3-13-2335/31 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R

U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Tiina Pappel ja Einar Vene

Määruse tegemise aeg ja koht

24. aprill 2014, Tartu

Haldusasja number

3-13-2335

Haldusasi

Jaak Reinomägi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti

toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks, kohustava

ettekirjutuse tegemiseks ja tekitatud kahju hüvitamiseks

kohtu äranägemisel

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 6. jaanuari 2014. a määrused

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Jaak Reinomägi määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Jaak Reinomägi

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 6. jaanuari 2014. a määrused

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates

otse Riigikohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jaak Reinomägi käis 25. juunil 2013 Rakvere politseijaoskonnas sooviga esitada päringut

videosalvestise väljanõude kohta, kuid J. Reinomägi sõnade kohaselt keelduti talt seda vastu

võtmast. Seepeale esitas J. Reinomägi 28. juunil 2013 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA)

päringu uuesti.

PPA 4. juuli 2013. a vastuskirjast nr 2.1-3/109556-2 nähtuvalt tingis päringu vastuvõtmisest

keeldumise J. Reinomägi enda käitumine – kuna tal oli kiire, ei jäänud ta ootama, et PPA töötaja

kontakteeruks politseijaoskonna asjaajamistalituse töötajaga, et saada puuduolev pitsat päringu

vastuvõtmise kinnitamiseks. Lisaks mainiti, et Rakvere politseijaoskonna 2011. a

videosalvestised ei ole säilinud, mistõttu on nende väljastamine võimatu.

PPA registreeris 24. juulil 2013 J. Reinomägi avalduse, milles taotleti menetluse algatamist, mille

käigus saaks kinnitust asjaolu, et 28. oktoobril 2011 viibis J. Reinomägi Eestis.

Siseministeeriumi 25. juuli 2013. a vastuse kohaselt edastati J. Reinomägi pöördumine, milles

sooviti PPA ametniku distsiplinaarvastutusele võtmist, kelle pärast ei õnnestunud J. Reinomägil

päringut üle anda, PPA sisekontrollibüroole, kelle põhiülesandeks on ametnike ja töötajate

süütegude ja distsiplinaarasjade menetlemine.

PPA 26. augusti 2013. a vastuses avaldusele nr 1.3-1/124251-3 märgiti, et kuna J. Reinomägi sai

oma päringutele vastused nii PPA kui ka Siseministeeriumi eelnevalt mainitud kirjadest, ei ole

vajalik varasemalt antud vastuseid korrata. Täiendavalt mainiti, et ei tuvastatud

distsiplinaarrikkumise asjaolusid Ida prefektuuri ametnike tegevuses.

J. Reinomägi esitas PPA-le vaide (registreeriti 29. augustil 2013), kus vaidlustati seda, et

25. juunil ei võetud J. Reinomägilt vastu päringut videosalvestise väljanõudmiseks. PPA jättis

3. oktoobril 2013 vaide rahuldamata.

2. J. Reinomägi esitas 4. novembril 2013 halduskohtule kaebuse, milles palus tuvastada PPA

toimingute õigusvastasus menetluses, mis välistas asjas distsiplinaarmenetluse alustamise,

kohustada ettekirjutuse tegemiseks tagajärgede kõrvaldamiseks ja tekitatud kahju hüvitamiseks

kohtu äranägemisel. Kaebaja 28. augustil 2013 esitatud vaiet ei vaadatud läbi tähtaegselt, so 10

päeva jooksul vaide saabumisest (haldusmenetluse seaduse § 84 lg 1). Taotluses, milles kaebaja

soovis distsiplinaarmenetluse alustamist ametnike suhtes, olid välja toodud asjaolud, mis

viitavad distsiplinaarsüüteo toimepanemisele ametnike poolt.

Koos kaebusega esitas J. Reinomägi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks ja riigi

õigusabi korras esindaja määramiseks.

3. Tartu Halduskohtu 6. jaanuari 2014. a määrusega tagastati J. Reinomägi kaebus

kohustamisnõude osas halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 kohaselt

kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu. Määruses leiti, et kaebaja kohustamisnõue puudutab vaid

PPA toimingut, millega jäeti alustamata distsiplinaarmenetlus PPA ametniku suhtes, kes jättis

väidetavalt 25. juunil 2013 päringu vastu võtmata. HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib kaebusega

halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguse kaitseks. Kaebaja taotleb kohtult tagajärgede

kõrvaldamist PPA ametniku suhtes alustamata jäetud distsiplinaarmenetluse osas. Seega on

kohustamisnõude eesmärgiks kohustada PPA-d alustama ametniku suhtes distsiplinaarmenetlust.

Halduskohtu hinnangul puudub isikul võimalus taolist kohustamisnõuet kaebeõiguse puudumise

tõttu halduskohtule esitada.

4. Tartu Halduskohtu 6. jaanuari 2014. a määrusega jäeti kaebaja menetlusabi taotlus

rahuldamata ning kaebus tagastamata jäetud nõuete osas käiguta. Määruse kohaselt:

4.1. Riigilõivuseaduse § 571 lg 3 kohaselt tasutakse kaebuse esitamisel rahalise hüvitise

maksmiseks või kahju hüvitamiseks, kui nõutava hüvitise summa jäetakse kaebuses märkimata

ning taotletakse õiglast hüvitist kohtu äranägemisel, riigilõivu 250 eurot.

4.2. Menetlusabi taotluse lahendamisel tuleb kohtul hinnata kaebaja maksevõimelisust ning

seejärel menetluses osalemise edukust. Füüsilisele isikule menetlusabi andmist piirab HKMS

§ 112 lg 1 p-s 1 sätestatu. Kaebaja edastas halduskohtule menetlusabi taotluse, millest nähtub, et

kaebaja on töötu, tema ainsaks sissetulekuks on pension 70 eurot. Kaebaja elab koos emaga,

kelle sissetulek on samuti pension 305 eurot. Kaebaja märkis, et tal on varalised kohustused,

kuid jättis need täpsustamata. Vältimatuteks püsikulutusteks nimetas kaebaja toimetulekukulusid.

27. detsembri 2013. a määruses tsiviilasjas nr 2-13-57423 tuvastati kaebajal vara ja sissetulekute

puudumine, mida oleks võimalik arvestada taotleja majandusliku seisundi hindamisel. Seetõttu

saab J. Reinomägi pidada maksejõuetuks isikuks.

4.3. J. Reinomägi taotleb kahju hüvitamist, mis tekkis väidetavalt avalik-õiguslikus suhtes seoses

PPA poolt tema päringu vastu võtmata jätmisega, distsiplinaarmenetluse alustamata jätmisega

ning tema teavitamata jätmisega, et tema vaie lahendatakse rohkem kui 10 päeva jooksul. Kuna

tuvastamisnõude esitamise eesmärgiks on kahjunõue, mille kaebaja esitas koos

tuvastamisnõudega ning arvestades, et hüvitamisnõude üheks eelduseks on avaliku võimu kandja

tegevuse õigusvastasuse tuvastamine, ei pidanud halduskohus vajalikuks nõudeid eraldada ja

eraldi nende edukust hinnata.

4.4. Halduskohus leidis, et J. Reinomägi hüvitamiskaebusel puuduvad eduväljavaated, kuna

eelnevalt nimetatud toimingute tegemata jätmine ei ole kahju hüvitamise aluseks. Päring võeti

J. Reinomägilt vastu 28. juunil 2013 ning sellele vastati 4. juulil 2013. Kaebusest ei nähtu, et

väidetavalt 25. juunil 2013 päringu vastuvõtmisest keeldumisega kaasnenuks kaebajale

pöördumatult negatiivseid tagajärgi. PPA ametniku suhtes, kes jättis vastu võtmata kaebaja

päringu, distsiplinaarmenetluse alustamata jätmine ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi. Kohus

möönis, et vaide läbivaatamise tähtaja pikendamise teate edastamata jätmine võis olla

õigusvastane, kuid puudub alus arvata, et sellega oleks kaasnenud hüvitamisele kuuluvat kahju.

Seega tuleb hüvitamiskaebust pidada ilmselgelt perspektiivituks. Halduskohus mainis, et riigi

õigusabi taotluse osas võetakse seisukoht hiljem.

5. Tartu Halduskohtu 10. ja 11. veebruari 2014. a määrustega jäeti J. Reinomägi taotlus

kohtuniku taandamiseks rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. J. Reinomägi esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 6. jaanuari 2014. a

määrused tühistada. Määruskaebuses olid esitatud taotlused kohtuniku taandamiseks ja riigi

õigusabi taotluse läbivaatamiseks. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt:

6.1. Kohtunik ei ole asja menetlemisel järginud erapooletuse põhimõtet.

6.2. Kaebaja esitas halduskohtule riigi õigusabi taotluse, kuid kohtunik märkis selle osas, et

nimetatud taotlus lahendatakse hiljem. Kuna kaebaja on esitanud määruskaebuse 6. jaanuari

2014. a määrustele, takistab riigi õigusabi taotluse lahendamata jätmine kaebaja õiguste

efektiivset kaitset.

6.3. Kaebajale jääb arusaamatuks, kuidas tal ei ole võimalik esitada kohtule nõuet tagajärgede

kõrvaldamiseks, kui seadus näeb selleks võimaluse ette. Samuti on ebaselge see, kuidas on

kaebajalt võimalik nõuda riigilõivu tasumist, kui kohus on tuvastanud kaebaja maksejõuetuse.

7. Politsei- ja Piirivalveameti vastuses määruskaebusele leitakse, et määruskaebuse

rahuldamiseks ei ole alust. Vastuse põhjenduste kohaselt:

7.1. Isikul puudub subjektiivne õigus nõuda distsiplinaarmenetluse alustamist, mistõttu ei ole tal

vastava nõudega võimalik oma õigusi HKMS § 44 lg 1 kohaselt halduskohtus kaitsta.

7.2. Isikule antakse menetlusabi, kui on tuvastatud tema maksejõuetus ja edasist menetluses

osalemist saab pidada edukaks. Maksejõuetuse tuvastamine ei too paratamatult kaasa riigilõivust

vabastamist. Halduskohus on taotluse rahuldamata jätmisel arvestanud asjakohaste kaalutlustega.

Asja materjalidest järeldub, et kaebaja hüvitamisnõuet on põhjendatud pidada ilmselgelt

perspektiivituks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

9. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud Tartu Halduskohtu 6. jaanuari 2014. a määrused on

õiguspärased, mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks korrata seal esitatud seisukohti (HKMS

§ 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Ükski määruskaebuses esitatud väidetest ei anna alust eelnevalt

nimetatud määruste tühistamiseks.

10. Ringkonnakohus märgib vastuseks kaebaja väidetele, milles väljendatakse arusaamatust selle

üle, miks riigilõivu tasumist üldse nõutakse, kui kohus peab kaebust perspektiivituks, et

menetlusabi taotluse lahendamisel tuleb arvestada kahte aspekti – esiteks isiku maksejõuetust,

teiseks menetluses osalemise edukust. Kui kohus tuvastab isiku maksejõuetuse, ei tähenda see

veel riigilõivu tasumisest vabastamist, sest taolises situatsioonis on kohtul kohustus hinnata ka

kaebuse eduväljavaateid. Nimetatud eelduste kontrollimise kohustus tuleneb HKMS § 111

lg-st 1. Kui kohus vabastaks isiku riigilõivu tasumise kohustusest ka siis, kui on alust kahelda

kaebuse eduväljavaadetes, tähendaks see riigi piiratud rahaliste ressursside ebaotstarbekat

kasutamist, seega jätab riik kaheldavate eduväljavaadetega kaebuste puhul riigilõivu tasumise

kohustuse ja selle tasumata jätmisest tulenevad tagajärjed isiku kanda. Ühtlasi võimaldab taoline

regulatsioon optimeerida kohtute töökoormust, kuna riigilõivu tasumata jätmine tähendab asja

menetlusse võtmata jätmist, mistõttu ei saa kohtule esitatud probleem ka sisulist otsustust.

11. Ühtlasi jäi kaebajale ebaselgeks, miks tal ei ole võimalik esitada kohtule nõuet ettekirjutuse

tegemiseks tagajärgede kõrvaldamise osas. Ringkonnakohus nõustub siinkohal halduskohtu

arusaamaga kohustamisnõude tagastamise osas ning kordab täiendavalt, et isikul puudub

võimalus nõuda halduskohtult haldusorganile ettekirjutuse tegemist, et selle koosseisu kuuluva

isiku suhtes algatataks distsiplinaarmenetlus, kuna vastava menetluse alustamata jätmine ei riku

kaebaja õigusi.

12. J. Reinomägi on halduskohtule esitatud kaebuses esitanud taotluse talle riigi õigusabi

määramiseks halduskohtumenetluses ning ka määruskaebuses palub J. Reinomägi koheselt tema

riigi õigusabi taotluse läbivaatamist. Ringkonnakohus juhib J. Reinomägi tähelepanu sellele, et

käesolevas määruskaebemenetluses vaidlustatud määrustega on halduskohus otsustanud üksnes

tema mittevabastamise kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest tuvastamis- ja tühistamisnõude

osas, tagastanud kaebuse kohustamisnõude osas ning selgitanud ühtlasi, et võtab riigi kulul

esindaja määramise taotluse osas seisukoha hiljem. Seega ei saa ringkonnakohus käesolevas

määruskaebemenetluses võtta seisukohta J. Reinomägile riigi õigusabi määramise osas, kuna

halduskohus ei ole seda taotlust veel lahendanud. Samas leiab ringkonnakohus, et halduskohtule

ei saa ette heita seda, et ta on lahendanud J. Reinomägi riigilõivust vabastamise taotluse enne

riigi kulul esindaja määramise taotlust.

13. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jääb määruskaebus rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 6. jaanuari 2014. a määrused muutmata.

Madis Ernits

Tiina Pappel

Einar Vene