3-12-839/58 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Einar Vene ja Madis Ernits

Otsuse tegemise aeg ja koht

16.05.2014, Tartu

Haldusasja number

3-12-839

Haldusasi

Setu Veis OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja

Informatsiooni Ameti (PRIA) 23.12.2011. a otsuse

nr 13-6/2968 ja 23.03.2012. a vaideotsuse nr 13-4/136

tühistamiseks ning kahju hüvitamiseks summas

2 151,57 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 29.10.2012. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Setu Veis OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Setu Veis OÜ

Vastustaja PRIA

RESOLUTSIOON

1. Võtta haldusasja materjalide juurde tunnistaja Eero Mikenbergi 28.11.2012. a

ütlused, mis on antud haldusasjas nr 3-12-1063.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29.10.2012. a otsus

muutmata.

3. Jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, st kuni 16.06.2014.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja on äriühing, mis on asutatud 11.08.2008 ärinimega Strenstop OÜ. 23.10.2008 sai

ettevõtte osanikuks Gateway OÜ, mille juhatuse liige oli 05.04.2007–21.09.2009 Eero

Mikenberg, ja juhatuse liikmeks sai 27.10.2008–12.10.2010 Lauri Talumäe. 27.10.2008

toimus ettevõtte nime muutus SMS Market OÜ-ks. 12.10.2010 muutus ettevõtte ärinimi

uuesti ja uueks nimeks sai Setu Veis OÜ, osanikuks ja juhatuse liikmeks sai Kadi Viitkin.

2.

22.12.2010 esitas kaebaja PRIA-le taotluse (viitenumber 1410106652330)

mikropõllumajandusettevõtte arendamise investeeringutoetuse 1.4.1 meetme raames toetuse

saamiseks 2kettalise vaaluti CLAAS LINER (abikõlblik maksumus 30 933,24 eurot ja kaaruti

KUHN GF 10601 TO (abikõlblik maksumus 15 019,24 eurot) ostmiseks. Taotluses on kaebaja

märkinud 2009. aasta müügituluks 240 000 krooni, mis on saadud 252,6 tonni oma toodetud

heina müügist.

3. PRIA määras 04.05.2011. a käskkirjaga nr 13-6/814 kaebajale toetussumma 27 571 eurot.

27.06.2011 esitas kaebaja PRIA-le lõpliku kuludeklaratsiooni. Väljamakseid taotlejale PRIA

teinud ei ole.

4.

23.12.2011. a otsusega nr 13-6/2968 „Toetuse väljamaksmata jätmise otsus Setu Veis

OÜle“ (tl I-29−32) otsustas PRIA tunnistada kehtetuks 04.05.2011. a käskkirja nr 136/814

ning jätta kaebajale toetussumma 27 571 eurot välja maksmata. Otsuse kohaselt tuleb

kaebajale toetussumma jätta välja maksmata, sest kaebaja pole põllumajandustootja ega

kvalifitseeru taotlejaks põllumajandusministri 08.09.2010. a määruse nr 89

„Mikropõllumajandusettevõtte arendamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse

taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ (Määrus nr 89) § 2 lg 1 pi 2 ja § 3 lg 1 pi 1

järgi. Määruse nr 89 § 2 lg 1 pi 2 järgi on üheks toetuse saamise tingimuseks omatoodetud

põllumajandussaaduste müügist või nende töötlemisel saadud põllumajandustoodete müügist

taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud majandusaastal saadud müügitulu, mis peab

olema suurem kui 37 552 krooni ja vastavalt § 3 lg 1 p-le 1 peab taotleja omatoodetud

põllumajandussaaduste müügitulu ja omatoodetud põllumajandussaaduste töötlemisel saadud

põllumajandustoodete müügitulu kas koos või eraldi moodustama taotluse esitamise aastale

vahetult eelnenud majandusaastal vähemalt 50% taotleja kogu müügitulust. Taotleja on

märkinud 2009. aasta müügituluks 240 000 krooni, mis on saadud 252,6 tonni oma toodetud

heina müügist. Kuna PRIA tuvastas, et taotleja ei ole põllumajandussaaduseid (heina) ise

tootnud, ei vasta ta toetuse saamise tingimustele. Kuna kaebajal ei olnud esitada ühtki

raamatupidamisdokumenti heina sisseostu, töötlemise või müümise kohta, ei ole tõendatud, et

kaebajal oleks olnud müügitulu omatoodetud põllumajandussaaduste müügist.

5.

25.01.2012 esitas kaebaja PRIA 23.12.2011. a otsuse peale vaide (tl I-39−40p), mille

PRIA jättis 23.03.2012. a vaideotsusega nr 3-4/136 (tl I-41−41p) rahuldamata.

6.

24.04.2012 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse (tl I-3−7), milles taotles PRIA

23.12.2011. a otsuse nr 13-6/2968 ja 23.03.2012. a vaideotsuse nr 13-4/136 tühistamist ning

PRIA-lt 2 151,57 euro suuruse kahjuhüvitise väljamõistmist seonduvalt kaebajale esitatud

intressinõuetega liisingufirma poolt, mis on tekkinud PRIA negatiivsete otsustuste tagajärjel.

Kaebuses esitas kaebaja järgmised seisukohad.

-

Kaebaja on PRIA õigusvastase tegevuse tõttu kandnud kahju. PRIA toetus pidi eelduslikult

katma osa liisinguesemete maksumusest ning toetussumma väljamaksmata jätmise tõttu on

kaebaja kanda jäänud intressid 27 571 eurolt, mis on käsitletavad kaebajale tekkinud kahjuna.

