2-13-48064/14 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Mati Maksing

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

20. detsember 2013. a, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-13-48064

Tsiviilasi

Osaühingu XXX hagi XXXvastu ja XXXhagi osaühingu

XXX vastu töövaidluses (sh töövaidlusasi nr 4.4-1/1619)

Tsiviilasja hind

Hageja hagilt 4 126,34 eurot, kostja hagilt 1 800 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: osaühing XXX, registrikood XXX, asukoht

XXX

Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Tiina Pukk,

e-post tiina.pukk@lextal.ee

Kostja: XXX, isikukood XXX, elukoht XXX

Kostja lepinguline esindaja: Aleksandr Anissimov,

e-post alex7712rodelin@gmail.com

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Hageja osaühing XXX hagi rahuldada osaliselt.

2. Mõista kostjalt XXX (isikukood XXX) hageja osaühing XXX (registrikood XXX)

kasuks välja 2 302,56 eurot (sh leppetrahv 300 eurot, lisatasu tagastamine

1 905,26 eurot ja viivis 97,30 eurot) ning viivis põhivõla summalt 2 205,26 eurot

alates 21. detsembrist 2013 kuni põhivõla tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras.

3. Jätta rahuldamata kostja XXX hagi osaühingu XXX vastu pooltevahelise

töölepingu hagejapoolse ülesütlemise tühisuse tuvastamise, töölepingu 14. juunil

2013 lõpetamise ja hüvitise 1 800 eurot nõudes, mis jäid rahuldamata Põhja

Inspektsiooni

Töövaidluskomisjoni

8. oktoobri

2013. aasta

otsusega

töövaidlusasjas nr 4.4-1/1619.

4. Jätta hageja hagi lahendamisega seotud menetluskuludest 40% hageja ja 60%

kostja kanda. Kostja hagi menetluskulud jätta kõik kostja kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7,

Tallinn, e-posti aadress talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile

2-13-48064

2 (9)

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja

hinnast ja kaebuse ulatusest.

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse

esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

Kohtu selgitused

Menetlusosaline võib nõuda Harju Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist

otsuses sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest.

Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse Harju Maakohtule (Kentmanni 13,

Tallinn,

e-posti

aadress

hmkkentmanni.menetlus@kohus.ee).

Avaldusele

lisatakse

menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb

kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtuasja menetlusega. Menetluskulude

jaotust saab vaidlustada üksnes otsuse peale edasi kaevates.

MENETLUSE KÄIK

1. Hageja esitas 14. oktoobril 2013 veebilehe www.e-toimik.ee kaudu kohtule hagiavalduse

kostja vastu leppetrahvi 1 800 eurot, lisatasu 1 905,26 eurot tagastamise ja viivise nõudes.

Kohus võttis hagiavalduse 21. oktoobri 2013. aasta määrusega menetlusse.

2. Kostja esitas 6. novembril 2013 tsiviilasjas nr 2-13-52717 hagi hageja vastu pooltevahelise

töölepingu hagejapoolse ülesütlemise tühisuse tuvastamise, töölepingu 14. juunil 2013

lõpetamise ja hüvitise summas 1 800 eurot nõudes. Seeläbi vaidlustas kostja 8. oktoobri 2013

Põhja Inspektsiooni Töövaidluskomisjoni (edaspidi „TVK”) otsuse töövaidlusasjas

nr 4.4-1/1619, millega kostja avaldus samades nõuetes jäi rahuldamata. Kohus nõudis TVK-lt

töövaidlusasja toimiku ja võttis selle tsiviilasja nr 2-13-52717 toimiku juurde. Kohus võttis

kostja hagi menetlusse 12. novembri 2013. aasta määrusega ja liitis kostja hagi samasse

menetlusse hageja hagiga käesolevas asjas.

3. Pooled esitasid 26. novembril 2013 vastused teineteise hagidele ja vaidlesid neile vastu.

Pooled ei esitanud enam täiendavaid tõendeid ja nõustusid asja lahendamisega kirjalikus

menetluses.

