2-11-30865/23 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Marget Henriksen

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. detsember 2013.a Tallinnas kohtukantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-11-30865

Tsiviilasi

Swedbank Liising AS hagi XXXOÜ, XXX ja XXX

vastu võlgnevuse nõudes

Tsiviilasja hind

23 086,43 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Swedbank Liising AS (registrikood 10434248;

asukoht: Liivalaia 8, 15039 Tallinn);

Hageja

esindaja

Kerli

Küünemäe

(e-post:

kerly.kuunemae@swedbank.ee )

Kostja XXX (isikukood: XXX; viibib XXX)

Kostja eestkostja: XXX(isikukood: XXX, elukoht

XXX; e-post: XXX)

Menetluse liik

RESOLUTSIOON

17.10.2013 toimunud kohtuistungil

1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. Jätta rahuldamata hageja nõue 10 234,06 euro (kümme tuhat kakssada

kolmkümmend neli eurot ja 06 senti) ulatuses.

3. Välja mõista kostjalt XXX hageja Swedbank Liising AS kasuks võlgnevus 12

852,37 (kaksteist tuhat kaheksasada viiskümmend kaks eurot ja 37 senti) eurot.

4. Välja mõista kostjalt XXX hageja Swedbank Liising AS kasuks viivised

protsendina põhinõudest alates hagi esitamisest (04.07.2011) kuni põhinõude (12

450,45 eurot) täitmiseni määras (0,25% päevas).

Menetluskulude jaotus

Jätta menetluskulud 55,67 % ulatuses kostja ning 44,33 % ulatuses hageja kanda.

Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva

jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule

asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Ringkonnakohus võib kaebust menetleda kirjalikus

menetluses, kui ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse

koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

Menetluse käik

Swedbank Liising AS esitas 04.07.2011 Harju Maakohtule hagiavalduse XXXOÜ, XXX ja

XXX vastu, milles palus XXXOÜ-lt, XXXja XXX solidaarselt Swedbank Liising AS kasuks

välja mõista 23 086,43 eurot ning viivise protsendina põhinõudelt (23 086,43 eurot) alates hagi

esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingu nr XXX punktis 5.1. sätestatud määras

(0,25%). Harju Maakohtu 29.05.2013 määrusega lõpetati menetlus Swedbank Liising AS hagis

XXXOÜ vastu. Harju Maakohtu 16.12.2013 määrusega kinnitas kohus Swedbank Liising AS

ja XXXvahel sõlmitud kompromissi ja lõpetas menetluse Swedbank Liising AS hagis

XXXvastu.

Hageja nõue ja põhjendused

Hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid Swedbank Liising AS (endise ärinimega AS-i Hansa Liising

Eesti) ja OÜ XXX02.03.2007 liisingulepingu nr XXX, mille esemeks oli teleskooplaadur

Manitou MT 1740 SLT, ehitusaasta: 2007. Liisinguvõtja rikkus liisingulepingust tulenevaid

kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata põhiosa- ja intressimaksed ning kindlustusmaksed.

Hageja saatis liisinguvõtjale 06.03.2009 teatise, milles teavitas liisinguvõtjat tekkinud

võlgnevusest ning hageja õigusest leping üles öelda juhul, kui liisinguvõtja ei tasu võlgnevust

täiendava tähtaja jooksul. Liisinguvõtja võlgnevust ei kustutanud. 07.08.2009 sõlmisid hageja

ja liisinguvõtja kokkuleppe nr XXX, mille p 1 kohaselt lepiti kokku liisingulepingu

ennetähtaegses lõpetamises, lisaks kohustus liisinguvõtja vara tagastama 5 päeva jooksul alates

kokkuleppe sõlmimisest.

Hageja lepingust tulenev nõue liisinguvõtja vastu oli 46 135,32 eurot, mis koosneb vara

jääkmaksumusest summas 41 219,26 eurot, debitoorsest võlgnevusest summas 4146,27 eurot,

viivismaksete võlgnevusest summas 401,92 eurot, kindlustusmaksete võlgnevusest summas

99,77 eurot ning vara realiseerimisega seotud kuludest kokku summas 268,10 eurot. Vara

realiseeriti hinnaga 23 000 eurot (käibemaksuta). Pärast lepingu ennetähtaegset lõpetamist

tasus liisinguvõtja hagejale 48,89 eurot. Juhindudes eeltoodust kohustus liisinguvõtja hagejale

hüvitama 46 135,32- 23 000- 48,89= 23 086,43 eurot.

02.03.2007 sõlmisid hageja ja XXX lepingust tuleneva rahalise kohustuse tagamiseks

käenduslepingu nr XXX, mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada solidaarselt

liisinguvõtjaga lepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohane ja täielik täitmine.

Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja solidaarselt liisinguvõtjaga võlgnetava rahalise

kohustuse, kuid mitte rohkem kui 93 965,67 euro tasumise eest. Hagiavalduse esitamise päeva

seisuga ei ole kostja võlgnevust hagejale tasunud. Tulenevalt eeltoodust on kostjal kohustus

hüvitada hagejale 23 086,43 eurot.

Kostja vastuväited

Hagiavaldusele esitatud vastusest nähtuvalt vaidleb kostja hagile vastu. Kostja ei nõustu hageja

käsitlusega põhivõlgnevuse ja viiviste väljatoomisel ning leiab, et hageja ei ole oma nõudeid

tõendanud. Selgusetuks jääb, millistest andmetest lähtudes hageja on põhivõlgnevuse ja viiviste

arvestamisel lähtunud. Tõendamata on liisingulepingu eseme valduse üleandmise aeg. Samuti

ei ole hageja tõendanud, et liisingeseme väärtus oleks vara tagastamisel kindlaks määratud või,

et vara oleks müüdud turuväärtust arvestades. Ka ei ole hageja esitanud tõendeid selle kohta,

missugused konkreetsed kulud ja kui suures ulatuses on liisingueseme realiseerimisest saadud

rahast kantud. Liisingueseme võõrandamise hinnariski panemist üksnes liisinguvõtja kanda on

tulenevalt Riigikohtu lahenditest lubamatu, kuna viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi.

Kostja vaidleb vastu hageja viivisenõudele, kuna peale liisingulepingu lõpetamist ei ole pooled

kokku leppinud viivise maksmises, samuti jääb selgusetuks viiviste arvestamine hageja poolt.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud TsMS § 232 lg-st 1 tulenevalt

tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma

siseveendumuse kohaselt, et hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub seega osalisele

rahuldamisele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse

poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et

pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata

või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja

milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi rajab kohus otsuse üksnes

asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kohus jätab arvestamata TsMS § 238 lg 1 p 1 ja lg 5 alusel

tõendiga I kd tl 39-45, 114-116, 157, 160, 163, kuna tegemist on hageja poolt korduvalt

tsiviilasjas esitatud tõenditega vaidluses XXXvastu.

Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes:

1. hageja ja OÜ XXXsõlmisid 02.03.2007 liisingulepingu nr XXX, mille esemeks oli

teleskooplaadur Manitou MT 1740 SLT, ehitusaasta: 2007 (I kd tl 7-17);

2. 12.03.2007 sai liisinguvõtja liisingueseme enda valdusesse (I kd tl 18);

3. 02.03.2007 sõlmisid hageja ja XXX liisingulepingust tuleneva rahalise kohustuse

tagamiseks käenduslepingu nr XXX, mille alusel võttis kostja endale kohustuse

tagada solidaarselt liisinguvõtjaga lepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste

kohane ja täielik täitmine. Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja solidaarselt

liisinguvõtjaga võlgnetava rahalise kohustuse, kuid mitte rohkem kui 93 965,67 euro

tasumise eest (I kd tl 46-47);

4. liisinguvõtja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata

põhiosa- ja intressimaksed 4146,27 eurot (I kd tl 19-22, 37, II kd tl 12-17) ning

kindlustusmaksed summas 99,77 eurot (I kd tl 26-29, 37);

5. hageja saatis liisinguvõtjale ja kostjale 06.03.2009 teatise, milles teavitas tekkinud

võlgnevusest (I kd tl 30, 48). Hageja palus võlgnevuse tasuda 14 päeva jooksul alates

teatise kättesaamisest (I kd tl 30). Liisinguvõtja sai teatise kätte 09.03.2009 (I kd tl

31);

6. hageja ja liisinguvõtja sõlmisid 07.08.2009 lisakokkuleppe nr XXX, mille kohaselt

pooled leppisid kokku liisingulepingu ennetähtaegses lõpetamises ning liisinguvõtja

kohustus vara tagastama hagejale 5. päeva jooksul alates kokkuleppe sõlmimisest (I

kd tl 32);

7. kostja tagastas hagejale vara 19.08.2009 (II kd tl 10);

8. vara realiseeriti 16.11.2009 hinnaga 23 000 eurot (km-ta, I kd tl 33-34, 145-146, II

kd tl 18);

9. 20.01.2010 teatas hageja liisinguvõtjale ja kostjale, et vara võõrandamisest saadud

summad ei katnud liisingulepingust tulenevat võlgnevust, hageja andis täiendava

tähtaja kuni 14 päeva alates teatise kättesaamisest võlgnevuse tasumiseks (I kd tl 38,

49).

Kuna kumbki pool ei ole selles osas teise poole väiteid vaidlustanud, loeb kohus nimetatud

faktilised asjaolud tõendatuks TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel ja esitatud dokumentaalsete

tõenditega.

Poolte vahel on vaidlus järgmistes asjaoludes: kas hageja on tõendanud põhinõude,

intressinõude ja viivisenõude kujunemist ja suurust; kas hageja on tõendanud, et vara müük

toimus 23 000 euro eest; vara turuväärtuse üle; kas hageja on tõendanud vara müügiga

seonduvat kulutuste hüvitamise nõuet.

Kohtu hinnangul on esitatud hagi lubatud ja õiguslikult põhjendatud. Kohustus tuleneb

lepingutest. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või

seadusele. VÕS § 361 kohaselt kohustub liisingulepinguga liisinguandja omandama

liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja

kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu.

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on poolte vahel vaidlus hageja ja OÜ XXXvahel sõlmitud

liisingulepingust tulenevas võlgnevuses. Kohus on tuvastanud ning poolte vahel puudub

vaidlus, et hageja ja OÜ XXXsõlmisid 02.03.2007 liisingulepingu nr XXX, mille esemeks oli

teleskooplaadur Manitou MT 1740 SLT, ehitusaasta: 2007 (I kd tl 7-11) ning mille eest OÜ

XXXkohustus tasuma osamaksetega maksegraafiku alusel (I kd tl 12). Liisingulepingule

kohaldatakse lepingu üldtingimusi (I kd tl 13-17). Lisaks kohustus liisinguvõtja sõlmima vara

vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu, tasuma kindlustusmakseid ja tagama

kindlustuslepingute ja katkematu kindlustuskaitse olemasolu ning nõuetekohase täitmise (I kd

tl 9-10, 15).

VÕS § 142 lg 1-3 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku

(põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusega

võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui

kohustus on piisavalt määratletav. Käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti

võib see olla seotud muu tingimusega. VÕS § 145 lg 1 ja 2 kohaselt kohustuse rikkumise korral

vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole

ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu

rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka

kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning

kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude

hüvitamise eest.

Kohus on tuvastanud ja poolte vahel puudub vaidlus, et 02.03.2007 sõlmisid hageja ja kostja

liisingulepingust tuleneva rahalise kohustuse tagamiseks käenduslepingu nr XXX, mille alusel

võttis kostja endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga lepingust tulenevate

liisinguvõtja kohustuste kohane ja täielik täitmine. Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja

solidaarselt liisinguvõtjaga võlgnetava rahalise kohustuse, kuid mitte rohkem kui 93 965,67

euro tasumise eest (I kd tl 46-47).

Kohus on antud tsiviilasjas esitatud tõendite alusel tuvastanud, et lepingu üldtingimuste punkti

1.3 kohaselt kohustus liisinguvõtja tasuma hagejale liisinguvara kasutamise eest lepingus

sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule (I kd tl 13).

Üldtingimuste punkti 6.3. kohaselt kohustus kindlustusmakseid ja muid kindlustusega seotud

kulutusi tasuma liisinguvõtja. Punkti 6.3.2. kohaselt kohustus liisinguvõtja tasuma

kindlustusmaksete tasumata jätmise tagajärjel ning muudel alustel kindlustusest tulenevad

kulud ja/või kahjud (sh kindlustusandjate regressnõuded). Kui vastavad kulud ja/või kahjud on

kandnud hageja, kohustus liisinguvõtja hagejale vastavad summad hüvitama hageja poolt

nimetatud tähtajaks ja korras (I kd tl 15).

Kohtule tsiviilasja materjalidest nähtuvalt puudub poolte vahel vaidlus asjaolus, et liisinguvõtja

rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata lepingu põhiosa- ja

intressimaksed ning liikluskindlustuse maksed.

VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine

või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Õiguskaitsevahendid kohustuse

rikkumise eest on sätestatud VÕS §-s 101. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 4 alusel võib võlgniku poolt

kohustuse rikkumise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult kohustuse täitmist ja lepingu üles

öelda. Kohus on seisukohal, et antud juhul on tegemist kestvuslepinguga. Tsiviilasja

materjalidest nähtuvalt saatis hageja liisinguvõtjale ja kostjale 06.03.2009 teatise (I kd tl 30,

48), milles teavitas liisinguvõtjat tekkinud võlgnevusest. Hageja palus liisinguvõtjal

võlgnevuse tasuda, andes selleks täiendava tähtaja kuni 14 päeva alates teatise kättesaamisest.

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on liisinguvõtja teatise kätte saanud 09.03.2009 (I kd tl 31),

kuid võlgnevust tähtaegselt ei tasunud.

Kohtule nähtuvalt sõlmisid 07.08.2009 hageja ja liisinguvõtja kokkuleppe nr XXX, mille p 1

kohaselt lepiti kokku liisingulepingu ennetähtaegses lõpetamises, lisaks kohustus liisinguvõtja

vara tagastama 5 päeva jooksul alates kokkulepe sõlmimisest. Kokkuleppe p 2 kohaselt kuulus

liisinguese peale tagastamist liisinguandja poolt võõrandamisele. Juhul, kui vara

võõrandamisest saadud summa on väiksem, kui liisinguandjale tema poolt liisingueseme

omandamisel tehtud kulutuste hüvitamata osa (s.h tasumata intressimaksed) ja vara valduse

ülevõtmisega, hoidmisega ja müügikõlbulikuks seadmisega ning muude vara võõrandamisega

kaasnevate kulutuste kogusumma, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale

nimetatud summade vahe vastavalt liisinguandja poolt esitatavale teatisele. Kokkuleppe p 3

kohaselt kehtib liisinguvõtja p 2 kohustus kahju hüvitamise kohta kuni vastava summa

laekumiseni liisinguandjale (I kd tl 32).

Seega ei lõpetatud liisingulepingut mitte ülesütlemisega vaid lepingu lõpetamisega poolte

kokkuleppel.

Hageja lepingust tulenev nõue liisinguvõtja vastu oli 46 135,32 eurot, mis koosneb vara

jääkmaksumusest summas 41 219,26 eurot, debitoorsest võlgnevusest summas 4146,27 eurot,

viivismaksete võlgnevusest summas 401,92 eurot, kindlustusmaksete võlgnevusest summas

99,77 eurot ning vara realiseerimisega seotud kuludest kokku summas 268,10 eurot. Vara

realiseeriti hinnaga 23 000 eurot (käibemaksuta). Pärast lepingu ennetähtaegset lõpetamist

tasus liisinguvõtja hagejale 48,89 eurot. Juhindudes eeltoodust on liisinguvõtja nõue kostja

vastu 23 086,43 eurot (46 135,32- 23 000- 48,89= 23 086,43). Kohtu hinnangul on hageja

arvutuskäik kooskõlas VÕS § 367 lg-ga 3.

Kohus on seisukohal, et kostja suhtes võiks hagi rahuldamisele kuuluda hageja ja liisinguvõtja

vahel sõlmitud 07.08.2009 lepingu lõpetamise lisakokkuleppe (I kd tl 32) p 1 alusel ning kostja

suhtes põhjusel, et kostja käendas hageja ja liisinguvõtja vahel sõlmitud liisingulepingust

tulenevaid kohustusi. Seega kontrollib kohus, kas hageja ja liisinguvõtja vahel sõlmitud

lisakokkuleppe p-d 1-3 kohalduvad. Kohus leiab, et tegemist on tüüptingimustega VÕS § 35 lg

1 alt 2 alusel. Lepingupooled (hageja ja liisinguvõtja) ei ole vastavat punkti eraldi läbi rääkinud

ja hageja kasutas tingimust OÜ XXXsuhtes. Hageja ei ole kohtu ette toonud selliseid

asjaolusid, mille alusel saaks kohus järeldusele jõuda, et vastav tingimus räägiti eraldi läbi ja

OÜ-l XXXoli reaalselt võimalik tingimuse sisu mõjutada.

Kostja on asunud seisukohale, et lubamatu on kokkulepe, mille kohaselt pannakse kogu vara

võõrandamise risk kostja kanda.

Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-33-08 asunud seisukohale, et lubatuks ei saa pidada

kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise

hinnariski ainuüksi

liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Kuna lisakokkuleppe p 2

kohaselt lähtutakse vara võõrandamisest saadud summast, sõltumata hinnast ning sellest kuidas

võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestab, võimaldab see oluliselt kahjustada teise

poole huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt liisinguandja

otsustada. Selliselt vastab see tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p-le 5, kuna liisingulepingut

rikkunud liisinguvõtjalt võetakse sisuliselt võimalus tõendada tüüptingimuste kasutaja tegelike

kulude suurust. Sellise tüüptingimuse ebamõistlikku kahjustatavust eeldatakse VÕS § 44

kohaselt ka mõlemapoolselt majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul. Lähtudes

VÕS § 39 lg-st 2 ja § 42 lg-st 1 on lisakokkuleppe p 2 tühine ning selle asemel tuleb VÕS § 41

kohaselt lähtuda VÕS §-s 367 sätestatust.

Lisaks märgib kohus, et lisakokkuleppe p 2 tingimustega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest

põhimõttest. Käesoleval juhul tuleneb seaduse oluline põhimõte VÕS §-st 367, mille kohaselt

tuleb liisingulepingu lõpetamisel lähtuda liisinguvõtja poolt hüvitamisele kuuluvate summade

määratlemisel liisingueseme väärtusest ja mitte sellest, millise summa eest otsustab

liisinguandja liisingueseme võõrandada. Käesoleva kokkuleppega soovis liisinguandja panna

liisinguvõtjale kõik liisingueseme võõrandamisega ning müügieduga seotud riskid, kusjuures

liisinguvõtja pidi kokkuleppe kohaselt etteulatuvalt nõustuma sellega, et tema poolt

hüvitamisele kuuluvate nõuete määratlemisel lähtutakse müügihinnast isegi siis, kui

liisinguandja ei tee liisingueseme müümisel vajalikku pingutust või otsustab liisingueseme

müümisel teha põhjendamatuid allahindlusi. Riskid, mida liisinguandja liisinguvõtja kanda

panna soovis, kuuluvad seaduse kohaselt liisinguandja ja mitte liisinguvõtja mõjusfääri.

Seaduse oluliseks põhimõtteks tuleb pidada seda, et liisingulepingu lõppemisel liisinguvõtja

poolt hüvitamisele kuuluvate summade määratlemisel tuleb lähtuda mingist objektiivsest

suurusest (liisingueseme väärtusest selle tagastamise ajal), mitte aga liisinguandja tegevusest

ning liisinguandja suvaotsustest. Käesolevas otsuse osas hindab kohus kokkuleppe kui sellise

kehtivust ning kokkuleppe hindamisel ei saa arvesse võtta seda, milline oli liisinguandja

tegevus eseme võõrandamisel. Nendel põhjustel leiab kohus, et vastava tingimusega kalduti

kõrvale seaduse olulisest põhimõttest ning vastav kokkulepe viis liisinguandja ja liisinguvõtja

õiguste ja kohustuste tasakaalu olulisel määral liisinguvõtja kahjuks tasakaalust välja, mistõttu

ei saa vastav kokkulepe kehtida. Kuigi VÕS § 44 näeb ette üksnes eelduse, et

majandustegevuse raames tegutseva liisinguvõtja suhtes on vastav tüüptingimus tühine, ei ole

hageja käesoleva tsiviilasja raames kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et

esinevad mingid erilised asjaolud, miks vastav, seaduses sätestatud eeldus konkreetse

liisinguvõtja suhtes kehtima ei peaks. Lisakokkuleppe p 2 sätestatud tingimus ei puuduta

lepingu põhilist eset ega hinna ja üleantu väärtuse suhet. Vastava tingimusega jäetakse

võõrandamisega seotud riskid liisinguvõtja kanda ja määratakse, et liisinguvõtja peab kandma

kõik kulud, mille tegemist liisinguandja põhjendatuks peab. Seaduse kohaselt tuleb aga

arvestada liisingueseme väärtust tagastamise ajal, võõrandamise riski kannab liisinguandja ja

liisinguandja saab nõuda liisinguvõtjalt üksnes neid kulutusi, mida saab objektiivselt vajalikuks

pidada. VÕS § 367 on mõeldud nende olukordade jaoks, kui liisinguleping öeldakse üles, kuid

käesoleval juhul lõpetati liisingulepingud poolte kokkuleppel, siiski kuulub kohtu hinnangul

VÕS § 367 kohaldamisele analoogia korras, sest seaduses ei ole regulatsiooni, mis reguleeriks

täpselt seda olukorda, kui liisinguleping lõpetatakse poolte kokkuleppel ning pooled ei sõlmi

kehtivat kokkulepet selle kohta, kes liisingulepingu pooltest kellele mida hüvitama peab.

Lisaks konkreetset õigussuhet reguleeriva sätte puudumisele õigustab analoogia kohaldamist ka

see, et VÕS § 367 reguleerib sarnast õigussuhet. Juhul, kui pooled lepingu ülesütlemise asemel

lõpetavad liisingulepingu poolte kokkuleppel, kuid ei sõlmi samas kehtivat hüvitiste maksmise

kokkulepet, tuleb hüvitise osas analoogia korras kohaldada seda regulatsiooni, mis kohalduks

siis, kui üks lepingupooltest lepingu üles ütleks.

Eespool asus kohus seisukohale, et käesoleval juhul tuleb kohaldada VÕS §-i 367. VÕS § 367

lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale

kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme

ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba

tasutud liisingumaksetega. Vastavalt VÕS § 367 lg 3, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu

ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste

hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale

tagastamise hetkel (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-33-08, nr 3-2-1-77-08). Tsiviilasja

materjalidest nähtuvalt liisingueseme tagastamisel liisingueseme väärtust kindlaks ei määratud.

Liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 järgi ei ole siiski hageja poolt

väidetud liisingueseme müük, oluline on vaid selle väärtus. Tsiviilasjas tuleb kindlaks teha,

milline oli sõidukite väärtus hagejale tagastamise ajal. Eseme väärtuseks loetakse TsÜS § 65

alusel selle harilik väärtus, mis on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind).

Kostja on esitanud vastuväite vara turuväärtusele ning on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud

liisingeseme väärtuse kindlaksmääramist vara tagastamise hetkel, samuti ei ole hageja

tõendanud, et vara oleks müüdud turuväärtust arvestades. Samas märgib kohus, et kostja ei ole

TsMS § 230 lg 1 kohaselt esitanud oma vastuväite tõendamiseks tõendeid, (millest nähtuks, et

hageja on vara võõrandanud turuväärtusest madalama hinnaga).

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt suunati vara müüki 27.08.2009, esmaseks soovituslikuks

müügihinnaks olnud 520 000 krooni s.o 33 234,06 eurot km-ta (I kd tl 146, 148-154). Hinda

alandati 29.09.2009 468 000 kroonini s.o 29 910,65 euroni ja järgmine hinnaalandus toimus

03.11.2009 421 000 kroonini s.o 26 906,80 euroni, misjärel sõiduk osteti hinnaga 23 000 eurot

(I kd tl 155-156, 158-159, 161-162, 164, 145, 33-34). Liisingueseme müügiprotseduuri

teabeleht koos hinnaalanduse teadetega on kostjale edastatud (I kd tl 144, 158, 161, 164),

eelnimetatu üle vaidlus poolte vahel puudub. Hageja on seisukohal, et võõrandamishind oli

konkreetse eseme turuhind võõrandamise ajal, 2009 turusituatsioon augustis oli suundumas

MASU suunas, mil sellise spetsiifilise sõiduki müümine oli ilmselgelt raskendatud. Nimetatud

sõiduki sihtotstarve on kasutamiseks valdavalt ehitusel, kuid 2009 vähenes oluliselt

ehitustegevus ja sellise sõiduki vajadus oli turul langenud. Seega sai varale määratud

optimaalne hind. Lisaks on hageja esitanud kohtule tõendina väljavõtte internetiportaalist

www.auto24.ee 2009 samal ajal müügis olnud sarnaste sõidukite kohta (I kd tl 147). Siinkohal

on hageja hinnangul oluline veel ka asjaolu, et müügikuulutustel märgitud hind ei näita tehingu

hinda, mis võib olla veel 5-10% madalam.

Kohus on seisukohal, et hageja poolt tõendina esitatud www.auto24.ee väljavõttest (I kd tl 147)

ei nähtu üheselt võrreldavaid sõidukeid. Tegemist on erinevate ehitusaastate, mootori kubatuuri

ja mudelitega. Kohtule jääb selgusetuks, kas tegemist on hindadega, mis on müügikuulutuses

koos käibemaksuga või mitte. Seega ei ole võimalik esitatud tõendi alusel vaidlusaluse vara

turuväärtust hinnata.

Kohus märgib, et hageja poolt on tõendamata asjaolu, mille kohaselt tegelik võõrandamise hind

vastab sõiduki turuväärtusele selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Hageja ei ole usutavaks

muutnud, et ta tegi piisava pingutuse selleks, et saada liisinguesemete müügist turuhinnale

vastavat hinda. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja tellinud liisinguesemete müügi

äriühingult, kelle igapäevane majandustegevus oli sõidukite müümine. Kohtu hinnangul

sõidukite turuväärtuse tõendamiseks ainuüksi sõidukite faktilise müügihinna tõendamisest ei

piisa. Väärtuse tõendamiseks ei piisa ka sellest, kui hageja väidab, et ta tellis müügiteenuse

äriühingult (Balti Realiseerimiskeskus OÜ), kes sõidukite müügiga tegeleb. Käesoleva

tsiviilasja raames ei ole hageja toonud kohtu ette selliseid asjaolusid, mille alusel saaks kohus

jõuda veendumusele, et hageja või isik, kelle kaudu hageja sõidukeid realiseeris, oleks teinud

piisava pingutuse selleks, et järeldada, et müügihind, millega sõidukid müüdi, ei saanud olla

turuväärtusest madalam. Hageja ei ole esitanud piisavat kirjeldust sellest, kuidas sõidukeid

müüdi. Kohus märgib, et hageja ei ole kohtule usutavaks muutnud seda, et kasutatud sõiduki

müümisel on nimetatud periood sedavõrd pikk, et järeldada, et mingi konkreetne hind on

lootusetult kõrge ning algselt määratud müügihind oli turuväärtusest kõrgem. Hinnates kõiki

tõendeid kogumis asub kohus seisukohale, et hageja poolt müügiprotsessi osas esitatud väited

ja tõendid ei anna alust järeldada, et hind, millega konkreetses müügiprotsessis sõidukid müüdi,

oli selline, mille alusel saaks järeldada, et sõidukite turuväärtused sellele vastasid.

Kohus on seisukohal, et antud juhul tuleb võtta konkreetse liisingueseme sõiduki määramisel

aluseks hageja poolt määratud esmane müügihind, mis eelduslikult oligi sõiduki turuhinnaks

tollel ajahetkel. Hageja poolt esitatud selgitustest nähtuvalt juhinduti esialgse hinna määramisel

turu keskmisest pakkumisest ja koostööpartneri hinnangust (BRC), seega tuleb pidada

väärtuseks sõiduki tagastamisel selle esmane müügihind ehk 33 234,06 eurot km-ta (I kd tl 146,

148-154).

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on liisingulepingust tulenev vara jääkmaksumus peale

lepingu lõpetamist 41 219,26 eurot km-ta. Seega juhindudes VÕS § 367 on vara

soetusmaksumuse tasumata osa peale vara realiseerimist 41 219,26- 33 234,06- 48,89 (pärast

lepingu ennetähtaegset lõpetamist liisinguvõtja poolt tasutud summa) = 7936,31 eurot (km-ta).

Kohus on seisukohal, et hageja arvestuskäik debitoorse võlgnevuse osas 4146,27 eurot on

põhjendatud ja kuulub kostjalt väljamõistmisele.

Hageja nõue kindlustusmakse väljamõistmiseks kuulub kohtu hinnangul rahuldamisele.

Lepingu kohaselt oli liisinguvõtja kohustuseks tasuda kindlustusmakseid. Kuna kostja

kohustuse on täitnud hageja, peab kostja kindlustusmakse hagejale hüvitama. VÕS § 78 lg 4

kohaselt võib kohustuse täitnud kolmas isik esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud

kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku

vahelistest suhetest, muuhulgas alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Kohus

leiab, et kuivõrd liisinguvõtjal oli liisingulepingust tulenevalt kohustus tagada kindlustuskaitse,

vastutab liisinguvõtja tasumise eest 99,77euro ulatuses. Kohus leiab, et hageja kindlustusmakse

nõue on põhjendatud.

Hageja palub kostjalt välja mõista vara realiseerimisega seotud kulud. Kostja nimetatud nõuet

ei tunnista. Kohus on seisukohal, et vara realiseerimisel on müüdava vara parkimistasu

õigustatud kuluks. Hageja on krediidiasutusena õigustatud liisinguesemete võõrandamiseks

tegema koostööd vastavate teenusepakkujatega. Sõidukite müügiga kaasnev hoiu-/

parkimistasu on iseenesest põhjendatud kululiik. Hageja on esitanud tõendid, et vastavad kulud

tekkisid ja et need on hageja poolt tasutud (I kd tl 35-36). Parkimisteenuse tasu suurus mõistlik

ja põhjendatud summas 268,10 eurot, seega on hageja VÕS § 367 lg 4 alusel õigustatud kostjalt

nõudma vara müügiga seoses tekkinud hoiu-/parkimistasu kulu 268,10 eurot.

Kostja on esitanud vastuväite ka viivise väljamõistmise ja arvestamise kohta.

VÕS § 113 lg 1 alusel rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda

võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Liisingulepingu põhitingimuste p 5.1 kohaselt on viivisemääraks 0,25% päevas (I kd tl 8).

Antud juhul puudub vaidlus asjaolus, et võlgnik rikkus maksekohustust. Hageja viivisenõude

arvestuskäik viivisemääras 0,25% võlgnetavalt summalt päevas (I kd tl 23-25, II kd tl 11) on

kohtu arvestuse kohaselt korrektne. VÕS § 145 lg-st 2 tulenevalt vastutab käendaja käendatava

kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede,

eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise eest. Kohus, arvestades, et tegemist on tavapärase

lepingu rikkumisele järgneva õiguskaitsevahendi kohaldamise õigusega asub seisukohale, et

hageja viivisenõue on 401,92 euro osas põhjendatud.

Hageja palub välja mõista viivise protsendina põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni

põhinõude täitmiseni liisingulepingu punktis 5.1 sätestatud määras (0,25% päevas). TsMS §

367 kohaselt võib viivise nõude hagiavalduses esitada selliselt, et nõutakse viivise, mis ei ole

hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist mitte summaliselt, vaid

täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist

nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi

protsendina põhinõudest.

Asja materjalidega on tõendatud ning kohus peab põhjendatuks välja mõista kostjalt võlgnevus

summas 12 852,37 eurot (46 135,32-33 234,06-48,89) ning viivise protsendina põhinõudelt

(summalt 12 450,45 eurot) alates hagi esitamisest (04.07.2011) kuni põhinõude täitmiseni

liisingulepingu punktis 5.1 sätestatud määras (0,25% päevas).

Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine

Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on

tsiviilasja hind hagihind, TsMS § 122 lg 2 sätestatust, mille kohaselt on hagihind hagiasjas

hagis taotletu harilik väärtus ja TsMS § 124 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt raha maksmisele

suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga, seega antud juhul 23 086,43

eurot.

Menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude

jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma.

Vajaduse

korral

määrab

kohus

kindlaks

menetluskulude

proportsionaalse

jaotuse

menetlusosaliste vahel.

TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et kuivõrd kohus

rahuldas hagi osaliselt, aga tunduvalt üle poole nõudest, ei oleks õiglane jätta menetluskulusid

poolte kanda võrdsetes osades. Seetõttu tuleb menetluskulud jätta 55,67 % ulatuses kostja ning

44,33 % ulatuses hageja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marget Henriksen

kohtunik