3-13-1682/39 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. detsember 2013, Tallinn

Haldusasja number

3-13-1682

Haldusasi

U.O.i ja E.P.i kaebused Harju maavanema 28.

juuni 2013 korralduse nr 1-1/1269-k tühistamise

nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 11. novembril 2013

Menetlusosalised

Kaebaja: U.O.

Esindajad: Olavi Ollikainen, Pekka Ollikainen

Kaebaja: E.P.

Vastustaja: Harju Maavalitsus

Esindaja: Ahto Pahk

Kolmas isik: Tallinna linn

Esindaja: Kiur Põld

RESOLUTSIOON

1. Jätta U.O.i kaebus rahuldamata.

2. Jätta E.P.i kaebus rahuldamata.

3. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalistel

on

õigus

kohtuotsuse

peale

esitada

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule

hiljemalt

2. jaanuaril 2014 (HkMS § 180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKT

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna

linnakomisjoni 28. märtsi 1994 otsusega nr 2396 on E.P. tunnistatud omandireformi

õigustatud subjektiks Tallinnas Väike-Ameerika tn 24 asunud 1121,93 m2 suuruse endise

kinnistu nr k-546 maa suhtes. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14. märtsi 1994 otsusega nr

2018 on U.O. tunnistatud omandireformi õigustatud subjektideks Tallinnas Väike-Ameerika

tn 18 asunud 1142,55m2 suuruse endise kinnistu nr k-549 maa suhtes. E.P. ja U.O. on

taotlenud eelnimetatud õigusvastaselt võõrandatud maade tagastamist.

2. Harju maavanema 28. juuni 2013 korraldusega nr 1-1/1269-k anti Tallinna linna

munitsipaalomandisse 14 862 m2 suurune maatükk Tallinnas Suur-Ameerika 3 / Väike-

Ameerika 4. See munitsipaalomandisse antud maatükk hõlmab osaliselt ka endiste kinnistuste

nr 546 ja 549 maad. Maa munitsipaalomandisse andmise alusena on maavanema

eelnimetatud otsuses märgitud maareformi seaduse (MRS) § 28 lg 1 punkt 1 ning tuvastanud,

et sellel maatükil asub Tallinna linna omandis olev ehitis (staadion), mis on antud linna

omandisse 31. märtsi 1992 riigivara munitsipaalomandisse üleandmise aktiga nr 20/033 ning

mille koosseisu kuuluvad kummikattega jalgpalliväljak, murukattega jalgpalliväljak, kolm

kaugushüppekasti koos hoovõturadadega, kummikattega jooksurada, kuulitõukesektor,

redelid, tunnel ja piirdeaed. Maavanema otsusest nähtuvalt jäävad osaliselt endisele kinnistule

nr

k-546

järgmised

eelnimetatud

objektidest:

murukattega

jalgpalliväljak

ning

kaugushüppekastid koos hoovõturadadega. Endise kinnistu nr k-549 maale jäävad osaliselt

seesama murukattega jalgpalliväljak, kummikattega jooksurada ja kuulitõukesektor.

KAEBAJATE NÕUDED JA PÕHJENDUSED

3. E.P. ja U.O. esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused, milles taotlevad Harju maavanema

28. juuni 2013 korralduse nr 1-1/1269-k tühistamist.

4. E.P. viitab esmalt sellele, et talle endise kinnistu nr k-546 tagastamise menetlus on kestnud

alates 1994. aasta märtsikuust ning menetluse kestel on vaidlusaluse staadioni piire muudetud

kolmel korral. Samuti on praktika E.P.i hinnangul näidanud, et kesklinna piirkonnas ei püsi

staadionid staadionitena, maa sihtotstarvet muudetakse ning seda hakatakse kasutama muul

otstarbel. E.P. on seisukohal, et vaidlusalust staadioni ei ole aktiivselt kasutatud ja see on juba

aastaid kasutamist mittevõimaldavas seisukorras, mis kinnitab seda, et linnal ei ole tegelikult

huvi ega vajadust kasutada seda maad staadioni jaoks ning seega tuleks maa omandireformi

õigustatud subjektidele tagastada.