4. Kohus määras 4. detsembri 2013 määrusega lahendada tsiviilasi kirjalikus menetluses ja

andis pooltele sellega seonduvad tähtajad. Kostja esitas 12. detsembril 2013 täiendava vastuse,

mille kohta hageja esitas 17. detsembril 2013 kirjaliku seisukoha (e-toimikus dokument nr 13).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Hageja nõuded ja väited

5. Hageja nõuab kostjalt leppetrahvi 1 800 eurot (hageja esimene nõue), lisatasu

1 905,26 eurot tagastamist (hageja teine nõue) ja viivist kahe esimese nõude summalt

2-13-48064

3 (9)

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 14. juunist 2013

(hageja kolmas nõue). Kostja nõuetele vaidleb hageja vastu. Hageja põhiväited on järgmised:

− 14. augustil 2012 sõlmisid pooled töölepingu, mille alusel kostja asus hageja juures

tööle ekspedeerimise osakonna tehnilise töötajana palgaga 900 eurot kuus. Kostjal oli

tööülesannete täimiseks juurdepääs hageja ärisaladusele ja sellisele teabele, mille

saladuses hoidmiseks pooled sõlmisid eraldi kokkuleppe;

− kostja saatis tasu eest 31. mail 2013 hagejale kuuluvalt e-posti aadressilt

j.satsjuk@XXX.ee e-posti aadressile ksenia_tihhonovits@yahoo.com kaks e-kirja, mis

sisaldasid kahte hageja poolt oma klientidele esitatud arvet;

− dokumentide väljastamisega rikkus kostja töölepingu p-dest 7, 9, 10 ja 12 tulenevat

nelja kohustust (ärisaladuse hoidmise kohustust, tööandja maine kaitsmise ja hoidmise

kohustust, konkurentsipiirangu ja juhatuse teavitamise kohustust). Iga rikkumise eest

on ette nähtud leppetrahv 50% kostja kuutöötasust, st 450 eurot – kokku 1 800 eurot;

− hageja käsitleb ärisaladusena ettevõtte klientide andmebaasi, kogu informatsiooni

sisseostetavate, vahendatavate ja müüdavate teenuste, tehingute, hinnapoliitika ja

müügistrateegia kohta, samuti info ettevõtte muude tähtsust omavate asjaolude kohta;

− hageja ütles töölepingu erakorraliselt üles 14. juunil 2013 töölepingu seaduse (TLS)

§ 88 lg 1 p 8 ja lg 3 alusel. Töölepingu ülesütlemise alus on eelkirjeldatud rikkumine,

mis tõi kaasa usalduse kaotuse kostja kui töötaja suhtes. Töölepingu erakorralise

ülesütlemise avaldusega esitas hageja kostjale leppetrahvi ja lisatasu tagastamise

nõuded. Neilt nõuetelt tuleb kostjal maksta ka viivist alates töölepingu ülesütlemisest.

6. Menetluskulud palub hageja panna mõlema poole nõude osas kostja kanda.

Kostja nõuded ja väited

7. Kostja vaidleb hagile vastu ja nõuab oma hagis hagejapoolse ülesütlemise tühisuse

tuvastamist (kostja esimene nõue), töölepingu lõpetamist 14. juuni 2013 seisuga (kostja teine

nõue) ja ebaseadusliku töölepingu lõpetamisega seonduvat hüvitist summas 1 800 eurot

(kostja kolmas nõue). Kostja peamised väited on järgmised:

− kostja töötasu hageja juures oli 600 eurot kuus, st leppetrahvi ühe rikkumise eest saab

nõuda üksnes 300 eurot;

− 2011. aastal koostatud arved ei sisaldanud ärisaladust, sest veoteenuste hinnad turul

pidevalt muutuvad ja 31. mai 2013 seisuga olid need vananenud;

− töölepingu erakorraline ülesütlemine ei olnud põhjendatud. Kostja poolt kolmandale

isikule väljastatud teave ei ole tööandja ärisaladus,;

− hageja ei ole tõendanud tal kahju tekkimist ega suurust;

− leppetrahvi summa on ülepaisutatud ja vastuolus töölepinguga, kostja taotleb

leppetrahvi vähendamist;

− kostja ei ole edastanud teavet tööandja kohta konkurendile, vaid hageja endisele

töötajale, kellele hageja esindaja ise saatis märksa tähtsamaid dokumente.

8. Menetluskulud palub kostja panna mõlema poole nõude osas hageja kanda.

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Kohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et hagi hageja nõuetes

tuleb osaliselt rahuldada, kostja nõuded aga jätta rahuldamata. Menetluskulud jaotab kohus

vastavalt põhinõuete rahuldamise ulatusele.

2-13-48064

4 (9)

10. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1 sätestab, et poolte nõusolekul võib

kohus lahendada asja seda kohtuistungil arutamata. Pooled olid nõus kirjaliku menetlusega.

Kohus määras vastavalt viidatud sättele tähtaja, mille jooksul oli pooltel võimalik esitada

avaldusi ja dokumente, samuti otsuse avalikult teatavakstegemise aja ja teatas neist pooltele.

11. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mis kohus loeb TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 ning

viidatud tõendite alusel tuvastatuks.

− poolte vahel oli sõlmitud tööleping, mille alusel töötas kostja hageja juures alates

3. septembrist 2012 tehnilise töötajana (TVK tlk 122–125);

− hageja soovis lõpetada töölepingu 14. juunil 2013 TLS § 88 lg 1 p 8 ja lg 3 alusel

samal päeval esitatud erakorralise ülesütlemisavaldusega TVK tlk 126-127), mille

kostja sai kätte samal päeval.

12. Poolte

nõuete

lahendamise

tulemus

sõltub

peamiselt

sellest,

kas

hageja

ülesütlemisavalduse esitamiseks oli täidetud TLS § 88 lg 1 p-s 8 sätestatud materiaalne eeldus,

st kas hageja kui tööandja võis töölepingu erakorraliselt üles öelda kostja kui töötaja

kohustuse olulise rikkumise tõttu. Kohus lahendab seetõttu esmalt kostja nõuded ja seejärel

hageja nõuded.

13. Kostja esimese nõude õiguslik alus TLS § 104 lg 1, mis näeb ette, et seadusest tuleneva

aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine on tühine. Hageja ütles

pooltevahelise töölepingu üles 14. juuni 2013 avaldusega TLS § 88 lg 1 p 8 ja lg 3 alusel.

Töölepingu erakorralise ülesütlemise aluse esinemise peab esile tooma ja tõendama pool, kes

sellele tugineb, st käesolevas asjas hageja. TLS § 88 lg 1 p 8 sätestab, et tööandja võib

töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa

mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui on töötaja rikkunud

saladuse hoidmise või konkurentsipiirangu kohustust.

14. Hageja tugineb töölepingu ülesütlemise alusena peamiselt sellele, et kostja saatis XXX

(eespool ja edaspidi „kolmas isik”) e-kirjad, millele olid lisatud hageja arved kliendile KTS

XXXOÜ. Kohus tuvastas viidatud e-kirjade saatmise ja neile arvete lisamise e-kirjade

väljatrükkide põhjal (TVK tlk 95, 97 ja 111). Samuti on kostja 31. mai 2013 vestluse

väljatrüki kohaselt selgesõnaliselt andnud nõusoleku hageja kui tööandja teabe edastamiseks

kolmandale isikule ja ka kinnitanud sellise teabe edastamist (TVK tlk 100, 104). Hageja väitel

tegi kostja seeläbi teatavaks kolmandale isikule tööandja ärisaladuse ja rikkus töölepingus

sätestatud ärisaladuse hoidmise kohustust. Kostja on seisukohal, et 2011. aastal koostatud

arved on vananenud ega sisaldanud nende saatmise ajal enam ärisaladust. Tulenevalt poolte

väidetest tuleb järgmiseks kontrollida, kas kolmandale isikule edastatud teave on salastatud

teave ehk ärisaladus.

15. Ärisaladuse mõistet on selgitatud Riigikohtu 8. juuni 2009. aasta otsuses kriminaalasjas

nr 3-1-1-46-09 järgmiselt. Alates 1. jaanuarist 2008 kehtiva konkurentsiseaduse § 63 lg 1

kohaselt loetakse ärisaladuseks niisugune teave ettevõtja äritegevuse kohta, mille avaldamine

teistele isikutele võib selle ettevõtja huve kahjustada, eelkõige oskusteavet puudutav tehniline

ja finantsteave ning teave kulude hindamise metoodika, tootmissaladuste ja -protsesside,

tarneallikate, ostu-müügi mahtude, turuosade, klientide ja edasimüüjate, turundusplaanide,

kulu- ja hinnastruktuuride ning müügistrateegia kohta. Viidatud loetelu annab üldise ülevaate

ettevõtja võimalike ärisaladuste kohta. Ärisaladuse mõiste sisulisel määratlemisel on võimalik

kasutada intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu art 39 lg-t 2, mille kohaselt

füüsilistel ja juriidilistel isikutel peab olema võimalus takistada nende seadusliku kontrolli all

oleva teabe avaldamist teistele või selle omandamist või kasutamist teiste poolt ilma nende

nõusolekuta viisil, mis on vastuolus ausate kaubandustavadega, tingimusel et: a) selline teave

on saladus selles tähenduses, et see ei ole kogumis või üksikosade täpses paigutuses ja

2-13-48064

5 (9)

kokkupanus üldteada või kergesti kättesaadav isikutele ringkondades, kes tavaliselt

kõnesolevat laadi teabega tegelevad; b) sellel teabel on kaubanduslik väärtus tema salajasuse

tõttu; c) selle teabe üle seaduslikku kontrolli omav isik on asjaoludest lähtuvalt võtnud

vajalikke meetmeid, et hoida seda salajas. Üldjuhul peab ettevõtja kindlaks määrama, mis on

tema ettevõttes ärisaladus, tehes seda näiteks töölepingus või sisekorraeeskirjas (viidatud

otsuse p 10.2). Samas otsuses täpsustas Riigikohus, et konkreetne hinnapakkumine võib olla

ettevõtte ärisaladus, kui tegemist ei ole avalikult kättesaadava infoga ja selle avaldamine võib

panna konkurendid eelisolukorda (sama otsuse p 10.5). Ka Riigikohtu tsiviilkolleegium on

viidanud Saksamaa Liidukohtu praktikale, milles on ärisaladust defineeritud kui asjaolu, mis

on seotud ettevõtlusega, mida teab piiratud ring isikuid ja mille saladuses hoidmise tahe

ettevõtja poolt peab olema kas dokumenteeritud või vähemalt selgelt äratuntav (9. detsembri

2008. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-08, p 20 üheksas lõik). Ärisaladusena ei ole seega

käsitatavad andmed äriühingu tarnijate, nende tootevaliku ja hinnakirja kohta juhul, kui tegu

ei ole salastatud kauba või tarnijatega. Eelnevast kohus järeldab, et ärisaladus on teave, mis

peab vastama järgmistele tingimustele: 1) asjaomane teave on seotud ettevõtlusega; 2) see ei

ole üldteada ega kergesti kättesaadav; 3) sel on kaubanduslik väärtus tema salajasuse tõttu;

4) on rakendatud meetmed teabe saladuses hoidmiseks; 5) teabe avaldamine võib panna

konkurendi eelisolukorda.

16. Kostja poolt kolmandale isikule väljastatud teabe puhul esinevad kõik eelmises punktis

märgitud tingimused. Ei ole vaidlust küsimuses, et kolmandale isikule väljastatud arved on

seotud hageja ettevõtlusega. Hageja tõi hagiavalduse p-des 28 ja 29 esile, et ta ei avalda

hindasid konkurentidele ka vastavasisulise päringu esitamisel ning et hinnateave hageja

pakutavate teenuste kohta ei ole üldteada ega kergesti kättesaadav. Samuti on hageja

hinnakujundamise poliitika saladuses hoidmine hageja üks prioriteete. Kostja ei ole hageja

sellekohased väiteid ümber lükanud.

17. Töölepingu p 7 kohaselt oli kostja kohustatud hoidma hageja ärisaladusi, need on ettevõtte

klientide andmebaas, kogu informatsioon sisseostetavate, vahendatavate ja müüdavate

teenuste ning osutatavate teenuste hinnapoliitika ja müügistrateegia kohta töölepingu

kehtivuse ajal ja 12 kuu jooksul arvates töölepingu lõpetamisest. Töölepingu lisa nr 1 p 1 järgi

oli kostjal muu hulgas keelatud igasuguse äriühingu/partneri omandusse kuuluva

informatsiooni, mida võib käsitleda äriühingu/partneri majandustegevust puudutavaks,

üleandmine kolmandatele isikutele, keda ei saa pidada mingil moel äriühingu partneriga

seotuks. Kohtu arvates on praegusel juhul võimalik töölepingust piisavalt täpselt järeldada, et

pooled käsitlesid teavet hageja sõlmitud lepingute ja osutatud teenuste maksumuste kohta

ärisaladusena. Kohus nõustub hagejaga, et hoides enda poolt pakutavate teenuste hinnad

salajas ja avaldades neid ainult klientidele, on ettevõtjal võimalik hoiduda olukorrast, kus

konkurendid teevad teadlikult ja tahtlikult klientidele madalamaid hinnapakkumisi.

18. Kohus ei nõustu kostjaga, et 2011. aastal koostatud arved ei sisalda hiljem enam

ärisaladust, sest veoteenuste turul hinnad pidevalt muutuvad ja need olid kolmandale isikule

teabe avaldamise aja seisuga vananenud. Sisuliselt väidab kostja, et kolmandale isikule

avaldatud teabel puudus kaubanduslik väärtus. Ettevõtte hinnakujundus võib aga sõltuda

sellest, millise hinnaga pakkus konkurent samale kliendile teenust varem. Seetõttu tuleb

lugeda ärisaladuseks ka teave, mis ei tarvitse olla praegu aktuaalne, aga mille põhjal ettevõtja

või tema konkurent saavad otsustada kliendile pakutava hinna üle käesoleval ajal.

19. Eelneva põhjal otsustab kohus, et kostja poolt avaldatud teabe näol oli tegemist hageja

ärisaladusega. Järgmiseks kontrollib kohus, kas leidis aset ärisaladuse hoidmise kohustuse

rikkumine.

Ärisaladuse

hoidmise

kohustuse

rikkumise

mõiste

on

sõnastatud

karistusseadustiku § 377 lg-s 1, mille tähenduses on ärisaladuse avaldamine ja kasutamine

2-13-48064

6 (9)

alternatiivsed teokoosseisud, s.o avaldamisega ei pea ilmtingimata kaasnema ka kasutamine

(eespool p-s 15 viidatud Riigikohtu otsuse p 10.5). Ärisaladuse avaldamine toimus andmete

saatmisega kostja kasutuses olnud e-posti aadressilt kolmandale isikule. Kuna kostja väljastas

kolmandale isikule hageja arveid, mis sisaldavad infot lepingute maksumuse kohta, rikkus

kostja töölepingu p-s 7 sätestatud kohustust. Seejuures ei oma tähtsust kostja vastuväide, et

kolmas isik, kellele kostja edastas hageja arveid, ei ole hageja konkurent. Ärisaladuse

kohustuse rikkumine ei pea ilmtingimata seisnema teabe avaldamises konkurendile. Töötaja

rikub ärisaladuse hoidmise kohustust siis, kui teeb salastatud teavet teatavaks kolmandale

isikule, st isikule, kellel muidu puudub ligipääs teabele. Kostja töö põhiülesanded olid

dokumentatsiooni koostamine ja kontrollimine ning tööalase informatsiooni sisestamine

andmebaasidesse. Ülesannete täitmiseks oli kostjale usaldatud ligipääs teabele, mida pooled

käsitlesid ärisaladusena. Asjakohatud on kostja väited selle kohta, et kuna kostja otsene

ülemus XXX edastas kolmandale isikule märksa tähtsamat infot, siis saladuse hoidmise

kohustust ei ole võimalik rikkuda teabe avaldamisega nimetatud isikule. Ärisaladuse

avaldamise õigus kuulub hagejale, kes on ainsana ise pädev otsustama, millist tema valduses

olevat ärialast teavet ta levitab. Kohtule esitatud tõenditest ei ole võimalik tuvastada, et hageja

oleks andnud nõusoleku arvete saatmiseks kolmandale isikule. Eeltoodu põhjal kohus

tuvastab, et kostja rikkus ärisaladuse hoidmise kohustust.

20. Järgmisena kontrollib kohus, kas töölepingu ülesütlemine oli õigustatud ilma eelneva

hoiatuseta ja ette teatamata. TLS § 88 lg 3 teine lausele sätestab, et eelnevat hoiatamist ei ole

ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või

muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Hinnangu andmisel on oluline

arvestada, et mõjuv põhjus, mille puhul tööandja töötajat ei hoiata ja etteteatamistähtaega ei

järgi, peab olemuselt olema eriti mõjus ning selle esinemisel ei saa tööandjalt heausksuse ja

mõistlikkuse põhimõttele tuginedes kuidagi eeldada töösuhte jätkamist etteteatamistähtaja

lõppemiseni. Seega sõltub vastus hinnatavale küsimusele töölepingu rikkumise kaalukusest ja

selle mõjust töösuhtele.

21. TLS §-dest 15 ja 16 tuleneb töötaja kohustus täita tööülesandeid hoolsalt ja lojaalsuselt.

Lojaalsuskohust aitavad sisustada tsiviilõiguse üldised põhimõtted. VÕS § 76 lg 2 sätestab, et

kohustuse täitmisel tuleb lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse tavasid

ja praktikat. VÕS § 6 lg 1 kohaselt pooled peavad teineteise suhtes käituma hea usu

põhimõttest lähtuvalt. Tsiviilseadustiku üldosa seadus § 138 lg 1 näeb ette, et õiguste

teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. Sama paragrahvi teise lõike järgi

õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise

eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule.

22. Kohus tuvastab, et kostja käitumine ei vastanud tööandja huvidele, kostja ei käitunud

tööandja suhtes ausalt, hoolsalt ega lojaalselt ning rikkus töökohustusi kavatsetult. Kostja ei

edastanud teavet kolmandale isikule tööülesannete täitmise käigus ega kogemata, vaid

kolmanda isiku lubatud tasu eest. Nimelt pakkus kolmas isik teabe väljastamise eest kostjale

tasu 100 USA dollarit (TVK tlk 98). Kohus järeldab sellest, et kostja rikkus ärisaladuse

hoidmise kohustust omakasu motiivil. Kohtu hinnangul ei saa töösuhe jätkamist eeldada juhul,

kui töötaja kasutab ära oma erilist usaldusseisundit ja seeläbi müüb (või kavatseb seda teha)

kolmandatele isikutele tööandja ärisaladuseks kvalifitseeritavat teavet. Sellises olukorras

eksisteerib ilmne oht, et töötaja tegevus võib tekitada tööandjale olulist kahju. Hageja kaotas

kostja suhtes usalduse, mida ei olnud võimalik taastada. Seega võis hageja töösuhte lõpetada

ilma hoiatuseta. Kuna tööandjapoolse töölepingu erakorralise ülesütlemise eeldused on

täidetud, ütles tööandja lepingu erakorraliselt üles põhjendatult. Seega tööandjapoolne

töölepingu lõpetamine ei olnud ebaseaduslik ega tühine TLS § 104 mõttes ja kostja esimene

nõue jääb rahuldamata.

2-13-48064

7 (9)

23. Kostja teise nõude õiguslik alus on TLS § 107 lg 2, mille kohaselt sama paragrahvi lg-s 1

sätestatud juhul lõpetab muu hulgas kohus töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see

oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Kuna kohus ei tuvastanud töölepingu

lõpetamise tühisust, puudub kostjal õigus nõuda töölepingu lõpetamist TLS § 107 lg-te 1 ja 2

alusel kohtus. Kostja teine nõue jääb seetõttu rahuldamata.

24. Kostja kolmanda nõude õiguslik alus on TLS § 109 lg 1 esimene lause, mis sätestab muu

hulgas, et kui kohus lõpetab töölepingu sama seaduse § 107 lg-s 2 nimetatud juhul, maksab

tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kuna tööleping

lõppes TLS § 88 lg 1 p 8 ja lg 3 alusel tööandjapoolse lepingu ülesütlemisega, puudub kostjal

õigus hüvitise saamiseks ja ka kostja kolmas nõue jääb rahuldamata.

25. Järgnevalt kontrollib kohus, kas hageja nõuded on põhjendatud.

26. Hageja esimese nõude õiguslik alus on TLS § 22 lg 3, mis näeb ette, et tööandja ja töötaja

võivad kokku leppida saladuse hoidmise kohustuse rikkumise leppetrahvi VÕS sätestatud

tingimustel ja korras. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut

rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud

rahasumma. Leppetrahvi kokkuleppe sõlmimist ei ole kostja vaidlustanud, küll aga vaidleb

kostja vastu omapoolse kohustuse rikkumise väitele. Riigikohus on varasemas praktikas

tunnustanud töötajale makstud eritasu tagasinõudmist juhul, kui selles on eraldi kokku lepitud

või selline õigus tuleneb seadusest (14. märtsi 2005. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-05,

p 12).

