3-13-70148/7 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Aili Maasik

Määruse tegemise aeg ja koht

11.12.2013, Tallinn

Haldusasja number

3-13-70148

Haldusasi

A.E.u esialgse õiguskaitse taotlus.

Menetlusosalised

Taotleja — A.E.

Menetlustoiming

Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine

Resolutsioon

1. Vabastada A.E. esialgse õiguskaitse taotluse esitamiselt

riigilõivu tasumise kohustusest.

2. Jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

3. Määruse ärakiri saata taotlejale ja Tallinna Vanglale.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Tallinna

Ringkonnakohtule viieteistkümne päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

1. A.E. esitas 06.12.2013 Tallinna Halduskohtule taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Esialgse

õiguskaitse korras palutakse kohtul peatada Tallinna Vangla 05.12.2013 käskkirja nr 1710-d kehtivus.

Taotluse kohaselt koostati 05.11.2013 valvur Risto Pahka poolt ettekanne selle kohta, et taotleja ei

allunud ametniku korraldustele. Ettekannet tutvustati taotlejale 19.11.2013 ning seletuskirja ettekandes

fikseeritud intsidendi kohta andis taotleja 22.11.2013. Distsiplinaarmenetluse protokoll koostati

04.12.2013. Taotleja esitas distsiplinaarmenetluse protokollile vastuväited 05.12.2013. Tallinna Vangla

05.12.2013 käskkirjaga nr 1710-d määrati taotlejale 5-ööpäevane kartserikaristus selle eest, et taotleja ei

allunud vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele jääda seisma ja keeldus läbiotsimisest.

Karterikaristuse kandmise ajaks seati taotlejale ka täiendavad piirangud. Taotleja on vanglale 06.12.2013

esitanud vaide (tl 17).

Taotleja leiab, et peale temapoolsete vastuväidete esitamist distsiplinaarmenetluse protokollile asus

menetleja uuesti selgitama välja distsiplinaarmenetluse asjaolusid ja koguma tõendeid, mida protokollis ei

fikseeritud ega ole koostatud ka uut protokolli. Kõnealuses distsiplinaarmenetluse protokollis puuduvad

viited

05.12.2013

selgitatud

asjaoludele

ja

tõendite

kogumisele.

Vangla

poolt

läbiviidud

distsiplinaarmenetlus ei ole olnud nõuetekohane ja objektiivne, mis on kaasa toonud ebaõige käskkirja.

Käskkirjas puudub viide täiendavate piirangute seadmise õiguslikule alusele ning täiendavate piirangute

seadmist on põhjendatud üksnes abstraktselt. Asjaolu, et kartserikaristus toob juba oma olemuselt kaasa

igasuguseid piiranguid, ei anna alust ega õigust jätta täitmata seaduses toodud nõudeid. Põhjendus, et

täiendavate piirangute kohaldamine aitab kaasa vangistuse täideviimise eesmärkide paremale

saavutamisele, ei ole piisav, kuivõrd sellest ei selgu, kuidas seatud piirangud seda suudavad.

Vangistusseaduse (VangS) § 65¹ lg 4 on diskretsiooninormiga säte, mille kohaldamist tuleb põhjendada.

Märkimata ei saa jätta õiguslikku alust.

3. 09.12.2013 kohtunõudega (tl 10) palus kohus vanglal teatada, kas Tallinna Vangla 05.12.2013

käskkirja nr 1710-d vaidlustamiseks on käimas vaidemenetlus ning esitada asjakohane dokumentatsioon.

Poolelioleva vaidemenetluse korral palus kohus vanglal esialgse õiguskaitse taotluse ja selles esitatud

asjaolude kohta esitada kohtule kirjalik arvamus.

4. Tallinna Vangla vastuse kohaselt (tl 15–16) on taotleja Tallinna Vangla 05.12.2013 käskkirja

nr 1710-d kehtetuks tunnistamiseks vaide esitanud. Käskkirjaga taotlejale määratud distsiplinaarkaristust

ei ole aga 10.12.2013 seisuga täitmisele pööratud.

Tallinna Vangla leiab, et esialgse õiguskaitse taotlus tuleb rahuldamata jätta. Haldusakti täitmise

peatamine ei ole praegusel juhul vajalik avaliku huvi ega kolmanda isiku õiguste kaitseks.

Distsiplinaarmenetluse käigus on Tallinna Vangla ametnike — neljanda üksuse valvur Risto Pahka

05.11.2013 ettekandega nr 3088 ja järelevalveosakonna valvur Verner Palli 05.12.2013 selgitustega

tõendamist leidnud, et kinnipeetav A.E. pani 05.11.2013 toime distsipliinirikkumise. Rikkumine seisnes

kinnipeetava

poolt

vanglateenistuse

ametniku

seaduslikule

korraldusele

mitteallumises.

Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud, kinnipeetavat on teavitatud menetluse algatamisest, menetluse käik

on protokollitud, taotleja on saanud anda seletusi ja esitada oma vastuväited distsiplinaarmenetluse

protokollile, karistus on määratud ettenähtud tähtaja piires pädeva isiku poolt ning määratud karistus on

proportsionaalne. Distsiplinaarasja faktilised asjaolud on selged, vaidlusalune haldusakt on õiguspärane

ning A.E.u taotlus distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja täitmise peatamiseks ei ole põhjendatud.

Nõustuda ei saa A.E.u seisukohaga nagu oleks distsiplinaarmenetluse läbiviija hakanud 05.12.2013 peale

protokollile vastuväidete saamist uuesti distsiplinaarmenetluse asjaolusid välja selgitama ja tõendeid

koguma. Ärakuulamise põhimõtte (HMS § 40 lg 1) tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on

piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus

esitada haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust

omavaid täiendavaid andmeid. Menetlusosalisele peab olema selge, millise sisuga tema õigusi puudutav

haldusakt võidakse välja anda ning millised on akti andmise peamised põhjused (Riigikohtu lahend nr 3-

3-1-82-03). Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ei ole rikutud taotleja õigust olla ärakuulatud, sest

kinnipeetav

esitas

menetluse

käigus

22.11.2013

seletuskirja

ning

05.12.2013

vastuväited

distsiplinaarmenetluse protokollile. Menetleja pidas viimases toodud väidete täpsustamiseks vajalikuks

vestelda rikkumise juures olnud ja seda kinnitanud ametnikega. Täiendavad vestlused tingis just A.E.u

poolt 05.12.2013 esitatud vastuväited ning nendele hinnangu andmiseks pidigi menetluse läbiviija

kinnipeetava poolt väidetut kontrollima ja tegelikud asjaolud välja selgitama. Seega ei olnud 05.12.2013

vanglateenistuse ametnikega läbiviidud vestluste eesmärk uute asjaolude väljaselgitamine ega täiendavate

tõendite kogumine, vaid A.E.u poolt 05.12.2013 väljatoodud väidetele seisukoha andmise vajadus.

Vaidlustatud käskkirja kohaselt karistati A.E.ut VangS § 67 punkti 1 rikkumise eest kartserisse

paigutamisega 5 ööpäevaks. Kuna kinnipeetav pani toime korduva režiimi rikkumise, piirati käskkirjaga

kinnipeetavale karistuse kandmise ajal täielikult VangS §-de 22, 31–32, 34–38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt

§ 48 kohaldamist vangistuse eesmärkide (kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele) paremaks

saavutamiseks. Nimetatud piirangute kohaldamist käsitletakse VangS § 65¹ lõikes 4, mille kohaselt

kartserisse paigutatud kinnipeetava suhtes võib vangla osaliselt või täielikult piirata VangS §-de 22,

30–32, 34–38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist. VangS § 65¹ lg 4 on sõnastatud diskretsiooni eeldava sättena.

Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-41-11 asunud seisukohale, et kaalutlusõiguse teostamata jätmine ei saa

tuua kaasa haldusakti tühistamist, kui haldusaktis märgitud piirangud tulenevad vahetult seadusest, s.o

hakkavad toimima sõltumata sellest, kas neid haldusaktis märgitakse või mitte. Või teisisõnu, karistamise

käskkirja andmisel lisapiirangute põhjendamata jätmine ei too kaasa karistamise käskkirja tühistamist,

kui piirangute rakendumiseks pole nende äramärkimine karistamise käskkirjas vajalik. Eelnimetatud

lahendis on Riigikohus asunud seisukohale, et hoolimata VangS § 65¹ lõike 4 sõnastusest ei too

distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas vastavate piirangute äranäitamine või äranäitamata jätmine

kaasa VangS §-dega 22, 31–31¹, § 32 lõigetega 1, 2 ja 3, §-dega 34–38, 41, 43 ja 46 antud võimaluste

piiramist. Nendes sätetes nimetatud võimaluste piiramise toob kartserikaristuse olemusest ja VangS ja

vangla sisekorraeeskirja (VSkE) sätetest tulenevalt kaasa kartserikaristuse määramine. Selliste piirangute

nimetamine karistamise käskkirjas pole nõutav. Piirangute äramärkimise korral ei too piirangute

rakendamise põhjendamata jätmine kaasa karistamise käskkirjas nimetatud piirangute tühistamist. Need

piirangud on põhjendatud, kui kartserikaristus on määratud õiguspäraselt. Riigikohus on eelmärgitud

lahendis asunud seisukohale, et kartserikaristus kui kinnipeetava suhtes kohaldatava distsiplinaarkaristuse

liik on Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 11 mõttes proportsionaalne ning ülalnimetatud piirangud, mis

kartserikaristusega automaatselt kaasnevad või mida võib koos kartserikaristusega kaalutlusõiguse alusel

kohaldada, on PS § 11 mõttes proportsionaalsed, kuna nad tulenevad kartserikaristuse olemusest. Seega

on koos kartserikaristusega kohaldatud lisapiirangud lahutamatult seotud distsiplinaarkaristuse ja selle

kehtivusega. Nimetatud seisukohast ei ole aga põhjendatud teha järeldust, et distsiplinaarkaristuse

vaidlustamisel on tühistamisnõudega alati hõlmatud ka kartserikaristusega koos kohaldatavad

lisapiirangud; kartserikaristus ja sellega koos kohaldatavad lisapiirangud on oma esemelt erinevad ja

nende vaidlustamine peab kaebusest nähtuma. Piirangute vaidlustamise soov peab nähtuma selgelt

kaebuse taotlustest, põhjendustest või olema nendest tuletatav (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-44-12). Kuna

A.E.ule on 05.12.2013 määratud õiguspäraselt kartserikaristus, on põhjendatud ka käskkirjaga

nr 1710-d seatud lisapiirangud.

Kuigi õigusvastaselt määratud kartserikaristuse täideviimisel ei ole võimalik seda haldusakti enam tagasi

täita ning kahju hüvitamine ei kõrvaldaks täidetud haldusakti tagajärgi, vaid üksnes kompenseeriks ühe

õigushüve rikkumise teise hüvega, võib esialgse õiguskaitse kohaldamine tuua kaasa olukorra, kus

distsiplinaarkaristust ei saagi täita. Esialgse õiguskaitse eesmärk on vältida kaebaja olukorra

halvendamist kohtumenetluse ajal ja tagada kohtuotsuse täitmine. VangS § 65 lõike 1 kohaselt pööratakse

distsiplinaarkaristus täitmisele kohe. Sama paragrahvi lõike 6 kohaselt ei täideta distsiplinaarkaristust, kui

seda ei ole pööratud täitmisele kaheksa kuu jooksul arvates distsiplinaarkaristuse määramisest. On

võimalik, et kaheksa kuuga ei pruugi käesolev kohtuvaidlus kõiki kohtuastmeid läbida ja seega ei pruugi

asjas tulla kaheksa kuu jooksul ka jõustunud kohtulahendit. Kui kohus kohaldaks A.E.u poolt soovitud

viisil esialgset õiguskaitset ja kohtuvaidlus kestaks kauem, kui täitub kaheksa kuud distsiplinaarkaristuse

määramisest, ei oleks Tallinna Vanglal üldse võimalik A.E.ule 05.12.2013 määratud distsiplinaarkaristust

täitmisele pöörata.

Selleks, et kinnipeetavale distsipliinirikkumise eest mõistetud karistus oleks mõjus ja täidaks oma

eesmärki, tuleb kinnipidamisasutuses igale distsipliinirikkumisele reageerida vahetult. Kinnipeetavale

distsipliinirikkumise eest määratud karistuse täitmist saab pidada märkimisväärseks avalikuks huviks,

kuna distsiplinaarkaristuse määramine distsipliinirikkumise korral on vangistuse eesmärkide saavutamisel

ilmselgelt olulise tähtsusega. Avalikes huvides on, et vangistuse eesmärgid saavutataks ning vangistuse

ajal asuks kinnipeetav õiguskuulekale teele, et siis vangistusest naasta ühiskonda õiguskuuleka isikuna.

Samuti on distsiplinaarkaristuse vahetu täideviimine vajalik vangla üldise julgeoleku tagamiseks ning

andmaks kinnipeetavale teada, et igasse distsipliinirikkumisse suhtutakse vanglas sallimatult.

Vanglateenistuse poolt kinnipeetavate distsipliinirikkumistele kohene reageerimine aitab tagada vanglas

üldist julgeolekut.

5. A. E. on esitanud taotluse esialgse õiguskaitse taotluse esitamiselt riigilõivu tasumise kohustusest

vabastamiseks (tl 5–7). Menetlusabi taotluse ja taotleja majandusliku seisundi teatise kohaselt puudub

taotlejal igasugune vara, mille arvelt riigilõivu maksta (tl 5–7). Taotleja vanglasisese arveldusarve

väljavõttest perioodi 01.06.2013–06.12.2013 kohta (tl 8) nähtub, et taotleja konto lõppjääk alates

28.06.2013 kuni 06.12.2013, s.o ka taotluse esitamise päeval oli 0.00 eurot, kusjuures ajavahemikul

01.06.2013–06.12.2013 ei ole taotleja kontole toimunud ainsatki laekumist. 28.06.2013 on taotleja

kontolt Rahandusministeeriumile haldusasja nr 3-12-1871 raames koopiate valmistamise eest tasutud

riigilõivu 0.67 eurot. Neil asjaoludel tuleb möönda, et taotleja on maksejõuetu ning ei suuda esialgse

õiguskaitse taotluselt 15-eurost riigilõivu tasuda. Distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse ja selle täitmise või

kehtivuse peatamise küsimust ei saa taotleja jaoks pidada väheoluliseks. Seetõttu leiab kohus, et taotleja

tuleb riigilõivu tasumise kohustusest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel vabastada.

6. Vabastades taotleja esialgse õiguskaitse taotluse esitamiselt, jätab kohus esialgse õiguskaitse taotluse

siiski rahuldamata.

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 249 lõike 1 kohaselt saab kohus rakendada esialgse

õiguskaitse vahendeid, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt

raskendatuks või võimatuks. Kohus lahendab esialgse õiguskaitse taotluse põhjendatud määrusega

viivitamata või kui ta peab vajalikuks kuulata eelnevalt ära menetlusosalisi, võib kohus esialgse

õiguskaitse taotluse lahendada ka hiljem (HKMS § 252 lg 1). Riigikohtu lahendites nr 3-3-1-67-01 ja

nr 3-3-1-13-04 on kohtuotsuse täitmise võimatuseks peetud ka tagajärgi, mida ei ole hiljem mõistlik

kõrvaldada. Laiemalt vaadates tekib taotlejal esialgse õiguskaitse vajadus juhul, kui esialgse õiguskaitse

meetme kohaldamata jätmise korral saaksid vastustaja või muud isikud teha toiminguid, mille tagajärjel

ei oleks võimalik taotlejal ka talle soodsa kohtuotsuse korral oma kaebusega taotletavat eesmärki

saavutada või ka juhul kui selline eesmärk küll oleks võimalik saavutada, ent esialgse õiguskaitse

mittekohaldamine võiks taotleja jaoks tuua kaasa tarbetult koormavaid tagajärgi, mille hilisem

heastamine ei oleks mõistlik. Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab kohus avalikku huvi ja

puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid

tagajärgi (HKMS § 249 lg 3). Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et hilisem võimalus kahju

hüvitamiseks ei välista iseenesest tagajärgede pöördumatust. Samuti on Riigikohus leidnud, et esialgse

õiguskaitse kohaldamiseks pole alust, kui kaebus on ilmselgelt perspektiivitu (vt Riigikohtu lahendid nr

3-3-1-85-04, 3-3-1-3-06 ja 3-3-1-54-06).

A.E. palub taotluses kohaldada esialgset õiguskaitset ja peatada Tallinna Vangla 05.12.2013 käskkirja nr

1710-d kehtivus. Vaidlustatava käskkirjaga on taotlejale määratud distsiplinaarkaristusena viis ööpäeva

kartserit selle eest, et taotleja ei allunud vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele jääda

seisma ja keeldus läbiotsimisest (tl 3–4). Ühtlasi piirati vaidlustatava käskkirjaga taotlejale

kartserikaristuse kandmise ajal VangS §-de 22, 31–32, 34–38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48

kohaldamist, seetõttu, et taotleja on toime pannud korduva režiimi rikkumise.

Taotlus on esitatud ajendatuna HKMS § 249 lõikest 2, mille kohaselt võib esialgse õiguskaitse taotluse

esitada vaidemenetluse ajal. Tallinna Vangla kinnitab (tl 15), et 05.12.2013 käskkirja nr 1710-d seisuga

10.12.2013 täitmisele pööratud ei ole.

7. Esialgse õiguskaitse eesmärgiks on HKMS § 249 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt tagada taotleja õigused ja

kaitse juba vaide või kaebuse menetlemise ajal, vältimaks tema õiguste pöördumatut rikkumist vaide või

kaebuse lahendamise ajaks. Tuleb möönda, et kuna vaidlustatud käskkirja taotleja suhtes täidetud ei ole,

eksisteerib taotlejal vajadus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Ühest küljest on taotleja subjektiivsed

õigused talle määratud kartserikaristusega kahtlemata puudutatud. Teisalt on taotleja vaidemenetluses

taotlenud käskkirja kehtetuks tunnistamist (tl 17), mistõttu võib eeldada, et ta soovib hiljem esitada

halduskohtule tühistamiskaebuse, mille eesmärgiks on vabaneda talle määratud kartserikaristusest. Seega

ei ole võimaliku taotlejale soodsa kohtuotsuse täitmine kartserikaristusest vabanemiseks võimalik, kui

esialgset õiguskaitset ei kohaldata.

8. Vaatamata esialgse õiguskaitse vajaduse olemasolule ei saa kohus eeldatava tühistamiskaebuse

eduväljavaateid hinnata headeks. Toimiku materjalidest nähtuvalt puudub vaidlus asjaolus, et taotleja

pani käskkirjas kajastatud distsipliinirikkumise toime. Asja materjalidest nähtuvalt on läbi viidud

VangS §-s 64 sätestatud distsiplinaarmenetlus. Neljanda üksuse valvur Risto Pahka on 05.11.2013

koostanud ettekande nr 3088, mille kohaselt keeldus taotleja kutsekooli saatmisel läbiotsimisest, eiras

valvuri korraldust seisma jääda ning ütles „lõpeta ära“ (tl 22 pöördel). Taotleja on ettekandele 22.11.2013

antud seletuskirjas (tl 23) märkinud, et läks 05.11.2013 peale lõunat kooli ja valvur Risto Pahka soovis

taotlejat enne lokaaltsoonist väljumist katsuda, millega taotleja ei nõustunud. Vastuväidetes

distsiplinaarmenetluse protokollile (tl 21 pöördel ja tl 22) on taotleja märkinud, et pealegi ei ole Risto

Pahka kirjutanud teist samal päeval juhtunud intsidendist ettekannet, kus ma koolist tulles samuti

keeldusin keha „katsumisest“. Seega nähtub distsiplinaarmenetluse materjalidest üheselt, et taotleja

keeldus läbiotsimisest ega allunud vanglaametniku vastavale korraldusele. Distsiplinaarmenetluse on

toimiku materjalidest nähtuvalt viinud läbi vanglateenistuse ametnik neljanda üksuse inspektor-

kontaktisik Margus Pendin (tl 21 pöördel); taotlejat on distsipliinirikkumisest selle toimumise päeval

teavitatud, ettekande koostaja on teavitanud ettekande koostamisest (tl 22 pöördel, tl 23 pöördel) ja

taotlejal on olnud võimalus anda omapoolseid selgitusi (tl 21 pöördel kuni tl 22 ja tl 23);

distsiplinaarmenetluse käik on protokollitud (tl 20 pöördel kuni tl 22) ning selle on allkirjastanud

distsiplinaarmenetluse läbiviinud vanglaametnik Margus Pendin (tl 21 pöördel). Distsiplinaarmenetluse

protokolliga on tehtud ettepanek karistada taotlejat distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega viieks

ööpäevaks (tl 21), karistus on määratud vaidlustatud käskkirjaga (tl 3–4). Distsiplinaarkaristus on

määratud tähtaegselt, käskkiri sisaldab piisavalt asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke põhjendusi, käskkiri

on selge ja üheselt mõistetav, ning selles ei esine esmapilgul kaalutlus- ega vormivigu. Käskkirjas on

karistuse valikut põhjendatud ning määratud karistus ei ole ilmselgelt ebaproportsionaalne võrreldes

toime pandud rikkumisega. Käskkiri on kohtu poolt kontrollitav.

Taotleja viitab taotluses, et talle kohaldati vaidlustatava käskkirjaga täiendavaid piiranguid. Käskkirjast

nähtuvalt määrati kohaldada kartserikaristuse kandmise ajaks taotleja suhtes VangS §-dest 22, 31–32,

34–38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt §-st 48 tulenevaid täiendavaid piiranguid (õigusega soetada kauplusest

kartseris lubatud esemeid). Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-41-11 selgitanud, et VangS § 22, 31–32,

34–38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 tulenevad täiendavad piirangud tulenevad kartserikaristuse

olemusest enesest, kuivõrd kartserikaristuse olemusest tulenevalt on viidatud piirangud põhjendatud

kartserikaristuse määramise põhjendustel. VangS § 22 lõikega 1 reguleeritakse kinnipeetava võimalust

töötada järelevalve all väljaspool vangla territooriumi ning liikuda järelevalveta väljaspool vangla

territooriumi seoses õppimise, töötamise, sotsiaalprogrammis osalemise või ravikuuri läbimisega, samuti

perekondlikel põhjustel. VangS §-ga 31 reguleeritakse kinnipeetava võimalust jälgida raadio- ja

televisioonisaateid ning §-ga 311 võimalust kasutada Internetti. VangS § 32 lõigete 1, 2 või 3 alusel võib

kinnises vanglas karistust kandvale isikule vangla direktor anda loa lühiajaliseks väljasõiduks. VangS §-s

32 puudub keelunorm, mille järgi kartserikaristust kandvale isikule ei tohi anda luba lühiajaliseks

väljasõiduks. Ometi on lühiajaline väljasõit VangS § 32 lõigete 1, 2 või 3 alusel välistatud

kartserikaristuse enese olemusega, millest tulenevalt sellist karistust kandval kinnipeetaval pole

vanglasisest ega vanglavälist liikumisvabadust, ning lühiajalise väljasõidu keeld põhjendatud

kartserikaristuse määramise põhjendustel. VangS §-dest 34, 341, 35 ja 36 tuleneb kinnipeetava võimalus

omandada haridust, saada õppimise eest tasu, saada põhi- ja üldkeskharidus vanglas või väljaspool

vanglat asuvas õppeasutuses, omandada kutseharidus ja osaleda tööalases koolituses. VangS §-ga 37

pannakse kinnipeetavale kohustus töötada, kui seadus ei sätesta teisiti. VangS §-ga 38 reguleeritakse

kinnipeetava tööga kindlustamist vangla poolt tingimusel, et vanglal on võimalus kinnipeetav tööga

kindlustada. VangS §-ga 41 reguleeritakse töötamist väljaspool vanglat, nähes ette VangS § 22

kohaldamise. VangS §-ga 43 reguleeritakse kinnipeetava töö tasustamist. VangS § 46 lõigetest 1 ja 2

tulenevalt kannab kinnipeetav vangla riietust, kuid vangla direktor võib teatud tingimustel kinnipeetaval

lubada kanda isiklikku riietust. VangS §-ga 48 reguleeritakse kinnipeetava sisseoste. Riigikohus küll

rõhutab osundatud lahendis, et kui karistamise käskkirjaga piiratakse kartseris lubatud kaupade ostmist,

tuleb selle piirangu kohaldamist eraldi põhjendada, ent lisab seejärel, et kui kinnipeetavale jääb õigus osta

kartseris lubatud asju, puudub vajadus karistamise käskkirjas ära näidata, et kinnipeetav muid asju osta ei

saa. Käskkirjast nähtuvalt on taotlejal kartserikaristuse ajal lubatud soetada vangla kauplusest kartseris

lubatud esemeid (tl 4), mistõttu ei tulnud käskkirjas VangS §-s 48 sätestatud piirangu kohaldamist eraldi

põhjendada. Riigikohus asus viidatud lahendis seisukohale, et kartserikaristus kui kinnipeetava suhtes

kohaldatava distsiplinaarkaristuse liik on PS § 11 mõttes proportsionaalne ning ülalnimetatud piirangud,

mis kartserikaristusega automaatselt kaasnevad või mida võib koos kartserikaristusega kaalutlusõiguse

alusel kohaldada, on PS § 11 mõttes proportsionaalsed, kuna nad tulenevad kartserikaristuse olemusest.

Lisaks leidis Riigikohus, et ülalviidatud piirangute nimetamine karistamise käskkirjas pole nõutav.

Piirangute äramärkimise korral ei too piirangute rakendamise põhjendamata jätmine kaasa karistamise

käskkirjas nimetatud piirangute tühistamist. Need piirangud on põhjendatud, kui kartserikaristus on

määratud õiguspäraselt. Kohus leidis eelnevalt, et kartserikaristus on taotlejale õiguspäraselt määratud.

Seega ei olnud vaidlustatavas käskkirjas märgitud täiendavate piirangute kohaldamise põhjendamine

käskkirjas nõutav. Seega ei lisa eeldatavalt esitatavale tühistamiskaebusele eduväljavaadeteid taotleja

väited selle kohta, et talle kohaldatud täiendavad piirangud on põhjendamata.

Neil asjaoludel peab kohus eeldatavalt esitatavat tühistamiskaebust äärmiselt väheperspektiivikaks ning

leiab, et määratud karistuse täitmisele pööramisega kaasnev taotlejat kahjustav tagajärg ei ole sedavõrd

intensiivne ja karm ega hiljem korvamatu, et seda sellise kasinate eduväljavaadetega kaebuse puhul

vältima peaks. Määratud karistuse kohene täitmisele pööramine on aga oluline karistuse mõjususe

seisukohast — mida pikem on ajavahemik teo toimepanemise ning karistuse kandmise vahel, seda vähem

suudab karistatu seostada tegu ja karistust ning seda väiksem on karistuse soovitud mõju.

9. Eeltoodud põhjendustel jätab kohus rahuldamata A.E.u taotluse esialgse õiguskaitse abinõuna Tallinna

Vangla 05.12.2013 käskkirja nr 1710-d kehtivuse peatamise kohaldamiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/

Aili Maasik

Kohtunik