3-11-1432/75 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Maili Lokk, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

17.09.2013, Tartu

Haldusasja number

3-11-1432

Haldusasi

X.X.-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Ida

Prefektuuri poolt tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamise nõudes summas 639,12 eurot iga Narva

arestikambris viibitud ööpäeva eest

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 12.03.2012. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

28.08.2013

Menetlusosalised

Kaebaja X.X.

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 12.03.2012. a otsus osas, millega halduskohus

rahuldas X.X.-i kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri poolt

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes ja mõistis Politsei- ja

Piirivalveametilt X.X.-i kasuks välja mittevaralise kahju summas 100 eurot ning

riigilõivu riigi tuludesse summas 15,97 eurot. Saata tühistatud osas asi

halduskohtule tagasi uueks läbivaatamiseks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 17.10.2013 (k.a.) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja viibis Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Narva kambris (alates

01.01.2010 Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Narva kamber) kokku kolmel korral:

05.12.2008 - 21.01.2009 – 48 päeva;

12.02.2009 - 16.02.2009 – 5 päeva;

11.02.2010 - 22.02.2010 – 12 päeva.

2. 09.04.2011 esitas kaebaja Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Ida Prefektuurile kahjunõude

seoses asjaoluga, et Narva kambris viibimise ajal rikuti tema seadusest tulenevaid õigusi,

millega tekitati talle varalist ja mittevaralist kahju.

3. 10.05.2011 jättis PPA Ida Prefektuur kaebaja kahjunõude täies ulatuses rahuldamata (tl

35-37).

4. 09.06.2011 laekus Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajale kaebaja kaebus (tl 1-8, tõlge tl

13-14) PPA Ida Prefektuuri poolt tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes

summas 639,12 eurot iga Narva kambris viibitud ööpäeva eest.

Kaebuses väidab kaebaja, et Narva kambrisse saabumisel ei tutvustatud talle arestimaja

sisekorraeeskirjast tulenevaid vahistatu õigusi ja kohustusi arusaadavas keeles. Kaebaja

kinnitusel puudusid Narva kambris riidenagid ja istmed igale vahistatule. Kaebajale ei antud

üleriiklikus levikus olevaid ajalehti ja ajakirju, ei võimaldatud telefonikõnesid ja jalutuskäike,

lühiajalisi kokkusaamisi lubati ainult kord kuus 10 minutiks. Arestimajas puudus juuksur,

padjad, madratsid ja tekid olid mustad ja kasutuskõlbmatud. Kambris puudus korralik aken ja

soe vesi. Kambri tingimused olid antisanitaarsed, WC oli vaheseinaga eraldamata ja

vahistatud suitsetasid samas kambris. Telefoni ja pangakonto puudumise tõttu ei saanud

kaebaja muretseda vajalikke asju ega teatada sellest inimestele, kes talle pakke tõid. Kaebaja

leiab, et PPA Ida Prefektuuri arestimaja Narva kambri kinnipidamistingimused on vastuolus

põhiseaduse, arestimaja sisekorraeeskirja ja vangistusseaduse sätetega, ebainimlikud ning seal

viibivate isikute inimväärikust alandavad. Kaebaja taotleb talle tekitatud varalise ja

mittevaralise kahju hüvitamist iga Narva kambris viibitud ööpäeva eest summas 639,12 eurot.

5. Tartu Halduskohus rahuldas 12.03.2012. a otsusega (tl 78-81) kaebuse osaliselt ning

mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitise mittevaralise kahju eest summas 100 eurot.

-

Halduskohtu hinnangul ei ole vastustaja rikkunud kaebaja õigusi seoses kambris valitsenud

tingimustega. Kambris oli tagatud kunstlik valgus, mis oli eluruumi valgustamiseks piisav.

