1-12-5696/31 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

11.detsembril 2013.a, Tallinn

Kriminaalasja number

1-12-5696

Kohtukoosseis

Kohtunikud Orvi Tali, Meelika Aava ja Ivi Kesküla

Kriminaalasi

U.M süüdistuses KarS § 423 lg 1 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Pärnu Maakohtu 07.oktoobri 2013.a otsus üldmenetluses

Apellatsiooni esitaja

Kannatanu X X lepinguline esindaja vandeadvokaat

Maano Saareväli

Prokurör

Merike Lugna

Kannatanu esindaja

Maano Saareväli

Süüdistatav

U.M

, isikukood XXX, sünd. 05.04.1962

a. Ukrainas, Eesti Vabariigi kodanik, rahvuselt xxxxx,

xxxxxxxxxx,

xxxx,

elukoht

xxxxxxxxxx,

töötab

xxxxxxxx. varem kohtulikult kriminaalkorras karistatud

1.15.11.2006 a. Tartu Maakohtu poolt KarS § 268 lg 1

alusel rahalise karistusega summas 18000 krooni ehk

1150.41 eurot. Tõkendit käesoleval ajal kohaldatud ei

ole.

Kaitsja

Mart Sikut

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tühistada Pärnu Maakohtu 07.oktoobri 2013. a otsus U.M suhtes osas, millega jäeti kannatanu X X tsiviilhagi tekitatud kahjude viiviste nõudes rahuldamata. Teha uus otsus ning mõista U.M-ilt välja TsMS § 367 alusel alates kohtuotsuse jõustumisest kuni nõuete (4 564, 47 eurot ja 3 000 eurot) kogusummas 7 564 (seitse tuhat viissada kuuskümmend neli) eurot 47 senti täitmiseni kannatanu X X kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 7 564 (seitse tuhat viissada kuuskümmend neli) eurot 47 senti. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Kannatanu esindaja apellatsioon rahuldada osaliselt. Mõista Eesti Vabariigilt X X kasuks välja 211 (kakssada üksteist) eurot 20 senti apellatsioonimenetluses kantud menetluskulu katteks.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul. SÜÜDISTUS:

1. U.M süüdistati selles, et 24.10.2011 a. kella 15.44 ajal Järva maakonnas, Imavere vallas, Tallinn – Tartu – Võru – Luhamaa maantee 102,524 kilomeetril, toimus liiklusõnnetus, kus Tallinna poolt liikunud sõiduauto xxxxxxxxxxxx, mida juhtis kaine ja juhtimisõigust omav U.M , sõitis vastassuunavööndisse ja põrkas kokku Tartu poolt sõitnud sõiduautoga xxxxxxxxxxxxxxx, mida juhtis kaine ja juhtimisõigust omav X X. U.M rikkus Liiklusseaduse § 45 lg 7 nõudeid sellega, et asulavälisel teel tuleb sõita sõiduolusid arvestades võimalikult sõidutee parema ääre lähedal, ohustamata teisi liiklejaid, kui liikluskorraldusvahend ei näita teisiti. Liiklusõnnetuses sai vigastada sõiduauto Škoda juht X X, kellel diagnoositi parema kopsu põrutus, verevalumid paremal pool kubeme piirkonnas, parema jala II-IV pöialuu murd, vasaku küünarvarreluu liigesesisene murd, vasaku rangluu murd ja lõikehaav küünarvarre piirkonnas. Samuti sai vigastada sõiduautos Volvo olnud kaassõitja X X, kellel diagnoositi paremal kaelal ja puusa piirkonnas pindmised vigastused ja puusal hematoom. Sündmuskohal hukkus sõiduautos Volvo olnud kaassõitja X X. U.M-ile on esitatud süüdistus KarS § 423 lg 1 järgi mootorsõiduki juhina Liiklusseaduse § 45 lg 7 nõude rikkumises ettevaatamatusest, millega ta põhjustas inimesele, s.o. X X surma. PÄRNU MAAKOHTU OTSUS:

2. U.M tunnistati süüdi KarS § 423 lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks 6 kuuline vangistusega, milline aga jäeti KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel täies ulatuses täitmisele pööramata, kui U.M 3 aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algust arvata alates 07.10.2013 a., s.o. kohtuotsuse kuulutamisest. Sama otsusega VÕS § 113, § 128 lg 2,4, § 130 lg 2, § 1043, § 1045 lg 1 p 2, § 1050 lg 1, § 1056, § 1057 alusel rahuldati X X (X) poolt esitatud tsiviilhagi 15000 euro nõudes mittevaralise kahju hüvitamiseks osaliselt ning välja mõisteti U.M-ilt mittevaralise kahju katteks 3 000 eurot. Ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata. Varalise kahju hüvitamise nõudes hagi rahuldati täielikult ning välja mõisteti U.M-ilt 4 564.47 eurot X X (X) kasuks. X X (X) poolt esitatud tsiviilhaginõue intressi väljamõistmise osas jäeti rahuldamata. APELLATSIOON:

