud ainult menetlusosalise esitatud taotluste ja tõenditega (lg 2). MKS § 59 lg 1 kohaselt tõendid maksumenetluses on kõik asjas kogutud andmed, sealhulgas maksukohustuslaselt, kolmandalt isikult, riigi-, vallavõi linnaasutuselt saadud teave, dokumendid, asjad, vaatluse teel tuvastatud asjaolud ning eksperdiarvamus. Maksuhaldur otsustab, lähtudes talle seadusega pandud ülesannetest ning kaalutlusõigusest, milliseid tõendeid ta peab vajalikuks konkreetses asjas koguda. Vastavalt MKS § 92 lg-le 3 tasumisele kuuluva maksusumma määramisel võtab maksuhaldur arvesse kõiki selles maksuasjas tähendust omavaid andmeid, mida maksuhaldur peab usaldusväärseks. Seega on maksuhaldurile pandud küll kohustus asja igakülgseks uurimiseks/tuvastamiseks, kuid talle on antud ka piisav kaalutlusruum (vt ka MKS § 12) oma ülesannetel täitmiseks sobivate abinõude valikul ja kohaldamisel. HMS § 4 lg 1 järgi kaalutlusõigus (diskretsioon) on haldusorganile seadusega volitus antud kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel. HMS § 4 lg-s 2 sätestatu kohaselt kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ja õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Samas lasub ka maksukohustuslasel kohustus oma majandustehinguid dokumenteerida ja kirjendada (raamatupidamise seaduse, edaspidi RPS, § 6), samuti kaasaaitamiskohustus, raamatupidamisarvestuse ja arvestuse pidamise kohustus ning dokumentide säilitamise kohustus (MKS §-d 56-58). Ka RPS §-st 4 tuleneb kohustus dokumenteerida kõiki oma majandustehinguid. On selge, et ebapiisava dokumenteerimisega võtab maksukohustuslane endale riski, et ta ei suuda majandustehingute toimumist jm olulisi asjaolusid objektiivselt tõendada.

5. Kohtu arvates on Esse Transport OÜ neid temale seadusest tulenevaid kohustusi ebapiisavalt täitnud, mistõttu on äriühing teinud ka vastustajale raskeks talle seadusega pandud ülesannete täitmise. Sellele vaatamata puudub igasugune alus öelda, et MTA ei ole püüdnud välja selgitada tegelikku olukorda ega ole tuvastanud maksu määramiseks olulisi asjaolusid ning on neid asjaolusid ja tõendeid vääralt ja/või kallutatult hinnanud. Kohus on seisukohal, et MTA on nõuetekohaselt järginud MKS §-s 11 sätestatud uurimispõhimõtet. Samuti on MTA järginud MKS § 95 lg-st 2 tulenevat nõuet, et maksukohustuslase esitatud tõendite täielik või osaline arvestamata jätmine maksusumma või tagastusnõude suuruse määramisel tuleb maksuotsuses motiveerida.

Maksumenetluses on tehingute vormist tähtsam tehingute tegelik majanduslik sisu. Maksuotsuse p-des 3 ja 4, kooskõlas sellealase kohtupraktikaga, on maksuhaldur põhjendanud, miks üksnes formaalsete dokumentide (arved) olemasolu ja väidetavate tehingupoolte esindajate suulised seletused ei saa olla tehingute toimumise ümberlükkamatuks kinnituseks, kui muud tõendid selliste tehingute toimumise võimalikkust ei kinnita. Sealjuures on vastustaja toonud välja vastuolud nii väidetavate tehingupoolte esindajate suuliste seletuste vahel kui ka nende poolt väidetu vastuolu muude asjas kogutud tõenditega, samuti on MTA põhjendanud, miks Esse Transport OÜ-le pidi olema teada, et tegelikuks teenuse osutajaks/kauba müüjaks ei saanud olla kaebaja arvetel näidatud äriühingud.

Vastustaja on selgitanud välja väidetavate tehingupartnerite tausta, küsinud/saanud korraldustega teavet ja dokumente nii maksukohustuslaselt endalt kui ka asjassepuutuvatelt kolmandatelt isikutelt jms ning on maksumenetluses kogutud info põhjal ja temale kättesaadavate tõendite alusel teinud põhimõtteliselt õiged järeldused. Seetõttu kohus ei nõustu kaebajaga, et maksuhaldur on andnud hinnangu kaebaja õigusvastasele käitumisele üksnes läbi viimase lepingupartnerite majandustegevuse ja maksualase käitumise. Samas ei saa jätta märkimata, et niisuguste asjaolude (kas üldse oli väidetaval tehingupartneril võimalik kaupa müüa/teenust osutada, kas äriühingute käitumine vastab majandustegevuse tavaloogikale ja - praktikale jms) väljaselgitamine omab olulist tähendust maksumenetluses kogutud teabe ja tõendite analüüsimisel ja koosmõjus hindamisel.