Kambris riidenagide puudumine oli põhjendatud, kuna riidenagid olid teiste kinnipeetute

poolt ära lõhutud ning arestimaja ei olnud jõudnud kambritesse uusi panna. Istekohtade

mittepiisavuse korral oleks pidanud kaebaja sellest arestimajale teada andma, kuid haldusasja

materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja sellesisulise suulise või kirjaliku avaldusega arestimaja

poole pöördunud. Väheusutav on kaebaja väide, et tema voodipesu oli must ja määrdunud.

Juhul, kui kaebaja sai voodipesu vahetamise käigus musta või määrdunud voodipesu, oli tal

võimalus pöörduda arestimaja poole taotlusega ning vahetada voodipesu enne, kui seda teeb

arestimaja. Kaebaja ei ole pöördunud vastustaja poole ka avaldusega võimaldada talle

koristamisvahendeid. WC kasutamisel oli kaebajale tagatud minimaalne privaatsus ning tema

inimväärikust ei ole sellega alandatud. Samuti ei ole õigusvastane asjaolu, et arestimaja

kambris puudus soe vesi, kuna kaebajal oli võimalik teha toimingud, mis väidetavalt jäid

tegemata sooja vee puudumise tõttu, väljaspool kambrit. Arvestades kaebaja poolt antud

nõusolekut viibida ühes kambris suitsetavate kinnipeetutega, ei ole õigusvastane ka vastustaja

tegevus kaebaja hoidmisel ühes kambris koos suitsetajatega.

-

Kohus ei pea õigusvastaseks ka arestimajas kaupluses sisseostude sooritamise ja

juuksuriteenuste osutamise võimaluse puudumist. Nende teenuste osutamine eeldab

täiendavaid julgeolekuabinõusid ning nende puudumist kompenseeritakse pakkide saatmisega

ning võimalusega duširuumis ametnike valve all teineteisel juukseid lõigata. Halduskohus ei

nõustu küll vastustaja väitega, et vastustajal puudub kohustus päevalehtede, raamatute või

ajakirjade soetamiseks, kuid ei pea kaebajale kirjanduse väljastamata jätmise toimingut

õigusvastaseks. Kaebaja oleks pidanud soovi korral talle kirjanduse väljaandmist taotlema,

kuid haldusasja materjalidest nähtuvalt kaebaja seda teinud ei ole.

-

Seoses vabas õhus mitteviibimise võimaldamisega märgib kohus, et kinnipeetule värskes

õhus viibimise tagamine on otseselt vastustaja mõjusfääris. Kahju ärahoidmiseks oleks võinud

vastustaja kaaluda kaebaja paigutamist nõuetele vastavasse arestimajja või vangla

eelvangistusosakonda. Siiski oleks jalutuskäigu mittevõimaldamisest tingitud kahjulikku mõju

võimalik läbi vaadata ainult siis, kui kaebaja oleks sõnaselgelt avaldanud selleks soovi või oli

vastustaja süül mitteteadlik õigusest olla vabas õhus. Arestimajja saabumisel tutvustati

kaebajale tema õigusi ja kohustusi, seal hulgas ka seda, et arestimajas puuduvad

jalutuskäikude võimaldamiseks tehnilised võimalused ning vabas õhus viibimiseks soovi

avaldanud vahistatud etapeeritakse esimesel võimalusel vastavaid tingimusi omavatesse

kinnipidamiskohtadesse. Seega oli kaebaja teadlik õigusest viibida vabas õhus, kuid ei

avaldanud arestimajas viibimise ajal selleks soovi.

-

Halduskohtu hinnangul on vastustaja rikkunud kaebaja õigusi eraelu puutumatusele ja

lühiajalistele kokkusaamistele. Arestimajas, kus isik viibib ööpäev läbi lukustatud kambris, on

lühiajaliste kokkusaamiste oluliselt piiramine 65 päeva ehk 3 kuu jooksul pikaajaline ja

intensiivne isiku õiguste rikkumine. Samuti puudus kaebajal võimalus õiguste rikkumise

lõpetamiseks ning mittevaralise kahju tekkimise ärahoidmiseks. Kuna kaebaja on jätnud

tõendamata talle varalise kahju tekkimise, on kohtu hinnangul õiglane hüvitis kaebajale

tekitatud mittevaralise kahju eest 100 eurot.

