3-12-1572/52 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Tiina Pappel ja Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

31. märts 2014, Tartu

Haldusasja number

3-12-1572

Haldusasi

Romeo Kalda kaebus Viru Vangla 20.04.2012. a

käskkirja nr 6.-3/633-D tühistamiseks ning Viru Vangla

direktori 01.06.2011. a käskkirja nr 1.1-1/110 p 7.6 ja

muude õigusaktide tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 26.04.2013. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Romeo Kalda apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

05.03.2014

Menetlusosalised

Kaebaja Romeo Kalda

Vastustaja Viru Vangla, esindaja Eve Kangro

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebajale apellatsioonkaebuse lisana esitatud 30.04.2013. a tunnistus

koristusteenuse koolituse läbimise kohta.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 26.04.2013. a otsuse

resolutsioon muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesolevas otsuses

toodud põhjendustega.

3. Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud jätta tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, so 31.03.2014, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla 24.01.2012. a käskkirjaga nr 6.-2/95-T määrati kinnipeetav Romeo Kalda

tööle majandustööde abitööliseks E-7 osakonna üldkasutatavate ruumide koristajana osaliste

tööülesannetega lähtuvalt tema tervislikust seisundist.

2. Viru Vangla 20.04.2012. a käskkirjaga nr 6.-3/633-D karistati R. Kaldat

vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 nõude rikkumise eest distsiplinaarkorras 45 ööpäevaks

kartserisse paigutamisega, lubades tal kartserikaristuse kandmise ajal lugeda vangla soetatud

üleriigilisi ajalehti. Käskkirja kohaselt ei allunud R. Kalda 22.03.2012 Viru Vangla E-7

osakonnas kella 20.45 ajal vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele asuda tööle

E-7 osakonnas koristajana.

3. R. Kalda esitas 21.05.2012 vaide ja hiljem selle täpsustuse, milles palus kehtetuks

tunnistada Viru Vangla 20.04.2012. a distsiplinaarkäskkirja ning samuti Viru Vangla

01.06.2011. a käskkirja nr 1.1-1/110 p 7.6 ja kõik muud käskkirjad/aktid/korraldused, millega

volitati inspektor-kontaktisik A.-L. Kakkut tegema otsust R. Kalda distsiplinaarmenetluse

algatamiseks 23.03.2012.

Viru Vangla 20.06.2012. a vaideotsusega (tl 74-76) jäeti vaie 20.04.2012. a

distsiplinaarkäskkirja kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata ning teise nõude osas vaie

tagastati.

4. R. Kalda esitas 23.07.2012 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Viru

Vangla 20.04.2012. a käskkirja ning 01.06.2011. a käskkirja nr 1.1-1/110 p 7.6 ja kõik muud

käskkirjad/aktid/korraldused, millega volitati inspektor-kontaktisik A.-L. Kakkut tegema

otsust distsiplinaarmenetluse algatamiseks 23.03.2012. Kaebuses ning selles viidatud

21.05.2012. a vaides (tl 8-18) esitas kaebaja järgmised põhjendused:

a) Distsiplinaarmenetluse algatamise on otsustanud mittepädev ametnik. Viru Vangla direktori

25.03.2009. a käskkirjaga nr 1.1-1/61 kinnitatud „Viru Vangla kodukorra“ (VVK) p 25.1

kohaselt on distsiplinaarmenetluse algatamise otsustuse pädevus vangla direktoril, kuid

kaebaja suhtes algatas distsiplinaarmenetluse inspektor-kontaktisik A.-L. Kakku.

b) Kaebajat on karistatud sama asja eest korduvalt. Kaebajale määrati tööle asumise

korralduse täitmata jätmise karistus juba 12.03.2012. Vaidlustatava 20.04.2012. a käskkirjaga

karistati kaebajat sisuliselt sama asja eest uuesti (korraldus põhines samal töölemääramise

käskkirjal). Pole oluline, et korraldused andsid erinevad valvurid erinevatel kuupäevadel.

c) Kaebaja kandis 22.03.2012 töötamise korralduse andmise ajal kartserikaristust. Tööle

asumise korraldus oli seega vastuolus VangS § 651 lg-ga 3, mis keelab imperatiivselt

liikumisõiguse (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-41-11) ning vastas ilmselgelt tühise haldusakti

tunnustele.

d) Kaebajale ei tagatud väljaõpet ega väljastatud tööriideid.

e) Kaebaja tööleasumisel ning kõrgohtlikus osakonnas edasi elamisel oli oht tema elule ja

tervisele. Kaebajat on osakonnas E-7 kolm korda rünnatud, teda on ähvardatud ning tema

vastu on vihavaen.

f) 45-ööpäevane kartserikaristus on ebaproportsionaalne ning käskkirjas puudusid kaalutlused

VangS § 30 osalise piirangu osas.

g) Rikutud on ärakuulamiskohustust, sest enne karistusotsuse tegemist ei antud kaebajale

võimalust tutvuda menetluse kokkuvõttega (protokolliga) ja sellele lisatud teabega. Koopiad

materjalidest toodi talle alles pärast 20.04.2012. a käskkirja kätteandmist.

h) Käskkiri on kaalutlusvigane ja nõuetekohaselt motiveerimata, see ei vasta haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 4 lg-le 2 ega §-de 54 ja 56.

Kaebaja palus ka nelja tunnistaja kutsumist istungile, vanglalt kaebaja ründamist tõendavate

videosalvestiste ning veel 11 tõendi väljanõudmist. 01.02.2013 esitas kaebaja asja juurde

võtmiseks täiendavaid tõendeid ning taotluse ühe tõendi väljanõudmiseks vanglalt.

5. Asjas toimus kohtuistung 02.04.2013 (protokoll tl 122-125), kus kohus jättis rahuldamata

kaebaja taotluse tunnistajate kutsumiseks.

Kohus nõudis välja tõendi 02.04.2012. a vestlusest A. Anslaniga ning Viru Vangla 13.02.2012.

a korralduse nr 1-4/135. Ülejäänud tõendite väljanõudmise osas jäi taotlus rahuldamata.

6. Tartu Halduskohtu 26.04.2013. a

otsusega

rahuldati kaebus osaliselt,

so distsiplinaarkäskkiri tühistati VangS §-st 30 tuleneva osalise piirangu osas. Viru Vanglalt

mõisteti kaebaja kasuks välja 2,79 eurot.

Kohtuotsuse kohaselt nähtub vaidlusalusest distsiplinaarkäskkirjast, et vangla on

kaalutlusõigust teostanud ega ole sealjuures kaalutlusvigu teinud.

Kinnipeetava töökohustus tuleneb seadusest (VangS § 37 lg 1), mistõttu ei saa olla

läbirääkimisi selle üle, kas kinnipeetav soovib töötada või mitte. Vaidlust ei ole, et kaebaja ei

allunud 22.03.2012 vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele asuda tööle, mistõttu

pani ta toime distsiplinaarsüüteo. Õige on kaebaja väide, et enne vaidlustatud haldusakti

andmist talle ärakuulamisõigust ei võimaldatud, kuid vastavalt HMS § 40 lg 3 p-le 2 ei

olnudki kaebaja täiendav ärakuulamine vajalik, sest vanglale oli teada, et puudusid alused

kaebaja töökohustusest vabastamiseks vastavalt VangS § 37 lg-le 2 ning vajadus lisaandmete

saamiseks sellises olukorras puudus.

Ärakuulamisõigus ei ole absoluutne ning isik tuleb eelkõige ära kuulata juhul, kui

haldusorgan võib võtta vastu teda kahjustava otsustuse. Majandustöödele rakendamine ei saa

kinnipeetavat kuidagi kahjustada ning kinnipeetava ärakuulamisel poleks olnud mõju

menetluse käigule ja vangla otsuse sisule. Vastustaja on tööst keeldumise aluseid õigesti

sisustanud ning ka tagantjärele pole ilmnenud aluseid, mis oleksid õigustanud tööst

keeldumist. VangS § 30 kohaldamise osas nõustus halduskohus kaebajaga, et vaidlustatud

käskkirjas puuduvad kaalutlused VangS § 30 osalise piirangu kehtestamise kohta, mistõttu on

vaidlustatud käskkiri osaliselt õigusvastane.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. R. Kalda 27.05.2013. a apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada osas,

millega kaebus jäeti rahuldamata ning teha uus otsus, millega kaebus tervikuna rahuldada.

a) Halduskohus jättis tähelepanuta kaebaja põhjendused ja tõendid ning eiras

uurimisprintsiipi. Põhjendamatult jäeti rahuldamata taotlus tunnistajate väljakutsumiseks ning

ka tõendite vastuvõtmiseks (kaebuse p-s 15 alapunktides 2-3 ja 6-10 nimetatud tõendid ja

01.02.2013. a seisukohas nimetatud kaebaja 28.11.2012. a vastus koos lisadega haldusasjas nr

3-12-1271).

b) Kaebaja jääb oma 21.05.2012. a vaides väljendatud põhjenduste juurde, et

distsiplinaarmenetluse algatamise otsustuse tegi mittepädev ametnik. Kaebaja vaidlustas ka

Viru Vangla käskkirjad või muud aktid, millega volitati A.-L. Kakkut distsiplinaarmenetlust

alustama. Halduskohus jättis selles osas üldse kaebuse läbi vaatamata, kuna otsuses puuduvad

küsimuse kohta igasugused põhjendused.

c) Kohus ei ole võtnud seisukohta korduva karistamise küsimuse osas ega ka küsimuses, et

kaebajal puudus kartserirežiimil viibides liikumisvabadus ning et talle ei võimaldatud

väljaõpet ja tööriideid. Samuti ei käsitletud üldse julgeolekuohtu.

d) Käsitlemata on jäetud väide karistuse ebaproportsionaalsusest. Selliselt jäi arvestamata, et

kaebaja on käskkirjas mainitud varasemad karistused vaidlustanud.

e) Halduskohus ei uurinud kaebaja põhjendusi, et vaidlustatud käskkiri on kaalutlusvigane ja

nõuetekohaselt motiveerimata.

f) Halduskohus kohaldas valesti HKMS § 158 lg-t 3. Olles käskkirjas tuvastanud kaalutlusvea

(VangS § 30 piirangu kaalutlemata jätmine), pidanuks kohus käskkirja tervenisti tühistama.

Kaebaja vaidlustas tervet käskkirja ega palunud seda tühistada ainult osaliselt.

g) Kaebaja ei ole väitnud, et ärakuulamata jätmise tõttu oli õigusvastane tema

töölemääramine. Edasi on halduskohus ekslikult kohaldanud HMS § 40 lg 3 p 2 ja 3. Kohtu

seisukoht, et enne distsiplinaarkaristuse määramist kaebajat ära kuulama ei pidanudki, on

vastuolus Riigikohtu praktikaga distsiplinaarasjades.

h) Kohus leidis vääralt, et vastustaja sisustas tööst keeldumise aluseid õigesti ning et neid

käesoleval juhul ei esinenud. Juba väljaõppe ja töökitli tagamata jätmise tõttu on kaebaja

süülisus välistatud.

8. Viru Vangla vaidleb oma 25.06.2013. a vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub

apellatsioonkaebuse rahuldamata jätta. Vastuväited apellatsioonkaebusele:

a) Kaebajale on õigesti seaduslikule korraldusele allumata jätmise eest distsiplinaarkaristus

määratud. Järgitud on kõiki VangS § 64 lg-te 1-41 nõudeid.

b) A.–L. Kakku oli pädev tegema distsiplinaarmenetluse algatamise otsust, sest ta oli

ajavahemikul 19.03.2012-25.03.2012 määratud täitma II üksuse peaspetsialist-üksuse juhi

ülesandeid. Kaebajal puudub õigus vaidlustada õigusakte, millega volitati A.-L. Kakkut, sest

need ei riku tema subjektiivseid õigusi. Vaidlusalune 01.06.2011. a käskkiri on juba ka

kehtetuks tunnistatud.

c) Vanglaametniku korraldus asuda tööle ei olnud ilmselgelt tühine haldusakt, mistõttu oleks

kaebaja pidanud selle täitma. Korralduse täitmata jätmine on raske vangla julgeolekut ohustav

distsipliinirikkumine. Kaebajat on ka varasemalt tööle asumisest keeldumise eest korduvalt

kartseriga karistatud, kuid kuna ta ei ole sellest järeldusi teinud ja jätkab rikkumiste

toimepanemist, siis on rangemalt karistamine õigustatud. Vangla möönab, et kartseris

viibimisega kaasnevad ebamugavused, kuid tegemist ei ole piinamise ega inimväärikuse

alandamisega.

Viru Vangla palus ringkonnakohtul arvestada apellatsioonkaebuse lahendamisel ka nende

vangla vastuväidetega, mis olid esitatud vastustes halduskohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu

Halduskohtu vaidlustatud otsuse resolutsioon muutmata, kuid halduskohtu otsuse põhjendusi

tuleb täiendada käesolevas otsuses toodud põhjendustega.

Vastavalt ringkonnakohtu 05.03.2014. a istungil otsustatule (vt. ringkonnakohtu istungi

protokolli lk 2) tagastab ringkonnakohus kaebajale viimase poolt apellatsioonkaebuse lisana

esitatud 30.04.2013. a tunnistuse.

10. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus käesolevas asjas lahendi tegemisel

rikkunud menetlusnorme selliselt, et see oleks ilmselgelt toonud kaasa ebaõige lahendi

tegemise.

Osade kaebaja poolt soovitud tõendite välja nõudmata jätmine ei too kaasa halduskohtu

vaidlustatud otsuse tühistamist, kuna HKMS § 62 lg 2 järgi võtab kohus vastu ja korraldab

üksnes selliste tõendite kogumise, millel on asjas tähtsust.

Kaebuse p 15 alapunktides 2-3 ja 6-10 nimetatud tõendid ning kaebaja 28.11.2012. a vastus

haldusasjas nr 3-12-1271 ei ole ka ringkonnakohtu hinnangul olnud sellised tõendid, mis

omaksid käesolevas asjas olulist tähendust. Seetõttu ei anna nende kogumata jätmine alust

halduskohtu otsuse tühistamiseks.

Kaebuse p 15 alapunktides 1 ja 11 nimetatud tõendid nõudis halduskohus välja ning

alapunktides 4 ja 5 nimetatud tõendid olid toimikus samuti olemas. Mis puudutab tunnistajate

ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmist, siis nõustub ringkonnakohus ka selles osas

halduskohtu seisukohaga, sest A. Safjonov ja K. Annama olid nagunii juba esitanud

22.03.2012 toimunu kohta omapoolsed kirjalikud ettekanded.

Teiste kaebuses märgitud tunnistajate ülekuulamise põhjusena tõi kaebaja välja soovi, et nad

saaksid anda ütlusi seoses väidetava kaebaja ärakuulamata jätmisega distsiplinaarmenetluse

käigus ning vajalike asjaolude välja selgitamata jätmisega. Kuna distsiplinaarmenetluse

läbiviimise materjalid on toimikus olemas, siis sai halduskohus ka nende pinnalt hinnata seda,

kas distsiplinaarmenetlus on läbi viidud õiguspäraselt või mitte, mistõttu puudus vajadus ka

ülejäänud tunnistajate istungile kutsumiseks.

11. Samas on õige kaebaja viide sellele, et kuigi ta vaidlustas ka Viru Vangla direktori

01.06.2011.a käskkirja nr 1.1-1/110 p 7.6 ja muid õigusaktide, millega volitati

inspektor-kontaktisik A.-L. Kakkut tegema distsiplinaarmenetluse algatamise otsustust, ei

nähtu vaidlustatud otsusest ühtegi põhjendust selle kohta, miks kaebus ka selle nõude osas

rahuldamata jäeti.

Toimiku materjalidest nähtuvalt võttis halduskohus 24.09.2012. a määrusega (tl 38-39)

kaebuse menetlusse mõlema nõude osas.