5. U.O. viitab samuti sellele, et praktika on näidanud, et sarnaste staadionite maa ei püsi

sotsiaalmaana, vaid need maatükid hoonestatakse. Seejuures viitab kaeaja Tallinnas endise

ETK staadioniga toimunule. U.O. esitas koos kaebusega vaidlusalustest staadionirajatistest

tehtud fotod ning leiab neile viidates, et endist kinnistust nr k-546 läbiv kummist kattega

jooksurada kujutab endast vaid kooldunud ja rullitõmbunud kummimatte, samuti ei saa

sihipäraselt kasutatavaks pidada kõrval asuvat kummikattega harjutusväljakut, kõikjal on näha

läbi asfaltkatte tunginud rohumättaid, mis kokkuvõttes tähendab, et seda poolt staadionist,

mis jääb kummikattega jooksurajast Pärnu maantee poole, pole juba aastaid kasutatud. Ka

U.O. on seisukohal, et staadionirajatiste tegelik seisukord veenab selles, et linnal ei ole

tegelikku huvi ega vajadust kasutada seda maad staadionina ning seetõttu tuleks maa

omandireformi õigustatud subjektidele tagastada.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Harju maavanem vaidleb E.P.i ja U.O.i kaebustele vastu ning taotleb nende rahuldamata

jätmist. Maavanem selgitab, et Tallinna Linnavalitsus esitas Suur-Ameerika tn 3 / Väike-

Ameerika tn 4 maa munitsipaalomandisse andmise taotluse 27. märtsil 2013 ning selle aluseks

oli Tallinna Linnavolikogu 22. detsembri 1999 otsus nr 304. Maavanem viitab

asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lõikele 3 ning Vabariigi Valitsuse 2.

juuni 2006 määruse nr 133 „Maa munitsipaalomandisse andmise kord“ punkti 6 alapunktile 6

ning selgitab, et Tallinna Linnavalitsuse poolt esitatud taotlus vastas nõuetele ning

vaidlusaluse korralduse andmise ajal olid staadionirajatised sellises korras, mis võimaldas maa

munitsipaalomandisse andmist. Vastustaja leiab, et rajatise saaks lugeda kasutusest välja

langenuks, kui seda üldse ei kasutataks, ent kõnealust staadioni on siiski kasutatud. Vastustaja

peab paljasõnaliseks kaebajate väiteid, et staadioni sihipäraselt kasutama ei hakata ning see ala

hoonestatakse. Vastustaja toob ka välja, et vaidlusalune lastestaadion on üks vähestest

sportimise võimalustest Tallinna kesklinnas, kusjuures seda kasutatakse ka käesoleval ajal nii

organiseeritult (näiteks on Tallinna Tõnismäe Reaalkooliga sõlmitud vastavasisuline lepingu

25. augustil 2011) kui ka mitteorganiseeritult ümberkaudsete elanike poolt. Vastustaja toob

välja, et suviti kasutavad ümberkaudsed elanikud staadioni jooksmiseks ning pallimängudeks,

koolid kasutavad staadioni kehalise kasvatuse tundide raames.

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT

7. Kohtumenetlusse kolmanda isikuna kaasatud Tallinna linn peab E.P.i ja U.O.i kaebusi

samuti põhjendamatuteks ning taotleb nende rahuldamata jätmist. Kolmas isik ei pea

asjakohaseks kaebajate seisukohta, et kõnealust maad võidakse tulevikus hakata kasutama

muul otstarbel, kuna antud juhul taotletakse seda munitsipaalomandisse olemasolevate

ehitiste juurde, millisel juhul omab tähtsust vaid see, kas kõnealusel maal asuvad Tallinna

linnale kuuluvad ehitised ning kas maa, mida linn nende juurde taotleb, on nende alune ja

nende teenindamiseks vajalik. Kolmas isik on seisukohal, et vaidlusaluse korraldusega

munitsipaalomandisse antud maal asuvad Tallinna linnale kuuluvad rajatised. Kolmas isik

selgitab, et lastestaadionit kasutab Tallinna Tõnismäe Reaalkool õppetundide läbiviimiseks.

