3-13-2373/9 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-13-2373

Määruse kuupäev

18. märts 2014

Kohtunik

Roby Koik

Kohtuasi

Kalle Kulboki kaebus Riigiprokuratuuri vastu seoses riigiprokuröri

kt A. Kirsi tegevusega K. Kulboki kaebuse menetlemisel

Resolutsioon

1. Tagastada Kalle Kulboki kaebus.

2. Määruse ärakiri saata kaebuse esitajale.

3. Kaebus koos võimalike lisadega kuulub tagastamisele

pärast käesoleva määruse jõustumist.

Edasikaebamise kord

Määruse resolutsiooni p 1 peale võib esitada määruskaebuse Tartu

Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul

arvates määruse kättesaamisest.

Asjaolud

1. Tartu Ringkonnakohtu 19.11.2013 kirjaga nr 11-2/7 edastati Tartu Halduskohtule Tartu

Ringkonnakohtu toimik haldusasjas nr II-3-118/98, milles oli lahendatud Kalle Kulboki

erikaebust Tartu Halduskohtu 25.08.1998 ja 09.09.1998 määruste peale.

Tartu Ringkonnakohus tegi 30.10.1998 haldusasjas nr II-3-118/98 määruse, millega jättis

Tartu Halduskohtu 25.08.1998 määruse muutmata, kuid tühistas osaliselt Tartu Halduskohtu

09.09.1998 määruse, saates kaebuse menetlusse võtmise küsimuse otsustamiseks samale

halduskohtule teises koosseisus. Ringkonnakohus märkis, et halduskohtul oleks tulnud

menetlusse võtmise küsimuse otsustamisel välja selgitada, kas vaidlustatakse riigiprokuröri

toimingut kriminaalmenetluslikust aspektist (väidetavale kuriteosündmusele õigusliku

hinnangu andmine) või haldusõiguslikust aspektist (prokuröri kui ametiisiku tegevuse

õiguspärasus kaebuse lahendamisel).

Ringkonnakohtu toimikus sisalduvatest materjalidest ja Tartu Ringkonnakohtu eelnimetatud

kirjast nähtuvalt ei ole haldusasja nr II-3-118/98 toimikut varem Tartu Halduskohtule

edastatud ning Tartu Halduskohus ei ole võtnud seetõttu ka seisukohta haldusasja edasise

menetlemise kohta.

2. Tartu Halduskohtu 15.01.2014 kirjas paluti K. Kulbokil kirja saamisest 15 päeva jooksul

halduskohtule teatada, kas kaebajal on huvi vaidluse jätkamiseks. Kuna kaebusest ei selgu

kaebusega taotletav eesmärk, ega ka see, milliseid kaebaja õigusi millise tegevusega kaebaja

arvates rikuti, andis kohus kaebajale võimaluse oma kaebust selle menetlemise soovi korral

täpsustada.

3. K. Kulbok ei vastanud kohtu kirjale tähtaegselt, kuid helistas asja menetleva kohtuniku

kohtuistungi sekretäri telefonil seoses vaidlusaluse kaebusega. Seega saab järeldada kaebaja

poolt kohtu kirja kättesaamist.

4. Tartu Halduskohus jättis 04.03.2014. a määrusega kaebuse käiguta ning andis kaebajale

tähtaja 15 päeva kohtumääruse kättesaamisest arvates kaebuses esinevate puuduste

kõrvaldamiseks. Kuna kaebusest ei selgu kaebusega taotletav eesmärk, ega ka see, milliseid

kaebaja õigusi millise tegevusega kaebaja arvates rikuti, andis kohus kaebajale veelkord

võimaluse oma kaebust selle menetlemise soovi korral täpsustada.

5. K. Kulbok vastas 05.03.2014 kirjaga, et oli kuni 13.02.2014 haiguslehel. Vastuse kohaselt

on kaebus suunatud sellele, et prokuratuur keeldus kuriteosündmusele hinnangu andmisest ja

kriminaalmenetluse alustamise kaalumisest põhjendusega, et tsiviilasjades ei ole KrK § 169

kuriteokoosseisu tunnuste kontrollimine prokuratuuri pädevuses. Kaebaja hinnangul oleks

prokuratuur pidanud kontrollima võimalikke kuriteokoosseisu tunnuseid, kas kohtulahend

võib olla vale ning kas see on tehtud teadvalt. Kaebaja huvi ei olnud kohtulahendi teinud

kohtunike karistamine, vaid prokuratuuri hinnang, et kohtulahend ei saa olla õige ning see

oleks saanud viia asja uuele otsustamisele. Möödunud 15 aasta tõttu ei ole menetluse

uuendamisega enam võimalik heastada kaebajale tekitatud moraalset kahju. Kaebaja ootab, et

leitakse võimalus menetluse uuendamiseks ning kaebaja kasuks moraalse kahju

väljamõistmiseks telefonifirma õigusjärglaselt või riigilt.

Kohtu seisukoht

6. Tartu Ringkonnakohtu 30.10.1998 määruse põhjendustest järelduvalt tuleb halduskohtul

otsustada menetlusse võtmise küsimus kaebuse osas, milles nõutakse riigiprokuröri kt A. Kirsi

toimingu seaduslikkuse kontrollimist, kuna toona kehtinud kriminaalmenetluse koodeksis oli

sätestatud, kuidas lahendati kaebused prokuröride tegevuse peale, kuid ei olnud sätestatud

edasikaebe korda riigiprokuröri tegevuse peale talle alluvate prokuröride peale esitatud

kaebuste lahendamisel. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga selles, et halduskohtu

pädevusse ei kuulu kaebuste lahendamine riigiprokuratuuri prokuröri M. Laane ja Tartu

vanemprokurör A. Kungla peale.

7. Ringkonnakohtu seisukoha kohaselt oleks halduskohtul tulnud menetlusse võtmise

küsimuse otsustamisel välja selgitada, kas vaidlustatakse riigiprokuröri toimingut

kriminaalmenetluslikust aspektist (väidetavale kuriteosündmusele õigusliku hinnangu

andmine) või haldusõiguslikust aspektist (prokuröri kui ametiisiku tegevuse õiguspärasus

kaebuse lahendamisel).

8. Kehtiva halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 283 lg 1 sätestab, et kaebuse

lubatavus, sealhulgas kaebeõigus, ning kaebetähtajast ja sisu- ja vorminõuetest kinnipidamine

tehakse kindlaks kaebuse esitamise ajal kehtinud seadusest lähtudes. Vaidluse kuulumine

halduskohtu pädevusse on üks kaebuse lubatavuse eeldusest, seega tuleb lahendada ka

halduskohtu pädevuse küsimus kõnealuses asjas, lähtudes kaebuse esitamise ajal kehtinud

menetlusõiguslikust olukorrast.

Kuni 31.12.1999 kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku § 3 lg 2 p 3 kohaselt ei kuulu

halduskohtu pädevusse taotlused ja kaebused, mis lahendatakse tsiviil- või

kriminaalkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. Sama põhimõte sisaldub ka täna

kehtivas HKMS § 4 lg-s 1, mille kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes

tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Alates

01.07.2004 kehtiva kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 208 kohaselt, kui isik ei nõustu

kaebuse läbivaadanud Riigiprokuratuuri määrusega, võib kaebuse esitanud isik vaidlustada

Riigiprokuratuuri määruse advokaadi vahendusel ringkonnakohtus, mistõttu samasisulise

kaebuse lahendamine ei oleks täna halduskohtu pädevuses. Kuni KrMS-i jõustumiseni

kehtinud kriminaalmenetluse koodeksi 19. pt sätestas küll kaebuse esitamise võimaluse

juurdleja, uurija ja prokuröri tegevuse peale, kuid seejuures ei näinud ette võimalust kaebuse

kohta tehtud otsuse kohtulikuks kontrolliks. Sellise menetluskorra puudumise tõttu möönis

Riigikohtu halduskolleegium halduskohtu pädevust (vt RKHKm 21.02.2002, 3-3-1-2-02, p 1;

RKHKm 12.04.2002, 3-3-1-24-02), leides, et põhiseadus ei anna alust järelduseks, et Eesti

õiguskorras on subjektiivseid õigusi, mille kohtulik kaitse on põhimõtteliselt välistatud.

Halduskolleegium leidis aga samuti, tuginedes Riigikohtu üldkogu 22.12.2000 määruses nr 3-

3-1-38-00 väljendatud seisukohale, et halduskohus ei saa hinnata kriminaalmenetluse

alustamise vajalikkust ja otstarbekust, vaid üksnes seda, kas uurija ja prokurör toimisid

seaduspäraselt (RKHKm 3-3-1-2-02, p 1).

Hoolimata täna sätestatud süüdistuskohustusmenetlusest KrMS §-des 207-208 on

kriminaalmenetlusõiguses omaks võetud põhimõte, mille kohaselt ei ole kannatanul õigust

nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist

(RKKKm 15.03.2006, 3-1-1-18-06, p 7; RKKKm 03.04.2006, 3-1-1-1-06, p 9). Selline

tõdemus tuleneb asjaolust, et kriminaalmenetlust alustatakse ja toimetatakse riigi nimel ning

üksnes riigil on karistusvõimu monopol (KrMS § 5). Teisalt kehtib kriminaalmenetluses

legaliteedipõhimõte, mis väljendub uurimisasutuse ja prokuratuuri kohustuses toimetada

kuriteo asjaolude ilmnemisel kriminaalmenetlust, kui puuduvad KrMS §-s 199 loetletud

kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või kui puudub alus lõpetada kriminaalmenetlust

otstarbekuse kaalutlusel. Ühe kohtuliku kontrolli mehhanismina legaliteedipõhimõtte

järgimise üle ongi seadusandja näinud ette kannatanu õiguse vaidlustada kriminaalmenetluse

alustamata jätmist või lõpetamist KrMS §-des 207 ja 208 sätestatud korras (RKKKm

22.06.2009, 3-1-1-47-09, p 17). Süüdistuskohustusmenetlus on seega suunatud pigem

legaliteedipõhimõtte järgimise kohtulikule kontrollimisele kui kannatanu subjektiivsete

õiguste kaitsmisele.

9. Nii Tartu Ringkonnakohtu 30.10.1998 määrusest kui ka Riigikohtu praktikast tuleneb, et

halduskohtul puudub pädevus kontrollida kriminaalmenetluse alustamata jätmise otstarbekust

ja vajalikkust, mis eeldaks halduskohtu poolt sündmusele kriminaalõigusliku hinnangu

andmist ja otsustamist selle üle, kas esines piisav alus kriminaalmenetluse alustamiseks.

Halduskohus saaks seega käesoleval juhul kontrollida üksnes seda, kas toonane riigiprokuröri

kt A. Kirs menetles ametiisikuna kaebaja kaebust seaduspäraselt.

10. Kaebaja on kinnitanud, et tema kaebus on suunatud sellele, et prokuratuur keeldus

kuriteosündmusele hinnangu andmisest ja kriminaalmenetluse alustamise kaalumisest

põhjendusega, et tsiviilasjades ei ole KrK § 169 kuriteokoosseisu tunnuste kontrollimine

prokuratuuri pädevuses. Kohtu hinnangul on prokuratuuri tegevus kuriteosündmusele

hinnangu andmisest ja kriminaalmenetluse alustamise kaalumisest keeldumisel hõlmatud

kriminaalmenetluse alustamise vajalikkuse ja otstarbekuse küsimuse lahendamisega.

Halduskohtu pädevuses ei ole kriminaalmenetluse alustamata jätmise otsustuse sisuline

kontroll. Kaebaja ei ole täpsustanud, milles seisnes prokuröri kui ametiisiku tegevuse

õigusvastasus eraldiseisvalt, vaid on prokuratuuri väidetavat rikkumist seostanud üksnes

kriminaalmenetluse alustamisest keeldumisega pädevuse puudumise põhjendusel. Seega

soovib kaebaja vaidlustada riigiprokuröri toimingut kriminaalmenetluslikust aspektist, mille

osas halduskohtul puudub pädevus.

11. Vastavalt HKMS § 121 lg 1 p-le 1 tagastab halduskohus kaebuse määrusega selle

esitajale, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Eeltoodust tulenevalt

tagastab kohus kaebuse selle esitajale HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel.

12. HKMS § 121 lõike 3 kohaselt selgitab kohus kaebuse tagastamisel võimaluse korral, kuhu

ja millises korras on kaebajal võimalik asja lahendamiseks pöörduda.

Kaebaja on soovinud kriminaalmenetluse alustamist KrK §-s 169 nimetatud kuriteo eest, mis

aegus KrK § 72 lg 3 ja § 53 lg 1 p 2 järgi viie aasta möödumisel kuriteo toimepanemisest.

Kohus möönab, et käesoleva asja menetlus oli eksituse tõttu seiskunud pikaks ajaks, kuid

kaebaja ei ole ka ise 15 aasta vältel vastava kohtuasja vastu huvi tundnud, selle menetluse

kohta päringuid ega menetluse kiirendamise taotlusi esitanud, mistõttu on tema võimalused

mõnes teises menetluses oma väidetavaid õiguseid kaitsta ilmselt olematud. Samuti ei ole

kaebaja üheselt mõistetavalt väljendanud, milliseid tema õigusi on rikutud ning mis on tema

kaebuse eesmärk. Kohus märgib, et telefonifirma poolt väidetavalt põhjustatud moraalne

kahju ei saa olla sedavõrd intensiivne, et tingiks kohtu poolt kahju välja mõistmise – seda

kinnitab asjaolu, et kaebaja oli poolelioleva kohtuvaidluse unustanud. Eeltoodud põhjustel on

võimalikud õiguskaitsevahendid minetatud ning kaebajat ei ole võimalik asja lahendamiseks

kuhugi suunata.

13. Kohus märgib täiendavalt, et kaebaja ei ole vaatamata korduvatele võimalustele

täpsustanud, milliseid kaebaja õigusi millise tegevusega tema arvates rikuti.

Kuni 31.12.1999 kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku § 5 lg 1 kohaselt oli

halduskohtusse pöördumise õigus igaühel, kes leiab, et sama seadustiku §-s 4 tähendatud

organi, asutuse või ametiisiku õigusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud

tema vabadusi. Sama põhimõte sisaldub ka täna kehtivas HKMS § 44 lg-s 1, mille kohaselt

võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Kaebaja ei

selgitanud, milliseid tema õigusi millise tegevusega kaebaja arvates rikuti ning milles seisneb

tema subjektiivsete õiguste rikkumine riigiprokuröri poolt. Kohus ei saa asuda ise kaebust

sisustama ega määratlema, milliseid kaebaja õiguseid võiks olla riivatud.

Süüdistuskohustusmenetlus on suunatud pigem legaliteedipõhimõtte järgimise kohtulikule

kontrollimisele kui kannatanu subjektiivsete õiguste kaitsmisele. Eeltoodud põhjustel ei oleks

kaebaja esitatud kaebus seoses riigiprokuröri tegevusega lubatav ka sel põhjusel, et kaebajal

puudub kaebeõigus nõuda kriminaalmenetluse algatamist ja jõustunud kohtuotsuse täiendavat

selgitamist ning kaebaja ei ole selgitanud, milliseid tema õigusi on riigiprokuröri tegevusega

rikutud.

/allkirjastatud digitaalselt/

Roby Koik

kohtunik