Kui PRIA oleks nõuetekohaselt ja õigeaegselt toetussumma kaebaja liisinguandjale kandnud,

poleks täiendavat ja põhjendamatut intressikulu tekkinud.

-

PRIA on negatiivselt tuvastanud asjaolu, et kaebaja pole müünud omatoodetud heina.

Kaebaja selgitab, et on võtnud 2009. a ja 2010. a rendile heinamaid heina ja silo

ülestöötamiseks ja müügiks ning esitab kaebuses ka maatükkide nimekirja. Taotluse

nr 1410106652330 tähenduses vaadeldaval perioodil, so 2009. aastal tootis kaebaja heina

252,6 tonni ning hein on kasvanud kaebaja poolt rendile võetud maatükkidel, millest ca

45 hektarit maad kasutas kaebaja suulise rendilepingu alusel. Kaebaja selgitab, et kaebaja

ainuosanikul Eero Mikenbergil oli kavas osaühing võõrandada ja ta otsustas ettevõtte väärtust

tõsta, panustades heina tootmisse oma vahendeid. Seega on heina tootmise otsesed kulud

kantud Eero Mikenbergi poolt. Kaebaja 2009. aasta aruanne on koostatud majandusüksuse

printsiibist lähtudes ning kaebaja pole näidanud kaebaja ainuosaniku kulusid kaebaja

kuludena. Kaebaja märkis täiendavalt, et väikeettevõtte omanikel ja juhatuse liikmetel ei ole

keelatud teha oma ettevõtte jaoks töiseid ja rahalisi panuseid.

-

Kaebaja hinnangul on PRIA rikkunud taotluse rahuldamise otsuse kehtetuks tunnistamisel

Määrusest nr 89 tulenevat menetlustähtaega. PRIA-l tulnuks otsuse kehtetuks tunnistamise

otsus teha 25 tööpäeva jooksul arvates maksmisest keeldumise aluseks olevast asjaolust

teadasaamisest. Lisaks ei ole vastustaja menetlenud tähtaegselt kaebaja esitatud vaiet.

-

Kaebaja taotles juhatuse liikme Lauri Talumäe ülekuulamist tunnistajana. Kaebaja sõnul

saab tunnistaja anda ütlusi heina tootmise üksikasjade kohta: millistel kaebaja poolt rendile

võetud kinnistutel ja kuidas heina niideti, koguti ja pakendati, kes sellega otseselt tegeles, kes

korraldas müügitegevuse jne.

7. Vastustaja palus kaebusele esitatud vastuses (tl I-91−97) kaebus rahuldamata jätta.

-

Vastustaja märkis vastuses, et vastavalt Määruse nr 89 § 2 lg 1 p-le 2 oli üheks toetuse

saamise tingimuseks omatoodetud põllumajandussaaduste müügist või nende töötlemisel

saadud põllumajandustoodete müügist taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud

majandusaastal saadud müügitulu, mis peab olema suurem kui 37 552 krooni (2400 eurot) ja

vastavalt § 3 lg l p-le 1 peab taotleja omatoodetud põllumajandussaaduste müügitulu ja

omatoodetud põllumajandussaaduste töötlemisel saadud põllumajandustoodete müügitulu kas

koos või eraldi moodustama taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud majandusaastal

vähemalt 50% taotleja kogu müügitulust. Toetuse määramise aluseks olevaks

vaatlusperioodiks oli 2009. aasta majandusaasta.

-

Kaebaja on taotlusega esitatud äriplaanis 2009. aasta müügituluks märkinud 240 000

krooni, mis on saadud 252,6 tonni oma toodetud heina müügist. Heina müük nähtub

pearaamatus ja majandusaasta aruandes kajastuvatelt müügiarvetelt nr 1/04.12.2009 (196 000

krooni) ja nr 2/20.12.2009 (44 000 krooni). Ettevõte ei ole antud tootmiseks teinud

mingisuguseid kulutusi ning ettevõttel puudusid palgakulud ja põhivara. Samuti puuduvad

kaebajal raamatupidamisdokumendid, mis kinnitaks heina sisseostu ja üleandmist. PRIA

leiab, et kuna kaebaja ei ole ise põllumajandussaadusi tootnud ning tal puudub müügitulu, ei

vasta kaebaja toetuse saamise tingimustele.

-

PRIA ei ole rikkunud 23.12.2011. a otsuse tegemisel Määruse nr 89 § 18 lg 5 sätteid, mille

kohaselt teeb PRIA taotluse rahuldamise otsuse, muutmise otsuse või taotluse rahuldamise

otsuse kehtetuks tunnistamise otsuse 25 tööpäeva jooksul, arvates toetuse maksmisest

keeldumise aluseks olevast asjaolust teadasaamisest. Kaebaja mittevastavus toetuse saamise

tingimustele tuvastas vastustaja peale kaebaja poolt 27.06.2011 PRIA-le lõpliku

kuludeklaratsiooni esitamist lisakontrolli käigus. Lisakontroll toimus 25.11.2011 ning ka

pärast lisakontrolli tegemist toimus kaebaja esindajaga veel 28.11.2011 ja 29.11.2011

elektronkirjade vahetus, kus sooviti täiendavaid andmeid.

-

Samuti ei ole PRIA rikkunud vaidemenetluse tähtaega, kuna esmane vaidele vastamise

tähtaeg tuleneb Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse § 98 lg-st 3,

mille kohaselt vaadatakse vaie läbi 30 päeva jooksul. Edasi pikendas PRIA vaidele vastamise

tähtaega haldusmenetluse seaduse (HMS) § 84 lg 2 alusel.

-

PRIA on küsinud saagikuse osas täiendavalt seisukohta Eesti Põllumajandusülikooli

taimekasvatuse ja rohumaaviljeluse osakonna emeriitprofessorilt, kelle vastus kinnitab, et

kaebaja poolt väidetava 252,6 tonni heina tootmiseks peaks kasutuses olema vähemalt

50 hektarit maad, kuid kokkuvõttes oli kaebaja kasutuses 9,8 ha heinamaad, millelt ei ole

võimalik saada heina kaebaja poolt näidatud koguses.

-

PRIA juhtis kohtu tähelepanu, et on esitanud prokuratuurile avalduse (tl I-65−67p) kaebaja

suhtes karistusseadustiku § 25 lg 2 ja § 210 lg 2 (soodustuskelmuse katse) tunnustel

kriminaalmenetluse algatamiseks, kuna kaebaja nimel tegutsenud isikud võisid esitada

PRIAle valeandmeid eesmärgiga saada pettuse teel soodustust (erinevaid toetusi).

8.

09.10.2102 toimus Tartu Halduskohtus kohtuistung (protokoll tl I-110−119).

-

PRIA esitas kohtuistungil kohtule nimekirja kaebaja poolt kaebuses välja toodud

maatükkide omanike kohta (tl I-116) ning märkis, et kõikidele nendele maatükkidele on

toetust taotlenud teised isikud, kellele on toetused PRIA poolt ka välja makstud. Lisaks esitas

PRIA tõendi (tl I-117), millest nähtub, et ühe maaomaniku kinnituse kohaselt ei ole ta

kaebajale kunagi oma maad välja rentinud ning kaebaja ei ole seal heina tootnud.

-

Kaebaja leidis istungil, et mõistlik on Lauri Talumäe asemel tunnistajana üle kuulata Eero

Mikenberg, sest tema on isik, kes eraldas vahendeid heina tootmiseks. Halduskohus jättis

istungil kaebaja taotluse Eero Mikenbergi tunnistajana ülekuulamiseks rahuldamata.

9. Tartu Halduskohus jättis 29.10.2012. a otsusega (tl I-163−167) kaebaja kaebuse

rahuldamata.

PRIA on tuvastanud, et kaebaja ei ole ise heina tootnud, ning ei ole seetõttu kaebajat toetuse

saamise tingimustele vastavaks lugenud. Kuna kaebajal ei olnud esitada ühtki

raamatupidamisdokumenti heina sisseostu, töötlemise või müümise kohta, ei ole tõendatud, et

kaebajal oleks olnud müügitulu omatoodetud põllumajandussaaduste müügist. Kohtu

hinnangul ei olnud põhjendatud kutsuda kohtuistungile tunnistaja, kes oleks kinnitanud,

kuidas toimus kinnistutel heina niitmine ning kuidas toimus kinnistul müügitegevus, kuna

antud asjas on asjakohane dokumentaalsete tõendite esitamine, kuid kaebaja ei ole seda

võimalust kasutanud ega kohtule dokumentaalseid tõendeid esitanud.

Kaebaja on taotlusega esitatud äriplaani 2009. aasta müügituluks märkinud 240 000 krooni,

mis on saadud 252,6 tonni omatoodetud heina müügist, kulutusi tootmiseks aga tehtud ei ole

ning ettevõttes puudusid palgakulud. Müüki kajastavad küll müügiarved heina müügi kohta

(SMS Market OÜ arved 1 ja 2) ning arve saajaks on eraisik, kelle nimi on märkimata, kuid

puuduvad andmed nende arvete alusel heina eest maksmise kohta. 2009. a ja 2010. a

tootmisega seotud kulutuste kohta puudub dokumentatsioon. Tuginedes menetlusosaliste

poolt esitatud teabele, leidis kohus, et kaebaja ei vasta Määruses nr 89 sätestatud toetuse

saajate tingimustele, kuna kaebajal puudub omatoodetud põllumajandussaaduste müügist

saadud vastav tulu. On tõendamata, et kaebaja on põllumajandussaadusi (heina) tootnud või

saanud selle töötlemisel põllumajandustoodete müügist taotluse esitamise aastale vahetult

eelnenud majandusaastal vastavat müügitulu.

PRIA on taotluse rahuldamata jätmise otsuse teinud tähtaegselt 25 tööpäeva jooksul, kuna

PRIA on teostanud 25.11.2011 lisakontrolli ning pärast lisakontrolli tegemist toimus taotleja

esindajaga 28.11.2011 ja 29.11.2011 elektronkirjade vahetus, kus sooviti täiendavaid

andmeid. PRIA ei ole rikkunud menetlusnorme ka vaide läbivaatamisel. Vaideotsus on tehtud

23.03.2012 ning aluseks on võetud Euroopa Liidu ühtse põllumajanduspoliitika rakendamise

seaduse (ELÜPS) § 98, mis reguleerib vaidemenetluse läbiviimist enne kohtusse pöördumist.

Vaie on esitatud 25.01.2012 ning vaidemenetluse tähtaega on pikendatud HMS § 84 lg 2

alusel seonduvalt vajadusega asja täiendavalt uurida, mille kohta on kaebajale saadetud

informatiivne kiri. PRIA on nii haldusakti andmisel kui vaidemenetluse läbiviimisel toiminud

õiguspäraselt ning kaevatava otsuse ja vaideotsuse tühistamiseks puudub õiguslik alus.

-

Kaebaja esitatud kahju hüvitamise nõue ei ole põhjendatud. Kohus ei ole tuvastanud PRIA

teos õigusvastast ega süülist käitumist, mis tingiks kaebajale kahju hüvitamise. Kaebaja poolt

viidatud kahju, mis seisnes väidetavalt süüliselt PRIA poolt liisingufirmale mitte ülekantud

summades, millest tekkisid intressinõuded, ei saa käsitleda PRIA poolt tekitatud kahjuna,

kuna tegemist on kaebaja endapoolse käitumisega, mis on põhjustanud toetuse väljamaksmata

jätmise.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

10. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 29.10.2012. a otsuse peale apellatsioonkaebuse

(tl II4−10), milles palub halduskohtu otsuse tühistada.

-

Kaebaja leiab, et halduskohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 30 alusel

tühistada, kuna asja lahendanud kohtunik kuulus taandamisele. Kaebaja sõnul võeti temalt

kohtuniku erapoolikuse tõttu tõhus ja võrdne võimalus esitada seisukohti ning ennekõike

võrdne võimalus tõendada olulisi asjaolusid, kuigi oluliste asjaolude väljaselgitamine on

eelkõige kohtu ülesanne. Kohtunik on käesolevas asjas lahendanud esialgse õiguskaitse

taotlusi ainuüksi lähtuvalt vastustaja varalistest huvidest. Kohtunik on kujundanud

põhjendamatult hoiaku, et eeldatavasti puuduvad kaebajal varalised vahendid, mis on aga

ekslik, objektiivsetel andmetel mittepõhinev ja ilmselgelt erapoolik. Kaebaja on kinnitanud

kohtule rahaliste vahendite olemasolu ning on ka dokumentaalselt tõendanud, et tal on vara

ning sellel varal on hind, mis PRIA-le võimaliku tagasitäitmise raskuste puhul võiks sobida.

Kohtunik on erapoolikult jätnud tõendatud asjaolu arvestamata. Halduskohus on jätnud üle

kuulamata kaebaja poolt taotletud tunnistaja. Kohtunik viivitas alates haldusasja menetlusse

võtmisest kaebaja esitatud tunnistaja ülekuulamise taotluse lahendamisega viimase hetkeni

ning jättis taotluse rahuldamata kohtuistungil, selgitamata, miks kohus ei pidanud tunnistaja

ülekuulamist põhjendatuks. Pelgalt formaalne lause „ei pea põhjendatuks“ ei anna

menetlusosalisele teavet, miks heina tootmise üksikasjade ning tootmise kulude kohta

eelduslikult informatsiooni valdava isiku ülekuulamine on menetluses põhjendamatu. Sellega

rikkus kohus määruse põhjendamise kohustust. Tegemist oli kaebaja hinnangul ilmselgelt

PRIA huvidest lähtuva menetluse juhtimisega. Kohtuistungil võttis kohtunik vastu vastustaja

täiendavad dokumentaalsed tõendid, mis olid esitatud hilinenult, ega küsinud kaebaja

arvamust esitatud tõendite asjakohasuse ja lubatavuse kohta.

-

Kaebaja on müünud 2009. a majandusaastal 240 000 krooni ulatuses heina, mistõttu

kvalifitseerub kaebaja Määruse nr 89 § 2 lg 1 p 2 ja § 3 lg 1 p 1 tähenduses toetuse taotlejaks.

Halduskohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et kaebaja ei ole ise heina tootnud, vaid müüs

kolmanda isiku toodetud heina. Kaebaja selgitab, et tal puuduvad heina sisseostu ja töötlemise

kohta dokumentaalsed tõendid, mistõttu ei saa ta neid ka esitada. Kaebaja on

haldusmenetluses tõendanud heina müügi fakti ning selles osas vaidlus puudub.

-

Vastustaja väited samadest maatükkidest ning nende maatükkide seotusest toetuste

taotlemisega ja toetuste väljamaksete kohta on tõendamata. Konkreetsete maatükkide

kasutamise, neilt heina niitmise ja kogumise ning pakendamise üksikasjade tõendamise

võimalus võeti vahetult enne kohtuvaidlusi kaebajalt ära tunnistajataotluse rahuldamata

jätmisega. Halduskohus jättis olulise asjaolu välja selgitamata, tunnustades samas heina

müügi fakti. Otsusest ei nähtu, kust oli pärit kaebaja poolt müüdud hein, kui see polnud tema

omatoodang.

-

Vastustaja on selgelt rikkunud Määruse nr 89 § 18 lg-st 1 tulenevat nõuet toetuse maksmise

tähtaja osas. Vastustaja poolt jäi raha ülekandmise otsus vastu võtmata ja selle otsuse teostus

Määruse nr 89 § 18 lg 1 tähenduses tähtaegselt sooritamata. Järelikult on antud juhul täidetud

riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 2 tulenevad vastutuse eeldused. Kaebaja varaline

kahju on objektiivselt mõõdetav ning vastustaja tegevusetus oli täielikult vastuolus kaebaja

õiguspärase ootusega. Vastustaja poolt läbi viidud kontrollide resultaadid ning määruse

tähtaegsuse tingimus toetuse väljamaksmisel süvendasid kaebajas veendumust toetusraha

faktiliseks saamiseks ning seetõttu sõlmis kaebaja finantskohustusi kaasatoova

liisingulepingu.

Kaebajale

on

tekkinud

varaline

kahju

liisinguandja

Nordea Finance Estonia AS-i poolt esitatud viivisarvete ulatuses. Apellatsioonkaebuses

täpsustab kaebaja nõude suurust ning märgib, et soovib kahju hüvitamist summas

2 118,26 eurot halduskohtus nõutud 2 151,57 euro asemel.

-

Nii vaidlustatud otsus kui sellele järgnenud vaideotsus pole proportsionaalsed ning

sisaldavad kaalutlusvigu. Halduskohus on tunnistaja üle kuulamata jätmisega rikkunud

uurimispõhimõtet.

-

Kaebaja esitab ringkonnakohtule ja palub asja juurde võtta täiendava tõendina haldusasjas

nr 3-12-1063 toimunud istungil antud Eero Mikenbergi ütlused. Protokollitud ütlustest

nähtub, et kaebaja juures toimus heina tootmine aastatel 2010 ja 2009. Kuna kaebajal polnud

põllumajandustehnikat, ostis ta niitmisteenust sisse. Olemas oli omavaheline kokkulepe,

2008.−2009. aastal oli kaebaja kasutada tunnistaja omandis olev Jõgevamaal Palamuse vallas

Süvalepa külas olev Aava kinnistu kogusuuruses 35 ha, lisaks ka kokkulepped EKSO Agroga,

Kadi Viitkiniga kokkulepe EKSO Agro maade kasutamiseks. Täiendavalt oli 2010. aastast

Kadi Viitkini ja Hilja Valguga kokkulepe Ülenurme valla maade kasutamiseks. 2009. a

müügiga, ostjate leidmisega tegeles tunnistaja ja kaebaja toonane juhatuse liige Lauri

Talumäe, hein müüdi põllumeestele, eraisikutele, arve alusel, äraviimine jäi ostja peale,

tasumine toimus sularahas.

11. Vastustaja palub apellatsioonkaebusele esitatud

vastuses

(tl II-18−20p) jätta

apellatsioonkaebus rahuldamata.

-

Kaebaja väited vaidlustatud otsuse teinud kohtuniku erapoolikuse kohta on täiesti

asjakohatud. PRIA poolt kohtuistungil esitatud tõend ei olnud esitatud hilinenult ning kohus

võttis selle vastu kooskõlas halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 129 lg-ga 2.

-

Alusetud on kaebaja väited sellest, et kohus on rikkunud selgitamiskohustust ja

uurimispõhimõtet. Halduskohus on kaebaja esitatud tunnistaja ülekuulamise taotluse

rahuldamata jätmisel toiminud õiguspäraselt. Esmases kaebuses taotles kaebaja endise

juhatuse liikme Lauri Talumäe ülekuulamist tunnistajana, kohtuistungil taotles kaebaja aga

hoopis endise omaniku Eero Mikenbergi ülekuulamist. Seega taotles kaebaja kaebuses uue

tunnistaja kutsumisega sisuliselt uue tõendi esitamist ning sellisel juhul on HKMS § 62 lg-st 1

ja HKMS § 51 lg-st 4 tulenevalt kohtunikul õigus tõendit menetleda siis, kui see ei põhjusta

kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv

põhjus.

-

Halduskohus on õigustatult leidnud, et kuna kaebajal puuduvad igasugused

raamatupidamisdokumendid, mis tõendaksid heina tootmiseks tehtud kulutusi, ning kaebajal

ei olnud piisavalt põllumajandusmaad, kust vastavat kogust heina toota, puudus tal

omatoodetud põllumajandussaaduste müügist saadud tulu. Apellatsioonkaebusele lisatud

kaebaja endise omaniku Eero Mikenbergi seletused on vastuolulised ja segased. Väidet, et

2009. aastal kasutati hoopis Eero Mikenbergile kuulunud 22 hektarit maad Jõgevamaal, ei ole

esitatud ei taotluse menetluse, vaidemenetluse ega ka halduskohtus toimunud menetluse

käigus. Seetõttu ei saa seda väidet pidada ka apellatsioonimenetluse käigus lubatavaks ega

usutavaks tõendiks. Isegi, kui eeldada, et esitatud väited 22 hektari maa kohta on tõesed, ei

olnud ka nende andmete põhjal kaebajal võimalik toota kokku 252,6 tonni heina, nagu

näitavad müügiarved. Kaebaja ei ole kohtuistungil ega apellatsioonkaebuses suutnud

selgitada, miks väideti kaebuses halduskohtule, et heina toodeti kaebuses loetletud üheksal

põllul, millele PRIA tõendite põhjal said toetust ning kus pidid seega ka töid teostama hoopis

kolmandad isikud. PRIA ei nõustu kaebajaga, et kohtuistungil kohtule esitatud andmed on

tõendamata ning selgitab, et on saanud vastavad andmed taotlejate ja põldude kohta

registritest. PRIA leiab, et sisuliselt on kaebaja oma kaebuses valetanud, et ta tootis nimetatud

üheksal põllul ise heina.

-

Raamatupidamise seadusest tulenevalt peab kogu ettevõtte tegevus kajastuma ettevõtte

raamatupidamisdokumentides. Kui ettevõttel puudus põhivara ja igasugused kulutused, siis

ettevõttel tootmistegevus puudus. Vastustaja hinnangul on täiesti arusaamatu ettevõtte

tootmistegevuse tõendamine tunnistajate ütlusega, kui selline tegevus puudub ettevõtte

raamatupidamisdokumentides. Seega ei saa kaebaja tootmistegevuse osas asuda teistsugusele

seisukohale ka tulenevalt väitest, et kaebajal puuduvad tootmiskulud, sest müügituluna

näidatud heina tootis ettevõtte osanik Eero Mikenberg ja andis taotlejale üle nullväärtusega.

Lähtuvalt raamatupidamise seaduse § 16 p-st 1 ei saa ettevõtte omaniku ja juhatuse liikme

majandustegevust heina tootmisel kajastada ettevõtte majandustegevusena ning seega ei ole

ettevõtte omanike tehtud tööd ja kulutused samased ettevõtte tehtud töö ja kulutustega.

-

PRIA ei ole rikkunud Määrusest nr 89 § 18 lg-st 1 tulenevat toetuse maksmise tähtaega.

Kaebaja poolt PRIA-le 27.06.2011 esitatud dokumendi näol ei olnud tegemist lõpliku

kuludeklaratsiooniga, kuna lõplikuks kuludeklaratsiooniks saab lugeda dokumenti, mille

alusel on võimalik toetus välja maksta. Antud juhul ei olnud võimalik esitatud dokumendi

alusel toetust välja maksta, kuna tuvastati asjaolud, mis tõid kaasa lisakontrolli vajaduse.

Lisakontroll toimus 25.11.2011 ning ka pärast lisakontrolli tegemist toimus taotleja esindajaga

veel 28.11.2011 ja 29.11.2011 elektronkirjade vahetus, kus sooviti saada täiendavaid andmeid.

Asjaolu, et PRIA ei tuvastanud kaebaja mittevastavust toetuse saamise nõuetele toetuse

taotlemisel eelkontrolli käigus, vaid enne toetuse väljamaksmist, ei saa olla põhjuseks

kaebajale toetuse väljamaksmiseks.

-

Arusaamatud on kaebaja väited PRIA poolt kaalutlusõiguse piiride mittejärgimise osas.

PRIA on otsuse tegemisel lähtunud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise

seaduse ja Määruse nr 89 sätetest, millest tulenevalt puudub PRIA-l taotluse rahuldamata

jätmise osas kaalutlusõigus. Ekslik on ka kaebaja väide, et vaidlus puudub heina müügi fakti

osas. Asjaolu, kas heina müük reaalselt toimus või oli tegemist fiktiivsete tehingutega, väljub

PRIA kontrollipädevuse raamidest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks

neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele selgitab

ringkonnakohus järgmist.

13. Põhiline vaidlus poolte vahel seisneb selles, kas kaebaja sai taotluse esitamise aastale

eelnenud aastal, s.t 2009. aastal, müügitulu omatoodetud põllumajandussaaduste müügist.

Vastavalt Määruse nr 89 § 2 lg 1 ple 2 oli üheks toetuse saamise tingimuseks omatoodetud

põllumajandussaaduste müügist või nende töötlemisel saadud põllumajandustoodete müügist

taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud majandusaastal saadud müügitulu, mis peab

olema suurem kui 37 552 krooni ja vastavalt § 3 lg 1 ple 1 peab taotleja omatoodetud

põllumajandussaaduste müügitulu ja omatoodetud põllumajandussaaduste töötlemisel saadud

põllumajandustoodete müügitulu kas koos või eraldi moodustama taotluse esitamise aastale

vahetult eelnenud majandusaastal vähemalt 50% taotleja kogu müügitulust. Mõlema sätte

järgi on eelduseks omatoodetud põllumajandustoodete müügist saadav müügitulu. Seejuures

on kohtu jaoks oluline, kas see fakt on piisavalt tõendatud, kas on võimalik veel tähtsust

omavaid tõendeid koguda ja kes kannab tõendamiskoormist. HKMS § 59 lg 1 järgi peab

menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei

tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal

on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata

põhjused, miks neid esitada ei saa, ja teatada, kus tõendid asuvad või võivad asuda. HKMS

§ 59 lg 4 näeb ette, et kui menetlusosaline ei esita tõendit asjaolu kohta, mida ta peab lg 1

kohaselt tõendama, ja tõendeid asjaolu või selle ümberlükkamise kohta ei ole võimalik

hankida muul viisil, võib kohus hinnata asjaolu tema kahjuks. Riigikohus leidis 2008. aastal

ühes PRIA asjas, et „olukorras, kus haldusorgan on teinud temast oleneva, et tõendada

toetustaotluse rahuldamise eelduste täitmist ning taotlejalt pole võimalik saada täielikumat

informatsiooni toodangu toetuskõlbulikkuse kohta, tuleb pidada haldusorgani

tõendamiskohustust täidetuks. Seejärel läheb koormis vastupidise tõendamiseks juba üle

taotlejale endale“ (RKHKo 15.10.2008, 3-3-1-40-08, p 18). Ringkonnakohus leiab, et PRIA

on käesoleval juhul teinud temast oleneva, mistõttu on 2009. aastal omatoodetud

põllumajandussaaduste müügist tulu saamine asjaolu, mida peab tõendama kaebaja.

14. Kaebaja väidab jätkuvalt, et müüs 2009. a 240 000 krooni ulatuses heina, kuid ei ole

esitanud heina sisseostu ega töötlemise kohta piisavalt dokumentaalseid tõendeid. Poolte

vahel ei ole vaieldav, et kaebaja on PRIA-le esitanud 2009. a kohta kaks müügiarvet: arve

nr 1/04.12.2009 (196 000 krooni) ja arve nr 2/20.12.2009 (44 000 krooni). PRIA kontrolöri

Reet Plaani 25.11.2011. a kontrollakti (tl I-99) kohaselt olevat kaebaja 2009. a arvete tasumise

tõendamiseks esitanud Võru notar Laine Kauba (Kaup) notariaalakti nr 2149. Kohtutoimikus

olev Võru notar Laine Kauba notariaalakt nr 2149 kannab 11.10.2010 kuupäeva (lk 1-4 tl I-

44-47, lk 5-7 tl I-10-12). Tegemist on notariaalse tehinguga, millega Kadi Viitkin omandas

Gateway OÜ-lt osaluse SMS Market OÜ-s. See notariaalakt ei tõenda nimetatud arvete

tasumist. Küll aga andis nimetatud notariaalakti p 5.1 järgi 11.10.2010 müüja Gateway OÜ

ostja Kadi Viitkinile üle kõik dokumendid, mis kajastasid osaühingu poolt kuni tehingu

päevani tehtud majandustoiminguid (tl I-46). Kui Gateway OÜ andis 11.10.2010 ostjale üle

kõik dokumendid, siis tuli head äritava järgides üle anda ka eelneva majandusaasta sisuliselt

kogu käivet kajastanud arvete tasumist tõendavad dokumendid. Kuna seda dokumentatsiooni

kaebaja väitel tema käsutuses ei ole, siis on piisavalt suur tõenäosus, et seda ei ole olemas.

Ringkonnakohus järeldab eelneva põhjal, et arvete tasumine on tõendamata. Ka ülejäänud

raamatupidamisdokumendid puuduvad, sh ka 2009. a tootmisega seotud kulusid kajastav

dokumentatsioon, samuti raamatupidamisdokumendid, mis kinnitaksid heina üleandmist.

Ettevõttel puudusid 2009. a ka palgakulud ja põhivara. PRIA kontrolör märkis kontrollaktis

samuti, et tõendamist vajavad maakasutus ja tehnika. Kaebaja on väitnud, et heina tootmise

otsesed kulud kandis Eero Mikenberg isiklikult. Eero Mikenberg oli äriregistri andmetel

Gateway OÜ juhatuse liige 05.04.2007–21.09.2009 ja taas alates 20.10.2010, kuid Gateway

OÜ e-maili aadress oli ka tehingu kuupäeval 11.10.2010 eeromikenberg@aol.com (tl I-44).

Ringkonnakohus märgib, et kulude kandmine Eero Mikenbergi poolt pole välistatud, kuid

sellisel juhul oleks tulnud ka kulutusi tõendav dokumentatsioon head äritava järgides

11.10.2010 ostjale üle anda ja sellisel juhul oleks kaebaja need PRIA-le või kohtule ka

esitanud. Kuna see ei ole aset leidnud, siis on ka väidetavate Eero Mikenbergi isiklike

kulutuste osas piisavalt suur tõenäosus, et neid pole tehtud. Apellatsioonkaebuses on kaebaja

väitnud, et ostis 2009. a niitmisteenust sisse, esitamata seejuures ühtegi lepingut või muud

kirjalikku tõendit selle kohta. Ringkonnakohus leiab, et ka see väide jääb paljasõnaliseks.

15. Seoses maakasutusega võtab ringkonnakohus asja materjalide juurde kaebaja poolt

apellatsioonkaebuse lisana esitatud Eero Mikenbergi tunnistuse haldusasjas nr 3121063.

Nimetatud haldusasi on käesoleva otsuse tegemise ajal Tartu Ringkonnakohtu menetluses ja

selle vaidluse esemeks on kaebaja väidetav omatoodetud põllumajandussaaduste müügitulu

2010. aastal. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kaebaja endise osaniku juhatuse liikme

Eero Mikenbergi seletused on segased ja vastuolus kaebaja seniste väidetega. Esitatud

tunnistus kinnitab seda. Samuti on vastustaja juhtinud õigesti tähelepanu sellele, et väidet, et

2009. aastal kasutati hoopis Eero Mikenbergile kuulunud 22 ha maad Jõgevamaal, ei esitanud

kaebaja ei taotluse menetluse, vaidemenetluse ega ka halduskohtus toimunud menetluse

käigus. HKMS § 198 lg 3 järgi peab menetlusosaline uue asjaolu ja tõendi esitamise

lubatavust põhistama. Kui põhjendusi ei esitata või kohus ei pea neid mõjuvaks, jätab kohus

asjaolu või tõendi tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks

lahendamiseks. Enne uuele asjaolule või tõendile tuginemist ringkonnakohtu poolt peab

menetlusosalistel olema võimalus selle suhtes oma seisukoha avaldamiseks. Kuna kaebaja ei

ole põhistanud, miks ta seda asjaolu varem ei väitnud, võib ringkonnakohus jätta kaebaja väite

2009. aastal tema kasutuses olnud 22 ha lisamaa kohta jätta juba formaalsetel põhjustel

tähelepanuta. Ringkonnakohus juhib siiski täiendavalt tähelepanu sellele, et kaebaja märkis

toetuseavalduses, et tema kasutuses oli 2009. aastal 9,8 ha rendimaad (tl I31).

Vaidemenetluses väitis kaebaja, et tal on lisaks kirjaliku rendilepingu alusel kasutatavale

9,8 ha maale kasutada suuliste rendilepingute alusel veel 45 ha maad, kokku seega 54,8 ha,

millelt ta heina tootis (tl I39p, 40, 41). Sama väitis kaebaja ka halduskohtule esitatud kaebuses

(tl I-4) ja 09.10.2012 toimunud kohtuistungil (tl I110p). Kohtuistungil esitas PRIA

halduskohtule meilivahetuse, kus ühe väidetava põllumassiivi omanik kinnitas PRIA-le, et ei

ole oma põldu kellelegi välja rentinud (tl I-117). Samas selgitas PRIA esindaja, et ka

ülejäänud kaebaja poolt väidetud põllumassiivide osas on vaidlusaluse perioodi jaoks toetust

taotlenud ja saanud teised isikud. Apellatsioonkaebuses esitab kaebaja selle peale väite, et

tema kasutuses oli 2008.−2009. aastal Eero Mikenbergi omandis olev kinnistu kogusuuruses

35 ha (tl II-9p), millest Eero Mikenbergi ütluste kohaselt oli kasutatavat rohumaad 22 ha. See

maa oli kaebaja väitel tema kasutuses lisaks maadele, mida ta kasutas kokkuleppel

EKSO Agroga, Kadi Viitkiniga ja Hilja Valguga, jättes täpsustamata, kas silmas on peetud

varasemalt väidetud 9,8 ha, 45 ha või 54,8 ha. Ringkonnakohus leiab, et sellel pole ka

tähtsust, kuna kaebaja on menetluse erinevates etappides esitanud ilma dokumentaalseid

tõendeid lisamata sedavõrd erinevaid väiteid tema kasutuses olnud maade kohta, et need ei ole

usutavad.

16. Kaebaja väidab, et on haldusmenetluses tõendanud heina müügi fakti ning selles osas

vaidlus puudub. Konkreetsete maatükkide kasutamise, neilt heina niitmise ja kogumise ning

pakendamise üksikasjade tõendamiseks taotles kaebaja tunnistaja ülekuulamist, mida

halduskohus ei rahuldanud. Ringkonnakohus ei nõustu väitega, et heina müük on

haldusmenetluses tõendatud, kuna puudu on tõendid heina üleandmise kohta, ja selgitab, et

jättes esitamata raamatupidamisdokumendid, mis kinnitaksid kaebaja väiteid, jäävad tema

väited paljasõnalisteks. Eelneva valguses puudub vajadus kuulata üle tunnistaja heina niitmise

ja kogumise ning pakendamise üksikasjade tõendamiseks. Konkreetsete maatükkide

kasutamise osas lasub tõendamiskoormus küll kaebajal, kuid kasutuse tõendamiseks ei piisaks

endise juhatuse liikme kinnitustest, et maad kasutati just sel viisil. Ringkonnakohus nõustub

PRIA-ga, et kuna kaebajal puuduvad igasugused raamatupidamisdokumendid, mis tõendaksid

heina tootmiseks tehtud kulutusi, ning kaebajal ei olnud piisavalt põllumajandusmaad, kust

vastavat kogust heina toota, siis tuleb nende tõendite puudumist hinnata kaebaja kahjuks.

Seetõttu nõustub ringkonnakohus halduskohtu järeldusega, et kaebajal puudus omatoodetud

põllumajandussaaduste müügist saadud tulu.

17. Kaebaja väidab, et vastustaja poolt kohtuistungil esitatud täiendavad dokumentaalsed

tõendid olid esitatud hilinenult. Ringkonnakohus leiab, et tegemist ei olnud hilinenud

tõenditega. Asjas toimus kohtuistung. HKMS § 129 lg 1 p 2 sätestab sõnaselgelt, et

kohtuistungil esitavad menetlusosalised eelmenetluses esitamata tõendid, kui kohus seda

lubab. Kuna käesoleval juhul võttis halduskohus tõendid vastu, siis lubas ta seda.

Halduskohtu istungil kohtu poolt vastuvõetud tõend ei ole esitatud hilinenult.

18. Kaebaja väidab, et PRIA ei ole järginud kaalutlusõiguse piire ning eesmärke ning muid

kaalutlusreegleid. Ringkonnakohus selgitab, et kuna kaebaja ei täida toetuse saamise

tingimusi, siis ei ole PRIA-l kaalutlusõigust ja tema sellekohased väited on asjakohatud.

ELÜPS § 62 lg 5 ls 2 järgi jätab PRIA maaelu arengu toetuse maksmata, kui pärast taotluse

rahuldamist, kuid enne toetuse maksmist tehakse kindlaks taotluse rahuldamata jätmise alused

või kui toetuse saaja ei ole täitnud toetuse saamise nõudeid. See säte ei jäta haldusorganile

kaalutlusõigust.

19. Ringkonnakohus märgib lõpetuseks, et ei nõustu kaebaja poolt halduskohtu kohtuniku

erapoolikuse kohta esitatud väidetega. 22.10.2012 esitas kaebaja halduskohtule kohtuniku

taandamise taotluse (tl I-135−136p). 23.10.2012. a määrusega jättis asja lahendav kohtunik

taandamise taotluse rahuldamata (tl I-139−140) ning 24.10.2012. a määrusega (tl I-141−142)

jättis taandamise taotluse rahuldamata ka Tartu Halduskohtu esimees. Ringkonnakohus

nõustub nende määruste põhjendustega ega pea vajalikuks neid kordama hakata.

20. Kaebaja on taotlenud menetluskulude hüvitamist. HKMS § 108 lg 1 ls 1 järgi kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna otsus on kaebaja kahjuks, siis jäävad

kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda. Et vastustaja ei ole esitanud menetluskulude

hüvitamise taotlust, siis jäävad vastustaja võimalikud kulud vastustaja enda kanda.

Agu Timmi

Einar Vene

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/