Halduskohus rahuldas 26.04.2013. a otsusega kaebuse üksnes osas, mis puudutas

20.04.2012. a käskkirjas toodud osalist piirangut VangS § 30 kohaldamise kohta ja jättis

muus osas kaebuse rahuldamata, kuid otsuse kirjeldavast ja motiveerivast osast ei nähtu

tõepoolest halduskohtu seisukohta nõude osas, mis puudutas 01.06.2011. a käskkirja ja

A.-L. Kakkule volituste andmist. Samas ei nähtu toimiku materjalidest ega ka 02.04.2013

toimunud halduskohtu istungi protokollist, et kaebaja oleks 01.06.2011. a käskkirjaga

seonduvast nõudest loobunud. Toimikus pole ka määrust, millega oleks selle nõude osas

kaebusest loobumine vastu võetud ja menetlus lõpetatud, nagu HKMS seda nõuab. Samuti ei

ole viidatud nõude osas menetlust lõpetatud vaidlusaluse otsusega. Seda, et kaebaja oleks

kaebusest osaliselt loobunud, ei ole kinnitanud ka vastustaja ning R. Kalda on

ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses jätkuvalt volituste andmisega seonduvale

nõudele viidanud ja selgitanud sisuliselt, et kuna ta ei ole sellest nõudest loobunud, on

halduskohus õigusvastaselt jätnud selles osas kaebuse rahuldamata jätmise vaidlustatud

otsuses täielikult motiveerimata.

HKMS § 199 lg 2 p 2 järgi on otsuse seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendamata jätmine

iseenesest alus halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uueks arutamiseks saatmiseks, kuid

käesoleval juhul saab ringkonnakohus selle puuduse ise kõrvaldada seda enam, et volituste

nõudega seonduvas ülejäänud osas, so vangla 20.04.2012. a käskkirjaga kaebajale

distsiplinaarkaristuse määramise osas, on halduskohtu vaidlustaud otsus oma lõppjäreldustelt

õige.

12. Nagu juba märgitud, taotles R. Kalda ka Viru Vangla direktori 01.06.2011. a käskkirja

nr 1.1-1/110 „Volituste andmine“ p 7.6 ja muude õigusaktide tühistamist, millega volitati

inspektor-kontaktisik A.-L. Kakkut tegema direktori asemel distsiplinaarmenetluse algatamise

otsustust. 01.06.2011. a käskkirja andmise aluseks oli märgitud Justiitsministri 13.06.2006. a

määruse „Viru Vangla moodustamine ja põhimäärus“ § 4 lg 2 p 7, mis sätestab, et vangla

direktor annab oma pädevuse piires käskkirju ja muid kirjalikke või suulisi korraldusi, mis on

täitmiseks kohustuslikud vangla teenistujatele ning kinnipeetavatele ja vahistatutele. Seega oli

vangla direktor pädev sellist käskkirja andma. 01.06.2011. a käskkirja p-s 7.6 volitas vangla

direktor vangla peaspetsialist-üksusejuhte läbi vaatama vangla teenistujate poolt koostatud

ettekandeid kinni peetava isiku poolt toime pandud õigusrikkumiste kohta ning otsustama

distsiplinaarmenetluse algatamise või mittealgatamise. Vaidlust ei ole selle üle, et 23.03.2012

andis T. Tiivasele korralduse alustada kaebaja suhtes distsiplinaarmenetluse läbiviimist A.-

L. Kakku (tl 22), kes täitis sel ajal Viru Vangla direktori 13.03.2012. a käskkirja nr

3-1/181 alusel peaspetsialist-üksusejuhi ülesandeid (tl 55). Kuna Viru Vangla direktori

01.06.2011. a käskkiri nr 1.1-1/110 ja ka 13.03.2012. a käskkiri nr 3-1/181 olid 23.03.2012. a

seisuga kehtivad ja pädeva isiku poolt välja antud õiguspärased haldusaktid, siis jättis

halduskohus iseenesest põhjendatult ka A.-L. Kakkule volituste andmise alustega seotud

tühistamisnõude rahuldamata.

13. Asja materjalidest nähtuvalt määrati Viru Vangla 24.01.2012. a käskkirja nr 6.-2/95-T

alusel kinnipeetav R. Kalda tööle finants- ja majandusosakonda majandustööde abitööliseks,

E-7 osakonna üldkasutatavate ruumide koristajana osaliste tööülesannetega lähtuvalt tema

tervislikust seisundist. Osaliste tööülesannete hulka kuulusid uste, akende, trellide, seinte ja

muude pindade pesemine alates 26.01.2012 kuni 25.04.2012.

22.03.2012 Viru Vangla E-7 osakonnas kella 20.45 ajal ei allunud kinnipeetav R. Kalda aga

vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele asuda tööle E-7 osakonnas koristajana.

Viru Vangla 20.04.2012. a käskkirjaga nr 6-3/633-D karistati kinnipeetav R. Kaldat

VangS § 67 p-s 1 sätestatud nõude rikkumise eest distsiplinaarkorras kartserisse

paigutamisega 45 ööpäevaks.

Kaebaja leidis, et vastustaja on rikkunud ärakuulamiskohustust, kui ei andnud talle võimalust

enne 20.04.2012. a käskkirja tegemist tutvuda distsiplinaarmenetluse materjalidega ning saada

neist koopiaid.

Toimiku materjalidest nähtuvalt teatati distsiplinaarmenetluse algatamisest kaebajale

27.03.2012 ning teatega tutvumise kohta on R. Kalda andnud ka oma allkirja.