Ühtlasi kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et ta on esitanud maksuhaldurile kõikvõimalikud vajalikud tõendid ja et maksuhalduri valduses on tõendid, mis lükkavad ümber maksuhalduri väited sisendkäibemaksu mahaarvamise lubamatuse kohta. Kuigi iseenesest on õige kaebaja väide, et lepinguid võib sõlmida ka suuliselt, ei vasta nende ja vastuvõtmise-üleandmise aktide kirjalikult vormistamata jätmine siiski tavalisele praktikale äriühingute vahelistes majandussuhetes. Ja seda arvestades just võimalikku vajadust esitada hiljem pretensioone kauba ja/või teenuse kvaliteedi, koguse jms osas, rääkimata maksukohustuslase kohustusest majandustehinguid dokumenteerida.

Samas antud juhul väidetavalt niisugused dokumendid olid olemas ja MTA on õigesti märkinud, et vaatamata lubadusele ei ole maksuhaldurile esitatud lepinguid, vastuvõtu-üleandmise akte ega tasumist tõendavaid dokumente, mis võiksid teenuse osutamist kinnitada. Seda ei teinud Esse Transport OÜ ka kohtumenetluses. Järelikult kaebuses esitatud paljasõnalised väited ei saa olla aluseks kaebuse rahuldamisele ning õiguspärase ja põhjendatud Maksuotsuse tühistamisele.

6. MTA ja kohtu ülalmärgitud seisukohti toetab asjakohane kohtupraktika. Nii on Riigikohus mitmes lahendis asunud seisukohale, et tõendeid peab hindama lähtuvalt nendega tõendatavate asjaolude elulisest usutavusest (Vt nt Riigikohtu otsust haldusasjas nr 3- 3-1-73-10, p 24 või haldusasjas nr 3-3-1-32-09. p 19). Tehingute mittetoimumise tõendamine nõuab teadupärast negatiivse asjaolu tõendamist, mida paraku ei ole lõpliku tõsikindlusega põhimõtteliselt võimalik tõendada. Oluliseks on tõendi veenvus. Riigikohtu otsuse haldusasjas nr 3-3-1-34-07 (p 10) kohaselt ei tähenda müüjapoolne kinnitus automaatselt tehingu toimumist – vastasel juhul omaks taoline tõend kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu, mis oleks vastuolus HKMS § 61 lg-ga 2.

Järelduse, et maksukohustuslane pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga, saab teha siis, kui maksukohustuslasel oli teave asjaolude kohta, mis viitavad sellele, et tegemist pole tegeliku müüjaga või kui maksukohustuslane saanuks sellistest asjaoludest teada asjakohase hoolsuskohustuse täitmisel (Riigikohtu otsused asjades nr 3-3-1-34-06 p 14; nr 3-3-1-74-09 p 11). Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-32-09 selgitanud järgmist: ”Kolleegium leiab, et kui tuvastatakse müüjate reaalse majandustegevuse puudumine, on ostja pahausksust kinnitavaks asjaoluks juba see, kas ostja teadis või pidi teadma, et müüjatel tegelikult majandustegevus puudub.

Seda teades pidi ostja olema teadlik ka asjaolust, et müüjad ei saa olla talle teenuse osutajateks. Olukorras, kus isik teadis või pidi teadma tehingu tegelikest asjaoludest, sh tehingu kohta esitatud dokumendi võimalikust fiktiivsusest, kuid kajastas seda dokumenti siiski maksukohustust vähendavana oma maksudeklaratsioonis, on tegemist ostja pahausksusega, sest toimumata tehingu kajastamine maksudeklaratsioonis saab oma iseloomult olla üldjuhul tahtlik tegu.” Halduskohus möönab, et maksuhaldur ei suuda reeglina konkreetseid tõendeid koguda selle kohta, et isikud on toime pannud maksupettuse, kuna pettuses osalejad teevad kõik selleks, et nende tehingud näiksid seaduslikud ja reaalsed.

Seetõttu ongi oluline kõigi tõendite analüüs ning nende kogumis ja vastastikuses seoses hindamine, mida MTA on Maksuotsuse andmisel ka teinud. Maksuhaldur peab usutavalt ära näitama selle, miks ta on asunud seisukohale, et on põhjendatud alus arvata, et isikud on osalenud pettuse toimepanemises, ja kohtu arvates on maksuhaldur seda antud juhul samuti teinud. Kahtlus on enamasti tingitud teatud tõsistest ebakõladest ja lünkadest tõendites – ilma selleta kahtlust ei oleks. Ebakõlad ja lüngad tõendites viitavadki aga tihtipeale sellele, et tehinguid ei ole poolte vahel reaalselt toimunud, ning pooled, olles sellest teadlikud, on püüdnud jätta vastupidist muljet.

Samas ei ole võimalik kõiki detaile ette näha ning üksikasjades oma seletusi ja dokumenteerimist kooskõlastada, nagu selgelt ilmneb ka käesolevast asjast. Kohus leiab kõike eeltoodut arvestades, et Esse Transport OÜ kaebus on ilmselgelt alusetu.

7. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Et käesoleval juhul jääb Esse Transport OÜ kaebus rahuldamata ning MTA ei ole seaduses ettenähtud korras (HKMS § 109 lg 1) menetluskulunõuet esitanud, kohus vastavalt HKMS §

109 lg-le 2 ja § 158 lg-le 5 leiab, et menetlusosaliste võimalikud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Hurma Kiviloo Kohtunik