2-12-2197/48 · Tallinna Ringkonnakohus

1(15)

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtuasja number

2-12-2197

Määruse tegemise aeg ja koht

23. aprill 2014. a., Tallinn

Kohtukoosseis

Kohtunikud Malle Seppik, Gaida Kivinurm ja Kaupo

Paal

Kohtuasi

Bigbank AS-i hagi M Pa ja A L a vastu võla ja

viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses

4829, 25 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 12. juuli 2013. a. otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M Pa ja A L a apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant (kostja) M Pp (IK XXXXXXXXX)

Apellant (kostja) A L p (XXXXXXXXXXX)

Vastustaja (hageja) Bigbank AS (RK 10183757;

asukoht Rüütli 23, 51006 Tartu), lepinguline esindaja

Artur Maljukov

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Jätta muutmata Harju Maakohtu 12. juuli 2013. a. otsus Bigbank AS-i hagis M

Pa ja A L a vastu võla ja viivise väljamõistmiseks.

2. Bigbank AS-i taotlus nõude muutmiseks ja VÕS § 113 lg. 6 põhiseadusega

vastuolus olevaks tunnistamiseks jätta rahuldamata.

3. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Apellatsioonimenetluse menetluskulud jätta solidaarselt apellantide kanda.

5. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte

pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

S e l g i t u s e d :

2(15)

1. Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid

teha,

sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

2. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega,

annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei

välista menetlustähtaja ennistamist.

3. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta

selle lahendamist istungil.

4. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude

rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul,

alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

Bigbank AS esitas 16. jaanuaril 2012. a. Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse M Palt ja A L alt 6118, 29 euro ja viivise väljanõudmiseks. Kostjad esitasid hageja

nõudele tähtaegselt vastuväite ning Pärnu Maakohus andis 13. märtsi 2012. a. määrusega

nõude üle hagimenetlusse Harju Maakohtule.

Hageja esitas 9. aprillil 2012. a. hagiavalduse, milles hilisemaid täpsustusi arvestades

palus kostjatelt solidaarselt välja mõista 6786, 05 eurot, millest 4829, 25 eurot moodustab

tagastamata krediidisumma, 749, 46 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress,

89, 46 eurot võla sissenõudega seotud kulu ja 1117, 88 eurot sissenõutavaks muutunud viivis.

Samuti palus hageja kostjatelt solidaarselt välja mõista viivise protsendina põhinõudelt alates

10. augustist 2012. a. kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni määras 24, 5%

aastas.

Hageja ja M Pp sõlmisid 12. aprillil 2007. a. tarbijakrediidilepingu, mille alusel M Pp

sai 5112, 93 eurot krediiti. Selle lepingu järgi pidi kostja tasuma intressi 25, 05% aastas. 13.

augustil 2008. a. sõlmiti algse krediidilepingu lisana kokkulepe nr. 1 maksepäeva muutmise

kohta, mille kohaselt asendati 11. augusti 2008. a. tasumisele kuuluva makse tasumise tähtaeg

1. septembriga 2008. a. 5. oktoobril 2010. a. sõlmiti kokkulepe nr. 2, mille alusel jäi

põhivõlgniku käsutusse krediidisumma 4875, 68 eurot. Selle kokkuleppe järgi pidi kostja

tasuma intressi 24, 5% aastas.

Lepingu poolte kokkuleppel kohaldati algsele krediidilepingule ning hiljem sõlmitud

kokkulepetele hageja krediidilepingute üldtingimusi. Kokkuleppe nr. 2 alusel toimus

krediidisummast 133, 52 euro väljamaksmine tasaarvestuse teel, mille tulemusena

tasaarvestati krediidiandja sissenõutavaks muutunud nõuded krediidisaaja vastu, mis tulenesid

algsest krediidilepingust. Ülejäänud osa kokkuleppes nr. 2 märgitud krediidisummast koosneb

algsest krediidilepingust tuleneva tasumata krediidisumma jäägist 4742, 16 eurot. Kokkuleppe

nr. 2 alusel on algsest krediidilepingust tulenevad kohustused summas 133, 52 eurot

võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg. 2 alusel ümber vormistatud uueks laenuks ja

krediidilepingust tulenev tasumata krediidisumma jääk (s. h. krediidisumma, intress, viivis

3(15)

jne.) 4742, 16 eurot ajatati. Kokkuleppes nr. 2 lepiti kokku, et kõik kostjate erinevat liiki

rahalised kohustused kujundatakse ümber nn. uueks krediidisummaks.

Reaalselt täiendava laenu väljastamist kokkuleppe nr. 2 alusel seega ei toimunud.

Kokkuleppe nr. 2 tulemusena loeti hageja kokkuleppe nr. 2 järgne krediidisumma

väljastamise kohustus summas 133, 52 eurot täidetuks ning kostja algsest krediidilepingust

tulenevad rahalised kohustused 133, 52 eurot arvestati ümber n. ö. uueks laenusummaks

(kohustuste ümberkujundamine laenuks). Kohustuste laenuks ümberkujundamise kokkulepe

omab sisuliselt ka võlatunnistuse tähendust.

Hageja ja A L p sõlmisid 11. aprillil 2007. a. käenduslepingu.

M Pal oli tulenevalt kokkuleppe nr. 2 maksegraafikust kohustus tasuda hagejale

lepingujärgseid regulaarseid makseid alates 15. novembrist 2010, kostja rikkus korduvalt seda

kohustust. Hageja alustas seetõttu võla sissenõudmise menetlust ja edastas kostjatele muu

hulgas kirjalikud teatised maksekohustuste meeldetuletamiseks. Kostjad lepingulisi kohustusi

korrektselt täitma ei asunud ning kohtueelne menetlus jäi tulemusteta. Seetõttu hoiatas hageja

10. augusti 2011. a. saadetud teates kostjaid lepingu ülesütlemisest ning andis 2-nädalase

tähtaja tekkinud võlgnevuse likvideerimiseks. Samuti pakkus hageja kostjatele võimalust

alustada läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimiseks. Kostjad võlgnevust likvideerima ei asunud ja

hageja ütles lepingu 31. augustil 2011. a. põhivõlgnikule saadetud ülesütlemisavaldusega ja

käendajale saadetud nõudekirjaga üles.

Intressivõlgnevus tuleneb 15. aprillist 15. augustini 2011. a. tasumata jäänud

intressimaksetest ning intressist ajavahemiku eest 16. kuni 31. augustini 2011. a. summas

69, 70 eurot, kokku 749, 46 eurot. Võla sissenõudmisega seotud kuludena on kostjad jätnud

lepingu ja hinnakirja alusel hagejale tasumata kokku 89, 46 eurot kostjatele 6. ja 28. juulil

2011. a. saadetud võla sissenõudmiskirjade, 10. augustil 2011. a. saadetud lepingu

ülesütlemise hoiatuste, 31. augustil 2011. a. põhivõlgnikule saadetud lepingu ülesütlemis-

avalduse ja käendajale saadetud nõudekirja eest.

Täiendavalt leidis hageja, et tema nõude kujunemisel ja selle suuruse määramisel tuleb

lähtuda poolte vahel viimasena sõlmitud kokkuleppest nr. 2. Lepingu sõlmimise tasu, mille

tasumise kohustuses pärast algse krediidilepingu allkirjastamist on pooled eraldi kokku

leppinud, tuleneb lepingu põhitingimustest. Poolte kokkuleppel oli tarbijakrediidilepingu

sõlmimise tasu 51, 13 eurot ning kostja soovis seda tasuda sama krediidilepingu järgi saadava

krediidisumma arvelt tasaarvestuse teel. Pärast tarbijakrediidilepingu sõlmimist pidid kostjad

selle alusel hagejale tasuma krediidisumma 5112, 93 eurot ja lepingu sõlmimise tasu

51, 13 eurot. Ülaltoodud tasaarvestuse tulemusena on krediidisaaja täitnud oma lepingu

sõlmimise tasu tasumise kohustuse hageja ees ning pidi tagastama hagejale saadud

krediidisummat 5112, 93 eurot maksegraafiku alusel, millele lisandub kokkulepitud intress ja

muud võimalikud lepingust tulenevad kohustused. M Pp on saanud reaalselt krediiti 5112, 93

eurot, millest krediidisaaja tahteavalduse alusel on kantud 51, 13 eurot tarbijakrediidilepingu

sõlmimise tasu katteks. Kostja ei ole kasutanud võimalust tasuda lepingu sõlmimise tasu

eraldi maksegraafiku järgi.

Hageja ei nõustu, et lepingu sõlmimise tasu tasumise kohustuse puhul on tegemist

tüüptingimusega. Kostjad ei ole välja toonud, miks nad leiavad, et lepingu sõlmimise tasu

kohustuse puhul on tegemist tüüptingimusega. Samuti ei ole kostjad selgitanud, miks nad

leiavad, et tegu on põhjendamatu ja ebamõistlikult suure tasuga ja kuidas see kostjaid oluliselt

kahjustab.

Pärast kokkuleppe nr. 2 sõlmimist 5. oktoobril 2010. a. on kostjad sellest tulenevate

kohustuste katteks tasunud kokku 937, 66 eurot, millest seaduse, maksegraafiku ja lepingu

üldtingimuste järgi on arvestatud 0, 21 eurot võla sissenõudmisega seotud kulude, 46, 43

eurot tagastamata krediidisumma, 842, 26 eurot intressi ja 48, 76 eurot lepingu sõlmimise tasu

katteks. Kõik kostjate poolt nimetatud ülejäänud tasutud summad on tasutud enne kokkuleppe

nr. 2 sõlmimist ning on selle sõlmimisel kostjate kohustustest juba maha arvestatud. Kostjad

4(15)

ei ole tõendanud, et kokkuleppes nr. 2 märgitud krediidisumma 4875, 68 eurot ei vasta tõele,

et kostjad on pärast 5. oktoobrit 2010. a. hagejale kokkuleppest nr. 2 tulenevate kohustuste

katteks tasunud rohkem kui 937, 66 eurot, et hageja nõue on pahatahtlik, kostjaid

ebamõistlikult kahjustav ja heade kommete vastane. Kostjad ei ole saadud krediidisummat

tagastanud, kokkulepe nr. 2 on sõlmitud lähtuvalt M Pa tahteavaldusest ja on kehtiv ning

kokkuleppe nr. 2 tekst ei ole vastuoluline.

Hageja sõlmis 11. aprillil 2007. a. A L aga käenduslepingu tarbijakrediidilepingust

tulenevate kohustuste tagamiseks käendaja vastutuse rahalise maksimummääraga 23.140, 73

eurot ning käenduse tähtajaga 1. juunini 2019. a. Kuna A L p võttis käenduslepinguga endale

hageja ees vastutuse hageja ja põhivõlgniku vahelisest algsest krediidilepingust ning

võimalikest krediidiandja ja krediidisaaja vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja

nende lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete

täitmise eest, on ta käenduslepinguga võtnud vastutuse ka kokkuleppest nr. 2 tulenevate

kohustuste täitmise eest. Kuna A L a käendusega tagatud kohustus ei ole lõppenud, vastutab

käendaja kokkuleppest nr. 2 tulenevate kohustuste täitmise eest täies ulatuses. Käendajal oli

igal ajal võimalus tutvuda tarbijakrediidilepinguga.

Käenduslepingu kohaselt on käendaja kinnitanud, et on enne käenduslepingu

sõlmimist tutvunud krediidiandja poolt kehtestatud krediidilepingute üldtingimustega.

Üldtingimuste kohaselt on käendaja kohustatud hiljemalt 30 päeva jooksul pärast

käenduslepingu sõlmimist nõudma endale krediidiandja ja krediidisaaja vahel sõlmitud

krediidilepingu koopia. Käendaja ei ole nõudnud endale krediidiandja ja krediidisaaja vahel

sõlmitud krediidilepingu koopiat ega soovinud sellega varasemalt tutvuda, vastava

tahteavalduse väljendamisel oleks käendaja igal ajal saanud seda teha.

Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lõikes 3 ja § 89 lõikes 3¹ sätestatu ei kohaldu

poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingule. Hageja ei ole ka sisuliselt vastutustundliku

laenamise põhimõtet rikkunud. Hageja on kogunud ja säilitanud andmeid kostjate rahaliste

kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta (kostjad on enne kokkuleppe nr. 2

sõlmimist täitnud oma kohustusi hageja ees nõuetekohaselt ca 40 kuu jooksul) ja kasutanud

neid andmeid kostjate jaoks mõistliku laenukoormuse kalkuleerimiseks (kokkuleppe nr. 2

igakuise

makse

suurus,

intressimäär

ja

krediidi

brutosumma

on

väiksem

kui

tarbijakrediidilepingus toodud).

Tähtsust ei oma see, millisest võlgnevusest kokkuleppes nr. 2 märgitud krediidisumma

koosneb. Tegemist on uue krediidilepinguga ja uut kohustust tuleb vaadelda sarnaselt

tavapärase krediidilepinguga ning sellelt intressi ja viivise arvestamine on lubatud. Kostjad ei

ole tõendanud, et tehing on tehtud tulenevalt erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest,

kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Samuti on tõendamata, et tehingud on tehtud

äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või kokkuleppest pooltele tulenevate vastastikuste

kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Tõendamata on, et hageja

nimetatud asjaolusid teadis või pidi teadma. Kokkuleppes nr. 2 sisalduv krediidi kulukuse

määr 41, 57% oli ligilähedane Eesti Panga poolt oktoobris 2010. a. avaldatud keskmise

tarbimislaenude krediidi kulukuse määrale 34, 89% ja vastastikuste kohustuste väärtus ei saa

seetõttu olla heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kokkuleppega nr. 2 on kokkulepitud

intressimäär, krediidi brutosumma ja igakuise osamakse suurus vähenenud ehk M Pa

maksekoormus langenud.

Kostjate vastus

Kostjad hagi ei tunnistanud ning palusid jätta selle rahuldamata.

Hageja on laenusummast omaalgatuslikult maha arvestanud lepingu tüüptingimusena

käsitletava lepingu sõlmimise tasu 800 krooni. Lepingust ega sellele kohalduvatest

üldtingimustest ei nähtu, millega on tasunõue põhjendatud, millest tuleneb tasu suurus jne.

Nimetatud tüüptingimus on tühine, kuna olles põhjendamata ja ebamõistlikult suur, kahjustab

5(15)

see oluliselt kostjat, seda enam, et tühise tüüptingimuse alusel määratud tasu on maha arvatud

kokkulepitud laenusummast. Samas ei kajasta laenusumma vähendamist 12. aprillil 2007. a.

koostatud maksegraafik. M Pa kontoväljavõtte kohaselt laekus 16. aprillil 2007. a. kostjale

79.200 krooni, maksegraafiku kohaselt sai kostja laenu 80.000 krooni. Tagasi tuli maksta

80.000 krooni, intressid 202.073, 72 krooni ning lepingu sõlmimise tasu 800 krooni.

Hageja nõue kostjatelt laenu summast üle 3, 5 korra suurema intressi saamiseks on

pahatahtlik ja kostjaid ebamõistlikult kahjustav. Oluliselt on rikutud õiguste ja kohustuste

tasakaalu kostjate kahjuks ning nõue on ilmselgelt heade kommete vastane. Ebamõistlikult

kahjustavad ja headele kommetele mittevastavad tüüptingimused on tühised. M Pp on

hagejale 79.200 kroonise laenu katteks tagastanud 105.746,77 krooni. M Pp on teostanud

igakuiselt makseid alates 2. maist 2007. a. kuni 8. märtsini 2011. a. Kostjad loevad oma

kohustused hageja ees sellega täidetuks. Hageja ei ole esitanud väidetavat võla arvestust ega

ühtegi tõendit haginõude tõendamiseks.

Kokkuleppe nr. 2 alusel ei ole M Pp täiendavat laenulepingut sõlminud, laenu saanud

ega mistahes avaldust kokkuleppe nr. 2 sõlmimiseks esitanud. Hageja on arvestanud

kokkuleppega nr. 2 laenuks tühiste tüüptingimuste alusel väidetavalt tasumata intressi ja

viivise. Tegemist on näilise tehinguga, mis on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS)

kohaselt tühine. Hageja ei toiminud heas usus, kui ta vormistas pärast laenu tagastamist

kokkuleppe lepingu tühistest tüüptingimustest tuleneva intressi ja viivise väidetava võla

täiendava laenu saamisena kostja poolt. Hageja ei ole tõendanud ka võla sissenõudmisega

seotud kulude olemasolu ega suurust. Intressinõude aluseks on tühised tüüptingimused,

mistõttu on nõue tühine.

Kokkulepe nr. 2 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta ei

vasta KAS § 83 lõikes 3 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõttele. Hageja pidanuks

hindama M Pa varasemat maksekäitumist ja teavet rahaliste võimaluste kohta ning teavitama

teda KAS § 89 lg. 3¹ asjaoludest. Hageja ei võinud uue lepingu sõlmimisel arvestada kostjate

võlasumma hulka viivist ja intressi selliselt, mis võimaldab hagejal nõuda nendelt summadelt

veel intressi ja viivist. Hageja nõue ületab enam kui kolm korda kostjate kohustust. Seoses

kostjate tagasimakseviivitusega sõlmiti uus leping, kus suurendati tagasimakstavat summat.

Raha reaalselt ei saadud, vaid krediidisummad tasaarvestati täies ulatuses kostja eelneva

võlasummaga. Ilmselgelt on tegemist ebaproportsionaalsusega täitmise ja vastutäitmise vahel.

Seetõttu on tehing TsÜS § 86 lõigetest 1 ja 3 tulenevalt tühine.

Kuna laen on tagastatud, on lõppenud ka käenduslepingust tulenev kohustus. Samuti

on käendusleping heade kommetega vastuolus, kuna jättis A L a võimaluseta tutvuda M Paga

sõlmitud tarbijakrediidilepingu tingimustega.

Maakohtu otsus

Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis välja kostjatelt solidaarselt hageja kasuks

tagastamata krediidisumma 4829, 25 eurot, sissenõutavaks muutunud tasumata intressi

749, 46 eurot, seisuga 9. august 2012. a. sissenõutavaks muutunud viivise 1117, 88 eurot ja

viivise määras 24, 5% põhinõude (4829, 25 euro) tasumata osalt aastas alates

10. augustist 2012. a. kuni põhinõude täitmiseni. A L alt sissenõutava summa suurus ei tohi

kokku ületada käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat 23.140, 75 eurot. Kohus jättis

rahuldamata hageja nõude kostjatelt võla sissenõudmisega seotud kulude 89, 46 euro

väljamõistmiseks. Menetluskulud jäid 99% ulatuses solidaarselt kostjate kanda ning 1%

ulatuses hageja kanda.

Hageja nõuded tagastamata krediidisumma ja tasumata intressi väljamõistmiseks

võiksid kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg. 1 alusel, millest tuleneb, et kui võlgnik rikub

raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise

esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud

täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, s. t. see on muutunud sissenõutavaks. Viivise

6(15)

nõudmiseks annab aluse VÕS § 113 lg. 1. Vastavalt VÕS § 142 lõikele 1 kohustub käendaja

käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku

kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg. 1 järgi vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse

rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et

käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.

Kohtumenetluse osapooltel ei ole vaidlust vähemalt järgmiste õiguslikku tähtsust

omavate asjaolude üle. Hageja ja M Pp sõlmisid 12. aprillil 2007. a. tarbijakrediidilepingu nr.

0713149/96kt, mille alusel sai kostja krediiti 80.000 krooni, millest kostja arveldusarvele

kanti 79.200 krooni. Krediidilepingu tähtaeg oli 10 aastat, intressimäär 25, 05% aastas,

krediidi kulukuse määr 39, 93% aastas, krediidi brutosumma 282.873, 72 krooni ja lepingule

kohaldusid hageja krediidilepingute üldtingimused S. 5. oktoobril 2010. a. allkirjastasid

hageja ja M Pp kokkuleppe nr. 2, mille alusel sai M Pp täiendavat krediiti 2089, 11 krooni,

mis tasaarvestati terves ulatuses krediidiandja nõuetega krediidisaaja vastu, mis tulenesid

algsest krediidilepingust, kostja arvele kokkuleppe nr. 2 alusel täiendavalt raha ei kantud.

Kokkuleppega nr. 2 loeti kostja kasutuses olevaks krediidisummaks 4875, 6759 eurot (76.287,

75 krooni). Krediidilepingu tähtajaks lepiti kokku 8 aastat 5 kuud, uus intressimäär oli 24,

5048% aastas, krediidi brutosumma oli 15.013, 6304 eurot (234.912, 27 krooni), krediidi

kulukuse määr 41, 57% aasta kohta; lepingule kohaldusid hageja krediidilepingute

üldtingimused S (6. aprillist 2009. a. kehtivas redaktsioonis). Hageja ja A L p sõlmisid 11.

aprillil 2007. a. käenduslepingu algsest krediidilepingust ning võimalikest krediidisaaja ja

krediidiandja vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevatest

nõuetest, sealhulgas tingimuslikest ja tulevikus tekkivatest nõuetest tulenevate kohustuste

tagamiseks vastutuse maksimumsummaga 362.074 krooni (23.140, 75 eurot) ja tähtajaga 1.

juuni 2019. M Pp on pärast kokkuleppe nr. 2 allkirjastamist teostanud hagejale tagasimakseid

kogusummas 937, 66 eurot. Hageja on 31. augusti 2011. a. ülesütlemisavaldusega algse

krediidilepingu üles öelnud.

Pooled vaidlevad esmalt selle üle, kas ja millises ulatuses oli M Pp kohustatud algse

krediidilepingu alusel intresse (s. h. viivist) tasuma ning kas sellest lähtuvalt oli M Pal

täitmata kohustusi hageja ees.

Nõustuda tuleb hageja seisukohaga, et kokkuleppega nr. 2 on M Pp algsest

krediidilepingust tulenevaid hageja nõudeid tunnistanud. Samas saab kokkulepet nr. 2

käsitleda üksnes deklaratiivse võlatunnistusena. Sellisel juhul vabaneks võlatunnistuse andud

isik võlatunnistuses märgitud võla tasumisest, kui ta tõendab, et kohustust ei olnud olemas

(Riigikohtu otsused 3-2-1-21-06 ja 3-2-1-22-09). Seetõttu tuleb kohtul kontrollida ka kostjate

poolt algse krediidilepingu suhtes esitatud vastuväiteid, sealhulgas algse krediidilepingu

sõlmimise ja kehtivusega seonduvat.

Algse krediidilepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 redaktsiooni kohaselt oli

heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. TsÜS § 84 lg. 1 järgi ei ole

tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse

vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Poolte esitatud

asjaolud ei võimalda lugeda kõnealust krediidilepingut heade kommetega vastuolus olevaks.

Seetõttu ei ole leping ka tühine.

Nõustuda ei saa ka kostjate hinnanguga, et algses krediidilepingus sisalduvad

kokkulepped intressimäära kohta on tüüptingimustena tühised VÕS § 42 lõikest 1 lähtuvalt.

VÕS § 35 lg. 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja

töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi

rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise

lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. VÕS § 35 lg. 2

järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Kohtupraktikas on VÕS § 35

lõikeid 1 ja 2 nende koostoimes tõlgendatud selliselt, et pool, kes soovib, et kohus kohaldaks

lepingutingimuse suhtes VÕS tüüptingimuste regulatsiooni, peab esile tooma ja tõendama

7(15)

asjaolud, mille alusel on lepingutingimus VÕS § 35 lg. 1 kohaselt kvalifitseeritav

tüüptingimusena. Selleks, et sellisele lepingutingimusele ei kohalduks tüüptingimuste

regulatsioon, peab tingimuse kasutaja VÕS § 35 lõikest 2 tulenevalt tõendama, et

lepingupooled rääkisid tingimuse eraldi läbi (Riigikohtu otsus 3-2-1-150-06). Asjaolud

võimaldavad eeldada, et M Pa võimalus krediidilepingu sõlmimisel intressimäära ja suuruse

üle läbi rääkida ning nende suurust mõjutada oli vähene või puudus üldse. Seega võib

järeldada, et leping oli intressimäära puudutavas osas sõlmitud tüüptingimustel.

Lepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 42 lg. 1 redaktsiooni kohaselt loeti

tüüptingimust tühiseks, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid

ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustas teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis,

kui tüüptingimusega oli lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise

lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vastanud headele kommetele.

VÕS § 42 lg. 2 samal ajal kehtinud redaktsiooni teises lauses sätestatu kohaselt ei vaadelda

tüüptingimust ebamõistlikult kahjustavana, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja

üleantu väärtuse suhet. Ka intress on olemuslikult tasu (hind) laenuraha kasutamise eest.

Seega tüüptingimusena kõnealuseid intressikokkuleppeid tühisteks lugeda ei saa.

Ka kohtupraktika järgi on pooled üldjuhul vabad leppima kokku laenuintressi

suuruses, samuti selles, kuidas ja millest lähtudes intressi arvestatakse. Kohtul ei ole õigust

sekkuda isikute vabasse majandustegevusse ega kontrollida seaduses sätestatud aluseta

intressi suurust (Riigikohtu otsus 3-2-1-108-02). TsÜS § 86 lõiked 2 - 4 kehtivad alates

1. maist 2009. a. ning nendele sätetele ei ole seadusandja poolt antud tagasiulatuvat jõudu.

Seega algse krediidilepingu kehtivuse hindamisel neid sätteid kohaldada ei saa.

Kostjad pole tõendanud, et lepingu sõlmimise tasu maksmise kohustus tuleneb hageja

tüüptingimustest VÕS § 35 lg. 1 mõttes. Seda ei saa ka eeldada, sest vastav kokkulepe tasu

suuruse ja selle kinnipidamise kohta väljamakstavast krediidisummast sisaldub algse

krediidilepingu põhitingimustes. Seetõttu ei ole põhjust hinnata selle kokkuleppe kehtivust

VÕS § 42 lõikest 1 lähtuvalt.

Samuti ei ole kokkulepe heade kommete või seaduse sisu või mõttega vastuolus.

Õiguslikult võib taolist lepingu sõlmimise tasu vaadelda (täiendava) intressikokkuleppena.

Samas, nagu eelnevalt märgitud, ei saa kohus õigusliku aluseta sekkuda lepingupoolte intressi

suurust puudutavatesse kokkulepetesse.

Eeltoodust johtuvalt oli kokkuleppes nr. 2 (kui võlatunnistuses) märgitud võlg olemas.

Ka tarbijakrediidilepingust tulenevaid kohustusi on võimalik vastavalt VÕS § 396

lõikes 2 sätestatule põhimõtteliselt ümber kujundada (ehk laenu kapitaliseerida).

Krediidisasutus peab seejuures mõistagi järgima kõiki seadusest tulenevaid nõudeid. M Pp on

hagejaga kokku leppinud, et võlgneb algse krediidilepingu alusel tagastamisele kuuluva

rahasumma uue laenuna. Seetõttu ei pidanud hageja M Pale mingit täiendavat rahasummat

kokkuleppe nr. 2 alusel üle andma. Sellist kohustust kokkuleppe nr. 2 sisust hagejale ka ei

tulene.

Kokkuleppe nr. 2 kehtivuse hindamisel tuleb muu hulgas kohaldada 1. mail 2009. a.

jõustunud TsÜS § 86 redaktsiooni norme. TsÜS § 86 lg. 2 järgi on tehing heade kommetega

vastuolus muu hulgas siis, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool

teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või

muust sellisest asjaolust (edaspidi ka sundolukord), ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks

äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on

heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Tehingu tühisuse tuvastamiseks TsÜS § 86

lõigete 2 ja 3 järgi tuleb kohtul esmalt kindlaks teha, kas tehing on tehtud teise poole jaoks

äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on

heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Seejärel tuleb kontrollida, kas isik tegi tehingu

sundolukorras. Tühisusele tuginev pool peab seejuures nimetatama ja tõendama vähemalt ühe

8(15)

TsÜS § 86 lõikes 2 nimetatud tehingu poole sundseisu iseloomustava täiendava asjaolu

(Riigikohtu otsus 3-2-1-49-11).

Asja materjalide põhjal ei saa järeldada, et kokkulepe nr. 2 kui tehing oleks tehtud M

Pa jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või kokkuleppe pooltele tulenevate vastastikuste

kohustuste väärtus oleks heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Riigikohus on asjas 3-2-

1-49-11 tehtud määruse punktis 8 selgitanud, et soorituste väärtuste vahe tõendamiseks tuleb

poolel näidata võrreldavate soorituste objektiivsete väärtuste vahet, seega käibes tavapärast

vastet tühistatava tehingu suhtes, mitte aga ühe poole subjektiivset huvi tehingu väärtuse

vastu. Seega võib olla, näiteks, krediidilepingu soorituste väärtus heade kommete vastaselt

tasakaalust väljas ülikõrge krediidi kulukuse määra tõttu, aga mitte ainult. Vastastikuste

soorituste väärtuse heade kommete vastaselt tasakaalust väljasolekut peab üldjuhul tõendama

tehingu tühisusele tuginev isik. Tõendamiskoormis lasub seega kostjatel.

Kostjad ei ole tõendanud, et hageja ja M Pa vahel sõlmitud kokkulepe 2 (kui

krediidileping) oleks ülikõrge krediidi kulukuse määraga ega ka muid asjaolusid, mis viitaks

soorituste väärtuse vastuolule heade kommetega.

M Pa soorituste väärtus ei ole kokkuleppes nr. 2, võrreldes algse krediidilepinguga,

oluliselt muutunud. Algses krediidilepingus oli kokkulepitud intressimäär 25, 05%

krediidisummast aasta kohta, krediidi kulukuse määr 39, 93% aastas, krediidi brutosumma

282.873, 72 krooni ja igakuiste osamakse suuruseks oli 2333, 33 krooni. Kokkuleppes nr. 2

oli kokku lepitud intressimääras 24, 5048% krediidisummast aasta kohta, krediidi kulukuse

määr 41, 57% aastas, krediidi brutosumma 234.912, 27 krooni ja igakuine osamakse 2294, 21

krooni. Seega uue tehinguga krediidi kulukuse määr (VÕS § 406 lg. 6) iseenesest suurenes,

samas on vähenenud intressimäär ja igakuise osamakse suurus.

Kokkuleppe nr. 2 sõlmimise hetkel oli M Pal hageja ees algse krediidilepingu alusel

tekkinud võlgnevus. Algse krediidilepingu kohaselt tuli krediidisaajal lisaks krediidisumma

tagastamisele tasuda ka intressi ja maksetega viivitamise korral viivist. Seetõttu ei saa algsest

krediidilepingust tulenevaid kohustusi lugeda täidetuks ainuüksi saadud krediidisummale

vastava rahasumma tasumisega (mida kostjad loevad põhivõla tasumiseks).

Lähtudes TsÜS § 86 lg. 3 teisest lausest, lasuks soorituste väärtuse heade kommetega

kooskõlas olemise tõendamiskoormus hagejal siis, kui krediidi kulukuse määr ületaks krediidi

andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kokkuleppest nr. 2 tulenev krediidi

kulukuse määr nimetatud piiri ei ületa. Eesti Panga veebilehel avaldatu kohaselt oli keskmine

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 2010. a. oktoobris

34, 89%.

Puuduvad ka piisavad tõendid M Pa poolt tehingu tegemise kohta sundolukorras.

Kostjad on viidanud sundolukorra esinemise asjaoludena M Pa lapse sünnile ja

lapsehoolduspuhkusele ning makseraskustele kokkuleppe nr. 2 sõlmimise ajal, samuti sellele,

et M Pal puuduvad lepingute sõlmimise kogemused. Kostjad ei ole samas täpsemalt

selgitanud, millest mainitud makseraskused tulenesid ja milles seisnes M Pa raske

majanduslik olukord. Üldjuhul maksab riik (ja kohalik omavalitsus) lapse sünni korral toetusi,

ajutise töövõimetuse korral (rasedus- ja sünnituspuhkus) makstakse isikule hüvitist määraga

100% ning vanemahüvitise seaduse alusel makstakse vanemahüvitist, lähtudes hüvitise

taotleja varasemast tulust, samuti on ette nähtud peretoetused. Seetõttu ei anna lapse sünni ja

M Pa lapsehoolduspuhkusele jäämise fakt iseenesest alust eeldada isiku majandusliku

seisundi olulist halvenemist.

Väheveenvad on ka kostjate väited M Pa kogenematuse kohta. M Pp oli kokkuleppe

nr. 2 sõlmimise ajal 28-aastane. Eelnevalt oli ta sõlminud ka algse krediidilepingu ja sellest

tulenevaid kohustusi ka pikemaajaliselt täitnud. Seega pidanuks krediidilepingutest tulenevad

võimalikud kohustused ja riskid teada olema.

9(15)

Eelnenut arvestades puudub vajadus hinnata, kas hageja teadis M Pa väidetavast

sundolukorrast kokkuleppe nr. 2 sõlmimisel.

Seega ei ole tõendamist leidnud, et kokkulepe nr. 2 oleks heade kommetega vastuolus

ja seetõttu tühine. Samas ei ole tüüptingimusena kehtiv kokkuleppele nr. 2 laienev hageja

üldtingimuste p. 6. 7, mille alusel hageja nõuab võla sissenõudmisega seotud kulude

hüvitamist. Võla sissenõudmisega seotud kulud moodustavad vastavalt hageja hinnakirjale

kokku 89, 46 eurot.

Osundatud tingimuste sisust lähtudes puudub mõistlik põhjus kahelda, et osundatud

üldtingimuste puhul on tegemist hageja tüüptingimustega VÕS § 35 lg. 1 mõttes.

Üldtingimuste p. 6. 7 järgi kohustub krediidisaaja krediidiandjale hüvitama võla

sissenõudmisega seotud kulud, s. h. kohtu-, inkasso- ja täitemenetlusega seotud kulud.

Krediidisaajale, käendajatele ja teistele lepinguga seotud isikutele lepingu rikkumisest

tulenevalt saadetud teadetega seotud kulud tuleb hüvitada vastavalt krediidiandja hinnakirjale.

VÕS § 42 lg. 3 p. 5 kohaselt on lepingus, mille pooleks on tarbija, ebamõistlikult kahjustav

tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuste rikkumise

korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt

kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt

võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Üldtingimuste punktist 6. 7 tuleneb

krediidisaajale sisuliselt kohustus maksta kindlaksmääratud suuruses hüvitist vastavalt hageja

poolt kehtestatud hinnakirjale, ilma et krediidisaajal oleks võimalus tõendada tegeliku kahju

suurust. Seega on hageja üldtingimuste p. 6. 7 kui tüüptingimus VÕS § 42 lg. 3 punktist 5

lähtuvalt VÕS § 42 lg. 1 alusel tühine.

Puudub alus arvata, et kõnealuse tühise tüüptingimuseta ei oleks hageja lepingut

sõlminud. Hageja ei ole seda ka väitnud. Seega kokkulepe nr. 2 muus osas kehtib. Tühise

tingimuse asemel ei saa kohaldada seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut (VÕS § 41).

Hagejal on põhimõtteliselt võimalik esitada kostjate vastu VÕS § 115 lg. 1 kohane kahju

hüvitamise nõue. Sellisel juhul tuleks hagejal vaidluse korral tõendada tegelike kulutuste

tegemist ja suurust.

Seega tuleb hageja võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise nõue 89, 46 eurot

jätta rahuldamata. Muus osas tuleb hageja nõuded kostjate vastu kokkuleppest nr. 2 lähtudes

rahuldada. Kostjad ei ole tõendanud, et kokkuleppest nr. 2 tulenevate kohustuste täitmiseks

oleks tasutud hageja poolt väidetust rohkem.

Käendusleping ei ole selle sisust nähtuvalt sõlmitud üksnes algsest krediidilepingust

tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks, vaid ka võimalikest krediidisaaja ja krediidiandja

vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevatest nõuetest,

sealhulgas tingimuslikest ja tulevikus tekkivatest nõuetest tulenevate kohustuste tagamiseks.

VÕS § 142 lg. 2 kohaselt võib käendusega tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast

kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Kokkulepe nr. 2

on algse krediidilepinguga seotud, tegu on algse krediidilepingu muutmise kokkuleppega.

Seega laieneb käendus ka kokkuleppest nr. 2 tulenevatele võlausaldaja nõuetele. Mõistagi

vastutab käendaja siiski vaid käenduslepingus kokkulepitud ulatuses (VÕS § 142 lg. 3).

Käendusleping ei ole kostjate poolt esitatud asjaoludel heade kommetega vastuolus.

Käenduslepingus sisalduva kinnituse kohaselt on käendaja enne käenduslepingu sõlmimist

tutvunud krediidiandja poolt kehtestatud krediidilepingute üldtingimustega S. Samuti on

käenduslepingus kokku lepitud, et käendaja on kohustatud hiljemalt 30 päeva jooksul pärast

käenduslepingu sõlmimist nõudma endale krediidiandja ja krediidisaaja vahel sõlmitud

krediidilepingu nr. 0713149/96kt koopia. Juhul, kui käendaja ei ole endale õigeaegselt

nõudnud krediidilepingu koopiat, ei ole tal vaidlustes krediidiandjaga õigust tugineda

väidetele, mis rajanevad krediidilepingu tingimuste mitteteadmisel.

Puudub mõistlik põhjus kahelda hageja väidetes, et käendajal oli igal ajal võimalus

tutvuda tarbijakrediidilepinguga. Asja materjalidest ka ei nähtu, et hageja oleks

10(15)

käenduslepingu tingimuste tutvustamisest käendajale keeldunud. Kui A L p ei ole algse

krediidilepingu ja selle võimalike lisade koopiate esitamist hagejalt vastavalt käenduslepingus

kokkulepitule nõudnud, ei saa sellest veel järeldada, et käendajale ei olnud antud võimalust

lepingutega tutvuda. Eelnenust johtuvalt ei saa ka asuda seisukohale, et käenduslepingu

sõlmimine või hageja käitumine käenduslepingu täitmisel oleks vastuolus hea usu

põhimõttega (VÕS § 6 lg. 1).

Kostjad ei ole hageja viivisearvestust iseenesest vaidlustanud ega taotlenud viivise

vähendamist. Hageja esitatud viivisearvestus on VÕS § 113 lõikes 1 sätestatust lähtudes

õiguslikult põhjendatud. VÕS § 415 lg. 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate

maksete tasumisega viivitamisel nõuda sama seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast

kõrgemat viivist. Kokkuleppes nr. 2 on hageja ja M Pp kokku leppinud intressimääras 24,

5048% krediidisummalt aasta kohta. See on kõrgem intressimäär kui seadusjärgne

viivisemäär ja tuleb seega lugeda kooskõlas VÕS § 113 lg. 1 kolmanda lausega

viivisemääraks. Hageja saab järelikult nõuda viivist määras 24, 5% krediidisummalt aastas.

Hageja õigus nõuda viivist lepingujärgses intressimääras tuleneb ka kokkuleppele nr. 2

laienevate üldtingimuste punktist 6. 1. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367

võimaldab esitada viivisenõude koos põhinõudega hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei

ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla

summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.

Täiendavalt tuleb märkida, et heade kommete vastane tehing ei saaks olla samaaegselt

näilik (Riigikohtu otsus 3-2-1-80-05). Kohus on seda 18. detsembri 2012. a. määruses ka

selgitanud ning teinud kostjatele ettepaneku selgitada väidet tehingu näilikkuse kohta. Kostjad

ei ole välja toonud ega tõendanud asjaolusid, millega nad kokkuleppe nr. 2 näilikkust

seostavad. TsÜS § 89 lg. 1 kohaselt on näilik selline tehing, mille puhul pooled on kokku

leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid

õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut,

mida nad tegelikult teha tahavad. Ei ole alust väita, et pooltel puudus kokkuleppe nr. 2

sõlmimisel tahe just sellise tehingu tegemiseks ning nad soovisid jätta mulje tehingu

olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad.

Kostjad on hagejale ette heitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte (KAS § 83

lg. 3 ja § 89 lg. 3¹) rikkumist. Nõustuda ei saa hageja seisukohaga, et vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimine tsiviilvaidluste lahendamisel üldse tähtsust ei oma. Samas ei

mõjuta selle põhimõtte võimalik rikkumine (krediidiasutuse poolt) senise kohtupraktika

kohaselt tarbijaga tehtud tehingu kehtivust. Nii on Riigikohus otsuses 3-2-1-136-12

selgitanud, et krediidisaaja võiks vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel nõuda

sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg. 1 alusel. Kahju hüvitamise

eesmärgiks VÕS § 127 lg. 1 järgi on seejuures kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta

oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn. negatiivse huvi või usalduskahju

hüvitamine. Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg. 2) tähendab see kõigi krediidist

tekkinud negatiivsete tagajärgede (näit. viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist

hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise

nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja

krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama. Sellist krediiti käendanud käendaja võib

VÕS § 149 lg. 3 järgi tasaarvestuse korral selles ulatuses täitmisest keelduda. Eeltoodud

õiguslikke aspekte on 18. detsembri 2012. a. määruses pooltele selgitatud.

Kostjad ei ole vastustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tingitud kahjunõude

olemasolule viidanud (viivis, leppetrahv, vara vähenemine vms.) ega tuginenud võimalikule

nõuete tasaarvestusele.

Apellatsioonkaebus

11(15)

Kostjad paluvad maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata või

saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud jätta hageja kanda.

Kohus on vaidluse lahendamisel ning tõendamiskoormise jagamisel jätnud

põhjendamatult tähelepanuta ja hindamata asjaolu, et pooled ei ole võrdsed ning neil on

seetõttu erinevad kohustused ja vastutus. Hageja tegutseb laenuturul professionaalse

laenuandjana, kostjad on laenusuhtes ilma igasuguste õigus- ja finantsteadmisteta tarbijad.

KAS § 83 lõikest 2 tulenevalt kehtestab laenude andmise ja jälgimise põhimõtted Eesti Pank.

Nimetatud säte kehtis samas sõnastuses ka laenulepingu ja kokkuleppe nr. 2 sõlmimise ajal.

Eesti Panga presidendi 29. mai 2005. a. määruse nr. 9 redaktsioon näeb ette krediidiasutustele

reeglid ja nõuded, mida pank peab järgima m. h. laenu andmisel, jälgimisel, klassifitseerimisel

ning nõuete hindamisel ja kuludesse kandmisel. Pangale kui krediidiasutusele tuleneb määruse

punktist 3 kohustus koostada enne laenu väljastamist laenu analüüs. Määruse p. 3. 2 sätestab, et

laenu analüüs peab olema suunatud eelkõige laenusaaja krediidivõimelisuse hindamisele.

Määruse p. 3. 4 sätestab näitajad, mida laenuanalüüs peab hõlmama ja selle hulgas peavad

sisalduma andmed viimase 3 aasta finantsnäitajate kohta ja ka tema muudest kohustustest

(näit. ülalpidamiskohustus) tulenevad olulisemad riskid.

Hageja ei ole määruse punktile 3. 4 vastavat analüüsi teinud. Kuivõrd hagejal kui

krediidiasutusel oli määrusest tulenev kohustus kostja majanduslikku seisu põhjalikult

hinnata, lasus tal vastavalt ka kohustus küsida kostjalt andmeid tema kõikvõimalike

kohustuste kohta. Hageja nende andmete osas huvi ei tundnud ega küsinud neid.

Määruse p. 4. 3 järgi peab iga laenuandmise otsus tuginema eelnevale laenuanalüüsile,

mille alusel laenuandmise otsuse tegija on piisavalt veendunud laenusaaja võimes täita hea

usu põhimõtetest lähtuvalt oma kohustused krediidiasutuse ees. Hageja ei olnud huvitatud

kostja suhtes määrusega ettenähtud laenuanalüüsi tegemisest, ei kogunud kostjalt vastavat

infot ning ei teinud nõutavat analüüsi. Laen anti kostjale kergekäeliselt tema maksevõimet

sisuliselt hindamata ning selgitamiskohustust täitmata ehk sisuliselt laenusaajaga suhtlemata.

Hageja kui krediidiandja pidi olema krediidivõimelisuse hindamisel aktiivsem pool,

s. t. ta oleks pidanud enne laenuotsuse tegemist ütlema kostjale kui tarbijale, missugust teavet

peab viimane pangale esitama. Seda hageja ei teinud, rikkudes sellega vastutustundliku

laenamise ja hea usu põhimõtet ning määruse p. 4.

Kohus on ebaõigesti määranud poolte tõendamiskoormise ja leidnud, et kostjad ei

tõendanud hageja kohustuste rikkumist laenude väljastamisel. Tulenevalt kõnealuse

õigussuhte iseloomust lasus hoopis hagejal kohustus tõendada, et ta ei rikkunud oma

kohustusi. Hageja oma kohustuste kohast täitmist ei tõendanud. Krediidiasutustele on krediidi

andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates

1. jaanuarist 2007. a. kehtivas KAS § 83 lg. 3. Hageja oma hoolsuskohustust ei täitnud ning

andis kostjale teadlikult laenu olukorras, kus tema finantsvõimekus ei vastanud juba laenu

andmise ajal laenu teenindamise kriteeriumidele. Hageja teadis seda või oma turuseisundit

arvestades oleks pidanud seda teadma. Nimetatuga rikkus hageja vastutustundliku laenamise ja

hea usu põhimõtet.

Riigikohtu lahendi 3-2-2-1-4911 kohaselt muudab TsÜS § 86 lg. 3 tõendamiskoormust

teise poole sundolukorrast teadmise või teadma pidamise osas tühisusele tugineda sooviva isiku

kasuks, kui poolte soorituskohustuste väärtuste vahe on heade kommete vastaselt ebamõistlikult

tasakaalust väljas. Sellisel juhul peab tehingu kehtivusest huvitatud isik tõendama, et ta teise

poole tehingu tegemise aluseks olnud sundolukorrast ei teadnud ega pidanudki teadma.

Seejuures on kolleegiumi hinnangul oma majandus- või kutsetegevuses tegutseva krediidiandja

hoolsuskohustus teise poole sundolukorra välistamiseks rangem kui teistel isikutel. Seda, kas

majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja on olnud piisavalt hoolas, hindamaks teise

poole sundolukorda (küsimustiku põhjalikkus, tehingu teise poole vastused küsimustikule,

individuaalvestlused tehingu teise poolega vms), tuleb hinnata igal üksikjuhul eraldi. Seega on

kohus jätnud alusetult hindamata ja põhjendamata ka kokkuleppe nr. 2 sõlmimise

12(15)

sundolukorda tinginud asjaolud, samuti kostjate väited hageja seadusest tulenevate kohustuste

täitmata jätmise ja tehingute headele kommetele mittevastavuse kohta. Asjaolu, et kostjad ei

ole esitanud kahjunõuet, ei saa olla põhjuseks, miks kohus jättis kontrollimata

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise ja laenulepingu headele kommetele

mittevastavuse osas.

Riigikohus on seisukohal, et kohus peab kontrollima tehingu vastavust headele

kommetele menetlusosalise esitatud asjaolude pinnalt ka omal algatusel, seega isegi juhul, kui

pooled ei ole tehingu heade kommete vastasusele viidanud. M Pp on 79.200 krooni suuruse

laenu katteks tagastanud hagejale kokku 108.241, 94 krooni. Tulenevalt lepingu üldtingimuste

p. 2. 5 teisest lausest ja tuginedes VÕS § 415 lõigetele l ja 2 on M Pp oma kohustused hageja

ees täitnud.

Kohus on jätnud tuvastamata TsÜS § 86 kohaldamise eelduse ja põhjendamatult

kontrollimata, et kostjapoolsete kohustuste väärtus on enam kui 4, 3 korda suurem

hagejapoolsest

kohustuste

väärtusest

ning

ilmselgelt

heade

kommete

vastaselt

ebaproportsionaalselt tasakaalust väljas.

M Pp sõlmis hagejaga laenulepingu talle äärmiselt erakorralisest vajadusest ebasoodsate

tingimustega sundolukorras, kus saadud laenuga tuli kustutada eelmiste laenulepingute järgi

võetud laene. M Pal oli laenulepingu sõlmimise ajal teenindada 3 laenulepingut SEB pangas

(arvelduslaen

A060020212;

A020020375;

A2005027213),

AS

Hansa

Liising

järelmaksuleping nr. 446/129339, leping nr. 33982190K1 Halens Finantsiga (praegu TF Bank

AB) ning teised väiksemad kohustused erinevate krediidiandjate ees. Kui hageja oleks täitnud

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustust, teostanud laenuanalüüsi, nõudnud

M Palt vastavate dokumentide esitamist, siis oleks hageja jõudnud järeldusele, et M Pp ei

olnud pikas perspektiivis võimeline nimetatud laenu tasuma, mistõttu tulnuks hagejal keelduda

talle laenu andmisest. Pärast põhilaenu tagastamist teatas M Pp hagejale oma võimetusest

edaspidi maksta ebamõistlikult suurt intressi ja viivist seoses majanduslikult raske olukorraga.

Lepingu lõpetamise asemel koostas hageja kokkuleppe nr. 2, kus intressid ja viivised

kujundati täiesti ebamõistlikult ümber põhivõlaks, millelt omakorda hakati võtma intressi ja

viiviseid. Hageja on oma positsiooni kasutades saanud M Palt kätte intressid 3, 5 aasta laenu

kasutamise eest selliselt, et 5001, 36 krooni (319, 65 euro) kasutamise eest on M Pp pidanud

maksma intresse 102.164, 22 krooni (6529, 48 eurot). Peale makseraskuse ilmnemist kujundati

ebamõistlike tingimustega laen kiiresti ümber, et saada M Palt kätte makstud intressid ja sõlmiti

viimase sundolukorda ära kasutades kokkuleppe, millega sisuliselt kohustati teda alustama laenu

tagasimakseid, alustades uuesti järjekordsete ebamõistlike intresside kogumist. Selline

käitumine ei ole kooskõlas mõistlikkuse, hea usu ega vastutustundliku laenamise

põhimõtetega. Selline käitumine on pahauskne.

Kokkuleppest nr. 2 ei nähtu isegi seda, kes hageja nimel sellise kokkuleppe sõlmis. M

Pp ei ole kokkuleppe sõlmimiseks mingit avaldust esitanud, samuti ei ole hageja huvi tundnud

M Pa maksejõuetuse vastu. Kuna hageja ei ole M Paga laenu ja kokkuleppe sõlmimisel

kohustanud teda esitama oma sundolukorras tegutsemise kohta mingeid dokumente, paluvad

kostjad võtta asja juurde SEB Pank AS-i ja Swedbank AS-i pangaväljavõtted 2007. a. kohta,

millest nähtuvad M Pa kohustused enne 12. aprilli 2007. a. laenulepingu 0713149/96kt

sõlmimist; SEB Pank AS-i ja Swedbank AS-i pangaväljavõtted 2008. a. ja 2010. a. kohta, millest

nähtuvad M Pa kohustused laenulepingu teenindamise ajal ja enne 5. oktoobrit 2010. a.

sõlmitud kokkuleppe nr. 2 sõlmimist; maksehäire väljatrükk Krediidiinfo maksehäireregistrist,

millest nähtub M Pa maksehäire/võlg kokkuleppe nr. 2 sõlmimise ajal; laenuleping

Krediidikassa AS-iga alates 29. aprillist 2008. a., mis tõendab kehtivat kohustust enne 5.

oktoobril 2010. a. sõlmitud kokkulepet nr. 2; laenutaotlus ja maksegraafik Halens Finants AB-

ga (praegu TF BANK AB), mis tõendab kehtivat kohustust enne kokkulepet nr. 2.

Vastustaja seisukoht

13(15)

Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht

TsMS § 651 lg. 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese

astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega hagi osaliselt rahuldamata jäeti, seega ei

kontrolli kolleegium lahendi õigsust selles osas.

Vaidlustatud osas maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna apellatsioonkaebus alust.

Maakohus on otsust põhjalikult ja kooskõlas õigusnormidega põhjendanud, kolleegium järgib

maakohtu otsuse põhjendust ja kooskõlas TsMS 654 lõikega 6 ei pea vajalikuks põhjendust

korrata.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et maakohus on õigesti ja

kooskõlas kohtupraktikaga käsitlenud krediidiasutusele esitatava vastutustundliku laenamise

põhimõtte seost tarbijaga sõlmitud krediidilepingust tulenevate nõuetega ning on seda

menetluse kestel kostjatele ka ammendavalt selgitanud (kd. I, tl. 128 p. 7). Vaidluse

lahendamiseks tuleb kohtul kontrollida üksnes neid poolte väiteid ja asjaolusid, millel on

vaidluse lahendamiseks tähtsust. Maakohus on põhjendanud, miks ei mõjuta vaidlusaluses

asjas tehtavat otsust see, kas hageja järgis kostjat krediteerides vastutustundliku laenamise

põhimõtet või mitte. Kolleegium nõustub maakohtu käsitlusega.

Samuti ei ole põhjendatud etteheide, mille apellandid on teinud maakohtule seoses

kostja sundolukorra või krediidilepingu headele kommetele vastavuse hindamisega. Ka

sellega seonduvat õiguslikku olukorda on maakohus kostjatele menetluse kestel põhjalikult

selgitanud, tehes neile ühtlasi ettepaneku esitada selle kohta oma täiendavad seisukohad (kd.

I, tl. 126 – 128). Kostjate poolt esitatud seisukohti ja asjaolusid on maakohus otsuses nõutava

põhjalikkusega käsitlenud ning apellatsioonkaebusest ei nähtu, millised on need maakohtule

esitatud faktilised asjaolud, mille maakohus oleks jätnud tähelepanuta.

Uute tõendite kogumise taotlust ei saa rahuldada. TsMS § 652 lg. 1 p. 2 kohaselt võtab

ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks menetlusosaliste

esitatud uued faktilised asjaolud üksnes niivõrd, kuivõrd nende esitamine on lubatud, sama

paragrahvi lg. 3 kohaselt tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata

asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid aga üksnes juhul, kui asjaolu, millele

tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta (p. 1) või asjaolu või tõendit

ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul

mõjuval põhjusel, muu hulga põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks

või kättesaadavaks pärast asja lahendmaist esimese astme kohtus (p. 2). Osundatud paragrahvi

lg. 4 kohaselt peab pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavaust oma kaebuses või vastuses

põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise

lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui

tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega

nõus. Apellandid ei ole põhjendanud uute tõendite esitamise vajadust nende asjaoludega, mis

eespoolosundatud sätete alusel võiksid anda aluse nende apellatsiooniastmes esitamisele.

Üldse ei ole kaebuses põhjendatud seda, mis takistas kostjaid esitamast tõendeid maakohtule,

kui kostjad nende esitamist vajalikuks pidasid, seda enam, et maakohus neile õiguslikku

olukorda põhjalikult selgitas. Et vastaspool ei ole uute tõendite vastuvõtmisega nõustunud,

siis ei oleks juba ainuüksi sellest tulenevalt võimalik uusi tõendeid vastu võtta ka TsMS § 652

lg. 4 lauses 2 sätestatud erandina, siiski leiab kolleegium, et kaebusele lisatud tõendid ei

võimaldaks ka asja õigemini lahendada.

9. aprillil 2014. a., TsMS § 647 lõikes 1 sätestatud taotluste esitamiseks antud tähtaja

jooksul, esitas vastustaja ringkonnakohtule taotluse, milles Riigikohtu lahendis 3-2-1-169-13

avaldatud seisukohtadele tuginedes muutis oma nõude koostisosi, suurendas lõpptulemusena

14(15)

nõuet ning taotles, et kohus tunnistaks VÕS § 113 lõike 6 vastuolus olevaks põhiseadusega.

Kolleegium leiab, et neid taotlusi ei saa rahuldada.

TsMS § 634 lõikest 1 nähtub, et kaebuse muutmine ja täiendamine, muuhulgas

kaebuse laiendamine kohtuotsuse osadele, mille peale esialgselt ei kaevatud, ei ole pärast

apellatsioonitähtaja lõppu lubatud. Sellele, nagu oleks apellandile pärast apellatsioonitähtaja

lõppu saanud vaidlusaluse õigussuhte kohta teatavaks uusi asjaolusid, mille kohta oleks

väidete esitamine osundatud paragrahvi lg. 2 kohaselt võimalik, ei ole apellant tuginenud.

Oma nõuet suurendada, võrreldes maakohtu menetluses esitatud nõudega, ei oleks apellant

võinud ka apellatsioonkaebuses (TsMS § 631 lõiked 1 ja 2, § 652 jm.), ometi on apellant seda

soovinud, sest vähendanud põhivõlga, on apellant samas suurendanud intressi ja 9. augusti

2012. seisuga arvestatud sissenõutavaks muutunud viivist, nii et sama ajahetke seisuga

arvestatud nõue kokku on samuti suurenenud (varem oli põhivõlg 4829, 25 eurot, intress 749,

46 eurot ja viivis ajavahemiku eest 31. augustist 2011. a. kuni 9. augustini 2012. a. 1117, 88

eurot, s. o. kokku 6696, 59 eurot; taotluse kohaselt soovib apellant põhivõlga 4695, 73 eurot,

intressi 853, 23 eurot ja viivist ajavahemiku eest 5. oktoobrist 20120. a., millest 9. augusti

2012. a. seisuga oleks sissenõutav 2121, 25 eurot, s. o. kokku oleks nõude suuruseks 7670, 21

eurot). Kolleegium leiab, et TsMS § 647 lg. 1 alusel enne kirjalikus menetluses otsuse

tegemist pooltele antud tähtaja jooksul ei ole nõude selline täpsustamine lubatud. Et nõude

täpsustamise eesmärgiks ei ole selle lõppsuuruse vähendamine, ei saa arvestada ka üksnes

sellega, et põhivõla osa on taotluse kohaselt hagiavalduses märgitust veidi väiksem.

Uusi õiguslikke põhjendusi on lubatud apellatsioonimenetluses esitada, seega tuleb

ringkonnakohtul hinnata nende põhjendatust. Esmalt märgib kolleegium, et TsMS § 693 lg. 2

kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad kohustuslikud üksnes sama asja uuesti läbi

vaatavale kohtule ja seda osas, mis puudutab õigusnormi tõlgendamist. Nii ei ole Riigikohtu

poolt mõnes teises asjas tehtud lahendis esitatud seisukohad vaidlusalusele asjale automaatselt

ülekantavad. Kolleegiumi õigusliku arusaamise kohaselt ei ole VÕS § 113 lg. 6 vaidlusaluses

asjas kohaldatav ning seega ei ole vajadust hinnata ka seda, ega see säte ole vastuolus

põhiseadusega. Osundatud sätte kohaselt ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega

viivitamise korral; sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Kolleegium

leiab, et viidatud normis on silmas peetud viivise nõudmist viivitusintressilt, sest paragrahv,

kus see paikneb, käib kogu ulatuses viivise kohta ning paragrahvi esimeses lõikes, mis

sisaldab viivise mõistet, on seda selle sätte tähenduses samastatud viivitusintressiga („… võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates …“). Vaidlusaluses asjas ei

olegi hageja nõudnud kostjatelt viivist viivitusintressilt, mida sättes silmas on peetud.

Küsimus võrdsuspõhiõiguse rikkumisest võiks kerkida üksnes siis, kui säte käiks ka

kasutusintressi kohta, vaidluse lahendamiseks ei ole ringkonnakohtul aga vajalik sätet sellest

seisukohast hinnata.

Vaidlusaluses asjas on pooled kokku leppinud varasema laenulepingu järgi tekkinud

võlgnevuse refinantseerimises selliselt, et algse laenulepingu järgi võlgnetava rahasumma

võlgneb võlgnik laenuna. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et sarnaselt VÕS § 396

lõikes 2 sätestatule (isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel,

võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna) võidakse

põhimõtteliselt ümber kujundada ka tarbijakrediidilepingust tulenevad muud kui põhivõla

maksmise kohustused ehk laenu kapitaliseerida. Keeldu selleks VÕS 22. peatükk ei sisalda.

VÕS § 113 lg. 6 ei käi aga olukorra kohta, mil võlgnetav viivis on poolte kokkuleppel selliselt

kapitaliseeritud ehk varasem võlg on uue laenu arvel refinantseeritud. Esmalt ei nähtu taolist

keeldu osundatud sätte sõnastusest. Kui VÕS § 113 lõiget 6 tõlgendada laiendavalt selliselt, et

taoline varasema laenu refinantseerimine on keelatud, siis sekkutaks sellega küll

põhjendamatult poolte majandus- ja lepinguvabaduse põhimõttesse, kuid ei saavutataks

sättega taotletud eesmärki – kaitsta alati ja igal juhul võlgnikku kontrollimatult kasvava

viivise

eest.

Nii

eeldab

varasema

laenu

refinantseerimine

ja

kõrvalkohustuste

15(15)

kapitaliseerimine pooltevahelisi läbirääkimisi ja uute kokkulepete sõlmimist, mis võib olla

võlgniku huvides. Nii võivad, näiteks, uued tingimused olla varasematega võrreldes

soodsamad. Nagu eespool põhjendatud, osutus ka vaidlusaluses asjas võlgniku olukord võla

refinantseerimise tulemusena esialgsest laenulepingust tuleneva olukorraga võrreldes

soodsamaks, sest võlgniku jaoks on esmatähtis tasuda tuleva koguvõla suurus, mitte niivõrd

see, milliste osadest võlg koosneb. Võlgnikku kahjustavaks võib pigem osutuda tekkinud võla

kapitaliseerimata jätmine. Näiteks, kui laen on tagatud võlgniku kinnisasjale (millel asub ka

võlgniku eluase) seatud hüpoteegiga, võib algse laenulepingu järgne võlg tuua kaasa lepingu

ülesütlemise ja hüpoteegi rahaks tegemise, samas kui laenu refinantseerimine taolise

võimaluse välistab, sest võimaldab võlgnikul võlast vabaneda ja võlgnik saab alustada lepingu

täitmist puhtalt lehelt.

Arvestada tuleb ka poolte huviga omavahelist õigussuhet lihtsustada ja selgemaks

muuta, mida võlgnevuse kapitaliseerimine samuti võimaldab. Samas, kui tunnistada poolte

õigust omavahelist laenusuhet muus osas kui viivise kapitaliseerimine ümber kujundada, võib

see kaasa tuua olukorra, kus võlgnikku soosivad kokkulepped jäävad sündimata, aga ka

olukorra, kus kummalgi poolel ei ole õigussuhtest ja selle tingimustest enam selget ülevaadet.

Kohtupraktikas on olnud mitmeid juhtumeid, kus laenulepingu pooled on varasema laenu

refinantseerimise teel omavahelist laenusuhet korduvalt ümber kujundanud. Niisugustel

juhtudel muutuks olukord VÕS § 113 lg. 6 laiendava tõlgenduse korral eriti ebaselgeks ja

tooks kaasa vajaduse keerukate ja raskestikontrollitavate arvestuste järele, millega omakorda

kaasneks hulgaliselt kohtuvaidlusi. Samas ei välistaks see ühelt laenuandjalt saadud laenu

refinantseerimist teiselt laenuandjalt saadud laenu arvel ning taolisel juhul refinantseeritaks

uue laenuga ikkagi varasemast laenust tekkinud võlga, sealhulgas võlgnevust kõrvalnõuete

(ka viivise) osas, kusjuures uue laenuandja ees võlgnetaks see põhivõlana. Lõpuks on

kohtupraktikas VÕS-i kehtivuse ajal olnud hulgaliselt vaidlusi, kus laenusuhtest tekkinud

võlgnevuste kapitaliseerimist ei ole pooltele seni ette heidetud.

Et

apellatsioonkaebus

jääb

rahuldamata,

kannavad

apellatsioonimenetluse

menetluskulud kooskõlas TsMS § 171 lõikega 1 ja § 165 lõikega 3 kostjad solidaarselt.

Gaida Kivinurm

Kaupo Paal

Malle Seppik