27. Töölepingu p-dest 7, 9, 10 ja 12 tulenevate kohustuste rikkumise puhuks on töölepingu

p-des 24.1, 24.2, 24.3 ja 24.4 sätestatud leppetrahvi nõudmise õigus. Eelviidatu kohaselt on

tööandjal õigus nõuda leppetrahvi iga rikkumise eest summas, mis vastab 50%-le töötaja

töötasust. Hageja väidab, et dokumentide väljastamisega ongi kostja rikkunud töölepingu

p-st 7, 9, 10 ja 12 tulenevaid kohustusi ehk ärisaladuse hoidmise kohustust, tööandja maine

kaitsmise ja hoidmise kohustust, konkurentsipiirangu ja juhatuse teavitamise kohustust ja iga

rikkumise puhul on tal eraldiseisev ja kumuleeriv leppetrahvi nõue (tl 6).

28. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja rikkus oma käitumisega töölepingu p-s 7 kokku

lepitud saladuse hoidmise kohustust. Kohus ei nõustu hagejaga, et arvete väljastamisega

kolmandatele isikutele pani kostja toime teo, mis vastab lisaks töölepingu p-des 9, 10 ja 12

trahvikokkuleppe koosseisudele. Kohtu hinnangu kohaselt on hageja selline käsitlus vastuolus

topeltkaristamise keelu põhimõttega ja töötajat ebamõistlikult kahjustatav. Töölepingus ei ole

sätestatud, et juhul kui üks ja sama teokoosseis vastab erinevatele leppetrahvi määramise

alustele, on tööandjal õigus leppetrahvi kumulatiivselt nõuda. Seetõttu peab kohus

põhjendatuks hageja nõuet ühe kohustuse rikkumisega kaasneva leppetrahvi saamiseks.

29. Leppetrahvi suurus sõltub poolte kokkuleppe kohaselt kostjale „igakuisele tasumisele

kuuluva töötasu summast”. Hageja väidab, et kostja töötasu oli 900 eurot kuus, mistõttu on

hagejal õigus nõuda leppetrahvina 450 eurot. Kostja väidab, et leppetrahvi suurus 50%

töötasust on 300 eurot (tl 85). Kohus on seisukohal, et leppetrahvina tuleb kostjalt välja

mõista 300 eurot. Töölepingu p 16 järgi oli tasu tööülesannete täitmise eest 600 eurot ja

lisatasu 200 eurot. Kohtu hinnangul ei ole õiglane ega põhjendatud leppetrahvi suuruse

määramisel võtta arvesse ka lisatasuna makstud 200 eurot. Kohus nõustub kostjaga, et

töölepingu sõnastust tuleb tõlgendada nii, et leppetrahvi alusena pidasid pooled silmas

kostjale tööülesannete täitmise eest makstavat tasu. Lisaks on hageja esitanud nõude kogu

lisatasu tagastamiseks.

30. Kostja taotleb leppetrahvi vähendamist VÕS § 162 lg 1 alusel. Arvestades asjaolu, et

kohus mõistab kostjalt leppetrahvina 300 eurot (taotletud 1 800 euro asemel), puudub alus

2-13-48064

8 (9)

leppetrahvi täiendavaks vähendamiseks. Kohus rahuldab hageja esimese nõude osaliselt ja

mõistab kostjalt välja leppetrahvi 300 eurot. Rahuldamata jääb nõue 1 500 euro saamiseks.

31. Hageja teise nõude õiguslik alus VÕS § 108 lg 1, mis sätestab, et kui võlgnik rikub raha

maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hagiavalduse kohaselt tuleb

kostja rahaline kohustus töölepingu p 16.1 teisest lausest, mille kohaselt ükskõik millise

lepingu p-des 7, 9, 10 või 12 sätestatud kohustuse rikkumise korral kohustub töötaja

tagastama tööandjale viimase 12 kuu jooksul välja makstud lisatasu kogusumma. Riigikohus

on varasemas praktikas tunnustanud töötajale makstud eritasu tagasinõudmist juhul, kui selles

on eraldi kokku lepitud või selline õigus tuleneb seadusest (14. märtsi 2005. aasta otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-14-05, p 12). Sama otsuse p-s 10 on märgitud, et juhul kui töötaja peab

kohustuse täitmise eest makstud eritasu tagastama või muul viisil tööandjale leppetrahvi

maksma, tuleb vaidluse lahendamisel lähtuda tsiviilõiguse üldistest reeglitest. Sellest järeldab

kohus, et nii tasu tagastamise kui ka leppetrahvi nõue moodustavad kokku tervikliku

leppetrahvi nõude.

32. Hageja teise nõude summale ei ole kostja sisulisi vastuväiteid esitanud, vaid üksnes

tõdenud, et hageja peaks tõendama arvete edastamisega selles suuruses kahju tekkimise. Tasu

tagastamise nõue ei ole kahju hüvitamise nõue, mistõttu kohus kostja vastuväitega ei nõustu.

Kohus on seisukohal, et lisatasu tagastamise korras tuleb kostjalt välja mõista 1 905,26 eurot.

33. Kohus leiab, et ka koosmõjus esimese nõudega ei ole alust kahe nõude alusel välja

mõistetava summa vähendamiseks VÕS § 162 lg 1 alusel. Kohtu hinnangul on mõistlik, et

töölepingust tuleneva saladuse hoidmise kohustuse ja seadusest tuleneva lojaalsuskohustuse

rikkumise korral peab töötaja maksma töötajale tagasi rikutud kohustuse täitmise eest saadu ja

lisaks mõistlikus summas leppetrahvi. Seega saab kohus hageja teise nõude tervikuna

rahuldada.

34. Hageja kolmanda nõude õiguslik alus on VÕS § 113 lg 1 esimene lause, mis sätestab, et

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

Viivise määraks loetakse VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi sama seaduse §-s 94 sätestatud

intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Hageja nõuab viidatud määras viivist

ja kostja ei ole viivise määrale, perioodile ega arvestusele vastuväiteid esitanud. TLS § 84 lg 1

näeb ette, et töölepingu lõppemisega muutuvad kõik töösuhtest tulenevad nõuded

sissenõutavaks. Kohus tuvastas, et tööleping on hageja kehtiva ülesütlemisavalduse tulemusel

lõppenud 14. juunil 2013 ja viivist tuleb arvestada alates 15. juunist 2013 (kaasa arvatud).

Viivist saab hageja nõuda kahe esimese nõude summalt, milles kohus hagi rahuldab, st

summalt 2 205,26 eurot (=1 905,26 + 300). Kohtuotsuse tegemise päeva seisuga on hageja

viivise nõue 97,30 eurot järgmise arvutuse kohaselt:

Summa

Alates

Kuni

Päevi

Määr

Viivis

2 205,26

15.06.2013

30.06.2013

8,75%

8,46

1.07.2013

20.12.2013

8,50%

88,84

Kokku

97,30

Hageja esimese ja teise nõude summalt 2 205,26 eurot on põhjendatud viivise edasiulatuv

väljamõistmine.

35. TsMS § 238 lg-te 5 ja 1 alusel jätab kohus otsuse tegemisel arvestamata kriminaalasjaga

nr 13230108578 seotud dokumendid (TVK tlk 5–7, 27–29 ja 84), XXX e-kirja väljatrükk

koos selle lisadega (TVK tlk 16-21), puhkuseavalduse (TVK tlk 50) ning kirjavahetuse (TVK

tlk 61–67, 72–76 ja 85–86), sest neist ei nähtu asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud.

2-13-48064

9 (9)

36. Tsiviilasja hind on TsMS § 124 lg 1, § 133 lg-te 1 ja 2 ning § 134 lg 1 alusel hageja

nõuetelt 4 126,34 eurot ja kostja nõuetelt 1 800 eurot.

37. Hageja nõuete läbivaatamisega seotud menetluskulud jaotab kohus vastavalt hageja

põhinõuete rahuldamise osale. Kokku nõudis hageja kahe põhinõudega 3 705,26 euro

(= 1 905,26 + 1 800) maksmist, millest kohus rahuldab 60% ( ≈ 2 205,26 / 3 705,26). TsMS

§ 163 lg 1 järgi jääb hageja nõuete osas 60% mõlema poole menetluskuludest kostja kanda ja

40% hageja kanda. Kostja hagi menetlemisega seotud menetluskulud jäävad kõik TsMS § 162

lg 1 alusel kostja kanda.

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

kohtunik