3-13-70020/40 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets Määruse tegemise aeg ja koht

9. jaanuar 2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-70020 Haldusasi Politseija Piirivalveameti taotlus V Pi paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse Menetlusosalised Taotluse esitaja – Politseija Piirivalveamet Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist – V P, esindaja Taira Aasa Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 11. novembri 2013. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus V Pi määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta V Pi määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 11.11.2013 määrus haldusasjas nr 3-13-70020 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politseija Piirivalveameti (PPA) Põhja prefektuuri kodakondsusja migratsioonibüroo migratsioonijärelevalve talituse inspektorid pidasid 09.11.2013 Tallinnas 48 tunniks kinni Eesti Vabariigis ebaseaduslikult viibiva V Pi (sünd 02.03.1966 Ukrainas).

2. PPA Põhja Prefektuur tegi 09.11.2013 V. Pile väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 11 lg 1, § 72 lg 2 p 8 ja § 72 lg 2 alusel koheselt sundtäidetava ettekirjutuse Eestist lahkumiseks.

3. Politseija Piirivalveamet esitas 11.11.2013 halduskohtule taotluse anda luba paigutada isik kinnipidamiskeskusesse kuni tema väljasaatmiseni Eesti Vabariigist, kuna isiku väljasaatmist ei olnud võimalik kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu viia lõpule 48 tunni jooksul. V. Pi väitel saabus ta Eestisse mitmekordse viisa alusel 1993. a. Viisaga lubatud viibimisaja lõppedes isik Eestist ei lahkunud. 1994. a on isik saanud kaks väljasõiduviisat, neist viimane väljasõiduks hiljemalt 25.05.1994. Isiku suhtes oli kohaldatud sissesõidukeeldu kuni 25.04.1996. V. P oli kohustatud Eestist lahkuma, kuid ta ei teinud seda ega alustanud ka tege-

3-13-70020 2(5) vusi enda Eestis viibimise seadustamiseks. Käesoleval ajal elab isik naistuttava juures, kindel sissetulek puudub. Isikul ei ole välismaalaste seaduse (VMS) § 43 lg-s 1 sätestatud alust Eestisse saabumiseks ja Eestis viibimiseks. V. P on kohustatud Eestist lahkumiseks taotlema Ukraina Saatkonnast Eestis kas kodakondsusjärgse riigi reisidokumenti või tagasipöördumistunnistust. PPA-l on põhjust kahelda isiku tahtes ja suutlikkuses Eesti õiguskorda austada ja õiguskuulekalt käituda. Isik on ennast varjanud, teadlikult rikkunud Eesti õiguskorda. Isik ei ole käesoleva ajani soovinud teha koostööd PPA-ga ega alustanud tegevusi reisidokumendi taotlemiseks.

V. Pi alaline elukoht on xxxxxxxxxxxxxx. Ukrainas elavad isiku ema ja vend, seega elavad Ukrainas isiku lähisugulased ning side kodakondsusjärgse riigiga on säilinud. Isik ei ole tõendanud, et Eestist lahkudes ei ole tal võimalik elama asuda kodakondsusjärgsesse riiki, kus ta enne Eestisse saabumist elas. V. Pi emakeel on ukraina keel ning PPA ei näe takistusi isiku kohanemisel, töökoha ja elukoha leidmisel oma kodakondsusjärgses riigis. PPA ei näe takistusi isiku väljasaatmiseks.

V. Pi paigutamine PPA kinnipidamiskeskusesse on proportsionaalne, kohane ja vajalik sunnivahend väljasaatmiseks, kuna on alust arvata, et isik võib väljasaatmismenetlusest kõrvale hoiduda.

4. Tallinna Halduskohtu 11.11.2013 kohtuistungil kinnitas V. P, et esitatud taotlus on talle arusaadav. V. Pi volitatud esindaja märkis, et isiku Ukraina kodakondsust ei ole tuvastatud ning juhtis tähelepanu asjaolule, et isik on elanud Eestis ligikaudu 20 aastat, mistõttu palub isik kaaluda leebemaid meetmeid ettekirjutuse täitmise tagamiseks. Lisaks tuleb esindaja väitel arvesse võtta V. Pi perekondlikke sidemeid Eestis.

5. Tallinna Halduskohus andis 11.11.2013 määrusega loa V. Pi paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni tema Eesti Vabariigist väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui 11.01.2014. PPA taotlus on faktiliselt ja õiguslikult piisavalt põhistatud ja tõendatud ning tuleb rahuldada. VSS § 2 lg 1 kohaselt peab välismaalasel olema Eestisse saabumiseks ja Eestis viibimiseks seaduslik alus. Eestis ebaseaduslikult viibiv isik kuulub üldjuhul väljasaatmisele. V. Pil ei ole Eestis elamisluba ega elamisõigust, samuti ei ole tal ühtegi VMS § 43 lg-s 1 sätestatud seaduslikku alust Eestis ajutiseks viibimiseks. Eeltoodust tulenevalt puudub isikul seaduslik alus Eestis viibimiseks. VSS § 14 lg 1 kohaselt saadetakse välismaalane Eestist välja lahkumisettekirjutuse sundtäitmise tähtaja saabumisel. PPA vormistas 09.11.2013 V. Pile VSS § 11 lg 1, § 72 lg 2 p 8 ja § 72 lg 2 alusel koheselt sundtäidetava ettekirjutuse Eestist lahkumiseks. VSS § 18 lg 1 kohaselt viiakse väljasaatmine lõpule 48 tunni jooksul välismaalase kinnipidamisest arvates. VSS § 23 lg 1 alusel isiku paigutamine PPA kinnipidamiskeskusesse on haldusmenetluse korras kohaldatav abinõu, mida rakendatakse Eestis ebaseaduslikult viibiva isiku suhtes, keda pole olnud võimalik VSS § 18 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul riigist välja saata. Käesoleval juhul puuduvad kahtlused selles, et väljasaatmine ei ole võimalik 48 tunni jooksul. Kinnipidamiskeskusesse paigutamise loa andmisest tuleks keelduda, kui isiku väljasaatmine näiks perspektiivitu või kui väljasaatmise perspektiiv on küll olemas, kuid kinnipidamiskeskuses kinnipidamine on muudel põhjustel ebaproportsionaalne sekkumine põhiseaduse § 20 lg

2 p-ga 6 kaitstud õigusesse. Käesoleval juhul selliseid põhjusi ei esine.

V. Pi väljasaatmine Eesti Vabariigist ei ole perspektiivitu. Isik on sündinud Ukrainas ning on tõenäoline tema kuulumine Ukraina kodakondsusesse, säilinud on V. Pi side Ukrainaga (Ukrainas elavad tema ema ja vend) ning isik ei ole väitnud ega tõendanud, et Eestist lahkudes ei ole tal võimalik elama asuda eeldatavasse kodakondsusjärgsesse riiki Ukrainasse, kus ta enne Eestisse saabumist elas. Haldustoiminguks loa andmise otsustamise ajaks ei ole tõendatud V. Pil Eestis selliste perekondlike sidemete või ülalpidamiskohustuste olemasolu, mis välistaksid

3-13-70020 3(5) tema paigutamise kinnipidamiskeskusesse, eeltoodust tulenevalt ei ole käesoleval ajal ka tuvastatud takistusi isiku väljasaatmiseks.

V. P viibib Eestis seadusliku aluseta pikemat aega, isik on korduvalt väljendanud soovi Eestist mitte lahkuda, mistõttu on põhjendatud alus kahtluseks, et isiku poolt ei ole oodata koostööd vabatahtlikul lahkumisel. Isik ei ole senini näidanud üles tahet ja valmidust koostööks, on ükskõikselt suhtunud Eestis viibimise seadustamisse, ebaseaduslikult Eestis viibimisega on ta näidanud üles lugupidamatust kehtiva õiguskorra vastu. Viisa alusel Eestisse saabudes pidi isik arvestama viibimisaja piiratuse ja ebaseadusliku viibimise tagajärgedega. Eestis ebaseaduslikult viibitud ajaperioodist ei saa isik endale tuletada täiendavaid õigusi. Isikule on vormistatud väljasõiduviisa Eestist lahkumiseks hiljemalt 25.05.1994, mistõttu vabatahtliku lahkumisettekirjutuse vormistamine ei oleks käesoleval juhul kohane. V. Pi paigutamine kinnipidamiskeskusesse on proportsionaalne, kohane ja vajalik sunnivahend taotletava eesmärgi - isiku Eesti Vabariigist väljasaatmine - suhtes ega riku isiku õigusi.

6. V. P esitas halduskohtu määruse peale 26.11.2013 määruskaebuse. Tallinna Halduskohus jättis 11.12.2013 määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. V. P palub määruskaebuses Tallinna Halduskohtu 11.11.2013 määrus tühistada. Kaebaja ei vaidle vastu sellele, et Eestis viibimiseks peab välismaalasel olema seaduslik alus, samas on PPA ettekirjutus ebaproportsionaalne. Tuginemine VSS sätetele on formaalne ehk ametnik jättis konkreetsed ja olulised asjaolud arvestamata, eriti ettekirjutuse koheselt sundtäidetavuse osas. Riigikohtu lahenditest tulenevalt näevad need sätted ette kaalutlusõiguse. Halduskohtu määrus ei sisalda olulisi ja mõjuvaid põhjendusi ning kõiki faktilisi asjaolusid. Halduskohus arutas PPA taotlust 11.11.2013, kaebajal ei olnud võimalust toimikuga tutvuda, et kohtuistungiks oma arvamust kujundada. Seetõttu ei saanud kaebaja enda kaitsmiseks vajalikke faktilisi asjaolusid välja tuua ega vastu vaielda. Lisaks ilmnesid kohtumäärusega tutvumisel vastuolud PPA poolt toodu ja kaebaja ütluste vahel. Kohtuistungi päeval (11.11.2013) esitas kaebaja halduskohtusse kaebuse PPA 09.11.2013 ettekirjutuse nr 1026643325 tühistamiseks (haldusasi nr 3-13-70023), mis on halduskohtu menetlusse võetud. Kohus jättis käesoleva haldusasja arutamisel selle tähelepanuta. Kaebaja suhtes kohaldatud sunnivahend ehk paigutamine kinnipidamiskeskusesse on ebaproportsionaalne ja mittekohane. Kaebaja suhtes on võimalik kohaldada leebemaid meetmeid ning mitte koormata teda täiendavalt kuludega kinnipidamiskeskuses viibimise eest. Kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et kaebaja on suhtunud ükskõikselt Eestis viibimise seadustamisse. Kaebaja on mitmeid kordi pöördunud juristide ja migratsiooniameti poole enda Eestis viibimise seadustamiseks. Menetluse käigus pole leidnud tõendamist faktid selle kohta, et kaebajal pole perekondlikke sidemeid ja ülalpidamiskohustusi Eestis. Kaebaja väljasaatmine on muutunud perspektiivituks, kuna kaebaja on kodakondsuseta isik, tema Eestist väljasaatmine on välistatud ning kinnipidamine kujutab endast kaebaja põhiõiguste ja vabadusõiguse ning perekonnaelu puutumatuse ebaproportsionaalset riivet. Kaebajat saab vabastada kinnipidamiskeskusest ja rakendada VSS § 10 lg-s 2 nimetatud järelevalvemeetmeid. See abinõu oleks proportsionaalne, kuna väljasaatmismenetlust pole võimalik teostada. Kaebaja elab pikemat aega Eestis perekonnaelu, tema ainsaks elukohaks on Eesti, siin elavad tema elukaaslane ja poeg, kes on Eesti kodanik.

3-13-70020 4(5)

8. Politseija Piirivalveamet palub kirjalikus vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. PPA kordab halduskohtule 11.11.2013 esitatud taotluses toodut ning märgib täiendavalt järgmist. Ebaseaduslik riigis viibimine ei saa olla kooskõlas Eesti Vabariigi õiguskorra ja julgeolekuga. Ebaseaduslik Eesti Vabariigis viibimine on keelatud ja karistatav rahatrahvi või arestiga. Samuti rakendatakse ebaseadusliku riigis viibimise lõpetamiseks koormavaid haldusakte (ettekirjutused lahkumiseks) ja intensiivseid sunnivahendeid (kinnipidamine, väljasaatmine).

V. P peeti kinni põhjusel, et käesolevaks ajaks on isiku väljasõiduviisa muutunud sundtäidetavaks. Seega toimus tema kinnipidamiskeskusesse paigutamine siseriikliku õiguse alusel ning on sellega kooskõlas, kuna on kahtlus, et isik võib põgeneda või muul viisil hoida kõrvale lahkumisettekirjutuse täitmisest. Kinnipidamiskeskusesse paigutamine peab tagama, et vajalike dokumentide olemasolul oleks võimalik isik viivitamatult riigist välja saata.

V. Pi kinnipidamine kinnipidamiskeskuses ei ole ebaproportsionaalne. Isikul puudub isikut tõendav dokument, elamisluba, töökoht ja sissetulek, mistõttu ei ole tal väljaspool kinnipidamiskeskust võimalik õiguspäraselt tagada enda toimetulekut. Samuti on kinnipidamiskeskuses viibides isik ametivõimudele suhtlemisel kättesaadav. Isiku väljasaatmist takistab isikupoolne koostöö puudumine. V. P pole 19 aasta jooksul täitnud väljasõiduviisat ning on ennast migratsiooniametnike eest varjanud. Asjaolu, et VSS § 10 annab PPA-le õiguse kohaldada ettekirjutuse täitmiseks välismaalase suhtes järelevalvemeetmeid, ei anna alust V. Pi kinnipidamiskeskusest vabastamiseks. PPA andmebaasides isiku väidetava mitmekordse Kodakondsusja Migratsiooniametisse pöördumise kohta andmed puuduvad. Kuna isik on end ametivõimude eest varjanud, puudub vastustajal alus arvata, et kaebaja seekord järelevalvemeetmetele allub. Samuti on isik kinnipidamiskeskuses keeldunud koostööst, isik ei ole nõus väljasaatmiseks vajalikke reisidokumente taotlema. Leebemate järelevalvemeetmete rakendamine ei ole põhjendatud. Õigus perekonnaelule ei ole piiramatu. PPA ei ole lahkumisettekirjutuse tegemisel sekkunud ebaproportsionaalselt isiku põhiseadusega kaitstud õigustesse. V. P alustas nn vabaabielu T Kuga olukorras, kus kaebajal puudus seaduslik alus Eestis viibimiseks. Aastatepikkuse teadliku ebaseadusliku Eestis viibimise ja töötamisega on V. P ennast ise antud olukorda pannud ning riik ei ole vastutav isiku ebaseadusliku viibimisega kaasnevate ebamugavuste eest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Määruskaebuses taotletakse asja lahendamist kohtuistungil. HKMS § 265 lg 5 viimase lause kohaselt ei ole määruskaebuse läbivaatamiseks vaja korraldada kohtuistungit isegi siis, kui see oli nõutav loa andmise otsustamisel. Ringkonnakohus ei pea antud juhul kohtuistungi läbiviimist vajalikuks. Rahuldamata jääb ka määruskaebuse esitaja taotlus T Ku, kellega V. P on viimase 10 aasta jooksul väidetavalt faktiliselt koos elanud, tunnistajana ülekuulamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei sõltu asja lahendus asjaolust, kas väidetav nn vabaabielu fakt tõendamist leiab või mitte.

10. Määruskaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ning HKMS § 201 lg-le 4 ja § 203 lg-le 2 tuginedes ei pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

11. Halduskohus ei ole jätnud olulisi asjaolusid tähelepanuta. Isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamise õiguspärasust ei mõjuta see, et ta on kohtus vaidlustanud PPA 09.11.2013 ettekirjutuse Eestist lahkumiseks. Kohtuinfosüsteemi kohaselt ei ole kohus haldusasjas nr 3-13- 70023 esialgset õiguskaitset kohaldanud, mistõttu on V. Pi Eestist väljasaatmine jätkuvalt võimalik eelnimetatud kohtuvaidlusest sõltumata (vt VSS § 72 lg 7, § 16 lg1).

3-13-70020 5(5) Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et leebemate meetmete kohaldamine ei ole antud juhul võimalik ega põhjendatud. V. P on Eestis pikalt ebaseaduslikult viibinud, võtmata ette mingeid samme enda siinviibimise seadustamiseks. Paljasõnaline on määruskaebuses toodud väide, et ta on selles küsimuses korduvalt juristide ja migratsiooniameti poole pöördunud. Samuti pole V. P avaldanud mingeid täpsemaid andmeid poja kohta. Seda ka mitte haldusasjas nr 3-13-70023 esitatud kaebuses. Seega ei ole kohtul võimalik nimetatud asjaolu sisuliselt hinnata.

12. Seoses väidetava vabaabieluga märgib ringkonnakohus, et ka selles osas ei saanud halduskohus määruses teistsugusele seisukohale asuda. Vabaabielu väites jäi V. P kohtuistungil üldsõnaliseks, esitamata konkreetseid andmeid elukaaslase, kooselu kestvuse jms kohta. V. Pil oli kohtumenetluses esindaja, mistõttu ei saa eeldada, et ta ei pruukinud aru saada vajadusest oma väiteid tõendada või põhistada. Aga isegi juhul, kui 10-aastane kooselu lugeda tõendatuks, ei tooks see kaasa määruskaebuse rahuldamist. V. Pi varasema käitumise tõttu (riigis pikalt ebaseaduslikult viibimine, sh on tema suhtes juba varasemalt riigis ebaseaduslikult viibimise tõttu kohaldatud sissesõidukeel-

du) ei ole usutav, et ta täidab vabatahtlikult 09.11.2013 lahkumisettekirjutuse. Ka ei ole ta varasemalt saanud hakkama enda Eestis viibimise seadustamisega, tal puuduvad kehtivad dokumendid, isik eitab enda kuulumist Ukraina kodakondsusesse. Kõik see viitab tahtmatusele astuda samme riigis ebaseaduslikult viibimise lõpetamiseks. Üksnes perekonnaelu elamine ei ole piisav, et riigis ebaseaduslikult viibimist õigustada.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets