1-13-9242/15 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

9.detsember 2013, Tallinn

Kriminaalasja number

1-13-9242

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika Aava ja Julia

Katškovskaja

Kriminaalasi

J.I süüdistuses KarS § 424 järgi

lühimenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 16.oktoobri 2013 aasta otsus

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav J.I

Prokurör

Prokuröri abi Urmo Paal

Süüdistatav

J.I, ik: xxx, elukoht: xxxxxxxxxx,

varem kriminaalkorras karistamata, viibis vahistuses 3

päeva

Kaitsja

Vandeadvokaat Eva Rivis

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 16.oktoobri 2013 aasta otsus kriminaalasjas 1-13-9242 muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul. SÜÜDISTUS: 1. J.I on kohtu alla antud süüdistatuna KarS § 424 järgi selles, et 14.10.2013 kella 17.00 ajal juhtis Harjumaal Keila vallas Ääsmäe-Haapsalu 21. kilomeetril mootorsõidukit xxxxxxxxxxx reg.märgiga xxxxxxxxxxxx, olles joobeseisundis (alkoholijoove 1,31 mg/l laiendmääramatusega ±0,14 mg/l, lõplik tulemus 1,17 mg/l). Oma tegevusega pani J.I toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis s.o KarS §

424 järgi kvalifitseeritava kuriteo. HARJU MAAKOHTU OTSUS:

2. Maakohus tunnistas J.I süüdi KarS § 424 järgi ja mõistis karistuseks rahalise karistuse 210 päevamäära (23,6 eurot), s.o 4956 eurot. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendas kohus J.I-le mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks rahalise karistuse 140 päevamäära, s.o 3304 eurot. Vastavalt KarS § 68 lg 1 arvas kohus karistuse hulka eelvangistuses viibitud aja 14.- 16.10.2013, s.o 3 päeva ehk 9 päevamäära, ärakandmisele kuuluvaks karistuseks jäi rahaline karistus 131 päevamäära ehk 3091,6 eurot. Vastavalt KarS § 66 lg-le 1 määras kohus, et mõistetud karistus kuulub tasumisele ositi 10 kuu jooksul igakuiste maksetena mitte vähem kui 309,16 eurot. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võttis kohus J.I-lt ära mootorsõiduki juhtimise õiguse kuueks kuuks.

APELLATSIOON

3. J.I esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, leides, et temale mõistetud rahaline karistus ja lisakaristus on liialt suured. Süüdistatav palub rahalist karistust ja lisakaristuse määra vähendada. Tema käesoleva aja sissetulek ei võimalda nii suurt rahalist karistust tasuda, ilma, et ei paneks tema perekonda võimatusse olukorda. Ta ei ole varem joobes mootorsõidukit juhtinud ning teda ei ole varem kunagi kohtulikult karistatud. Täiendavalt märgib apellant, et seaduse ees on kõik võrdsed ning seega tuleb kõiki võrdselt kohelda. Samas on maakohus joobes juhtimise eest inimestele korduvalt määranud leebemad karistused. Kohus ei ole toonud välja ühtegi karistust raskendavat asjaolu. Juhtimisõiguseta jätmine raskendab tal tööülesannete ja seega laste ülalpidamise kohustuse täitmist. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

4. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsusega ja esitatud apellatsiooniga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu. Süüdistatav vaidlustab temale mõistetud rahalise karistuse ja lisakaristuse määra, muus osas ta maakohtu otsust ei vaidlusta.

4.1. Süüdistatav on apellatsioonis leidnud, et temale mõistetud rahaline karistus on liiga suur. Maakohus on sama kuriteo toimepanemise eest määranud teistele leebemaid karistusi, seega pole järgitud võrdsusepõhimõtet. Kohtukolleegium süüdistatava etteheitega nõustada ei saa. Põhiseaduse § 12 kohaselt on seaduse ees kõik võrdsed, mis omakorda tähendab, et kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.

Seega olenemata eelnimetatud asjaoludest vastutavad kõik seaduse ees võrdselt. Seaduse ees võrdse kohtlemise põhimõtet tuleb eristada karistuse kohaldamisest. Karistuse kohaldamise aluseks on isiku süü suurus, seda kergendavad ja raskendavad asjaolud ning preventiivsed eesmärgid. Karistust mõistes tegutseb kohtunik kindlates õiguslikes piirides, mis tulenevad KarS üld-kui ka eriosast. Eriosast tuleneb karistuse ülem-ja alammäär vastavalt konkreetse normi sanktsioonist ning üldosast tuleneb karistusliigi ülem-ja alammäär ja lisakaristused.

Etteantud õiguslikes piirides jääb kohtunikule alati teatud otsustamisvabadus, mis ei allu õiguslikule regulatsioonile (RKKK 3-1-1-79-03). Eeltoodust tulenevalt on kohtukolleegiumi hinnangul süüdimõistetu etteheited kohtule ebavõrdse kohtlemise osas, võrreldes teistele sama kuriteo ees mõistetud leebemate karistustega, ainetud. KarS § 424 sanktsioon näeb ette rahalise karistuse või kuni kolme aastase vangistuse. Kohtupraktika kohaselt tuleb lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast ja seejärel arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid.

Maakohus arvestas J.I-le karistust mõistes tema süüd kergendavaks asjaoluks puhtsüdamlikku kahetsust. Karistust raskendavad asjaolud puudusid. Kohus arvestas ka sellega, et J.I ei ole varem kriminaalkorras karistatud. Neid asjaolusid tulenevalt leidis maakohus, et J.I suhtes on võimalik karistuse eesmärke saavutada kergemaliigilise karistuse, rahalise karistuse, kohaldamisega. KarS § 44 kohaselt võib kohus kuriteo eest mõista rahalise karistuse kolmkümmend kuni viissada päevamäära. Maakohus on leidnud, et J.I rahaline karistus tuleks määrata keskmise määra lähedale ning mõistis karistuseks 210 päevamäära.

Kohtukolleegium leiab, et maakohus on piisava põhjalikkusega motiveerinud mõistetud karistuse suurust, arvestades tema puhtsüdamlikku kahetsust ning J.I poolt toimepandud kuriteo eest rahaline karistus 210 päevamäära ulatuses on põhjendatud. Kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav.

4.2. J.I on apellatsioonis leidnud, et tema sissetulek ei võimalda tasuda rahalist karistust ilma, et paneks tema perekonna majanduslikult võimatusse olukorda. Kohtukolleegium selgitab, et rahalise karistuse päevasissetuleku arvestamisel lähtub kohus Keskmise päevasissetuleku arvutamise, keskmisest päevasissetulekust mahaarvamiste tegemise, elatustaseme väljaselgitamise ning keskmise päevasissetuleku arvutamiseks ja elatustaseme väljaselgitamiseks vajalike andmete väljanõudmise, esitamise ja vormistamise korrast (edaspidi Kord). Korra § 2 lg 1 kohaselt leitakse aastanetosissetulek süüdistatava tuludeklaratsioonis esitatud andmete põhjal tema suhtes kriminaalmenetluse alustamise aastale eelnenud aasta kohta, kui need andmed on Maksuja Tolliametist kättesaadavad.

Kriminaalasja toimikus sisalduva päevasissetuleku teatise kohaselt on Maksu-ja Tolliameti andmetel J.I 2012 aasta (kriminaalmenetluse alustamise aastale eelnev aasta) aastanetosissetulekuks 13 414 eurot ning peale Korrast tulenevate mahaarvamiste on keskmiseks päevasissetulekuks 23,6 eurot. Mingeid teisi asjaolusid, mis võiksid mõjutada J.I 2012 aasta päevasissetulekut süüdistatav kohtule ei esitanud, kuigi võlgade olemasolu tõendamine lasub süüdistataval. Apellatsioonis märkis J.I, esmakordselt, et tal on igakuiseid maksusid kokku 722,53 eurot ja ka pangalaen, mille kohta esitas ringkonnakohtule tõendid.

Kohtukolleegium juhib tähelepanu sellele, et J.I taotles asja lahendamist lühimenetluses ning talle olid selged lühimenetluse tingimused, samuti ei olnud tal maakohtu istungil kohtule mingeid taotlusi. Seega ei ole käesoleval ajal kohtukolleegiumil seaduslikku alust arvestada apellatsioonimenetluses esitatud uute tõenditega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt selgitanud, et tulenevalt lühimenetluse eripärast, s.o asjaolust, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjali pinnalt, ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid.

Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses, välja arvatud juhul, kui need puudutavad menetlusõiguse rikkumist maakohtu poolt (RKKK 3-1-1-99-13). Kuna apellandi poolt esitatud tõendid ei puudutanud maakohtu poolt kriminaalmenetluse rikkumist, vaid tegemist oli süüdistatavat iseloomustavate andmetega, mis võivad mõjutada talle mõistetavat karistust, ei saa neid arvestada apellatsioonimenetluses. Seega leiab kohtukolleegium, et maakohus on kõiki teadaolevaid asjaolusid päevasissetuleku ja karistusmäära otsustamisel arvestanud, mõistetud karistus on kooskõlas seadusega ning kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatud.

Siinjuures peab kolleegium vajalikuks osutada, et ülalpeetavate olemasolu on keskmise päevamäära leidmisel juba arvestatud nagu ka sissetuleku suurust. Samuti on kohus perekondlikku ja tööalast olukorda arvestades juba kohaldanud KarS § 66 lg 1 sätteid ning on määranud rahalise karistuse tasumise ositi 10 kuu jooksul igakuiste maksetena. Samuti kolleegium leiab, et tuvastatud süüdistatava käitumine ja nimelt vahepeatuse tegemine tanklas, et osta alkoholi ja see autos üksinda ära tarvitada ja seejärel sõitu jätka, näitab äärmiselt ükskõikset suhtumist mitte ainult teiste liiklejate elu ja tervise suhtes vaid ka oma perekonna heaolu suhtes kuna asjaolud, mida J.I apellatsioonis arvestada palub olid talle teada ka siis kui otsustas alkoholi tarbida ja autot juhtida ehk kuriteo toime panna.

4.3. Kohtukolleegium ei pea põhjendatuks J.I taotlust vähendada lisakaristuse määra. Asjakohatud on J.I väited tööülesannete täitmise ja seega ülalpidamisekohustuse täitmise raskendatusest. Käesoleva kriminaalasja raames ja ka maakohtu poolt on tuvastatud, et J.I juhtis autot joobeseisundis otsese tahtlusega. Kuriteo toimepanemise asjaolud näitavad üheselt J.I hoolimatut suhtumist õiguskorda ja teiste inimeste turvalisusesse. Arvestades apellatsioonis esitatut, et süüdistatava tööülesannete täitmine on ilma juhilubadeta raskendatud, näitab joobeseisundis autot juhtima asumine, teades, et tema tööülesanded ja pere ülalpidamine sõltub juhtimisõiguse olemasolust, enda hoolimatut ja vastutustundetut käitumist nimetatud kohustustesse. Maakohus on lisakaristuse ja selle määra mõistmisel sellist J.I suhtumist arvestanud ning kohtukolleegiumi hinnangul on lisakaristusena mõistetud 6-kuuline mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine põhjendatud ja eesmärgipärane. Täiendavalt märgib kohtukolleegium, et J.I on korduvalt karistatud väärteokorras liiklusseaduse rikkumise eest. Väärteod viitavad kestvale soovimatusele järgida ohutu liiklemise reegleid. Ainuüksi rahatrahvid ei ole mõjutanud J.I mootorsõidukit ohutult juhtima ning ka seetõttu on preventiivsetel eesmärkidel põhjendatud temalt mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 6-ks kuuks.

5. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 339 lg 1 p 1 , § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 16.oktoobri 2013 aasta otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.

Ivi Kesküla Meelika Aava Julia Katškovskaja