Samuti viitab vastustaja sellele, et Tallinna Linnavolikogu 13. juuni 2013 määrusega nr 29

kinnitatud Tallinna arengukavas aastateks 2014-2020 on ette nähtud Lastestaadioni

arendamine välispordikeskuseks.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leian, et E.P.i ja U.O.i

kaebused ei ole põhjendatud ning tulevad rahuldamata jätta. Maavanem on lõppkokkuvõttes

õigesti tuvastanud, et munitsipaalomandisse taotletaval maal paiknevad Tallinna linna

omandis olevad staadionirajatised, mis vastavad MRS-is sätestatud rajatise tunnustele ning

mille juurde on nende omanikuks oleval kohalikul omavalitsusüksusel õigus saada maa

munitsipaalomandisse vastavalt MRS § 28 lg 1 punktile 1. Leian, et vaatamata

staadionirajatiste halvale tehnilisele seisukorrale ei saa lugeda, et tegemist oleks lagunenud,

kasutusest välja langenud või ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavate ehitistega.

9. MRS § 28 lg 1 p 1 kohaselt antakse munitsipaalomandisse munitsipaalomandis olevate

hoonete ja rajatiste alune ning neid teenindav maa. MRS § 6 lg 3 kohaselt on hooneks või

rajatiseks MRS tähenduses maapinnaga püsivalt ühendatud ehitis ehitusseaduse tähenduses,

samuti lõpetamata ehitis ja ehitise püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud ehitusluba.

Ehitisseaduse (EhS) § 2 lg 1 kohaselt on ehitis aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ja

inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi, kusjuures ehitised jagunevad hooneteks ja

rajatisteks. EhS § 2 lõigetest 2 ja 3 tuleneb, et hoone on väliskeskkonnast katuse ja teiste

välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitis ning rajatis on mis tahes ehitis, mis ei ole hoone,

kusjuures funktsionaalselt koos toimivatest rajatistest koosnevat ehituslikku kompleksi võib

käsitleda ühe rajatisena ning rajatis on muu hulgas ka mere või siseveekogu põhja

süvendamise teel rajatud laevakanal, seikluspark, mänguväljak. Eeltoodud sätetest tulenevalt

saab erinevatest spordirajatistest koosnevat kompleksi käsitada ühe tervikliku rajatisena, mis

iseloomult sarnaneb EhS § 2 lõikes 3 nimetatud seikluspargi või mänguväljakuga. Seisukohta,

et lastestaadioni näol on tegemist tervikliku spordikompleksiga, kinnitab ka haldusasja

toimiku juurde võetud maa munitsipaalomandisse andmise toimikus olev staadioni projekti

osaks olev asendiplaan ning riikliku vastuvõtukomisjoni akt. Iseenesest ei vaidle ka kaebajad

vastu sellele, et tegemist on inimtegevuse tulemusena tekkinud asjaga.

10. MRS § 6 lg 31 kohaselt ei käsitata ehitisena lagunenud ja kasutusest väljalangenud ümbrust

või maastikupilti tunduvalt kahjustavaid ehitisi. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et

Lastestaadioni rajatisi ei ole Tallinna linn parendanud ning eeskätt väliskeskkonnast tingitud

loomuliku kulumise tõttu on nende tehniline seisukord pidevalt halvenenud. Ühtegi tõendit

selle kohta, kas või kui sageli vaidlusalust staadionikompleksi reaalselt sihipäraselt kasutatakse,

ei ole ükski menetlusosaline esitanud. U.O.i poolt esitatud fotodelt nähtub, et

staadionirajatiste loetelus olev kummikattega jooksurada kujutab endast asfaldi- või

betoonilaadse aluspõhjaga rajatist, mille katteks on ilmselt kunagi olnud kummimatid, mis

fotolt nähtuvalt rada enam ei kata, vaid on pigem käsitatavad rajal vedeleva prügina (tl. 22,

