3-12-656/123 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(8)

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Roos Otsuse tegemise aeg ja koht

2. detsember 2013. a, Tallinn Haldusasja number 3-12-656 Haldusasi I.K. kaebus Keila Vallavalitsuse 4. oktoobri 2011. a korralduse nr 683, 2. veebruari 2012. a korralduse nr 67 ning 22. augusti 2013. a korralduse nr 552 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja – I.K. Vastustaja – Keila vald Kolmas isik – Ü.K. Asja läbivaatamise vorm Kirjalikus menetluses Resolutsioon

1. Jätta I.K. kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 2. jaanuaril 2014. a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 21.11.1997 otsusega nr 11373 loeti omandireformi objektiks õigusvastaselt võõrandatud varana Keila vallas (Vana-Karjaküla mõis) asuv maaüksus Järvehallika 2-a (kinnistu 2740) pindalaga 27,02 ha. Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistati E.K. kogu maa osas (kd I tl 66).

Notar Alar Schultsi 26.05.1998 antud pärimisõiguse tunnistusega on tõendatud, et E.K. pärijaks on tema poeg I.K. ning pärandvara koosneb nõudeõigusest õigusvastaselt võõrandatud Järvehallika 2-a maaüksusele pindalaga 27,02 (kd I tl 64 pöördel).

2. Harju Maavalitsuse infosüsteemide osakonna hooneregistritalituse 02.02.1999 tõendi 2293 kohaselt on Harjumaal, Keila vallas, Tõmmiku külas „Järvallika“ talus asuva elamu omanikuks ½ mõttelises osas I.K. 20.01.1999 kinkelepingu alusel ja ½ mõttelises osas H. K. 03.10.1975 seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse alusel (kd I tl 64).

Notar Heli Mõttuse 24.04.2003 seadusjärgse pärimistunnistuse kohaselt on H. K. pärandvara läinud üle võrdsetes osades Ü.K.le ja A. K.le. Pärimistunnistuse kohaselt koosneb pärandvara ½ mõttelisest osast ehitisest, mis asub Harjumaal, Keila vallas, Tõmmiku külas, Järvallika talus (kd I tl 63).

2(8)

Notar Heli Mõtuse 06.07.2010 pärimistunnistuse nr 2789 kohaselt on A. K. pärijaks Ü.K. (kd I tl 56).

3. Maamõõtja Kaido Emberg koostas 29.03.2004 Järvehallika katastriüksuse piiriprotokolli (kd I tl 59).

Keila Vallavalitsuse 17.05.2004 korraldusega nr 570 tagastati I.K.le 26,17 ha suurune maa-ala Tõmmiku külas vastavalt katastriüksuse plaanile. I.K. omandisse antav maa koosneb õigusvastaselt võõrandatud endise Järvehallika 2-a maaüksuse maast. Ülejäänud I.K.le nõudeõigusena ettenähtud 0,85 ha tagastamine või kompenseerimine otsustati lahendada eraldi korraldusega (kd I tl 57 pöördel ja 58).

I.K. kanti Järvehallika kinnistu omanikuna 02.12.2004 kinnistamisavalduse alusel kinnistusraamatusse 25.01.2005 (kd II tl 14).

4. Maamõõtja Vello Kruus koostas 18.08.2011 Vana-Järvehallika katastriüksuse piiriprotokolli (kd I tl 53 pöördel).

Keila Vallavalitsuse 29.09.2011 korraldusega nr 652 tagastati Harjumaal Keila vallas Tõmmiku külas ½ mõttelist osa 9994 m2 suurusest maa-alast elamumaana õigustatud subjekti I.K. kaasomandisse vastavalt Vana-Järvehallika katastriüksuse plaanile. I.K. omandisse antav maa on osa õigusvastaselt võõrandatud endise Järvehallika 2-a maaüksuse maast. Ülejäänud tagastamata maa kompenseerimine otsustati lahendada eraldi korraldusega (kd I tl 50-51).

Keila Vallavalitsuse 04.10.2011 korraldusega nr 683 moodustati katastriüksus ja võimaldati Harjumaal Keila vallas Tõmmiku külas Vana-Järvehallika ½ mõttelise osa ehitiste omanikul Ü.K.l erastada ostueesõigusega elamu juurde ½ mõttelist osa Vana-Järvehallika maaüksusest (katastriüksuse pindala 9994 m2) (kd I tl 49).

Kinnistusraamatu andmetel on Vana-Järvehallika kinnistu omanikeks I.K. (1/2 kaasomandist) ja Ü.K. (1/2 kaasomandist).

5. Keila Vallavalitsuse 02.02.2012 korraldusega nr 67 määrati I.K.le õigusvastaselt võõrandatud ja tagastamata Järvehallika 2-a maaüksuse eest kompensatsioon summas 109 eurot. Maa maksumuse akti kohaselt määrati kompensatsioon 0,35 ha eest (kd I tl 48).

Keila Vallavalitsuse 22.08.2013 korraldusega nr 552 tunnistati kehtetuks Keila Vallavalitsuse korraldus nr 67 ning määrati I.K.le õigusvastaselt võõrandatud ja tagastamata Järvehallikka 2-a maaüksuse eest kompensatsioon summas 160 eurot. Maa maksumuse akti kohaselt määrati kompensatsioon 0,50 ha eest (kd II tl 38).

6. I.K. esitas 29.03.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse. Pärast kaebuses puuduste kõrvaldamist võttis Tallinna Halduskohus menetlusse järgmised nõuded:

- tühistada Keila Vallavalitsuse 04.10.2011 korraldus nr 683 ostueesõigusega erastamise kohta;

- tühistada Keila Vallavalitsuse 02.02.2012 korraldus nr 67 kompensatsiooni määramise kohta;

- tühistada Keila Vallavalitsuse 22.08.2013 korraldus nr 552 varasema 02.02.2012 korralduse nr

67 tühistamise ja kompensatsiooni määramise kohta. Kohus tagastas 16.07.2012 määrusega (kd I tl 104) kaebuse nõude tuvastada Keila Vallavalitsuse toimingu – Järvehallika 2-a maa tagastamise menetluse läbiviimisega viivitamine – õigusvastasus. Määrus on jõustunud.

3(8)

Kohus võttis 30.11.2012 määrusega menetlusse kaebaja nõude tühistada Keila Vallavalitsuse 29.09.2011 korraldus nr 652 (kd I tl 137). Kohtu 30.01.2013 määrusega jäeti kaebaja taotlus kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata ning lõpetati Keila Vallavalitsuse 29.09.2011 korralduse nr 652 tühistamise nõudes haldusasja menetlus (kd I tl 170). Määrus on jõustunud.

7. Kaebaja taotles algses kaebuses samuti 29.09.2011 ehitisregistrisse tehtud kande tühistamist. Kohus jättis selle nõude käiguta ja selgitas 18.05.2012 määruses, et võimalik on üksnes tuvastamisnõue, milleks peab kaebajal olema põhjendatud huvi. Kaebaja ei teavitanud kohut, et ta soovib ehitisregistri kande õigusvastasuse tuvastamist.

Kaebaja taotles algses kaebuses samuti 18.08.2011 koostatud katastriüksuse plaani (kd I tl 8-9) tühistamist. Kohus jättis selle nõude käiguta ja selgitas 18.05.2012 määruses, et kaebajal on võimalik taotleda üksnes Maa-ameti toimingu õigusvastasuse tuvastamist, mis ei tingi katastriüksuse plaani kehtetuks tunnistamist. Kaebaja eesmärgile vastab nõue taotleda Keila Vallavalitsuse 29.09.2011 korralduse tühistamist, kuna katastriüksuse plaan on korralduse aluseks.

Kohus on kaebajale selgitanud, milliseid nõudeid saab halduskohtule esitada (05.04.2012 määrus ja 15.06.2012 määrus) ning, et halduskohtusse ei ole võimalik pöörduda selgituste küsimiseks. Kaebajal on võimalik selgituste küsimiseks pöörduda Keila Vallavalitsuse poole.

Kohus selgitas 27.03.2013 istungil, et kaebaja vajab õigusteadmistega isikut, kuna kohus ei saa asuda kaebaja esindaja rolli. Kaebajal tuleks võtta endale esindaja (kd I tl 186-188). Kohus kordas sama soovitust ka 17.06.2013 määruses ja edastas kaebajale tutvumiseks ja soovi korral esitamiseks riigi õigusabi taotluse (kd II tl 1-7).

8. Kaebuse põhjendused:

1. Vastustaja 17.05.2004 korraldusega nr 570 tagastati kaebajale 26,17 ha suurune katastriüksus, kuid kaebaja arvates oleks pidanud tegelikult tagastama 25,17 ha ehk „väljakande“ osa võrra vähem. Korralduse kohaselt jäi kaebajale tagastamata 0,85 ha, mille tagastamist ta ootas 7 aastat. Kui Vana-Järvehallika maaüksus (ehk väljakanne) mõõdeti, siis kaebaja üllatuseks ei olnud selle suuruseks enam 0,85 ha, vaid 0,9994 ha. Mõõdeti aga samade piiritähiste järgi, mille alusel mõõdeti ka Järvehallika katastriüksus. Kaebajale ei ole arusaadav, kuidas on maaüksuse suurus vahepeal muutunud. Vallavalitsus ei andnud võimalust kontrollmõõdistamisteks. Kui 2004. aastal andis mõõdistamisteks raha riik, siis 2011. aastal pidi mõõdistamise eest tasuma kaebaja.

2. Kaebaja on seisukohal, et tegelikult jääb 0,85 ha maad, mis jäi talle tagastamata, riigimaantee T- 11195 alla, mille kompenseerimiseks kirjutas kaebaja avalduse, kuid mida toimikus ei ole. See maa on kaebajale siiani kompenseerimata.

3. Vastustaja 02.02.2012 korraldus on õigusvastane, kuna 9994 m2 ½ mõtteliseks osaks ei saa olla 0,35 ha, millest lähtuvalt on kompensatsiooni suurus arvutatud. Pealegi on Keila vallavalitsus 0,5 ha maa maksumuseks määranud 580 eurot. Seega ei saa 0,35 ha maa kompensatsioon olla 109 eurot.

4. Kaebajale ei ole arusaadav, kellelt ostab kolmas isik 9994 m2 ½ mõttelist osa kinnistust. Vana- Järvehallika katastriüksus on moodustatud samale kinnistule, mis on kaebajale juba tagastatud ehk ühe kinnistu peale on moodustatud teine kinnistu. Vastustaja on müünud kaebajale kuuluvast kinnistust 0,5 ha kolmandale isikule. Kaebajale tagastati 2004. aastal 26,17 ha ja 01.06.2012 9994 m2, mis on kokku 27,17 ha. Kaebaja on pärinud talu suurusega 27,02 ha. Kuna Järvehallika kinnistu suurust ei ole muudetud, siis ei ole kaebajale arusaadav, kus asub see 1500 m2 maad.

9. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

4(8)

1. Vastustaja on kompensatsiooni määramisel lähtunud maareformi seaduse (MaaRS) § 6 lg-st 1 ja §-st 13. Kaebajale tagastati 17.05.2004 korraldusega maa suurusega 26,17 ha ja seega lähtuti kompensatsiooni maksmisel suurusest 0,85 ha, kuna Vana-Järvehallika katastriüksust ei olnud mõõdistatud. Sellest arvestati maha 29.09.2011 korraldusega tagastatud maa suurusega 0,5 ha ja seega oli kompensatsiooni aluseks 0,35 ha. Kaebaja arvab ekslikult, et kui maa maksumuseks on

580 eurot, siis talle ka vastav summa kompenseeritakse.

2. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ p-dele 56, 56.5, 56.6 ja 57 sai ja pidi vastustaja 2004. aastal tegema maa tagastamise otsuse esitatud materjalide ja õigustatud subjekti tellitud maamõõtja moodustatud katastriüksuse plaani põhjal.

3. Vastustaja ei ole müünud kaebajale kuuluvat maad, vaid otsustas 04.10.2011 korraldusega Vana- Järvehallika katastriüksuse ostuõigusega erastamise kolmandale isikule. Vastustaja 17.05.2004 korralduses märgitud 0,85 ha ei ole Vana-Järvehallika maaüksuse suurus, vaid kaebaja nõudeõiguse ja talle tagastatud maatüki suuruse vahe. Seda 0,85 ha ei registreeritud Maa-ametis 2004. aastal, vaid alles 2011. aastal pärast mõõdistamistoiminguid suurusega 9994 m2. Vastustaja tugines ostueesõigusega erastamisel MaaRS § 6 lg 2 p-le 3, § 9 lg-le 1, §-le 13 ning § 221 lg-tele 1 ja 4, kuna Ü.K. on ½ mõttelise osa ehitiste omanik Vana-Järvehallika maaüksusel.

4. Kaebaja väited, et tegelikult on 0,85 ha maa riigimaantee T-11195 alune maa, mis mõõdeti tema nõusolekul kinnistust välja, ei vasta tõele. Tulenevalt 1935.-1940. a ruutskeemist ei kulgenud Järvehallika 2-a kinnistu ülemine serv sirgjooneliselt, nagu kulgeb tänane riigimaantee. Selleks, et vältida kinnistute ribasust, viidi Järvehallika katastriüksuse piir ja riigimaantee piir kokku ja anti teiselt poolt sama palju maad juurde. Kui see maa oleks veel lahendamata, ei oleks kaebajale saanud kompensatsiooni määrata, sest maa, milleks tal nõudeõigus on, pindala oleks ületatud.

5. Kaebaja väited 2004. aastal maa tagastamise protsessi katkestamise kohta on ebaõiged. Vastustaja oli huvitatud tagastamismenetluse lõpuleviimisest, kuid kaebaja ise ei võtnud vastustajaga ühendust.

10. Kolmanda isikuna menetlusse kaasatud Ü.K. ei ole kohtule oma seisukohta esitanud.

KOHTU PÕHJENDUSED

11. Kohus leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja on haldusmenetluses antud haldusaktidest ja muudest dokumentidest ekslikult aru saanud. Vaidlustatud haldusaktid on õiguspärased ega riku kaebaja õigusi.

12. Käesolevas asjas on vaidluse all üksnes vastustaja 04.10.2011 korraldus nr 683 ostueesõigusega erastamise kohta ning 02.02.2012 korraldus nr 67 ja 22.08.2013 korraldus nr 552 kompensatsiooni määramise kohta.

13. Vastustaja 17.05.2004 korraldus nr 570 Järvehallika katastriüksuse moodustamise ja kaebajale tagastamise kohta ja 29.09.2011 korraldus nr 652 Vana-Järvehallika maaüksusest ½ mõttelise osa tagastamise kohta on kehtivad haldusaktid. Kehtivad haldusaktid on sõltumata võimalikust õigusvastasusest kõigile täitmiseks kohustuslikud, sh haldusorganile endale ja kohtule.

Kaebaja ei ole vaidlustanud vastustaja 17.05.2004 korraldust nr 570. Kohus selgitas 22.10.2013 määruses, et kaebajal on võimalik selle haldusakti vaidlustamiseks esitada eraldiseisev kaebus. Kohus ei lubanud kaebajal kaebust vastava tühistamisnõudega täiendada, kuna kaebaja on juba kahel korral kohtumenetluse käigus oma nõudeid täiendanud ning kaebuse korduv muutmine venitab menetlust. Samuti ei ole kaebaja täitnud kohtu soovitust võtta omale õigusteadmistega esindaja

5(8) või taotleda riigi õigusabi. 17.05.2004 korralduse nr 570 kaebetähtaeg on möödunud ja selle ennistamise võimalused on väga vähesed.

Kohus lõpetas 30.01.2013 määrusega menetluse 29.09.2011 korralduse nr 652 tühistamise nõudes. Kuna menetluse lõpetamise määrus on jõustunud, ei lahenda kohus otsusega ka selle korralduse õiguspärasuse küsimust.

14. Kaebajale kuulub Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 21.11.1997 otsuse nr 11373 ja notar Alar Schultsi 26.05.1998 antud pärimisõiguse tunnistuse alusel õigusvastaselt võõrandatud vara nõudeõigus Keila vallas (Vana-Karjaküla mõis) asuva Järvehallika 2-a (kinnistu 2740) maaüksuse, pindalaga 27,02 ha, suhtes (kd I tl 64 pöördel – 66).

Keila Vallavalitsuse 17.05.2004 korraldusega nr 570 tagastati I.K.le 26,17 ha suurune maa-ala Tõmmiku külas vastavalt katastriüksuse plaanile. I.K. omandisse antav maa koosneb õigusvastaselt võõrandatud endise Järvehallika 2-a maaüksuse maast. Ülejäänud I.K.le nõudeõigusena ettenähtud 0,85 ha tagastamine või kompenseerimine otsustati lahendada eraldi korraldusega (kd I tl 57 pöördel ja 58).

Keila Vallavalitsuse 17.05.2004 korralduse nr 570 lisa (kd I tl 58 pöördel) järgi on Järvehallika katastriüksuse välispiiril 12 piiripunkti ning lisaks on katastriüksusel sisepiir 8 piiripunktiga. Katastriüksuse suuruseks on 26,17 ha. Asjaolu, et katastriüksusel on määratud ka sisepiir, tähendab seda, et sisepiiri sees olevat maa-ala ei ole katastriüksuse koosseisu, sh pindalasse sisse arvestatud. Võrdlusest teiste kaardimaterjalidega (kd I tl 59 pöördel ja tl 102 ning kd II tl 50) tuleneb, et sisepiiriga on tähistatud „Järvhallika“ taluhoonete vahetu ümbrus. Ka Maa-ameti kaardirakenduses (http://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis) toodud kaart vastab algse katastriüksuse joonisele – Järvehallika maaüksusel (katastritunnus 29501:007:0861) on lisaks välispiirile ka sisepiir ja sisepiiri sisse jäävat maa-ala katastritunnusega 29501:007:1774 ei ole Järvehallika maaüksuse koosseisu arvestatud. Seega vastustaja ei tagastanud oma 17.05.2004 korraldusega nr 570 Järvehallika katastriüksuse sisepiiridesse jäävat maa-ala (s.o tänast Vana-Järvehallika katastriüksust), nagu kaebaja on ekslikult järeldanud. Ka kinnistusraamatu registriosast nr 9695702 nähtub, et kaebaja on alates 02.12.2004 Järvehallika kinnistu katastritunnusega 29501:007:0861 ja suurusega 26,17 ha omanik (kd II tl 14). Kaebaja väide, et talle tagastati ka sisepiiri sisse kuuluv maaüksus ning ilma selleta on Järvehallika katastriüksuse suurus ainult 25,17 ha, ei ole ühegi tõendiga tõendatud. Järvehallika katastriüksuse plaanist (17.05.2004 korralduse nr 570 lisa) ei nähtu, et 2004. aastal oleks samuti mõõdistatud sisepiiri sisse jäävat maa-ala ehk tänast Vana-Järvehallika katastriüksust, seega ei saanud seda maatükki kaebajale ka 2004. aasta korraldusega tagastada.

Eeltoodust tulenevat tuleb arvestada ka vastustaja 17.05.2004 korralduse nr 570 teksti edasisel lugemisel. Korralduse kohaselt lahendatakse ülejäänud I.K.le nõudeõigusena ettenähtud 0,85 ha tagastamine või kompenseerimine eraldi korraldusega. Vastustaja on siinkohal ilmselgelt lähtunud arvutuskäigust, et kuna kaebajal oli nõudeõigus 27,02 ha tagastamiseks või kompenseerimiseks ning talle tagastatakse 2004. aasta korraldusega 26,17 ha, siis tuleb kaebaja ülejäänud nõudeõigusena ettenähtud maa tagastamine või kompenseerimine lahendada eraldi korraldusega. Pärast seda, kui kaebajale oli 26,17 ha tagastatud, säilis tal veel nõudeõigus 0,85 ha (27,02-26,17) maa suhtes. Siinkohal ei tähenda 0,85 ha Järvehallika kinnistu sisepiirides oleva kinnistu suurust, vaid kaebaja nõudeõiguse suurust.

15. Kohus jätab tähelepanuta kaebaja väited maa tagastamise menetluse viibimise ja sellega tekkinud kulude kohta. Kohus on selle nõude 16.07.2012 määrusega (kd I tl 104) tagastanud. Määruses oli märgitud vaidlustamisviide. Kaebaja ei ole määrust tähtaegselt vaidlustanud ja seega on määrus

6(8) nõude tagastamise kohta jõustunud. Kohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti sama nõudega kohtusse.

16. Keila Vallavalitsuse 29.09.2011 korraldusega nr 652 tagastati Harjumaal Keila vallas Tõmmiku külas ½ mõttelist osa 9994 m2 suurusest maa-alast elamumaana õigustatud subjekti I.K. kaasomandisse vastavalt Vana-Järvehallika katastriüksuse plaanile.

Korralduse lisa, katastriüksuse plaani (kd I tl 51) kohaselt on korralduse objektiks Vana- Järvehallika katastriüksus. Vana-Järvehallika katastriüksust ümbritseb Järvehallika ning piiripunktide andmed on samased Järvehallika maaüksuse sisepiiri piiripunktide koordinaatidega (kd I tl 58 pöördel). Seega on tegemist Järvehallika maaüksuse sisepiiri sisse jääva maa-alaga, mis on katastriüksuse plaani kohaselt mõõdistatud 2011. aastal. Katastriüksuse suuruseks on 9994 m2. Seega ei ole sisepiiridesse jääva maaüksuse suurus muutunud, nagu leiab kaebaja, vaid kaebaja nõudeõiguse suurus (0,85 ha) ja sisepiiridesse jääva maaüksuse suurus (0,9994 ha) ei lange kokku. Kuna 29.09.2011 korraldus nr 652 on kehtiv ja menetlus selle korralduse tühistamise nõudes on lõpetatud, ei ole kohtul vajalik kontrollida kaebaja väiteid kordusmõõdistamise kohta.

29.09.2011 korraldusega nr 652 tagastati Vana-Järvehallika maaüksusest ½ mõttelist osa kaebajale. Seega jäi ülejäänud ½ mõttelist osa maast veel riigi omandisse (MaaRS § 31 lg 2).

17. MaaRS § 6 lg 2 p 3 kohaselt ei tagastata maad kas osaliselt või tervikuna, kui maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised ning ei lepita kokku hoonestusõiguse või kasutusvalduse seadmises, rendileandmises või muul viisil. MaaRS § 221 lg 5 sätestas 2011. aasta korralduste andmise ajal, et kui mõni ehitise kaasomanikest on maa tagastamise õigustatud subjekt ja maad taotletakse tagasi, siis tagastatakse ja erastatakse sama paragrahvi esimeses lõikes sätestatud ulatuses maa kaasomandisse vastavalt kaasomanike mõttelistele osadele ehitises.

Harju Maavalitsuse infosüsteemide osakonna hooneregistritalituse 02.02.1999 tõendi 2293 kohaselt on Harjumaal, Keila vallas, Tõmmiku külas „Järvallika“ talus asuva elamu omanikuks ½ mõttelises osas I.K. 20.01.1999 kinkelepingu alusel ja ½ mõttelises osas H. K. 03.10.1975 seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse alusel (kd I tl 64). Notar Heli Mõttuse 24.04.2003 seadusjärgse pärimistunnistuse kohaselt on H. K. pärandvara läinud üle võrdsetes osades Ü.K.le ja A. K.le. Pärimistunnistuse kohaselt koosneb pärandvara ½ mõttelisest osast ehitisest, mis asub Harjumaal, Keila vallas, Tõmmiku külas, Järvallika talus (kd I tl 63). Notar Heli Mõtuse 06.07.2010 pärimistunnistuse nr 2789 kohaselt on A. K. pärijaks Ü.K. (kd I tl 56). Seega oli 2011. aastal „Järvhallika“ talus asuva elamu omanikeks ½ mõttelises osas I.K. ja ½ mõttelises osas Ü.K.

Kuna 29.09.2011 korraldusega nr 652 tagastati Vana-Järvehallika maaüksusest ½ mõttelist osa kaebajale ning kaebaja ja kolmanda isiku mõttelised osad ehitises olid võrdsed, tuli ülejäänud ½ osa mõttelisest osast erastada teisele ehitise kaasomanikule, s.o kolmandale isikule.

Kaebaja leiab, et erastamine oli õigusvastane, kuna tegemist oli talle kuuluva maaga, mida vastustaja ei saanud erastada. Kohus on juba eelnevalt kontrollinud, et kaebajale ei tagastatud 2004. aastal Järvehallika maaüksusega koos ka sisepiiridesse jäävat tänast Vana-Järvehallika maaüksust ja see ei olnud seega kaebaja omandis. Ka 29.09.2011 korraldusega tagastati kaebajale üksnes pool Vana- Järvehallika kinnistust. Vana-Järvehallika maaüksuse tagastamine ja erastamine kaebajale ja kolmandale isikule võrdsetes osades on kooskõlas MaaRS § 221 lg-ga 5.

18. Pärast kaebajale Järvehallika maaüksuse täielikku ja Vana-Järvehallika maaüksuse osalist tagastamist, oli kaebajale tagastatud kokku 26,67 ha (26,17+0,5). Seega oli kaebajal vastavalt Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 21.11.1997 otsusele nr 11373 veel nõudeõigus 0,35 ha suhtes.

7(8) Kuna ½ mõttelist osa Vana-Järvehallika maaüksusest erastati kolmandale isikule, ei olnud seda maaüksust võimalik kaebajale tagastada. Kohus leidis otsuse eelmises punktis, et maa erastamine kolmandale isikule on õiguspärane. Kaebaja on ekslikult aru saanud, et talle tagastati 29.09.2011 korraldusega 9994 m2. Tegelikult tagastati talle üksnes pool sellest ehk 0,5 ha. Seetõttu puudub vajadus tuvastada, kuhu on kaebaja meelest 1500 m2 kadunud. Kaebaja arusaam võib olla tingitud tänaseks kustutatud kinnistusraamatu kandest. Kaebaja 14.06.2012 tehtud kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt on kaebaja Vana-Järvehallika kinnistu omanik (kd II tl 12). Kaebaja esitas selle väljavõtte kohtule 30.06.2013. Kohus on kontrollinud kinnistusraamatu seisu ning sealt nähtub, et Vana-Järvehallika kinnistu kaasomanikeks on ½ osas kaebaja ja ½ osas kolmas isik. Kanne on tehtud 11.09.2012 ning see asendab eelmist kannet, kus omanikuks on märgitud üksnes kaebaja (kd II tl 69). Asjaõigusseaduse § 56 lg 1 kohaselt eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust. Ka käesolevas asjas kogutud dokumentidest nähtub, et kaebajale on tagastatud üksnes pool Vana- Järvehallika kinnistust, mitte kogu kinnistu.

19. MaaRS § 13 sätestab, et kui maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kompenseeritakse see maa hindamise seadusega sätestatud korras.

Kaebaja poolt algselt vaidlustatud 02.02.2012 korraldus nr 67 kompensatsiooni määramise kohta tunnistati vastustaja 22.08.2013 korraldusega nr 552 kehtetuks. Uue korraldusega määrati kaebajale suurem kompensatsioon – varasema 0,35 ha asemel 0,50 ha eest. Kuna kaebajal oli pärast maa tagastamist nõudeõigus üksnes 0,35 ha suhtes, ei saa kaebajale 0,50 ha maa eest kompensatsiooni määramine kaebaja õigusi rikkuda.

Kaebaja on vaidlustanud kompensatsiooni suuruse, tuginedes 07.03.2012 maksuteatele (kd I tl 28), kus Vana-Järvehallika maksustamishinnaks on märgitud 580 eurot. Maksuteate kohaselt on maksustamishind arvutatud maa asukohajärgse kohaliku omavalituse poolt Vabariigi Valitsuse 22.05.2001 määrusega nr 179 kehtestatud korras keskkonnaministri 30.11.2001 määrusega nr 50 kinnitatud maa korralise hindamise tulemuste põhjal.

Kaebajale on määratud kompensatsioon suurusega 160 eurot. Õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise akti kohaselt on maa maksumus saadud järgmise arvutuskäigu kaudu: 0,5 ha * 240,56 eur/ha *1,3 = 156,34, mis on ümardatud 160 euroni. Aktist ei nähtu arvutuse täpsemat põhjendust. Kohus leiab, et see ei tingi haldusakti tühistamist, kuna tegemist ei ole kaalutlusõiguse alusel antava haldusaktiga ja arvutuskäik on seaduste alusel tuletatav.

20. MaaRS § 13 kohaselt lähtutakse maa kompenseerimisel maa hindamise seadusest. Maa hindamise seaduse (MHS) § 9 lg 1 kohaselt määratakse õigusvastaselt võõrandatud maa maksumus mittetagastatava maa kompenseerimiseks. MHS § 9 lg 4 järgi on hajaasustusega alal paikneva õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise aluseks maa asukohajärgse valla üldpinna hektari kaalutud keskmine maksustamishind, arvestamata maa maksustamishinda vähendavaid soodustusi. MHS § 9 lg 8 volitab Vabariigi Valitsust kinnitama lõikes 4 märgitud maa maksustamishinna, lähtudes 1993. aasta korralise hindamise tulemustest. Seega ei määrata maa maksustamishinda 2001. aasta kinnitatud maa korralise hindamise tulemuste põhjal, nagu maksuteates, vaid lähtutakse 1993. aasta korralise hindamise tulemustest.

Vabariigi Valitsuse 22.08.2001 määruse nr 276 „Õigusvastaselt võõrandatud maa maksustamishinnad“ lisa 3 „Hajaasustusega alade maa maksustamishinnad“ kohaselt on alates 01.01.2011 Keila vallas maa maksustamishinnaks 241 eurot/ha. Seega on vastustaja ebaõigelt lähtunud maa maksustamishinnast 240,56 eur/ha. Tegemist on enne 01.01.2011 kroonides määratud maa maksustamishinnaga (3764 kr/ha), mis on ümber arvutatud eurodeks.

8(8) Kohus leiab aga, et see ei ole toonud kaasa kaebaja kahjuks väiksema kompensatsiooni määramist. MHS § 10 lg 1 järgi liidetakse hajaasustusega alal paikneva maa kompenseerimisel õigusvastaselt võõrandatud maal kasvanud metsa maksumuse kompenseerimiseks kuni 30% kompenseerimisele kuuluva maa maksumusest Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Vastustaja on seetõttu kompensatsiooni suurendanud.

Lähtudes õigest maksustamishinnast (241 eurot/ha) tulnuks kaebajale määrata kompensatsioon suurusega 0,5 ha * 241 eur/ha *1,3 = 156,65. Kuna vastustaja on kompensatsiooni ümardanud 160 euroni, ei saa vastustaja viga kehtetust maksustamishinnast lähtumisel rikkuda kaebaja õigusi.

21. Kuna Keila Vallavalitsuse 17.05.2004 korraldus nr 570 on kehtiv ja kaebaja ei ole seda vaidlustanud, ei ole kohtul võimalik ka hinnata kaebaja väiteid selle kohta, kas Järvehallika katastriüksuse välispiirid mõõdeti välja õigesti ja kas riigimaantee alla jääv osa on kompenseeritud. Kohus aga peab kaebaja väiteid mitteusutavaks. Arvestades käesolevas kohtuotsuses tuvastatut, on kaebajale kokku tagastatud 26,67 ha ja kompenseeritud 0,5 ha ehk rohkem kui on kaebaja nõudeõigus – 27,02 ha. Kaebaja ei ole ära näidanud, millise tagastatud või kompenseeritud maa arvelt tuleks kaebajale veel täiendav 0,85 ha kompenseerida.

22. Eeltoodust tulenevalt jääb kaebus rahuldamata. Kolmandale isikule maa erastamise korraldus on õiguspärane. Kaebajale kompensatsiooni määramisel ei ole rikutud kaebaja õigusi.

HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud isik, kelle kahjuks otsus tehakse. Sama paragrahvi lg 8 järgi hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Vastustaja ega kolmas isik ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist ja seega jäävad menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Roos