3-13-70037/4 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Määruse tegemise aeg ja koht 09.12.2013, Tallinn Haldusasja number 3-13-70037 Haldusasi H.O. kaebus Keskkonnaministeeriumi vastu varalise kahju (saamatud jäänud tulu) hüvitamise nõudes. Menetlustoimingud Kaebuse tagastamine. Resolutsioon

1. Tagastada kaebus selle esitajale läbivaatamatult.

2. Sekretäril saata määruse ärakiri kaebuse esitajale. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu kirjalikult 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest arvates.

ASJAOLUD:

1. Tallinna Halduskohtule saabus 12.11.2013 H.O. kaebus, milles kaebaja taotleb Keskkonnaministeeriumilt õigusaktidele mittevastava informatsiooni edastamise ja väära käitumisega kaebaja taotluste lahendamisel (2007.a) kaebajale avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist. Kaebaja leiab, et Keskkonnaministeerium suunas kaebaja ekslikule tegutsemisele temale kuuluva kinnisvara kasutamisel ja tekitas sellega kaebajale majandusliku kahju summas

354 256,50 eurot.

KOHTU PÕHJENDUSED:

2. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel tagastab kohus kaebuse kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud.

3. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Õigusvastase haldustegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad RVastS § 7 lg 1 kohaselt olema täidetud järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivse õiguse rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus.

3.1 Kaebusest nähtuvalt taotleb kaebaja Keskkonnaministeeriumilt kahju (saamata jäänud tulu) hüvitamist põhjusel, et oma 23.04.2007 vastusega nr 13-4-18/15553-2 ja 21.11.2007 vastusega nr 13-4-18/15553-4 suunas Keskkonnaministeerium kaebaja ekslikule tegutsemisele kaebajale kuuluva kinnisvaraga. Kaebaja märgib, et keskkonnaministri selgitused 2007.a tekitasid kaebajas ühese, selge ja kindla arusaamise, et kaevandamine Seapaju 1 kinnistult on Eesti Vabariigi selgelt väljendatud tahe ja kinnistut saab kasutada vaid riigi huvide kohaselt maavara kasutusele võttes, mitte aga kinnisvara arenduse eesmärgil.

Eelnimetatud kirjalike vastustega Keskkonnaministeerium vastas kaebaja pöördumistele seoses sooviga arvata Seapaju 1 kinnistu välja Väo lubjakivimaardla aktiivse tarbevaru piiridest. Keskkonnaministeerium vastas, et vastavalt kehtivale seadusandlusele ei ole Väo lubjakivimaardla piire võimalik muuta selliselt, et välja jääks Seapaju 1 kinnistu ning samuti ei ole kehtivate regulatsioonide kohaselt võimalik vahetada maavaravaruga kinnistut teise samaväärse riigile kuuluva kinnistu vastu. Keskkonnaministeerium selgitas oma 21.11.2007 vastuses veel järgmist: „…koostamisel on „Looduslike ehitusmaterjalide riiklik arengukava 2009-2015“, mille valmimine ja esitamine kinnitamiseks Vabariigi Valitsusele on kavandatud 2009.a jooksul. Arengukava peab määratlema riikliku huvi, andma suunad, kus on vaja kaevandada, kui palju ja millal. Arengukavale lisandub rakendusplaan, mis sisaldab meetmeid seatud eesmärkide saavutamiseks, sh vajadusel seadusandluse muutmiseks“. Keskkonnaministeerium märkis eeltoodud vastuses, et pärast arengukava valmimist saavad nad anda lõpliku seisukoha H.O.le kuuluva kinnistu Väo lubjakivimaardla piiridest väljaarvamise kohta.

3.2 Kaebaja müüs Seapaju 1 kinnistu 26.01.2009 müügilepingu alusel OÜ-le Seapaju Arendus. Lepingu eseme ostuhinna tasumises leppisid ostja ja müüja kokku selliselt, et müüja müüb lepingu eseme ostjale hinnaga 6 000 000 krooni, lähtudes seejuures eeldusest, et hiljemalt 3 kalendriaasta jooksul lepingu sõlmimisest väljastatakse ostjale kinnistul lubjakivi kaevandamiseks kaevandamisluba ning et juhul kui mistahes asjaoludel nimetatud tähtaja jooksul kaevandamisluba ostjale ei väljastata, siis ei ületa lepingu esemeks oleva kinnistu õiglane tegelik väärtus 3 200 000 krooni.

4. Kohus saab kaebusest aru nii, et kaebaja käsitleb käesoleval juhul temale tekkinud kahjuna seda müügilepingust tulenevat summat, mille kaebaja oleks saanud ostjale lepingus kokkulepitud tähtaja jooksul kaevandamisloa väljastamise korral, kuid mis jäi poolte vahel kokkulepitud tähtajaks lepingus toodud tingimuste saabumata jäämise tõttu kaebajal saamata.

Eeltoodu valguses jääb kohtule kaebusest selgusetuks, kuidas eelnimetatud Keskkonnaministeeriumi 23.04.2007 ja 21.11.2007 vastused pöördumistele kaebaja subjektiivseid õigusi rikuvad ja kaebajale seeläbi eelpool nimetatud kahju tekitasid. Kõnealuste vastustega Keskkonnaministeerium üksnes vastas kaebaja pöördumistele kehtivatest õigusaktidest lähtuvalt. Ei nähtu, et ministeerium oleks kaebajat suunanud (soovitanud või kohustanud) võtma vastu mingeid konkreetseid otsustusi või tegema tehinguid kaebajale kuuluva kinnisvaraga (Seapaju 1 kinnistuga) ja kaebajale oleks sellest tulenevalt tekkinud mingisugune kahju. Ei ilmne, et ministeerium oleks teinud kaebajale ettekirjutusi tema kinnistu kasutamise osas – Keskkonnaministeerium märkis hoopis, et saab lõpliku vastuse kaebaja poolt esitatud pöördumistele anda alles pärast 21.11.2007 vastuses viidatud arengukava valmimist (eelduslikult 2009.a jooksul); kaebaja aga otsustas kinnistu müüa juba 2009.a jaanuarikuus. Kohtule jääb lisaks eeltoodule arusaamatuks, millist „seadustele mittevastavat informatsiooni“ Keskkonnaministeerium oma kõnealustes vastustes kaebajale väidetavalt edastas.

Keskkonnaministeerium ei saa olla vastutav selle eest, et kaebaja oma kinnistu 26.01.2009 müügilepingus toodud tingimustel müüs ja seeläbi osast kinnistu ostusummast ilma jäi. Kaebaja otsustas vabatahtlikult oma kinnistu müüa, müügilepingus poolte vahel kokkulepitud tingimustel.

Asjaolu, et kaebaja lootis, et hiljemalt 3 aasta jooksul müügilepingu sõlmimisest väljastatakse ostjale kinnistul lubjakivi kaevandamiseks kaevandamisluba, kuid kaevandamisloa taotluse menetlust selle aja jooksul läbi viia ei õnnestunud, ei tähenda, et Keskkonnaministeerium oleks kaebajale varalise kahju tekitanud (st jätnud kaebaja ilma Seapaju 1 kinnistu müügilepingust tulenevast müügitulust). Tallinna Ringkonnakohus selgitas ka juba oma 03.04.2013 määruses haldusasjas nr 3-12-1516 kaebajale, et eraõiguslikud isikud ei saa omavahel haldusorganile siduvalt kokku leppida, millise tähtaja jooksul tuleb haldusmenetlus läbi viia.

Kaebusest nähtuvalt seostab kaebaja tekkinud kahju kaevandamisloa taotluse menetluse peatamisega (mille tõttu jäi kaebajal saamata tsiviilõiguslikust lepingust tulenev tulu), viidates samas kahju tekitavate õigusvastaste toimingutena Keskkonnaministeeriumi 2007.a selgitustele. Kohus märgib, et loogiliselt võttes ei saanud riik kuidagi enne kaevandamisloa taotlemist (2007.a) tekitada kaebajale kaebuses märgitud kahju. Tallinna Ringkonnakohus on 03.04.2013 määruses asjas nr 3-12-1516 kaebajale selgitanud, et kaebaja ja Eesti Vabariigi (Keskkonnaministeeriumi) vahel puudub kaevandamisloa väljastamisega seoses igasugune õigussuhe. Avalik-õiguslik suhe ei saa tuleneda 26.01.2009 sõlmitud kinnistu müügilepingust. Kaevandamisloa taotluse esitas Keskkonnaministeeriumile OÜ Seapaju Arendus, millest tulenevalt on õigussuhe kinnistu uue omaniku ja Keskkonnaministeeriumi vahel ning kahju hüvitamist võimaliku viivituse eest saaks nõuda OÜ Seapaju Arendus, mitte kaebaja. Samas isegi kaevandamisloa taotluse esitajal ei saa taotluse esitamisel tekkida õiguspärast ootust loa saamiseks või loataotluse menetlemiseks kindla tähtaja jooksul. Seega, isegi kui kaebajat saaks lugeda kaebeõigusega isikuks (mis kohtu eelnevate selgituste kohaselt on välistatud), siis tugineks nõue ekslikele eeldustele nagu oleks haldusorgan kohustatud luba väljastama ja tegema seda kaebaja poolt tsiviilõiguslikus lepingus määratletud tähtaja jooksul. Need eeldused on selgelt valed.

Haldusorgani tegevuse peale esitatud hüvitamiskaebuse puhul tuleb kaebeõiguse olemasolu RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt eitada juhul, kui kahju hüvitamise nõude eelduste (vt nt Riigikohtu 26.04.2012 otsus nr 3-3-1-17-12, p-d 7-8) puudumine on asjaoludest tulenevalt ilmselge (nt pole tegemist avaliku võimu kandja tegevusega avalik-õiguslikus suhtes, avaliku võimu kandja tegevus ei saanud rikkuda nõude esitaja õigusi, puudub kahju või ei saa esineda põhjuslikku seost vaidlusaluse tegevuse ja kahju tekkimise vahel). Eeltoodud seisukohale on asunud ka Tallinna Ringkonnakohus oma 23.09.2013 lahendis asjas nr 3-13-990.

Kohus saab kaebuse põhjal eeldada, et kaebaja sõlmis tsiviilõigusliku lepingu, mille pooleks ei olnud Keskkonnaministeerium; tsiviilõiguslikus lepingus leppis kaebaja teise eraõigusliku isikuga kokku tingimuses, mis ei tugine ühelegi avaliku õiguse normile; Keskkonnaministeeriumile ei tulenenud seadusest kohustust kaevandamisluba väljastada ega tähtaega selle väljastamiseks, kuid Keskkonnaministeerium on väljendanud arvamust, et Seapaju 1 kinnistu jääb Väo lubjakivimaardla piiresse ja seal kaevandamine ei ole välistatud; kaebaja ei ole enam Seapaju 1 kinnistu omanik. Seega kaebeõiguse puudumine on ilmne ja kaebus tuleb tagastada.

5. Kaebuse läbivaatamatult tagastamisel riigilõiv tagastamisele ei kuulu (HKMS § 104 lg 5 p 2).

/allkirjastatud digitaalselt/

Kristina Maimann Kohtunik