23). Samas nähtub fotolt, et eelnimetatud jooksuraja kõrval oleval alal on muru niidetud ning

et vaidlustatud korralduses nimetatud kummikattega jalgpalliväljak (foto tl. 24, staadioni

projekti asendiplaanil nimetatud kui harjutusväljak) kujutab endast asfaldi- või

betoonilaadsest materjalist väljakut, mille pinnast on läbi tunginud mättad. Avalikult

kättesaadavatest

aerofotodest1

nähtuvalt

asuvad

vaidlusaluse

korraldusega

munitsipaalomandisse antud maatüki Väike-Ameerika tänava ja Toom-Kuninga tänava

ristmiku lähedale jäävas nurgas kaugushüppekastid koos hoovõturadadega, mille

hoovõturajad kujutavad endist samuti asfaldi- või betoonilaadsest materjalist rajatisi. Kuigi

pooled pole nende seisukorra kohta konkreetseid tõendeid esitanud, võib eeldada, et nende

seisukord on sarnane U.O.i poolt esitatud fotodel näidatud jooksuraja ja harjutusväljaku

seisukorraga.

1 nt. Maa-ameti kaardiserveri aerofotod: http://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis; Google Maps aerofoto-plaanid:

https://maps.google.com/

11. Riigikohus on MRS § 6 lg 31 tõlgendamise ja kohaldamisega seotud küsimusi käsitlenud

kohtuasjas nr 3-3-1-57-04 tehtud otsuses ning leidnud, et õigusvastaselt võõrandatud maa

õigustatud subjektile tagastamist saab takistada üksnes selliste ehitiste olemasolu, mida

sihtotstarbeliselt kasutatakse või mida on võimalik sihtotstarbele vastavalt kasutada.

Kohtuasjas nr 3-3-1-71-03 selgitas Riigikohus, et rajatis ei pea tingimata kasutuses olema,

kuid seda peab olema võimalik olemasoleval kujul sihtotstarbeliselt kasutada, rajatisteks ei saa

lugeda püsivalt kasutusest välja langenud või mitte kunagi kasutusel olnud rajatisi.

Viimatinimetatud kohtulahend puudutas küll konkreetselt tehnorajatisi ning MRS § 6 lg 31

esimese lause kohaldamist, ent kohtuasjas nr 3-3-1-57-04 tehtud otsuses märkis Riigikohus, et

samadest põhimõtetest tuleb lähtuda ka MRS § 6 lg 31 teise lause tõlgendamisel.

12. Leian, et vaidlusaluse Lastestaadioni rajatiste olemuse ja tehnilise seisukorra kohta

toimikust, menetlusosaliste poolt antud seletustest ning avalikult kättesaadavatest allikatest

nähtuvad asjaolud lubavad asuda seisukohale, et vaidlusalused spordirajatised on

põhimõtteliselt sihipäraselt kasutatavad ning seetõttu ei saa lugeda, et need oleksid kasutusest

välja langenud või lagunenud määral, mis välistaks nende aluse ja nende teenindamiseks

vajaliku maa munitsipaalomandisse andmise ilma nende kordategemiseta. MRS ei sätesta

mistahes ehitustehnilisi või mingisuguseid selgelt mõõdetavaid kriteeriume, millest lähtudes

tuleks hinnata, kas konkreetne hoone või rajatis on lagunenud või kasutusest välja langenud

või mitte. Hoone puhul saab lähtuda sellest, kas see vastab ehitusseaduses nimetatud hoone

tunnustele ehk kas sellel on olemas terviklikud, siseruumi väliskeskkonnast eraldavad

välispiirded. Kui see nii on, ei saa lugeda hoonet lagunenuks ega kasutusest välja langenuks

seetõttu, et hoone konstruktsioonielementide ehitustehniline seisukord on halb või et hoonet

ei ole võimalik mugavalt kasutada eesmärgil, mis talle ehitamisel antud on (näiteks pole

võimalik elamuks mõeldud majas tänapäevases mõttes inimväärselt elada). Rajatise puhul

