3-12-75/80 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Oliver Kask, Viive Ligi ja Silvia Truman

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. detsember 2013. a, Tallinn

Haldusasja number

3-12-75

Haldusasi

A J kaebus Keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla regioo-

ni 21.09.2011 korralduse nr HJR 1-15/11/735 tühista-

miseks

Menetlusosalised

Kaebaja – A J

Vastustaja – Keskkonnamet

Kolmas isik – Kehtna vald

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 12. detsembri 2012. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

A J apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta A J apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 12. detsembri 2012.

a otsus kohtuasjas nr 3-12-75 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 17.01.2014, välja arvatud

HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoime-

tamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebu-

se läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS

§ 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Rii-

gikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlus-

tähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-12-75

2(16)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla regiooni 21.09.2011 korraldusega nr HJR 1-

15/11/735 väljastati Valtu Spordimajale (riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste riiklik regist-

rinumber xxxxxxxxxxxx) vee erikasutusluba nr xxxxxxxxxxxxx Kehtna vallas Paluküla küla

kinnistul katastritunnusega xxxxxxxxx pinnavee võtmiseks keskkonnaregistrisse kandmata

tehisveekogust kunstlume tootmiseks ajavahemikul 01.10.2011 kuni 30.09.2016 (punkt 4.1).

Lisaks kehtestati nõuded veetaseme mõõtmiseks kaevudes, mis asuvad Raplamaal Kehtna

vallas Paluküla külas kinnistutel nr xxxxxx ja nr xxxxxx pinnaveevõtu alguses ja lõpus. Sama

korralduse p-ga 4.2 loeti Keskkonnaameti 20.09.2011 kiri nr HJR 7-6/10/43061-24 Harju-

Järva-Rapla regiooni 21.09.2011 korralduse nr HJR 1-15/11/735 motivatsiooni osaks. Veevõtt

lubati vee erikasutusloas lume tootmiseks I ja IV kvartalis mõlemas 750 m3 tingimusega, et

nädalas tohib võtta vett mitte rohkem kui 62,5 m3 ja ühel päeval võetav veekogus ei ületa 30

m3. Veearvestust tuleb pidada veemõõtja näitude alusel, fikseerides veevõtupäevikus vee-

mõõtja näidud ja võetava vee kogused kuude lõikes kuu alguses ja kuu lõpus. Veekogus koos

veemõõtja näitudega tuleb esitada seaduses kehtestatud korras ja mahus.

2. A J esitas 20.10.2011 Keskkonnaametile vaide Keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla re-

giooni korralduse nr HJR 1-15/11/735 tühistamiseks. A. J vaie tagastati 12.12.2011 Keskkon-

naameti otsusega nr 1-4.1/11/458 haldusmenetluse seaduse (HMS) § 79 lg 1 p 1 alusel vaide

esitamise õiguse puudumise tõttu.

3. A. J esitas 11.01.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti Harju-Järva-

Rapla regiooni 21.09.2011 korralduse nr HJR 1-15/11/735 tühistamiseks. Kaebuse põhjendu-

sed olid järgmised.

Kaebaja on planeeringuala naaberkrundi xxxxxxxx maaüksuse omanik (katastritunnus nr

xxxxxxxxxx). Vaidlustatud korralduse alusel toimub kavandatud tegevus Kõnnumaa maasti-

kukaitseala piiranguvööndis. Vastavalt looduskaitseseaduse (LKS) § 31 lg 2 p-le 2 on kaitse-

ala piiranguvööndis keelatud veetaseme ja kaldajoone muutmine, kui kaitse-eeskiri ei sätesta

teisiti. Kõnnumaa maastikukaitseala kaitse-eeskiri veetaseme muutmise võimalust ette ei näe.

Vee erikasutusloa väljaandmise korralduse alusel kavandatakse kunstlume tootmiseks vett

võtta tiigist, mida on 2004. a keskkonnamõju hindamise aruandes nimetatud ka tehisjärveks.

See toob kaasa veetaseme muutuse, mis vastavalt looduskaitseseadusele ei ole lubatud. Vee-

seaduse (VeeS) § 17 lg 2 käsitleb veetaseme alandamisena olemasoleva veetaseme langeta-

mist rohkem kui 0,3 m.

Kaebaja ei nõustu loa andja seisukohaga korralduse punktis 2.1., et detailplaneering on kinni-

tatud veetaseme olulise alanemise võimalusega. Paluküla puhke- ja spordikeskuse detailpla-

neeringu 2004. a keskkonnamõjude hindamise aruande (KMH; I kd tl 26-53) kohaselt on

kunstlume valmistamiseks vajalik vee erikasutusluba. KMH aruande järgi on tiigist veevõtt

vastuolus looduskaitseseadusega (KMH aruande valmimise ajal kaitstavate loodusobjektide

seadus).

Kõnnumaa maastikukaitseala kaitserežiimi muutmisest selle nõrgendamise suunas, nii et või-

maldataks tiigi süvendamist ja laiendamist, on Keskkonnaministeerium (13.01.2005 kiri

Kehtna Vallavalitsusele) keeldunud. Seega ei ole võimalik detailplaneeringu täiemahuline

elluviimine, kuna see eeldaks kaitseala kaitserežiimi nõrgendamist. Detailplaneering ega pla-

neeringule koostatud KMH aruanne ei käsitle kunstlume laialivedu ilmselt selle tõttu, et kesk-

konnamõju hindajale ei olnud selle koostamise ajal teada väärtuslikud poollooduslikud Natura

2000 elupaigad. KMH aruande koostaja leiab, et olemasolevast tiigist ei ole võimalik kunst-

lume tootmise jaoks vett võtta ning seetõttu käsitleti planeeringus ja keskkonnamõjude hin-

3-12-75

3(16)

damise aruandes tiigi laiendamist-süvendamist. VeeS § 9 lg 10 p 1 järgi keeldutakse vee eri-

kasutusloa andmisest, kui veevaru ei ole piisav.

Vee erikasutusloa toimikusse lisatud Keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla regiooni looduskait-

se juhtivspetsialist Tiina Nappi 17.12.2010 e-kiri (I kd, tl 54) käsitles Pirita jõeoru maastiku-

kaitsealal ja Nõmme-Mustamäe maastikukaitsealal toimuvat veevõttu. Nimetatud kohtades

võib veevõtu tulemusel veetase alaneda mõne cm võrra. Ühistes 31.03.2011 ja 12.07.2011

kirjades (I kd, tl 55-58 ja 59-62) juhtis kaebaja koos teistega tähelepanu, et Palukülas võib

veevõtt kunstlume tootmiseks kümneid kordi rohkem veetaset mõjutada. Kuna Palukülas on

tegemist teistsuguste tingimustega kui T. Nappi kirjas toodud näited, ei ole mainitud kiri käsit-

letav eksperthinnanguna Valtu Spordimaja poolt kavandatud tegevuse suhtes Palukülas. KMH

aruande järgi oli tiigis 2003. a 3500-5000 m3 vett. Kavandatava tegevuse käigus soovitakse

talve jooksul võtta kuni 1500 m3 vett. KMH aruande järgi oli 2003. a kevadel tiigi sügavus

1,5-1,8 m (suvel veel 50-60 cm madalam) ning talve jooksul poole tiigi vee kasutamine lange-

taks kunstlume tootmiseks tiigi veetaset ligikaudu 1 m võrra. Ka Keskkonnaameti korralduse

p-s 2.1 toodud hinnang näitab, et kunstlume tootmine muudaks tiigi veetaset. Mahuliselt ca

1/3 vee vähendamine võib viia veekogu põhjani külmumiseni, mis omakorda vaesustaks tiigi-

ga seotud elustikku.

Keskkonnaministri 26.03.2002 määruse nr 18 „Vee erikasutusloa ja ajutise vee erikasutusloa

andmise, muutmise ja kehtetuks tunnistamise kord, loa taotlemiseks vajalike materjalide loete-

lu ja loa vormid” (edaspidi ka määrus nr 18) § 16 lg 1 p 4 järgi lähtub vee erikasutusloa andja

KMH-st. Keskkonnaamet ignoreerib planeeringule koostatud KMH-d, selgitamata ja põhjen-

damata, miks. Tulenevalt HMS § 56 lg-st 1 ja § 56 lg-st 3 on Keskkonnaametil kohustus põh-

jendada, miks ta ei pea vajalikuks KMH käsitlust arvestada.

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 6 lg 2 p 18 järgi

on vee erikasutusloa üle otsustamisel eelhinnangu andmine kohustuslik ning selle andmisel

tuleb arvestada KeHJS § 6 lg-s 3 toodud kriteeriume. Keskkonnamõju eelhinnang seevastu ei

käsitle tiigi veetaseme alanemisega kaasnevaid mõjusid.

Kaebajal puudub vähimgi kindlus, et piirnormidest kinni peetaks, sest puudub kontrollimeh-

hanism, mis välistaks suurema päevase ja nädalase veevõtu kui loaga lubatud.

Loa andmise menetluses ei piiritletud piisava täpsusega kunstlume tootmise ja laialiveo asu-

kohta, käsitlemata on lume laialiveo tehnika ja tehnoloogia. Kavandatava tegevuse osaks ole-

va lume tootmise ja laialiveo asukoht on eri dokumentides erinev. Taotluses (I kd, tl 63-68) ei

ole kunstlume tootmise asukohta välja toodud. Vastavalt Ametlikes Teadannetes 14.10.2011

ilmunud teatele on vee erikasutusluba antud pinnaveevõtuks tehisveekogust katastriüksusel

29202:003:1502 ja kunstlume tootmiseks ja laialiveoks olemasolevatele suusaradadele katast-

riüksusel 29202:003:1501 Kehtna vallas Palukülas. Sama asukohakirjeldust on kasutatud taot-

luse avalikustamise teates. Keskkonnamõjude eelhinnangu p-dest 2 ja 6 ilmneb, et Keskkon-

naamet on käsitlenud tegevuse asukohana mitte suusaradu, nagu Ametlike Teadaannete teade-

tes, vaid Hiiemäe lõunakülge, kus suusaradu pole. Eelhinnangus mainitakse lume laotamise

kohana Paluküla Hiiemäe poollooduslikku Natura 2000 elupaika. Keskkonnamõju eelhinnan-

gus Natura 2000 poollooduslik elupaigatüüp asub Hiiemäe lõunaküljel, kus pole suusaradu.

Korralduse p 2.3 kohaselt annab vee erikasutusluba loa vaid pinnavee võtuks. See seisukoht

on vastuolus Ametlikes Teadannetes ilmunud teadetega, samuti on taotluse 1. leheküljel mär-

gitud vee erikasutamise eesmärgiks „lume tootmine” ja korralduse lisa p-s 3.8 on vee erikasu-

tuse iseloomustuseks märgitud „kunstlume tootmine”. Kehtna Vallavalitsuse 26.10.2010

kooskõlastuskirjas nr 329 on antud nõusolek kunstlume tootmiseks maaüksustel

29202:003:1501 ja 29202:003:1502. Loodusliku pühapaiga kaitse seisuskohast on oluline, kas

3-12-75

4(16)

lumi laotatakse looduslikule pühapaigale Paluküla hiiemäele või väljaspool seda. Lume lao-

tamise asukohast sõltub ka see, kuhu lumesulamisvesi pärast sulamist tagasi valgub, samuti on

asukohta teades võimalik hinnata pikenenud talvitusperioodi mõjusid taimkattele, sealhulgas

Natura 2000 ühenduse tähtsusega elupaikadele.

Kavandatav tegevus peaks olema kooskõlastatud Muinsuskaitseametiga. Olemasolevad suusa-

rajad on suures ulatuses Paluküla Hiiemäel, sealhulgas ka muinsuskaitsemälestise vööndis.

Vastavalt muinsuskaitseseaduse (MuKS) § 24 lg 1 p-le 7 on mälestisele, ehitisele või muin-

suskaitsealale keelatud ilma Muinsuskaitseameti loata paigaldada mis tahes seda kahjustavat

või selle ilmet muutvat objekti, sealhulgas teisaldatavat objekti; ning keelatud mullatööd (§ 24

lg 2 p 1). VeeS § 9 lg 10 p 3 järgi keeldutakse vee erikasutusloa andmisest, kui tegevus ei ole

kooskõlas õigusaktidega.

Korralduses ei ole käsitletud vee võtmise ega kunstlume valmistamise tehnoloogiat (vt korral-

duse lisa p 2.4), kuigi vastavalt VeeS § 9 lg 2 p-le 11 kantakse vee erikasutusloale parim või-

malik tehnika vee kasutamiseks ja reovee puhastamiseks. Meelevaldsed on korralduse p-s 2.4

toodud selgitused, et kasutatavat tehnoloogiat käsitleti ka detailplaneeringu 2003/2004. a läbi

viidud keskkonnamõjude hindamises. Taotluse esitaja Valtu Spordimaja on taotluse lisana

esitanud kavandatava lumetootmise tehnoloogia kirjelduse (I kd, tl 70-72). Keskkonnamõjude

eelhinnang ei lähtu taotluses toodud mobiilsest tehnoloogiast, vaid hindab statsionaarse torus-

tiku mõjusid. Statsionaarne torustik Paluküla Hiiemäel oleks kaebaja hinnangul vastuolus

Kehtna valla üldplaneeringuga, kuna kahjustaks oluliselt looduslikku pühapaika. Seega on loa

menetleja keeldunud täpsustamast kavandatava ja lubatava tegevuse tehnoloogiat ning kesk-

konnamõjude eelhinnang on käsitlenud tegevusvarianti, mis oleks ebaseaduslik ja looduslikku

pühapaika kahjustav ja ei ole võimaldanud leida kõiki osapooli rahuldavat lahendust. Kesk-

konnamõjude eelhindamine on seetõttu poolik ja ei lähtu taotlusest. Eelhinnangus keskkon-

namõjude kohta on käsitlemata jäänud lume tootmise ja selle laialivedamise mõjud loodusli-

kule pühapaigale ja kultuuriväärtustele.

Ametlike Teadaannete teade on vastuolus vee erikasutusloa andmise korralduse p-ga 1, kus on

kirjas, et vee erikasutus toimub vaid maaüksusel 29202:003:1502.

Keskkonnamõjude eelhinnangus on lume tootmist teataval määral käsitletud p-des 5 ja 6, aga

mõjude eelhinnang on pealiskaudne ja jätnud käsitlemata kultuuriväärtused, eelkõige loodus-

liku pühapaiga kaitse. Eelhinnang kavandatava tegevuse mõjust Natura 2000 elupaikadele ei

ole pädev. Selles ei ole välja toodud, kelle arvamusele tuginetakse mõju hindamisel Natura

elupaigale ning mille alusel leitakse, et lume laotamise ja kunstlume mõju elupaigale ja selle

taimkattele puudub. Mõju hindamine Natura elupaikadele eeldab vastavat haridust ja etteval-

mistust. Seetõttu ei ole eelhinnangus toodu usaldusväärne ning korraldus on puudulikult põh-

jendatud (HMS § 56). Eelhinnangus on käsitlemata Toivo Sepa eksperthinnangud, mis on

saadetud Keskkonnaametile 13.04.2009 (I kd, tl 77- 84 pöördel).

Keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla regiooni looduskasutuse spetsialisti A. Andersoni vee

erikasutusloa toimikule lisatud kirjas (I kd, tl 85) ei ole käsitletud lume tootmise mõjusid Na-

tura 2000 elupaikadele. Samuti ei ole poollooduslikke Natura 2000 elupaiku käsitletud

2003/2004. a koostatud detailplaneeringu keskkonnamõju hindamise aruandes (tl 42 pöördel

ja 43).

Vee erikasutusloa andmisel ei ole arvestatud Kehtna valla üldplaneeringuga (kehtestatud

16.06.2009) ning lubatud tegevus on tõenäoliselt üldplaneeringuga vastuolus. Kavandatav

kunstlume tootmine ja laialivedu toimuks üldplaneeringu kohaselt täielikult Paluküla külas

asuval puhke- ja virgestusalal. Kehtna valla üldplaneeringu p 2.3.17.2 kohaselt on puhke- ja

virgestusaladel lubatud „arendada majutus-, teenindusehitisi ja -rajatisi ning puhkemajandus-

3-12-75

5(16)

likke atraktsioone juhul, kui need ei kahjusta Natura 2000 elupaiku ega kaitsealuste liikide

populatsioone, väärtuslikke maastikke, looduslikke pühapaiku ja rohelise võrgustiku alasid.“

Kunstlume tootmine lahterdub puhkemajanduslike atraktsioonide alla, mis võib kahjustada

looduslikku pühapaika ja Natura 2000 elupaika.

Arheoloogiadoktor Heiki Valk leiab eksperthinnangus (I kd tl 73 ja 88-89 pöördel), et Palukü-

la puhke- ja spordikeskuse raames kavandatav tegevus kahjustaks looduslikku pühapaika.

Koostoimes vee võtmisega seotud tegevustega (kunstlume valmistamine ja laotamine, mille

jaoks eraldi tegevuslubasid ilmselt ei pea taotlema), võib kavandatav tegevus kahjustada Palu-

küla Hiiemäge kui ajaloolist looduslikku pühapaika ja maausu pühapaika. Võimalikud mõju-

allikad on seadeldiste paigutamine hiiemäele, selle käigus pinnase kahjustamine, masinate

liikumine lume laotamisel, müra ja külastuskoormuse suurenemine.

Vee erikasutusloa menetluse käigus (vastuses kirjadele ja koosolekul) ei nõustunud Keskkon-

naamet käsitlema lume tootmisega ja laialiveoga seotud küsimusi, mistõttu ei olnud menetlus-

osalistel võimalik jõuda lahenduseni, mis jätaks loodusliku pühapaiga kahjustamata. Ka valla

üldplaneering on õigusakt ning vee erikasutusluba peab olema sellega kooskõlas. Loa välja-

andja on loa andmise korralduses (p 7) selgitanud, et vee erikasutusluba on antud vaid pinna-

veevõtuks ja lume tootmine ja laotamine ei kuulu vee erikasutusloa andmise juures käsitleta-

vate teemade hulka.

Vee erikasutusloas toodud veearvestuse nõuded ei võimalda kontrollida loas toodud piirmää-

radest kinnipidamist. Taotluse toimikust ei leidnud kaebaja võetava vee koguse määramise

viisi ja mõõtmisvahendite kirjeldust, mis oleks olnud vajalik vastavalt määruse nr 18 § 6 lg-le

5. Taotluses ei olnud kirjas päevast veevõtu kogust. Korralduse p-st 1 järeldab loa andja, et

kui taotleja kavatseb võtta kuni 750 m3 vett kvartalis, siis päevane võetava vee kogus jääb

kindlasti alla 30 m3 ööpäevas, mistõttu erikasutusluba ei oleks vajalik. Kaebaja leiab, et kuna

kunstlume tootmine on mõeldav vaid miinuskraadide juures ja korraga vajaminev lumekogus

on võrdlemisi suur, siis on loogiline vee võtmine ööpäeva jooksul üle 30 m3, järelikult oleks

loa andja pidanud järgima määruse nr 18 § 6 lg 5 nõuet. Mõõtmisvahendite käsitlemine vee

erikasutusloa korralduses on vajalik ka juhul, kui vett võetaks alla 30 m3 ööpäevas.

Vee erikasutusloa p-s 5.1 on sätestatud kohustus fikseerida veekogused kuu alguses ja lõpus

ning esitada need seaduses ette nähtud korras ja mahus. Arendaja poolt kord kuus näitude fik-

seerimine ja kord kvartalis keskkonnatasu deklaratsiooni esitamine ei taga kehtestatud piiran-

gute järgimist ning reaalselt kasutatud veekoguse kontrolli võimalust. Kui Keskkonnamet keh-

testab piirangud, siis tulenevalt HMS § 56 lg-st 1 ja § 56 lg-st 3 on tal kohustus selgitada ja

põhjendada, kuidas tagatakse kehtestatud piirangute järgimine.

Loa menetleja on eksinud avalikustamise reeglite vastu. Vastavalt HMS § 48 lg-le 1 on hal-

dusorganil kohustus panna õigusakti eelnõu koos seletuskirjaga avalikkusele tutvumiseks väl-

ja. Kaebaja ei leidnud teadet loa eelnõu avaliku väljapaneku kohta. Seetõttu on olnud piiratud

kodanike ja organisatsioonide õigus saada informatsiooni. On võimalik, et kodanikud ja ühen-

dused oleksid teinud ettepanekuid ning esitanud vastuväiteid, mis võinuksid muuta Kesk-

konnameti lõppotsust. Vastavalt VeeS § 91 lg-le 5 teeb loa andja vee erikasutusloa andmise

või sellest keeldumise otsuse avalikult teatavaks ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded

seitsme päeva jooksul pärast vee erikasutusloa andmist või sellest keeldumise otsuse tegemist.

Korraldus loa andmiseks anti 21.09.2011, kuid Ametlikesse Teadaannetesse ilmus teade alles

14.10.2011. Sellega oli piiratud huvitatud isikute võimalus saada infot ja osaleda menetluses.

Keskkonnaameti korralduse andmine on puudulikult motiveeritud ning sellega on rikutud

HMS § 56. Keskkonnaameti seisukoha järgi (vt korraldus p 1) ei olnud taotlust arvestades

3-12-75

6(16)

luba üldse vaja. Korralduse p-s 3.1 on Keskkonnaamet vastupidiselt leidnud, et luba oleks

vajalik.

Kaebaja loeb ennast puudutatud isikuks Kehtna Vallavalitsuse hallatava Valtu Spordimaja

Palukülas kavandatud tegevuse suhtes, kuna tema elukeskkond ja –kvaliteet, privaatsus, müra-

tase ja kinnistu kasutamise võimalused sõltuvad otseselt tegevuslubade andmisest ja nende

kooskõlastamisest. Kaebaja on kavandatud tegevuse vahetu naaber, kunstlume tootmine hak-

kaks toimuma 50-100 m kaugusel, tuues kaasa müra ja vibratsiooni, mida eelhinnangus sisuli-

selt käsitletud ei ole. Võimalikud on probleemid veevarustusega, mille tekkimise korral reaal-

set kompenseerivat lahendust ette nähtud ei ole. Suures koguses vee võtmine tiigist võib mõ-

jutada kaebaja kinnistul asuva puurkaevu ja salvkaevu veetaset. Mõlema kaevu veevaru on

kaebaja jaoks oluline ja vajalik, nt elektrikatkestuste korral saab kaebaja vee salvkaevust. Va-

rem on talveti olnud elektrikatkestused sagedased ja pikaajalised (kestsid mitu päeva).

Kaebaja on korduvalt loa menetluse käigus üksi ja koos teistega saatnud kirju, millele Kesk-

konnaamet on jätnud sisuliselt vastamata, rikkudes sellega kaebaja õigust heale haldusele.

Korralduse alusel toimuv tegevus võib rikkuda (kuna pole teada, kuhu ja kuidas kunstlund

veetakse) kaebaja õigust rahulikult ja segamatult minna ja olla looduslikus pühapaigas. Kae-

baja peab oluliseks loodusliku pühapaiga head säilimist.

4. Keskkonnaamet vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Kaebajal puudub subjektiivsete õiguste riive ning korraldus ei piira kaebaja vabadusi, kuna

vee erikasutusloaga lubatud Valtu Spordimaja tegevus VeeS § 8 lg 2 p 1 kohaselt ei vajagi vee

erikasutusluba. Arvestades Valtu Spordimaja taotlust ning täiendavaid selgitusi, s.h asjaolu, et

Valtu Spordimaja soovis vee erikasutusloa väljastamist, otsustas vastustaja Valtu Spordimaja-

le pinnavee võtmiseks vee erikasutusloa anda. Isegi juhul, kui Keskkonnaamet tunnistaks

vaidlustatud vee erikasutusloa kehtetuks, oleks Valtu Spordimajal võimalik soovitud tegevust

teha, kuna Valtu Spordimaja ööpäevane pinnavee võtt jääb alla 30 m3.

Kaebaja ei ole osundanud asjaoludele, mis veenvalt kinnitaksid, et juhul kui Valtu Spordimaja

teostab pinnaveevõttu kuni 30 m3 ööpäevas ilma vee erikasutusloata, mõjutaks see teda vä-

hem, kui Valtu Spordimaja vee erikasutusloaga lubatud tegevus. Seejuures loaga lubatud te-

gevuse korral on Valtu Spordimajal õigus võtta pinnavett kuni 750 m3 kvartalis, mis on ca 8

m3 ööpäevas.

Kaebus on esitatud pigem avalikes huvides kui isiku subjektiivseid huve silmas pidades. Ava-

likes huvides võib HKMS § 44 lg 2 alusel kaebuse esitada vaid seaduses sätestatud juhtudel.

Keskkonnaasjades saab avalikes huvides kohtusse pöörduda valitsusväline keskkonnaorgani-

satsioon (HKMS § 292 lg 2), kelleks kaebaja ei kvalifitseeru. Seega puudub kaebajal avalikes

huvides kaebuse esitamise õigus. Samuti ei näe veeseadus ette üksikisiku populaarkaebuse

esitamise võimalust. Kui kohus asub kaebust sisuliselt läbi vaatama, palub vastustaja, et kohus

jätaks läbi vaatamata kaebuses avalikes huvides esitatud väited.

Kaebuse abil ei ole võimalik saavutada kaebaja soovitud eesmärki, et tegevust ei toimuks,

kuivõrd Valtu Spordimajal on ööpäevas võimalus võtta vett kuni 30 m3 ka ilma vee erikasu-

tusluba omamata, mistõttu vee erikasutusloa tühistamisel on Valtu Spordimajal jätkuvalt õigus

tegevust jätkata. Vee erikasutusloa kehtetuks tunnistamisel oleks Valtu Spordimajal õigus

võtta pinnavett ööpäevas ca 3 korda rohkem.

Vaidlustatud korraldus vastab HMS nõuetele, s.h HMS § 56 sätestatud motiveerimise nõudele.

Korralduse andmisse on kaebaja kaasatud. Vastustaja on igakülgselt analüüsinud ja kaalunud

korralduse andmisel kaebaja poolt vee erikasutusloa andmise menetluses esitatud ettepanekuid

3-12-75

7(16)

ja vastuväiteid kavandatavale tegevusele. Vastustaja on kaebajale korduvalt selgitanud ka vee

erikasutusloa olemust ning sisu, s.h seda, et vee erikasutusluba ei anna õigust kunstlumerada-

de rajamiseks, kuivõrd tegemist on pigem ehitistega ehitusseaduse mõistes.

Vee erikasutusloa andmisel on määratud vee kasutajale kohustus mõõta Raplamaal, Kehtna

valla, Paluküla külas asuvatel kinnistutel nr 166937 ja nr 2240637 olevatest puurkaevudest

veetaset pinnaveevõtu alguses ja lõpus. Kui vee erikasutusluba tühistada, siis puudub Valtu

Spordimajal kaevude veetaseme seiramise kohustus, kuid õigus võtta pinnavett kuni 30 m3

ööpäevas Valtu Spordimajal säilib.

Kaebuses välja toodud kunstlume tootmisega seonduva võimaliku müra ja vibratsiooni osas

jääb vastustaja eelhinnangu p-s 3 toodu juurde. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle

kohta, et pinnaveevõtuga seonduv müra ületaks õigusaktidega kehtestatud tasemeid.

Kui võtta aluseks KeHJS § 6 lg 2 p 18 koosmõjus keskkonnaministri 29.08.2005 määrusega nr

244 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb kaaluda keskkonnamõju hindamise algatamise

vajalikkust, täpsustatud loetelu“ § 11, siis Valtu Spordimaja vee erikasutuseks eelhinnangut

koostama ei pea. Samas pidas vastustaja siiski vajalikuks eelhinnangu kaudu hinnata vee eri-

kasutusluba mitte vajava tegevuse mõju ning jõudis veendumusele, et tegevusega ei kaasne

olulist negatiivset keskkonnamõju, mis tooks endaga kaasa vajaduse keskkonnamõju hindami-

se algatamiseks.

Vastustaja jääb korralduses ja vaideotsuses toodud seisukohtade juurde seoses tegevuse vasta-

vusega looduskaitseseaduse sätetele. Samuti on tegevuse mõju hinnatud eelhinnangus. Vastus-

taja toob täiendavalt välja, et vee erikasutusluba ei anna õigust veekogu süvendamiseks, samu-

ti õigust kunstlumega kaetud suusaradade ja vajalike torustike ehitamiseks. Suusaradade ehi-

tamiseks annab õiguse ehitusluba.

Vastavalt Riigikohtu 25.09.2008 otsusele nr 3-3-1-15-08 on Paluküla puhkeala detailplanee-

ring kehtiv. HMS § 60 lg 2 kohaselt on kehtiva haldusakti resolutiivosa kohustuslik igaühele,

s.h haldus- ja riigiorganitele, mistõttu tuli vastustajal vee erikasutusluba väljastades arvestada

ka detailplaneeringuga.

VeeS § 9 lg 1 sätestab ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded avalikustatava vee erika-

sutusloa taotlemise teate sisu. VeeS § 9 lg 1 p 3 kohaselt tuleb teates näidata tegevuse lühikir-

jeldus, mille jaoks vee erikasutusluba taotletakse. Asjaolu, et pinnavee võtmise tagajärjel too-

detakse kunstlund, mis veetakse suusaradadele või nõlvadele, ei oma vee erikasutusloa seisu-

kohalt tähendust. Vee erikasutusluba antakse VeeS § 8 lg 2 sätestatud tegevusteks ning nagu

ka eelnevalt on vastustaja väljendanud, siis vee erikasutuseks Valtu Spordimaja vee erikasu-

tusluba veeseaduse kohaselt ei vajagi. Suusaradade rajamiseks võib aga vajalik olla ehitusloa

taotlemine kohalikust omavalitsusest.

Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kavandatav tegevus peaks olema kooskõlastatud

Muinsuskaitseametiga. Kaebaja viited MuKS § 24 lg 1 p-le 7 ei ole asjakohased, kuivõrd see

ei ole vee erikasutusloaga reguleeritav valdkond. Kui Valtu Spordimaja soovib MuKS § 24 lg

1 p-s 7 nimetatud „teisaldatavat objekti“ kinnistule paigutada, siis on vajalik selleks konkreet-

seks tegevuseks Muinsuskaitseameti nõusolek. Vastustaja poolt väljastatud vee erikasutusluba

ei asenda Muinsuskaitseameti nõusolekut. Veeseadus ei näe ette vee erikasutusloa andmiseks

Muinsuskaitseameti nõusolekut.

Kunstlume tootmise tehnoloogia ei ole vee erikasutusloa reguleerimise objektiks. Vee erikasu-

tusluba puudutab üksnes vee võtmist ning vastustaja ei saa ette kirjutada isikule, millist pumpa

kasutada.

3-12-75

8(16)

Kaebaja ei ole mõistnud vee erikasutusloa olemust. Kaebaja poolt viidatud keskkonnaministri

26.03.2002 määruse nr 18 § 5 p 6 sätestab vee võtmise tehnoloogia esitamise kohustuse. Vas-

tustaja ei saa vee erikasutusloaga reguleerida kunstlume laiali vedamist ning seda, kuhu lumi

viiakse. See ei ole vee erikasutusloa sisuks. Vee erikasutusloa sisuks on üksnes pinnavee võt-

mine ning selle võimalik mõju.

Seoses kaebaja väitega vee erikasutusloa mittevastavuse kohta Kehtna valla üldplaneeringule

jääb vastustaja korralduse p 2 alap-s 7 ning vaideotsuse p-s 3.2 toodud seisukoha juurde, sest

kaebaja ei ole esitanud ühtegi uut argumenti. Pinnavee võtmine kui tegevus, milleks vee eri-

kasutusluba on antud, ei ole Kehtna valla üldplaneeringuga vastuolus. Ka üldplaneeringu sele-

tuskirja p-s 2.1.17.1 on välja toodud, et üldplaneeringuga on kavandatud järgnevate perspek-

tiivsete puhke- ja virgestusalade reserveerimine, eesmärgiga tõsta elukeskkonna kvaliteeti ja

parandada vaba aja veetmise ja sportimisvõimalusi Hiie küla puhkealaga külgneval maa-alal,

kus nähakse ette olemasoleva puhkeala laiendamist ning tervisespordi ja tehnikaspordi vilje-

lemise võimaluste parandamist.

Paluküla puhkeala detailplaneeringule on eraldi teostatud keskkonnamõju hindamine, mille

aruanne on heaks kiidetud Keskkonnaministeeriumi Raplamaa Keskkonnateenistuses. Täpse-

mad mõjud Natura 2000 elupaikadele ja hiiekohale tuleb hinnata ja läbi kaalutleda konkreetse-

te ehitusprojektide lähtetingimuste väljastamisel ja projektide hilisemal koostamisel.

Kaebaja leiab, et vee arvestuse nõuded ei võimalda kontrollida loas toodud piirmääradest kin-

nipidamist. Vastustaja on korralduse p-s 3.1 ning vee erikasutusloa p-des 5.1 ja 10.11 selgita-

nud vee võtmist ning võetava vee mõõtmist puudutavad asjaolud.

Vastustaja ei nõustu kaebaja väidetega selle kohta, et huvitatud isikute võimalus saada infot ja

osaleda menetluses oli piiratud. Vastavad väited on paljasõnalised ja tõendamata.

5. Kehtna Vallavalitsus palus jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.

Kolmas isik nõustus Keskkonnaameti poolt esitatud seisukohtadega kaebusele.

6. Tallinna Halduskohus jättis 12.12.2012 otsusega kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p

1) ja menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 2).

Mitmed kaebuses esitatud seisukohad on esitatud avalikes huvides. Avalikes huvides või teise

isiku õiguste kaitseks võib HKMS § 44 lg-st 2 tulenevalt kaebuse esitada vaid seaduses sätes-

tatud juhtudel. HKMS § 292 sätestab halduskohtusse pöördumise õiguse erinormi keskkonna-

asjades. Kaebaja ei kvalifitseeru nähtuvalt kaebuses toodust HKMS § 292 lg-s 2 nimetatud

isikuks. Samuti ei näe veeseadus ette üksikisiku populaarkaebuse esitamise võimalust vee

erikasutuslubade vaidlustamiseks. Järelikult puudub kaebajal õigus avalikkuse huvides kaebu-

se esitamiseks. Kaebaja on esitanud kaebuse lähtuvalt selle sõnastusest osaliselt ka enda väi-

detavate subjektiivsete õiguste kaitseks. Seetõttu vaatab kohus kaebuse nende väidete osas

sisuliselt läbi ja jätab asjakohatutena tähelepanuta kaebaja need väited, mis on esitatud avali-

kes huvides.

Kohus ei nõustu vastustajaga, et vee erikasutusluba ei võimalda kavandatud tegevust ulatusli-

kumalt kui ilma loata. Nähtuvalt Valtu Spordimaja poolt esitatud taotlusest vee erikasutusloa

väljastamiseks (I kd, tl 63-68), soovis taotleja võtta tehisveekogust/tiigist pinnavett kokku

1500 m3 ja sellest 750 m3 aasta neljandas ja 750 m3 aasta esimeses kvartalis. Sellise taotluse

saamisel ei saa haldusorgan eeldada, et taotluses esitatud kogust vett soovitakse võtta võrdse-

tes osades igal päeval, mis vastavasse kvartalisse jääb. Pigem võib ja peab taotluse saaja selli-

sel juhul eeldama, et taotluse esitaja kavandab tegevust, mis nõuab VeeS § 8 lg 2 p 1 alusel

vee erikasutusluba. Asjaolu, et ka vastustaja sai olukorrast nii aru, näitab selgelt väljastatud

3-12-75

9(16)

vee erikasutusluba ja selle p-s 5 toodud nõuded. Alles nende nõuetega (p 5.1) kehtestati pii-

rang, mis ei luba nädalas võtta vett rohkem kui 62,5 m3 ja päevas üle 30 m3. Nimetatud pii-

rang oli vajalik tulenevalt vee erikasutusloa taotlusest ja ei muuda vee erikasutusluba seaduses

sätestatud mõttes mittevajalikuks, sest loa taotleja ei oleks pidanud esitama vee erikasutusloa

taotlust, kui ta ei oleks pidanud võimalikuks VeeS § 8 lg 2 p-s 1 toodud veekogusest suurema

koguse vee tarbimist päevas. Kohus leiab seetõttu, et vee erikasutusloa väljastamine oli vaja-

lik. Samas nõustub kohus vastustaja ja kolmanda isikuga selles, et ka vee erikasutusloata oleks

olnud kolmandal isikul õigus veeseaduse sätteid järgides võtta vett suuremas koguses, kui on

ette nähtud vee erikasutusloas tingimusel, et päevas ei võeta vett rohkem kui 30 m3.

Käesoleval juhul tuleb kohtul lähtudes kaebusest kontrollida, kas kaebaja kaebuses toodud

subjektiivseid õigusi on rikutud. Kohus leiab, et käesolevas asjas on tõendamata kaebaja väi-

ted, et loaga lubatud tegevuse tagajärjel kahjustatakse tema omandit, st veetase tema kaevudes

langeb oluliselt ja ta ei saa kaevudest enam tavapärasel määral vett. Kaebaja ei ole esitanud

tõendeid selle kohta, et loaga lubatud vee erikasutus tema väidetud tagajärje võiks põhjustada.

Nähtuvalt Paunküla puhke- ja spordikeskuse detailplaneeringu keskkonnamõju hindamise

aruande tekstist (I kd, tl 40) ei pidanud ka keskkonnamõju hindaja selle tõenäosust nii suureks,

et oleks pidanud vajalikuks koheselt detailplaneeringusse ette näha vajalikud kompensatsioo-

nimeetmed isegi tehisveekogu süvendamise korral.

Vastustaja on lähtudes kaebaja murest näinud vee erikasutusloas ette kohustuse mõõta katast-

riüksuste nr 29202:003:0120 ja nr 29202:003:0182 kaevudes, mis asuvad Raplamaal Kehtna

vallas Paluküla külas, põhjavee taset pinnaveevõtu alguses ja lõpus (vee erikasutusloa p 5.3 ja

11.11). Kui vee erikasutusluba ei oleks väljastatud, oleks kolmandal isikul vähemalt teoreetili-

selt võimalus võtta tiigist vett palju suuremas ulatuses ja ilma pideva kontrollita, kui loas on

ette nähtud. Samuti ei lasuks tal sellisel juhul mingit kohustust teostada põhjavee taseme

mõõtmisi eelpool mainitud loas nimetatud kinnistutel asuvates kaevudes.

Kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise kohta esitatud teine väide – kunstlume tootmisel

tekkiv müra ja vibratsioon kahjustavad kaebaja õigusi – on samuti tõendamata. Kaebaja ei ole

esitanud oma väite tõendamiseks ühtegi sisulist tõendit. Arvestades soovitud veekoguseid ja

KMH aruandes toodud arvusid veetarbimise kohta kunstlume tootmisel (KMH aruande koha-

selt kasutatakse tunnis 19,8 m3 vett ja lubatud on ööpäevas 30 m3 vee võtmine), ei ületa lume-

kahurite tööaeg kahel järjestikusel päeval oluliselt 3 tundi. Samuti ei ole see vähemalt kohtule

teadaolevalt nii mürarikas tegevus, mille puhul võiks tõsimeeli rääkida lubatud müranormatii-

vide ületamisest.

Õige ei ole ka kaebaja väide, et neid küsimusi ei ole käsitletud vee erikasutusloa menetluses.

Menetluse käigus koostatud „Eelhinnang keskkonnamõjude hindamise algatamisele“ p-s 3 on

eelhinnangu koostaja leidnud muuhulgas: „Tegemist ei ole tegevusega, millega kaasneks

jäätmeteke, vibratsioon, valgus-, soojus-, kiirgus ja lõhnareostus. Mõningat müra tekitab vee-

pump, kuid see ei ületa õigusaktidega sätestatud müratasemete piirnorme“ (I kd, tl 76). Kohtul

puudub põhjus kahelda eelhinnangus toodud seisukohas, eriti olukorras, kus kaebaja ei ole

esitanud vastupidiseid väiteid kinnitavat tõendit. Juhul kui kunstlume tootmise käigus ületa-

takse lubatud müra või vibratsioonimäärasid, siis on kaebajal võimalik see fikseerida ja oma

õigusi selleks sobiva vahendi valimisega kaitsta.

Tõendamata on kaebaja väited, et vaidlustatud vee erikasutusluba takistab tal minna ja olla

rahulikult ja segamatult looduslikus pühapaigas. Kohus ei näe, kuidas saaks vee erikasutusloa

väljastamine takistada kaebajal minemist looduslikku pühapaika. Kaebajal puudub subjektiiv-

ne õigus olla avalikus kohas segamatult. Usutalituste rahu aktsepteerimine üldsusele ilma pii-

ranguteta avatud kohas toimuvatel talitustel taandub eelkõige üldinimliku kultuurse käitumise

3-12-75

10(16)

tavadele, mitte õigusnormidele. Kohus möönab, et kunstlume tootmisel tekkiv müra võib teo-

reetiliselt kosta ka Hiiemäele, kuid kuna kunstlume tootmist ei kavandata pidevalt kestvana,

siis ei ole oletatav rahu häirimine tõsiseltvõetav põhjus vee erikasutusloa tühistamiseks. Vas-

tava soovi korral on võimalik ilma eriliste raskusteta leppida Hiiemäge usutalitusteks kasuta-

tavate isikute ja kunstlume tootja vahel kokku ajad, mil viimane oma tegevusega usutalitusi ei

häiri.

Kaebaja tõstatas kaebuses ka küsimuse, et vee erikasutusloa menetluses on rikutud haldusme-

netluse norme. Nii leiab kaebaja, et ta ei leidnud teadet eelnõu ja seletuskirja avaliku väljapa-

neku kohta, ning tema hinnangul on võimalik, et kodanikud ja ühendused seetõttu ei teinud

ettepanekuid või ei esitanud vastuväiteid. Samuti märkis kaebaja, et vastustaja rikkus VeeS §

91 lg-s 5 nimetatud tähtaega vee erikasutusloa andmisest teavitamiseks, mistõttu võis tema

arvates olla piiratud huvitatud isikute võimalus saada infot ja osaleda menetluses. Mõlemad

väited on esitatud avalikes huvides ja tuleb seetõttu tähelepanuta jätta. Kaebaja ei tõstata neid

väiteid esitades küsimust, et ta ei oleks saanud osaleda haldusmenetluses või esitada selle pea-

le kohtusse kaebust. Nähtuvalt kaebusest ja vee erikasutusloa väljastamise korraldusest on

kaebaja olnud õigeaegselt kaasatud menetlusse, saanud tutvuda kõigi toimiku materjalidega

ning esitada oma vastuväiteid ja ettepanekuid. Kaebajale on 29.06.2011 saadetud vee erikasu-

tusloa eelnõu ja selle väljastamise korralduse eelnõu, millele ta on ka koos teiste menetlusosa-

listega vastanud (I kd, tl 19). Nimetatud kirjas toodule andis vastustaja oma põhjaliku vastuse

ja seisukohad 21.09.2011 korralduses vee erikasutusloa väljastamiseks (I kd, tl 19-21). HMS

ei näe ette, et tema ettepanekutele tuleb tingimata kirjalikult ja eraldi vastata väljaspool hal-

dusakti.

Sellest tulenevalt leiab kohus, et kaebaja subjektiivseid õigusi, kaasa arvatud õigust heale hal-

dusele, menetluse käigus rikutud ei ole. Avalikes huvides kaebuse esitamise õigust kaebajal ei

ole. Kohus nõustub vastustaja 12.12.2011 vaideotsuse p-s 3.5 väljendatud seisukohaga, et vee

erikasutusloa väljastamisest hilinenult teavitamine väljaandes Ametlikud Teadaanded ei kuju-

ta endast sellist rikkumist, mis annaks aluse haldusakti tühistamiseks (HMS § 58).

Ülejäänud kaebaja esitatud väited (kavandatav tegevus on vastuolus looduskaitseseadusega,

loa andmise menetluses ei piiritletud piisava täpsusega kunstlume tootmise ja laialiveo asu-

kohta, käsitlemata on lume laialiveo tehnika ja tehnoloogia, kavandatav tegevus peaks olema

kooskõlastatud Muinsuskaitseametiga, Keskkonnaamet ei ole korralduses ja eelhinnangus

lähtunud taotluses toodud tehnoloogiast, eelhinnangus keskkonnamõjude kohta on käsitlemata

jäänud lume tootmise ja selle laialivedamise/vee transportimise mõjud looduslikule pühapai-

gale ja kultuuriväärtustele, KMH eelhinnang kavandatava tegevuse mõjust Natura 2000 elu-

paikadele ei ole pädev; kuna Keskkonnaamet ei lähtunud tehnoloogia analüüsimisel taotluses

esitatud tehnoloogiast, siis on keskkonnamõjude eelhinnang eksitav, vee erikasutusloa andmi-

sel ei ole arvestatud Kehtna valla üldplaneeringuga, vee erikasutusloas toodud veearvestuse

nõuded ei võimalda kontrollida loas toodud piirmääradest kinnipidamist ja korraldus on puu-

dulikult motiveeritud) on sisuliselt populaarkaebuse väited ja tuleb jätta käesoleva kaebuse

lahendamisel tulenevalt kaebaja kaebeõiguse piiratusest tähelepanuta. Kohus nõustus küll neis

küsimustes suures osas vastustaja vastuses kaebusele toodud väidetega, kuid ei pidanud vaja-

likuks tulenevalt kaebeõiguse piiridest neid kaebaja väiteid ükshaaval käsitleda.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. A J palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 12.12.2012 otsus tühistada.

Kaebaja on põhijoontes teadlik, et ei saa tegevusloa vaidluses toetuda avalikku huvi kaitsvate-

le normidele, mille võimalikul rikkumisel ei ole puutumust kaebajaga. Samas ei ole kaebaja

3-12-75

11(16)

osanud vahet teha subjektiivsete õiguste rikkumisel ja puutumusel ega ole esitanud kaebust

eesmärgiga tugineda vaid ühele neist. Kaebaja jaoks oleks parimaks lahenduseks, kui vett

kunstlume tootmiseks ei võetaks. Võimalus seaduslikult ilma vee erikasutusloata lumekahuri

jaoks vett võtta ei ole kaebaja arvates praktiliselt teostatav (maksimaalselt 30 m3 päevas; 1,5

tundi päevas), kuna lumekahurite tehnilised kasutamistingimused ei luba tõenäoliselt nii lühi-

ajalist sisse-väljalülitamist. Varem on samas kohas vallavalitsuse korraldamisel üritatud kunst-

lund teha ja Keskkonnainspektsioon keelas selle just vee erikasutusloa puudumise tõttu. See-

pärast ei arva kaebaja, et loa tühistamine võiks viia suurema veevõtuni ja kaebaja elutingimus-

te halvenemiseni. Keskkonnaameti esindaja selgitas, et päevaseks maksimaalseks lubatud vee

koguseks ei peeta loas mitte ühes ööpäevas võetud vee kogust, vaid keskmist pikema aja (90

päeva) jooksul. Halduskohus eeldas otsusest, et piirangud käivad iga üksiku ööpäeva ja nädala

kohta.

Kuna tiigi (tehisjärve) veetaseme alandamine mõjuks kaebaja kaevuvee tasemele negatiivselt,

puudutab kaebajat ka LKS § 31 lg 2 p 2. Kaebaja ei suuda küll tõendada, kui suurel määral

veetaseme alandamine tema salvkaevu veevarustust halvendaks, kuid mõju on negatiivne ja

igapäevase vee kvaliteet maal elades ülioluline. Vee alandamine ei oleks küll tõenäoliselt aas-

taringne, vaid pooleks aastaks, kuid halduskohus ei ole pidanud vajalikuks veetaseme alanda-

mise seaduslikkust hinnata.

Avaliku menetluse puudujäägid, mis vältisid kokkuleppeid kontrollitavuse küsimustes (ei ko-

hustatud veekasutuse kogust registreerima automaatkirjutajaga, avaldama kasutatava veepum-

ba andmeid, veevõttu ja lume tootmist ei keelatud öösel, loobuti nt mürauuringutest), võimal-

dasid tõendamiskoormuse ja sellega seotud kulud jätta haldusorgani asemel kaebajale.

Loodusliku pühapaiga kahjustamisel käsitleb kaebaja just isiklikku seost, mitte avalikku.

Maausu pühapaigad paiknevadki looduses, mitte suletud hoonetes. Usutalituse aegu saab min-

gil määral kooskõlastada, kuid kui luba peaks käsitlema ka kunstlume valmistamist ja vee

mäele viimist maasisese torustikuga, siis on kahjustused püsivad ning mõjutavad otseselt pü-

hapaigaga seotud kaebajat.

Halduskohus on otsuses jätnud välja selgitamata, kas vee erikasutusluba ja selle osaks olev

eelhinnang keskkonnamõju kohta peaks käsitlema vaid vee võtmist või ka kunstlume valmis-

tamist ning laialivedu. Seetõttu ei hinnanud kohus kaebuse väiteid õigesti. Kohtuotsus käsitleb

ainult veevõtuga seotud mõjusid, jättes tähelepanuta, et korraldus on vaidlustatud ka lume

tootmise ja laotamise mõjude osas. Halduskohus ei ole käsitlenud seda, milliste tegevuste mõ-

ju oleks pidanud loa menetlemise käigus hindama, ja on võtnud seisukoha, et luba peaks käsit-

lema vaid vee võtmist, mitte selle edasist kasutamist. Oma seisukohta kohus ei põhjenda. Kü-

simus on kaebaja jaoks oluline, kuna vastavalt Ametlikes Teadaannetes toodud teadetele,

KMH eelhinnangule ja koosolekul esitatud infole kavatseb arendaja lund valmistada ja laiali

vedada Paluküla Hiiemäel, mis on kaebaja jaoks oluline looduslik pühapaik. Kaebaja loeb

õigust viibida segamatult looduslikus pühapaigas oma subjektiivseks õiguseks. Kunstlume

valmistamine looduslikus pühapaigas häiriks usutalituste läbiviimist. Kunstlume valmistamine

avaldaks looduslikule pühapaigale olulisemat mõju kui veevõtt. Kaebaja juhtis loa menetlemi-

se ajal oma kirjades korduvalt tähelepanu lume valmistamisega kaasnevatele negatiivsetele

mõjudele, kuid Keskkonnaamet keeldus looduslikus pühapaigas lume valmistamise ja laota-

mise mõjude käsitlemisest menetluse käigus, väites, et see pole vee erikasutusloa menetlemise

objektiks. Kaebaja on seisukohal, et nii korraldus, selle lisaks olev eelhinnang keskkonnamõ-

jude kohta kui ka teated Ametlikes Teadaannetes näitavad, et luba on antud ka lume valmis-

tamiseks ja laotamiseks, kuid selle mõjud on jäänud põhjalikult hindamata ja ettepanekud ar-

vestamata. Kunstlume valmistamise ja laialiveo mõjusid tuleks hinnata vee erikasutusloa me-

netlemise käigus, kuna see on vee erikasutuse osa. Eelhinnangus looduslikule pühapaigale ja

3-12-75

12(16)

kultuuriväärtustele mõju käsitlemata jätmine on vastuolus KeHJS § 6 lg-ga 3, mille järgi tuleb

eelhinnangus arvestada muu hulgas ka ajaloo-, kultuuri- või arheoloogilise väärtusega alade

vastupanuvõimet. Keskkonnaameti väide ehitusprojekti koostamise kohta on oletuslik, kuna

Keskkonnaamet ei ole viidanud ühelegi normile, mis kohustaks kunstlume tootmiseks ja laia-

liveoks ehitusluba taotlema.

Kaebaja tõi halduskohtule esitatud kaebuses välja, et tema kirjadele ei vastatud sisuliselt. Hal-

duskohus leidis, et tegemist ei olnud kaebaja õiguste rikkumisega. Kohus on jätnud tähelepa-

nuta, et kaebaja poolt 14.03.2011 saadetud kirjale ei vastatud sisuliselt ja seda kirja ei käsitle-

tud ka vaidlusaluses korralduses. Nimetatud kirjas tõi kaebaja välja, et Kehtna Vallavalitsuse

poolt antud kooskõlastus vee erikasutusloale on tõenäoliselt ebaseaduslik ning et vastav kor-

raldus on vaidlustatud halduskohtus. Vastustaja ei pööranud menetluse käigus sellele tähele-

panu ega kontrollinud, kas kooskõlastus oli seaduslik. Vastustaja on korralduses vääralt põh-

jendanud, miks luba pole vastuolus Kehtna valla üldplaneeringuga. Jättes kirjadele sisuliselt

vastamata ja kirja ka korralduses käsitlemata, on Keskkonnaamet korraldusega rikkunud kae-

baja õigust heale haldusele. Halduskohus jättis otsuses hea haldustava rikkumise välja selgi-

tamata.

Kohus on jätnud kontrollimata vaidlusaluse vee erikasutusloa vastavuse looduskaitseseaduse-

le, muinsuskaitseseadusele ja Kehtna valla üldplaneeringule, mistõttu on kaebaja õiguste kait-

se jäänud poolikuks. Kui isik toob kaebuses välja oma õiguste rikkumise, puudub põhjus,

miks ei võiks kohus kaebust paindlikumalt tõlgendada ja kontrollida lisaks ka haldusakti

kooskõla selliste õigusnormidega, millest ei pruugi tuleneda kaebajale subjektiivset õigust,

kuid mis on siiski puutumuses tema huvidega.

Kohus on jätnud tähelepanuta kaebuse väited seoses kavandatava tegevuse vastuoluga loodus-

kaitseseadusega. Looduskaitseseaduses toodud veekogude veetaseme muutmise keeld kaitse-

aladel kaitseb ka kaebaja huve, kuna see aitab ära hoida veetaseme muutumist laiemalt, sh ka

kaebaja kaevudes.

Ekslik on vaidlustatud korralduses toodud väide, et taotletud tegevuseks polnud vee erikasu-

tusluba vaja. Ka halduskohus leidis, et vastustaja on ekslikult leidnud, et vee erikasutusluba ei

ole taotletud tegevuseks vaja. Halduskohus oleks pidanud leitud vea tõttu korralduse kehtetuks

tunnistama. Kuna korralduses oli valeinfo, tuleb see tühistada (HMS § 54).

Kohus nõustus otsuses vastustaja ja kolmanda isikuga selles, et ka vee erikasutusloata oleks

olnud kolmandal isikul õigus veeseaduse sätteid järgides võtta vett suuremas koguses kui on

ette nähtud vee erikasutusloas tingimusel, et päevas ei võeta vett rohkem kui 30 m3. Kohus on

jätnud tähelepanuta, et kavandatava tegevuse ala on Kõnnumaa maastikukaitsealal, kus vasta-

valt LKS § 31 lg 2 p-le 2 on keelatud veetaseme ja kaldajoone muutmine, kui kaitse-eeskiri ei

sätesta teisiti. Kunstlume tootmisega kaasneb aga paratamatult veetaseme muutmine. Detail-

planeeringu keskkonnamõjude hindamise aruandes mõõdeti tiigi veemahutavuseks 3500-5000

m3 ning leiti, et kui tiiki ei süvendataks, siis ei tuleks vaid tiigi vee kasutamisest kunstlume

tootmiseks täiesti lumevaesel talvel välja. Arvestades maksimaalset võimalikku vajaminevat

veehulka, võiks kunstlume tootmiseks ilma tiiki süvendamata kuluda üle poole tiigi veevaru-

dest ja tiigi veetase võiks langeda kuni 1 m. Aruandes märgiti järgmist: „Kui arvestada aga

sellega, et tiiki ei või tänu vastuolule kaitstavate loodusobjektide seadusega süvendada ja ka

veekogu veetaseme alandamine ei ole lubatud, siis peab kunstlume tootmiseks kasutama

puurkaevust võetavat põhjavett.“

8. Keskkonnaamet palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud

kaebaja kanda. Vastustaja jääb enda varasemate seisukohtade juurde ning märgib täiendavalt

järgmist.

3-12-75

13(16)

Kaebaja ei ole oma õiguste rikkumisel viidanud ühelegi õigusnormile. Vastustaja palub ring-

konnakohtul jätta kõrvale kõik kaebaja subjektiivsed väited, mis ei ole seotud vee erikasutus-

loaga, selle reguleerimisesemega ning selle andmisega. Kaebaja ei ole tõendanud, et tal on vee

erikasutusloaga selline puutumus, et selle mõju temale on oluline ja reaalne. Kaebaja ei ole

tõendanud, et vaidlusaluse akti ja väidetava tagajärje (võimalik kaevuvee vähenemine tulevi-

kus) vahel on põhjuslik seos, samuti ei ole ta tõendanud, et väidetava tagajärje saabumine on

tõenäoline.

Kaebaja ei mõista jätkuvalt vee erikasutusloa sisu ega seda, mida vee erikasutusloaga saab

reguleerida ning mida mitte. Paluküla Hiiemäest eemal toimuv tegevus (vee erikasutusloa

alusel vee võtmine) ei saa kuidagi kahjustada Paluküla Hiiemäge või kaebaja usulisi veendu-

musi.

Kaebaja on olnud vaidlustatud korralduse andmise menetlusse kaasatud menetluse algusest

peale. Kaebaja väited, et teda ei ole piisavalt kaasatud või tema seisukohtadele ei ole sisuliselt

vastatud, on pahatahtlikud ning tõendamata.

Korraldus ja vee erikasutusluba ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi. Kaebaja ei ole enda sub-

jektiivsete õiguste olemasolu või nende rikkumist tõendanud ka apellatsioonimenetluses.

Vee erikasutusloa reguleerimisesemeks ei ole kunstlume tootmine, vaid pinnavee võtmise

lubamine. Sellega ei saa reguleerida seda, mida võetud veega edasi tehakse. Loa taotlusest

nähtus, et vett soovitakse võtta kunstlume tootmiseks, kuid see ei anna õiguslikku alust ja

võimalust reguleerida loaga ka kunstlume tootmist ja selle edasist kasutamist.

Keskkonnaamet ei saa ette kirjutada, milliseid tehnoloogiaid loa omanik on kohustatud kasu-

tama. Seetõttu palub vastustaja jätta tähelepanuta kaebaja väited sellest, et Keskkonnaamet

oleks pidanud nõudma automaatkirjutajaid vm tehnoloogiaid.

Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et võimaliku pinnaveevõtuga seonduv müra

ületaks õigusaktidega kehtestatud tasemeid. Kui ei ole objektiivset alust arvata, et tegevusega

võiks kaasneda õigusaktidega kehtestatud normide ületamine, siis ei ole haldusorganil alust

loa andmisest keelduda kartusest, et võib ilmneda mõni uus seni teadmata asjaolu. Müra ei

saakski veel mõõta, kuna tegevust (vee võttu) loa alusel veel ei toimu.

Vee erikasutus toimub Kõnnumaa maastikukaitseala piiranguvööndis, kus LKS § 31 lg 1 alu-

sel on majandustegevus lubatud. Sama sätestab Vabariigi Valitsuse 27.07.2000 määruse nr

253 „Kõnnumaa maastikukaitseala kaitse-eeskiri“ § 14 lg 1. Keskkonnaamet ei saa keelata

ööpäevas alla 30 m3 pinnavee võtmist, sest veeseaduse kohaselt on ilma vee erikasutusloata

õigus sellises koguses pinnavett igaühel võtta.

Vee erikasutuse korral loaga määratud tingimustel ja ulatuses ei muudeta tehisveekogu veeta-

set. Lisaks märgib vastustaja, et tehisveekogu, millest vett võetakse, veetase on kõikuv vee

võtmisest sõltumatult. On ilmselge, et suvisel põuaperioodil langeb tehisveekogus veetase,

kuid see taastub vihmade saabumisel.

Kaebaja väited seoses pühapaiga temaatikaga ei ole seotud vee erikasutusloaga. Luba ei anna

planeeringute realiseerimise õigust või õigust maasisese torustiku rajamiseks. Hiiemägi on ka

täna kasutatav talispordi harrastajate poolt, arusaamatuks jääb, kuidas vee võtmine võiks kae-

bajat täiendavalt häirida, kuivõrd luba ei anna õigust suusaradade rajamiseks või kunstlume

laiali vedamiseks. Samuti on arusaamatu kaebaja väide, et kunstlumi avaldab looduslikule

pühapaigale olulist mõju. Keskkonnaamet ei mõista, kuidas võiks kunstlumi avaldada püha-

paigale rohkem mõju kui tavaline lumi või nt vihmavesi.

3-12-75

14(16)

9. Kehtna vald apellatsioonkaebusele vastuse esitamise õigust ei kasutanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Riigikohtu halduskolleegium märkis 19.02.2012 määruses asjas nr 3-3-1-87-11 (p 14)

järgmist: „Riigikohus on olnud järjekindlalt seisukohal, et halduskohtul on uurimisprintsiibist

tulenev kohustus selgitada välja kaebaja eesmärk kohtusse pöördumisel ning kohtu selgita-

miskohustus hõlmab ka kohustust juhtida kaebaja tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks

tõhusama taotluse esitamise võimalusele (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas

nr 3-3-1-77-09, p 12, ja seal viidatud varasem kohtupraktika). Kuigi ainuüksi kaebajal on õi-

gus määrata vaidluse ese ning kohus peab seda valikut aktsepteerima ka juhul, kui valiku tu-

lemusena ei osutu võimalikuks isiku õiguste efektiivne kaitse, on oluline, et kohus oleks kae-

bajale selgitanud tema valiku tagajärgi (vt Riigikohtu halduskolleegiumi määrus kohtuasjas

nr 3-3-1-36-11, p 17, ja seal viidatud varasem kohtupraktika).“ Selgitamiskohustuse täitmine

kohtu poolt on eriti oluline juhul, kui kaebaja ei kasuta kvalifitseeritud õigusabi (vt nt Riigi-

kohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-87-06, p 12). Viidatud 19.02.2012 määru-

ses (p 17) selgitas Riigikohus ka järgmist: „Kolleegium on oma praktikas asunud seisukohale,

et keskkonnakaitse küsimustes saab kohtusse pöördumise õiguse aluseks olla mitte üksnes

subjektiivsete õiguste rikkumine, vaid ka kaebuse esitaja muu puutumus vaidlustatava haldus-

akti või toiminguga. Kaebuse esitaja peab ära näitama, et vaidlustatav tegevus puudutab tema

olulisi huvisid. Puutumus tähendab, et mõju isikule on oluline ja reaalne (Riigikohtu haldus-

kolleegiumi otsused kohtuasjades nr 3-3-1-68-11, p 22, ja 3-3-1-86-06, p 16). Reaalne mõju

tähendab muu hulgas seda, et vaidlusaluse akti ja väidetava tagajärje vahel peab olema põh-

juslik seos, ning kaebaja peab näitama, et väidetava tagajärje saabumine on tõenäoline.“

11. Riigikohus on selgitanud, et õiguste rikkumise alusel esitatud kaebust lahendades saab

kohus kontrollida vaidlustatud haldusakti vastavust õigusnormidele, mis seonduvad kaebaja

subjektiivsete õigustega. Kohus kontrollib sellisel juhul haldusakti õiguspärasust üksnes osas,

milles see rikub kaebaja õigusi (19. märtsi 2012. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-87-11, p 28; 6.

detsembri 2012 otsus haldusasjas nr 3-3-1-56-12, p 9). Riigikohtu 19.02.2012 määruses (p-d

29 ja 30) selgitati: „Kui kaebus on esitatud puutumuse motiivil, ei tuvasta kohus kaebaja sub-

jektiivsete õiguste rikkumist, vaid kontrollib haldusorgani tegevuse vastavust õigusnormidele,

mis kaitsevad kaebaja huvisid, eristamata seejuures, kas nendest tuleneb kaebajale ka subjek-

tiivne õigus või mitte. Näiteks haldusakti keskkonnamõju osas puudub vajadus hinnata, kas

see toob kaasa ka kaebaja tervise kahjustamise või omandiõiguse rikkumise - piisab sellest, et

kahjustatakse keskkonnaressurssi, mida kaebaja tavapäraselt kasutab. Kolleegium märgib, et

puutumuskaebus ei ole samastatav populaarkaebusega - puutumuse motiivil esitatud kaebuse

lahendamisel ei ole asjakohased avalikku huvi kaitsvad normid, mille võimalikul rikkumisel ei

ole puutumust kaebajaga (näiteks avalikkuse kaasamise nõue, kui kaebaja ise on haldusmenet-

lusse nõuetekohaselt kaasatud). Samuti ei saa puutumuse motiivil esitatud kaebusega kaitsta

kolmandate isikute subjektiivseid õigusi ega huve (vt ka otsus haldusasjas nr 3-3-1-84-08,

p 11).“

12. Käesolevas asjas ei ole kaebaja eristanud, nagu kaebusest nähtub ja apellatsioonkaebuses

ka selgelt märgitakse, enda subjektiivsete õiguste rikkumist ja puutumust vaidlustatud vee

erikasutusloaga, kuid kaebuse väiteid arvestades tuleb ringkonnakohtu arvates järeldada kae-

buse esitamist nii subjektiivsete õiguste kaitseks kui puutumuskaebusena. Vee erikasutusloa

õiguspärasust tuleb seetõttu kontrollida nii osas, milles selle tagajärjel võidakse rikkuda kae-

baja subjektiivseid õigusi, kui osas, milles kahjustatakse keskkonnaressursse – arvestades vee

erikasutuse mõjupiirkonna ulatust ja kaebuse väiteid, siis kõiki keskkonnaressursse, mida vee

erikasutusega võidakse mõjutada. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt ei soovinud apellant esita-

da kaebust avalikes huvides, halduskohus on sellega seonduvad väited jätnud õigesti tähelepa-

3-12-75

15(16)

nuta ning eelviidatud Riigikohtu praktikast tulenevalt jätnud väited, mis seonduvad avalikkuse

kaasamisega, tähelepanuta.

13. Halduskohus selgitas õigesti, et vee erikasutusloata oleks Valtu Spordimajal võimalik

kasutada kokkuvõttes rohkem vett ning ööpäevane veekasutus võiks olla sama suur. Loata

veekasutuse puhul langeks ära ka loa omaja seirekohustus. Soovitud tegevuseks vee erikasu-

tusluba seega vajalik ei ole (VeeS § 8 lg 2 p 1). LKS § 31 lg 2 p 2 keelab piiranguvööndis

veekogude veetaseme ja kaldajoone muutmise. Kui ilma vee erikasutusloata peaks vee kasuta-

ja seda piirangut oma tegevuses silmas pidama, siis vee erikasutusloa olemasolul ei pea vee

erikasutusloaga lubatud tegevuse puhul veetaseme säilitamise nõudeid järgima. Seda kinnitab

VeeS § 17 lg 7 alusel antud keskkonnaministri 27.07.2009 määrus „Nõuded veekogu paisu-

tamise, veetaseme alandamise ja veekogu tõkestamise ning paisu kohta“, mis küll veetaseme

alandamise küsimusi vee kasutamise tulemusel otseselt ei reguleeri, kuid võimaldab veetase-

me tõstmist üle 0,3 m vaid vee erikasutusloa olemasolul. Seetõttu tuleb selgitada, kas vee eri-

kasutusloas näidatud koguses vee kasutamise tagajärjeks on veekogu veetaseme alandamine

VeeS § 17 lg 2 tähenduses. Veekogu, kust vett võetakse, on keskkonnaregistrisse kandmata

tehisveekogu. Ringkonnakohtu arvates tuleb LKS § 31 lg 2 p 2 mõista nii, et veekogu all, mil-

les veetaseme alandamine on keelatud, tuleb mõista igasugust piiranguvööndis paiknevat vee-

kogu VeeS § 2 p 17 tähenduses, sh tehisveekogu. Veekogu veetaseme alandamiseks ei saa aga

pidada vee võtmist nii, et selle tagajärjel veetase ajutiselt alaneb, kuid aja jooksul veetase saab

taastuda. LKS § 31 lg 2 p-s 2 peetakse silmas veetaseme muutmist viisil, kus looduslikud mõ-

jud veetasemele nt paisu ehitamise või selle lammutamise tagajärjel puuduvad. Mitte igasu-

gust inimtegevust, mis alandab veekogus veetaset võrreldes olukorraga, kus veetase saaks

muutuda vaid looduslikest teguritest tulenevalt (põud vms), ei saa LKS § 31 lg 2 p 2 eesmärki

silmas pidades pidada lubamatuks. Vastasel korral oleks eriti väiksemate tehisveekogude pu-

hul, kus ajutiselt veetase alaneb, vee kasutamine piiratud ilma, et selline piirang oleks proport-

sionaalne keskkonnakaitse eesmärgiga.

14. Vee erikasutusluba ei õigusta tegevusi, mida kasutatava veega tehakse. Kui veest valmis-

tatava kunstlume kasutamine oleks õigusvastane, ei saaks sellist kunstlume kasutamist õigus-

tada asjaoluga, et kunstlume kasutajal on vee erikasutusluba. Vee erikasutusluba antakse VeeS

§ 8 lg 1 kohaselt vee erikasutuseks. Vee erikasutus on VeeS § 6 lg 1 kohaselt vee kasutamine

veekogu või põhjaveekihi seisundit mõjutavate ainete, ehitiste või tehnovahenditega vastavalt

VeeS §-le 8. Kunstlume kasutamine, kui sellega ei mõjutata veekogu või põhjaveekihi seisun-

dit – käesoleval juhul selle kohta väiteid esitatud ei ole –, ei vaja vee erikasutusluba. VeeS §

10 lg 10 kohaselt keeldutakse vee erikasutusloa andmisest, kui: 1) veevaru ei ole piisav või

ohustab vee erikasutus otseselt inimese tervist või keskkonda; 2) suubla või põhjaveekihi sei-

sundit halvendatakse ulatuses, mis muudab need kasutamiskõlbmatuks; 3) taotletav tegevus ei

ole kooskõlas õigusaktidega; 4) loa taotlemisel on esitatud tegelikkusele mittevastavaid and-

meid. Seaduses ei ole selgitatud, millise tegevuse kooskõla õigusaktidega tuleb loa andmisel

hinnata. Seadusandjal tuleks seda küsimust loa tagajärgede paremaks arusaadavuseks täpsus-

tada. Siiski on võimalik VeeS § 10 lg 10 p 3 tõlgendada, võttes arvesse vee erikasutusloa re-

gulatsiooni eesmärki. VeeS § 1 lg 1 kohaselt on veeseaduse ülesanne sise- ja piiriveekogude

ning põhjavee puhtuse ja veekogudes ökoloogilise tasakaalu tagamine. Laiemalt kui keskkon-

nakaitselise eesmärgina ei peeta keskkonnalube ning üldse keskkonnaõiguse ülesannet silmas

ka teistes seadustes. Säästva arengu seaduse § 2 kohaselt on looduskeskkonna ja loodusvarade

säästliku kasutamise eesmärgiks tagada inimesi rahuldav elukeskkond ja majanduse arenguks

vajalikud ressursid looduskeskkonda oluliselt kahjustamata ning looduslikku mitmekesisust

säilitades. Sarnastest eesmärkidest lähtub ka jõustumata keskkonnaseadustiku üldosa seaduse

§ 1, mille p-s 1 peetakse seadustiku eesmärgiks oleva keskkonnahäiringute võimalikult suures

ulatuses vähendamise eesmärgiks omakorda mh inimese heaolu ja kultuuripärandi kaitset.

3-12-75

16(16)

Seega on kultuuripärandi kaitse eesmärk keskkonnaõiguse piires kaitstav vaid osas, milles

seda kaitstakse keskkonnahäiringute vähendamise kaudu, nt vee kasutamist piirates. Vee eri-

kasutusloa nõude eesmärgiks võiks olla küll ka õigusvastase veekasutuse jaoks pinnavee suu-

remahulise kasutamise ärahoidmine, ent veeseaduse sätted sellist laia eesmärki ei kinnita. Sel-

line eesmärk ei ole tuletatav ka veeõigust puudutavatest EL direktiividest. Ka nt joogivee ka-

sutamiseks loa andmisel ei saa loa andja hinnata, kas joogivett soovitakse kasutada säästva

arengu põhimõtet silmas pidades otstarbekalt. Veekasutuse hindamine on piiratud vaid üksi-

kute juhtumitega (VeeS § 9 lg 6 teine lause) ega laiene kõigile muudele juhtudele. Haldusko-

hus selgitas seetõttu õigesti, et küsimust, kas kunstlume kasutamise kavatsus on õiguspärane,

vee erikasutusloa andmisel hinnata ei tulnud. Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks märkida,

et kunstlume kasutamise suusaradade rajamiseks näeb ette kehtiv detailplaneering ning kunst-

lume kasutamist ei saa seetõttu pidada õigusvastaseks.

15. Kuna vee erikasutusluba ei anna seetõttu õigust tegevuseks, mis poleks lubatud ilma vee

erikasutusloata, ei ole vaidlustatud haldusakt piirava iseloomuga. Kaebajal on võimalik müra,

vibratsiooni, veetaseme alanemist kaevus selle kasutamist takistaval viisil ja muid piiranguid

tõrjuda keelamiskaebusega, vaidlustades Valtu Spordimaja toiminguid vee kasutamisel ja

kunstlume tootmisel. Sellisel viisil saab kaitsta õigusi ka juhul, kui veekasutus toimub vee

erikasutusloata. Olukorras, kus vee erikasutusluba on aga antud, on võimalik nende õiguste

kaitse ja puutumuse alusel kaebuse esitamine ka vee erikasutusloa peale.

16. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja ei ole käesolevas asjas selliste nega-

tiivsete mõjude tekkimist tõendanud. Veevõtule ei ole seatud parima võimalik tehnika nõuet,

sest veevõtu viis ei mõjuta vee kvaliteeti ega too kaasa kasutatava vee hulga ülemäärast suu-

renemist (lume tootmiseks kulub igal juhul sama palju vett). Seire tulemusel kaevus veetase-

me alanemise korral on võimalik keelamiskaebusega negatiivsete keelatud mõjude tõrjumine

ning loa andmisel selliste mõjude teke ei ole ilmne.

17. Kunstlume tootmise ja kasutamisega seonduvad mõjud on valdavalt ette nähtud juba keh-

tiva detailplaneeringuga, mille õiguspärasuse üle enam vaidlust ei käi (vt Riigikohtu haldus-

kolleegiumi 25.09.2008 otsus asjas nr 3-3-1-15-08). Ringkonnakohtu arvates puudub kaebajal

seetõttu õigus nõuda senise elukeskkonna säilimist, mis suusaradade loomiseta piirkonnas

säiliks. Kuna luba ei õigusta kunstlume kasutamist, ei ole asja lahendamisel tähtsust väidetel,

mis seonduvad kunstlume kasutamise ja tootmise negatiivsete mõjudega.

18. Keskkonnamõjude eelhinnangus on ringkonnakohtu arvates piisavalt hinnatud vee kasu-

tamise mõju Natura alale. Kaebusele lisatud arvamused ei kummuta selle eelhinnangu järeldu-

si tehisveekogust vee võtmise tagajärgedega seoses.

19. Apellandil oli võimalik esitada loamenetluses vastuväiteid. Asjaolu, et keskkonnamõju

eelhinnangule vastuväidete esitamist talle ei võimaldatud, ei too kaasa loa tühistamist. Koh-

tumenetluses on olnud võimalik hinnata veevõtuga kaasnevat keskkonnahäiringut.

20. Eeltoodud põhjustel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata. Menetlusosalised ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist vastaspoolelt.

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Viive Ligi

/allkirjastatud digitaalselt/

Silvia Truman