3-13-70089/9 · Tallinna Halduskohus Pärnu kohtumaja

3-13-70089

KOHTUMÄÄRUS

Esialgse õiguskaitse taotluse

lahendamise kohta

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis

Kohtunik Annika Vendik

Määruse tegemise aeg ja koht

29.11.2013 Pärnu kohtumaja

Haldusasja number

3-13-70089

Haldusasi

Siluri Kaevandused OÜ taotlus esialgse õiguskaitse korras

peatada Saare maavanema 03.04.2013 korralduse

nr 1-1/2013/168 kehtivus ning peatada korralduse alusel

toimuva Laimjala vallas Rannaküla külas asuva Saastna tee

maaüksuse munitsipaliseerimise ja maakatastrisse kandmise

menetlus kohtuasja lõpuni

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kirjalikus menetluses

Taotluse esitaja: Siluri Kaevandused OÜ

Esindaja: vandeadvokaat Maksim Greinoman

Vastustaja: Saare maavanem

RESOLUTSIOON

1. Võtta Siluri Kaevandused OÜ esialgse taotlus

menetlusse ja tunnistada vastustajaks Saare maavanem.

2. Jätta rahuldamata Siluri Kaevandused OÜ esialgse

õiguskaitse taotlus.

Määruse punktile 2 võib esitada määruskaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul. Tallinna Halduskohtu

Pärnu kohtumaja kaudu alates määruse kättesaamisest.

ASJAOLUD

Saare maavanema 03.04.2013 korralduse nr 1-1/2013/168 alusel anti Laimjala valla

munitsipaalomandisse Saastna tee alune ning selle teenindamiseks vajalik maa maareformi

seaduse § 28 lg 1 p 1 alusel: Laimjala Vallavolikogu 20.02.2013.a otsuse nr 1-1/1 alusel

taotletav Laimjala vallas Rannaküla külas asuv Saastna tee maaüksus, pindala 0,03 ha,

sihtotstarve transpordimaa, maksustamishind 0,96 eurot; lugeda omandiõigus Laimjala vallale

üleläinuks maaüksuse riigi maakatastris registreerimisest arvates; esitada maaüksused

registreerimiseks Maa-ameti Saare katastribüroole.

Siluri Kaevandused OÜ nimetatud korraldusega ei nõustunud ning esitas 09.09.2013 vaide

ning 11.09.2013 vaide täienduse Saare maavanemale.

3-13-70089

24.11.2013 saabus Tallinna Halduskohtule Siluri Kaevandused OÜ taotlus esialgse

õiguskaitse korras peatada Saare maavanema 03.04.2013 korralduse nr 1-1/2013/168 kehtivus

ning peatada korralduse alusel toimuva Laimjala vallas Rannaküla külas asuva Saastna tee

maaüksuse munitsipaliseerimise ja maakatastrisse kandmise menetlus kohtuasja lõpuni.

27.11.2013 esitas vastustaja seisukohad esialgse õiguskaitse taotluse osas.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

Kaebaja taotleb Saare maavanema korralduse nr 1-1/2013/168 kehtivuse peatamist ning

korralduse alusel toimuva Laimjala vallas Rannaküla külas asuva „Saastna tee“ maaüksuse

munitsipaliseerimise ja maakatastrisse kandmise menetluse peatamist kohtuasja lõpuni.

Taotleja leiab, et tema vaie on perspektiivikas. Siluri Kaevandused OÜ märgib, et lisaks

vaides ja selle täienduses väljatoodud etteheidetele, on ilmne, et korraldus nr 1-1/2013/168 ei

vasta HMS § 56 lg 1- 3. HMS § 56 lg 1- 3 kohaselt kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti

andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Korralduses nr 1-1/2013/168

puuduvad faktiline alus ning maavanema kaalutlused. Ei saa tuvastada, miks otsustati maa

anda munitsipaalomandisse, mitte taasriigistada või erastada. Arusaamatuks jäi, miks

maavanem eiras Laimjala Vallavalitsuse 3. juuni 2002.a. korraldust nr 69 ja Laimjala valla

üldplaneeringut, mis ei näe ette tee ehitamist ega väikeste kinnistute moodustamist. Laimjala

valla üldplaneering ei näe ette ka vastava maa-ala munitsipaliseerimist.

Vastustaja leiab, et esitatud taotlus on põhjendamata ja selle rahuldamine ei ole võimalik.

Vastustajale jääb ebaselgeks, millisel moel takistab Saare maavanema korraldus maa

munitsipaliseerimise kohta Siluri Kaevandused OÜ-l Kurdlaaru kinnistul paikneva maja sihipärast

kasutamist ja rikub sellega viimase omandiõigust. Põhjendused selle kohta on jäetud esialgse

õiguskaitse taotluses esitamata. Tegu on avalikus kasutuses oleva Saastna tee aluse maatükiga,

mis piirneb kaebajale kuuluva Kurdlaaru kinnistuga. Tegu on kohaliku teega, mis on kantud

teeregistrisse numbriga 3 860 156 ja on Saarekülas kasutatav avaliku teena maaomanikega

sõlmitud lepingute alusel. Viidatud tee tagab juurdepääsu ka kaebaja kinnistule ja see eksisteeris

selles asukohas juba enne, kui kaebaja ostis Kurdlaaru kinnistu ja ehitas sellele elamu. Ka maa

munitsipaliseerimise ettevalmistustega alustati kohaliku omavalitsuse poolt juba varasemalt, 2009.

a kui Laimjala vallavalitsus andis nõusoleku Kurdlaaru maa riigi omandisse jätmiseks.

Tee avaliku kasutuse tagamine on seotud avaliku huviga ja korralduse kehtivuse peatamine võib

seada ohtu tee kasutuse Kurdlaaru kinnistuga piirneval lõigul. Nimelt on Saastna tee maaüksusel

paiknenud tee hetkel hävinud ning seda ilmselt ehitus- ja kaevetööde tõttu naaberkinnistutel. Maa

munitsipaliseerimise peatamine võib seada ohtu tee taastamise kohaliku omavalitsuse poolt ja

takistada seeläbi juurdepääsu naaberkinnistutele. Vastustaja märgib, et kaebajal puudub tõepoolest

õiguslik alus nõuda enda kandmist kinnistusraamatusse Saastna tee maaüksuse omanikuna ka

juhul, kui viidatud korraldus kehtetuks tunnistatakse. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §

112 lõike 3 kohaselt võimalik maa munitsipaliseerimise korralduse kehtetuks tunnistamise korral

taastada endine olukord ja kanda kinnistusraamatusse maa omanikuna riik. Seejärel on võimalik

kinnistusraamatu kanne sulgeda ja taastada maa endine õiguslik seisund. Seega ei ole kaebaja

olukorras, kus tema kaebuse rahuldamise korral oleks kohtuotsuse täitmine võimatu. Vastustaja ei

nõustu taotluses toodud seisukohtadega kaebuse perspektiivikuse ja haldusakti põhjendamise osas.

Vastustaja hinnangul on korralduses nr 1-1/2013/168 esitatud piisava täpsusega selle andmise

õiguslikud ja faktilised asjaolud. Kuna korralduse nr 1-1/2013/168 puhul on tegu soodustava

haldusaktiga, ei pea haldusakti andmise faktilist alust põhjenduses näitama, kui haldusakti

adressaadi taotlus rahuldati ja kolmanda isiku õigusi ega vabadusi ei piirata. Samuti ei riku

korraldus kaebaja õigust tee alust maad erastada juba seetõttu, et kaebaja ei ole kunagi esitanud

taotlust maa ostueesõigusega erastamiseks. Munitsipaalomandisse antava maa puhul ei ole selle

3-13-70089

erastamine MaaRS § 20 lõike 1 alusel võimalik. Vastustaja leiab, et kaebajal puudub õigus saada

Saastna tee maaüksuse omanikuks maareformi seaduses sätestatud alustel ja korras ning seetõttu

ei saa Saare maavanema korraldus nr 1-1/2013/168 rikkuda kaebaja õigusi maa erastamise osas,

samuti ei ole see takistuseks talle kuuluva omandiõiguse realiseerimisel.

Kaebaja ei ole olukorras, kus esialgse õiguskaitse rakendamata jätmine muudaks tema kaebuse

rahuldamise korral kohtuotsuse täitmise eriliselt raskendatuks või võimatuks.

KOHTU PÕHJENDUSED

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 249 lg-st 1 tulenevalt võib kohus igas

menetlusstaadiumis kaebaja põhjendatud taotluse alusel või oma algatusel teha määruse

kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse

kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. HKMS 249 lg 2 kohaselt võib

esialgse õiguskaitse taotluse esitada ka vaidemenetluse ajal.

Käesoleval juhul on taotleja kinnitanud, et on esitanud Saare maavanemale vaide Saare

maavanema 03.04.2013 korralduse nr 1-1/2013/168 tühistamiseks, mis on taotluse esitamise

seisuga lahendamata. Seega on kohtule esialgse õiguskaitse taotluse esitamine lubatud.

Taotlus vastab seaduse nõuetele ning taotleja on tasunud riigilõivu. Seetõttu tuleb esialgse

õiguskaitse taotlus menetlusse võtta. Vastustajaks tuleb tunnistada Saare maavanem.

Vastustaja on esitanud seisukohad esialgse õiguskaitse taotluse osas.

HKMS § 249 lg 3 järgi arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi

ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse

ettenähtavaid tagajärgi. HKMS § 250 lg 2 kohaselt tuleb esialgse õiguskaitse taotlust

põhistada. Kohus võib taotluse esitajalt nõuda oma väidete tõendamist.

Kaebaja taotleb kaevatava korralduse kehtivuse peatamist. Esialgse õiguskaitse vajadust on

taotleja põhjendanud asjaoluga, et kaevatav korraldus takistab kaebajale kuuluval kinnistul

paikneva maja sihtotstarbelist kasutamist, millega riivatakse kaebaja omandiõigust.

Kaebaja ei ole esitatud esialgse õiguskaitse taotlust põhistanud ning välja toonud, kuidas

takistab vaidlustatud korraldus kaebajale kuuluval kinnistul paikneva maja sihtotstarbelist

kasutamist.

Laimjala Vallavolikogu 20.02.2013.a otsuse nr 1-1/1 alusel esitati taotlus Saare maavanemale

anda Laimjala valla munitsipaalomandisse Laimjala vallas Rannaküla külas asuva Saastna tee

maaüksuse, pindalaga 0,03 ha, sihtotstarbega transpordimaa. Tegemist on avalikus kasutuses

oleva Saastna tee aluse maatükiga, mis piirneb kaebajale kuuluva Kurdlaaru kinnistuga. Tee

on kantud teeregistrisse (tee nr 3860156). Vastustaja kinnitusel vaidlusalune tee on kasutatav

avaliku teena maaomanikega sõlmitud lepingute alusel, lisaks kasutab kaebaja ise teed oma

kinnistule pääsemiseks. Eeltoodust tulenevalt jääb kohtule arusaamatuks, kuidas piirab

vaidlustatav korraldus kaebaja omandiõigust olukorras, kus tee on olnud kasutuses avaliku

teena ka varasemalt. Asjaolu, kellele tee kuulub, ei muuda taotluse esitaja jaoks faktilist

olukorda ning ei too kaasa kaebajale mingeid õigusi ja kohustusi.

Vastustaja kinnitusel taotluse esitaja vaidlusaluse maa suhtes ise ostueesõigusega erastamise

avaldust esitanud ei ole.

Kaebaja on esialgse õiguskaitse vajadusena välja toonud ka põhjuse, et taotluse esitajal ei ole

võimalik kaevatava korralduse tühistamisel vaides käsitletud eesmärki saavutada vaidlusaluse

maatüki munitsipaliseerimisel.

3-13-70089

Kohus nõustub taotlejaga, et Saare maavanema 03.04.2013 korralduse nr 1-1/2013/168

jõustumise korral jätkatakse vaidlusaluse maatüki munitsipaliseerimise menetlust, mis päädib

maa omandiõiguse üle minekuga kohalikule omavalitsusele maa riigi maakatastris

registreerimisega (Maa munitsipaalomandisse andmise korra § 9 lg 3). Samas kui lugeda, et

kõik esialgse õiguskaitse taotluses toodud väited võivad kaasa tuua kaevatava korralduse

kehtetuks tunnistamise, ei muuda see taotleja jaoks õiguslikku olukorda.

Teeseaduse § 4 lg 2 järgi avalikult kasutatava tee kasutamisele ning avalikult kasutatavale

teele juurdepääsule kohaldatakse asjaõigusseadust (AÕS). AÕS § 155 lg 1 kohaselt omanik,

kelle kinnisasja läbib avalikult kasutatav tee, ei või takistada ega lõpetada selle tee kasutamist

ka siis, kui tee ei ole kantud kinnistusraamatusse avalikult kasutatava teena.

Seega vaidlusalune teeregistrisse kantud tee oleks endiselt avalik tee, mille alust maad asjas

esitatud tõendite kohaselt taotlejal ei ole võimalik erastada.

Eeltoodut aluseks võttes tuleb esialgse õiguskaitse taotlus jätta rahuldamata.

Annika Vendik

Kohtunik