selliseid objektiivseid kriteeriume seaduses sätestatud ei ole. Küll aga on võimalik rajatise

vastavust MRS § 6 lõigetes 3 ja 31 sätestatule hinnata lähtudes analoogiast eeltoodud hoonet

puudutavate kriteeriumitega ning eeskätt lähtudes sellest, kas kunagi inimtegevuse tulemusena

teatud eesmärgil rajatud objekt on sellisena endiselt tajutav ning põhimõtteliselt

eesmärgipäraselt kasutatav või mitte. Samuti tuleb arvestada ka seda, et seadus eelistab

põhimõtteliselt maareformi käigus maa tagastamisele maa andmist sellel oleva ehitise

omanikule ka siis, kui ehitis on lagunenud või kasutusest välja langenud. Sellisel juhul tuleks

ehitise omanikule anda tähtaeg ehitise kordategemiseks. Selle regulatsiooni eesmärk on vältida

maa andmist ehitise omanikule olukorras, kus ehitist funktsionaalses mõttes omaniku jaokski

tegelikult enam ei eksisteeri.

13. Eeltoodust tulenevalt tuleb sihipäraselt mittekasutatavaks ning lagunenuks või kasutusest

väljalangenuks lugeda selline rajatis, mille eesmärgipärane kasutamine eeldaks olulisel määral

selliste ehitustööde tegemist, mis oleks objekti iseloomu arvestades võrreldavad samasuguse

rajatise algse rajamisega. Juhul kui rajatis oleks eesmärgipäraselt kasutatavaks muudetav aga

sellest väiksemate heakorra- ja hooldustöödega, ei ole põhjust seda pidada lagunenuks ega

kasutusest väljalangenuks. Siinkohal võib tuua analoogia korras näite hoone kohta – kui

hoone katus või vahelaed on sisse langenud, on tegemist lagunenud ehitisega, mille puhul

tuleb enne selle juurde maa erastamist või munitsipaalomandisse andmist lasta see omanikul

korda teha. Seevastu hoone sellised puudused nagu see, et vajumise tõttu ei ole aknad-uksed

mugavalt avatavad, küttekolle ei ole turvaliselt kasutatav, konstruktsioonielemendid on küll

paigas, ent saanud niiskuskahjustusi, ei anna alust lugeda hoonet lagunenuks ega kasutusest

välja langenuks. Käesoleval juhul jääb endise kinnistu nr K-549 maale osa jooksurajast.

Jooksuraja näol on U.O.i kaebusele lisatud fotodelt nähtuvalt tegemist asfaldi- või

betoonilaadse materjaliga kaetud maapinna osaga. Rajatise iseloomu annab sellele eeskätt just

viidatud asfaldi- või betoonilaadne kate, mitte selle peal olnud kummimatid. Rahva- või

koolispordi tarbeks põhimõtteliselt kõlbuliku jooksurajana oleks see objekt kasutatav väheste

koristus- ja heakorratööde tulemusena. Samasugune on olukord ka endisel kinnistul nr K-546

paikneva ühe kaugushüppekastiga ning osaga teise kaugushüppekastini viivast hoovõturajast.

Ka nende osas tuleb nõustuda, et tehniliselt on need halvas seisukorras ning nõudlikumale

sportijale kindlasti mitte vastuvõetavad, ent need on endiselt tajutavad objektidena, milleks

need omal ajal rajati ning seetõttu ei ole neid alust käsitada lagunenutena ega kasutusest välja

langenutena MRS § 6 lg 31 tähenduses. Ka nähtub toimikus olevatelt fotodelt, et jooksuraja

kõrvale jääv ala (nn. murukattega jalgpalliväljak) on niidetud ning sellisena pallimängudeks või

muudeks spordiharrastusteks põhimõtteliselt kasutatav. Kaebajatel on iseenesest õigus, väites,

et Lastestaadion erineb oluliselt tänapäevastest spordiväljakutest ning korrashoitud

koolistaadionitest. See anna siiski alust seisukohaks, et Lastestaadion rajatiste kompleksina

oleks kasutusest välja langenud või lagunenud määral, mis välistaks selle aluse ja selle

teenindamiseks vajaliku maa andmise selle rajatise omanikule.