Distsiplinaarmenetluse protokoll koostati 17.04.2012 ja sellele olid lisatud ka materjalid,

mille alusel protokoll koostati ning märge, et kinnipeetaval on õigus esitada protokollis

toodule omapoolsed vastuväited 19.04.2012 kella 09.30-ks. Distsiplinaarmenetluse materjale

tutvustati kaebajale 18.04.2012. a hommikul ja selle kohta andis ta ka allkirja, lisades

omapoolsed taotlused menetleja taandamiseks ja täiendavate tõendite kogumiseks, mida

distsiplinaarmenetluse materjalide juures ei olevat. R. Kalda 18.04.2012 esitatud taotlustele

on vangla vastanud 18.04.2012 ja 19.04.2012, jättes taandamis- ja täiendavate tõendite

kogumise taotlused rahuldamata (tl 35-36). R. Kaldale on need vastused ka kätte antud.

19.04.2012 kella 9.30-ks kaebaja protokollis toodule omapoolseid vastuväiteid ei esitanud.

22.03.2012, so enne distsiplinaarmenetluse protokolli koostamist on R. Kalda vanglale

omapoolse kirjaliku seletuse andnud.

Tulenevalt eeltoodust oli kinnipeetavale tagatud ärakuulamisõiguse kasutamise võimalus nii

enne kui ka pärast distsiplinaarmenetluse protokolli koostamist, kuid kaebaja seda õigust

pärast 18.04.2012 ei kasutanud. Kaebaja oli asja materjalidest nähtuvalt enne 20.04.2012. a

käskkirja tegemist tutvunud distsiplinaarmenetluse materjalidega ning see, et ta sai koopia

protokollist ja selle lisadest kätte alles 20.04.2012 (tl 28), ei tähenda veel, et vaidlusalune

20.04.2012. a käskkiri oleks seetõttu õigusvastane.

Samuti väitis kaebaja, et juba tööle määramine oli õigusvastane ärakuulamata jätmise tõttu.

Samas on VangS § 37 lg-s 2 sätestatud ammendavad alused töökohustusest vabastamiseks.

Kui vanglale oli teada, et need alused puuduvad, siis ei ole ringkonnakohtu hinnangul vajalik

kinnipeetava täiendav ärakuulamine, kuna vajadus lisaandmete saamiseks sellises olukorras

puudub (HMS § 40 lg 3 p 2).

Ka käesolevas asjas on vanglal olnud nii kaebaja tööle määramisel kui ka

distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja andmisel olemas piisavad andmed kaebajaga

seonduvate võimalike julgeolekuohtude puudumise kohta, väljaõppe kohta ja muude aluste

esinemise või mitteesinemise kohta, mis õigustanuks kaebaja keeldumist 22.03.2012 tööle

asuda ning seega puudus vajadus lisaandmete saamiseks kaebaja täiendava ärakuulamise näol.

Vangla on neid tööst keeldumise aluseid õigesti sisustanud ning ka tagantjärgi pole ilmnenud

aluseid, mis oleksid õigustanud kaebaja tööst keeldumist. Seega puudus siin otsene vajadus

kaebaja ärakuulamiseks ning kaebaja ärakuulamine ei oleks saanud viia asjas ka teistsuguse

lahenduseni. Järelikult ei oleks isegi see, kui ärakuulamata jätmist enne 20.04.2012. a

käskkirja andmist lugeda menetlusveaks, saanud viia haldusakti tühistamiseni (HMS § 58).

14. R. Kalda arvates oleks ärakuulamine olnud vajalik muuhulgas ka seetõttu, et tema

töötamine võinuks luua julgeolekuohu tema isikule. Samas tuleb arvestada seda, et arvatav

julgeolekuoht ei ole VangS § 37 lg 2 järgi töölt keeldumise absoluutseks aluseks.

Ringkonnakohtu hinnangul on isikul, kui ta kardab ohtu oma julgeolekule, võimalik vanglas

tõhusalt oma julgeolekut tagada seeläbi, et ta avaldab vangla administratsioonile selgelt ja

üksikasjalikult, kellelt, miks ja millistel asjaoludel teda oht ähvardada võib. Sellisel juhul

saaks isiku töökohustusest vabastada VangS § 38 lg 22 alusel, mis võimaldab töölt kõrvaldada

või töölt vabastada kinnipeetava, kui töötamine ohustab kinnipeetava julgeolekut.

Ka praeguses asjas on R. Kalda juba tema töölemääramise käskkirja tutvustamisel viidanud

ohule oma julgeolekule (tl 20). Samas on enne tööle määramist R. Kaldaga vesteldud ja tema

tööle määramise kooskõlastas julgeolekuosakonna ametnik (tl 31-32). Julgeolekuosakonna

ametnik ei oleks andnud R. Kalda tööle määramiseks kooskõlastust, kui isiku julgeolek oleks

olnud ohus. Viru Vangla on kaebaja võimalikku julgeolekuohtu kontrollinud korduvalt ning

kaebaja poolt väidetud julgeolekuohtu E-7 osakonnas koristama asumisel ei ole tuvastatud

(tl 64-66, 68).

Kaebaja ei ole ka apellatsioonkaebuses tegelikult selgelt välja toonud, kellest lähtuv ja milline

julgeolekuoht konkreetselt teda 2012. a märtsis tööleasumisel ähvardas ning mis olid selle

põhjused. Kaebaja poolt kirjeldatud 21.01.2011. a intsidendist kaasvangiga (konflikt erinevate

arvamuste pinnalt, so olmelistel põhjustel, tl 64, 66, 68) ei saa teha järeldust, et kaebaja

julgeolek sattunuks ohtu, kui ta asunuks 2012. a märtsis tööle E-7 osakonna koristajana.

Kaebaja poolt viidatud väidetav 19.01.2012. a rünnak V. Derevjankini poolt ei ole samuti

tõendamist leidnud (tl 36, 68, 99).

