3-13-1500/14 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Maret Altnurme Otsuse tegemise aeg ja koht 04.12.2013, Tallinn Haldusasja number 3-13-1500 Haldusasi H.A. kaebus Maksuja Tolliameti 17.06.2013 maksuteate nr 409076 tühistamise nõudes. Menetlusosalised Kaebaja – H.A., volitatud esindajad Hiie Marrandi ja Martin Huberg; Vastustaja – Maksuja Tolliamet, volitatud esindaja Egert Übner. Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus. Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus selle avalikult teatavakstegemisest 04.12.2013 arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul (HKMS § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Asjaolud

1. 17.06.2013 esitas Maksuja Tolliamet (MTA) H.A.le maksuteate nr 409076, mille kohaselt on H.A. 2013. a maamaksukohustus 176,80 eurot.

2. 11.07.2013 saabus Tallinna Halduskohtule H.A. kaebus MTA 17.06.2013 maksuteate nr 409076 tühistamise nõudes.

Kaebuse sisu

3. Kaebaja on seisukohal, et maamaksu kogumine peab olema kooskõlas maksevõimelisuse põhimõttega. Maksu tasumine ei tohi omanikku sundida oma omandist loobuma, eriti veel, kui tegemist on inimese koduga. Maksukohustus, mida isik ei ole suuteline täitma, on põhiseadusevastane.

3.1. Maamaksuseaduse (MaaMS) sätted, mis piiravad maksuvabastuse ulatust kodu juures asuva maatüki suurusega, on vastuolus põhiseadusega ja tuleb jätta kohaldamata. Kaebaja leiab, et temalt maamaksu nõudmine on vastuolus põhiseaduse (PS) §-dega 10, 11, 13, 32 ja 33. Kaebaja on pensionär ning maamaksu tasumine võtaks temalt üle poole ühe kuu pensionist. Kaebaja pension on u

380 eurot. Kaebaja põhiõigusi riivab olukord, kus puudub igasugune menetlusnorm maamaksu vabastuste rakendamiseks maksevõimelisuse alusel, st sissetulekust ja ülalpeetavate arvust lähtuvalt.

3.2. Kaebaja sai kinnistu omanikuks pärimise teel. Esimese Eesti Vabariigi ajal ostis kaebaja isa selle maa oma raha eest välja ning ehitas sinna maja. Kaebaja on kogu oma elu selles kodus elanud. Kaebaja on seisukohal, et tema omand ei tähenda tema maksevõimet. Tallinna linna kontekstis on 2253 m2 krunt võib-olla suhteliselt suur, aga antud juhul ei peegelda see kaebaja maksevõimet ega jõukust. Krundi suurus on praegusel juhul pigem paratamatus. Vaatamata oma omandile ei ole kaebaja sellisel määral maksevõimeline, et tasuda igal aastal maamaksu, mis moodustab üle poole tema ühe kuu pensionist.

3.3. Kaebaja on pöördunud seoses koormava maamaksuga Tallinna Linnavalitsuse poole, aga sealt vastati, et linnavalitsus küll mõistab kaebaja muret, aga aidata ei saa, sest maamaks on riiklik maks ja maksukoormus sõltub otseselt riigi poolt kehtestatud õigusaktidest ning maksupoliitikast. Kaebaja märgib, et viidatud vastus ei ole ametlikult MaaMS § 11 lg 5 alusel esitatud taotlusele, aga vaevalt, et vastus oleks teistsugune ka siis olnud, kui kaebaja oleks selle esitanud maksuhaldurile sobivas vormis. Tallinn linn ei ole 2013. a-st alates pensionäridele maamaksust vabastamise võimalust ette näinud (pole vastavat määrust teinud), kuigi MaaMS § 11 lg 5 näeb ette selle võimaluse. Kaebaja on seisukohal, et MaaMS § 11 lg 5 (ega ka lg 7) ei ole seaduslik alus kaebajale taotluse esitamiseks kohalikule omavalitsusele. MaaMS § 11 lg 5 annab normi, mille alusel kohalik omavalitsus võib, kui ta seda soovib, kehtestada täiendava maamaksuvabastuse pensionäridele. Kuna Tallinna linn ei ole seda soovinud, ei ole mingit tähendust ka MaaMS § 11 lg-l 7, mis räägib avalduse esitamisest.

3.4. Kaebaja pöördus Omanike Keskliidu vahendusel AS Edelaraudtee poole ettepanekuga, et nemad hüvitaksid selle maamaksu vahe kaebajale, kuna kaebaja talub suuri ebamugavusi selle tõttu, et tema kodu kinnistu piirneb raudteetammiga. Nende suuline vastus oli eitav.

3.5. Kui kaebaja jätaks oma maksukohustuse õigeaegselt täitmata ning MTA asuks maksuvõlga sisse nõudma, siis arvestades maksukorralduse seaduse (MKS) § 131 lg-st 3 tulenevat kohustust, ei oleks maksuhalduril maksuvõla täitmiseks muid võimalusi, kui pöörata sissenõue kaebaja kinnisasjale, mis tähendaks kaebaja jaoks oma kodust ilmajäämist.

3.6. Krundi suurus sõltub väga paljudest asjaoludest, mis tihti on maaomanikust sõltumatud. Kaebajal ei ole võimalik kinnistut tükeldada, sest see asub vahetult raudtee ääres ning sinna ei lähe ühtegi teed. Kui isegi kaaluda hüpoteetilist tükeldamise varianti, siis see tähendaks kaebaja jaoks seda, et ta peaks tegema oma praegusest koduhoovist tee, et jagamise tulemusel tekkiva tagumise (raudteepoolse) kinnistu omanik pääseks oma maatükile. Kaebaja palub kaebuse rahuldada ning menetluskulud jätta vastustaja kanda.

Vastustaja MTA vastulause

4. Vastustaja on seisukohal, et MaaMS § 11 lg 5 on andnud kohalikele omavalitsustele õiguse täiendavalt vabastada maamaksust riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel pensioni saaja tema kasutuses oleva elamumaa osas. Kaebaja ei ole viidanud sellele, et ta oleks kohalikult omavalituselt täiendavalt maamaksust vabastamist taotlenud.

4.1. Kohalik omavalitsus arvutab keskkonnaministri määruse alusel iga konkreetse maatüki maksustamishinna. Maksuhaldur saadab maamaksuteated välja kohalikult omavalitsuselt saadud andmete alusel, so maksuhaldur arvutab kohaliku omavalitsuse andmete alusel tasumisele kuuluva maamaksu, millest lahutakse kohaliku omavalitsuse poolt edastatud maksusoodustuse summa, sh kodualuse maksuvabastuse summa. Nagu kaebusest nähtub, ei ole kaebaja talle määratud maatüki maksustamishinnaga nõus. Sellisel juhul oli tal võimalus maksustamishinna määramise akt vaidlustada. Maksustamishinna määramise korraldus on eelhaldusaktiks maksuteatele. Haldusmenetluse seaduse § 52 lg 2 järgi kohaldatakse eelhaldusaktile haldusakti sätteid. See omakorda tähendab, et eelhaldusakt on eraldi vaidlustatav. Seetõttu ei saa maksustamishinna määramist maamaksuteate vaidlustamisel vaidlustada.

4.2. MKS 10. ptk sätestab maksuvõla tasumise ajatamise, maksuvõla kustutamise ja mahakandmise korra. Seega on seadusandja võimaldanud maksuvõla tekkimisel maksukohustuse täitmist ajatada ning kehtestanud maksuvõla kustutamise ja mahakandmise korra. Lisaks leiab vastustaja, et kaebuses toodud kinnistu detailplaneeringuga seonduvad asjaolud ei saa olla aluseks maamaksuteate tühistamisele ja maamaksust vabastamisele.

4.3. Kaebaja ei ole kohtumenetluses esitanud selliseid asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et käesoleval juhul oleks maksuhaldur vaidlustatud maamaksuteatega määranud maksusumma valesti. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda.

Kohtu põhjendused

Kohus on seisukohal, et kaebus on alusetu ja rahuldamisele ei kuulu. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.

5. Kaebaja on seisukohal, et MaaMS § 11 lg 1 on vastuolus PS-ga osas, milles maksuvabastus on piiratud 1500 m2-ga ning MaaMS tervikuna osas, mis väljendub menetlusnormi puudumises, millega võimaldataks vähendada maamaksu kohustust lähtuvalt maksevõimelisuse põhimõttest. Kohus kaebaja seisukohtadega ei nõustu. MaaMS § 1 lg 1 kohaselt on maamaks maa maksustamishinnast lähtuv maks. MaaMS § 5 lg 1 kohaselt on maamaksumäär 0,1 kuni 2,5 protsenti maa maksustamishinnast aastas. Maksumäära kehtestab kohaliku omavalitsusüksuse volikogu. Tallinna Linnavolikogu 16. juuni 2011 määrusega nr 23 kehtestati Tallinna linna haldusterritooriumil maamaksumääraks 2,5% maa maksustamishinnast aastas. MaaMS § 11 lg 1 kohaselt on maamaksu tasumisest vabastatud maa omanik tema omandis oleva elamumaa osas linnas, vallasiseses linnas, alevis, alevikus ning üldplaneeringuga kohaliku omavalitsusüksuse või maakonnaplaneeringuga maavanema poolt tiheasustusega alaks määratud alal kuni 0,15 ha ning mujal kuni 2,0 ha ulatuses, kui sellel maal asuvas hoones on tema elukoht vastavalt rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmetele. Oma õiguste riive põhiseaduslike alustena on kaebaja välja toonud PS §-i 32 (omandipuutumatus), §- i 33 (kodu puutumatus) ning leidnud, et määratud maamaks riivab neid põhiõigusi ebaproportsionaalselt (PS § 11). Kaebaja poolt soovitud menetlusnormi puudumise osas on kaebaja lisaks viidanud PS §-le 10 (inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõte) ning §-le 13 (kaitse riigi omavoli eest). Kohtu hinnangul ei piira kaebajale määratud maamaks ebaproportsionaalselt kaebuse esitaja põhiseaduslikke õigusi ega vabadusi ning kaebajale määratud maamaksu ei saa pidada ebamõistlikult suureks. Väiteid, nagu sunniks maamaksu tasumise kohustus teda maaomandist loobuma, ei ole kaebuse esitaja põhistanud ega tõendanud.

6. Et kaebaja väitel on MaaMS § 11 lg 1 põhiseadusega vastuolus, kuna piirab maksuvabastust 1500 m2-ga, saab kohus järeldada, et kaebaja seisukohast tulenevalt on isiku elukoha juures oleva maa maksustamine põhimõtteliselt väär. Kaebaja leiab ka, et talle määratud maamaks on sedavõrd suur, et sunnib omanikku oma omandist loobuma. Kaebaja viitab maksustamise seisukohast olulisele maksevõimelisuse põhimõttele. Maksevõimelisuse põhimõte tähendab seda, et avaliku võimu poolt isikule pandud maksukoormus peab olema vastavuses tema varanduslikust seisundist lähtuvate võimalustega. Kuivõrd maksu kui avalik-õigusliku rahalise kohustuse eripära seisneb selles, et maksu tasumine ei anna isikule õigust nõuda avalikult võimult konkreetset vastusooritust, siis ei ole maksu kehtestamise puhul vajalik tuua välja mingisugust konkreetset sotsiaalset eesmärki, mida laekuva maksutulu arvelt saavutada soovitakse. Maksude kehtestamise eesmärk on üldiste avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks vajaliku tulu saamine ning maksevõimelisuse põhimõttest lähtuv maksustamine tähendab seda, et suurema maksevõimega isikud peavad kandma suurema osa neist kuludest, saamata seejuures maksutuludest rahastavate avalik-õiguslike ülesannete täitmisest enam kasu kui väiksema maksevõime ja sellest tulenevalt väiksema maksukoormusega isikud. Kõrvuti isiku sissetulekuga väljendavad isiku maksevõimelisust ka omand ja tarbimine.

7. Kohus ei nõustu kaebusest ilmneva seisukohaga, et isiku eluaseme juures oleva maa maksustamine maamaksuga on põhimõtteliselt väär. On tõsi, et koduna kasutataval eluruumil ja selle ümber oleval maal on lisaks turuväärtusele inimese jaoks oluline emotsionaalne väärtus, mistõttu ei saa kodu ja selle juurde kuuluvat maad täielikult samastada isikule kuuluva muu varaga. Tõsi on ka see, et konkreetse kaebaja puhul ei pruugi maaomanikuks olek väljendada märkimisväärset jõukust, kuivõrd kaebaja omand on tekkinud pärimise teel. Viimati mainitud asjaolud aga ei tähenda iseenesest, et selliselt tekkinud maaomand tuleks isiku vara hulgast välistada. Põhjendamatu oleks jätta isiku eluase arvestamata isiku maksevõimelisuse hindamisel, kuna tegemist on selget materiaalset väärtust kandva varaga. Ei saa nõustuda seisukohaga, et kodu kui vara maksustamine oleks iseenesest vastuolus inimväärikuse põhimõttega, kodu puutumatuse põhimõttega või omandi puutumatuse põhimõttega. Inimväärikuse põhimõttega oleks eluaseme ükskõik milline maksustamine või muu avalik-õiguslik koormamine vastuolus juhul, kui selle tulemusena ei oleks isikul võimalik elada inimväärsetes tingimustes. Asjaolule, et maksukohustuse tõttu võib maksukohustuslane olema sunnitud korrigeerima oma väljakujunenud harjumusi, ei saa tugineda maksukohustuse vaidlustamisel. MaaMS §-s 11 sätestatud maksusoodustuse kehtestamise eesmärk oli üldteadaolevalt kodualuse maa vabastamine maamaksust ning maksu alt vabastatava maa suuruse määramisel lähtuti keskmise mõistliku elamukrundi suurusest tiheasustusega alal. Seadusandja hinnang, et linnas on selliseks suuruseks 1500 m2, maal aga 2 hektarit, on adekvaatne. Asjaolu, et konkreetse kaebaja maatükki on raske jagada või et see asub raudtee läheduses, ei ole selles kontekstis määrav. Kaebusest nähtuvalt asub kaebuse esitaja eluase Tallinnas 2253 m2 suurusel kinnistul. Tegemist on linna tingimusi arvestades suure kinnistuga ning kuigi sellist maaomandit ei saa käsitada luksuslikuna, ei saa väita sedagi, et sarnase suurusega kinnistul asuvas elamus elamine on kaebuse esitaja jaoks inimväärsete elamistingimuste miinimum. Seega ei saa nõustuda väitega, et sarnase elukoha maksustamine riivaks kaebuse esitaja inimväärikust.

8. Kaebuse esitaja seisukoht, et omandimaks ei tohi olla selline, mis sunnib isikut omandist loobuma, on iseenesest õige. Omandimaks sunniks isikut omandist loobuma juhul, kui omandiga seotud maksukoormus on selle omandi varalist väärtust arvestades ülemäära kõrge. Kohtu hinnangul ei ole maamaks konkreetsel juhul ebaproportsionaalne. Omandimaksu proportsionaalsuse hindamisel ei tule lähtuda mitte omaniku sissetulekutest ja tarbimisharjumustest või nende muutmise vajalikkusest, vaid ennekõike maksustatava omandi tegelikust väärtusest. Kaebuse esitaja väited sellest, et maa on juba kord välja ostetud tema isa poolt, kes ehitas sinna maja ja võitles ka Vabadussõjas, ei oma maa maksustamisel tähtsust. Tuleb tähele panna, et maa maksustamishind – milleks kaebuse esitajale kuuluva maatüki puhul on maksuteate kohaselt 21 160 eurot, ei vasta ilmselgelt Tallinnas Nõmme linnaosas asuva 2253 m2 suuruse maatüki tegelikule väärtusele. Maamaks, mis moodustab 2,5% maa maksustatavast väärtusest aastas, ei sunni isikut omandist loobuma, eeskätt olukorras, kus kohaldamisele kuuluvad MaaMS §-s 11 sätestatud maksusoodustused ehk kus elamu juurde kuuluva keskmise suurusega maatükk on maamaksust vabastatud. Kaebaja maksukoormus on antud juhul suur seepärast, et kaebajal on keskmisega võrreldes väärtuslikum omand (keskmisest linnas asuvast elamukrundist suurem elamumaa). Sellise omandi maksustamine maamaksuga on põhimõtteliselt õigustatud. Kaebuse esitaja ei ole tegelikult ei põhistanud ega tõendanud, et aastas 176.80 euro suurune maamaks, mida on võimalik tasuda kahes osas vastavalt 89 ja 87.80 eurot korraga, sunniks teda enda omandist loobuma või et see moodustaks tema sissetulekust ebaproportsionaalselt suure osa.

9. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et MaaMS kehtiv regulatsioon rikub PS §-des 32 ja 33 sätestatud õigusi omandi ja kodu puutumatusele. Nagu kohus on eelnevalt selgitanud, on kaebaja seisukoht, et vaidlusaluse maamaksu nõudmine on vastuolus maksevõimelisuse põhimõttega, ekslik. Maksevõimelisuse põhimõtet eirav maks oleks vastuolus isiku õigusega omandi puutumatusele, ent omandi puutumatus ei ole piiramatu ning PS § 32 ei keela isiku omandis olevate asjade väärtuse maksustamist. Kohtu hinnangul ei tule väärtuslikku vara omava isiku omandimaksuga maksustamist üldjuhul vältida põhjusel, et isiku sissetulekud on väikesed. Mis puudutab õigust kodu puutumatusele, siis PS § 33 ei anna isikule õigust omada maad ega välista põhimõtteliselt maaomandi maksustamist ka juhul, kui sel maal asub selle isiku kodu. Õigus kodu puutumatusele ei välista maa maksustamist juhul, kui isik on maa väärtusest tuleneva ning selles osas iseenesest õiglase suurusega maamaksukoormuse ning muu vara (nt. sissetuleku) vähesuse tõttu sunnitud elukohta vahetama, veelgi vähem aga juhul, kui see tingib maatüki jagamise ja osalise võõrandamise. Kaebaja on viidanud teatud komplikatsioonidele maa võimaliku jagamise ja võõrandamise osas, kuid ei ole põhjendanud ega tõendanud selle võimatust. Ebamugavus asjaajamisel ja kompromisside tegemise vajadus ei ole võrdväärne võimatusega. Oluline on, et omand ei anna mitte üksnes õigusi, vaid omand ka kohustab. Eeldatakse, et omanik on võimeline haldama oma omandit ja kandma sellega seoses tekkinud kulusid (sh maamaks) ning seda ka juhul, kui see omand juhtub olema isiku kodu.

10. Isik saab halduskohtu poole pöörduda enda subjektiivsete õiguste kaitseks ning ka taotlus õigusnormi põhiseaduslikkuse kontrollimiseks peab olema seotud kaebuse esitaja subjektiivsete õigustega. Ei halduskohtumenetluse seadustik ega põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ei võimalda pöörduda avalik-õigusliku iseloomuga normi põhiseaduspärasuse kontrollimiseks halduskohtu poole nö. populaarkaebusega. Seetõttu ei saa kohus asjas anda hinnangut, kas üleüldse võiks MaaMS olla paindlikum maksuvabastuste kataloogis isikutegruppide maksevõimelisuse hindamisel. Kohus saab hinnata kaebust üksnes kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise kontekstis ning selles osas ei näe kohus, et MaaMS sätestaks põhiseadusevastaseid piiranguid kaebaja maksevõimelisuse hindamisel. Maamaksu näol on tegemist objektiivse maksuga, kus maksubaasiks on maa (vara) väärtus ning sellise maksu puhul on maksukohustuslase subjektiivsete karakteristikute hindamine väiksema tähtsusega. Võttes arvesse siinkohal MaaMS § 11 lg-s 5 sätestatud kohaliku omavalitsuse võimalust vabastada pensioni saajad maamaksu tasumisel lisaks 1500 m2 ulatuses elamumaast ning MKS 10. ptk võimalusi maksuvõla ajatamiseks ning kustutamiseks, tuleb asuda seisukohale, et viidatud normid koosmõjus võimaldavad ka maamaksu määramisel ja sissenõudmisel arvestada isikut subjektiivselt iseloomustavate asjaoludega. MaaMS-s maksumäärade suhteliselt suure vahemiku sätestamine on vajalik selleks, et kohalik omavalitsus saaks maksumäära kehtestamisel arvestada kohalike oludega. Kohalike oludega arvestamise õigus aga ka kohustus lasub kohalikul omavalitsusel ka MaaMS § 11 lg-s 5 sätestatud maksuvabastuse üle otsustamisel. Võib olla tõsi, et Tallinna Linnavolikogu ei ole pensionäride maksuvabastuse kohaldamata jätmisel Tallinna kohalikke olusid mõistlikult arvestanud. Kuna aga pensionäride maksuvabastus on seadusega jäetud kohaliku omavalitsuse otsustada, siis on Tallinna pensionäridest maaomanikel võimalik kaitsta oma seisukohti ja avaldada arvamust eelkõige demokraatliku esinduskogude valimisprotsessi kaudu.

11. Maamaks arvestatakse maa maksustatavalt väärtuselt, mis määratakse kindlaks maa hindamise seaduse alusel läbi viidud maa korralise hindamise tulemuste põhjal. Maa maksustamishinna määrab kohalik omavalitsus ning vastava otsuse näol on tegemist eelhaldusaktiga, mida on võimalik eraldi vaidlustada. See tähendab, et vastuväited, mis puudutavad maamaksu ja maksustatava maa tegeliku väärtuse vahelisi suhteid (raudtee lähedus jms), tuleks esitada vaidluses maa maksustamishinna määramise üle, kuid need vastuväited ei ole asjakohased käesolevas vaidluses.

12. Maksude kehtestamine ja nende suuruse üle otsustamine on PS § 113 kohaselt seadusandja pädevuses. On selge, et kohus saaks isikute maksukoormuse suuruse küsimuses sekkuda vaid juhul, kui maksukohustus oleks ilmselgelt ebaproportsionaalne. Käesoleva otsuse eelmistes punktides toodu põhjal leiab kohus, et kaebuse esitajale maaomandiga kaasnev maamaks ei ole ilmselgelt ebaproportsionaalne ning seega ei saa ilmselgelt tegemist olla ka riigi omavoliga. Maamaks on määratud MaaMS alusel, mis konkreetsel juhul kohtu hinnangul põhiseadusega vastuolus ei ole.

13. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Kuivõrd ei vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ega kuludokumente esitanud, siis menetluskulude väljamõistmise küsimust ei tõusetu ning iga menetlusosalise menetluskulud jäävad tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme Kohtunik