2-11-63612/40 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. märts 2014.a, Tartu

Tsiviilasja number

2-11-63612

Tsiviilasi

Roman Osadtši hagi ZigMet OÜ vastu võlgnevuse nõudes

Tsiviilasja hind apellatsiooni-

kohtus

25 575,44 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 5. märtsi 2013.a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Roman Osadtši apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Roman Osadtši (isikukood 38612232710),

lepinguline esindaja Sergei Desjatnikov

Vastustaja (kostja): ZigMet OÜ (registrikood 11497378),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Andrus Lillo

RESOLUTSIOON

1. Jätta muutmata Tartu Maakohtu 5. märtsi 2013.a otsuse lõppjäreldused ja

resolutsioon. Täiendada maakohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.

2. Jätta Roman Osadtši apellatsioonkaebus rahuldamata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

1. Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Roman Osadtši kanda.

2. Mõista Roman Osadtšilt Eesti Vabariigi kasuks välja apellatsioonkaebuse esitamisel

tasumisele kuulunud riigilõiv summas 350 (kolmsada viiskümmend) eurot ühekordse

maksena.

Kohustus tuleb täita 15 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates Tartu

Ringkonnakohtu

selleks

ettenähtud

arvelduskontole,

s.o

ühele

alljärgnevatest

Rahandusministeeriumi kontodest:

 Rahandusministeeriumi

konto

nr

EE891010220034796011

SEB

Pangas

viitenumbriga 2900078567 või

 Rahandusministeeriumi

konto

nr

EE932200221023778606

Swedbankis

viitenumbriga 2900078567 või

 Rahandusministeeriumi konto nr EE403300333416110002 Danske Bank AS Eesti

filiaalis viitenumbriga 2900078567 või

 Rahandusministeeriumi konto nr EE701700017001577198 Nordea Bank Finland

PLC Eesti filiaalis viitenumbriga 2900078567.

Makse selgituseks märkida „riigilõiv tsiviilasjas nr 2-11-63612“.

3. Saata käesolev kohtuotsus riigilõivu väljamõistmist puudutavas osas teadmiseks Riigi

Tugiteenuste Keskusele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama

tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks

või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Roman Osadtši esitas 23.12.2011.a Tartu Maakohtule hagi ZigMet OÜ vastu 44 156,11

euro tasumise nõudes.

Hageja ja kostja sõlmisid 14.01.2009.a laenulepingu (I kd lk 9, edaspidi „Laenuleping I“),

mille kohaselt kostja võttis hagejalt laenu 400 000 krooni ehk 25 575,44 eurot. Kostja

kohustus tasuma intressi 8,34 % kuus. Kostja kohustus 14.06.2009.a tagastama laenu ja

tasuma intressi, kokku summas 38 363,17 eurot. Kokkulepitud tähtajaks kohustuste

mittetäitmisel kohustus kostja tasuma leppetrahvi 0,025 % võlgnetavast summast päevas.

Kostja ei ole laenulepingust tulenevaid kohustusi täitnud. Leppetrahvi on hageja arvestanud

ajavahemiku eest kuni 08.12.2011.a ehk 906 päeva eest.

28.01.2013.a kohtuistungil (I kd lk 147) nõustus hageja sellega, et kostja on osa võlast

tagastanud ja 14.05.2011.a seisuga on põhivõlgnevus 17 973,49 eurot (vt otsuse punkt 2.1.).

2. Kostja ZigMet OÜ oma 08.03.2012.a vastuses ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle

rahuldamata.

2.1. Laenulepingust I tulenev võlg on osaliselt tasutud. Pooled fikseerisid võlgnevuse suuruse

14.05.2011.a seisuga, see oli 17 973,49 eurot (I kd lk 78). See summa sisaldab põhivõlgnevust

ja kõiki kõrvalnõudeid. Kostja tunnistab, et eeltoodud summat ei olnud ta hagejale tasunud.

Kostja tunnistab hageja õigust nõuda viivist ajavahemiku eest 15.05.2011.a - 29.02.2012.a,

s.o 291 päeva, viivise määr 0,025 % päevas, viivise summa 1 307,57 eurot. Hageja nõue oli

kokku 19 281,06 eurot. Kostja juhtis tähelepanu sellele, et hageja poolt nimetatud summades

on arvutuslikud ebatäpsused.

2.2. Kostjal puudub hageja ees võlgnevus, kuna kostja täitis punktis 2.1. nimetatud kohustuse

29.02.2012.a tasaarvestuse tegemise teel. Kostja omandas osaliselt, summas 15 000 eurot,

M.L ja hageja vahel 12.04.2011.a sõlmitud laenulepingust nr 007 (I kd lk 75-77, edaspidi

„Laenuleping II“) tuleneva nõude koos kõrvalnõuetega. Laenulepingu II laenusumma 30 000

eurot anti hagejale üle 12.04.2011.a sularahas (I kd lk 77). Kostja viivisenõude suurus

29.02.2012.a seisuga oli 14 940 eurot, viivise arvestus sisaldub tasaarvestuse avalduses (I kd

lk 81-82). M.L teatas hagejale nõude loovutamisest 29.02.2012.a (I kd lk 74). Kostja teatas

hagejale tasaarvestuse tegemisest 29.02.2012.a (I kd lk 81-82). Pärast tasaarvestuse tegemist

on hoopis hagejal võlg kostja ees summas 10 833,94 eurot.

3. Hageja vaidles tasaarvestusele vastu. Kostjal ei ole tasaarvestatavat nõuet hageja vastu.

Hageja esitas 11.04.2012.a (hageja seisukohtades kostja vastusele, I kd lk 91-92) kostjale

avalduse Laenulepingu II tühistamiseks eksimuse ja pettuse tõttu. M.L teatas hageja lepingu

tühistamisest suuliselt. Hageja sai eksimusest teada 08.03.2012.a, kui hagejale esitati nõue

Laenulepingu II alusel. Eksimus ja pettus seisneb alljärgnevas:

 hageja võlgnes M.L nendevahelisest pikaajalisest laenusuhtest tulenevalt intressi.

Laenuleping II on sõlmitud intressi tasumise kohta, hageja ei saanud laenulepingu järgi

raha;

 Laenuleping II ei kajasta õigesti hageja ja M.L kokkulepet. Tegelikult pidi hageja

tasuma kokku 2 000 eurot. Selle summa on hageja M.L tasunud;

 M.L mõjutas hagejat Laenulepingut II sõlmima, väites, et ta sai ise raha ohtliku isiku

käest ning kui see isik ei saa raha tagasi, siis ta hävitab Lapšini ja hageja. Seda ei juhtu,

kui vormistatakse Laenuleping II. Leping sõlmiti ohtlikule isikule näitamiseks. Pettus

seisneb selles, et mingit ohtlikku isikut tegelikult ei olnud.

Samadel asjaoludel on Laenuleping II ka tühine, kuna on sõlmitud tulenevalt erakorralisest

vajadusest, sõltuvussuhtest ja kogenematusest ning hagejale äärmiselt ebasoodsatel

tingimustel. Kuna Laenuleping II sõlmiti intressi tasumise kohta, siis ei saa laenusummalt

nõuda viivist. Oma väidete kinnituseks esitab hageja arvestused tema ja M.L vahelise

võlasuhte kohta (I kd lk 97-98).

4. 28.01.2013.a kohtuistungil (I kd lk 146-148) juhtis kostja tähelepanu sellele, et tõendatud ei

ole hageja väited Laenulepingu II rahatuse, intressi laenuks ümbervormistamise, lepingus

näidatust väiksema summa tasumise kokkuleppe, lepingu tühistamise või tühisuse aluste ning

laenulepingu ülesütlemisest M.L teatamise kohta. Hageja ütles, et tal täiendavaid tõendeid

esitada ei ole.

MAAKOHTU OTSUS

5. Tartu Maakohus jättis 05.03.2013.a otsusega hagi rahuldamata.

5.1. Pooled vaidlesid selle üle, kas kostjal oli võimalik hageja nõuet tasaarvestada. Maakohus

analüüsis, kas hageja vastuväited välistavad Laenulepingust II tuleneva nõude maksmapaneku

ning tasaarvestuse kehtivuse.

5.2. Kohus leidis, et kostja on dokumentidega tõendanud Laenulepingu II sõlmimise ja

laenusumma üleandmise sularahas. Hageja ei ole neid dokumente vaidlustanud. Hageja ei ole

esitanud ühtki tõendit kinnitamaks, et raha ei ole reaalselt üle antud ning hagejal ja M.L oli

kokkulepe, mille kohaselt hageja kohustus tasuma vaid 2 000 eurot. Ei ole leidnud tõendamist,

et poolte tahteks oli Laenulepingu II sõlmimisega varjata tegelikult teha soovitavat tehingut

hinnaga 2 000 eurot. Seega ei ole tegemist näiliku tehinguga ja laenuleping ei ole

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 2 alusel tühine.

5.3. Maakohtu arvates ei leidnud tõendamist, et hagejal oleks olnud Laenulepingu II

sõlmimisel ebaõige ettekujutus tehinguga seotud asjaoludest ehk alus tühistada tehing

eksimuse või pettuse tõttu. Ei ole tõendatud, et hageja sõlmis Laenulepingu II tulenevalt

erakorralisest vajadusest, st et M.L rääkis hagejale ohtlikust isikust. Seega puuduvad lepingu

tühistamise materiaalsed eeldused. Hageja väidab, et tema tegelik võlg oli suurem kui

Laenulepingust II nähtuv 30 000 eurot, seega on arusaamatu hageja väide, et leping on

sõlmitud tema jaoks ebasoodsatel tingimustel. Hinnates tõendeid kogumis asus maakohus

seisukohale, et Laenuleping II on kehtiv.

5.4. Kuna hageja tunnistas 14.05.2011.a, et kostja võlgnevus on 17 973,49 eurot, tuleb

eeldada, et tegemist on kogu võlgnevusega. Kui hageja väidab, et lepiti kokku

põhivõlgnevuse vähendamises, peab ta seda tõendama. Eelnimetatud summale lisandub

viivisesumma 1 307,57 eurot perioodi 15.05.2011.a – 29.02.2012.a (17 973,49 × 291 päeva ×

0,025%). Kokku on hageja nõue 19 281,06 eurot.

5.5. VÕS § 164 lg 1 lubab võlausaldajal loovutada oma nõuet tervikuna või osaliselt. Nõude

loovutamiseks ei ole vajalik võlgniku nõusolek, nõude loovutamisest ei tule ka võlgnikule

teatada. Tulenevalt VÕS § 167 lg 3 lähevad nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle ka

senise võlausaldaja õigused intressile ja leppetrahvile. Kostja arvestuste kohaselt koosneb

kostja nõue hageja vastu seisuga 29.02.2012.a põhivõlgnevusest summas 15 000 eurot,

intressidest summas 175 eurot ning viivistest summas 14 940 eurot, kokku 30 115 eurot.

Laenulepingu II punktist 1 tuleneb, et M.L andis hagejale intressita laenu, järelikult on

põhjendamata kostja intressinõue hageja vastu. Laenulepingu punktis 4 on kokku lepitud

viivises 0,5 % päevas. Kostja on esitanud viivisenõude summas 14 940 eurot. Viivise

arvestuse kohta pooltel vaidlus puudub. Kostja kogu nõue hageja vastu seisuga 29.02.2012 oli

seega 29 940 eurot (14 940 + 15 000), hageja nõue kostja vastu 19 281,06 eurot. Tulenevalt

VÕS § 197 lg 2 on hageja nõue kostja vastu lõppenud alates 29.02.2012.a.

POOLTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. Hageja Roman Osadtši esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse

ning teha uue otsuse, millega rahuldada hagi ja nõuda kostjalt hageja kasuks välja

põhivõlgnevus 17 973,49 eurot, leppetrahv 15.05.2011.a - 23.12.2011.a eest 993,14 eurot ja

leppetrahv 0,025 % põhinõude summast päevas alates hagi esitamisest kuni põhinõude

täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõude ulatuses. Apellant esitas maakohtu otsusele

järgmised vastuväited.

6.1. Laenulepingus II fikseeritud summa oli intress ja sellelt ei tohi nõuda viivist.

Tasaarvestuse aluseks on võetud ka viivised. 28.01.2013.a istungi protokolli lk 5 kohaselt

kostja kinnitas, et ümber vormistati kohustus tasuda intressid.

6.2. Kohus oleks pidanud analüüsima, kas leping, millest tulenesid Laenulepingus II

fikseeritud intressid, oli tühine. Hageja tugines sellele, et tehing oli sõlmitud tulenevalt

erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest või kogenematusest ning Laenuleping II sõlmiti

hageja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Hageja ja M.L vahel varasemalt sõlmitud

laenuleping oli tühine, kuna kokkulepitud intressimäär oli vastuolus heade kommetega. Kohus

oleks pidanud analoogia järgi kohaldama TsÜS § 86 lg 3 teist lauset, mille järgi

tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste

väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluv

krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm

korda. Hageja ja M.L vahel varasemalt sõlmitud laenulepingus rakendatud intressimäär oli 10

% kuus ja on seetõttu tühine. M.L oleks 21 410 euro e 335 000 krooni suuruse laenu puhul

olnud õigus intressile seadusjärgses määras, summas 406 eurot, mitte 30 000 eurot. Kui

aluseks võtta, et hageja tasus M.L 18 802,37 eurot (294 193,20 krooni), siis on tõenäoline, et

Laenuleping II oli sõlmitud vastuolus heade kommetega ja seega tühine. Leping sõlmiti

erakorralise vajaduse, sõltuvussuhte, kogenematuse või muu sellise asjaolu mõjul. Tehing on

tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja pooltele tulenevate vastastikuste

kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Seega ei ole põhjendatud

tasaarvestuse tegemine Laenulepingu II alusel.

7. Vastustaja (kostja) palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioonkaebuse

väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Vastustaja on tõendanud Laenulepingust

II laenukohustuse tekkimise, samas kui apellandi väited on jäänud paljasõnaliseks. Apellant ei

ole tõendanud oma väidet, et Laenulepingus II märgitud summa puhul oli tegemist tema ja

M.L vahel varasemalt sõlmitud laenulepingu alusel tasumisele kuuluvate intresside

fikseerimisega. Seetõttu on viivise arvestamine selle laenulepingu järgselt võlgnevuselt

seaduslik. Kuna tegemist ei ole varasemate kohustuste ümbervormistamisega, on asjakohatu

apellandi käsitlus varasemate laenulepingute võimalikust vastuolust heade kommetega.

Vastustaja ei nõustu apellandile menetlusabi andmisega riigilõivu tasumiseks, kuna apellandi

poolt antud andmed tema sissetuleku kohta ei vasta tegelikkusele. Apellant sai 12.04.2011.a

laenulepingu alusel M.L rahalisi vahendeid summas 30 000 eurot.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ning jätab maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjendustega ja ei korda neid. Maakohtu otsuse põhjendusi tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel

täiendada käesoleva otsuse põhjendustega.

9. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 8 kohaselt tuleb kohtul asja lahendamise

eeldusena teha kindlaks, millised asjaolud on tuvastatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

järeldustega, mille kohaselt hageja poolt esitatud väited ei leidnud asjas tuvastamist.

9.1. Hageja väitis maakohtus, et ta on Laenulepingu II tühistanud, kuna see on tehtud olulise

eksimuse või pettuse mõjul (TsÜS § 90 lg 1). Samuti väitis hageja, et Laenuleping II on

tühine, kuna see on vastuolus heade kommetega (TsÜS § 86 lg 1). Vastuolu heade

kommetega seisneb selles, et hageja sõlmis lepingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest,

sõltuvussuhtest ja kogenematusest ning tehing on tehtud tema jaoks äärmiselt ebasoodsatel

tingimustel. Hageja väitis ka seda, et kostjal puudub õigus nõuda Laenulepingus II kokku

lepitud viivist VÕS § 113 lg 6 alusel, mis sätestab, et viivist ei ole lubatud nõuda intressi

tasumisega viivitamise korral ning sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on

tühine.

9.2. Hageja tugines nii lepingu tühistamisel, lepingu tühisusele tuginedes kui viivise nõuet

vaidlustades ühtedele ja samadele asjaoludele:

1) Laenuleping II on vormistatud hageja ja M.L varasematest laenusuhetest tuleneva

intressi tasumise kohustuse täitmiseks;

2) tegeliku kokkuleppe järgi pidi hageja tasuma M.L 2 000 eurot, mitte Laenulepingus II

fikseeritud laenusumma 30 000 eurot;

3) M.L väitel sai ta ise raha ohtliku isiku käest, kes soovib oma raha tagasi saada ning

hävitab M.L ja hageja, kui Laenulepingut II ei sõlmita. Tegelikult mingit ohtlikku isikut ei

olnud.

9.3. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega tuli hagejal

tõendada, et Laenuleping II kujutas endast intressi tasumise kohustuse ümbervormistamist, et

poolte tegelik kokkulepe erines lepingus fikseeritust ja et M.L esitas hagejale väited ohtliku

isiku ja temaga seonduva kohta.

Kostja ei nõustunud hageja väidetega ning juhtis kohtuistungil (I kd, lk 146-148) tähelepanu

sellele, et kõik hageja väited on tõendamata. Hageja kinnitas kohtuistungil, et tal täiendavaid

tõendeid esitada ei ole (protokolli lk 5). Muuhulgas ei taotlenud hageja M.L ülekuulamist

tunnistajana.

Kostja esitas kohtule dokumentaalsed tõendid: Laenulepingu II, laenu tagastamise

maksegraafiku ja sularaha üleandmise-vastuvõtmise akti, mille kohaselt laenusumma on

hagejale üle antud. Nende dokumentide põhjal saab asuda seisukohale, et tegemist oli tavalise

laenulepinguga, mitte varasemast laenusuhtest tuleneva intressi maksmise kohustuse

ümbervormistamisega.

9.4. Hageja esitas kohtule tema ja M.L varasemate laenusuhete kohta tehtud venekeelsed

käsikirjalised märkmed (I kd lk 97-98), neist ühel allkirjad puuduvad ning teisel on hageja ja

M.L allkirjad. Dokumendid sisaldavad põhiliselt kuupäevi ja summasid. Kostja ei vaielnud

võõrkeelsele tõendile vastu eelmenetluse käigus, sh esimesel pärast tõendi esitamist toimunud

kohtuistungil. Alles asja sisulise arutamise käigus ütles kostja, et dokumendid ei ole

tsiviilmenetluses õiged tõendid, kuna need ei ole eesti keeles. Seega oli maakohtul TsMS § 33

lg 1 ja 3 ning § 329 lg 1 alusel õigus need dokumendid tõenditena vastu võtta.

Hageja poolt esitatud märkmed ei tõenda hageja väiteid. Märkmed näitavad seda, et M.L ja

hagejal oli alates 20.10.2009.a pikaajaline laenusuhe ning M.L andis hagejale laenu ja hageja

tagastas seda korduvalt. Samuti nähtub märkmetest, et arvestust võlgnevuse kohta on

enamasti peetud summeerituna (laenusummasid ja intresse on arvestatud kokku),

intressimäärad on erinevatel laenudel olnud erinevad (sh on antud intressita laenu) ning ka

tagasimaksete arvestust on peetud summeerituna (sh ei ole eristatud, millist kohustust täideti

ja kas tasutud on laenu või intressi). Kokkuvõttes ei ole hageja poolt esitatud tõendite põhjal

võimalik väita, et Laenuleping II kujutas endast tasumata intressi ümbervormistamist laenuna.

Vastupidi, need dokumendid muudavad usutavaks, et Laenuleping II sõlmiti poolte vabal

tahtel tavalise laenulepinguna.

9.5 Kohus märgib, et hageja väited laenulepingute sõlmimise kohta on vastuolulised ja

ebausutavad. Ühelt poolt oli hageja väitel olemas keegi ohtlik isik, kes soovis tagasi saada

oma raha, teiselt poolt kavatsesid hageja ja M.L seda ohtlikku isikut läbinähtavalt petta,

esitades talle fiktiivse laenulepingu, mille järgi hageja pärast kaht esimest osamakset raha

maksta ei kavatsenud.

9.6. Kohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et kostja on kinnitanud intressi

ümbervormistamist laenuks. Kostja on läbivalt olnud seisukohal, et laenusumma anti üle

sularahas. Ka hageja poolt viidatud kostja seisukoht, mille kostja esitas kohtuvaidluste käigus,

oli kokkuvõttes järgmine: "Tegemist oli laenulepinguga, selle alusel on saadud raha ja on

kokku lepitud viivise määr. Kui tegemist oli ümbervormistamisega, siis vormistati ümber

kohustus tasuda intressid". Seega ei ole tegemist tingimusteta ja selgesõnalise nõustumisega

hageja väitega.

9.7. Kokkuvõttes langesid tõendamatuse tõttu ära kõik hageja poolt esile toodud asjaolud. See

tähendab, et Laenuleping II oli kehtiv, see sõlmiti tavalise laenulepinguna ja kostjal oli õigus

nõuda lepingus kokku lepitud viivist. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud

maakohtu järeldust, et 14.05.2011.a seisuga fikseeritud summa oli Laenulepingu I järgne

koguvõlgnevus, või maakohtu arvutusi, mille järgi hagejal oli Laenulepingust I tulenev nõue

kostja vastu kogusummas 19 281,06 eurot ja kostjal oli Laenulepingust II tulenev ja kostjale

loovutatud nõue hageja vastu kogusummas 29 940 eurot. Hageja ei ole vastu vaielnud sellele,

et kostja esitas talle tasaarvestuse avalduse. Eeltoodud asjaoludel on õige maakohtu otsus, et

hageja nõue kostja vastu on tasaarvestuse tegemisega lõppenud ja hagi tuleb jätta

rahuldamata.

9.8. Kuna hageja faktiväited ei ole tõendamist leidnud, siis puudub kohtul vajadus analüüsida,

kas hageja oleks saanud tühistada Laenulepingu II tehingu tegemise tõttu ähvarduse või

vägivalla mõjul.

10. Hageja esitas menetluse käigus väite, et tal on nõue kostja vastu tulenevalt 02.10.2008.a

sõlmitud investeerimislepingust (I kd lk 96). Kuna hageja ei esitanud investeerimislepingust

tulenevat nõuet (ei esitanud hagi ja kohtuasjade liitmise taotlust ega muutnud käesolevas asjas

esitatud hagi), siis jätab kohus investeerimislepinguga seonduvad hageja väited tähelepanuta.

11. Maakohus on õigesti leidnud, et puudusid Laenulepingu II tühistamise materiaalsed

eeldused ja seetõttu ei ole tehingu tühistamisel igal juhul õiguslikke tagajärgi. Lisaks on

põhjendatud on ka kostja seisukoht, et täidetud ei ole ka tehingu tühistamise formaalsed

eeldused. TsÜS § 98 lg 1 kohaselt tuleb tehingu tühistamise avaldus teha tehingu teisele

poolele. Laenulepingu II teiseks pooleks on M.L. Kostja omandas küll osaliselt

Laenulepingust II tuleneva nõude, kuid kostja ei võtnud üle laenulepingut ja seega ei ole ta

M.L õigusjärglane. Tühistamisavaldusele ei ole kehtestatud vorminõuet ning õige ei ole kostja

seisukoht, et tühistamisavaldus oleks tulnud esitada M.L kirjalikult. Küll aga on õige see, et

kui kostja tühistamisavalduse esitamisele vastu vaidles, siis oleks hagejal tulnud

tühistamisavalduse esitamist tõendada. Seda hageja teinud ei ole.

12. Lisaks väitele, et kostjal ei olnud õigust nõuda Laenulepingu II järgi viivist (sellele vastas

kohus eespool p 9.7), esitas hageja apellatsioonkaebuses ka väite, et tühised olid

laenulepingud, millest tuleneva intressi tasumise kohustus Laenulepinguga II ümber

vormistati. Kohus jätab selle väite tähelepanuta järgmistel põhjustel. Esiteks on tegemist uue

asjaoluga, mille hageja esitas esmakordselt apellatsioonkaebuses, ning põhistatud ei ole uue

väite esitamise lubatavust TsMS § 652 lg 3 alusel. Teiseks mõjutab varasemate

laenulepingute tühisus Laenulepingut II ainult eeldusel, et on tõendatud, et tegemist oli

varasemast laenusuhtest tuleneva kohustuse ümbervormistamisega. Eespool on kohus

selgitanud, et seda hageja tõendanud ei ole.

13. Hageja esitas apellatsioonkaebuses esmakordselt väited, millest nähtuvalt võib hageja

arvata, et tema ja M.L vahel sõlmitud laenulepingud olid tarbijakrediidilepingud. Kohus

sellega ei nõustu. VÕS § 402 kohaselt mõistetakse tarbijakrediidilepingu all krediidilepingut,

millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma

tarbijale krediiti või laenu. M.L on füüsiline isik ning käesolevas kohtuasjas ei ole esile

toodud asjaolusid, millest võiks järeldada, et ta tegutses laenu andes majandus- või

kutsetegevuses.

14. Apellatsioonkaebuse lahendamisel ei ole asjakohased vastustaja (kostja) väited selle

kohta, et apellandil puudus õigus saada menetlusabi, kuna TsMS § 191 lg 1 kohaselt on

menetlusabi andmise vaidlustamise õigus menetlusabi taotlejal või saajal ning Eesti Vabariigil

Rahandusministeeriumi või rahandusministri määratud Rahandusministeeriumi valitsemisala

asutuse kaudu. Vastustajal (kostjal) sellist õigust ei ole.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

15. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

Menetlusosaline võib nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist Tartu Maakohtult 30

päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest

16. Tartu Ringkonnakohtu 08.05.2013.a määrusega vabastati apellant osaliselt riigilõivu

tasumisest. Kohtumääruse kohaselt oli apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu

suurus 1 000 eurot (hagi hind 25 575,44 eurot), apellandil tuli tasuda riigilõivu 500 eurot ja

apellant vabastati riigilõivu tasumisest 500 euro ulatuses. TsMS § 190 lg 2 kohaselt kannab

menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta

on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude

tasumiseks. TsMS § 190 lg 71 näeb ette, et kui riigilõivuseaduse kohaselt on avalduse või

kaebuse veebilehe www.e-toimik.ee kaudu esitamisel sätestatud riigilõivu täismäärast

madalam riigilõivumäär, mõistetakse riigituludesse välja riigilõiv madalama riigilõivumäära

järgi. Eeltoodu alusel mõistab kohus apellandilt Eesti Vabariigi kasuks välja riigilõivu 350

eurot.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/