Täiendavalt peab ringkonnakohus vajalikuks viidata ka sellele, et R. Kalda väiteid tema osas

julgeolekuohu esinemise kohta Viru Vangla sektoris E-7 juhul, kui ta seal koristajana tööle

asub, on korduvalt kontrollitud ka teiste kohtumenetluste raames (vt haldusasjad nr 3-10-2335

ja 3-11-404 ja 3-11-1381) ning ka neis asjades ei ole tuvastatud, et kaebaja julgeolek oleks

vanglas koristajana tööle asumise korral ohtu sattunud. Lisaks sellele nähtub asja

materjalidest, et alates 2012. a septembrist asus R. Kalda Viru Vanglas koristajana tööle ja

kuna eeltooduga seoses ei ole andmeid, et vanglas töötamine 2012. a septembrist alates oleks

toonud kaebaja suhtes kaasa kõrgendatud julgeolekuohu, siis ei ole seda enam usutavad

kaebaja väited selle kohta, et varasemalt selline oht siiski eksisteeris ja oli reaalne.

Kuna väidetav julgeolekuoht, mis takistab kinnipeetava töötamist, peab olema seotud

konkreetse kinnipeetava endaga ja tööga, mida ta vanglas tegema on määratud, siis ei anna

halduskohtu otsuse või vaidlustatud haldusakti tühistamiseks alust kaebaja viited sellele, et

Viru Vanglas on aja jooksul rünnatud mitmeid teisi kinnipeetavaid. Seda enam, et puuduvad

tõsikindlad andmed selle kohta, et teisi kinnipeetavaid oleks rünnatud seetõttu, et nad

osakonnas E-7 töötasid. Tugevdatud järelevalvega osakonnas töötasid 2012. a majandustöödel

mitmed kinnipeetavad ning nende suhtes ei ole vägivalda kasutatud tulenevalt sellest, et nad

vangla majandustöödel töötasid (tl 58).

Kaebaja viited haldusasjale nr 3-10-38 ei kinnita samuti seda, et vaidlusaluse käskkirja alusel

tööle asumisel või ka varem oleks tema suhtes esinenud reaalne oht julgeolekule, sh tema

elule või tervisele, kuna haldusasjas nr 3-10-38 ei tuvastatud kaebajal julgeolekuohu esinemist

Viru Vanglas, vaid käsitleti küsimust, kas ümberpaigutamise taotlust on võimalik käsitleda

märgukirjana või mitte ja seda, kas nimetatud taotlust tuli vanglal menetleda kooskõlas

HMS §-ga 35.

15. Mis puudutab kaebaja väiteid selle kohta, et ta ei ole vanglas enne 2012. a märtsi saanud

koristajatööks vajalikku väljaõpet ja tööohutusealast juhendamist, siis loeb ringkonnakohus

vastustaja poolt esitatud tõendite alusel (tl 59, 62) tõendatuks, et R. Kaldale on ohutusjuhendit

tutvustatud esmalt 02.07.2010 ning 02.02.2012. a käskkirjaga kinnitatud koristaja

ohutusjuhendiga tutvumist perioodil 06.03.2012-07.03.2012 kinnitab R. Kalda allkiri

ohutusjuhendil.

Samuti on vastustaja kohtumenetluse käigus selgitanud, et kaebajat ei määratud esimest korda

tööle mitte alles 2012. a märtsis, vaid R. Kaldat oli tööle määratud alates 2010. a ja juba

2011. a on kaebajale selgitatud ja ette näidatud see, kuidas tuleb vanglas üldisi koristustöid

teha (tl 56-57).

Ringkonnakohus nõustub samuti vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, et olmeruumide

koristustöö, so ruumide, mida kinnipeetavad kasutavad, ei ole üldjuhul sellise iseloomuga,

mis eeldab alati väga põhjalikku väljaõpet ja instruktaaži. VangS § 45 lg 2 kohaselt on

kinnipeetav kohustatud oma kambrit ja selle sisustust korras hoidma ning puhastama. Kui

kinnipeetav oskab ja suudab oma kambrit koristada, siis oskab ja suudab ta koristada ka

osakonna üldkasutatavaid ruume. Üldteadaolevalt ei ole tavapärane koristamine keeruline töö

ning asja materjalidest ei nähtu, et koristamistöödes, kuhu kaebaja suunati, oleks olnud

midagi eripärast, mille osas tulnuks kaebajat veel täpsemalt instrueerida.

16. Üks kaebaja vastuväide tööleasumisele oli ka see, et kittel, mida ta töötades kanda soovis,

oli talle väike.

Ringkonnakohtu hinnangul ei anna selline väide alust tööst keeldumiseks ja tegemist on

pigem kaebaja poolt põhjenduste otsimisega mitte tööle asumiseks, sest vastustaja on nii

haldusmenetluses kui ka halduskohtumenetluses selgitanud, et kui R. Kalda oleks näidanud

üles tahet ning hakanud reaalselt eluosakonda koristama, siis oleks sellised pisiprobleemid ka

vangla poolt kõrvaldatud. Seda, et tegemist oli otsitud põhjusega tööst keeldumiseks, kinnitab

ringkonnakohtu hinnangul ka kaebaja 04.04.2012 teade (tl 118), kus kaebaja ise pidas

varasemat õige suurusega kitli puudumist pisiprobleemiks ja leidis jätkuvalt, et ka pärast

02.04.2012, kui talle anti uus ja paras kittel, ei hakka ta ikkagi vanglas koristajana tööle, sest

leidis oma sisimas mõtiskluste tulemusena, et ei ole siiski veel valmis koristama hakkama.

Seisukohale, et ainuüksi koristustöö tegemiseks sobiva eririietuse puudumine ei ole

kinnipeetavale õigustuseks keelduda koristustöö tegemisest ja seega ka VangS § 37 lg-s 1

sätestatud kohustuse täitmisest, jõudis halduskohus ka haldusasjas nr 3-11-404 tehtud otsuses,

kus samuti olid menetlusosalisteks R. Kalda ja Viru Vangla ning R. Kalda vaidlustas

käskkirja, millega määrati talle distsiplinaarkaristus tööst põhjendamatult keeldumise eest.

Kuigi tööriiete väljastamata jätmine oli ka selles haldusasjas üheks vastuväiteks nii

apellatsioon- kui ka kassatsioonkaebuses, jätsid nii ringkonnakohus kui ka Riigikohus kaebaja

tühistamiskaebuse distsiplinaarkaristuse määramise osas rahuldamata.

17. Kaebuse ja apellatsioonkaebuse rahuldamise aluseks ei ole ka kaebaja väide, et teda on

õigusvastaselt korduvalt karistatud, kuna sama töölemääramise käskkirja alusel on talle antud

kaks erinevat korraldust tööle asumiseks ja nende täitmata jätmise eest on määratud ka

distsiplinaarkaristused.

Vaidlust ei ole selle üle, et Viru Vangla 24.01.2012. a käskkirja nr 6-2/95-T alusel määrati R.

Kalda tööle finants- ja majandusosakonda majandustööde abitööliseks, E-7 osakonna

üldkasutatavate ruumide koristajana alates 26.01.2012 kuni 25.04.2012, osaliste

tööülesannetega. Kaebaja tutvus nimetatud käskkirjaga 26.01.2012. Käskkiri oli 2012. a

märtsis ja on ka praegu kehtiv haldusakt, kuna seda ei ole tühistatud (haldusasjas nr 3-12-872

tehtud 22.10.2012. a otsusega jättis halduskohus R. Kalda kaebuse 24.01.2012. a käskkirja

tühistamiseks rahuldamata). Seetõttu oli R. Kaldal nii 13.02.2012 kui ka 22.03.2012 seadusest

tulenev kohustus töötada ja VangS § 67 p-st 1 tulenevalt vanglateenistuse ametniku poolt

antud seaduslikule korraldusele, asuda osakonda koristama, alluda. Sisuliselt ongi

vanglaametnike korraldused, asuda tööle, sarnased, kuid nad on antud erinevatel aegadel ja

seega on kaebaja poolt tegemist erinevatel aegadel sooritatud rikkumistega. Pelgalt asjaolu, et

kaebaja mõlemad distsipliinirikkumised seisnevad samas käskkirjas sätestatud kohustuse

rikkumises, ei tähenda, et teda on karistatud korduvalt sama rikkumise eest. Eelnevalt

määratud karistus (12.03.2012. a käskkiri) on määratud kaebajale varasemalt toime pandud

distsipliinirikkumise – tööle asumisest keeldumise eest. Käesoleval juhul on tegu mitme eraldi

antud korralduse eiramisega ning seadusest tuleneva kohustuse korduva rikkumisega. Tõsiasi,

et kinnipeetav on varem saanud karistada sama seadusesätte nõuete rikkumise eest, ei välista

tema karistamist samasuguse teo eest tulevikus, kui kinnipeetav peaks samasuguse teo uuesti

toime panema.

18. Põhjendatud ei ole ka kaebaja väide, et talle ei tohtinud tööleasumise korraldust anda,

kuna ta viibis 22.03.2012 kartseris.

Selle üle, et R. Kalda kandis ajavahemikul 13.03.2012–22.04.2012 distsiplinaarkaristust Viru

Vangla 12.03.2012 käskkirja nr 6-3/393-D alusel, ei ole vaidlust. Seega on tõene, et kaebuse

esitajale anti korraldus osakonda koristama asuda ajal, mil tema suhtes kohaldati

kartserikaristust.

Kaebaja on tuginenud muuhulgas sellele, et tulenevalt Riigikohtu halduskolleegiumi

seisukohtadest haldusasjas nr 3314111 puudus tal kui kartserikaristust kandval kinnipeetaval

kartseriväline vanglasisene liikumisvabadus. Ringkonnakohus selgitab, tuginedes muuhulgas

ka oma varasemale jõustunud lahendile asjas nr 3-12-288, et vastavalt VangS § 37 lgle 1 on

kinnipeetav kohustatud töötama, kui vangistusseadus ei sätesta teisiti. VangS § 38 lg 1

kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades

kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Sama sätte teine lõige sätestab, et kui

kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla

majandustöödel. Kaebaja oli 24.01.2012. a käskkirjaga määratud tööle finants- ja

majandusosakonda majandustööde abitööliseks E7 osakonna üldkasutatavate ruumide

koristajana perioodil 26.01.2012-25.04.2012. Vanglaametnik andis kaebajale korralduse

majandustöödele asumiseks 22.03.2012, so käskkirjas nimetatud perioodi kestel.

Ringkonnakohus leiab, et asjaolu, et korralduse andmise ajal kandis kaebaja kartserikaristust,

ei muuda tööle asumise korraldust õigusvastaseks, kuna seadusest ei tulene keeldu

kinnipeetava rakendamiseks majandustööle kartserikaristuse kandmise ajal.

Kaebaja kandis nimetatud perioodil karistust Viru Vangla kinnise vangla territooriumil. Kinni

peetava isiku liikumist kinnise vangla territooriumil reguleerivad VangS § 8 lg 1 ning

VSkE § 8. VangS 651 lg 3 lause 1 kohaselt ei ole kartserisse paigutatud kinnipeetaval õigust

liikuda vangla territooriumil VangS §-des 8 ja 10 sätestatud korras. Samuti sätestab VSkE § 8

lg 4, et VSkE § 8 lg-s 1 sätestatud liikumisõigust ei ole muuhulgas kinnipeetaval, kes viibib

kartseris. Ringkonnakohus leiab, et VangS § 8 lg 1 ja VSkE § 8 sätestavad kinni peetavale

isikule õiguse liikuda kodukorras selleks ette nähtud vabal ajal vangla territooriumil ning

tegemist on kinni peetava isiku enda tahtest ajendatud liikumisega. Kuigi VangS § 651 lg 3

lause 1 ja VSkE § 8 lg 4 kohaselt kinni peetaval isikul vabalt liikumise õigust ei ole, ei

tähenda see seda, et nimetatud sätetest tuleneks ka keeld vanglaametniku korraldusest

lähtuvale liikumisele. Ringkonnakohus võtab teadmiseks Riigikohtu halduskolleegiumi

seisukoha haldusasjas 3-3-1-41-11, et kinnipeetava töötamine vanglas on võimalik ainult

juhul, kui kinnipeetav omab vanglasisest liikumisvabadust, kuid leiab siiski, et Riigikohtu

seisukoht saab kohalduda ainult sellistele töötamise juhtudele, mis on käsitatavad

kinnipeetavale kohaldatava soodustusena VangS § 22 mõttes. Ringkonnakohus on seisukohal,

et majandustööde tegemisele kui vanglaametniku korraldusel sooritatavale tegevusele seda

laiendada ei saa.

19. Ringkonnakohus ei nõustu ka kaebaja väitega, et talle määratud 45-ööpäevane

kartserikaristus oleks ebaproportsionaalne. Ringkonnakohus leiab, et see on käesoleva

kaasuse asjaolusid arvestades proportsionaalne kaebaja poolt toime pandud teoga. Kaebaja

distsiplinaarkaristuste registrist (tl 69-71) nähtub, et tal oli Viru Vangla 20.04.2012. a

käskkirja nr 6.-3/633-D väljaandmise hetkel 9 kehtivat distsiplinaarkaristust, neist kuus

kartserikaristust. Ringkonnakohtu arvamust mõjutab ka see, et kaebajale määratud

distsiplinaarkaristuste nimekirjast nähtuvalt oli teda juba eelnevalt viiel korral karistatud tööle

asumisest keeldumises seisneva distsiplinaarsüüteo eest 10, 15, 25, 30 ja 40-ks ööpäevaks

kartserisse paigutamisega. Sellest hoolimata jätkas kaebaja distsipliinirikkumiste

toimepanemist. Eelnevast tulenevalt ei saa 45-ööpäevast kartserikaristust pidada käesoleval

juhul ebaproportsionaalseks. Kui kinnipeetav ei ole varasematest karistustest järeldusi teinud

ja jätkab rikkumiste toimepanemist, on õigustatud ka tema rangemalt karistamine.

Kinnipeetav ei saa eeldada, et ta võib järjepidevalt toime panna distsipliinirikkumisi ning

saada karistuseks leebemaid distsiplinaarkaristusi. Lisaks sellele on vanglateenistuse

seaduslikule korraldusele allumatus vanglas raske distsipliinirikkumine. Raske

distsipliinirikkumise eest on kartserikaristuse määramine õigustatud ning ühegi teise

VangS § 63 lg-st 1 tuleneva distsiplinaarkaristuse kohaldamine ei olnuks õiguspärane.

20. Ilmselgelt asjakohatu on kaebaja poolt ka mitme lehekülje pikkuse karistusotsuse kohta

väita, et selles puuduvad põhjendused. Selline väide väljendab ringkonnakohtu arvates

sisuliselt vaid kaebaja seisukohta, et haldusorgan peaks haldusakti andes tuginema üksnes

neile põhjendustele, mis meeldivad kaebajale. Ringkonnakohtu hinnangul vastab Viru Vangla

20.04.2012. a käskkiri nr 6-3/633-D kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise osas igati

HMS-is haldusaktile esitatud nõuetele ja on piisavalt ning igakülgselt põhjendatud.

21. Põhjendatud ei ole ka kaebaja väide, et juhul, kui halduskohus tuvastas VangS § 30

osalise piirangu kohaldamise õigusvastasuse distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas, siis

oleks tulnud vaidlusalune käskkiri tühistada juba üksnes sellest tulenevalt tervikuna, mitte

ainult osaliselt õigusvastase piirangu osas. Kuna VangS-s sätestatud õiguste piiramine

kartserikaristuse kandmise ajal ei ole distsiplinaarkaristus, vaid lisapiirang, so sisuliselt

haldusakti kõrvaltingimus, siis ei tingi sama käskkirjaga kohaldatud piirangute õigusvastasus,

sh kaalutlusreeglite rikkumine nimetatud piirangu seadmisel, käskkirja automaatset

tühistamist kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramise osas.

Ka senises kohtupraktikas on peetud võimalikuks distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja

osalist tühistamist eraldi nii distsiplinaarkaristuse kui ka sellega kaasnevate piirangute

kohaldamise osas (vt. RKHK 05.12.2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-41-11 ja 04.03.2014. a

otsus haldusasjas nr 3-3-1-89-13).

22. Kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes - riigilõiv ja tasu koopiate tegemise eest,

jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.

Madis Ernits

Tiina Pappel

Maili Lokk