2-12-38155/56 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi

Otsuse tegemise aeg ja koht

5. detsember 2013, Tartu

Tsiviilasja number

2-12-38155

Tsiviilasi

R.Z. (Z. ) hagi OÜ Relvo Sport-Motell vastu töövaidluses

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3593,23 eurot ja 851,70 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 22. märtsi 2013 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ

Relvo

Sport-Motell

apellatsioonkaebus

ja

R.Z.

vastuapellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja) – OÜ Relvo Sport-Motell (rk: 10351551),

esindajad vandeadvokaat Urmas Kõrgesaar ja advokaat Häli

Jürimäe

Vastuapellant (hageja) – R. Z. (ik: XXXX), esindaja

advokaat Rene Hallemaa

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 22. märtsi 2013 otsus osas,

millega kohus mõistis OÜ-lt Relvo Sport-Motell välja R.Z.

kasuks töötasu perioodi mai 2009 kuni jaanuar 2012 eest

3156,02 eurot (neto) ja viivise 437,21 eurot (neto).

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista

OÜ-lt Relvo Sport-Motell välja R.Z. kasuks töötasu

perioodi

mai

2009

kuni

jaanuar

2012

eest

2916,70 eurot (neto) ja jätta R.Z. viivisenõue aegumise

tõttu rahuldamata.

3. Lugeda

kohtuotsuse

resolutsioon

sõnastatuks

järgmiselt:

„1. Rahuldada R.Z. (Z. ) hagi OÜ Relvo Sport-Motell

vastu osaliselt.

2. OÜ-lt Relvo Sport-Motell välja mõista R.Z. kasuks

töötasu perioodi mai 2009 kuni jaanuar 2012 eest

netosummas 2916 (kaks tuhat üheksasada kuusteist) eurot

70 senti.

3. OÜ-lt Relvo Sport-Motell välja mõista R.Z. kasuks

puhkusehüvitis netosummas 206 (kakssada kuus) eurot

06 senti.

4. Jätta rahuldamata R.Z. hagi OÜ Relvo Sport-Motell

vastu viivise ja töölepingu erakorralise ülesütlemisega

seotud hüvitise väljamõistmiseks.“

4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

TsMS § 163 lg 1 alusel jätta hageja menetluskuludest

80% kostja kanda ja kostja menetluskuludest 20% hageja

kanda. Menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel

tuleb arvestada asjaoluga, et hagejale on antud riigi

õigusabi ja riigi õigusabi tasu ja kulutused on hüvitatud

summas 432,48 eurot.

Jätta hageja kantud apellatsioonkaebuse menetlemise

kuludest

80%

kostja

kanda

ja

kostja

kantud

apellatsioonkaebuse menetlemise kuludest 20% hageja

kanda.

Vastuapellatsioonkaebuse

menetlemise

kulud

(s.o

vastuapellatsioonkaebuse

koostamise

ja

vastuapellatsioonkaebusele vastuse koostamise kulud)

jätta hageja kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. R. Z. esitas 11.06.2012 Tööinspektsiooni Lõuna Inspektsiooni töövaidluskomisjonile

avalduse, milles palus mõista OÜ-lt Relvo Sport-Motell R. Z. kasuks välja perioodil mai

2009 kuni aprill 2012 saamata jäänud töötasu 3269,04 eurot, viivise 441,55 eurot,

puhkusetasu 206,06 eurot ja töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitise kolme kuu

keskmise palga ulatuses.

Avalduse järgi töötas R. Z. OÜ-s Relvo Sport-Motell kuus aastat kokana miinimumtöötasu

eest. R. Z. ütles töölepingu erakorraliselt üles, kuna tööandja kohustas teda tegelema

klientide ja rahaga, kuigi selliseid tööülesandeid tema töökirjelduses ei olnud; kui töötaja

sellest keeldus, hakkas tööandja esindaja töötajat sõimama ning riietest ja jalast kiskuma.

Töövaidluskomisjon rahuldas 21.08.2012 otsusega avalduse ning mõistis OÜ-lt Relvo Sport-

Motell välja R. Z. kasuks töötasu 3124,34 eurot (neto), puhkusehüvitise 206,06 eurot (neto),

töölepingu ülesütlemise hüvitise 851,70 eurot (bruto) ja viivise 437,21 eurot (bruto).

OÜ

Relvo

Sport-Motell

esitas

21.09.2012

maakohtule

taotluse

R.

Z. poolt

töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras.

2. R. Z. (hageja) maakohtus esitatud väidete kohaselt ei ole hageja saanud töölepingut ega

teisi töösuhtega seotud dokumente. Vahetusgraafik puudus. Hageja kutsuti tööle siis, kui

kostjal oli vaja. Tööd oli peamiselt nädalavahetustel ja suurürituste ajal. Hageja soovis

tunnipalga määra muutmist, kuna tööpäevad olid väga pikad, mõnikord 14 tundi,

päevamääraks oli suuliselt kokku lepitud lõpuperioodil 40 eurot. Hageja ei ole puhkust saanud

alates 2006. a. Hageja ütles töölepingu 30.04.2012 pärast tüli tööandjaga e-kirjaga üles.

Kostja maksis 02.05.2012 välja lõpparve ning seega aktsepteeris ülesütlemist.

3. OÜ Relvo Sport-Motell (kostja) palus jätta hageja nõuded rahuldamata.

Kostja väidete kohaselt võeti hageja 01.07.2006 sõlmitud töölepingu järgi tööle kokk-

klienditeenindaja ametikohale täistööajaga vahetusgraafiku alusel, palgamääraks oli Eesti

Vabariigis kehtestatud miinimumpalk. Kostja nõustus 2007. a hageja suulise ettepanekuga, et

hageja töötab kostja juures vastavalt võimalusele osalise tööajaga, kooskõlastades selle

kostjaga. Hageja põhjendas ettepanekut asjaoluga, et on saanud tööd Saksamaal, kus töötab

graafikuga kaks nädalat tööl, kaks vaba. Pärast töösuhte lõppemist sai kostja teada, et hageja

töötas alates 2007. a kuni jaanuarini 2012 täiskohaga OÜ-s Hansaliin, arvestusega kaks

nädalat tööl, kaks vaba. Hageja käis kostja juures tööl oma suva järgi, ehkki pidi käima

täistööajaga ja oli kostja juures tööga kindlustatud. Kostja arvestas hageja tööaega

summeeritult vastavalt tegelikult töötatud ajale ning maksis töötasu tunnipalga alammääras.

Märtsis 2012 toimusid poolte vahel läbirääkimised töölepingu muutmise üle. Hageja soovis

muuhulgas tunnipalga määra tõstmist. Hageja viimane tööpäev oli 29.04.2012. 30.04.2012

teatas hageja, et tema enam tööle ei tule, kuna kostja ei nõustunud hageja ettepanekuga

töökohustuste ja töötasu muutmise kohta. Alates 01.05.2012 hageja tööle ei ilmunud.

Töösuhte erakorralise ülesütlemise avaldust ei ole hageja esitanud. Kostja maksis 01.05.2012

hagejale välja saamata töötasu ning 02.05.2012 puhkusehüvitise.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus rahuldas 22. märtsi 2013 otsusega R. Z. hagi osaliselt ning mõistis välja

OÜ-lt Relvo Sport-Motell R. Z. kasuks töötasu perioodi mai 2009 kuni jaanuar 2012 eest koos

viivisega netosummas 3593,23 eurot (sh töötasu 3156,02 eurot, viivis 437,21 eurot) ja

puhkusehüvitise netosummas 206,06 eurot. Maakohus jättis rahuldamata R. Z. hagi OÜ

Relvo Sport-Motell vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitise saamiseks.

Maakohus jättis TsMS § 163 lg 1 alusel hageja menetluskuludest 80% kostja kanda ja kostja

menetluskuludest 20% hageja kanda. Menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel tuleb

arvestada, et hagejale on antud riigi õigusabi ning riigi õigusabi tasu ja kulutused on hüvitatud

summas 432,48 eurot.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on pooled sõlminud määramata ajaks töölepingu, mille

järgi asus hageja tööle kokk-klienditeenindaja ametikohale. Töölepingu p 4.2 järgi määratakse

tööaeg kindlaks vahetusgraafiku alusel, milles arvestatakse tunnid summeeritult kahe kuu

kokkuvõttes.

Töölepingus

kokkulepitud

summeeritud

tööaeg

ei

vasta

töölepingu

seaduse (TLS) § 6 lg 6 nõuetele, kuna töölepingus ei ole märgitud tööajakava teatavaks

tegemise tingimusi ja hageja selgituste kohaselt sai ta kostja juures tööd vastavalt kostja

vajadusele. Töölepingus on pooled kokku leppinud, et töötajale makstav palgamäär on

miinimumpalk vastavalt Eesti Vabariigis kehtestatule. Kohus järeldas, et poolte vahel oli

töösuhe, mis oli reguleeritud kirjalikult sõlmitud lepingu ja ametijuhendiga.

TLS § 4 lg 2 kohaselt sõlmitakse tööleping kirjalikult. TLS § 12 järgi saab töölepingut muuta

ainult poolte kokkuleppel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 77 lg 3 järgi saab

seadusega ettenähtud vormis tehtud tehingut muuta üksnes samas vormis, milles tehing on

tehtud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Poolte seisukohtadest nähtub, et hageja töötas

alates 2007. a kostja juures vastavalt kostja vajadusele, AS Tallink Grupp kirjast nähtuvalt

töötas hageja OÜ-s Hansaliin perioodil 2007. a kuni jaanuar 2012 täistööajaga, kus tööaeg oli

summeeritud (kaks nädalat tööl, kaks vaba). Hageja on esile toonud asjaolu, et kostjal ei

olnud tööd pakkuda ja ta käis tööl siis, kui teda vajati, nädalalõppudel või suurürituste ajal,

mingit graafikut ei olnud. Juhul, kui kostja leidis, et ka töötasu tuleb hagejale maksta vastavalt

tööl oldud ajale, oleks kostja pidanud sellest hagejale kirjalikult teatama. Kui kostja leidis, et

töötasu tuleb vähendada seoses töö mitteandmisega, oleks tulnud juhinduda TLS §-st 37 ja

teatada töötajale sellest ette vähemalt 14 kalendripäeva. Kuigi töölepingu p-s 4.1 on kokku

lepitud, et töötaja asub tööle täieliku tööajaga, on tööaeg ja töötasu erinevad lepingu

tingimused, mida tuleb vajadusel ka eraldi muuta. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta,

et töötasu suurust oleks muudetud. TLS § 5 lg 4 sätestab küll võimaluse töölepingut muuta

muus vormis, kuid sellest tuleb töötajale kirjalikult teatada ühe kuu jooksul alates muudatuste

tegemisest. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja oleks töötasu muudatustest

hagejale teatanud. TLS § 29 lg 6 kohaselt ei või Vabariigi Valitsuse kehtestatud alammäärast

madalamat töötasu töötajale maksta.

Kostja esitas kohtule hageja tööaja ja väljamaksete arvestused ning maksete aruanded

(tl 29–35; 42–45). 01.01.2009 kuni 31.12.2009 on hagejale makstud töötasu 11 083 krooni

(tl 45); 01.01.2010 kuni 31.12.2010. a 21 853 krooni (tl 43 pöördel, 44); 01.01.2011 kuni

31.12.2011. a 1747,55 eurot (tl 43), 28.08.2010 kuni 28.08.2012. a 2154,99 eurot (tl 42).

Kostja esitas ka tabeli hagejale makstud brutotöötasu kohta. Kostja on esitatu aluseks võtnud

hageja töötatud tunnid, samas on hageja väitnud, et kostja juures tööaja arvestust ei peetud.

Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja oleks hagejale teatavaks teinud

tööajakava tingimused. Kuna töölepingus on pooled palgamääraks kokku leppinud

miinimumpalga, siis tuleb saamata töötasu arvestamisel lähtuda kehtinud miinimumpalgast.

Kohus võttis töötasu ja viivise arvestuse aluseks hageja poolt töövaidluskomisjonile esitatud

arvestuse (töövaidluskomisjoni toimik lk 3–5). Viivisenõude lahendamisel lähtus kohus

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määrast. Kostja ei ole hageja töötasu ega

viivise arvestusele vastuväiteid esitanud. Kohus mõistis kostjalt välja töötasu ja viivise

alljärgnevalt, võttes arvestuse aluseks ajavahemikus 2009–2011 netotasu 239,32 eurot ja

2012. a netotasu 248,34 eurot, s.o hageja näidatud summad. 2009. a töötasu: mai

239,32 eurot, viivis 52,17 eurot; juuni 127,47 eurot, viivis 27,02 eurot; juuli 140,26 eurot,

viivis 28,89 eurot; august 146,14 eurot, viivis 29,23 eurot; september 146,65, viivis

28,45 eurot; oktoober 156,23 eurot, viivis 29,37 eurot; november 239,32 eurot, viivis

43,55 eurot. 2010. a töötasu: jaanuar 66,76 eurot, viivis 11,35 eurot; märts 111,50 eurot, viivis

17,61 eurot; aprill 239,32 eurot, viivis 36,37 eurot; mai 181,80 eurot, viivis 26,54 eurot; juuni

111,50 eurot, viivis 15,61 eurot; juuli 47,58 eurot, viivis 6,37 eurot; september 98,71 eurot,

viivis 12,04 eurot; oktoober 130,67 eurot, viivis 15,15 eurot; november 143,45 eurot, viivis

15,78 eurot. 2011. a töötasu: jaanuar 49,32 eurot, viivis 4,73 eurot; märts 71,32 eurot, viivis

5,99 eurot; aprill 169,32 eurot, viivis 13,20 eurot; mai 98,72 eurot, viivis 7,10 eurot;

november 24,32 eurot, viivis 0,87 eurot; detsember 136,32 eurot, viivis 4,08 eurot, 2012. a

töötasu: jaanuar 248,34 eurot, viivis 5,74 eurot. Kokku mõistis kohus kostjalt hageja kasuks

välja töötasu 3156,02 eurot (neto) ja viivise 437,21 eurot (neto).

Hageja on esitanud puhkusehüvitise nõude summas 636 eurot (neto), millest tuleb maha

arvata kostja tasutud hüvitis 429,94 eurot (neto). Hageja nõudeks on 206,06 eurot (neto).

Kostja ei ole esitanud nõutud summale selgeid vastuväiteid. Kohus leidis, et hageja nõue on

põhjendatud ja kuulub TLS § 71 alusel rahuldamisele.

Hageja väitel ütles ta töölepingu erakorraliselt üles seetõttu, et kostja tahtis teda suunata tööle,

mida pooled ei olnud kokku leppinud. Kostja vastuväidete kohaselt ta hageja avaldust saanud

ei ole. Tsiviilkohtumenetluses peab kumbki poolt tõendama enda poolt esitatud väiteid ja

asjaolusid. Seega tuli hagejal tõendada, et ta on töölepingu erakorraliselt üles öelnud.

TLS § 95 lg 1 järgi võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis

ülesütlemisavaldusega. Vorminõuet rikkudes tehtud või tingimuslik ülesütlemisavaldus on

tühine. Viidatud sätte lg 2 kohaselt peab töötaja erakorralist ülesütlemist põhjendama

kirjalikku

taasesitamist

võimaldavas

vormis.

TsÜS

§-st

tulenevalt

peab

ülesütlemisavalduse sisu olema tuvastatav ka hiljem, infot peab olema võimalus hiljem

lugeda. Kirjalikku taasesitamist võimaldava vormi järgimist peab tõendama pool, kes tugineb

sellest tehingust või avaldusest tulenevale õigusele. Kuna hageja ei ole kohtule esitanud

töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldust, puudub kohtul võimalus tuvastada töölepingu

erakorralise ülesütlemise asjaolu. Seetõttu tuleb hageja hüvitisenõue ja viivisenõue seoses

töölepingu erakorralise ülesütlemisega jätta rahuldamata. Hinnates poolte käitumist, seda, et

hageja alates 30.04.2012 enam tööle ei ilmunud ning kostja kandis koheselt üle lõpparve ja

puhkusehüvitise, leidis kohus, et tööleping on lõpetatud TLS § 79 alusel kokkuleppel.

TsMS § 238 lg 1 p 1 alusel ei arvestanud kohus kostja tunnistaja S.V. ütlustega. Tunnistaja

kirjeldas tööolusid ja temale teadaolevaid asjaolusid seoses hagejale töötasu maksmisega.

Tööolud ei oma vaidluse lahendamisel tähtsust. Poolte vahel oli sõlmitud kirjalik tööleping

ning seda seaduse kohaselt ei muudetud. Asjaolu, et tegelikult käis hageja tööl muudel alustel

ja talle maksti töötasu tunniarvestusega, ei ole käsitletavad töölepingu kirjaliku muutmisena.

Kohus jättis hindamata ka poolte väited töölepingu muutmise läbirääkimiste osas, sest väited

ei ole seotud vaidluse lahendamisega. Asjakohased ei ole ka väited, mida hageja on esitanud

kostja käitumise ja kostja hageja käitumise kohta.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. OÜ Relvo Sport-Motell esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu

22. märtsi 2013 otsuse tühistamist osas, millega hagi rahuldati, ja uue otsuse tegemist, millega

jätta R. Z. hagi täies ulatuses rahuldamata või saata asi uueks arutamiseks maakohtule.

Menetluskulud palub apellant jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) rikkus kohus oluliselt menetlusnorme. Kohus ei ole asjaolusid usaldusväärselt ja piisava

selgusega tuvastanud. Kohtu seisukohad on vastuolulised, ebaõiged ega tulene tõenditest ja

tuvastatud asjaoludest. Kohtu lõppjärelduste kujunemine ei ole järgitav. Kohus on arvestanud

ainult töötaja seisukohti ja tõendeid ning jätnud tähelepanuta tööandja väited ja tõendid;

2) on kostja seisuga 01.05.2012 hagejale välja maksnud kogu töötasu, mida viimane oli

õigustatud saama. Hageja töötas vastavalt poolte suulisele kokkuleppele kostja juures osalise

ja summeeritud tööajaga. Hageja on kinnitanud osalise tööajaga töötamist poolte kokkuleppe

tulemusena. Kohus rakendas poolte osalise tööaja kokkuleppe kehtetuks lugemisel vääralt

TLS §-i 12. Riigikohus on sedastanud (3-2-1-117-11 p 19), et töölepingu vorminõude

eesmärgist ei tulene, et töölepingu muutmise kokkulepped oleksid kirjaliku vormi järgimata

jätmise korral tühised, seetõttu võib poolte kokkulepe, mille kohaselt tööandja annab töötajale

tööd juhul, kui viimane seda küsib, olla ka suuline.

Arusaamatuks jääb kohtu seisukoht, mille kohaselt ei vasta töölepingus kokkulepitud

summeeritud tööaeg TLS § 6 lg 6 nõuetele. Kostja tegi töötajale vahetusgraafikud korrektselt

teatavaks ning graafikud kvalifitseerusid töötaja jaoks selgeks ja arusaadavaks dokumendiks.

TLS § 6 lg-s 6 sätestatud tööajakava teatavaks tegemise tingimuse puudumine töölepingus ei

too kaasa summeeritud tööaja kokkuleppe kehtetust või tühisust.

Mõlemale poolele oli mõistetav, et töötasu lepiti kokku tunnitasu alammääras, kuna töötaja

töötas summeeritud tööaja põhiselt. Samuti kinnitavad esitatud arvelduskonto väljavõtted, et

pooled leppisid kokku tunnipalgas (näiteks on hagejale laekunud 13.07.2011 töötasu

353 eurot, märtsi 2012 eest töötasu 360 eurot, aprilli 2012 eest töötasu 440 eurot). Ühtlasi oli

poolte vahel märtsis 2012 toimunud läbirääkimistel kõne all üksnes tunnitasu määr. Hageja on

ka kohtule esitatud menetlusdokumentides viidanud tunnitasu kokkuleppele. Kostja on

tasunud hagejale töötatud tundide eest Vabariigi Valitsuse kehtestatud tunnitasu alammääras,

seega ei ole töötajale alammäärast madalamat töötasu makstud.

Kuna hageja töötas 2007. a kuni jaanuar 2012 OÜ-s Hansaliin täiskohaga summeeritud tööaja

arvestuse alusel, ei olnud hageja valmis kostja juures täistööajaga töötama ja hagejal puudub

õigus töötasule perioodi eest, millal ta ei saanud väidetavalt tööd kostja juures;

3) juhul, kui kohus peab töötasunõuet põhjendatuks, on kohus hageja kasuks põhjendamatult

välja mõistnud vähemalt 542,20 eurot. Kostja esitas kohtule hageja avalduse võimaldada talle

01.09.–30.11.2009 palgata puhkust. Nimetatud perioodi eest ei saanud töötasu välja mõista;

4) on viivisenõue enne jaanuari 2012 esitatud töötasunõuetelt individuaalse töövaidluse

lahendamise seaduse (ITVS) §-st 6 tulenevalt aegunud. Riigikohus on sedastanud (3-2-1-7-09

p 13), et palga- ja viivisenõude aegumistähtajad algavad samal ajal, kuid aegumistähtaja

pikkus on nendel nõuetel erinev. Vältimaks aegumise kohaldamist, peab töötaja viivisenõude

esitama nelja kuu jooksul alates töötasu tähtaegselt väljamaksmata jätmisest;

5) on hageja kasutanud ettenähtud puhkust ning kostja on tasunud puhkusetasu ja

puhkusehüvitist korrektselt. Kohus luges põhjendatuks puhkusehüvitise nõude 84 päeva eest,

mis on kolme aasta puhkus. Hageja puhkusenõue perioodi 01.07.–31.12.2009 eest

(14 kalendripäeva) aegus TLS § 68 lg 6 järgi 01.01.2011. 2010. a puhkusenõue

28 kalendripäeva aegus 01.01.2012. Seega sai kohus lugeda põhjendatuks puhkusehüvitise

nõude 2011. a eest (28 päeva) ja 2012. a eest.

Hageja on kinnitanud, et 01.09.2011 laekus talle puhkusetasu 166,96 eurot (seda kinnitab ka

kostja arvelduskonto väljavõte). Kostja arvelduskonto väljavõtte järgi on hagejale laekunud

ühtlasi 01.08.2011 puhkusetasu 166,96 eurot. Seega on hageja saanud puhkusetasu 2011. a

333,92 eurot ettenähtud 28-päevase puhkuse eest. Kostja maksis hagejale puhkusehüvitist

161,04 eurot, millest 10.04.2012 laekus 50 eurot ja 02.05.2012 lõpparvena 121,04 eurot.

2012. a oli hagejal saada 16 puhkusepäeva ja tema viimase kuue kuu keskmine tasu oli

10,06 eurot, seega oli puhkusehüvitise nõue 160,94 eurot, mis on tasutud.

6. R. Z. esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 22. märtsi 2013

otsuse tühistamist osas, millega kohus jättis rahuldamata R. Z. hagi töölepingu erakorralise

ülesütlemise hüvitise saamiseks, ning selles osas uue otsuse tegemist, millega mõista

OÜ-lt Relvo Sport-Motell välja R. Z. kasuks hüvitis 851,70 eurot.

Menetluskulud palub vastuapellant jätta kostja kanda.

Vastuapellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) ei pidanud kohus hindama töölepingu ülesütlemise seaduse nõuetele vastavust, vaid pidi

hindama, kas hageja poolne töölepingu ülesütlemine leidis aset või mitte. Juhul, kui kostja

leidis, et hageja tegi ülesütlemisavalduse seaduse nõudeid rikkudes, pidanuks ta tulenevalt

TLS § 105 lg-st 1 pöörduma 30 päeva jooksul ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks kohtusse

või töövaidluskomisjoni. Siinjuures ei ole oluline, kas avaldus on tehtud seaduse nõudeid

järgides või mitte. Kostja seda ei teinud ega ole esitanud ka taotlust tähtaja ennistamiseks.

Seega on lähtuvalt TLS § 105 lg-st 2 ülesütlemine kehtiv juhul, kui leiab tõendamist

ülesütlemise toimumine;

2) pidanuks kohus jõudma järeldusele, et hageja on töölepingu üles öelnud. Kostja on

kirjalikes seisukohtades kinnitanud hageja poolt töölepingu ülesütlemist. Kostja tõi

31.01.2013 vastuses välja, et hageja lõpetas töösuhte sellest ette teatamata seaduses sätestatud

korras. Kuna korraliseks ülesütlemiseks näeb töölepingu seadus ette etteteatamistähtaja, siis

etteteatamistähtajata tehtud ülesütlemine saab olla üksnes erakorraline TLS § 91 tähenduses.

Ülesütlemist kinnitab kaudselt ka kostja 21.09.2012 taotluse p 6.1, milles kostja palus lugeda

hageja poolt töölepingu erakorraline ülesütlemine kehtetuks või tühiseks. Seda seisukohta

kinnitab ka apellatsioonkaebuse p 1.4, mille kohaselt on faktiliseks asjaoluks see, et hageja

töölepingu ülesütlemist ja selle etteteatamistähtaja mittejärgimist ei põhjendanud;

3) kuna kostja ülesütlemist ei vaidlustanud, siis lähtuvalt TLS § 105 lg-st 2 on ülesütlemine

kehtiv ja kohus pidanuks välja mõistma hüvitise TLS § 100 lg 4 alusel. Hüvitis kuulub

väljamõistmisele maksimaalses ulatuses, kuna ülesütlemine toimus asjaoludel, et tööandja

kiskus töötajat riietest ja jalast. Lisaks on aset leidnud teisi töölepingu rikkumisi, eelkõige

lepingutingimustele mittevastava töötasu maksmine ning alandav suhtumine töötajatesse.

7. R. Z. vaidleb OÜ Relvo Sport-Motell apellatsioonkaebusele vastu.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei ole pooled sõlminud ei kirjalikus ega suulises vormis kokkulepet töölepingu muutmise ja

osalise tööajaga töötamise kohta. TLS § 5 lg 1 p 7 järgi peab töölepingu kirjalikus

dokumendis sisalduma aeg, millal töötaja täidab kokkulepitud tööülesandeid (tööaeg).

Vastavalt töölepingule (p 4.1) töötas hageja täistööajaga ja täiendav täistööajaga töötamise

tõendamise kohustus hagejal puudub. Hageja küll küsis kostjalt 2007. a, kas ta võib käia tööl

2-nädalaste perioodidena, kuna ka enne 2007. a käis hageja kostja juures tööl vastavalt kostja

nõudmistele ja mitte igapäevaselt. Kostja hagejale vastust ei andnud ning töölkäimise osas ei

muutunud mitte midagi. Hageja töötas OÜ-s Hansaliin täistööajaga summeeritud tööaja

arvestusega (kaks nädalat tööl, kaks vaba). Arvestades, et ka kostja juures oli summeeritud

tööaeg ja kostja esitatud tööaja arvestusest nähtuvalt olid tööpäevad kohati 14 tundi pikad, siis

ei välistanud OÜ-s Hansaliin täistööajaga töötamine töötamist kostja juures täistööajaga.

Hageja otsis omale teise töökoha, sest kostjal ei olnud talle piisavalt tööd pakkuda, kuid töö

olemasolul oli hageja töö tegemiseks valmis.

Täistööajale vastav miinimumtöötasu saab olla üksnes kuupalga alammäär, seega leppisid

pooled töölepingus kokku kuupalga miinimummääras. Kohus jõudis õigele järeldusele, et

töötasu maksmise korda ei ole muudetud ning tööaeg ja töötasu on töölepingu erinevad

tingimused. Pooled ei ole töösuhte jooksul rääkinud kordagi sellest, millistel tingimustel

toimub töötasu maksmine, seega töötasu maksmise osas kehtis sõlmitud kirjalik tööleping.

Tunnitasu alusel töötasu maksmise välistab asjaolu, et kostja on tasunud hagejale erinevas

suuruses töötasu ning seda mitte tunnitasu alammäärale vastavas summas. Kui vaadata kostja

esitatud tööaja arvestust, nähtub töötasu tunnipalgaks ümber arvestades, et kostja on hagejale

maksnud välja perioodi juuni kuni oktoober 2009 eest töötasu selliselt, et tunnitasu oleks

vahemikus 35–45 krooni. V.V 11.06.2009 määruse „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1

kohaselt oli alates 01.07.2009 töötasu alammääraks tunnis 27 krooni;

2) töötas hageja kostja juures septembris ja oktoobris 2009. Olukorras, kus töötaja taotleb

palgata puhkust perioodiks 01.09.–30.11.2009 ning käib kahel esimesel kuul tööl, tuleb

muude tõendite puudumisel lugeda, et tööandja jättis taotluse täies ulatuses rahuldamata.

Novembris 2009 mittetöötamise tingis asjaolu, et kostjal ei olnud tööd anda;

3) mõistis kohus põhjendatult välja viivise. Hageja ei nõustu Riigikohtu praktikaga

viivisenõude aegumise osas ja leiab, et viivisenõue aegub palganõudega samaaegselt, kuna

viivisenõue on töötasu mittemaksmisega seotud kõrvalnõue. Juhul, kui viivisenõude

aegumistähtaeg on neli kuud, siis on põhjendatud viivis detsembris 2011 ja jaanuaris 2012

tasumata töötasult (4,08+5,74) 9,82 eurot, kuna töölepingu p 5.4 järgi tuli detsembri 2011

töötasu välja maksta 10.01.2012 ning hageja pöördus töövaidluskomisjoni 02.05.2012;

4) mõistis kohus õigesti välja puhkusehüvitise. Kostja ei ole hagejale puhkust pakkunud

töölepingu sõlmimisest alates. TLS § 137 järgi enne 01.07.2009 väljateenitud ja kasutamata

põhipuhkus aegus alles 30.06.2013. Töölepingu seaduse jõustumise hetkeks oli hagejal välja

teenitud

kolme

aasta

põhipuhkus

(3x28)

kalendripäeva.

Hageja

esitas

töövaidluskomisjonile puhkusehüvitise nõude 84 kalendripäeva eest ning töövaidluskomisjon

mõistis välja 206,06 eurot ehk arvestas kostja makstud hüvitist ja puhkusetasusid. Võttes

arvesse, et hageja on puhanud 28 päeva 2011. a ja saanud hüvitise 16 päeva kasutamata

puhkuse eest, siis oli hagejal õigus puhkusehüvitisele vähemalt (84–28–16) 40 kalendripäeva

eest. Hüvitis 206,06 eurot vastab vähemale kui 40 kalendripäevale kasutamata puhkusele.

8. OÜ Relvo Sport-Motell vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu.

Vastuväidete kohaselt:

1) jõudis kohus õigele järeldusele, et hageja jättis tõendamata töölepingu erakorralise

ülesütlemise. Nõude rahuldamine TLS § 100 lg 4 alusel eeldab töölepingu erakorralise

ülesütlemise toimumist ja tööandja poolt töölepingu olulist rikkumist. TLS § 95 lg 1 sätestab,

et

töölepingu

võib

üles

öelda

kirjalikku

taasesitamist

võimaldavas

vormis

ülesütlemisavaldusega. Hageja ei ole kostjale esitanud TLS § 95 lg-le 1 vastavat

ülesütlemisavaldust ega ole selle olemasolu tõendanud ka kohtule. Samuti ei ole hageja

tõendanud, et töölepingu ülesütlemine toimus tööandja poolse rikkumise tulemusena, ega

selgitanud, millisel õiguslikul alusel ülesütlemine väidetavalt aset leidis. TLS § 95 lg 1

kohaselt on vorminõuet rikkudes tehtud ülesütlemisavaldus tühine. Menetlusdokumentides

esitatud seisukohad ja taotlused ei ole tõendid. Kostja on vaielnud järjepidevalt vastu hageja

väidetele seoses töölepingu ülesütlemisega. Kuivõrd hageja on kinnitanud töölt lahkumist ja

kostja on kinnitanud lõpparve tasumist ning hageja kohtule tõendeid ei esitanud, siis saigi

kohus jõuda üksnes järeldusele, et tööleping lõppes kokkuleppel TLS § 79 alusel;

2) ei olnud kostjal võimalik vaidlustada ülesütlemist, mida tegelikkuses ei toimunud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ning tühistada

maakohtu otsus osas, millega kohus mõistis kostjalt välja hageja kasuks töötasu perioodi

mai 2009 kuni jaanuar 2012 eest 3156,02 eurot (neto) ja viivise 437,21 eurot (neto).

Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt välja hageja kasuks

töötasu perioodi mai 2009 kuni jaanuar 2012 eest netosummas 2916,70 eurot. Hageja

viivisenõude jätab ringkonnakohus aegumise tõttu rahuldamata.

Maakohtu otsus jääb muutmata osas, millega maakohus mõistis kostjalt välja hageja kasuks

puhkusehüvitise netosummas 206,06 eurot ja jättis rahuldamata R. Z. hagi töölepingu

erakorralise

ülesütlemise

hüvitise

saamiseks.

Vastuapellatsioonkaebus

tuleb

jätta

rahuldamata.

10. Vastuapellant (hageja) esitas 22.05.2013 ringkonnakohtule avalduse, milles palub nõuda

tõendina välja kostja tunnistaja S. V. kõneregistri väljavõte SMS-de osas perioodil 30.04.–

03.05.2012 mobiiltelefoni numbrilt XXXX(EMT) numbrile XXXX(Elisa). Nimetatud tõend

peab kinnitama hageja tõepäraseid ütlusi asjaoludest maakohtus.

TsMS § 652 lg-d 3 ja 4 sätestavad alused apellatsioonimenetluses uute tõendite esitamiseks.

Ringkonnakohus leiab, et vastuapellandi esitatud taotlusest ei nähtu TsMS § 652 lg-tes 3 ja 4

sätestatud aluseid ning taotlus tuleb seetõttu jätta rahuldamata.

11. 19.07.2013 esitas vastuapellant ringkonnakohtule taotluse, milles palub kostjalt

TsMS § 367 alusel välja mõista viivis seadusjärgses määras 0,022% päevas töötasult ja

puhkusehüvitiselt summas 3362,08 eurot (neto) alates 02.05.2012, s.o ajast, millal töötaja

esitas avalduse tööinspektsioonile, kuni põhinõude täieliku täitmiseni.

TsMS § 631 lg 1 kohaselt võib apellatsioonkaebuses tugineda üksnes väitele, et esimese

astme kohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel või et apellatsioonimenetluses

arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt tuleks teha esimese astme kohtu

otsusest erinev otsus. Seega ei saa ringkonnakohtus arutada neid nõudeid, mida maakohtule ei

esitatud. Hageja ei esitanud maakohtus nõuet TsMS § 367 alusel jooksva viivise

väljamõistmiseks kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Seega on tegemist uue nõudega, mille

osas ei saanud maakohus seetõttu ka seisukohta võtta.

TsMS § 634 lg 1 kohaselt võib apellant kuni apellatsioonitähtaja lõpuni kaebust muuta ja

täiendada, muu hulgas laiendada kaebust kohtuotsuse neile osadele, mille peale esialgselt ei

kaevatud.

Kaebuse

muutmisele

kohaldatakse

apellatsioonkaebuse

kohta

sätestatut.

TsMS § 635 lg 2 sätestab, et vastuapellatsioonkaebusele kohaldatakse apellatsioonkaebuse

kohta sätestatut, kui käesolevas paragrahvis sätestatust ei tulene teisiti. Vastuapellandi

19.07.2013 taotlus on esitatud pärast vastuapellatsioonitähtaja möödumist, mil lisaks eelmises

lõigus toodud põhjendusele ei olnud ka kaebuse täiendamine enam võimalik.

Kuna apellatsioonimenetluses uute nõuete esitamine ei ole võimalik ja taotlus on esitatud

kohtule ka hilinenult, jätab ringkonnakohus eeltoodud nõude tähelepanuta.

12. Töötasu nõue

Ringkonnakohus märgib kõigepealt, et õige ei ole maakohtu seisukoht, et TLS § 5 lg 4

sätestab küll võimaluse töölepingut muuta muus vormis, kuid sellest tuleb töötajale kirjalikult

teatada ühe kuu jooksul alates muudatuste tegemisest. Riigikohus on asunud korduvalt

seisukohale (07.12.2011 otsuse nr 3-2-1-117-11 p 19; 19.03.2008 otsuse nr 3-2-1-6-08 p 13),

et töölepingu vorminõude eesmärgist ei tulene, et töölepingu muutmise kokkulepped oleksid

kirjaliku vormi järgimata jätmise korral tühised.

Poolte vahel 01.07.2006 sõlmitud töölepingu (I kd tl 22–24) p 5.1 kohaselt on töötajale

makstav palgamäär miinimumpalk vastavalt Eesti Vabariigis kehtestatule. Töölepingu p 4.1

järgi asus töötaja tööle täieliku tööajaga. Eeltoodud sätete alusel tuleb asuda seisukohale, et

kokkulepe oli kuupalga miinimummääras. Vastupidisele seisukohale ei anna alust ka

töölepingu p-s 4.2 sätestatud tööaja summeeritud arvestus kahe kuu kokkuvõttes.

Seega tuleb asjas tuvastada, kas pooled on 01.07.2006 sõlmitud töölepingus toodud töötasu

kokkulepet hiljem muutnud selliselt, et kostja poolt hagejale töötasu maksmise alla Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuutöötasu alammäära saaks lugeda seaduslikuks.

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole tõendanud õigust maksta hagejale töötasu vähem kui

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuutöötasu alammäär. Kostja väited on vastuolulised ja ei ole

tõenditega tõsikindlalt kinnitust leidnud.

Kostja väide, et kostja tasus hagejale töötatud tundide eest Vabariigi Valitsuse kehtestatud

tunnitasu alammääras, on vastuolus kostja poolt maakohtule esitatud hageja tööaja ja

väljamaksete arvestusega (I kd tl 29–35), kust nähtub hagejale tunnitasu maksmine oluliselt

suuremas määras kui tunnitasu alammäär. Hageja on kostja esitatud eelnimetatud tabelite

kohta öelnud, et tabelid ei vasta tegelikkusele (I kd tl 129). Hageja väitel kostja juures

vahetusgraafik puudus ja kostja korraldas tööd nii, et vaatas märkmikust, millal tal hagejat

tööle vaja on (I kd tl 55–56). Seega ei pea ringkonnakohus võimalikuks teha kostja poolt

kohtule esitamiseks koostatud tabelite põhjal järeldusi hageja poolt kostja juures töötatud aja

kohta, kuid kostja esitatud tabelid ei tõenda mingil viisil kostja väidet, et ta tasus hagejale

töötatud tundide eest töötasu Vabariigi Valitsuse kehtestatud tunnitasu alammääras.

Kostja väidet, et poolte vahel oli kokkulepe hageja töötamiseks osalise tööajaga, kinnitab

hageja poolt 01.02.2013 vastuses maakohtule märgitu, kuid hageja on samas vastuses olnud

seisukohal, et töötasu osas sel puhul eraldi kokkulepet ei sõlmitud ning seega jäi kehtima

töölepingu järgne palga alammäär (I kd tl 134). Nõustuda tuleb maakohtu seisukohaga, et

tööaeg ja töötasu on erinevad lepingu tingimused, mida tuleb vajadusel ka eraldi muuta.

Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et töötasu suurust oleks muudetud.

Ringkonnakohus märgib siinkohal, et asja materjalidest nähtuvalt on ka hageja esitanud

kohtule vastuolulisi väiteid töötasu kokkuleppe kohta – hageja soovib saada kostjalt saamata

töötasu lähtudes kehtestatud kuutöötasu alammäärast, samas on hageja 22.10.2012 seisukohas

maakohtule kirjutanud, et „päevamäär oli lõpuperioodil 40 eurot kokkulepitud suusõnaliselt ja

see toimis“ (I kd tl 57). Kuna kostja on seisukohal, et töötasu kokkulepe oli tunnitasu

alammääras, ei võimalda eeltoodud vastuolu hageja väidetes asuda seisukohale, et pooled olid

kokku leppinud töölepingus toodud miinimumpalga asemel mingi muu töötasumäära

kohaldamises. Seisukohta, et poolte vahel oli kokkulepe tunnitasumääras, ei tõenda ka poolte

vahel 2012. a töölepingu muutmise üle peetud läbirääkimised, kus on arutatud töötasu

maksmist tunnitasumäära alusel.

Poolte vahel ei ole vaidlust ja seda kinnitab ka kostja poolt kohtule esitatud kirjalik tõend –

AS Tallink Grupp personalispetsialisti 10.09.2012 e-kiri (I kd tl 27), et hageja töötas perioodil

2007. a kuni jaanuar 2012 paralleelselt kostja juures töötamisega ka teise tööandja juures,

OÜ-s Hansaliin täistööajaga ning tema tööaeg oli summeeritud (kaks nädalat tööl, kaks vaba).

Kostja on asja menetluses väitnud (I kd tl 13), et „hageja käis tööl täiesti oma suva järgi /…/

vaatamata sellele, et töölepingu järgi pidi tööl käima täistööajaga ja kostjal oli hageja tööjõu

järgi vajadus, so hageja oli tööga kindlustatud“, kuid sel juhul jääb arusaamatuks, miks kostja

ei nõudnud hagejalt täistööajaga töötamist. Vastavalt töölepingu p-le 4.2 määratakse tööaeg

kindlaks vahetusgraafiku alusel. Ühtegi vahetusgraafikut kostja kohtule esitanud ei ole ega ole

esitatud tõendeid ka selle kohta, et kostja oleks nõudnud hagejalt talle teatavaks tehtud

vahetusgraafikuga ettenähtud ajal tööle ilmumist ning et hageja oleks graafikuga ettenähtud

ajal tööst keeldunud.

Hageja on samas selles osas kogu menetluse vältel ühetaoliselt väitnud, et otsis endale teise

töökoha seetõttu, kuna kostjal ei olnud tööd pakkuda, ja käis tööl siis, kui teda vajati,

nädalalõppudel või suurürituste ajal, mingit graafikut ei olnud. Jääb arusaamatuks, miks

kostja juhul, kui tal oli hageja töö järgi pidev vajadus olemas, hagejal 2-nädalaste

perioodidena teise tööandja juures töötada võimaldas.

Ringkonnakohus leiab, et asjas ei ole tõendatud, et hageja töötamine teise tööandja juures

takistas tal teha tööd kostja juures vastavalt kostja vajadusele, sh täistööajaga. Millegagi ei ole

tõendatud, et kostja nõudmisel töötada kostja juures ka sel perioodil, kui hagejal oli kokku

lepitud töötamine OÜ-s Hansaliin, ei oleks hageja tööst OÜ-s Hansaliinid loobunud. Mõlema

poole väidete kohaselt tegi hageja kostja juures kohati 14-tunniseid tööpäevi. Ka see viitab, et

hageja oli valmis töötama täistööajaga, kuid kostja juures ei olnud piisavalt tööd. Eeltoodu

alusel peab ringkonnakohus usutavaks hageja väidet, et kostjal ei olnud hagejale täistööajaga

tööd anda, mistõttu pooled leppisid kokku, et hageja võib töötada periooditi ka teise tööandja

juures. Et pooled oleks sellega seoses sõlminud mingi kokkuleppe töötasu osas, ei ole

ülaltoodu kohaselt aga millegagi tõendamist leidnud. Sellist tõlgendust toetab ka TLS § 35,

mille järgi peab tööandja töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma

keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei

ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega

viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü.

Asjas tuleb ka arvestada, et kuigi töölepingu muutmise kokkulepped ei ole kirjaliku vormi

järgimata jätmise korral tühised, on töölepingu seadusest (§ 4 lg 2; § 5) tulenevalt töösuhte

kirjaliku dokumenteerimise kohustus tööandjal. Antud juhul on tööandja jätnud oma

kohustuse olulises osas täitmata. Ka seetõttu on muude usaldusväärsete tõendite puudumisel

põhjendatud lugeda õigeks töötaja väited ning lähtuda poolte vahel 01.07.2006 sõlmitud

kirjalikust töölepingust.

Seega leidis maakohus põhjendatult, et hageja nõue saada kostjalt töötasu lähtudes kehtinud

kuutöötasu alammäärast tuleb rahuldada.

Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada aga osas, kus maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks

välja saamata palga novembri 2009 eest. Kostja on esitanud kohtule hageja avalduse (I kd

tl 41), milles hageja on taotlenud kostjalt palgata puhkust perioodiks 01.09.–30.11.2009.

Kuna pooltel ei ole vaidlust selles, et hageja novembris 2009 kostja juures ei töötanud (hageja

on selle asjaolu oma kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele omaks võtnud ning nähtuvalt

poolte pangakontode väljavõtetest ei ole kostja hagejale novembri 2009 eest palka maksnud),

tuleb eeldada, et novembriks 2009 kostja hagejale soovitud palgata puhkust siiski võimaldas.

Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata töötasu 3156,02 eurot (neto), võttes

aluseks hageja poolt töövaidluskomisjonile esitatud arvestuse (TVK toimik lk 3–5). Kuna

kostja vastuväited põhinesid asjaolul, et hagejal ei olnud õigust saada kostjalt miinimumpalka,

ja muus osas ei ole kostja hageja arvestusele põhjendatud vastuväiteid esitanud, lähtub

ringkonnakohus maakohtu otsuses toodud summadest ning vähendab kostjalt hageja kasuks

väljamõistetud töötasu summat novembri 2009 töötasu, s.o 239,32 euro ulatuses. Kokku

mõistab ringkonnakohus kostjalt välja hageja kasuks töötasu (3156,02 – 239,32)

2916,70 eurot (neto).

13. Viivisenõue

Maakohus rahuldas hageja viivisenõude vastavalt hageja poolt töövaidluskomisjonile

esitatud taotlusele (TVK toimik lk 3–5), arvestades, et kostja hageja viivisearvestusele

vastuväiteid ei esitanud. Maakohus märkis, et lähtub viivisenõude lahendamisel VÕS § 113

lg-s 1 sätestatud määrast.

Apellatsioonkaebuses esitas kostja viivisenõudele aegumise kohaldamise taotluse, leides, et

hageja viivisenõue on enne jaanuari 2012 esitatud töötasunõuetelt aegunud.

Ringkonnakohus nõustub apellandi seisukohaga. ITVS § 6 lg 1 sätestab, et töösuhetest

tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg

töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks on neli kuud, välja arvatud käesoleva

paragrahvi 2. ja 3. lõikes ettenähtud juhul; lõigetes 2 ja 3 on sätestatud eraldi aegumistähtajad,

vastavalt 30 kalendripäeva ja kolm aastat, töölepingu ülesütlemise vaidlustamise nõudele ja

töötasu nõudele.

Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale (13.03.2009 otsuse nr 3-2-1-7-09 p 13;

02.11.2005 otsuse nr 3-2-1-103-05 p 18), et palga viivise nõudele tuleb kohaldada üldist

neljakuulist hagi aegumise tähtaega. Palga ja viivise omavahelise seose tõttu tuleb lugeda

viivisenõude aegumise tähtaja alguseks päev, mil tööandja jättis töötajale palga tähtaegselt

välja maksmata. Seega palga- ja viivisenõude aegumistähtajad algavad samaaegselt, kuid

aegumistähtaja pikkus on nendel nõuetel erinev. Vältimaks aegumise kohaldamist, peab

töötaja viivisenõude esitama nelja kuu jooksul alates töötasu tähtaegselt väljamaksmata

jätmisest.

Töölepingu p 5.4 järgi tuli töötasu maksta välja järgneva kuu kümnendaks kuupäevaks.

Nähtuvalt töövaidluskomisjoni toimiku materjalidest esitas töötaja töövaidluskomisjonile

avalduse 11.06.2012, milliseks ajaks oli avalduses nõutud viivis kogu ulatuses aegunud

(jaanuaris 2012 maksmata töötasult arvutatud viivis, mis tuli välja maksta 10.02.2012, aegus

11.06.2012 ning veebruari kuni aprilli 2012 eest ei ole hageja saamata töötasu ega viivist

nõudnud).

Kuna poolel on tulenevalt TsMS § 651 lg-st 2 õigus nõuda ringkonnakohtus aegumise

kohaldamist ka juhul, kui ta seda esimeses kohtuastmes nõudnud ei ole, tuleb apellandi

esitatud aegumise väidet arvestada ning jätta hageja viivisenõue maksmata töötasudelt

aegumise tõttu rahuldamata.

14. Puhkusehüvitise nõue

Maakohus leidis, et hageja puhkusehüvitise nõue summas 206,06 eurot (neto) on põhjendatud.

Maakohus lähtus hageja poolt töövaidluskomisjonile esitatud avaldusest (TVK toimik lk 34),

kus hageja on leidnud, et tal on välja teenitud puhkust 84 päeva, mille eest on õigus saada

puhkusehüvitist 636 eurot (neto), hageja on saanud puhkusehüvitist 429,94 eurot, saamata

seega 206,06 eurot (neto). Kostja ei ole esitanud nõutud summale selgeid vastuväiteid.

Apellandi

arvates

aegus

hageja

puhkusenõue

perioodi

01.07.–31.12.2009

eest

(14 kalendripäeva) TLS § 68 lg 6 järgi 01.01.2011 ja 2010. a puhkusenõue 28 kalendripäeva

01.01.2012. Samuti on hageja kasutanud ettenähtud puhkust ning kostja on tasunud

puhkusetasu ja puhkusehüvitist korrektselt. Kostja toob apellatsioonkaebuses välja, et hageja

on saanud puhkusetasu 2011. a 333,92 eurot ettenähtud 28-päevase puhkuse eest ning 2012. a

on kostja maksnud hagejale puhkusehüvitist 161,04 eurot; 2012. a oli hagejal saada

16 puhkusepäeva ja tema viimase kuue kuu keskmine tasu oli 10,06 eurot, seega oli

puhkusehüvitise nõue 160,94 eurot, mis on tasutud.

Ringkonnakohus apellandi seisukohaga puhkusehüvitise aegumise kohta ei nõustu. TLS § 68

lg 6 sätestab küll, et põhipuhkuse nõue aegub ühe aasta jooksul arvates selle kalendriaasta

lõppemisest, mille eest puhkust arvestatakse, kuid töölepingu seaduse rakendussätete § 137 ja

§ 1371 sätestavad selles osas erisätted, mille järgi enne käesoleva seaduse jõustumist välja

töötatud põhipuhkuse ja lisapuhkuse nõue aegub nelja aasta jooksul arvates seaduse

jõustumisest (§ 137) ning enne käesoleva seaduse jõustumist väljatöötatud kasutamata põhi-

ja lisapuhkuse hüvitab tööandja töölepingu lõppemisel, kuid kokku mitte rohkem kui nelja

aasta kasutamata jäänud puhkuse eest (§ 1371).

Hageja leiab oma kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele, et kostja ei ole hagejale puhkust

pakkunud töölepingu sõlmimisest (2006. a) alates, töölepingu seaduse jõustumise hetkeks

01.07.2009 oli hagejal välja teenitud kolme aasta põhipuhkus ehk (3x28) 84 kalendripäeva,

mis TLS §-st 137 tulenevalt aegus alles 30.06.2013. Hageja märgib vastuses, et võttes

arvesse, et hageja on puhanud üksnes 28 kalendripäeva 2011. a ja saanud hüvitise

16 kalendripäeva kasutamata põhipuhkuse eest, oli hagejal õigus puhkusehüvitisele vähemalt

(84–28–16) 40 kalendripäeva eest. Hüvitis 206,06 eurot vastab vähemale kui

40 kalendripäevale kasutamata puhkusele.

Ringkonnakohus järeldab eeltoodust, et hageja on seisukohal, et 2011–2012 eest tal

puhkusehüvitise nõue kostja vastu puudub.

Seega tuleb ringkonnakohtul võtta seisukoht selles, kas hagejal on puhkusehüvitise nõue enne

2011. a välja töötatud puhkuse eest ja kas maakohtu poolt väljamõistetud puhkusehüvitise

summa 206,06 eurot on põhjendatud.

Vastavalt kohtule esitatud pangakonto väljavõtetele (I kd tl 42–45; TVK toimik lk 6–10)

kostja 2010. a hagejale puhkusetasu maksnud ei ole, 11.03.2009 on hagejale laekunud

720 krooni selgitusega puhkusetasu 2008 ja 2009. a alguse eest.

Kuna kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et hageja oleks 2010. a saanud puhkust ja

puhkusetasu, on hagejal õigus saamata puhkuse hüvitisele vähemalt 2010. a eest

28 kalendripäeva ulatuses. Kuna kohtud on lugenud põhjendatuks hageja väite, et hagejal oli

õigus saada kostjalt kuus töötasu vähemalt kehtestatud alammäära ulatuses, siis lähtudes

2010. a kehtinud miinimumpalgast 4350 krooni, s.o 278,02 eurot bruto, netopalk vastavalt

maakohtu tuvastatule 239,32 eurot, ei ületa puhkusehüvitis 206,06 eurot hagejal 2010. a eest

saada olevat puhkusehüvitise summat (239,32/30x28). Seega on maakohtu otsus

väljamõistetud puhkusehüvitise osas seaduslik ja põhjendatud.

15. Töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitise nõue

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et tulenevalt TsMS § 230 lg-s 1 sätestatust

on hageja tõendamiskoormis tõendada, et ta on töölepingu erakorraliselt üles öelnud.

Maakohus on samuti õigesti leidnud, et kuna TLS § 95 lg 1 järgi võib töölepingu üles öelda

kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega ja vorminõuet rikkudes

tehtud või tingimuslik ülesütlemisavaldus on tühine, tuleb ühtlasi lähtuda TsÜS §-st 79,

millest tulenevalt peab ülesütlemisavaldust olema võimalus ka hiljem lugeda. Kuna hageja ei

ole esitanud kohtule töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldust (kostjale väidetavalt

saadetud e-kirja) ega tõendeid selle kostjale saatmise kohta (näiteks ekraanipildi väljatrükki

hageja e-postkastist saadetud kirjadest), tuleb asuda seisukohale, et hageja ei ole töölepingu

erakorralist ülesütlemist tõendanud.

Õige on vastuapellandi seisukoht, et TLS § 105 lg-st 1 tulenevalt peab ülesütlemise tühisuse

tuvastamise nõude esitama pool, kellele ülesütlemisavaldus tehti, kuid sellise nõudega

töövaidlusorganisse pöördumise eelduseks on asjaolu, et lepingu pool on aru saanud, et talle

esitati töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldus. Kuna TLS § 95 lg 1 kohaselt võib

töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega, on

ringkonnakohtu arvates sellisele arusaamisele jõudmise eelduseks töölepingu teiselt poolelt

saadud kirjalik ülesütlemisavaldus. Kostja on kinnitanud, et ta hageja ülesütlemisavaldust

saanud ei ole, ning hageja ei ole vastupidist tõendanud. Seega puudus kostjal antud asjaoludel

kohustus pöörduda ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõudega töövaidlusorganisse.

Ringkonnakohus märgib vastuseks vastuapellatsioonkaebuse väidetele, et ka kostja poolt asja

menetluses (31.01.2013 vastuses, 21.09.2012 taotluse p-s 6.1 ja apellatsioonkaebuse asjaolude

p-s 1.4) esitatud seisukohtade põhjal ei saaks asuda seisukohale, et kostja on hageja poolt

töölepingu ülesütlemise asjaolu õigeks võtnud, kuna kostja on kogu menetluse jooksul

kinnitanud, et hageja ei ole esitanud kostjale töösuhte erakorralise ülesütlemise avaldust.

Ringkonnakohus märgib, et poolte käitumise alusel (vaidlust ei ole selles, et hageja alates

30.04.2012 kostja juurde tööle ei ilmunud ja kostja kandis 02.05.2012 hagejale üle

121,04 eurot selgitusega „lõpparve“), on ainuvõimalik maakohtu seisukoht, et tööleping on

lõpetatud TLS § 79 alusel poolte kokkuleppel.

16. Kostja on palunud apellatsioonkaebuses jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja

menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. Ringkonnakohus märgib, et kostja ei ole esitanud

apellatsioonkaebuses väiteid selle kohta, et maakohtu määratud menetluskulude jaotus oleks

hagi rahuldamise ulatust arvestades väär. Ringkonnakohus leiab, et kuna apellatsioonkaebus

rahuldatakse vaid väikeses osas (ühe kuu töötasu ja viivis), tuleb apellatsioonkaebuse

menetlemise kulud jaotada lähtudes maakohtu rakendatud põhimõttest, s.o jätta TsMS § 163

lg 1 alusel hageja kantud apellatsioonkaebuse menetlemise kuludest 80% kostja kanda ja

kostja kantud apellatsioonkaebuse menetlemise kuludest 20% hageja kanda.

Vastuapellatsioonkaebuse menetlemise kulud (s.o vastuapellatsioonkaebuse koostamise ja

vastuapellatsioonkaebusele vastuse koostamise kulud) tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel

hageja (vastuapellandi) kanda.

Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 ja 3 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud

esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude

jaotuse

alusel

päeva

jooksul

alates

kulude

jaotuse

kohta

tehtud

lahendi

jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud

esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt

näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses

kohtumenetlusega.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

Andra Pärsimägi