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kannatanu X X lepinguline esindaja vandeadvokaat Maano Saareväli. Kannatanu X X lepinguline esindaja vandeadvokaat Maano Saareväli palub tühistada Pärnu Maakohtu 07.10.2013.a otsus kriminaalasjas 1-12-5696 osaliselt osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja (kannatanu) nõude süüdistatavalt viivise väljamõistmiseks. Teha selles osas uus otsus, millega mõista U.M ’ilt välja mõistetud kahjuhüvitiselt (7 564,47 €) hageja kasuks välja viivis vastavalt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määrale alates kohtuotsuse jõustumisest kuni väljamõistetud kahjuhüvitise täieliku tasumiseni.

Apellant märgib, et maakohtu otsuse kohaselt jättis kohus viivisenõude rahuldamata põhjusel, et maakohus ei pidanud süüdistatavat isikuks, kes võiks hakata pahatahtlikult kõrvale hoidma talle pandud kohustuse täitmisest ning kuna tal tuleb tasuda nii kahjusummade kui ka menetluskuludena märkimisväärne summa olukorras, kus tema majanduslik olukord ei ole hea, on tõenäoline, et ta ei ole kiiresti ning lähemal ajal suuteline kõiki tema vastu esitatud rahalisi nõudeid rahuldama. Nimetatud asjaolu tooks maakohtu arvates kaasa süüdistatava vastu esitatava intressinõude suurenemise, mida maakohus pidas ülemäära koormavaks.

Maakohus leidis, et kannatanu enda majanduslik olukord ei nõua tingimata intresside näol kiiret parandamist. Apellant ei nõustu maakohtu otsusega selles osas. Apellant nõustub maakohtu otsusega osas, milles maakohus selgitab, et viivisenõude mõtteks on eelkõige kohustada võlgnikku võimalikult kiiresti hüvitama temalt väljamõistetut. Apellant lisab, et lisaks kaitseb viivisenõue võlausaldajat raha väärtuse vähenemise eest ning tagab seeläbi, et isegi juhul, kui võlgnik täidab võlgnetava kohustuse aastate pärast, ei ole võlausaldaja kandnud võlgniku viivituse tõttu kahju raha või asja väärtuse odavnemise tõttu.

Teiselt poolt tasakaalustab viivis ka võimalikku kahju, mida võlausaldaja võib saada seetõttu, et ta ei saa oma raha kasutada soovitud viisil (investeerimine, hoiustamine vms) e. eelkõige on viivisel raha maksmise viivitamisest tuleneva kahju hüvitamise funktsioon (RKTsKO 3-2-1-132-04 p 15). VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt võib kohus leppetrahvi vähendada mõistliku suuruseni, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur.

VÕS § 113 lg 8 kohaselt kehtib eelöeldu ka viivise osas. VÕS § 162 lg 1, samuti mitte KrMS ega ka TsMS ei sätesta kohtule võimalust jätta viivisenõuet täielikult rahuldamata põhjusel, et selle arvestamine ei ole põhjendatud võlgniku usaldusväärsuse või tasumine ei ole võimalik võlgniku majandusliku seisukorra tõttu. Pärnu Maakohus, jättes hageja viivisenõude täielikult rahuldamata, rikkus KrMS § 3051 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt peab kohtuotsus tuginema seadusele. Samuti on maakohus rikkunud KrMS § 3051 lg 2, kuna kohtu otsus viivisenõude rahuldamata jätmise kohta maakohtu poolt esitatud motiividel oli kannatanule üllatav, kuna kohtuistungil ei arutatud süüdistatava finantsusaldusväärsust.

Apellandile ei ole teada, miks tuleks süüdistatavat selles osas kohelda erinevalt üldisest õiguslikust regulatsioonist ja millele tuginevalt asus maakohus seisukohale, et süüdistatava puhul ei ole tõenäoliselt tegemist isikuga, kes võiks pahatahtlikult hakata kõrvale hoiduma oma rahaliste kohustuste täitmisest. Maakohus ei ole ka selgitanud, miks ei vääri kaitset kannatanu majanduslik olukord, sh tema õigus saada kaitset ja tagatist kahjuhüvitise mittekohase maksmise puhuks. VÕS § 162 võimaldab kohtul üksnes vähendada viivise suurust mõistliku suuruseni.

VÕS §

113 sätestab viivise suuruse, mida saab seaduse mõttest tulenevalt pidada mõistlikuks. Hageja nõudis viivise arvestamist ja hüvitamist just VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Seega nõudis hageja viivise arvestamist ja väljamõistmist mõistlikus määras ja maakohus oleks pidanud viivisenõude rahuldama.

Kannatanu esitas hagi ja viivise arvestuse 16.05.2012.a e. enne VÕS § 113 suhtes tehtud muudatuste jõustumist 15.04.2013.a. Käesoleval ajal tuleb viivist arvestada kehtiva VÕS §

113 lg 1 järgi. Hageja taotles hagiavalduse kohaselt viivise määramist alates kohtuotsuse jõustumisest ning jääb selle nõude juurde ka käesolevas apellatsioonis. VÕS § 113 lg 1 kohase viivise suurus on 8,5 % aastas e. 0,023 % päevas. Hageja kasuks süüdistatavalt välja mõistetud kahjude kogusumma on 7 564,47 €. Apellant seda summat ei vaidlusta. Seega on päevaviivise rahaliseks suuruseks käesoleval ajal 1,74 €. Hageja menetluskulud jätta süüdistatava kanda. Seoses apellatsiooni esitamisega on apellandil tekkinud täiendavad menetluskulud, mille väljamõistmist apellant on apellatsioonis taotlenud süüdistatavalt. Apellandi menetluskulud koosnevad kaitsjale makstud tasust apellatsiooni koostamise eest. Tasu suurus vastavalt advokaadibüroo Sirk ja Saareväli 12.11.2013.a arvele nr 131114 on 211,2 eurot. Allakirjutanu kinnitab, et arve on tasutud. KrMS § 185 lg 1 kohaselt, kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lg 1 p-des 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Seega juhul, kui kohus apellatsiooni osaliselt või täielikult rahuldab, kannab apellandi menetluskulud riik. Seega tuleb apellatsiooni rahuldava kohtuotsuse korral apellandi menetluskulud välja mõista riigilt, mitte süüdistatavalt, nagu apellant apellatsioonis on ekslikult taotlenud. Apellant palub mõista apellatsiooni täieliku või osalise rahuldamise korral apellandi menetluskulud summas 211,2 eurot apellandi kasuks välja riigilt. PROKURÖRI SEISUKOHT: 4.Prokuröri hinnangul ei ole Pärnu Maakohus rikkunud kriminaalmenetlusõigust, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks. Intressinõude kohaldamine on põhjendamatu, kuna pole alust arvata, et U.M võiks tulevikus hakata pahatahtlikult venitama maksmisega ja U.M ei ole keeldunud hüvitise tasumisest. VÕS § 113 lg 1 alusel võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi. Seega peaks olema mõistlik alus eeldada, et võlgnik asub kohustuse täitmisega viivitama. Prokurör on seisukohal, et intressinõue iseenesest ei loo kannatanu/hageja jaoks soodsat olukorda, kus ta võiks loota hüvitise kiirele tasumisele. U.M-ile sellise kohustuse kohaldamine ei taga aga tema varalise olukorra juures seda, et kannatanu hüvitise kiiremini kätte saab. Ei ole välistatud, et kui kahju hüvitamise käigus võlausaldaja leiab, et võlgnik rahalise kohustuse tasumisega pahatahtlikult viivitab, võib ta nõuda viivitusintressi.

Praeguses

menetlussituatsioonis, kus kohtuotsus on jõustumata, on sellise lisakohustuse kehtestamine ennatlik. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

5. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, kannatanu esindaja apellatsiooni motiividega ja prokuröri seisukohaga, leiab, et apellatsioonis märgitu väärib tähelepanu. Kolleegium asub seisukohale, et ekslik on maakohtu seisukoht, et VÕS § 113 ei kuulu kohaldamisele tulenevalt süüdistatava isikust, kuna ei ole alus arvata, et U.M võiks hakata pahatahtlikult kõrvale hoidma talle pandud kohustuse täitmisest. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu motiividega, et viivis on kaitsevahendiks eelkõige pahatahtlike, oma kohustustest kõrvalehoiduvate võlgnike suhtes.

Samas on maakohtu enda motiivid VÕS § 113 kohaldamata jätmise osas vastuolulised. Nii leiab maakohus, et süüdistatav ei hakka hoiduma kohustuste täitmisest kõrvale, kuid samas viitab asjaolule, et kohustusi on liiga suures summas ja seetõttu kohustuste täitmine ilmselgelt raskendatud ning lähemal ajal ei ole süüdistatav suuteline kõiki tema vastu esitatud rahalisi nõudeid rahuldama. Kolleegium leiab, et maakohus on ekslikult taolisele põhimõttele tuginedes jätnud rahuldamata kannatanu nõude tasumisega viivitamise eest viivise saamiseks.

Seda enam, et viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivise kohaldamine kohustust täitvat võlgnikku kahjustada. Selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu lahendites tooduga 22. oktoobri 2002. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-108-02 ning 14.juuni 2005.a otsuses tsiviilasjas 3-2-1-66-05. Maakohus on kaalunud VÕS § 113 kohaldamata jätmisel U.M majandusliku olukorda, s.h. kahjusummade kui ka menetluskulude suurust. Kuna käesolevas asjas ei ole U.M ega tema kaitsja maakohtu istungil taotlenud viivise vähendamist VÕS § 113 lg 8 tulenevalt VÕS §- s 162 sätestatule, siis puudus maakohtul üldse õigus ja vajadus hinnata isiku majandusliku olukorda VÕS § 113 kohaldamata jätmisel.

Selle sätte kohaselt saab kohus sekkuda viivise suuruse muutmisesse üksnes võlgniku taotlusel. Kolleegiumi selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendis tooduga (RKTsKO 3-2-1-132-12). Alles vastava taotluse saamisel ja viivise vähendamise kaalumisel tulnuks võtta arvesse U.M kohustuse täitmise ulatust, kannatanu õigustatud huvi ja poolte majanduslikku seisundit ning muud tähelepanuväärivat huvi. Kolleegium märgib, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks määratud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine.

Viivis on seadusest tulenev õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel (vt ka Riigikohtu 18. novembri 2004. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-132-04 ja 3-2-1-66-05). Juhul kui hageja nõuab viivist, tuleb tema nõuet käsitada seadusest tuleneva viivise nõudena (vt Riigikohtu otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-100-05). VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.

VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga (EKP) põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Samasugust seisukohta on väljendanud Riigikohtu kriminaalkolleegium

28. jaanuari 2010. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-79-09. Seetõttu rahuldab kohtukolleegium kannatanu esindaja viivise nõude kohtuotsuse jõustumisest, nagu taotles kannatanu esindaja apellatsioonis. Kannatanu esindaja märgib apellatsioonis, et päevaviivise rahaliseks suuruseks on käesoleval ajal 1,74 €. Kolleegium märgib, et kohus peaks otsuse täidetavuse huvides üldjuhul mõistma otsuse tegemiseni arvestatud viivise välja kindla summana, edasi aga protsendina põhinõudest. Kuna käesolevas kriminaalasjas on tegemist tulevikku suunatud viivise väljamõistmisega, siis on ebaõige tulevikku suunatud viivise väljamõistmine kindla summana, n-ö päevamäärana, kuna esiteks muutub seadusjärgne viivisemäär VÕS § 94 lg 1 ja § 113 lg 1 koostoimes perioodiliselt ning teiseks võib kostja maksta võla ka osaliselt, mille järel tuleb ka viivist maksta väiksemalt summalt (vt RKTsKO 3-2-1-69-08; 3-2-1-87-10). TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Üldise kohtupraktika, Riigikohtu seisukohtade ja hea usu põhimõtte kohaselt ei mõisteta viiviseid välja suuremas ulatuses kui põhinõue (vt RKTsKO 3-2-1-162-12). Kooskõlas eelnevalt märgitud viivise määrast mõistab kolleegium U.M-ilt välja kannatanu X X (X) kasuks alates kohtuotsuse jõustumisest viivise põhinõudelt (4 564,47 eurot ja 3 000 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 sätestatud määras kuni põhinõuete kogusummas 7 564,47 euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 7 564,47 eurot.

6. Viimasena peatub kohtukolleegium kannatanu valitud esindaja tasu väljamõistmisel. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lõike 1 punktides 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 14. aprilli 2010. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-3-10 selgitanud, et sarnaselt süüdistatavale on ka kannatanul õigus eeldada, et kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes enda põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud.

Kui

kohtukaebemenetluses

tuvastatakse

madalama

astme

kohtu

otsuse

vigasus,

tuleb

kaebemenetluse kulud jätta riigi kanda. Selline järeldus tuleneb ühemõtteliselt ka KrMS § 185 lg-st 1. Kuna kohtukolleegium kannatanu apellatsiooni osaliselt rahuldab, siis lasub kannatanul tekkinud apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise kohustus käesoleval juhul riigil. Kannatanu valitud esindaja on taotlenud Eesti Vabariigilt X X kasuks 211,20 euro väljamõistmist apellatsioonimenetluses kantud kulude katteks. Taotlusele lisatud arvelt nähtub, et õigusteenuse osutamine on seisnenud maakohtu otsusele apellatsiooni koostamises. Kohtukolleegium leiab, et tegemist on põhjendatud taotlusega ja mõistliku suurusega tasuga ning mõistab Eesti Vabariigilt X X (X) kasuks välja 211,20 eurot apellatsioonimenetluses kantud kulude katteks.

7. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p-st 2, § 340 lg 2 p-st 5, lg 4 p-st

5 kohtukolleegium tühistab Pärnu Maakohtu 07.oktoobri 2013. a otsuse osaliselt ja teeb selles osas uue otsuse.

Orvi Tali Meelika Aava Ivi Kesküla