-

Halduskohus mõistis vastustajalt riigituludesse riigilõivu 15,97 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. 02.04.2012 esitas vastustaja Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse (tl 102-104),

milles palub Tartu Halduskohtu 12.03.2012. a otsuse tühistada ning teha asjas uus otsus,

millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata. Vastustaja põhjendab apellatsioonkaebust

järgmiselt:

-

Halduskohus on ebaõigesti formuleerinud kaebuse nõude. Kaebaja on kohtule esitatud

nõudes palunud moraalse ja füüsilise kahju hüvitamist, kuid kohus on nõuetena läbi vaadanud

mittevaralise ja varalise kahju hüvitamise nõude. Samuti on halduskohus kohtuotsuses

arestimaja tingimuste seadusele vastavuse hindamisel ebaõigesti tuginenud vangistusseaduse

sätetele, mis ei laiene arestimajas kinnipeetute piiratumatele õigustele.

-

Kinnipeetule värskes õhus viibimise mittevõimaldamise õiguspärasuse hindamisel on

halduskohus jätnud arvestamata, et käesolevas vaidluses ei viibinud kaebaja arestimaja

kambris pikka aega järjest, vaid oli arestimajas kolmel erineval perioodil, millest vaid

esimene kinnipidamine kestis ligikaudu poolteist kuud. Selle aja jooksul oli kaebaja teadlik

värskes õhus viibimise võimaluse puudumisest ning juhul, kui ta oleks seda taotlenud, oleks

vastustaja paigutanud ta nõuetele vastavasse Jõhvi arestimajja või Viru Vangla

eelvangistusosakonda.

-

Arestimajas telefoni kasutamise võimaluse osas märgib vastustaja, et see võimalus saab

olla tagatud üksnes tingimusel, et sellised tehnilised võimalused on olemas. Vastustaja

rõhutab, et tehniliste tingimuste all ei ole seadusandja silmas pidanud mitte füüsiliselt

aparaadi olemasolu, vaid sideühendust. Seega isegi, kui vastaks tõele, et kaebaja nägi

arestimajas telefoniaparaati, nagu ta on väitnud, ei tõenda see tehniliste võimaluste olemasolu

telefoni kasutamiseks.

-

Meelevaldne on halduskohtu järeldus, et on tõendatud, et kaebajale lubati lühiajalist

kokkusaamist üks kord kuus kestvusega umbes 10 minutit. Vastustaja on seisukohal, et

kinnipeetule ei laiene põhiseaduse §-s 26 sätestatud isiku eraellu sekkumise keeld, ning kuna

kaebaja peeti kinni ja paigutati arestimajja kahtlustatuna raskes kuriteos, on tema eraellu

sekkutud seaduslikul alusel. Kohus ei ole arvestanud asjaoluga, et arestimaja sisekorraeeskiri

sätestab kokkusaamise maksimaalse kestvuse, mille tegelikku pikkust võivad mõjutada

mitmed erinevad asjaolud, sh kriminaalmenetlusest tingitud isiku suhtes kehtestatud

piirangud. Samuti toimub kokkusaamine kinnipeetu või kokkusaaja taotluse alusel ja üksnes

arestimaja juhi või tema poolt volitatud isiku loal. Kaebaja ei ole aga väitnud ega esitanud

tõendeid selle kohta, et ta oleks arestimajas kokkusaamise taotlusi esitanud ja arestimaja

juhtkond oleks need rahuldamata jätnud.

-

Agressiivsus ja viha, mis kaebaja sõnul temas kinnipidamistingimuste tõttu

õiguskaitseorganite vastu tekkisid, olid olemas juba enne tema arestimajja sattumist. Seega

olid viha ja agressiivsus isiku arestimajja paigutamise põhjus, mitte selle tagajärg. Vastustaja

on sellekohased selgitused esitanud ka kohtuistungil, kuid kohus on jätnud need

protokollimata. Samuti ei tutvustatud menetlusosalistele protokolli ning istungi lõpus ei

teatatud selle allkirjastamise aega. Seega on kohus oluliselt rikkunud protsessiõiguse norme,

jättes menetlusosalised ilma õigusest protokolliga tutvumiseks ja selles paranduste

tegemiseks.

-

Vastustaja leiab, et arestimajas viibimisega seotud ebamugavused ei anna antud juhul

põhjust kaebajale kahju hüvitamiseks. Kaebaja kinnipidamine oli suhteliselt lühiajaline ega

saanud seetõttu isiku organismile mõju avaldada.

-

Halduskohus on menetluskulude väljamõistmisel ebaõigesti kohaldanud

halduskohtumenetluse seadustiku sätteid, mõistes vastustajalt välja riigituludesse riigilõivu

summas 15,97 eurot.

7. Tartu Ringkonnakohus andis 19.04.2012. a määrusega kaebajale tähtaja

apellatsioonkaebusele vastuse esitamiseks. Kaebaja on kinnitanud nimetatud määruse

kättesaamist 25.04.2012, kuid ei ole vastust apellatsioonkaebusele kohtule esitanud.

8. 09.05.2012 esitas kaebaja Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, mille Tartu

Ringkonnakohus tagastas kaebajale 06.05.2013. a määrusega, kuna kaebaja ei olnud

apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada, Tartu Halduskohtu

12.03.2012. a otsus kaebuse rahuldatud osas tühistada ning saata asi tühistatud osas

halduskohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Tartu Halduskohus mõistis vaidlustatud otsusega PPA-lt kaebaja kasuks välja

mittevaralise kahju kaebaja lühiajaliste kokkusaamiste õiguse rikkumise tõttu Ida Prefektuuri

korrakaitsebüroo arestimaja Narva kambris (edaspidi Narva kambris). Muus osas jäi kaebus

sisuliselt rahuldamata. Apellatsioonkaebuses esitas PPA vastuväiteid halduskohtu otsusele

tervikuna. 28.08.2013 ringkonnakohtus toimunud kohtuistungil otsustas PPA esindaja siiski

mitte apelleerida halduskohtu otsust osas, millega jäeti kaebus rahuldamata (tl 117). Seega on

apellatsiooniastmes vaidluse all vaid küsimus sellest, kas PPA rikkus kaebaja Narva kambris

viibimise ajal tema õigust kokkusaamistele. Õige on PPA väide, et kohtuotsuse pealdises on

halduskohus formuleerinud kaebuse nõude ebaõigesti varalise ja mittevaralise kahju

hüvitamise nõudena. Kaebusest ei ilmne, et kaebaja oleks taotlenud varalise kahju hüvitamist

(tl 1-8, tõlge tl 13-14). Ka ei ole halduskohus varalise kahju hüvitamise nõuet

kohtumäärusega menetlusse võtnud. Menetlusse on võetud ainult mittevaralise kahju

hüvitamise nõue (tl 16). Ühtlasi ei nähtu toimiku materjalide põhjal ega vaidlusküsimuse

olemusest, et lühiajaliste kokkusaamiste õiguse rikkumine võinuks tekitada kaebajale varalist

kahju. Seega saab vaidlusküsimuseks olla vaid lühiajaliste kokkusaamiste õiguse väidetava

rikkumisega kaebajale tekitatud mittevaraline kahju.

11. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja viibis Narva kambris kui kuriteos kahtlustatav,

olles seega vangistusseaduse (VangS) mõistes vahistatu staatuses. VangS § 4 järgi on

vahistatu vangistusseaduse tähenduses isik, kellele on tõkendina kohaldatud vahistamist ja kes

kannab eelvangistust kinnise vangla eelvangistusosakonnas või arestimajas. VangS § 94 lg 1

kohaselt lubatakse vahistatule lühiajalisi kokkusaamisi isiklikes, õiguslikes või ärilistes

huvides, mida vahistatu ei saa teostada läbi kolmandate isikute. VangS § 94 lg 4 järgi

sätestatakse vahistatu lühiajalise kokkusaamise kestvus ja täpsem kord vangla

sisekorraeeskirjades. Kuna kaebaja viibis arestimajas, mitte vanglas, tuleb käesoleval juhul

lähtuda arestimaja sisekorraeeskirjadest (ASKE). ASKE (vaidlustatud perioodidel kehtivas

redaktsioonis) § 60 lg-de 1 ja 2 järgi on kinnipeetul õigus lühiajalisele kokkusaamisele üks

kord nädalas, kestusega kuni kaks tundi ning üks kord kuus kestusega kuni kolm tundi.

12. Vaidlustatud otsuses tuvastas halduskohus, et vastustaja võimaldas kaebajale

õigusvastaselt lühiajalisi kokkusaamisi ainult üks kord kuus kümneks minutiks, millega

rikkus põhiseaduse §-i 26 ning arestimaja sisekorraeeskirja (ASKE) § 60 lg-d 1 ja 2. PPA on

seisukohal, et kuriteos kahtlustavale ei laiene põhiseaduse §-s 26 sätestatud isiku eraellu

sekkumise keeld ning kohus ei ole arvestanud sellega, et arestimaja sisekorraeeskiri sätestab

kokkusaamise maksimaalse kestvuse, mille tegelikku pikkust võivad mõjutada mitmed

erinevad asjaolud, sh kriminaalmenetlusest tingitud isiku suhtes kehtestatud piirangud.

13. Ringkonnakohus nõustub PPA-ga põhiseaduse § 26 ning ASKE § 60 lg-te 1 ja 2

tõlgendamise osas vaid osaliselt. Põhiseaduse § 26 sätestab igaühe õiguse perekonna- ja

eraelu puutumatusele. Riigikohus on leidnud, et vahistamine tähendab mingiks ajaks kogu

elukorralduse allutamist vanglale ja see piirab seetõttu väga mitmete põhiõiguste kasutamist,

seal hulgas ka perekonnaelu puutumatust. Perekonnaelu puutumatusesse sekkumine on

seejuures olemuslikult osa vahistatu staatusest. Vahistatu perekonnaelu puutumatus on oluline

väärtus, mille suhtes tuleb kriminaalasjades õigusemõistmise huvides rakendada võimalikult

vähe piiranguid vaatamata sellele, et vahistatu võis toime panna kuriteo (RKPsJK 04.04.2011.

a otsus asjas nr. 3-4-1-9-10, p-d 44, 63). Asjas Messina nr. 2 (Messina vs Itaalia nr. 2,

28.09.2000. a otsus, taotlus nr. 25498/95, p 61) leidis Euroopa Inimõiguste Kohus, et

igasugune kinnipidamine, ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

(inimõiguste konventsioon) artikli 5 valguses õiguspärane kinnipidamine, toob kaasa pere- ja

eraelu piirangud. Euroopa Inimõiguste Kohus on täpsemalt leidnud, et kokkusaamiste arvu,

kestust ja järelevalvet reguleerides riivab riik isikute õigust inimõiguste konventsiooni artiklis

8 sätestatud era- ja perekonnaelu puutumatusele (Moiseyev vs Venemaa, 09.10.2008. a otsus,

taotlus nr. 62936/100, p 246; Ciorap vs Moldova, 19.06.2007. a otsus, taotlus nr. 12066/02, p

111) (RKPsJK 04.04.2011. a otsus asjas nr. 3-4-1-9-10, p 44).

14. VangS § 94 lg 4 koosmõjus ASKE § 60 lg-tega 1 ja 2 omavad seega kahetist

iseloomu. Ühest küljest riivavad nad kaebaja õigust era- ja perekonnaelule, kuna lubavad

lähedastega vaid lühiajalisi kokkusaamisi. Ringkonnakohus märgib, et vastava riive kooskõla

põhiseadusega ei ole käesolevas haldusasjas vaidluse all. Teisest küljest annavad aga viidatud

sätted ka vahistatule õiguse taotleda ASKE § 60 lg-tes 1 ja 2 sätestatud sageduse ja kestusega

lühiajalisi kokkusaamisi lähedastega. VangS § 41 lg 2 (alates 01.06.2008 jõustunud

redaktsioonis) sätestab, et vahistatu vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui

seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid,

mis on vajalikud arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise

eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste

õiguste ja vabaduste olemust. Seega on vahistatu lühiajaliste kokkusaamiste õiguse piiramine

võimalik vaid julgeoleku kaalutlustel või seadusest tulenevatel alustel. Igal muul juhul saab

lühiajaliste kokkusaamiste õiguse piiramist käsitleda vahistatu era- ja perekonnaelu

puutumatuse rikkumisena.

15. Kaebuses halduskohtule selgitab kaebaja, et lühiajalisi kokkusaamisi lubati vaid kord

kuus 10 minutit (tl 13 p). Asjaolu, et Narva arestimajas lubati kuus üks kord 10 minutit

lähedastega kohtuda, selgitas kaebaja ka halduskohtus toimunud kohtuistungil (tl 74 p).

Ringkonnakohus on seisukohal, et nimetatud kaebaja väide ei ole kahju hüvitamise nõude

rahuldamiseks piisav. Kaebaja ei selgita, millal toimus kaebuses märgitud lühiajaline

kokkusaamine kestusega 10 minutit. Samuti ei selgu, kas kaebus on esitatud põhjusel, et

kaebaja taotles ühes kuus ettenähtud lühiajalist kokkusaamist kestusega 3 tundi ning PPA

võimaldas kokkusaamist vaid 10 minutit või on kaebus esitatud ka põhjusel, et kaebaja taotles

PPA-lt lisaks lühiajalisi kokkusaamisi kord nädalas kestusega 2 tundi ning PPA neid ei

võimaldanud. Nimetatud asjaoludest oleneb, millise ASKE § 60 lõike alusel õiguse rikkumist

peab kohus kaebaja erinevatel arestimajas veedetud perioodidel kontrollima ning kui suurt

mittevaralist kahju võidi kaebajale lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmisega

tekitada. Ringkonnakohus märgib, et ASKE § 60 lg-s 1 märgitud lühiajalise kokkusaamise

võimaldamata jätmine võis kaebaja õigusi rikkuda perioodidel 05.12.2008-21.01.2009 ning

11.02.2010-22.02.2010, samas kui ASKE § 60 lg-s 2 märgitud lühiajalise kokkusaamise

võimaldamata jätmine võis kaebaja õigusi rikkuda vaid perioodil 05.12.2008-21.01.2009.

Kaebaja ei ole kaebuses ega kohtuistungil eeltoodud asjaolusid kohtule selgitanud. Vastavaid

asjaolusid ei ole välja selgitanud ka halduskohus. Kuna ringkonnakohus menetleb

apellatsiooniastmes PPA apellatsioonkaebust, puudub ringkonnakohtul võimalus kohustada

kaebajat eeltoodud asjaolude selgitamiseks kohtusse ilmuma.

16. Halduskohus on otsuse tegemisel tuginenud ka Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo

10.05.2010. a vastusele kaebaja taotlusele, mille kaebaja esitas kahju hüvitamiseks seoses

oma õiguste väidetava rikkumisega Narva kambris. Vastuses taotlusele märgib Ida Prefektuur

järgmist: „Vastavalt Vangistusseaduse § 24 lg 1 on kinnipeetaval õigus lühiajalisele

kokkusaamisele üks kord kuus, mille kestvus on paika pandud Narva kambri päevakavaga, st

15 minutit“ (tl 35-37). Kaebaja taotlust ega Narva kambri päevakava halduskohus vastustajalt

välja ei ole nõudnud. Seetõttu ei ole võimalik kontrollida, kas Narva kambris oli eranditult

kõigi lühiajaliste kokkusaamiste aeg piiratud vaid 15 minutiga. Ringkonnakohus on ühtlasi

seisukohal, et nimetatud vastus ei kinnita kaebaja väidet selle kohta, et vaidlusalustel

perioodidel võimaldati talle lähedastega vaid üks kokkusaamine kestusega 10 minutit, nagu

see ei tõenda ka asjaolu, et kaebaja taotles lähedastega lühiajalisi kokkusaamisi kestusega

kaks tundi nädalas ja kolm tundi kuus, mida kaebajale ei võimaldatud.

17. Apellatsioonkaebuses leidis PPA, et halduskohtu järeldus otsuse p-s 15 selle kohta, et

kohus on pidanud tõendatuks, et kaebajale lubati lühiajalist kokkusaamist üks kord kuus

kestusega umbes 10 minutit, on meelevaldne. PPA leidis, et põhjendamatu on ka luua seoseid

kokkusaamiste võimaldamise ja nende kestuse vahel (apellatsioonkaebuse p 11). Tartu

Ringkonnakohtus toimunud kohtuistungil selgitas PPA esindaja, et PPA-l puuduvad tõendid,

millest nähtuks, et kaebaja on lähedastega kokkusaamisi taotlenud ja neist oleks keeldutud.

Ka ei ole fikseeritud kokkusaamiste toimumist. Küll aga kinnitas PPA esindaja, et Narva

kambri päevakavas on kokkusaamisteks ette nähtud teatud periood (kd I, tl 117p).

18. Ringkonnakohus märgib, et vastavalt HKMS § 59 lõikele 1 peab menetlusosaline

tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti

kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele

tõenditele juurdepääs. HKMS § 59 lg 4 sätestab, et kui menetlusosaline ei esita tõendit asjaolu

kohta, mida ta peab lõike 1 kohaselt tõendama, ja tõendeid asjaolu või selle ümberlükkamise

kohta ei ole võimalik hankida muul viisil, võib kohus hinnata asjaolu tema kahjuks.

19. ASKE § 62 lg 1 järgi toimub kokkusaamine kinnipeetu või kokkusaaja kirjaliku

taotluse alusel ja arestimaja juhi või tema poolt volitatud isiku loal. ASKE § 62 lg 2 kohaselt

teatatakse kokkusaamise võimaldamisel taotluse esitajale kokkusaamise aeg ja tehakse vastav

kanne arestimaja töö arvestuse raamatusse. ASKE § 64 lg 1 sätestab, et loa andmisest võib

keelduda, kui kinnipeetul on samal kuul üks kokkusaamine juba olnud ja kokkusaamisruumis

ei ole vaba kohta või kui arestimaja juht või tema poolt volitatud isik kahtleb kokkusaaja

maines. Keeldumine tehakse kinnipeetule ja kokkusaajale teatavaks viie tööpäeva jooksul

taotluse esitamisest arvates (lg 2).

20. PPA leiab, et kaebaja ei ole väitnud ega esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks

arestimajas kokkusaamise taotlusi esitanud ja arestimaja juhtkond oleks need rahuldamata

jätnud. Ringkonnakohus nõustub PPA-ga, kuid märgib, et käesolevas haldusasjas puuduvad

otsesed tõendid, mis kinnitaksid ka kaebaja väidet ühe 10-minutilise kokkusaamise toimumise

kohta. Ringkonnakohtu poolt välja nõutud Narva arestikambri töö arvestuse raamatu väljavõte

(kd I, tl 115-200; kd II tl 1-46) ei kajasta kinnipeetute lühiajalisi kokkusaamisi ühelgi

vaidlusalusel perioodil. Ka ei olnud PPA esindajal esitada ringkonnakohtule kaebaja taotlusi

lähedastega kokkusaamisteks, nendest keeldumiseks või kokkusaamiste lubamiseks.

Arvestades arestikambris viibinud kinnipeetute arvu on ringkonnakohtu arvates

vähetõenäoline, et vaidlusalustel perioodidel ükski arestikambris viibinud kinnipeetutest, sh

kaebaja lähedastega kokku ei saanud ning vaid nimetatust tulenevalt kokkusaamisi ASKE §

62 lg 2 järgi arestikambri töö arvestuse raamatus ei kajastatud. Samuti tuleb pidada

ebausutavaks seda, et kaebaja väide arestikambris toimunud ühe lühiajalise kokkusaamise

kohta on ebaõige ning kaebajal kokkusaamised lähedastega täielikult puudusid. Seetõttu peab

ringkonnakohus usutavaks, et Ida Prefektuuri Narva arestikambris ei järgitud ASKE § 62

lõikes 2 ettenähtud korda ega kantud kinnipeetute kokkusaamise aegu arestimaja töö arvestuse

raamatusse, nagu ei järgitud ka kinnipeetute lühiajaliste kokkusaamiste kirjalike taotluste

esitamise ja lahendamise korda (ASKE § 62 lg 1 ning § 64 lg 1). Ringkonnakohus märgib, et

õigusaktidega pandud nõuete järgimata jätmine võib kohtuvaidlustes kaasa tuua asjaolude

hindamise PPA kahjuks. Olukorras, kus PPA-l lasub ASKE järgi kohustus nõuda kinnipeetult

kokkusaamisteks kirjalike taotluste esitamist ja kanda kokkusaamiste ajad arestimaja töö

arvestuse raamatusse ning seda ei järgita, tuleb kohtul HKMS § 59 lg-st 4 tulenevalt hinnata

poolte tõendamata väiteid kinnipeetu kasuks ning PPA kahjuks, kuna kinnipeetul on taotluste

suulise esitamise ja lahendamise tõendamine kohtus võimatu.

21. Siiski ei pea ringkonnakohus ainuüksi eeltoodule tuginedes võimalikuks

apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist. Kuna halduskohus on jätnud välja selgitamata kahju

hüvitise väljamõistmise seisukohalt olulised asjaolud (vt kohtuotsuse p 15), mis võisid

mõjutada kahju hüvitamise nõude rahuldamist ja võimaliku kahjuhüvitise suurust ning neid

asjaolusid ei ole võimalik kaebajat küsitlemata ja täiendavaid tõendeid kogumata kindlaks

teha ning kohtuotsusest ei nähtu, millistel ajaperioodidel tekkinud kahju eest on kahjuhüvitis

kaebajale välja mõistetud, tuleb halduskohtu otsus kaebuse rahuldatud osas tühistada ning

saata halduskohtule tühistatud osas uueks läbivaatamiseks.

22. Kuigi ringkonnakohus ei lahenda käesoleva kohtuotsusega HKMS § 109 lg-st 4

tulenevalt menetluskulude jaotust poolte vahel, peab ringkonnakohus seonduvalt PPA

apellatsioonkaebusega vajalikuks selgitada, et käesolevas haldusasjas esitas X.X. kaebuse

kuni 12.31.2011 (k.a.) kehtinud HKMS alusel. Toimikust nähtub, et Tartu Halduskohus

vabastas kaebaja 27.06.2011. a määrusega kaebuselt riigilõivu tasumisest (kd I, tl 16). HKMS

§ 285 lg-st 1 ning HKMS v.r. § 95 lg-st 1 tuleneb, et kui kaebaja oli enne 01.01.2012 esitatud

kaebuselt riigilõivu tasumisest vabastatud, mõistab kohus kaebuse rahuldamise korral teiselt

poolelt tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse (vt RKHK 19.06.2012. a määrust asjas

nr. 3-3-1-18-12, p 28). Seega kaebuse võimaliku rahuldamise korral käesoleval juhul HKMS

§ 104 lg 10 kohaldamisele ei kuulu.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene

Maili Lokk

Tiina Pappel