2-12-48641/32 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Piret Rõuk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

28. veebruaril 2014 Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja

kantselei (Kentmanni tn 13, Tallinn) kaudu

Tsiviilasja number

2-12-48641

Tsiviilasi

Swedbank Liising AS-i hagi XXX vastu 8982,12 euro

väljamõistmiseks

Hagihind

8982,12 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Swedbank Liising AS (registrikood 10434248,

asukoht Liivalaia 8, 15039 Tallinn), lepinguline esindaja Kerly

Küünemäe

Kostja: XXX(isikukood XXX, elukoht XXX)

Kohtuistungi aeg ja koht

12. veebruar 2014 Tallinnas

Resolutsioon

1. Swedbank Liising AS-i hagi XXXvastu 8982,12 euro

väljamõistmiseks rahuldada

2. Välja mõista XXX võlgnevus 8982,12 eurot (kaheksa tuhat

üheksasada kaheksakümmend kaks eurot ja 12 senti)

Swedbank Liising AS-i kasuks

Menetluskulude jaotus

Eesti Vabariigi ja poolte menetluskulud jätta täies ulatuses

XXX kanda

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu jooksul alates

kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Ringkonnakohus

võib asja menetleda kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei

esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks.

Hagiavalduse asjaolud

Swedbank Liising AS (edaspidi hageja) ja XXXOÜ (kustutatud) (edaspidi liisinguvõtja) vahel

sõlmiti 01.08.2008 liisinguleping nr 01106154L (edaspidi leping), mille esemeks oli maastur

Mercedes Benz ML 320 CDI 4-MATIC, 3.0, ehitusaasta: 2008 (edaspidi vara või sõiduk).

Lepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks liisinguvõtja valdusesse ja

kasutusse ning lepingu üldtingimuste punkti 1.3 kohaselt kohustus liisinguvõtja tasuma hagejale

selle eest lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule.

Intressimäär oli sätestatud lepingu punktis 2.1. Lepingu punkti 11.1. kohaselt kohustus

liisinguvõtja sõlmima vara vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu. Üldtingimuste punkti

6.3. kohaselt kohustus kindlustusmakseid ja muid kindlustusega seotud kulutusi tasuma täielikult

liisinguvõtja.

Liisinguvõtja rikkus lepingust ja kindlustuslepetest tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt

tasumata lepingu ja kindlustuslepete alusel tasumisele kuuluvad põhiosa- ja intressimaksed ning

kohustusliku liiklus- ja kaskokindlustusmaksed. Liisinguvõtja poolt on hagejale tasumata lepingu,

kindlustuslepete alusel liisinguvõtjale esitatud arved (debitoorne võlgnevus - põhiosa- ja

intressivõlgnevus ning kaskokindlustusmaksete võlgnevus, trahv kindlustuspoliisi esitamata

jätmise

eest)

kokku

6 211.65

eurot.

Liisinguvõtja

jättis

kohaselt

tasumata

ka

liikluskindlustusmaksed, mistõttu tasus hageja tema eest Swedbank Varakindlustus AS-ile vara

liikluskindlustusmakse 466.68 eurot. Hageja arvestas lepingu punkti 5.1 alusel tähtaegselt tasumata

põhiosa võlgnevuselt viivist 0.25% päevas. Viivisvõlgnevus moodustab 610.54 eurot. Hagejal on

liisinguvõtja vastu nõue eelnimetatud liikluskindlustusmakse summa ulatuses tulenevalt lepingu

üldtingimuste punktist 6.3.2 ja võlaõigusseaduse § 455 lõikest 1.

Seoses liisinguvõtja poolse võlgnevusega hagejale, saatis hageja liisinguvõtjale 12.01.2010 teatise

lepingu ülesütlemise kohta. Nimetatud teatises informeeris hageja liisinguvõtjat võlgnevuse

suurusest ja palus tal võlgnevuse tasuda, andes tasumiseks täiendava tähtaja. Samuti palus hageja

liisinguvõtjal võimalike kokkulepete sõlmimiseks viivitamatult hagejaga ühendust võtta.

Liisinguvõtja võlgnevust ei kustutanud ja hagejaga kokkulepete sõlmimiseks ühendust ei võtnud,

mistõttu luges hageja tuginedes lepingu üldtingimuste punktile 7.1.3 lepingu erakorraliselt

võlgnevuse tõttu üles öelduks.

Kuna hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt, kohustus liisinguvõtja tulenevalt lepingu

üldtingimuste punktist 7.5. andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse. Liisinguvõtja

vara ei tagastanud, mistõttu oli hageja sunnitud pöörduma vara tagastamiseks tagastusteenust

pakkuva koostööpartneri OÜ XXX poole. Vara valdus taastati 01.12.2010. Pärast vara valduse

taastamist andis hageja vara võõrandamiseks üle XXXOÜ-le. Hageja on vara tagastamise ja

realiseerimisega kandnud kulusid kokku 1458.25 eurot (käibemaksuta).

Hageja lepingust tulenev nõue liisinguvõtja vastu on 40 139.05 eurot, mis koosneb vara

jääkmaksumusest 31 391.93 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest 6211.65 eurot, vara

tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest kokku 1458.25 eurot (käibemaksuta),

liikluskindlustus maksete võlgnevusest 466.68 eurot ning viivisarvete võlgnevusest 610.54 eurot.

Vara realiseeriti hinnaga 31 156.93 eurot (käibemaksuta). Seega on liisinguvõtjal kohustus

hüvitada hagejale 8 982.12 eurot (40 139.05– 31 156.93 = 8 982.12 eurot).

08.02.2011 saadetud kirjas teatas hageja liisinguvõtjale lepingu ülesütlemisest ja palus tasuda

liisinguvõtjal kõik lepingust ja selle ülesütlemisest tulenevad võlgnevused tasuda. Hagiavalduse

esitamise päeva seisuga ei ole liisinguvõtja võlgnevusi hagejale tasunud ega hagejaga võimalike

kokkulepete sõlmimiseks ühendust võtnud.

01.08.2008 sõlmisid hageja ja kostja lepingust tuleneva rahalise kohustuse tagamiseks

käenduslepingu nr 01106154L, mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada solidaarselt

liisinguvõtjaga lepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohane ja täielik täitmine.

Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja solidaarselt liisinguvõtjaga võlgnetava rahalise kohustuse,

kuid mitte rohkem kui 65 927.74 euro tasumise eest.

12.01.2010 saatis hageja kostjale teatise, milles teavitas lepingust tulenevate võlgnevuste

olemasolust ja nõudis kohustuste täitmist kostjalt kui käendajalt, andes tasumiseks täiendava

tähtaja. 08.02.2011 saadetud kirjas teatas hageja kostjale lepingu ülesütlemisest, paludes tasuda

kostjal kõik lepingust ja selle ülesütlemisest tulenevad võlgnevused. Hagiavalduse esitamise

päevaks ei ole kostja võlgnevusi tasunud ega kokkulepete sõlmimiseks ühendust võtnud.

Tulenevalt eeltoodust on kostjal kohustus hüvitada liisinguvõtja kohustus hagejale 8 982.12 eurot.

Kostja vastuväited

Kostja hagi ei tunnista. Vastuväidete kohaselt müüdi liisinguvara alla turuhinna; sõidukil ei olnud

käivitamisega probleeme, kuna OÜ XXX esindaja sõitis iseseisvalt sõidukiga üleandmiskohast ära;

hageja ei teavitanud kostjat sõiduki müükipanekust ega hinna alandamisest, kostja soovis sõiduki

välja osta, kuid hageja keeldus sellest; kostjale jäävad arusaamatuks arved lisateenuste ja

kindlustuse eest; lisakulutused ja sõidukite vahendustasu on põhjendamatud ja ülemäära suured.

Kohtuotsuse põhjendused

Vaidlust ei ole, et hageja ja liisinguvõtja vahel olid sõlmitud liisinguleping, mille esemeks oli

maastur Mercedes Benz ML 320 CDI 4-MATIC, 3.0, ehitusaasta: 2008, et hageja ütles lepingu

maksete tasumata jätmise tõttu ennetähtaegselt üles ning, et liisinguvara on võõrandatud. Pooltel ei

ole vaidlust ka selle üle, et nende vahel on sõlmitud käendusleping, mille alusel võttis kostja endale

kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga lepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohane

ja täielik täitmine.

Pooltel on vaidlus selle üle, kas liisinguvara müügihind vastas vara väärtusele hagejale üleandmise

ajal, kas hageja teavitas kostjat sõiduki müükipanekust ja hinna alandamisest, ning

kindlustusarvete ja hagejale hüvitatavate lisakulude üle.

VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks

määratud tähtpäeval. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse

täitmata jätmine või mittekohane täitmine sh täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p-des 1 ja 4, §

108 ja § 115 lg-s 1 on sätestatud, et juhul kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja

nõuda rahalise kohustuse täitmist, taganeda lepingust või öelda leping üles ning nõuda tekitatud

kahju hüvitamist.

Lepingu üldtingimuste punkti 7.1.3 kohaselt on hagejal õigus lugeda leping ennetähtaegselt

lõppenuks (üles öelda) juhul kui liisinguvõtja on jätnud liisingu osamakse ja/või intressi kohaselt

tasumata või tasub mittetäielikult ning pole võlgnevust kustutanud 15 päeva jooksul pärast

maksetähtpäeva.

Liisinguvõtjale

12.01.2010

saadetud

teatisega

nr

200.103-030/2184

ja

Eesti

Posti

väljastusteadetega on tõendatud, et hageja saatis lepingu ülesütlemise kohta liisinguvõtjale

12.01.2010 teatise, milles informeeris liisinguvõtjat võlgnevuse suurusest ja palus võlgnevuse

tasuda hiljemalt 01.02.2010. Teatise kohaselt oli liisinguvõtja lepingust tulenev võlgnevus

73 442,83 EEK. Hageja tuginedes lepingute üldtingimuste punktile 7.1.3 ütles lepingu

erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles 02.02.2010. Õiendiga vara müügi ja nõude maksumuse kohta

on tõendatud, et vara jääkmaksumus oli 31 391,93 eurot (käibemaksuta).

Jättes nõuetekohaselt tasumata lepingu ja kindlustuslepete alusel tasumisele kuuluvad põhiosa- ja

intressimaksed ning kohustusliku liikluskindlustusmaksed, rikkus liisinguvõtja lepingutest ja

kindlustuslepetest tulenevaid kohustusi.

VÕS § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama

liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige

liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole

kaetud juba tasutud liisingumaksetega.

VÕS § 455 lõike 1 kohaselt võib kindlustusvõtja asemel sissenõutavaks muutunud

kindlustusmakse või muu kindlustuslepingu järgi tasumisele kuuluva makse tasuda ka kindlustatud

või soodustatud isik, samuti pandipidaja, kellele kindlustusvõtja kindlustuslepingust tulenev nõue

kindlustusandja vastu on panditud. Kindlustusandja ei või eelnimetatud isikult makse

vastuvõtmisest keelduda, isegi kui ta võiks makse vastuvõtmisest keelduda vastavalt käesoleva

seaduse üldosa sätetele. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et, kui kindlustusmakse tasub

kindlustatud või soodustatud isik või pandipidaja, läheb kindlustusandja kindlustusmakse tasumise

nõue kindlustusvõtja vastu tasutud ulatuses makse tasunud isikule üle.

Lepingu punkti 11.1. kohaselt kohustus liisinguvõtja sõlmima vara vabatahtliku ja kohustusliku

kindlustuslepingu. Üldtingimuste punkti 6.3. kohaselt kohustus kindlustusmakseid ja muid

kindlustusega seotud kulutusi tasuma täielikult liisinguvõtja. Punkti 6.3.1. kohaselt kohustus

liisinguvõtja tagama kindlustuslepingute ja katkematu kindlustuskaitse olemasolu ning

nõuetekohase täitmise. Punkti 6.3.2. (sisaldub ka lepingu eritingimuste punktis 10) kohaselt

kohustus liisinguvõtja tasuma kindlustusmaksete tasumata jätmise tagajärjel ning muudel alustel

kindlustusest tulenevad kulud ja/või kahjud (sh kindlustusandjate regressnõuded). Kui vastavad

kulud ja/või kahjud on kandnud hageja, kohustus liisinguvõtja hagejale vastavad summad hüvitama

hageja poolt nimetatud tähtajaks ja korras.

Lepingu punkti 5.2 kohaselt on hagejal õigus nõuda liisingulepingu üldtingimuste punktis 6.1

nimetatud kohustuste rikkumise eest trahvi kuni 192,00 eurot. Üldtingimuste punkti 6.1 kohaselt

oli kostjal 1 kohustus esitada hagejale kindlustuspoliisi originaaleksemplar 7 päeva jooksul selle

jõustumisest, uuendama tähtaegselt kindlustuslepingut ning sellest tulenevalt esitama hagejale uue

kindlustuspoliisi originaaleksemplari 7 päeva jooksul.

Lepingu ja selle juurde kuuluva maksegraafikuga ning arvetega perioodi eest 06.07.2009 kuni

27.12.2010 on tõendatud, et liisinguvõtja jättis hagejale tasumata lepingu ja kindlustuslepete alusel

esitatud arved laenu põhiosa ja intressi, kaskokindlustusmaksete ning liikluskindlustusmaksete

eest, millele lisandus trahv kindlustuspoliisi esitamata jätmise eest, kokku 6 211.65 eurot.

Hageja arvestas lepingu punkti 5.1 alusel tähtaegselt tasumata põhiosa võlgnevuselt viivist 0,25%

päevas. Viivisvõlgnevus 610,54 eurot on tõendatud kohtule esitatud viivisarvetega perioodil

06.07.2009 kuni 11.01.2010.

Haginõude 24.04.2013 täpsustuse kohaselt ei uuendanud liisinguvõtja alates 01.08.2009 enam

kaskokindlustuse lepingut ega esitanud perioodi 01.08.2009-31.07.2010 kohta kehtivat

kindlustuspoliisi, mistõttu oleks liisinguese jäänud kindlustuskaitseta. Sellega rikkus liisinguvõtja

liisingulepingu üldtingimuste punktist 6.3 tulenevaid kohustusi. Kindlustuskaitse olemasolu

tagamiseks

oli

hageja

sunnitud

kaskokindlustuslepingu

ise

sõlmima

ning

tasuma

kaskokindlustusmakseid liisinguvõtja eest.

05.10.2009 ja 07.10.2010 sundkasko koondarvetega koos maksekorralduse, selgituse ja

kindlustusarvega, liisinguvõtjale esitatud liikluskindlustusarvetega nr 71298083 ja nr 71499487

ning liisinguarvetega perioodist 16.09.2009-30.12.2010, millel kajastub lisaks osamaksele ja

intressile ka viide lisateenusele, on eelnimetatud hagiavalduse väide ja hageja tehtud kulutused

tõendatud. Arvetel märgitud lisateenus tähendab igakuised hageja poolt tasutud kaskokindlustuse

makseid, mille hageja tasus liisinguvõtja eest.

Hagiavalduse kohaselt on liisinguvõtjale 05.08.2009 koostatud arve nr 8552000181 191,73 euro

trahvi määramise kohta lepingu rikkumise eest ning põhineb lepingu punktil 5.2, mille kohaselt oli

hagejal õigus nõuda liisinguvõtjalt leppetrahvi kuni 192 EUR liisingulepingu üldtingimuste punktis

6.1 nimetatud kohustuste rikkumise eest. Liisingulepingu üldtingimuste punkt 6.1 nägi ette

liisinguvõtja kohustuse esitada liisinguandjale kindlustuspoliisi originaaleksemplar seitsme päeva

jooksul selle jõustumisest. Liisinguvõtja kohustus vabatahtlikku kindlustuslepingut kuni

liisingulepingu tähtaja lõpuni õigeaegselt uuendama ning esitama uuendatud kindlustuspoliisi

originaaleksemplari

liisinguandjale

hiljemalt

seitsme

päeva

jooksul

kindlustuslepingu

uuendamisest.

Kehtiva kindlustuspoliisi esitamata jätmisega perioodi 01.08.2009-31.07.2010 kohta rikkus

liisinguvõtja liisingulepingu üldtingimuste punkti 6.1, mistõttu oli hagejal õigus nõuda

liisingulepingu punkti 5.2 alusel leppetrahvi.

Hagiavalduse

24.04.2013

täienduse

kohaselt

ei

tasunud

liisinguvõtja

talle

esitatud

liikluskindlustusarveid, kuigi vastav kohustus tulenes liisinguvõtjale pooltevahelisest kokkuleppest

(liisingulepingu üldtingimust punkt 6.3). Liikluskindlustuse summad sisaldusid Swedbank P&C

Insurance AS (endise nimega Swedbank Varakindlustus AS) poolt hagejale esitatud koondarvetes

11.09.2009 nr 100015908 ja 08.09.2010 nr 100021086. Hageja selgitas avalduses, et koondarved

sisaldasid paljude liisinguvõtjate poolt tasumata jäänud liikluskindlustusmakseid, mille hageja

tasus liisinguvõtjate eest.

Hagiavaldusele lisatud tõenditega - koondarvetega 11.09.2009 nr 100015908 ja 08.09.2010 nr

100021086 ning maksekorraldustega nr 26252 ja nr 28224 on tõendatud, et hageja on tasunud

muuhulgas liisinguvõtja eest kaks liisingumakset perioodi 01.08.2009 – 31.07.2010 eest 5619

EEK/ 359,12 eurot ja perioodi 01.08.2010 – 31.07.2011 eest 4666 EEK/ 298,21 eurot.

Liikluskindlustusmakse nõue põhineb lepingu üldtingimuste punktil 6.3.2 ja VÕS § 455 lõigetel 1

ja 2.

VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb liisinguandja VÕS § 367 lg 1 sätestatud kulutuste hüvitamise nõude

suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle tagastamise hetkel.

Hageja tugineb hagi õiguslikus põhistuses lepingute üldtingimuste punktile 3.7. mille kohaselt,

juhul kui hageja, tuginedes lepingute üldtingimuste VII osa punktidele, ütleb lepingud üles ning

võõrandab vara, on kostja kohustatud hüvitama hagejale vara võõrandamisest tekkinud kahjud (st

vara võõrandamisest saadud summa ja kostja poolt hagejale vara omandamisega tekkinud kulude

hüvitamata osa vahe) ja kulud (sh vara valduse üle võtmine, vara hoidmine, vara müügikõlblikuks

seadmine). Punkti 7.4. kohaselt vara võõrandamisest saadud rahasumma arvelt kustutakse

esmajärjekorras lepingute ülesütlemise ja vara võõrandamisega kaasnenud dokumentaalselt

tõestatud põhjendatud kulud, seejärel kostja poolt lepingute ülesütlemiseni tasumata osamaksed ja

intress ning seejärel kõik sellele järgnevate kalendrikuude eest tasumisele kuuluvad maksed. Punkti

7.4.1. kohaselt juhul, kui vara võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki kostja poolt

hagejale tasumisele kuuluvaid summasid, on kostja kohustatud viivitamatult tasuma hagejale

puudu jääva osa.

Lepingute sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 42 lg 1 sätestas, et tüüptingimus on tühine, kui see

lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades

kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust

tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui

tüüptingimus ei vasta headele kommetele.

Kohus, võttes arvesse analoogilistes asjades tehtud Riigikohtu lahendeid (tsiviilasjad nr 3-2-1-52-

11, 3-2-1-182-12, 3-2-1-184-12), asub seisukohale, et hageja liisingulepingu üldtingimuste

punktid 3.7, 7.4 ja 7.4.1 on tühised osas, milles need seovad liisingulepingu ülesütlemise tagajärjed

liisingueseme tagastamise aegse väärtuse asemel liisingueseme võõrandamisest saadud

müügihinnaga, kuna liisinguandja võib üldtingimustest tulenevalt müüa liisingueseme

põhjendamatult odavalt ning seega liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustada. Riigikohus on leidnud,

et selline tüüptingimus on VÕS § 42 lg 1 kohaselt ebamõistlikult teist poolt kahjustav ja seega

tühine ka juhul, kui teiseks pooleks ei ole tarbija, vaid teine pool tegutseb samuti oma majandus-

või kutsetegevuses.

Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja üldtingimuste punktid 3.7 ja 7.4.1, mille

kohaselt on liisinguvõtja kohustatud hüvitama hagejale varade võõrandamisest tekkinud kahjud (st

varade võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt hagejale varade omandamisega

tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (sh varade valduse üle võtmine, varade hoidmine,

varade müügikõlblikuks seadminehagejale hinnavahe, kui liisingulepingu ülesütlemisel on vara

võõrandamisel saadud hind on väiksem kui liisingulepingu järgse võlgnevuse, põhimaksete ja vara

jääkväärtuse summa, on tühised, kuna need on liisinguvõtjat ja kostjat ebamõistlikult kahjustavad.

Seega kohaldab kohus lepingu tühiste üldtingimuste asemel VÕS § 367 lg-t 3.

Riigikohus on otsustes (tsiviilasjad nr 3-2-1-33-08, 3-2-1-56-08 ja 3-2-1-77-08) rõhutanud, et

liisingueseme väärtus tuleb vastavalt VÕS § 367 lg 3 kindlaks teha selle liisinguandjale

tagastamise aja seisuga ning et üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus

ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal. Seejuures on riigikohus märkinud, et

poolte kokkuleppel võib lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei

erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et

saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus.

Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema

põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust

aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on riigikohtu arvates sel juhul

mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu

saamiseks sel juhul täitnud.

Vara müügiaktiga on tõendatud, et sõiduk anti müüki 09.12.2010 ja müüdi 13.01.2011 hinnaga

585 000,00 krooni (käibemaksuga), sõiduki müügihind ilma käibemaksuta on 487 500 krooni/

31156,93 eurot. Vara üleandmise-vastuvõtmise aktiga on tõendatud, et sõidukil olid visuaalsete

puudustena märgitud – tagastange konksu kate puudub, auto ei käivitu, toodud puksiiriga

Tabasalust.

14.12.2010 kirjaga nr 200.127-030 on tõendatud, et liisinguvõtja seaduslikule esindajale teatati

sõiduki müüki suunamisest hinnaga 599 000 (käibemaksuga).

19.11.2013 ekspert Rein Mündi ekspertiisiaktiga nr 13-176 on tõendatud, et ekspert hindas sama

sõiduki harilikuks väärtuseks 2010. aasta detsembris 610 000,00 krooni ehk 38 986 eurot

(käibemaksuga), ilma käibemaksuta on sõiduki väärtus seega 32 488,33 eurot.

Kuna sõiduki müügihind erineb eksperthinnangus märgitud sõiduki turuväärtusest 1331,4 euro

võrra, mis moodustab ca 4% müügihinnast, siis peab kohus seda lubatavaks kõrvalekaldeks ning

müügihinda sõiduki väärtuseks liisinguandjale üleandmise ajal. Seega tuleb hageja kulutuste

arvutamisel lähtuda sõiduki käibemaksuta müügihinnast 31 156,93 eurot.

VÕS § 367 lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud

lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud.

Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt vara tagastamise ja realiseerimisega kantud kulusid

kokku 1458,25 eurot (käibemaksuta), mis seisnesid sõiduki tagastus- ja vahendusteenuse

kasutamises.

Lepingu üldtingimuste punkti 7.5. järgi pidi liisinguvõtja andma hagejale lepingu ennetähtaegsel

lõpetamisel üle lepingu esemeks oleva vara valduse. Liisinguvõtjale 12.01.2010 saadetud teatises

lepingute ülesütlemise kohta kohustas hageja liisinguvõtjat tagastama vara XXXAS kasutatud

liisinguautode müügiplatsile aadressil Mustamäe tee 6 Tallinnas.

Vara üleandmise-vastuvõtmise aktiga 01.12.2010 on tõendatud, et sõiduki andis 01.12.2010 üle

XXXOÜ-le OÜ XXX esindaja XXX. Järelikult ei viinud liisinguvõtja sõidukit XXXAS-i kasutatud

liisinguautode müügiplatsile aadressil Mustamäe tee 6 Tallinnas, nagu ta teatise kohaselt tegema

pidi. Kostja ei ole sellele vastu vaielnud.

OÜ XXX arvest 2010/12/07 nähtuvalt esitas ta hagejale vara tagastus-ja transporditeenuse eest

arve 3316,67 krooni/ 211,97 eurot (käibemaksuta), mis on hageja poolt tasutud 17.12.2010

maksekorraldusega 87772. Kuna hageja kasutas vara tagasi saamiseks Tabasalust tagastus- ja

transporditeenust pakkuva koostööpartneri OÜ XXX teenust, siis tuleb eelnimetatud kulu 211,97

eurot (käibemaksuta) lugeda põhjendatuks ja tõendatuks. Asjaolu, et OÜ XXX arvetelt ei nähtu,

milles tagastusteenus seisnes, ei välista nõude rahuldamist.

XXXOÜ arvest 1101033 13.01.2011 nähtuvalt esitas ta hagejale sõiduki vahendustasu eest arve

1246,28 eurot (käibemaksuta), mis moodustab 4% müügihinnast 31 156,93 eurot. Arve on hageja

tasunud 19.01.2011 maksekorraldusega nr 50545. Vahendustasu 4% müügihinnast ei ole ülemäära

suur ning kohus peab sellist vahendustasu määra tavapäraseks ja mõistlikuks. Kostja ei ole

tõendanud vastupidist. Kuna hageja põhitegevuseks ei ole sõidukite võõrandamine, siis oli sõiduki

müügiks vahendusteenuse sisseostmine vastavat teenust osutavalt äriühingult vajalik ja

põhjendatud.

Eeltoodud tõenditega on tõendatud, et hageja on kandnud põhjendatult vara tagastamise ja

realiseerimisega seotud lisakulusid kokku 1458.25 eurot.

Kohus on seisukohal, et eelpool toodud kulud on liisinguandjale põhjustanud liisingulepingu

ülesütlemine, mistõttu on need lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes, mille peab liisinguvõtja hüvitama.

Kohus, tuginedes eelpool tuvastatud hageja kuludele, mis ta kandis seoses liisingueseme soetamise

ja finantseerimisega, liisinguesemete väärtustele ning hageja põhjendatud lisakuludele leiab, et

hageja lepingust tulenev nõue liisinguvõtja vastu oli 40 139.05 eurot, mis koosnes vara

jääkmaksumusest 31 391.93 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest 6 211.65 eurot, vara

tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest kokku 1 458.25 eurot (käibemaksuta),

liikluskindlustus maksete võlgnevusest 466.68 eurot ning viivisarvete võlgnevusest 610.54 eurot.

Vara realiseeriti hinnaga 31 156.93 eurot (käibemaksuta). Seega on lepingust 1 tulenev

liisinguandja võlgnevus hageja ees 40 139.05– 31 156.93 = 8 982.12 eurot.

Hagiavalduse täpsustuse kohaselt kustutas hageja kooskõlas lepingu üldtingimuste punktiga 7.4

vara käibemaksuta müügihinna (31 156,93 eurot) arvelt esmalt käibemaksuta tagastamise- ja

realiseerimise kulud, seejärel debitoorse võlgnevuse ja liikluskindlustuse võlgnevuse ning osaliselt

vara jääkmaksumuse: 31 156,93 – 1458,25 – 6211,65 – 466,68 – 23 020,35.Tasumata jäi 8371,58

eurot vara jääkmaksumusest ning kogu viivise võlgnevus 610,54 eurot, s.o kokku 8982,12 eurot.

Hagejal on õigus tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 6, § 113 lg-st 1 ja lepingu p-st 5.1 nõuda rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist 0,25% päevas. Seega tuleb kostjalt välja mõista

lisaks põhivõlale ka viivis 0,25% päevas 610,54 eurot.

VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik)

võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse ees. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse

rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui

käenduslepinguga ei ole ettenähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa

nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt vastutab käendaja kohustuse

ees täies ulatuses. VÕS § 65 lg 1 kohaselt juhul, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse

solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist

kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist.

Käenduslepinguga nr 01106154L on tõendatud, et pooled sõlmisid 01.08.2008 lepingust tuleneva

rahalise kohustuse tagamiseks käenduslepingu, mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada

solidaarselt liisinguvõtjaga lepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohane ja täielik täitmine.

Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja solidaarselt liisinguvõtjaga võlgnetava rahalise kohustuse,

kuid mitte rohkem kui 65 927,74 euro tasumise eest.

Käenduslepingutes on kostja vastutuse piirmäärad suuremad käesolevas hagis esitatud nõuetest,

mistõttu vastutab kostja mõlemast lepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmise eest täies

ulatuses.

12.01.2010 teatisest nähtuvalt saatis hageja kostjale teatise, milles teavitas kostjat lepingutest 1 ja 2

tulenevate võlgnevuste olemasolust ning nõudis kohustuste täitmist kostjalt kui käendajalt.

08.02.2011 saadetud kirjas teatas hageja kostjale lepingu ülesütlemisest, paludes tasuda kostjal

kõik lepingust ja selle ülesütlemisest tulenevad võlgnevused. Kostja võlgnevust ei tasunud.

VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda

selle täitmist. Eeltoodust lähtudes on kohus seisukohal, et hagi on põhjendatud ja tõendatud ning

kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista võlgnevus kokku 8 982.12 eurot.

Menetluskulude jaotus

Kuna kohus rahuldas hagi täies ulatuses, siis juhindudes TsMS § 162 lg-st 1 tuleb Eesti Vabariigi

ja poolte menetluskulud jätta kostja kanda.

TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult

menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva

jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda

menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis.

Vastavalt TsMS § 174 lg 3 esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud

esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud

kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega;

lõike 5 kohaselt võib kohus menetlusosalisele anda tähtaja hüvitatavate menetluskulude

täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente. Kohtu

nõudmiseta ei pea menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama; lõike 6 kohaselt peab avaldaja

menetluskuludelt

arvestatava

käibemaksu

hüvitamiseks

kinnitama,

et

ta

ei

ole

käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada;

lõike 7 kohaselt ei või menetlusosaline menetluskulude kindlaksmääramise menetluse väliselt ega

seal määratust suuremas ulatuses esitada menetluskulude kandmiseks kohustatud menetlusosalise

vastu nõuet kulude hüvitamiseks kahju hüvitamise nõudena või muul sellesarnasel viisil.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kohtunik