3-11-1196/48 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Einar Vene ja Madis Ernits

Otsuse tegemise aeg ja koht

25.04.2014, Tartu

Haldusasja number

3-11-1196

Haldusasi

Nikolai Lilitškini (Lilitškin) kaebus Tartu Vangla poolt

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas

5000 eurot (seonduvalt takistuste tegemisega

venekeelsete raadiosaadete kuulamisel, esemete

mahaloopimisega ja neil trampimisega)

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 10.10.2012. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Nikolai Lilitškini apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Nikolai Lilitškin

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 10.10.2012. a otsus

muutmata.

2. Tagastada vastustajale apellatsioonkaebuse vastusele lisatud kaebaja 13.01.2011. a

pöördumine nr V1 679; kaebaja 24.01.2011. a pöördumised nr V1 1225 ja V1 1226, Tartu

Vangla 07.02.2011. a vastus nr V1 679-1 ning Tartu Vangla 23.02.2011. a vastus kaebaja

pöördumistele nr V1 1225 ja V1 1226.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, st kuni 26.05.2014.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.

03.01.2011 toimus kaebaja kambris intsident, mil samal ajal, kui kaebaja viibis duši all,

tuli valvur kaebaja kambrisse, lülitas välja kambris mängiva raadio ning võttis kambri seinalt

maha lipu ja postkaardid.

2.

17.02.2011 esitas kaebaja Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse (tl 11−12p), milles

taotleb talle vanglaametniku poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas

5000 eurot. Taotluse kohaselt ohustas Tartu Vangla ametnik 03.01.2011. a tegevusega ning

venekeelsete saadete kuulamise takistamisega kaebaja rahvuslikku eneseteadvuse ja

kultuuriidentiteedi terviklikkust. Samuti kujutavad vanglaametniku teod endast rahvusliku,

rassilise ja religioosse vihavaenu õhutamist ja diskrimineerimist.

3. Tartu Vangla jättis 04.05.2012. a otsusega nr 3-30/42-1 (tl 10−10p) kaebaja kahju

hüvitamise taotluse rahuldamata.

4.

16.05.2011 saabus Tartu Halduskohtule kaebaja kaebus, milles ta palus Tartu Vanglalt

välja mõista mittevaralise kahju hüvitis summas 5000 eurot.

Kaebuse kohaselt on vanglaametnikud takistanud kaebajal venekeelsete raadiosaadete

kuulamist ning 03.01.2011 kell 11.30 toimunud intsidendi käigus, kui kaebaja viibis duši all,

viskas vanglaametnik väidetavalt põrandale ja trampis jalgadega vene sümboolikal, millega

solvas tema rahvuslikke tundeid. Kaebaja märgib, et sellised sümbolid on tema jaoks osa

emotsioonidest ja need on rahvuslike tunnete sümbolid. Kaebaja sõnul valvurid ei mõista seda

ja püüavad igati kompromiteerida olemasolevaid sümboleid, neid hävitada või moonutada

nende esialgset tähendust. Samuti märgib kaebaja, et vangla töötajad on sorinud tema asjades,

võtnud kaebajalt ära tossude paelad ja pükste vöö, mis hiljem tagastati, ning puistanud

kaebaja kohvipakki prahti.

5. Vastustaja palus kaebusele esitatud vastuses (tl 61−61p) jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja on seisukohal, et kaebusest ei ilmne asjaolusid, mis lubaksid arvata, et kaebajat

oleks diskrimineeritud rahvuse, keele või poliitiliste veendumuste tõttu. Tartu Vangla

kodukorra p 7.2.11 kohaselt on kinnipeetaval keelatud kleepida või kinnitada kambri

ehituselementidele fotosid, reproduktsioone, ajakirjade väljalõikeid, katteid, vaipu jms.

Samuti sätestab kodukorra p 10.4.5, et kinnipeetav peab kasutama elektriseadmeid, häirimata

sellega teiste isikute rahu. Nende kodukorra punktide täitmise kontrollimisel ei ole oluline,

missuguseid pilte või sümboolikat paigutatakse kambri seintele või millises keeles

raadiosaadetega häiritakse teiste isikute rahu, vaid vastav fakt iseenesest. Kaebaja ei ole

põhistanud, miks tema hinnangul on vastavate kodukorra punktide täitmise näol tegemist

tema diskrimineerimisega. Vastustaja selgitab, et 03.01.2011 oli valvuri töö häiritud, kuna

kaebaja raadio mängis valjult ning kuna kaebaja ise oli duši all, sisenes valvur kaebaja

kambrisse ning lülitas raadio välja. Vastustaja rõhutab, et isegi juhul, kui vangla oleks

käitunud viisil, nagu kaebaja kirjeldab, ei kuuluks tema kaebus rahuldamisele. Selleks, et

oleks võimalik kõnelda väärikuse alandamise kvaliteedi saavutamisest mingisuguses

tegevuses, peab see olema teatava intensiivsusega. Käesoleval juhul oleks isegi kaebuse

asjaolusid jaatades võimatu niivõrd intensiivse õiguste rikkumise tuvastamine, et see

kvalifitseeruks väärikuse alandamisena.

Väite kohta, et kaebaja kohvipakki on lisatud prahti, ei ole kaebaja märkinud ühtegi

kuupäeva. Kaebaja kambreid on vahetatud sageli ning Tartu Vanglal puudub võimalus esitatud

asjaolusid kontrollida.

6. Tartu Halduskohtus toimunud kohtuistungil (protokoll tl 78−79) juhtis vastustaja

halduskohtu tähelepanu, et esemete äravõtmise ja kohvipakki prahi puistamise osas ei ole

kaebaja läbinud kohtueelset menetlust.

7. Tartu Halduskohus jättis 10.10.2012. a otsusega kaebaja kaebuse rahuldamata.

Otsuse kohaselt ei ole käesolevas asjas tuvastatud kaebaja suhtes põhiõiguste rikkumist ega

riigivastutuse seaduse § 9 lg-s 1 sätestatud võimalike tagajärgede tekkimist. Kaebajale ei ole

tehtud rohkem piiranguid ega põhjustatud rohkem kannatusi kui need, mis paratamatult

kaasnevad kinnipidamisasutuses.

Tõendamist ei ole leidnud asjaolu, et kaebajat oleks diskrimineeritud tema rahvuskeele või

poliitiliste hoiakute tõttu. Kohus ei pea usutavaks, et vanglaametnikud on läbiotsimise käigus

astunud sihilikult kaebaja religioossetele sümbolitele, ajaloomuuseumi vaadetele (fotod) või

muudele sümboolikat meenutavatele esemetele, mis lebasid maas. Samuti ei ole kohtu

hinnangul usutav, et vanglaametnikud on kaebajale kuulunud usu- või rahvussümboolikat

sihilikult põrandale loopinud. Kohus möönab, et läbiotsimise käigus kaebaja kambris võisid

kaebajale kuulunud ususümboolika – pildid, fotod ja muud religioossed sümbolid, olla laualt

või seinalt maha kukkunud ning keegi võis ka nendele juhuslikult peale astuda, kuid see ei

tähenda, et ususümboolikal on sihilikult trambitud ning kaebaja rahvuslikke tundeid solvatud.

Samuti ei tuvastanud kohus, et kaebajal oleks keelatud venekeelsete raadiosaadete kuulamist.

Halduskohus on seisukohal, et antud juhul ei lülitatud 03.01.2011 raadiot välja mitte seetõttu,

et raadiost kostusid venekeelsed sõnumid või muusika, vaid seetõttu, et raadio mängis liialt

valjult. Tartu Vangla kodukorra p-i 10.4.5 kohaselt peab kinnipeetav elektriseadmeid

kasutama kooskõlas kodukorra ja muude õigusaktidega nii, et see ei häiriks teiste

kinnipeetavate rahu ega vanglaametnike tööülesannete täitmist. Eeltoodut arvesse võttes ei ole

vangla töötajad kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud ega kaebajat keeleliselt

diskrimineerinud ega kaebaja rahvuslikke tundeid solvanud.

Tossude paelte ja püksivöö äravõtmise ning kohvipakki prahi puistamise eest kahju

hüvitamise nõudes ei ole kaebaja läbinud kohtueelset kohustuslikku menetlust, mistõttu jätab

halduskohus nimetatud asjaolud tähelepanuta. Halduskohus selgitab, et menetlusökonoomia

seisukohalt puudub vajadus nimetatu kohta teha eraldi kohtumäärus, kuna kaebaja põhinõue

on saada mittevaralist kahju seonduvalt keelelise diskrimineerimise ja väidetava solvamise ja

alandamisega seonduvalt ususümboolikaga.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 10.10.2012. a otsuse peale apellatsioonkaebuse

(tl 95−95p, tõlge tl 96), milles palub halduskohtu otsuse tühistada

Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus moonutanud kaebaja ütluste sisu. See, et

vanglaametnikud trampisid vene sümboolikal ning nõudsid pidevalt vene raadio ja

venekeelsete saadete väljalülitamist, on fakt, mitte pelgalt kaebaja arvamus. Seda näitas

kaebaja enda sõnul kujukalt ka halduskohtu istungil. Apellatsioonkaebuses viitab kaebaja

enda poolt vanglale esitatud pöördumistele nr V1 679, V1 1225 ja V1 1226, ning märgib, et

need kaebused tõendavad asjaolu, et kaebajat on vangla poolt alandatud. Kaebaja sõnul on ta

käesolevas asjas halduskohtule esitatud kaebuses kõik konkreetsed õigusvastased toimingud

ära märkinud, kuid kohus ei ole neid läbi vaadanud ega kaebust sisuliselt arutanud. Samuti ei

ole kohus otsuses märkinud, mis põhjusel ning millistest õigusnormidest lähtuvalt on kohus

kaebaja kaebuse rahuldamata jätnud. Halduskohtu poolne uurimine on olnud poolik ja

ühekülgne ning kohus on tuginenud eelkõige vangla poolt esitatud tõenditele.

9. Vastustaja palub apellatsioonkaebusele esitatud

vastuses

(tl 106−106p) jätta

apellatsioonkaebus rahuldamata ning on seisukohal, et Tartu Halduskohus on teinud asjas õige

ning põhjendatud otsuse.

Vastustaja märgib, et käesolevas asjas vaidluse all olevate asjaolude tõendamiseks

kasutatavate tõendite nappus on paratamatu. See tuleneb eelkõige asjaolust, et kaebaja ei

viibinud tema kirjeldatud sündmuste ajal kambris, kus oleks olnud videovalve, mistõttu ei ole

võimalik esitada kambris toimunust ühest pilti. Samas on vastustaja hinnangul üsna keeruline

mõista mitut moodi olukorda, kus duši all viibiv kinnipeetav kuuleb, et raadio enam ei mängi.

Seega leiab vastustaja, et kohus on sellest õigesti järeldanud, et raadio pandi kinni toona

kehtinud Tartu Vangla kodukorra p 10.4.5 rikkumise lõpetamiseks, so põhjusel, et kinnipeetav

peab kasutama elektriseadmeid, häirimata sellega teiste isikute rahu.

Vastustaja leiab, et kaebaja ei püüdnudki halduskohtus oma väiteid tõendada ning need jäid

lõpuni paljasõnalisteks. Samuti ei puutu käesoleva vaidluse esemesse kaebaja poolt

apellatsioonkaebuses nimetatud pöördumised.

Halduskohus nõustus õigesti Tartu Vangla seisukohaga, et väidetava prahi kohvipakki

puistamise osas ei ole kaebaja läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust. Seda näitab

selgelt kaebaja 17.02.2011. a kahju hüvitamise taotlus nr 3-30/42 (tl 11−12p).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses esitatud põhjendustega ega pea tulenevalt

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg-st 4 vajalikuks neid üle korrata.

Vastuseks kaebaja apellatsioonkaebusele märgib kohus järgmist.

11. Tulenevalt HKMS § 59 lg-st 1 peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid,

mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kui tõendite

esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid esitada ei saa, ja teatada, kus

tõendid asuvad või võivad asuda. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt, kui menetlusosaline ei esita

tõendit asjaolu kohta, mida ta peab sama paragrahvi lõike 1 kohaselt tõendama, ja tõendeid

asjaolu või selle ümberlükkamise kohta ei ole võimalik hankida muul viisil, võib kohus

hinnata asjaolu tema kahjuks. Eeltoodust tulenevalt on halduskohtule kahju hüvitamise

nõudega kaebuse esitamisel kaebajal endal kohustus tõendada asjaolusid, millele tema väited

tuginevad. Käesolevas haldusasjas esitatud kaebusest nähtuvalt vajab antud asjas tõendamist

eelkõige asjaolu, kas valvur on 03.01.2011 käitunud kaebaja kambris leidunud rahvuslikke

sümboleid kandvate esemetega mingil viisil õigusvastaselt, näiteks neid tahtlikult maha

visanud või nendel jalgadega trampinud. Vastustaja selgituste kohaselt ei ole valvur kaebaja

poolt kirjeldatud tegusid toime pannud, ta eemaldas üksnes vangla kodukorra järgimiseks

kambri seinale kleebitud esemed seinalt ning asetas need kambris olevale lauale (tl 10p).

Halduskohtu hinnangul ei ole alust haldusorgani eeltoodud väidetes kahtlemiseks. Kaebaja ise

ei saanud valvuri tegevust pealt näha, kuna vaidlus puudub selles, et kaebaja viibis sel hetkel

duši all. Seda vähem usutavad on kaebaja väited ning enda väidete tõendamiseks oleks

kaebajal tulnud esitada tõendeid, millele tema väited tuginevad. Kaebaja ei ole aga kohtule

esitanud ühtegi tõendit, mis tema väiteid valvuri õigusvastase tegevuse kohta kinnitaks.

Vastavaid tõendeid oleks saanud koguda ainuüksi kaebaja ise ja seda vahetult pärast

vaidlusaluse sündmuse toimumist. Näiteks on kaebaja kohtule väitnud, et ta nägi esemetel,

millel vanglaametnik väidetavalt jalgadega trampis, saabaste jälgi. Üksnes vastava väite

esitamine ei ole kohtul sellise sündmuse aset leidmises veendumuse tekitamiseks piisav.

Kaebaja oleks saanud näiteks kohe pärast vaidlusalust sündmust väidetavate saapajälgedega

esemed sellisel kujul säilitada ning need tõenditena kohtule esitada. Seda kaebaja aga teinud

ei ole, mistõttu ei saa kohus käsitleda kaebaja väiteid tõeste faktidena, nagu

apellatsioonkaebuse kohaselt halduskohus seda tegema oleks pidanud. Kuna kaebaja ise

kohtule enda poolt väidetavate ning kaebuse aluseks olevate asjaolude tõendamiseks tõendeid

kogunud ega neid kohtule esitanud ei ole ning antud juhul ei ole tõendeid kaebaja väidetud

asjaolude kohta võimalik hankida ka muul viisil, on halduskohus tulenevalt HKMS § 59 lgst 4

õigesti hinnanud asjaolusid kaebaja kahjuks.

12. Apellatsioonkaebuses väidab kaebaja, et näitas halduskohtus toimunud istungil

halduskohtule kujukalt ette, kuidas vanglaametnikud on tema õigusi rikkunud, mistõttu ei

saanud halduskohus asuda seisukohale, et kaebaja väited tema õiguste rikkumise kohta on

üksnes arvamus, mitte aga fakt. Kuigi halduskohtu istungi protokollist nähtuvalt on kaebaja

tõepoolest kujukalt proovinud halduskohtule näidata, kus ja kuidas vaidlusaluse sündmuse

toimumise ajal talle kuulunud postkaardid tema kambris paiknesid, ei saa sellega lugeda

kaebaja väiteid tõendatuks. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on kaebaja kohtule selgitanud,

et vene sümboolikaga esemed ei paiknenud mitte seinal, vaid need olid tema laual, ning

kaebaja näitas kohtule, kuidas kaardid tema kambris olid laua peale asetatud. Kaebaja väitis

istungil ka seda, et nägi duši alt tulles esemetel märgi jalajälgi, kuid ei suutnud seda väidet ka

istungil kohtule tõendada, märkides üksnes, et istungi ajaks olid piltidel uued pakendid. Seega

on ka eeltoodu näol tegemist üksnes kaebaja paljasõnaliste ning tõendamata väidetega, mida

kohus võib HKMS § 59 lg 4 kohaselt hinnata kaebaja kahjuks. Lisaks on istungi protokollist

nähtuvalt kaebaja viidanud istungil vanglale 12.01.2011 esitatud avaldusele nr V1 679 kui

antud asjas kasutatavale tõendile. Nimetatud avaldus ning sellele antud vastus on vastustaja

poolt ringkonnakohtule esitatud ning nendest nähtub, et kaebaja on 12.01.2011 vangla poole

pöördunud küll seoses sama valvuri tegevusega, kes väidetavalt rikkus kaebaja õigusi ka

03.01.2011, kuid avalduses on kirjeldatud asjaolusid, mis ei puutu käesolevas haldusasjas

menetletava kaebuse esemesse. Seega ei saa need dokumendid kuidagi tõendada käesolevas

asjas vaidluse all olevaid asjaolusid. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et lisaks kaebaja

12.01.2011. a avaldusele (registreeritud 13.01.2011), ei puutu oma sisust lähtuvalt käesoleva

haldusasja esemesse ka teised kaebaja poolt apellatsioonkaebuses märgitud avaldused,

mistõttu puudub vajadus neid materjale asja juurde liita ning need tuleb vastustajale tagastada.

13. Ringkonnakohus selgitab, et nii vangla poolt kohtueelses menetluses kui halduskohtu

poolt esimese astme kohtu menetluses on läbi vaadatud kaebaja kahju hüvitamise nõue seoses

konkreetse vangla tegevusega, so 03.01.2011. a valvuri tegevusega kaebajale väidetavalt

kahju tekitamisega. Ka ei ole kaebaja käesoleva asja menetluses esitanud kontrollimist

võimaldavaid andmeid vanglaametnike tegevuse kohta muul ajal, kui 03.01.2011. Seega on

asjakohatud apellatsioonkaebuses esitatud väited vanglaametnike poolt korduvalt kaebajal

venekeelsete saadete kuulamise takistamise ning tema rahvusliku diskrimineerimise kohta,

mis ei seondu 03.01.2011 aset leidnud sündmusega.

14. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus kaebaja väitega, et halduskohtu poolne

uurimine on olnud poolik ja ühekülgne, mis on kaasa toonud ebaõige lahendi. Kuna

ringkonnakohtu hinnangul puuduvad alused halduskohtu otsuse tühistamiseks, tuleb

apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 esimese lause järgi kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole käesolevas asjas kohtule

kuludokumente esitanud, mistõttu puudub vajadus lahendada küsimust menetluskulude

kandmise kohta.

Agu Timmi

Einar Vene

Madis Ernits