3-13-711/45 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-13-711

Otsuse kuupäev

6. veebruar 2014

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

Sven Antoni kaebus Keskkonnaameti Põlva-Valga-Võru

regiooni 27. veebruari 2013 kirja nr PVV 14-4/13/3352-2

õigusvastasuse

tuvastamiseks

ja

Keskkonnaameti

kohustamiseks vaadata asi uuesti läbi

Asja läbivaatamine

kohtuistungil 10. detsember 2013

Menetlusosalised

Resolutsioon

Kaebaja – Sven Anton

Vastustaja – Keskkonnaamet

Kaasatud haldusorgan – Otepää vald

1. Jätta Sven Antoni kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise

viimane päev on 10. märts 2014. Apellatsioonkaebus võidakse

lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle

lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Sven Anton esitas 27. jaanuaril 2013 Otepää Vallavalitsusele avalduse, milles taotles

projekteerimistingimuste väljastamist Juhani kinnistule.

2. Otepää Vallavalitsus esitas 4. veebruaril 2013 Keskkonnaameti Põlva-Valga-Võru regioonile

nõusoleku saamiseks väljastatavad projekteerimistingimused Valga maakonnas Otepää vallas

Pilkuse külas kinnistusraamatu registriossa nr 220740 kantud kinnistule elamu ja abihoone

projekteerimiseks.

27. veebruaril 2013 keeldus Keskkonnaamet kirjaga nr PVV 14-4/13/3352-2 nõusoleku andmisest

Juhani kinnistule projekteerimistingimuste väljastamiseks. Otepää Vallavalitsus teavitas 1. märtsi

2013 kirjaga taotlejat Keskkonnaameti keeldumisest Juhani kinnistule elamu ja abihoone

ehitamiseks projekteerimistingimuste kooskõlastamisest.

3. Tartu Halduskohtusse saabus 1. aprillil 2013 Sven Antoni kaebus, milles kaebaja palub tühistada

Keskkonnaameti 27. veebruari 2013 kiri nr PVV 14-4/13/3352-2.

Kohus selgitas kaebajale, et Keskkonnaameti poolt Juhani kinnistule projekteerimistingimuste

väljastamiseks nõusoleku andmisest keeldumine on menetlustoiming, mida ei saa vaidlustada

tühistamisnõudega, kuna tegemist pole haldusaktiga. Kohus märkis, et kooskõlastuskirja

vaidlustamine on võimalik üksnes olukorras, kus Keskkonnaameti keeldumine nõusoleku

andmisest on projekteerimistingimuste väljastamise üle otsustajale, siduv. Tulenevalt

looduskaitseseaduse (LKS) § 14 lg 1 p 7 on Keskkonnaameti seisukohad Otepää Vallavalitsusele

siduvad ning seega on Keskkonnaameti kooskõlastuskiri vaidlustatav tuvastamisnõudega.

4. Tartu Halduskohus võttis 5. aprilli 2013 määrusega Sven Antoni kaebuse Keskkonnaameti 27.

veebruari 2013 kirja nr PVV 14-4/13/3352-2 õigusvastasuse tuvastamiseks menetlusse.

5. 10. detsembril 2013 toimus haldusasjas kohtuistung, millest võtsid osa kaebaja lepinguline

esindaja Aleksander Sven Esse, Keskkonnaameti esindajad Maiu Paloots ja Maret Voolaid ning

Otepää valla esindaja vallasekretär Neeme Sild. Kaebaja esindaja esitas kohtuistungil taotluse

kaebuse täiendamiseks kohustamisnõudega, taotledes Keskkonnaameti kohustamist vaadata asi

uuesti läbi. Kohus rahuldas 17. detsembri 2013 määrusega kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks.

Kaebuse põhjendused

6. Keskkonnaameti kooskõlastuskiri on diskretsiooniotsus tulenevalt looduskaitseseaduse §-st 14.

Keskkonnaamet ei ole vaidlusaluses kirjas analüüsinud ehitise sobilikkust looduskeskkonda.

Esitatud kaalutlus on kaebaja hinnagul paljasõnaline ja põhistamata.

Uue hoonestusala moodustamisel moodustuks 10,74 hektarist maast ca 2000 kuni 4000 m²

pindalaga õueala, mis on kinnistu pindalast ca 0,04 %. Selline muudatus ei saa kaebaja hinnangul

olla oluliseks muudatuseks maakasutuslikes tingimustes.

Kaebaja viitab Tartu Ringkonnakohtu 2. juuli 2009 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-08-562 toodud

seisukohale, et üksnes pärandkultuurmaastiku ja loodusväärtuste säilitamine ei ole sobivad ja

piisavad kaalutlused, et mitte anda kooskõlastust projekteerimistingimustele. Järgides neid

kaalutlusi, tuleks piiranguvööndis keelata igasugune ehitustegevus. Seda aga õigusaktid ei välista.

Kui ehitis sulandub hästi looduskeskkonda ning ehitamine ja ehitiste kasutamine ei too kaasa

looduslike väärtuste hävimist, peavad ehitamise keelamiseks olema kaalukad põhjused.

Vaidlusaluses kooskõlastuskirjas ei ole analüüsitud ega väljaselgitatud võimalike ehitusalade

asukohti, puudub alternatiivide võrdlus ja alternatiivide mõju Otepää looduspargi kaitse

eesmärkidele.

7. Kaebaja leiab, et Keskkonnaamet on äärmiselt intensiivselt piiranud tema Põhiseaduse (PS) §-s

32 sätestatud omandiõigust. Keskkonnaameti kirjast ei ole võimalik järeldada, millistest

kaalutlustest tulenevalt on peetud nii intensiivset piirangut kooskõlas olevaks PS §-s 12 sätestatud

proportsionaalsuse põhimõttega. Vastustaja ei ole kaalunud kaebaja huve. Piisavaks kaalutluseks ei

saa pidada ainuüksi väidet, et Keskkonnaamet on kaalunud omaniku huvi ehitada kinnistule elamu.

8. Keskkonnaamet on 14. veebruari 2013 kirjaga nr PVV 6-5/13/376-2 kooskõlastanud Tornimäe

detailplaneeringu, millega nähakse ette ehitusõigus õhuseire radariposti ning selle teenindamiseks

vajaliku juurdepääsuteede ehitamiseks. Tornimäe radaripost asub Otepää looduspargi

piiranguvööndis.

Arusaamatu on, kuidas 10,74 ha pindalaga maatulundusmaale elamu ja abihoonete rajamine

kahjustab maa sihtotstarbelist kasutamist ja pärandkultuurmaastiku säilimist, samas radariposti

rajamine ühe Otepää looduspargi kõrgema künka tippu on kooskõlas nii pärandkultuurmaastiku

kaitsmise kui ka maa traditsioonilise kasutamise põhimõtetega. Kaebaja on seisukohal, et Juhani

kinnistu omanikku ei ole koheldud võrdselt võrreldes teiste hoonestamata kinnitute omanikega,

kellele on lubatud piiranguvööndis maatulundusmaale ehitada.

9. Keskkonnaamet ei ole teavitanud Juhani kinnistu omanikku, sellest et Juhani kinnistu asub väike

konnakotka toitumisalal ning sellest tulenevatest piirangutest kinnistu kasutamisel.

Väike konnakotka kaitse tegevuskava aastateks 2009-2013 lk 17 punkti 2.1 eelviimases lõigus on

määratletud saagiala raadiuseks 2 km raadiusega ala pesa ümber. Vastustaja ei ole esitanud kirjas

kaalutlusi, millest nähtuks väike konnakotka toitumisala (saagiala) moodustamise alus, ulatus,

pesapuu asukoht ning puuduvad ka sellekohased viited õigusaktidele. Esitatud piirang ei ole

kontrollitav.

10. Keskkonnaamet ei ole vaidlusaluses kirjas esitanud veenvaid kaalutlusi, millest oleks võimalik

üheselt mõista Juhani kinnistu erilist maastikukaitselist väärtust võrreldes Otijärve ja Otimäe

kinnistuga, kuhu on lubatud rajatud uushoonestus. Samuti ei ole esitatud kaalutlusi, miks peab

Juhani kinnistu hoonestamisel järgima 27. mai 2004 antud tingimusi samas Otijärve ning Otimäe

kinnistu hoonestamisel võib neid järgida valikuliselt või jätta üldse tähelepanuta.

Kaebaja märgib, et Otijärve kinnistule ehitusõiguse lubamise otsusest ei selgu, miks on lubatud

ehitada Otepää-Valgjärve maanteelt avanevale lagedale alale. Vaadeldes Otijärve kinnistule

ehitustegevuse lubamist ja Juhani kinnistule ehitustegevuse mittelubamist ning nende ehitusalade

paiknemist, ei ole võimalik üheselt aru saada, miks on lubatud ehitada avalikult teelt avanevale

lagedale avamaastikule, kuid mitte Juhani kinnistu madalamale ja võsastunud alale.

11. Keskkonnaamet ei ole Juhani kinnistule ehitusõiguse keelamisel ega 6. septembri 2013 kirjaga

nr PVV 14-4/13/18608 antud selgitustes tuginenud üldplaneeringus kokkulepitud elu- ja

kõrvalhoonete maastikku sobivuse hindamise kriteeriumitele. Vastustaja ei ole esitanud kaalutlusi,

mis välistaksid üldplaneeringus kokkulepitud hindamiskriteeriumid.

Üldplaneeringus kokkulepitud kriteeriumite alusel on maastikuarhitekt Erge Sonn hinnanud

maastikuarhitektuurse hindamise käigus Juhani kinnistul võimalike hoonestusalasid. Kokkuvõttes

pakub maastikuarhitekt välja mitu hoonestusala asukoha varianti. Kaebaja leiab, et Vastustaja

seisukoht, et hindamises sisalduvad kirjeldused ja analüüsid kattuvad Keskkonnaameti poolt

väljaselgitatuga, mis sisalduvad 27. veebruari 2013 kirjas, on meelevaldne. Keskkonnaamet ei ole

valla üldplaneeringust lähtuvalt läbi viinud maastikuarhitektuurset hindamist.

12. Kaebaja leiab, et Keskkonnaamet kui ka Otepää Vallavalitsus ei ole haldusmenetluse

läbiviimisel taganud taotleja ärakuulamist (HMS § 40 lg 1). Ärakuulamisõiguse mittevõimaldamise

puhul on tegemist olulise menetlusveaga, arvestades, et taotleja poolt on koostatud Juhani kinnistu

maastikuarhitektuurne hindamine (milles on välja pakutud mitu alternatiivset hoonestusala),

kehtivas üldplaneeringus nähakse ette maastiku sobivise hindamiseks kriteeriumid ning

Keskkonnaamet on väljastanud mitmeid ehitusõiguse kooskõlastusi naabrusesse jäävale Otijärve ja

Otimäe kinnistule.

13. 10. detsembril 2013 toimunud kohtuistungil märkis kaebaja, et Keskkonnaamet teostas Juhani

kinnistul iseseisvalt paikvaatluse. Kaebaja on seisukohal, et rikutud on ärakuulamisõigust.

Käesolevaks ajaks on kehtestatud Otepää valla üldplaneering, millest Keskkonnaamet Juhani

kinnistule loa mitteväljastamisel ei ole lähtunud.

Vastustaja vastuväited

14. Vastustaja ei pea esitatud kaebust põhjendatuks ja palub jätta kaebus rahuldamata.

Seoses kaebaja viidatud Tartu Ringkonnakohtu 2. juuli 2009 otsusega haldusasjas nr 3-08-562

märgib vastustaja, et vaidluse aluseks olnud kaitseala valitseja otsustuses oli loetletud üksnes

Otepää looduspargi kaitseväärtused, kuid jäetud need sidumata konkreetse kinnistuga ja taotleja

soovitud tegevusega. Samas käesoleva vaidluse aluseks olevas 27. veebruari 2013 otsustuses on

vaadeldud Juhani kinnistut ja selle lähiümbrust ning kaitse-eesmärke ja tehtud otsus lähtudes

taotletud tegevusest, kinnistuga seotud faktilistest asjaoludest ja kaitse-eesmärkidest.

15. Juhani kinnistust eraldatud Otimäe ja Orijärve kinnistutele on antud ehitusõigus. Kuid kinnistu

jagamisel ja jagatud kinnistute võõrandamisel oli teada, et kaitseala valitseja ei pea põhjendatuks

ehitamist Juhani kinnistule. Asjaolu, et varasemalt on lubatud hoonestusalad rajada Juhani

kinnistust eraldatud kinnistutele ei anna mingil moel alust eeldada, et seetõttu on lubatav ka

hoonestuse rajamine vaidlusalusele Juhani kinnistule.

Keskkonnaamet hinnangul ei pea kaebaja õigusi ja huve kaaluma ning motiveerima võrdluses kõigi

Keskkonnaameti varasemate toimingutega seonduvalt Otepää loodusparki ehitamiseks

projekteerimistingimuste andmise kooskõlastamisega. Iga projekteerimistingimuste väljastamise

taotlus on kinnistu asukohta, asendit ning maastiku vaateid arvestades unikaalne, mistõttu ei tingi

mõne varasema taotluse rahuldamine ajas hilisemate taotluste rahuldamist. Seega ei ole

Keskkonnaamet antud juhul võrdse kohtlemise põhimõtet rikkunud

16. Looduskaitseseadus ei sätesta iseseisvalt täpsemaid kriteeriume, millele peaks tuginema LKS §

14 kohane otsustus.

Tuvastamaks, kas soovitud tegevus võib kahjustada loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või

kaitstava loodusobjekti seisundit, tuleb kõigepealt välja selgitada kaitstava loodusobjekti kaitse-

eesmärgid. Käesoleval juhul on kaitseeesmärkide määratlemisel arvesse võetud seda, et

vaidlusalusel maatükil on Otepää looduspargile iseloomulik maastik. Kuna see maastik on

kujunenud aastasadade vältel traditsioonilise maakasutuse tingimustes, väärtustatakse seda

pärandkultuurmaastikuna. Pärandkultuurmaastiku säilitamise püüd eeldab senise maakasutuse

järjepidevust või tingimuste hoidmist katkenud traditsioonilise inimtegevuse taastamiseks.

17. Keskkonnaamet on kinnistu ja selle lähiümbruse kaitstavate maastikuväärtuste kindlaks

tegemisel analüüsinud Artes Terrae OÜ poolt 2009 koostatud töös „Pärandmaastike inventuur“ ja

leidnud, et ka nimetatud inventuur ei toeta ehitamist Juhani kinnistule. Arvestades Juhani kinnistu

maastikulist olemust, vaadeldes kinnistu paiknemist maastikul, naaberkinnistute ja lähiümbruse

kinnistutega seonduvat ja kaitse-eeskirjast tulenevaid kaitseväärtusi, on põhjendatud keelata

ehitamine Juhani kinnistul.

18. Keskkonnaameti hinnangul on vaidlustatud menetlustoiming piisavalt põhjendatud, et oleks

avatud otsustuse tagamaad, miks kaitseala valitseja ei saa projekteerimistingimuste väljastamiseks

nõusolekut anda.

19. Kuna Keskkonnaameti 27. veebruari 2013 otsustus on õiguspärane, ei ole alust kohustada

Keskkonnaametit Sven Antoni 29. jaanuari 2013 esitatud projekteerimistingimuste taotlemise

avaldust ja selle alusel Otepää Vallavalitsuse poolt esitatud taotlust nõusoleku saamiseks

projekteerimistingimuste väljastamiseks uuesti läbi vaatama. Keskkonnaamet on selgitanud

vastuses kaebusele ja 10. detsembri 2013 istungil, et menetlustoiming ei lõpeta menetlust. Kui

taotleja esitab uue taotluse uute põhjendustega või uuel alusel, teeb Keskkonnaamet uue otsuse.

20. 10. detsembril 2013 toimunud kohtuistungil märkis vastustaja, et Otepää valla üldplaneeringus

on kirjas, et üldjuhul maatulundusmaad ei hoonestata, aga on erandeid, mida on

maastikuarhitektuurses hindamises analüüsitud. Üldplaneeringus on toodud, et põhiline on

maastikku sobivus. Üldjuhul tugineb Keskkonnaamet looduskaitseseadusele ja Otepää looduspargi

kaitse-eeskirjale. Vaidlusalune otsustus on tehtud maastikukaitse aspektidest tulenevalt. Otsustuses

on selgitatud, mis kaitseväärtused Juhani kinnistul on.

Vastustaja märgib, et Väike-konnakotka toitumisala olemasolu ei ole esmaseks keeldumise

põhjuseks.

Otepää valla arvamus

21. Keskkonnameti Põlva-Valga-Võru regioon Otepää looduspargi valitsejana pidi kooskõlastuse

andmisel või sellest keeldumisel hindama projekteerimistingimustega ettenähtud ehitiste

püstitamise võimalikkust taotletud hoonestusalale. Kaasatud haldusorgan on seisukohal, et

Keskkonnaameti Põlva-Valga-Võru regioon on taotluse piiridest väljumisega ilmselgelt pädevust

ületanud, kui võttis seisukoha, et kogu kinnistu Juhani ulatuses hoonestusala rajamine ei ole

võimalik.

Otepää vald ei nõustu kaebaja väitega, et Keskkonnaamet ei ole teavitanud kinnistu Juhani

omanikku sellest, et kinnistu asub väike konnakotka toitumisalal ning sellest tulenevatest

piirangutest kinnistu kasutamisel. Keskkonnaameti vastusele on lisatud kaitsekohustuse teatis nr

OLP-476, millest nähtub, et ühena kaitseala kaitse-eesmärgiks on linnudirektiivi I lisa liikide kaitse

ja säilimine. Teadaolevalt on kinnistu võõrandaja kohustatud kinnistu omandajale üle andma kogu

kinnistuga seotud dokumentatsiooni, sh kaitsekohustuse teatis, ehitustegevusega seotud

dokumendid.

Vallavalitsus kaasatud isikuna leiab, et Keskkonnaameti kirjas puuduvad kaalutlused selle kohta,

millisel moel on kaebajal võimalus omandiõigust realiseerida ja võimalik temale kuuluvat

kinnisasja hoonestada. Lisaks selgitamis- ja nõustamiskohustuse järgimisele kuulub haldusorgani

kohustuste hulka võimaluste loomine koostööks taotlejaga. Esitatud põhjendusi looduskaitseala

piiranguvööndis mistahes ehitustegevusest keeldumiseks ei saa antud juhul pidada piisavateks.

Vallavalitsus on seisukohal, et majanduslikult kasutatavas piiranguvööndis tegevuste täielik

keelamine ei ole kooskõlas piiranguvööndi mõtte ja kehtestamise eesmärgiga.

Kohtu seisukoht

22. Asjas ei ole vaidlust selles, et Juhani kinnistu, millele elamu rajamiseks projekteerimis-

tingimuste väljastamisest vastustaja 27. veebruari 2013 kirjaga keeldus, tekkis praegusel kujul

2006. aastal samanimelise kinnistu jagamisel (vt tl 44). Jagamise tulemusel eraldati kinnistust

Otimäe ja Otijärve. Käesoleval ajal on Juhani kinnistu pindalaks 11,01 ha, millest Juhani

katastriüksus moodustab 10,74 ha ja Juhani tee katastriüksus 0,27 ha. Juhani katastriüksus on täies

ulatuses maatulundusmaa sihtotstarbega maatükk.

Vaidlust ei ole ka selles, et Juhani kinnistu asub Otepää looduspargi piiranguvööndis. Tulenevalt

looduskaitseseaduse (LKS) § 12 lg-st 1 määratakse kaitseala kaitsekord kaitse-eeskirjaga. Kaitse-

eeskirjaga piiritletakse ühe või mitme erineva rangusastmega kaitsevööndi ulatus ning määratakse

LKS-s sätestatud piirangute osaline või täielik, alaline või ajutine kehtivus vööndite kaupa (LKS §

12 lg 2). Vaidlusaluse kinnistu kasutamist reguleerib Otepää looduspargi kaitse-eeskiri, mis on

vastu võetud Vabariigi Valitsuse 18. märtsi 1997 määrusega nr 63 "Otepää looduspargi kaitse-

eeskirja ja välispiiri kirjelduse kinnitamine“ (kaitse-eeskiri).

Kaebaja taotles Otepää Vallavalitsuselt projekteerimistingimuste väljastamist (tl 10) elamu

rajamiseks kaardil (tl 12) tähistatud kohta Juhani katastriüksusel.

23. Vastavalt looduskaitseseaduse § 14 lg-le 1 ei või ilma kaitstava loodusobjekti valitseja

nõusolekuta kaitsealal anda projekteerimistingimusi. Kaitstava loodusobjekti valitseja ei

kooskõlasta LKS § 14 lg-s 1 nimetatud tegevust ja muud tegevust, mis vajab kaitse-eeskirja

kohaselt kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitstava

loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit (LKS § 14 lg 2).

Tulenevalt LKS § 31 lg 2 p-st 8 kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on piiranguvööndis

keelatud ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise, püstitamine. Vaidlust ei ole selles, et Otepää

looduspargi kaitseala valitsejaks on Keskkonnaamet (LKS § 21 lg 1). Kaitse-eeskirja kohaselt on

looduspargi valitseja nõusolekuta kogu looduspargi alal keelatud projekteerimistingimuste

väljastamine (p 11.5.) ja piiranguvööndis uute hoonete püstitamine (p 24.3.).

Seega tuli vastustajal tulenevalt LKS § 14 lg-st 2 ja kaitse-eeskirjast tuvastada, kas kavandatav

tegevus võib kahjustada Otepää looduspargi kaitse eesmärgi saavutamist. Olukorras, kus kaitse

eesmärgi kahjustamise võimalus on tuvastatud, ei ole Keskkonnaametil enam kaalutlusruumi

otsustamaks nõusoleku andmine või sellest keeldumine projekteerimistingimuste väljastamiseks,

vaid LKS § 14 lg 2 sätestab Keskkonnaametile otsese kohustuse nõusoleku andmisest keelduda.

Norm annaks haldusorganile kaalutlusõiguse juhul, kui sätestaks, et: „nõusoleku andmisest võib

keelduda…“. Käesoleval juhul see nii ei ole. Seetõttu ei nõustu kohus menetlusosaliste, samuti

Tartu Ringkonnakohtu 2. juuli 2009 otsuses asjas nr 3-08-562 väljendatud seisukohaga, et

nõusoleku andmine LKS § 14 lg 2 alusel tuleb otsustada kaalutlusõiguse alusel.

24. Kuna nõusoleku andmisest keeldumine võib olulisest riivata isiku omandiõigust, siis kohtu

hinnangul saab LKS § 14 lg-s 2 sätestatud keeld olla proportsionaalne juhul, kaitse eesmärgi

kahjustamise võimalus on tegelik, mitte üksnes hüpoteetiline. Vastasel juhul võiks eelkõige

looduspargi piiranguvööndis, s.o looduspargi leebema režiimiga osas, kavandatava tegevuse

lubamiseks nõusoleku andmisest keeldumine ülemääraselt riivata isiku põhiseaduslikku õigust.

Keskkonnaamet on ekslikult leidnud, et kooskõlastuse andmise otsustamine toimub kaalutlusõiguse

alusel. Kohtu hinnangul on vastustaja nõusoleku andmisest keeldumist põhjendanud siiski just

nende asjaoludega, mille tõttu tuleb looduspargi kaitse eesmärgi kahjustamise võimalust pidada

tegelikuks. Seega on vastustaja tegelikkuses järginud otsustamiseks ettenähtud korda ning viidatud

eksimus iseenesest ei ole põhjustanud otsustuse õigusvastasust.

25. Kaitse-eeskirja p 21 kohaselt on piiranguvöönd looduspargi majanduslikult kasutatav ning

pärandkultuurmaastikuna säilitatav osa, kus majandustegevuses tuleb arvestada kaitstavate

loodusobjektide seaduses ning kaitse-eeskirjas kehtestatud tingimustega. Sarnane piiranguvööndi

määratlus on antud ka LKS § 31 lg-s 1. Kaitse-eeskirjaga võib piiranguvööndis seada tingimusi

muu hulgas maastikuilme säilitamiseks (LKS § 31 lg 3 ls 1).

Kohtu hinnangul on vastustaja põhjendatult lähtunud kaitse eesmärgi Otepää looduspargi

kaitsekorralduskavast 2010-2012 (http://www.keskkonnaamet.ee/public/otepaa_kkk.pdf), leides, et

looduspargis tuleb säilitada Otepää looduspargile iseloomulik maastik, mille all mõistetakse

eelkõige vahelduvat künkliku pinnamoega maastikku, kus avatud (põllu-heina- ja karjamaad)

maastik vaheldub suletud maastikuruumiga (metsad, üksikud metsatukad). Kuna see maastik on

kujunenud aastasadade vältel traditsioonilise maakasutuse tingimustes, väärtustatakse seda

pärandkultuurmaastikuna. Pärandkultuurmaastiku säilitamise püüd eeldab senise maakasutuse

järjepidevust või tingimuste hoidmist katkenud traditsioonilise inimtegevuse taastamiseks.

26. Kohus on seisukohal, et vastustaja on vaidlustatud otsuses piisava põhjalikkusega selgitanud,

milline on Juhani katastriüksuse maastik ning selle väärtus looduspargi kaitse eesmärki silmas

pidades. Ka kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud kinnistu maastikuarhitektuurne hindamine (tl

85-105) ei lükka ümber vastustaja seisukohta, et vaidlusalune maatükk on Otepää looduspargile

iseloomuliku maastikuga ja omab seetõttu väga kõrget maastikukaitselist väärtust, paiknedes

Männiku mäe nõlvadel ning on hästi vaadeldav. Vastustaja on esile toonud vajaduse säilitada hästi

säilinud vana asustusmuster (talukohad ja teedevõrk), hooldada avatud alasid ja kaaluda

võsastunud alade puhastamist.

Kaebaja ei ole vaidlustanud vastustaja väidet, et Juhani kinnistul ei paikne õuemaad ega varasemat

hoonestusala. Seetõttu ei kavanda kaebaja katkenud inimtegevuse taastamist, vaid uue hoonestusala

rajamisest traditsiooniliselt põllumaana kasutatud alal. Vastustaja selgitas, et hoonete paigutamisel

katastriüksuse piires ei ole kohta, kus hooned ei killustaks väljakujunenud maastikumustrit ega

jääks domineerima avatud maastikuga reljeefsel maatükil.

Seega on vastustaja vaidlustatud otsust tehes toonud välja need asjaolud, mille tõttu hoonestuse

rajamine Juhani katastriüksusele kahjustaks looduspargi kaitse eesmärki ning sidunud need

asjaolud tegeliku olukorraga looduses. Seetõttu tuleb projekteerimistingimuste väljastamise ja

sellele järgneva hoonestuse rajamisega looduspargi kaitse eesmärgi kahjustamise võimalust pidada

tegelikuks ning 27. veebruari 2013 kirjas väljendatud keeldumist nõusoleku andmisest

õiguspäraseks.

Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et kavandatav õueala moodustaks kinnistu pindalast üksnes

väikese osa ega saa seetõttu kahjustada looduspargi kaitse eesmärgi saavutamist. Vastustaja on

selgitanud, et kinnistu reljeefsuse tõttu jääks kavandatav elamu maastikul domineerima sõltumata

asukohast. Vastustaja ei ole sealjuures tuginenud elamu juurde kavandatava õueala suurusele.

Kohus märgib siiski, et 4000 m2 pindalaga õueala moodustaks Juhani katastriüksuse pindalast veidi

vähem kui 4%, mitte kaebaja väidetud 0,04%.

27. Kohtu seisukohta nõusoleku andmisest keeldumise õiguspärasuses ei muuda ka kaebaja poolt

kohtumenetluses esitatud kinnistu maastikuarhitektuurses hindamises (tl 85-105) toodu. Kohus

nõustub vastustajaga, et põhiosas langevad maastikuarhitektuurse hindamise seisukohad kokku

vaidlustatud nõusoleku andmisest keeldumise motiividega ega lükka ümber järeldust, et hoonestuse

rajamine Juhani katastriüksusele võib kahjustada looduspargi kaitse eesmärgi saavutamist. Ehitise

võimalik sobivus ümbritseva maastikuga ei muuda asjaolu, et uue hoonestusala loomisega

kujundatakse ümber paikkonna asustusmuster.

Kohus osutab siinkohal, et kaitse-eeskirja p 26 järgi on looduspargi piiranguvööndis

kuppelmaastiku ilme ja liigilise koosseisu tagamiseks kohustuslik poollooduslike koosluste

looduslike rohumaade niitmine, kuid mitte varem kui 25. juunil, või loomade karjatamine nendel,

samuti praeguste metsata nõlvade ja kuplite hoidmine lagedana. Asjas ei ole vaidlust selles, et

nimetatud kohustuse täitmata jätmise tõttu on maatükk osaliselt võsastunud. Kaebaja on pidanud

hoonete rajamist looduspargi kaitse eesmärki mitte kahjustavaks osaliselt seetõttu, et hooned saaks

paigutada alale, kus maatükile kasvanud võsa varjaks hooneid teedelt avaneval vaatel. Kohtu

hinnangul ei ole kaebaja hoonestuse rajamisel õiguslikult kaitstav positsioon, mille kaebaja on

saavutanud seetõttu, et tema ise või tema õiguseellased on jätnud täitmata kaitse-eeskirjas

sätestatud kohustuse.

28. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et nõusoleku andmisest keeldumist ei muuda

õigusvastaseks asjaolu, et vastustaja on andnud varasemalt nõusoleku naabruses asuvate

maatükkide, s.h Juhani kinnistust eraldatud Otimäe ja Otijärve kinnistute, hoonestamiseks.

Tulenevalt LKS § 14 lg-st 2 on vastustaja kohustatud igakordselt otsustama, kavandatavale

tegevusele nõusoleku andmise. Kohus möönab, et võrduspõhiõiguse rikkumisega võiks tegemist

olla juhul, kui vastustaja kaebajale projekteerimistingimuste väljastamisel kaldub kõrvale

väljakujunenud halduspraktikast ja otsustamiskriteeriumitest. Vastustaja õiguseellane on juba 2004.

aastal olnud seisukohal, et hoonestuse rajamine praeguse Juhani katastriüksuse alale ei ole

kooskõlas looduspargi kaitse eesmärgiga ning selleks nõusolekut ei anta (tl 45). Sarnast seisukohta

on väljendatud veel 2006., 2007. ning 2008. aastal (tl 46-50) ja vastuseks kaebaja päringule ka

2012. aastal. Seega on asjaomased haldusorganid olnud järjekindlalt veendumusel, et

hoonestamiseks nõusolekut anda ei saa. Seetõttu olukorras, kus kaebaja omandas maatüki, mille

sihtotstarbeks on maatulundusmaa, ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust, et talle

võimaldatakse maatükile hoonestuse rajamine. Kohtu hinnangul vähendavad nimetatud asjaolud

kaebaja omandiõiguse riive intensiivsust, mistõttu ei saa kohus nõustuda kaebajaga nagu riivaks

vaidlustatud otsustus kaebaja õigusi eriti intensiivselt.

Kaebajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust vastustaja poolt nõusoleku andmiseks ka juhul, kui

vastustaja on varasemalt õigusvastaselt nõustunud hoonestuse rajamisega mõnele naabruses

asuvale kinnisasjale. Toodud asjaoludel ei pea kohus vajalikuks analüüsida vastustaja tegevust

Otijärve, Otimäe, Väike-Juhani ja Tornimäe kinnistutele hoonestuse rajamiseks nõusoleku

andmisel, sest sellest ei sõltu Keskkonnaameti 27. veebruari 2013 otsustuse õiguspärasus.

29. Kaebaja leiab, et vastustaja pidanuks kaaluma ehituslike tingimuste seadmise võimalust

kooskõlastuse andmisel vastavalt LKS § 14 lg-le 3.

Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu.

Vastavalt LKS § 14 lg 3 võib kaitstava loodusobjekti valitseja LKS § 14 lg-s 1 nimetatud tegevuste

ja muude tegevuste, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajavad kaitstava loodusobjekti valitseja

nõusolekut, kooskõlastamisel kirjalikult seada tingimusi, mille täitmisel tegevus ei kahjusta

kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit. Kaebaja

on taotlenud projekteerimistingimuste väljastamist hoonestuse rajamiseks maatükil konkreetses

kohas. Keskkonnaamet on nõusoleku andmisest keeldumisel leidnud, et lisaks taotletud asukohale

oleks ehitamine lubamatu ka maatüki ülejäänud osas. Seega on vastustaja kaalunud taotlusest

erinevate tingimuste seadmist, kuid pidanud seda põhjendamatuks. Kaebaja ei ole ka

kohtumenetluses välja toonud millised võiksid olla need tingimused, lisaks hoonete asukoha

muutmisele, mida vastustaja oleks pidanud kaaluma. Ka kohtule ei ole selliste tingimuste

esinemine äratuntav. Seetõttu on kohus seisukohal, et vastustaja ei ole keeldunud nõusoleku

andmisest vastuolus LKS § 14 lg-ga 3.

30. Asjakohased ei ole kaebaja väited tema ärakuulamata jätmise kohta seoses sellega, et ta esitas

kinnistu maastikuarhitektuurse hindamise, samuti väited Otepää valla üldplaneeringus sätestatu

arvestamata jätmise kohta.

Juhani kinnistu maastikuarhitektuurne hindamine on koostatud 2013. aasta suvel, üldplaneering on

kehtestatud Otepää Vallavolikogu 1. oktoobri 2013 määrusega. Seega ei saanud vastustaja

nimetatud dokumentidega käesolevas asjas vaidlustatud nõusoleku andmisest keeldumise ajal

arvestada ega kaebajat ära kuulata.

31. Projekteerimistingimuste väljastamiseks nõusoleku andmisest keeldumisel on vastustaja

viidanud ka sellele, et Juhani katastriüksus on looduskaitsealuse liigi, väike-konnakotka,

toitumisalaks.

Kohus on leidnud, et nõusoleku andmisest keeldumine oli õiguspärane LKS § 14 lg 2 alusel, juba

ainuüksi põhjusel, et kavandatav tegevus ohustab looduspargi kaitse eesmärgi saavutamist. Seetõttu

ning arvestades, et ka vastustaja on vastuses kaebusele märkinud, et maatüki paiknemine väike-

konnakotka toitumisalal ei olnud nõusoleku andmisest keeldumisel määravaks, ei analüüsi kohus

nimetatud asjaolu siinkohal täiendavalt. Kohus märgib üksnes, et nõustub vastustajaga selles, et

kaitsekohustuse teatise väljastamine kaebajale ei olnud LKS § 24 lg 3 alusel nõutav, kuna Juhani

kinnistu eelmisele omanikule J. Antonile väljastati kaitsekohustuse teatis nr OLP-476 3 juunil

2005 (tl 56-59). Kaitsekohustuse teatise korduvat väljastamist kinnisasja omaniku vahetumisel

seadus ette ei näe. Kinnisasja omandaja peab vastava teabe saama kinnisasja võõrandajalt või

võtma ise samme kinnistuga seotud piirangute väljaselgitamiseks. Piirangute olemasolule viitab

Juhani kinnistu kohta avatud registriosa kolmandasse jakku sisse kantud ostueesõiguse LKS § 16 lg

5 alusel Eesti Vabariigi kasuks.

32. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Keskkonnaameti 27. veebruari 2013 keeldumine

nõusoleku andmisest Juhani kinnistule projekteerimistingimuste väljastamiseks on õiguspärane

ning puudub alus vastustaja kohustamiseks asja uueks läbivaatamiseks.

Kaebus jääb rahuldamata.

33. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude

nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks

menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

kohtunik