4-13-6070/14 · Pärnu Maakohus Kuressaare kohtumaja

4-13-6070

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 9.detsember 2013.a. Kuressaare kohtumaja Väärteoasja number

4-13-6070 (kohtuvälise menetleja väärteoasja nr 2740 13 001451) Kohtunik Reena Undrest Väärteoasi

S.F kaebus Politseija Piirivalveameti Lääne Prefektuuri Kuressaare politseijaoskonna 27.08.2013.a. otsusele väärteoasjas nr 2740 13 001451 Menetlusosalised

Kohtuistungi toimumise aeg

Menetlusalune isik S.F (isikukood xxx,

)

Kohtuväline menetleja Po ja Piirivalveameti Lääne litsei-

Prefektuuri Kuressaare politseijaoskond (Transvaali Kuressaare), esindaja politseileitnant Meelis Juhandi

Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

1.

Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta muutmata ja Piirivalveameti Lääne Politseiprefektuuri Kuressaare politseijaoskonna 27.08.2013.a. otsus (

3 001451 kohtuvälise menetleja väärteoasja nr 2740 1 )

S.F-i

227 lg 3 karistamises liiklusseaduse § järgi rahatrahviga trahviühikut so

400 eurot.

3.

400 eurot on KarS § 66 lg 2 alusel määrata, et mõistetud rahatrahv summas võimalik tasuda ositi, s.o 10 kuu jooksul võrdsetes osades pärast kohtuotsuse jõustumist, s.o 40 eurot igas kuus . Rahatrahvi osamaksed tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arvele

15 kuupäevaks 10220034796011 SEB Pangas või arvele 221023778606 Swedbankis. Kohustuslik on märkida viitenumber 10220135207988 ja selgituseks maksja isik ning et makstakse rahatrahvi osamakset.

4-13-6070

Edasikaebamise kord

Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Pärnu Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamisest, teatades kassatsiooni esitamisest maakohtule 7 päeva jooksul samast päevast arvates.

ASJAOLUD

1. Politseija Piirivalveameti Lääne Prefektuuri Kuressaare politseijaoskonna 27.08.2013.a.

otsusega väärteoasjas nr 2740 13 001451 karistati S.F LS § 227 lg 3 järgi rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses so 400 eurot. Otsusest nähtub, et karistati väärteomenetluses selle eest, et S.F ta 29.07.2013.a. kell

16.11 Saare maakonnas vallas Risti-Virtsu-Kuivastu- Kuressaare mnt 94 km-l juhtis Pöide

mootorsõidukit asulavälisel teelõigul kiiruseg m sõidukiirus

a 138

- 5 km/h. Lubatud suuri +/ antud teelõigul on 90 km/h. Seega oli kiiruseületamine mitte vähem kui 43 km/h. Kiirus on fikseeritud seadmega STALKER II MDR). Sellise tegevusega rikkus S.F liiklusseaduse § nõudeid, milline kvalifitseeritav väärteona LS § järgi.

15 lg 1 p 1 tegu on

227 lg 3

2. 14.09.2013.a. esitas S.F eelnimetatud otsuse peale kaebuse maakohtule, taotledes karistuse kergendamist so hoiatuse tegemist või rahatrahvi vähendamist. Kaebuses S.F esmalt vabandab kaebuse esitajana selle esialgse tähtaja ületamise pärast ja palub ennistada kaebuse esitamiseks mõeldud tähtaeg. Kaebuse esitamise mõnetine hilinemine on tingitud tehnilistest põhjustest digitaalse allkirjastamisega, mille üle puudus kaebuse esitajal kontroll. Kaebuse esitaja ei püüa kuidagi vastutusest kõrvale hoida ega venitanud kaebuse esitamisega tahtlikult.

Kaebuse esitamise motiivid tuginevad tõsiasjale, et otsuse tegemisel ei ole kohtuväline menetleja arvestatud mitme kergendava asjaoluga:

1) puuduvad varasemad rikkumised ja väärteod, st tegemist on menetlusaluse S.F

isiku esimese väärteoga ja seda tuleks arvestada ka talle karistuse mõistmisel. Tuginedes mitmetele Politseilustele, et ja Piirivalveameti (PPA) esindajate lähinädalatel tehtud üt liiklusjärelevalve eesmärk ei ole mitte karistamine, vaid liiklusohutus, siis tundub mõistetamatu varasemate rikkumisteta inimese karistamine sellises ulatuses. (Näide: PPA pressiesindaja Kaarel Kuusk: „Trahvi ei tehta mitte tulu teenimiseks vaid ikka selleks, et rikkuja oma käitumist muudaks. Vahel võib kõige mõjusamaks osutada hoopis suuline hoiatus. Siis ei teeni riik rahaliselt sentigi, aga turvalisuses võime võita väga palju.” (Delfi,

27. august 2013)). Kuna S.F ei ole varasemalt ei kirjalikult hoiatatud ega trahvitud, siis ei saa ka arvata, et ta oma rikkumise tõsidust ei tajuks ega end muuta kavatseks. Kohaldatud trahvimäär, 100 trahviühikut, on kaebuse esitaja arvates väga suur summa, mille määramine esimese trahvina tundub põhjendamatu. Samuti oleks selle tasumine raskendatud.

2) siirast kahetsust, ometi tunnistades oma süüd Oma ütlustes avaldas S.F kiiruseületamises. S.F kahtles küll protokolli kirja saanud 138 +/-5 km/h kiiruses, kuid ei hakanud politseiametnikega sel teemal vaidlema, usaldades kiirusemõõtmisseadme Stalker II MDR töövõimet ka kiirustel üle 100 km/h. Ka ei hakanud ta politseiametnikega kauplema, et karistust sel viisil kergendada, vaid tunnistas rikkumist. Kuuldavasti on üsna tavapärane praktika, et lii fikseeritud kiiruse kluspolitseid püütakse ümber veenda rikkumise suuruses, s.o protokolli kirjutamises, paludes seda vähemasti mõnevõrra vähendada, et väärtegu kvalifitseeruks kergemaks tegelikust. Seega, rikkumiseks märgiti 43 km/h üle lubatu, mis on ainult 3 km/h rohkem kui LS § 227 lg 2 kirjas olev maksimum. Samas on viimati mainitud

4-13-6070

lõike puhul kohaldatav rahaline maksimumkaristus just seesama, mis praegusel juhul määrati. Niisiis tundub, et sisuliselt kohaldati antud menetluses rahalist maksimumkaristust, mis tundub selgelt ebaõiglane ega vasta PPA avalikult välja öeldud seisukohtadele (otsene rahaline tulu riigile). Riigikohtu lahend nr 3-1-1-76-12.38 viitab, et karistusseadustiku § 56 lg 1 kohaselt on isikule mõistetava karistuse aluseks tema süü. Aga lisaks arvestatakse karistuse mõistmisel ka süüdlase isikut iseloomustavaid andmeid ja õiguskorra huvisid. Isiku süü hindamisel tuleb lähtuda eelkõige asjas tuvastatud faktilistest asjaoludest ja nendes kajastuvast teo ebaõiguse mahust, samuti KarS §

7 sätestatud karistust kergendavatest asjaoludest. -s 5

3) oli lõpetamas möödasõitu Nagu ülekuulamise protokollist lugeda võib, siis S.F teeparandusmasinatest. Kiirus kasvas kuni 133 km/h ja seejärel hakkas kiiresti langema. See viitab üsna selgelt sellele, et auto oli justnimelt lõpetamas möödasõitu, mistõttu ka kiirus radariga mõõtmise hetkel veel suurenes, kuid siis jälle langema hakkas. Politsei peatumismärguanne tuli oluliselt madalamal kiirusel, mis paraku ei ole fikseeritud, kuid mida lausus ka ülemkonstaabel Leino Rihkrand, tunnistades seda ühtlasi kergendavaks asjaoluks.

Kiiruseületamise keelab LS, ka möödasõidul, kuid mitmed PPA tööga seotud inimesed on seda paratamatuks nimetanud ning seetõttu võib ka seda lugeda kergendavaks asjaoluks. (Näide: Liiklusjurist Indrek Sirk: „Et mööduda 75 km/h sõitvast autost lubatud kiirusega 90 km/h, peaks jääma möödasõidetava ja vastutuleva sõiduki vahele 1600 meetrit sirget, hea nähtavusega teed,” arvutas Sirk. Nii maanteeameti nõunik Villu Vane kui ka politseikomissar

Riho Tänak olid Sirgiga nõus, et sellistele tingimustele vastavaid möödasõidukohti tekib liikluses harva. Ärileht, 27. november 2010). Ka antud juhul oli kiiruseületamine tingitud möödasõidust ja kiirusepiirangu ületamine oli selle tulemus. Kiiruse selline, menetlusalusele kuni peatumismärguande saamiseni märkamatu, kasv tuli soovist võimalikult ruttu aeglasemalt liikujatest mööduda, et vastassuunas sõitu minimeerida, aga tulenes see ka spidomeetrinäidu mittejälgimisest. Teadupärast kaob pikema aja vältel kindlal kiirusel sõitmisel adekvaatne kiirustaju ja ka uute autode sõidutingimused on piisavalt mugavad, et juht enam ei taju auto tegelikku kiirust. S.F pidi enne teeparandusmasinatest möödumist oma sõidukiirust oluliselt vähendama, kuna vastu tulid teised autod. Möödasõitu alustades ei jälginud ta auto spidomeetrinäitu korralikult, ületades seega kiirust tahtmatult, kuid tunnistades politseiametniku ütlustele tuginedes oma süüd kiiruseületamises, olles aga sügavalt ehmunud selle ulatusest (43 km/h).

4) Eelnevatest selgitustest johtuvalt taotleb S.F kohtult karistuse kergendamist, s.o hoiatuse tegemist või rahatrahvi vähendamist.

b tehtut ja lubab S.F tõesti kahetse edaspidi taoliste rikkumiste tekkimist igakülgselt vältida ja teistele liiklejatele eeskujuks olla.

Samas märgib kaebuse esitaja, et olles ka töötav inimene on ta eelkõige üliõpilane ja talle määratud karistus on liiga karm ega ole tasumiseks jõukohane.

3.

Pärnu Maakohtu 23.09.2013 eg ennistamata. .a. määrusega jäeti kaebuse esitamise tähta

4. Tallinna Ringkonnakohtu 16.10.2013 määrusega maakohtu eelnimetatud määrus tühistati ja ennistati S.F-ile kaebuse esitamise tähtaeg ja saadeti arutamiseks maakohtule.

KOHTUVÄLISE MENETLEJA SEISUKOHT 5. et kaebus ei kuulu rahuldamisele. Kohtuväline menetleja leiab, Kohtuväli ahatrahvi määramisel antud asjas ne menetleja leiab oma kirjalikus seisukohas, et r kasutas kohtuväline menetleja nn trepisüsteemi. Määrates rikkumise eest, kus vastutuse koosseisud on sätestatud mitmelõikelistena, karistust, alustades järgneva lõike rahatrahvi suuruse määramist eelmise lõike sanktsiooni ülemmäärast. Kuna LS § 227 lg 2 ülemmääraks olev 100 trahviühikut so 400 eurot, on LS § 227 lg 3 alammääraks. Selline karistamisesüsteem võib tunduda küll mehhaaniline, kuid lubatud sõidukiiruse ületamise

4-13-6070

juures on üheks oluliseks teguriks nn mõõtetulemus, mis on LS § 227 lg 2 puhul kuni 40 km/h ja LS § 227 lg 3 puhul algab 41 km/h ja lõpeb 60 km/h. Arvestades LS § 262 p 1 toodud analoogi saadakse lubatud sõidukiiruse eest määratav hoiatustrahvi suurus lubatud sõidukiirust ületanud kilomeetrite arvu korrutamisel arvuga 3 (1 km/h = 3 eurot), mis teeks hoiatustrahvi suuruseks 129 eurot. Samas saab selliste rikkumiste puhul, kus karistus määratakse mõõtetulemuse alusel, võita kaalutlemisel aluseks lugemi ja karistuse määramisel mõõtetulemuse ning tulenevalt mõõtetulemusest jagada sanktsioonis sätestatud trahvi ühikule arvu mõttelisteks osadeks (1 km/h - 20 eurot). Kirjeldatud arvutuste kohaselt oleks menetlusalusele isikule määratud rahatrahvi suuruseks 460 eurot. Siiski arvestati isikule karistuse määramisel eelkõige isiku süüd ja teo toimepanemisega seotud kergendavaid (KarS § 57 lg ) ja raskendavaid (KarS § 58 lg 1) asjaolusid, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke.

Kohtuväline menetleja mõõnab, et on jätnud väärteootsusele kergendava asjaoluna märkimata isiku puhtsüdamliku kahetsus ülekuulamise protokolli sisus e, mida ta menetlusaluse isiku väljendas. See ei tähenda aga seda, et kahetsus on jäänud arvestamata, kuna lisaks eeltoodule on menetlusalusele isikule määratud rahatrahv nö poolemäära suurune, kuna maksimummäär antud LS sätte kohaselt on 200 trahviühikut so 800 eurot. Lisaks näeb sanktsioon ette aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise võimaluse kuni kaheteistkümneks kuuks ja lisakaristusena, lähtudes LS § 227 lg 5 p 2, sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kuue kuuni. Seadusandja on liiklusnorme kehtestades näinud ette piirkiiruse, mis ei tähenda, et see peab olema nö normaalkiirus. Piirkiiruse mõiste on oma sisult kiirus, mida mitte mingil juhul ei tohiks ületada. Vabandada oma tegevust möödasõidu, reisiväsimuse, vms, on ilmselgelt kitsarinnaline ja hoolimatu suhtumine. Iga kiiruseületamise puhul saab ütelda, et see on tahtlikult toime pandud seaduserikkumine ja kõik hilisemad kahetsused kannavad karistusest vabanemise eesmärki, kuna on tingitud tegelikult sellest, et politsei rikkumise tuvastas. Antud rikkumise puhul ei esinenud lahendit tehes küll ühtegi sellist asjaolu, mida ka tegelikult oleks saanud käsitleda kergendava asjaoluna.

Antud juhul lähtuti karistamisel karistusseadustiku § 56 lg 1, mille kohaselt on karistuse määramisel, peale kergendavate ja raskendavate asjaolude, oluline arvestada võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Mootorsõidukiga lubatud sõidukiiruse ületamine on üks tõsisemaid põhjusi liiklusõnnetuste toimumiseks ja politsei liiklusjärelevalve teostajana on kohustatud negatiivse statistika parandamiseks võtma kasutusele seadusest tulenevad meetmed.

KOHTU SEISUKOHT 6. menetleja kirjaliku seisukoha ning Kohus olles läbi vaadanud esitatud kaebuse, kohtuvälise väärteoasja materjalid leiab, et kaebuse saab vastavalt VTMS §-le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses. Esitatud kaebuses ei eita kaebuse esitaja toimepandud väärtegu vaid leiab, et temale määratud rahatrahv on põhjendamatult suur ja selle tasumine oleks samuti raskendatud. Lisaks leiab menetlusalune isik, et tema karistamisel ei ole arvestatud kergendavate asjaoludena puhtsüdamlikku kahetsust ja varasemate liiklusrikkumist puudumist.

Kohus leiab, et kaebus selles toodud põhjendustel ei kuulu rahuldamisele, kuid annab süüdlasele võimaluse tasuda trahvisumma osade kaupa.

4-13-6070

Liiklusseaduse (LS) § 50 lg 1 sätestab, et uht peab järgima LS § s 15 sätestatud suurimat j

- lubatud sõidukiirust. LS § 15 lg 1 p 1 järgi on suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis.

Liiklusseaduse § ootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse

227 lg 3 kohaselt m

ületamise –

00 trahviühikut eest 41-60 kilomeetrit tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 2 , arestiga kuuni. või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne

Asja materjalide kohaselt ületas S.F lubatud sõidukiirust 43 km/h. Seega on õige tema karistamine enamohtliku süüteo ees. Rahatrahvi määramisel antud asjas kohtuväline

on

menetleja kasutanud steemi - karistust rikkumise eest kus vastutuse nn trepisü määrates

koosseisud on sätestatud mitmelõikelist , alustades järgneva lõike rahatrahvi suuruse ena määramist eelmise lõike sanktsiooni ülemmäärast. LS § 227 lg 2 ülemmääraks o St kui n 100

trahviüh LS § 227 lg 3 alammääraks. Kohus nõustub kohtuvälise ikut so 400 eurot, on see

menetlejaga selles, et selline karistamisesüsteem võib tunduda küll mehhaaniline, kuid lubatud sõidukiiruse ületamise juures on üheks oluliseks teguriks nn mõõtetulemus, mis on LS § 227 lg 2 puhul kuni 40 km/h ja LS § 227 lg 3 puhul algab

41 km/h ja lõpeb 60 km/h. see

Arvestades LS § 262 p 1 toodud analoogi saadakse lubatud sõidukiiruse eest määratav at hoiatustrahvi suurus lubatud sõidukiirust ületanud kilomeetrite arvu korrutamisel arvuga 3 (1 km/h = 3 eurot), mis teeks hoiatustrahvi suuruseks 129 eurot. Samas saab selliste rikkumiste puhul, kus karistus määratakse mõõtetulemuse alusel, võita kaalutlemisel aluseks lugemi ja karistuse määramisel mõõtetulemuse ning tulenevalt mõõtetulemusest jagada sanktsioonis sätestatud trahvi ühikule arvu mõttelisteks osadeks (1 km/h - 20 eurot). Kirjeldatud arvutuste kohaselt oleks menetlusalusele isikule (115 määratud rahatrahvi suuruseks 460 eurot trahviühikut).

Kohus asub seisukohale, et antud väärteo menetlemisel ei ole kohtuvälise menetleja poolt rikutud väärteomenetlusõigust ning karistuse määramine menetlusalusele isikule on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega.

Karistamise alused sätestab karistusseadustiku § 56. Nimetatud sätte 1.lõike kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Karistus kujutab endast õiguserikkumise ja selle toime pannud isiku riiklikku hukkamõistu, mis avaldub isiku õiguste ja vabaduste kitsendamises. Karistuse raskuse määravad süü ulatus ning eri-

ja üldpreventiivsed vajadused. Teisisõnu peab karistus vastama toimepandud teo ebaõigusele, mõjutama isikut edaspidi rikkumistest hoiduma ning kaitsma õiguskorda, kuid karistus ei tohi olla ülalnimetatud eesmärkide saavutamiseks ilmselgelt ülemäärane.

Karistuse määramisel tuleb arvesse võtta kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, nende puudumisel tuleb aga lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast. Kuigi on otsuses arvestamata kohtuväline menetleja jätnud karistuse määramisel antud juhul kergendava asjaoluna menetlusaluse isiku kahetsu , on karistus kohtu hinnangul siiski st määratud nö poolemäära suurune, kuna maksimu määr antud LS sätte (LS§ 227 lg 3 ) järgi m on 200 trahviühikut so 800 € ja LS § 227 lg 2 sätestatud sanktsiooni maksimumäär samas on

100 trahviühikut. Lisaks näeb sanktsioon ette aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise võimaluse kuni kaheteistkümneks kuuks ja lisakaristus lähtudes LS § 227 lg 5 p 2, sõiduki ena juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kuue kuuni.

Kohtuvälise menetleja määratud karistus seega ülemäära raske. ei ole Kohus leiab, et

määratud karistus on rikkujale piisavaks motivatsiooniks oma hoiakute muutmiseks ja liiklusseaduses toodu kordamiseks, tuletamaks mh meelde liiklusreeglitest kinnipidamise kohustust ning seda, et reeglite rikkumise korral võib järgneda tema õigusi ja vabadusi ebameeldivalt piirav tagajärg.

4-13-6070

Õige on kohtuvälise menetleja seisukoht, et seadusandja on liiklusnorme kehtestades näinud ette piirkiiruse, mis ei tähenda, et see peab olema nö normaalkiirus. Piirkiiruse mõiste on oma sisult kiirus, mida mitte mingil juhul ei tohiks ületada. Vabandada oma tegevust möödasõidu, reisiväsimuse, vms, on ilmselgelt kitsarinnaline ja hoolimatu suhtumine. Iga kiiruseületamise puhul saab , et see on tahtlikult toime pandud seaduserikkumine ja väita kõik hilisemad

kahetsused kannavad enamjaolt karistusest vabanemise eesmärki. Mootorsõidukiga lubatud sõidukiiruse ületamine on üks enamlevinud liiklussüütegusid ning liiklusõnnetuste põhjustaja ja politsei liiklusjärelevalve teostajana on kohustatud negatiivse statistika parandamiseks võtma kasutusele seadusest tulenevad meetmed.

Siiski leiab kohus, et antud juhul on mõistlik kohalda KarS § 66 lg s 2 sätestatut ja anda - S.F-ile võimalus tasuda mõistetud rahatrahv summas 400 eurot 10 kuu jooksul, tasudes igas kuus eurot, kuna 400 euro korraga tasumine ei pruugi olla menetlusalusele vähemalt 40 isikule jõukohane.

Kohus mainib siinjuures, et rahatrahvi maksmine 10 kuu jooksul on kaebaja õigus, mitte kohustus. Kaebajal on alati võimalus trahv enne otsusega mõistetud tähtaega ära maksta.

Mida varem kaebaja trahvi tasub, seda kiiremini kustutatakse tema karistusandmed karistusregistrist. Arutatava liiklussüüteo karistusandmete kehtivus kätkeb endas mitmeid ebameeldivaid kõrvalmõjusid. Näiteks ei saa isik sel ajal taotleda auto juhtimisõigust (LS §

106 lg 1 p 3), samuti arvestatakse uue liiklussüüteo toimepanemisel süüdlase varasema rikkumisega. Seega on võimalusel rahatrahvi kiirem tasumine kaebaja enda huvides.

Reena Undrest kohtunik