14. Rajatist ei saa kasutusest väljalangenuks lugeda üksnes seetõttu, et mingil konkreetsel ajal

seda aktiivselt ja eesmärgipäraselt ei kasutata. Kasutusest väljalangenuks saaks rajatist pidada

eelkõige juhul kui seda ei ole väga pikka aega mistahes mõistlikul moel kasutatud ning on

vähemalt aimatav selle omaniku või kasutaja soov seda mitte enam sel otstarbel kasutama

asuda. Käesoleval juhul sellist järeldust teha ei saa. Kolmas isik on esitanud Lastestaadioni

haldava Tallinna Spordihalli ja Tallinna Tõnismäe Reaalkooli vahel on sõlmitud kokkulepe

Lastestaadioni kasutamiseks, samuti nähtub ka kaebaja poolt esitatud fotolt, et vähemalt

teatud määral on niinimetatud murukattega jalgpalliväljaku-ala niidetud.

15. Mis puudutab kaebajate seisukohta, et pärast maa munitsipaalomandisse andmist võidakse

seda hakata kasutama muul otstarbel, kui staadionina, siis selline võimalus ei välista seaduse

kohaselt maa munitsipaalomandisse andmist. MRS § 28 lg 1 p 1 alusel maa

munitsipaalomandisse andmise eelduseks on see, et vastava otsuse tegemise ajal asuvad sellel

kohalikule omavalitsusele kuuluvad ehitised, mis vastavad seaduses sätestatud ehitiste

tunnustele ning maa, mida linn nende juurde taotleb, on nende alune ja nende teenindamiseks

vajalik. Kui see nii on, ei takista maa munitsipaalomandisse andmist võimalus, et need

ehitised kunagi tulevikus lammutatakse ja/või nende asemele mingisugused uued ehitised

püstitatakse. Samas on Tallinna Linnavolikogu kehtestanud 28. juuni 2013 määrusega

Tallinna arengukava aastateks 2014-2020, kus on muuhulgas alleesmärgi [T]änapäevased,

elanikele kättesaadavad sportimisvõimalused ning lai spordiürituste valik saavutamise ühe meetmena

nimetatud ka Lastestaadioni arendamist välispordikeskuseks. See kinnitab põhimõtteliselt

Tallinna linna soovi edaspidi staadionirajatisi parendama ja senisest otstarbekamalt kasutama

asuda. See, kuidas linn reaalselt seda maad kasutama hakkab, ei ole selgelt ette nähtav, ent

maatüki kasutamine tulevikus muul otstarbel või ka selle võõrandamise võimalus ei ole seadus

kohaselt aluseks maa munitsipaalomandisse andmisest keeldumiseks.

16. Viimaks ei saa käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast oluliseks pidada seda, et

kaebajatele õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetlus on kestnud juba väga pikka

aega. Siinkohal ei saa välistada, et Tallinna linn ja selle organid on kõnealuse maa

munitsipaalomandisse taotlemise ning sellest tulenevalt maa tagastamise avalduste

lahendamisega õigusvastaselt viivitanud. Selline õigusvastane viivitus võib olla kaebajatele

põhjustanud või põhjustada edaspidi kahju ning sellest võib neile tuleneda õigus nõuda kahju

hüvitamist, ent see ei välista iseenesest Tallinna linna omandis olevate rajatiste aluse ja nende

teenindamiseks vajaliku maa munitsipaalomandisse andmist ega anna kaebajatele õigust

nõuda õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist.

17. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuste

rahuldamata jätmisega on kohtuotsus tehtud kaebajate kahjuks. Kuivõrd vastustaja ja

vastustaja poolel menetluses osalenud kolmas isik ei ole taotlenud enda kasuks

menetluskulude välja mõistmist, jäävad kõigi menetlusosaliste menetluskulud nende endi

kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik