3-12-2511/72 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. november 2013, Tallinn

Haldusasja number

3-12-2511

Haldusasi

M.V.i kaebus Maksu- ja Tolliameti 8. augusti 2012

vastutusotsuse nr 13-7/104-18 tühistamise nõudes

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 23. oktoobril 2013

Menetlusosalised

Kaebaja: M.V.

Vastustaja: Maksu- ja Tolliamet

Esindaja: Miiko Vainer

RESOLUTSIOON

1. Jätta M.V.i kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalistel

on

õigus

kohtuotsuse

peale

esitada

apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 20.

detsembril 2013 (HkMS § 180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD VASTUTUSOTSUS

1. M.V. oli 9. detsembrist 2009 kuni 27. aprillini 2010 OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo (varasem

ärinimi OÜ ML Investments Group) juhatuse liige. Samal ajal oli nimetatud äriühingu juhatuse

liikmeks ka M. L. 20. veebruaril 2009 tegi Maksu- ja Tolliamet OÜ-le Inimõiguste Kaitse Büroo

maksuotsuse nr 12-5/116 (kd II, tl. 85), kohustades viimast tasuma täiendavalt 9 000 000 krooni

käibemaksu. Maksuhaldur tuvastas selles maksuotsuses, et OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo kajastas

2007. aasta käibedeklaratsioonil sisendkäibemaksu OÜ Gillian nimel 30. septembril 2007

väljastatud arve nr 12 alusel, ilma et seal kajastatud tehingut OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo ja OÜ

Gillian vahel tegelikult toimunud oleks. OÜ Gillian nimel väljastatud arvel nr 12 (kd II, tl. 37) oli

tehingut kirjeldatud järgmiselt: Vastavalt lepingule 24.09.2007 teenus septembri 2007 eest, arve

summa koos käibemaksuga oli 59 000 000 krooni. Viidatud lepingus (kd II, tl. 38) oli aga kokku

lepitud, et OÜ Gillian annab lepingu allkirjastamisel OÜ-le Inimõiguste Kaitse Büroo üle

toornafta ja loodusliku gaasi kaevandamiseks konstrueeritud meremaardlaid projekteerivate ja

tootmiseks vajalike ettevõtete ning isikute kontaktid, samuti nafta- ja gaasijuhtmete uudse

isolatsioonitehnoloogia esialgse kirjelduse ning Vene Föderatsioonis tootmisõigust omava

ettevõtte ning selle võtmeisikute kontaktid. Lisaks kohustus OÜ Gillian lepingu kohaselt selle

allakirjutamisele järgneva 90 päeva jooksul kasutama kõiki tema valduses olevaid vahendeid ja

suhteid selleks, et aidata kaasa sellele, et OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo saaks selle lepingu

punktides nimetatud toodete ja tehnoloogiate ainuesindusõiguse Vene Föderatsioonis.

Maksuhaldur põhjendas OÜ-le Inimõiguste Kaitse Büroo tehtud maksuotsust kokkuvõtvalt

järgmiste asjaoludega:

• OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo raamatupidamises kajastavad tehingut vaid üldsõnaline arve,

samuti üldsõnalised leping ja üleandmise-vastuvõtmise akt ning esitatud ei ole veenvaid

dokumente, mis teenuse tegelikku osutamist kinnitaksid;

• M.V.i ja M. L. seletused tehingu kohta on vastuolulised;

• M.V.i poolt maksuhaldurile esitatud CD-plaadil, mis oli M. V. enda väitel 28. septembril

2007 koostatud üleandmise-vastuvõtmise akti esemeks, olid üksnes erinevate nurkade alt

tehtud fotod naftaplatvormidest ning nende elementidest, kusjuures puuduseid elementide

nimetused, mõõtkavad, projekti autori ja tellija nimed;

• M. L. seletused teenuste saamise kohta on paljasõnalised, ta ei nimetanud ka dokumenti,

mille alusel on talle antud lepingus nimetatud ettevõtete, toodete ja tehnoloogiate

ainuesindusõigus;

• OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo ei lubanud maksuhalduril teha koopiaid kõigist suuliste

seletuste andmisel kaasas olnud dokumentidest;

• kõik OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo poolt 31. oktoobril 2008 maksuhaldurile esitatud

dokumendid on koostatud pärast kontrollimenetluse alustamist ning neil olevad A. L.

allkirjad erinevad sama isiku allkirjadest varasemalt maksuhaldurile esitatud dokumentidel;

• ettevõtte BR Maritime 16. jaanuari 2008 kiri ei kinnita, et see ettevõte tunnustaks OÜ-d

Inimõiguste Kaitse Büroo oma esindajana, nagu väitis M. L. maksuhaldurile suuliselt

seletusi andes;

• OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo ei ole OÜ-le Gillian arvel näidatud summat tasunud;

• varasemates maksuotsustes on maksuhaldur tuvastanud, et OÜ Gillian ei ole sarnaseid

turu-uuringute, konsultatsiooni ja kontaktide vahendamise teenuseid osutanud.

2. 8. augustil 2012 tegi Maksu- ja Tolliamet vastutusotsuse nr 13-7/104-18, kohustades M. L. ja

M.V.it tasuma solidaarselt OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo 573 880,84 euro suuruse maksuvõla.

Vastutusotsuse kohaselt on selle summa näol tegemist OÜ-le Inimõiguste Kaitse Büroo tehtud

20. veebruari 2009 maksuotsusega määratud maksusumma tasumata osaga, mille sissenõudmine

OÜ-lt Inimõiguste Kaitse Büroo ei ole andnud tulemusi. Vastutusotsuses leiti, et M.V. osales

juhatuse liikmeks oleku ajal aktiivselt ettevõtte juhtimises ja tegevuses ning arvestades seda, samuti

ka tema erialast ettevalmistust ja varasemat töökogemust, tuleb tema tegevust valeandmetega

käibedeklaratsiooni esitamisel kvalifitseerida tahtlikuna. Maksuhalduri hinnangul oli M.V.i

tegevuse ja OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo maksuvõla vahel otsene põhjuslik seos, sest kui OÜ

Inimõiguste Kaitse Büroo raamatupidamisarvestuses oleks korrektselt deklareeritud ja täidetud

maksukohustusi ega osaletud maksupettuses, siis ei oleks tekkinud maksuvõlga, mida OÜ

Inimõiguste Kaitse Büroo tasuda ei suutnud.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

3. M.V. esitas 29. novembril 2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Maksu- ja

Tolliameti 8. augusti 2012 vastutusotsuse nr 13-7/104-18 tühistamist. Kaebaja peab esmalt

lubamatuks seda, et vastutusotsuses on maksuhaldur asunud seisukohale, et kaebaja on toime

pannud maksupettuse, kuivõrd sellise väite näol on tegemist kaebaja süüdistamisega

karistusseadusetiku §-des 3891 ja 3892 nimetatud kuritegudes, ent sellekohast süüdimõistvat

kohtuotsust ei ole kaebaja suhtes jõustunud või et tema suhtes oleks läbi viidud

kriminaalmenetlust.

4. Teiseks heidab kaebaja maksuhaldurile ette, et viimane on vastutusotsuse teinud vaatamata

sellele, et kaebaja vaidlustas menetluse käigus talle adresseeritud korralduse nr 13-7/7-104-7,

mille õiguspärasuse üle toimuv kohtumenetlus ei olnud vastutusotsuse tegemise ajaks lõppenud.

Samuti leiab kaebaja, et isegi kui maksuhalduri käsitlus, mille kohaselt oli OÜ Gillian ja OÜ

Inimõiguste Kaitse Büroo vaheline tehing fiktiivne, oleks õige, jääb arusaamatuks, kuidas saab

fiktiivsest tehingust tekkida maksukohustus. Kaebaja toob ka välja, et talle teadaolevalt ei ole

maksuhaldur pidanud vajalikuks korrigeerida sama tehingu teise poole käibemaksuarvestust ning

asunud viimase poolt deklareeritud käibemaksu sisse nõudma. Kaebaja hinnangul on tegemist

topeltmaksustamisega, mis on vastuolus käibemaksu olemusega ning Riigikohtu poolt haldusasjas

nr 3-3-1-63-06 võetud seisukohtadega.

5. Kohtuistungil jäi kaebaja kaebuse juurde, selgitades täiendavalt, et konkreetse tehinguga tema

OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo juhatuse liikmena otseselt kokku ei puutunud ning Venemaa-

suunalise äritegevusega tegeles ettevõttes M. L. Kaebaja selgitab, et tal ei tekkinud mingit

kahtlust, mis sundinuks teda teise juhatuse liikme tegevust üle kontrollima. Samas selgitas

kaebaja, et oli veendunud Venemaa-suunalise äritegevuse tegelikkuses, sest sellega seoses oli

võetud laenusid, mille tagatiseks olid juhatuse liikmed pantinud oma vara ning ta ise oli suhelnud

Venemaa äripartneritega. Puutuvalt maksuhalduri seisukohta, et OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo ei

esitanud tehingut tõendavaid dokumente, viitas kaebaja 31. oktoobril 2008 toimunud suuliste

seletuste andmise protokollile, kust nähtub, et M.L. ja R.P. andsid detailseid selgitusi selle tehingu

ja lepingu täitmise kohta ning R.P.l olid kaasas dokumendid, millest nähtus lepingu eseme

üleminek OÜ-lt Gillianilt OÜ-le Inimõiguste Kaitse Büroo, ent neid dokumente ei saanud

konfidentsiaalsusklausli tõttu maksuhaldurile anda ega neist koopiaid teha.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Maksu- ja Tolliamet vaidleb M.V.i kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastustaja on seisukohal, et nii OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo maksuvõla tekkimisega seotud

asjaolusid kui ka M.V.i vastutuskohustuse aluseks olevaid asjaolusid on nii vastutusotsuses kui

selles viidatud OÜ-le Inimõiguste Kaitse Büroo tehtud maksuotsuses, samuti vastutusotsuse

kohta tehtud vaideotsuses piisava põhjalikkusega käsitletud ning kohtumenetluses ei ole ei ole

M.V. esitanud uusi väiteid, mille osas maksuhaldur ei oleks juba seisukohta kujundanud.

Vastustaja on seisukohal, et maksukorralduse seaduse (MKS) §-st 150 tulenevalt on kaebaja

ülesanne tõendada asjaolud, mis lükkaksid ümber maksuhalduri poolt tuvastatud asjaolud.

Vastustaja ei nõustu kaebaja hinnanguga, nagu oleks kaebajat vastutusotsuses süüdistatud kuriteo

toimepanemises ning selgitab, et sõnaga „maksupettus“ kirjeldatakse kõige jämedamaid

maksualaseid õigusrikkumisi, ent selle mõiste kasutamise eelduseks ei ole isiku kriminaalõigusliku

vastutuse tuvastamine. Samuti leiab vastustaja, et kaebajale tehtud korraldust nr 13-7/108-8 ei ole

kehtetuks tunnistatud, vaid selle täitmise tähtaega üksnes pikendati. Vastustaja selgitab, et

kaebajale on tagatud ärakuulamisõigus sellega, et talle edastati enne vastutusotsuse tegemist

vastutusotsuse projekt, mille kohta tal oli võimalus esitada oma arvamus ja vastuväited.

Kohtuistungil jäi vastustaja samuti oma vastuväidete ning vastutusotsuses ja vaideotsuses

kajastatud seisukohtade juurde.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses

seoses, leian, et M.V.i kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Maksuhaldur on

nõuetekohaselt tuvastanud nii OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo maksuvõla tekkimise kui ka

asjaolud, mis kinnitavad kaebaja vastutuskohustuse tekkimist OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo

maksuvõla eest. Kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väiteid ning viidatud tõendid ei lükka

maksuhalduri poolt tuvastatut ümber.

8. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 40 lõikes 1 on sätestatud, et kui seaduslik esindaja rikub

tahtlikult või raskest hooletusest MKS §-s 8 nimetatud kohustusi, vastutab ta selle tõttu tekkinud

maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. MKS § 8 lg 1 kohaselt on juriidilise või

füüsilise isiku seaduslik esindaja kohustatud tagama esindatava MKS-ist ja maksuseadusest

tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. MKS § 96 lg 1

kohaselt teeb maksuhaldur vastutusotsuse maksuvõla sissenõudmiseks kolmandalt isikult, kes

seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest. Sama

paragrahvi 5. lõikest tuleneb, et vastutusotsuse võib teha maksusumma määramise aegumistähtaja

jooksul ning juriidilise isiku juhatuse liikmele võib teha vastutusotsuse alles pärast seda, kui

maksumaksja või maksu kinnipidaja suhtes on alustatud sissenõudmist MKS § 130 lõike 1

punktis 6 sätestatud viisil ning selle tulemusel ei ole õnnestunud kolme kuu jooksul võlga sisse

nõuda või kui maksumaksjale või maksu kinnipidajale on välja kuulutatud pankrot. MKS § 96 lg

6 kohaselt ei tehta vastutusotsust kui maksuvõlga ei ole tekkinud, maksuvõla sissenõudmine on

aegunud või maksuvõlg on kustutatud. MKS § 32 kohaselt on maksuvõlg maksukohustuslase

poolt tähtpäevaks tasumata jäetud maksusumma, tähtpäevaks tasumata jäetud maksusummalt

arvestatud intress ning tollivõlast tulenev tähtpäevaks tasumata maksusumma ja sellelt arvestatud

intress.

9. Eeltoodud sätetest tulenevalt tuleb juriidilise isiku juhatuse liikmele vastutusotsuse tegemiseks

tuvastada, kas juriidilisel isikul on tekkinud maksuvõlg, mille sisse nõudmine juriidiliselt isikult ei

ole osutunud võimalikuks, kas see juhatuse liige on tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud

kohustust tagada juriidilise isiku maksukohustuste täitmine ning kas sellise kohustuse rikkumise ja

maksuvõla tekkimise vahel on põhjuslik seos. Esindajale vastutusotsuse tegemise esmaseks

eelduseks on niisiis esindatava maksuvõla olemasolu. Käesoleval juhul on maksuhaldur OÜ

Inimõiguste Kaitse Büroo maksuvõla tuvastanud 20. veebruaril 2009 tehtud maksuotsuses nr 12-

5/116. Vaidluses vastutusotsuse üle on vastutusotsuse adressaadil õigus vaidlustada ka

juriidilisele isikule tehtud maksuotsuses tuvastatud asjaolusid, sõltumata sellest, et juriidiline isik

maksuotsust vaidlustanud ei ole.

10. Eestis tekkinud maksustatava käibe (käibemaksuseaduse (KMS) § 1 lg 1 p 1) puhul on KMS §

29 lõikest 1 tulenevalt maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluvaks käibemaksusummaks

maksustamisperioodil maksustatava käibena kvalifitseeruvatelt tehingutelt või toimingutelt

arvestatud käibemaks, millest on maha arvatud maksustatava käibe tarbeks […] kasutatava kauba

või teenuse sama maksustamisperioodi sisendkäibemaks. Sisendkäibemaks on määratletud KMS

§ 29 lõikes 3 ning käesoleva vaidluse seisukohast on tähtis selle lõike esimene punkt, mille

kohaselt on sisendkäibemaksuks teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või

teenuse eest tasumisele kuuluv käibemaks.

11. Vaidlust ei ole selles, et 2007. aasta septembrikuus olid nii OÜ Gillian kui OÜ Inimõiguste

Kaitse Büroo registreeritud käibemaksukohustuslastena. Leian, et OÜ Gillian 30. septembri 2007

arve nr 12 vastab formaalselt KMS § 37 lõikes 7 loetletud tunnustele. See, et arvel on teenust

kirjeldatud üldsõnaliselt, ei annaks eraldivõetuna alust seisukohaks, et sellise arve alusel ei tohi

ostja sisendkäibemaksu maha arvata. Maksustamise aluseks on aga reaalsed majanduslikud

sooritused, mitte üksnes formaalsetele nõuetele vastavate dokumentide olemasolu. Arve, mis ei

kajasta tegelikku majanduslikku sooritust või kajastab seda valesti, ei vasta raamatupidamise

seaduse § 7 lg 1 punktis 3 ning KMS § 37 lg 7 punktis 5 sätestatud nõuetele.

12. Eelviidatud KMS § 29 lõikest 3 tulenevalt on sisendkäibemaksu arvestamise eelduseks see, et

tehingu esemeks olev kaup või teenus on soetatud teiselt käibemaksukohustuslaselt. Seega

vaidluse korral, kas ostjal on konkreetse arve alusel õigus sisendkäibemaksu arvestada, tuleb

tuvastada, kas ostja on arvel näidatud kauba või teenuse reaalselt saanud ning kas ta on saanud

selle käibemaksukohustuslaseks olevalt ettevõtjalt. Kui leiab tuvastamist, et ostja on kauba või

teenuse saanud, ent müüjaks pole olnud arvel näidatud isik, on võimalik kontrollida seda, kas

ostja teadis või pidi teadma, et arve esitaja ei ole kauba tegelik müüja. MKS § 83 lõikes 4

sätestatakse, et näilikku tehingut ei võeta maksustamisel arvesse. Kui näilik tehing tehakse teise

tehingu varjamiseks, kohaldatakse maksustamisel varjatud tehingu kohta käivaid sätteid. Viidatud

normist tuleneb, et kui leiab tuvastamist, et vaidlusalusel arvel kajastatud tehingut pole üldse

toimunud ning ei leia tuvastamist ükski teine reaalne majanduslik sooritus, mille varjamiseks

selline arve koostati, ei saa ostjal arve alusel sisendkäibemaksu arvestamise õigust ühelgi juhul

olla. Kuna näilikku tehingut, mida ei ole tehtud mingi teise tehingu varjamiseks, maksustamisel

ühelgi juhul arvesse ei võeta, siis ei saa sellest tuleneda ka maksustamise aspektist mingeid õigusi

või kohustusi kummalegi näiliku tehingu poolele. Kui sellise tehingu alusel on toimunud näiteks

käibemaksu ülekandmine või nõuete tasaarvestamine, tuleb need tagasi täita. Selliselt on MKS §

83 lg 1 esimeses lauses nimetatud näilikku tehingut maksustamise apsketist käsitletud ka Tallinna

Ringkonnakohtu poolt kohtuasjades 3-10-2629 ning 3-08-2319 tehtud otsustes. Eeltoodust

tulenevalt ei saa näiliku tehingu kohta vormistatud arvel ostjana märgitud isik õigustada arve

alusel sisendkäibemaksu maha arvamist ka sellega, et sel arvel müüjana märgitud isik on sellesama

arve alusel tasumisele kuuluva käibemaksusumma oma käibemaksuarvestuses deklareerinud või

lausa tasunud.

13. Leian, et maksuhaldur on nii vaidlusaluses vastutusotsuses kui ka seal viidatud OÜ-le

Inimõiguste Kaitse Büroo tehtud maksustuses põhjendatult ning menetluses kogutud tõenditele

tuginedes tuvastanud OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo maksuvõla olemasolu. Maksuhaldur on

õigesti leidnud, et tehingut OÜ Gillian ja OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo vahel reaalselt ei

toimunud ning OÜ Gillian 30. septembri 2007 arve nr 12 väljastati üksnes käibemaksupettuse

toimepanemise eesmärgil. Ka vastutusotsuse tegemise menetluses ei ole kaebaja esitanud

täiendavaid tõendeid, mis kinnitaksid vaidlusaluse tehingu toimumist. Asjakohatu on kaebaja

väide, et talle jääb arusaamatuks, kuidas saab tühisest tehingust tekkida maksukohustus. Antud

juhul tekkis OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo maksuvõlg sellest, et nimetatud äriühing vähendas

lubamatult tasumisele kuuluva käibemaksu summat sisendkäibemaksu võrra selleks kõlbmatu

arve alusel. Tõdemusest, et isikul ei ole sisendkäibemaksu maha arvamiseks õigust, tähendab, et

tal on kohustus tasuda käibemaksu rohkem, kui ta deklareeris. Kuivõrd allpooltoodud põhjustel

on leidnud tuvastamist, et tegelikult OÜ Gillian arvel nr 12 kajastatud tehingut ei toimunud, siis

ei oma OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo sisendkäibemaksu maha arvamise õiguse seisukohast juba

eeltoodud põhjustel mingit tähtsust see, kas OÜ Gillian vastava arve alusel tasumisele kuuluva

käibemaksu enda käibemaksuarvestuses deklareeris või mitte.

14. Maksuhalduri seisukohta, et OÜ Gillian OÜ-le Inimõiguste Kaitse Büroo tegelikult 30.

septembri 2007 arvel nr 12 nimetatud teenuseid ei osutanud, kinnitab vastava tehingu kohta

sõlmitud lepingu ja koostatud arve üldsõnalisus, samuti asjaolu, et puuduvad mistahes tõendid,

mis saaksid usutavalt kinnitada, et kaebaja poolt OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo nimel

allkirjastatud üleandmise-vastuvõtmise aktis nimetatud andmed ja dokumendid oleksid tegelikult

üle antud. Põhjendatult on maksuhaldur viidanud ka sellele, et vaidlusaluse arve alusel OÜ

Inimõiguste Kaitse Büroo OÜ-le Gillian tasunud ei ole. Kokkuvõttes on maksuhaldur

põhjendatult leidnud, et ei OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo maksumenetluses ega kaebaja suhtes

läbi viidud vastutusotsuse menetluses ei ole olnud võimalik leida ühtegi teiste allikate kaudu

kontrollitavat asjaolu, mis kinnitaks, et OÜ Gillian oleks OÜ-le Inimõiguste Kaitse Büroo

reaalselt 50 000 000 krooni eest mingisuguseid teenuseid osutanud. OÜ-le Inimõiguste Kaitse

Büroo tehtud maksuotsuses on maksuhaldur kogutud tõendeid piisava põhjalikkusega

analüüsinud. Nõustun selle analüüsi järeldustega ega pea vajalikuks seda siinkohal korrata.

Kohtumenetluses ei ole kaebaja esitanud ühtegi uut tõendit, mis maksuhalduri seisukoha ümber

lükkaks.

15. MKS § 150 lõikes 1 sätestatakse, et maksuteates või maksuotsuses määratud maksusumma

vaidlustamise korral lasub maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati

valesti. See kohustus laieneb ka vastutusotsuse adressaadile, kes soovib vaidlustada esindatavale

varem tehtud maksuotsuses tuvastatud asjaolusid. Konkreetseid majandustehinguid kajastavad

tõendid saavad algselt olla tehingu poolte valduses või neile teada. Maksuhalduri ülesanne on

MKS §-st 11 tuleneva uurimispõhimõtte kohaselt koguda tõendeid ja tuvastada maksukohustuse

seisukohast tähtsad, seejuures nii maksukohustust suurendavad kui seda vähendavad asjaolud.

Tõendada on üldjuhul võimalik aga positiivseid asjaolusid ehk mingisuguse sündmuse toimumist

või teo tegemist. Negatiivse asjaolu ehk sündmuse mittetoimumise tõendamine ei ole üldjuhul

võimalik ning selliste negatiivsete asjaolude esinemine on võimalik tuvastada sellest, et neile

vastanduva positiivse asjaolu kohta ei ole piisavalt veenvaid tõendeid. Sellest tulenevalt on

maksuhalduril ülesanne koguda oluliste asjaolude kohta nii palju tõendeid kui võimalik ning kui

need teda maksustamise aluseks olevate soorituste reaalse toimumise osas ei veena, põhjendada,

miks need tõendid piisavad ei ole. Kui maksuhaldur seda teinud on, tuleb maksukohustuslasel

MKS §-st 150 tulenevalt esitada tõendid, mis vastavat sooritust (positiivset asjaolu) kinnitavad.

Käesolevas asjas on vastustaja õigesti märkinud, et kaebaja ei ole esitanud uusi veenvaid

tõendeid, mis kinnitaksid OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo ja OÜ Gillian vahelise tehingu

toimumist. Samuti ei ole kaebaja juba maksuhalduri poolt kogutud tõendite alusel veenvalt

põhjendanud, et need tehingute toimumist kinnitavad ega esitanud maksuhaldurile põhjendatud

etteheiteid uurimispõhimõtte rikkumise kohta. MKS § 150 ei jäta maksukohustuslasele võimalust

vaidlustada maksu- või vastutusotsust üksnes väitega, et maksuhalduri kogutud tõendid ja

tuvastatud asjaolud ei tõenda piisavalt mingisuguse negatiivse asjaolu esinemist.

16. Väär on kaebaja seisukoht, nagu oleksid M.L. ja R.P. poolt maksuhaldurile 31. oktoobril 2008

antud seletused ning nende käigus viidatud dokumendid piisavaks tõendiks tehingu toimumise

kohta. Viidatud seletused on paljasõnalised ega ole kontrollitavad. Esitatud seletustest võib

järeldada küll seda, et OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo (või mõni teine M.L. juhitav äriühing –

näiteks

M.V.i

seletuses

viidatud

Küprose

firma)

võis

tegeleda

Venemaa-suunal

naftaplatvormidega seotud äritegevusega ja võis olla mingisugustes selleteemalistes kontaktides

Vene ettevõtjatega, ent antud seletused ei kinnita kuidagi seda, et OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo

soetas OÜ-lt Gillian viimase arvel väidetavalt kajastatud teenuseid. Antud juhul ei ole vaidluse all

mitte niivõrd see, kas M.L. tegi Vene ettevõtjatega mingisugust äri, vaid selles, kas on

mingisuguseid usaldusväärseid tõendeid, mis kinnitaksid, et OÜ Gillian OÜ-le Inimõiguste

Kaitse Büroo mingisuguseid teenuseid osutas. Selliste teenuste osutamist saaksid tõendada

tõendid, millest nähtuks omakorda teistest allikatest kontrollimist võimaldavad asjaolud teenuste

sisu, mahu jms kohta. Kui väidetava teenuse sisuks on mingisuguste kontaktide edastamine,

saaksid teenuse osutamist usaldusväärselt kinnitada näiteks neid kontakte kajastavad

dokumendid; kui teenuse sisuks on mingisuguste tehnoloogiate või tehniliste lahenduste kohta

infomatsiooni edastamine, siis seda saaksid kinnitada vastavaid lahendusi kajastavad joonised,

kirjeldused jms. Käesoleval juhul ei ole OÜ Gillian poolt väidetavalt osutatud teenuste kohta

ühtki sellesarnast tõendit. Seejuures on tähelepanuväärne, et OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo ja

OÜ Gillian vahelises lepingus on kokku lepitud seal nimetatud teabe üle andmine lepingu

allkirjastamisel. Ometi ei ole seal nimetatud teavet (ettevõtete ja isikute kontaktid, uudse

isolatsioonitehnoloogia

esialgne

kirjeldus)

mistahes

taasesitamist

võimaldaval

moel

maksuhaldurile ega ka kohtule esitatud. Lisaks on neli päeva pärast lepingu allkirjastamist

koostatud üleandmise-vastuvõtmise akt, kus jällegi on üldsõnaliselt kirjeldatud üle antavat

informatsiooni, ent sedagi ei ole võimalik tagantjärgi kontrollida. Vastustaja poolt kohtule

esitatud värvilistel piltidel ja joonistel (kd II, tl. 10-32) on tõepoolest kujutatud mingisuguseid

rajatisi ja mingisuguseid detaile, ent millega on tegu, neilt joonistelt ei selgu. Seevastu mistahes

tõendeid pole selle kohta, et OÜ Gillian oleks üle andnud kas lepingus või üleandmise-

vastuvõtmise aktis nimetatud kontaktid.

17. Kindlasti ei saa mööda vaadata asjaolust, et vaidlusaluse teenuse maksumus oli 50 000 000

krooni. Sellise hinnaga teenuse puhul ei saa eluliselt usutavaks pidada, et see seisnes lihtsalt

mingisuguste kontaktandmete või mingisuguse tehnoloogilise lahenduse üldise kirjelduse

edastamises. Kõrvutades eelnimetatud elulise ebausutavuse asjaoluga, et teenuse OÜ Inimõiguste

Kaitse Büroo teenuse eest OÜ-le Gillian reaalselt ei tasunud, on maksuhaldur põhjendatult

leidnud, et mingisugust teenust tegelikult OÜ Gillian ei osutanud. Siinkohal on M.V.

maksuhaldurile küll paljasõnaliselt väitnud, et OÜ-le Gillian ei ole tasutud vaidluse tõttu (kd II, tl.

35), ent milles see vaidlus seisneb, ei ole teada. Samas ei saa eluliselt usutavaks pidada seda, et

OÜ Gillian ja OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo vahel on mingisugune vaidlus, mille tõttu ei täida

OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo 50 000 000 suurust kohustust OÜ Gillian ees, ent samas toimetab

OÜ Gillian juhatuse liige R.P. jätkuvalt OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo huvides (nagu M.V. isegi

maksuhaldurile seletusi andes väitis on just R.P. see, kes OÜ-d Inimõiguste Kaitse Büroo esindab

ja nõustab).

18. Põhjendamatu on ka kaebaja etteheide, et maksuhaldur ei hinnanud dokumente, mille

olemasolust R.P. ja M.L. maksuhalduri ametnikku 31. oktoobril 2008 suulisi selgitusi andes

teavitasid. Nõustuda ei saa ka seisukohaga, et maksuhaldur oleks pidanud teostama nende

dokumentide võetuse. Maksukohustuslasel on MKS §-st 56 tulenevalt kaasaaitamiskohustus.

Viidatud paragrahvi 2. lõikest tulenevalt on maksukohustuslasel kohustus koguda ja säilitada

maksustamise seisukohast oluliste asjaolude kohta tõendeid. MKS § 62 lg 1 kohaselt on

maksuhalduril õigus maksukohustuslaselt nõuda selliste tõendite (dokumentide) esitamist. MKS §

65 lõikest 1 tulenevalt on maksuhalduril õigus teha ärakirju ja väljavõtteid talle esitatud

dokumentidest ning sama paragrahvi lõikes 2 sätestatakse juhud, mil maksuhalduril on võimalik

talle esitatud dokumendid ära võtta. Eelnimetatud sätetes eristatakse dokumentide ettenäitamist

ja nende esitamist. Dokumentide esitamise all peetakse MKS-is silmas dokumentide

maksuhalduri valdusesse andmist selliselt, et maksuhalduril oleks võimalik dokumentidega

piisavalt põhjalikult tutvuda, teha nendest ärakirju ja väljavõtteid ning nende õigsust ametlikult

kinnitada. MKS § 65 lõike 1 ja MKS §-i 62 koosmõjust tuleneb, et dokumentide esitamine ja neist

väljavõtete või ärakirjade tegemine on omavahel vahetult seotud. See tähendab, et kui

maksukohustuslane ei anna dokumenti maksuhalduri ametnikule selliselt, et viimasel oleks

võimalik sellest teha koopiaid, ei saa lugeda dokumenti maksuhaldurile esitatuks. Käesoleval juhul

nähtub 31. oktoobri 2008 suuliste seletuste protokollist (kd II, tl. 55 jj), et M.L. ja R.P. keeldusid

mitme dokumendi vabatahtlikust esitamisest ning soovitasid teostada maksuhalduril võetus.

Kuivõrd kõnealuse seletuse andmise juures oli ka kontrollitava maksukohustuslase OÜ

Inimõiguste Kaitse Büroo juhatuse liige M.L., tuleb sellist keeldumist käsitada maksukohustuslase

keeldumisena dokumendi esitamisest. Maksuhalduril ei ole kohustust ega tegelikult ka võimalust

sunni jõul võtta suulisi seletusi andma tulnud maksukohustuslase esindajalt ära dokumente, mida

viimane vabatahtlikult andmast keeldub. MKS § 56 lõikest 2 tulenevalt on maksukohustuse

aluseks olevate asjaolude tõendamise kohustus menetluses maksukohustuslasel. Kui

maksukohustuslane peab mingil põhjusel vajalikuks asjassepuutuvaid tõendeid mitte

maksuhaldurile esitada, riskib ta ise sellega, et ei suuda tõendada maksustamise aluseks oleva

teokoosseisu täitmist, antud juhul seda, et tehing, mille kohta esitatud arve alusel OÜ Inimõiguste

Kaitse Büroo sisendkäibemaksu arvestas, tegelikult kah aset leidis. Lisaks eeltoodule ei nähtu 31.

oktoobri 2008 protokollist, et eelnimetatud dokumendid oleksid üldse kajastanud kuidagi teenuse

osutamist OÜ Gillian poolt. Isegi kui OÜ-l Inimõiguste Kaitse Büroo olid olemas mingisugused

dokumendid mingisuguste torude tehniliste kirjeldustega, ei kinnitaks see, et need on üle antud

OÜ Gillian poolt osutatud teenuse raames. Olukorras, kus maksuhaldurile suulisi seletusi andnud

M.L. ja R.P. keeldusid avaldamast, kellele väidetavatel dokumentidel kajastatud tehnoloogia

kuulub, poleks maksuhalduril niikuinii olnud võimalik kontrollida, kas need dokumendid on

ehtsad.

19. OÜ Gillian ja OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo vahelist tehingut ei saa kuidagi kinnitada BR

Maritime Ldt, Technip Offshore Finland või OAO Burmash nimel koostatud dokumendid (kd

II, tl. 58-64), kuna neis puudub igasugune viide ükskõik kas OÜ-le Gillian või OÜ-le Inimõiguste

Kaitse Büroo. Tegemist on üldsõnaliste dokumentidega, millel puudub käesoleva vaidluse

seisukohast tähtsust omavahe küsimuste osas igasugune tõendusväärtus. Kindlasti ei saa neist

kuidagi järeldada, et OÜ Gillian on OÜ-le Inimõiguste Kaitse Büroo osutanud 30. septembri

2007 arvel näidatud teenuseid, kuna need ei kajasta kuidagi nende väidetavate teenuste sisu.

Lisaks sellele ei ole tegelikult üldse mingeid andmeid, mis lubaks oletada, et OÜ-l Gillian oli

mingit sellist teavet, mille edasi müümine OÜ-le Inimõiguste Kaitse Büroo 50 000 000 krooni

eest üldse teoreetiliseltki majanduslikult mõeldav oleks olnud. Mistahes tehingu majanduslik

ebaloogilisus seab selle tehingu reaalsuse põhjendatult kahtluse alla. Olukorras, kus teenuse sisuks

on mingi informatsiooni edastamine ja selle hinnaks 50 miljonit krooni ning teenuse saaja ei

suuda väga selgelt selgitada, milles teenus seisnes ning pole võimalik veenduda sellise teenuse

kasvõi teoreetilises otstarbekuses selle ostja jaoks, on igati põhjust eeldada, et teenus eksisteerib

vaid arvel.

20. Teiseks vastutusotsuse tegemise eelduseks on see, et vastutusotsuse adressaat on rikkunud

MKS §-s 8 nimetatud kohustust tagada esindatava MKS-ist ja maksuseadusest tulenevate

rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine. Äriühingu juhatuse liikme puhul

tähendab see kokkuvõtvalt kohustust korraldada äriühingu majandustegevus selliselt, et sellest

tekkivad maksukohustused oleksid õigeaegselt deklareeritud ning tasumisele kuuluvad

maksusummad tasutud. Juba eeltoodud põhjustel on maksuhaldur õigesti tuvastanud, et OÜ-l

Inimõiguste Kaitse Büroo on maksuvõlg, mis tekkis ajal, mil kaebaja oli selle äriühingu juhatuse

liige, seega isik, kes vastutas äriühingu juhtimise ja majandustegevuse korraldamise eest. Seega oli

kaebaja ülesanne korraldada OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo majandustegevuse selliselt, et

maksukohustused oleksid nõuetekohaselt täidetud, sh esitama õigeaegselt maksuõigussuhete

seisukohast õigetel ja täielikel andmetel põhinevaid maksudeklaratsioone, arvestama

deklaratsioonidel õigesti välja tasumisele kuuluvad maksusummad ning korraldama nende

tähtaegse tasumise. Asjaolu, et kaebaja polnud ainus juhatuse liige, ei vähenda iseenesest tema

kohustusi. Juba maksuvõla tekkimine kinnitab juhatuse liikme MKS § 8 lõikes 1 sätestatud

kohustuse rikkumist. Kaebaja puhul seisneb MKS §-s 8 sätestatud kohustuste rikkumine esiteks

selles, et ta ei korraldanud 2007. aasta septembrikuu OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo

käibemaksuarvestust nõuetekohaselt, mille tulemusena arvestati OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo

käibedeklaratsioonide esitamisel sisendkäibemaksu selleks kõlbmatu arvete alusel.

21. Järgnevalt on vaidlusküsimuseks see, kas kaebaja rikkus juhatuse liikme kohustusi tahtlikult.

MKS § 40 lg 1 kohaselt vastutab äriühingu juhatuse liige äriühingu maksuvõla eest üksnes MKS

§-s 8 nimetatud kohustuste tahtliku või raskest hooletusest tingitud rikkumise korral. Riigikohus

on äriühingu juhatuse liikmele vastutusotsuse tegemise aluseid viimati põhjalikumalt analüüsinud

12. detsembril 2012 kohtuasjas nr 3-3-1-23-12 tehtud otsuses. Nimetatud kohtuotsuses selgitas

Riigikohus, viidates oma varasemale otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-41-05, vastutuse kohaldamise

aluse näitamiseks tuleb maksuhalduril muuhulgas tuvastada, et juhatuse liige on oma kohustusi

rikkunud süüliselt ja juhatuse liikme süü vorm, mis tähendab, et vastutusotsuses tuleb

motiveerida, miks maksuhaldur asus seisukohale, et juhatuse liige on tahtlikult või raskest

hooletusest rikkunud oma kohustusi. Riigikohus selgitas samas, et MKS § 40 lg 1 kohaldamisel

tuleb tahtluse mõiste sisustamisel lähtuda võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lõikest 5, mis vastab

karistusõiguses kasutatava otsese tahtluse mõistele, samas kui karistusõigusliku kaudse tahtluse

konstruktsioon ei ole seadusliku esindaja süü tuvastamisel seoses vastutusotsusega kasutatav.

Veel selgitas Riigikohus, et tahtlus on seotud eeskätt subjektiivsete tunnustega, milleks on

teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimine ning MKS § 40 lg s 1

nimetatud tahtluse puhul peab seaduslik esindaja mõistma, et ta rikub sama seaduse paragrahvis 8

nimetatud kohustusi. Viimaks nõustus Riigikohus eelviidatud lahendis ka ringkonnakohtu poolt

juba esitatud seisukohaga, et vastutusotsuse aluseks oleva süü hindamisel tuleb sageli lähtuda

tõendite kogumist ja elulise usutavuse kriteeriumist.

22. Nõustun vastutusotsuses esitatud seisukohaga, et OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo maksuvõla

tekkimine oli põhjuslikus seoses M.V.i tahtliku tegevusega fiktiivsete arvete kasutamisel

raamatupidamisarvestuses. Kaebaja on ise maksuhaldurile seletusi andes kinnitanud, et juhtis

OÜ-d Inimõiguste Kaitse Büroo koos M.L.ga. Vaidlust pole selles, et kaebajal on ettevõtte

finantsjuhtimise erialane ettevalmistus ning pikaajaline kogemus raamatupidamise valdkonnas.

Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et juhatuse liikmete kohustused olid jagatud

selliselt, et raamatupidamise korraldamine kaebaja vastutusvaldkonda ei kuulunud. Kaebaja väide,

et Venemaa-suunalise äriprojektiga tegeles ettevõttes üksnes M.L., ei ole usutav juba kasvõi

seetõttu, et vaidlusaluse üleandmise-vastuvõtmise akti on 28. septembril 2008 allkirjastanud just

M.V.. OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo seadusliku esindajana on ta kinnitanud, et OÜ Gillian on

teinud (vähemalt üleandmise-vastuvõtmise aktis kajastatud ulatuses) 50 miljoni krooni väärtusega

teenuse sisuks oleva soorituse. Seejuures nähtub aktist, et üle anti CD plaat, mis pidi sisaldama

akti kohaselt meremaardlate tutvustust ja presentatsiooni, mis koosneb üldinfost, ettevõtte

taustakirjeldusest võtmeisikute CV-dest, tehnilistest näitajatest, pildigaleriist jms-st. M.V.i poolt

maksuhaldurile esitatud CD-l olid aga üksnes hulk tähistusteta fotosid ja jooniseid (kd II, tl. 10

jj). Äriühingu juhatuse liikme väide, et ta allkirjastas sedavõrd kallihinnalise teenuse äriühingu

poolt vastu võtmist kinnitava üleandmise-vastuvõtmise akti, ent samas pole kogu selle teenuse ja

sellega seotud projektidega kursis, ei ole tõsiseltvõetav. Asjaolu, et kaebaja üleandmise-

vastuvõtmise akti allkirjastas, kinnitab üheselt seda, et ta oli aktis kajastatud teenusega piisavalt

kursis. Kuivõrd eelpool leidis juba kinnitust, et tegelikult OÜ Gillian mingisugust teenust OÜ-le

Inimõiguste Kaitse Büroo ei osutanud, siis kinnitab see samas, et V. oli teadlik sellest, tegemist oli

üksnes fiktiivse dokumendiga, mille abil õigustada hilisemat fiktiivset arvet.

23. Isegi juhul kui M.V. tõepoolest ei oleks olnud teadlik OÜ Gillian nimel arvel kajastatud

teenuse sisust, tuleks tema käitumine, mis seisnes arvetel kajastatud tehingute tegelike asjaolude

välja

selgitamata

jätmises

ning

sellele

vaatamata

nende

arvete

aktsepteerimises

raamatupidamisarvestuses, tahtliku tegevusetusena, millisel juhul on süü vormiks siiski tahtlus

ning tegemist ei ole hooletusega. Süü vormi kohta esineb harva otseseid kirjalikke või isikute

ütlustel põhinevaid tõendeid ning seetõttu tuleb süü hindamisel lähtuda enamasti tõendite

kogumist, nende pinnalt tuvastatud asjaoludest ning elulise usutavuse kriteeriumist. Elulise

usutavuse kriteerium tähendab siinkohal seda, et vaidluse korral süü vormi üle ning otseste

tõendite puudumisel tuleb muude tuvastatud asjaolude põhjal hinnata seda, kas eluliselt on

usutavam, et isik käitus tahtlikult või on pigem usutav, et isik oli hooletu. Kaebaja väide, et ta ei

pidanud vajalikuks ega otstarbekaks teise juhatuse liikme tegevust kontrollida, ei ole

tõsiseltvõetav. Olukorras, kus äriühingu juhatuse liikmete rollid ei ole sisemiste õigusaktidega

reguleeritud, vastutavad kõik juhatuse liikmed ühiselt kõigi juhatuse ülesannete täitmise eest.

Sellisel juhul tuleb juhatuse liikmel, kes soovib tugineda väitele, et tema mingisugusest asjaolust ei

teadnud ega pidanudki teadma, esitada loogiliselt jälgitav põhjendus, mis lubaks selle väite

õigsuses veenduda. Paljasõnaline väide, et juhatuse liige ei pidanud vajalikuks kontrollida teise

juhatuse liikme igapäevast tegevust ei ole asjakohane olukorras, kus selle väidetava igapäevase

tegevuse tulemusena on äriühingu raamatupidamisarvetusse tekkinud 50 000 000 krooni suurune

võlakohustus ning sellest tulenev õigus vähendada 9 000 000 krooni võrra tasumisele kuuluvat

käibemaksusummat. Väidet, et juhatuse liige ei kontrollind üksikasjalikult kõiki tehinguid, saaks

lubatavaks ehk pidada, kui vaidluse all oleks mingisugused üksikud igapäevast majandustegevust

puudutavate

kaupade

või

teenuste

soetamine

(nt.

kontoritarvete,

kulumaterjalide,

väikesemahuliste tugiteenuste soetamine jms). Antud juhul see nii aga ei ole.

24. MKS § 8 lg 1 hõlmab juhatuse liikme kohustust deklareerida nõuetekohaselt esindatava

maksukohustused ning keeldu mõnesid maksukohustusi deklareerimata jätta või deklareerimisel

ebaõigetest andmetest lähtuda. Sisuliselt on selle näol tegemist kohustusega esitada

maksuhaldurile õige ja täielik teave esindatava maksukohustuste aluseks olevate asjaolude kohta.

Kui leiab tuvastamist, et selle kohustuse kandjaks olev juhatuse liige on esitanud maksuhaldurile

vastavad andmed, ilma, et ta oleks nende õigsust kontrollinud, ent samas puudus tal mistahes

mõistlik põhjus nende andmete õigsust eeldada, tuleb juhatuse liikme tegevuses eeldada tahtlust

ning see on võimalik kvalifitseerida tahtliku tegevusetusena MKS § 8 lõikes 1 sätestatud

kohustuse täitmisel. Selline tegevusetus on hõlmatud VÕS § 104 lõikes 5 sätestatud tahtluse

mõistega, sest isik pidi aru saama, et sellise tegevusetuse korral ei suuda ta tagada maksuhaldurile

edastatavate andmete õigsust ning samas soovis, et vaatamata võimalusele, et andmed ei ole

õiged, määrataks maksukohustus kindlaks nendest andmetest lähtudes. Seega on tegemist

olukorraga, kus isik saab aru, et õigusvastase tagajärje saabumine (st. esitatavate andmete põhjal

tekkiv tasumisele kuuluva maksusumma väärarvestus) on tema tegevusetuse korral võimalik ja

tõenäoline ning soovib sellele vaatamata sellise tagajärje saabumist. Tagajärje soovimine VÕS §

104 lg 5 mõistes ei ole emotsionaalne kategooria ning seega ei saa tahtluse esinemist pareerida

paljasõnalise väitega, et isik tegelikult negatiivse tagajärje saabumist ei soovinud või et see polnud

tema eesmärk. Leian, et eeltoodud käsitluse puhul ei ole tegemist kriminaalõigusliku kaudse

tahtluse konstruktsiooniga, mille kasutamise MKS § 40 lg 1 kohaldamisel Riigikohus eelviidatud

kohtuasjas nr 3-3-1-23-12 välistas. Kui isikul on kohustus esitada tõesed andmed siis ka suvaliste

andmete esitamine, ilma et nende esitamiseks olnuks mingi loogiline põhjus, on tahtlik tegevus.

Sellises olukorras oleks hooletusest võimalik rääkida juhul, kui oleks võimalik tuvastada

mingisugused asjaolud, mis veenaksid selles, et isik ei saanud aru õigusvastase tagajärje saabumise

võimalikkusest või et tal oli mingi mõistlik põhjust arvata, et tema esitatud andmed on õiged ning

sellepärast ei asunud ta nende õigsust enne maksudeklaratsioonides kajastamist kontrollima.

Käesoleval juhul ei ole võimalik näha mistahes adekvaatseid põhjusi, miks oleks M.V. pidanud

uskuma, et OÜ Gillian on OÜ-le Inimõiguste Kaitse Büroo 30. septembril 2007 esitatud arvetel

nimetatud teenused reaalselt osutanud. Isegi kui M.V. ei oleks teadnud, et arve on vormistatud

vaid käibemaksupettuse toimepanemise eesmärgil, oleks tal kasvõi asjaolust, et tema poolt vastu

võetud CD-plaat ei sisalda kõiki neid andmeid, mida nimetati üleandmise-vastuvõtmise aktis,

pidanud tekkima kahtlus tehingu tegelikus toimumises ja ta oleks pidanud seda kontrollima.

Seega ületanuks ka M.V.i tegevusetus usutava hooletuse piiri ning lubab asuda seisukohale, et ta

käitus tahtlikult.

25. Põhjuslik seos kaebaja tegevuse ja OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo maksuvõla tekkimise vahel

on ilmne. Kaebaja, jättes täitmata oma kohustuse esitada maksuhaldurile äriühingu

käibemaksuarvestuses tõesed andmed, põhjustas äriühingule tehtud maksuotsusega täiendava

käibemaksu määramise ning seega maksuvõla.

26. Viimaks on põhjendamatu ka kaebaja seisukoht, nagu oleks vaidlusaluses vastutusotsuses

tehtud talle karistusõigusliku iseloomuga etteheiteid ilma kohast kriminaalmenetlust läbi viimata

või ilma, et tema suhtes oleks jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Vastutusotsus kajastab

maksuhalduri poolt tuvastatud asjaolusid ja nende põhjal tehtud järeldusi sel määral, kuivõrd see

on maksu määramise seisukohast vajalik. Vastutusotsusega ei kvalifitseerita kaebaja tegevust

kuriteona. See, et maksuhaldur on tuvastanud kaebaja või OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo

tegevusega seoses mingisugused asjaolud, mis võiksid olla ka näiteks karistusseadustiku §-des

3891 või 3892 nimetatud kuriteo koosseisuliseks elemendiks (nt. maksuhaldurile valeandmete

esitamine), ei tähenda, et selliseid asjaolusid oleks võimalik tuvastada üksnes kriminaalmenetluses.

Mis puudutab kaebaja väidet, et vastutusotsuses on teda süüdistatud maksupettuse

toimepanemises, siis maksuhalduri hinnang, et OÜ Inimõiguste Kaitse Büroo osales läbi kaebaja

tahtliku tegevuse maksupettuses, ei kujuta endast süüdistust kuriteo toimepanemises.

Maksupettuse mõistest kasutatakse tähistamaks maksukohustuslase õigusvastast tegevust, mis on

suunatud maksukohustuse lubamatule vähendamisele (lubamatu maksueelise saamisele),

sõltumata sellest, kas selline tegu kvalifitseerub kuriteona või mitte. Sellisena on maksupettuse

mõistest kasutatud ka näiteks Riigikohtu poolt haldusasjades nr 3-3-1-50-03 ja 3-3-1-39-03 tehtud

otsustes. Seetõttu on ekslik kaebaja seiskohut, nagu väljendataks maksupettuse mõiste kaudu

karistusõiguslikke etteheiteid. Siinkohal tuleb tähele panna, et karistusseadustikus maksupettuse

mõistet ei kasutata.

27. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud enda

kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad kummagi poole kulud poole enda kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik