2-10-61884/107 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise aeg ja koht

2. detsember 2013, Tartu

Tsiviilasja number

2-10-61884

Tsiviilasi

L. S. hagi Sihtasutuse Ida-Viru Keskhaigla vastu varalise

ja mittevaralise kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

13 022,37 eurot ja 0 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 19. aprilli 2013 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Sihtasutuse Ida-Viru Keskhaigla ja L.S. apellatsioonkaebused

Kohtuistungi toimumise aeg

12. november 2013

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(kostja)

–

Sihtasutus

Ida-Viru

Keskhaigla

(rk: 9003433), esindaja vandeadvokaat Raul Ainla

Apellant (hageja) – L. S. (ik: XXX), esindajad vandeadvokaat

Küllike Namm ja advokaat Katrina Juhkami

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 19. aprilli 2013 otsus osas,

millega maakohus jättis poolte menetluskulud nende endi

kanda.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta

menetluskuludest maakohtus 11% L. S. kanda ja 89%

Sihtasutus Ida-Viru Keskhaigla kanda.

3. Jätta muutmata maakohtu otsus osas, millega mõisteti

Sihtasutuselt Ida-Viru Keskhaigla välja L. S. kasuks

varaline kahju 1502,37 eurot ja mittevaraline kahju

11 520

eurot,

muutes

osaliselt

maakohtu

otsuse

põhjendusi.

4. Jätta maakohtu otsuse resolutsiooni p-st 4 välja

otsustus, millega maakohus jättis rahuldamata L. S.

mittevaralise kahju nõude summas 63 911,65 eurot.

5. Jätta rahuldamata Sihtasutus Ida-Viru Keskhaigla

apellatsioonkaebus

ning

rahuldada

osaliselt

L.

S. apellatsioonkaebus.

6. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks

järgmiselt:

„6.1.

Rahuldada

L.

S. hagi

Sihtasutus

Ida-Viru

Keskhaigla vastu mittevaralise kahju väljamõistmiseks

ning mõista Sihtasutuselt Ida-Viru Keskhaigla L. S.

kasuks välja õiglane mittevaralise kahju hüvitis kohtu

äranägemisel

11 520

(üksteist

tuhat

viissada

kakskümmend) eurot.

6.2. Rahuldada L. S. hagi Sihtasutus Ida-Viru Keskhaigla

vastu varalise kahju väljamõistmiseks osaliselt ning

mõista Sihtasutuselt Ida-Viru Keskhaigla L. S. kasuks

välja varaline kahju 1502 (üks tuhat viissada kaks) eurot

37 senti.

6.3. Jätta rahuldamata L. S. hagi Sihtasutus Ida-Viru

Keskhaigla

vastu

tulevikus

tekkiva

kahju

väljamõistmiseks kohtu äranägemisel.

6.4. Jätta menetluskuludest maakohtus 11% L. S. kanda

ja 89% Sihtasutus Ida-Viru Keskhaigla kanda.“

Menetluskulude jaotus

Jätta

Sihtasutus

Ida-Viru

Keskhaigla

apellatsioonkaebusega

seotud

menetluskulud

ringkonnakohtus Sihtasutus Ida-Viru Keskhaigla kanda

ning L. S. apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud

ringkonnakohtus 11% ualatuses L.S. kanda ja 89%

Sihtasutus Ida-Viru Keskhaigla kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. L. S. esitas 08.12.2010 kohtule Sihtasutuse Ida-Viru Keskhaigla vastu hagi, milles palus

mõista kostjalt välja hageja kasuks varaline kahju summas 1502,37 eurot, õiglane tulevikus

tekkiva varalise kahju hüvitis kohtu äranägemisel ja mittevaraline kahju summas 63 911,65

eurot või alternatiivselt õiglane mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel.

Hagiavalduse kohaselt tehti hagejale 01.10.2009 Sihtasutuses Ida-Viru Keskhaigla (IVKH)

sapipõie eemaldamise operatsioon. Hageja raviarstiks oli Mihhail Ižnin. Hagejat opereeriti

lahtisel meetodil, kuna hagejal esinesid sooltevahelised liited, mis olid tekkinud aastaid tagasi

sooletrauma operatiivse ravi tagajärjel. Operatsiooni käigus tekkis liidete vabastamisel

peensoole seina vigastus, mis suleti õmblusega. 08.10.2009 tekkis hagejal tugev kõhuvalu,

kõhupuhitus ja gaaside peetus. Kõhukoopast tehti röntgenülesvõte, millel täheldati peensooles

vedelikupeegleid, mis viitab soole mulgustusele. Hagejale anti suu kaudu kahel korral

baariumi soolestiku läbipääsu kontrollimiseks. Baariumi kasutamine kontrastainena on

lubatud üksnes juhul, kui eelnevalt on kindlaks tehtud soolte seisukord ning välistatud

võimalus baariumi sattumiseks kõhuõõnde. Seejärel tehti hagejale klistiiri. Hageja tervislik

seisund halvenes oluliselt, mistõttu nõudis tütar hageja üleviimist Sihtasutusse Tartu Ülikooli

Kliinikum (TÜK). Kuna kostja ei suutnud transporti korraldada, siis toimetas tütar hageja

TÜK-i omal kulul. TÜK-is tehti hagejale 09.10.2009 kompuutertomograafiline uuring ning

diagnoositi perforatsioon (mulgustus) ja üldperitoniit (üld-kõhukelmepõletik), mistõttu tehti

erakorraline operatsioon. Operatsiooni käigus täheldati kõhuõõnes rohkesti fabriini-

(verekiudniku) ja baariumisegust vedelikku. Ülakõhus leiti peensoole konglomeraat (kägarik).

Peensoolel oli näha õmblusi, see oli tugevalt põletikuline, soolesisu leke oli nähtav vähemalt

kahest kohast. Esines liiteline protsess ka peensoole ja kõhuseina vahel. Operatsiooni käigus

vaheltlõigati u 50 cm kahjustatud peensoolt. Peensoole osalist eemaldamist oleks saanud

vältida, kui kostja oleks kasutanud adekvaatseid ravimeetodeid ning pannud hagejale õige

diagnoosi. M. Ižnin jättis diagnoosimata peensoole perforatsiooni. 17.10.2009 tehti uus

kompuutertomograafiline uuring ning hagejal diagnoositi abstsessid (mädakogumid)

kõhuõõnes ja baariumperitoniit, s.o baariumist tingitud kõhukelme põletik. Kuna baariumi ei

ole võimalik täielikult kõhuõõnest välja loputada, on see korduvalt põhjustanud peritoniidi

teket ja uusi kõhukoopa abstsesse. Hagejal on diagnoositud krooniline baariumperitoniit ning

ta on veel neljal korral viibinud ravil TÜK abdominaalkirurgia osakonnas. Abstsessi raviks on

mäda eemaldamine kirurgiliselt või läbi naha viidud dreeni kaudu. Dreneerimine on äärmiselt

valus ja ebamugav protsess. Hageja kannatuste põhjuseks on M. Ižnini poolt 08.10.2009

tehtud raviviga, s.o baariumi andmine. Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni (TKE)

28.01.2010 eksperthinnangust nähtub, et „IVKH arstid oleksid pidanud hagejal kahtlustama

sooleperforatsiooni võimalust, kuna tal oli eelmisel lõikusel vigastatud soolt ja kõhuõõnes

esines palju liiteid, seetõttu oli baariumi andmine suu kaudu kindlasti vastunäidustatud.

Haiguse edasi arenedes sattus baarium koos soolesisuga kõhuõõnde ja seda ei õnnestunud

täielikult välja loputada ning see põhjustas haigel hiljem korduvaid uusi kõhukoopa abstsesse

või eelmiste ägenemisi.“ Seega M. Ižnini tegevus hagejale baariumi manustamisel ei vastanud

arstiteaduse üldisele tasemele ning ta ei osutanud raviteenust tervishoiuteenuse osutajalt

tavaliselt oodatava hoolega. Hageja diagnoosimisel tulnuks kasutada vesilahustuvat

kontrastainet või kompuutertomograafi. Samuti ei täitnud raviarst patsiendi teavitamise ja

temalt nõusoleku saamise kohustust, kuna M. Ižnin ei selgitanud hagejale baariumi

manustamise võimalikke ohte. Hageja seisundi halvenemisel oleks raviarst pidanud ta omal

algatusel suunama kõrgema etapi raviasutusse.

Hageja varalise kahju moodustab hageja TÜK-i transportimise kulu 2400 krooni; kulutused

kütusele perioodil 09.11.2009–12.02.2010 4060 krooni; kulutused ravimitele 10 667 krooni;

IVKH visiiditasud 280 krooni; taastusravi AS-s Toila Sanatoorium 06.09.2010–15.09.2010

5600 krooni ja õigusabikulu 500 krooni, kuna 04.11.2009 pöördus hageja tütar

konsultatsiooni saamiseks hagejale osutatud meditsiiniteenuse osas Sergei Gromtsevi poole.

Mittevaralise kahju hüvitise puhul tuleb arvestada, et hageja viibis 09.10.2009–12.02.2010

tugevate valudega haiglaravil 69 päeva. Talle tehti neli kompuutertomograafia uuringut,

19 röntgenülesvõtet ja üks magnetresonantstomograafia ning paigaldati kehasse dreenid.

Hageja pidi võtma kangeid antibiootikume ja valuvaigisteid. Ta kaotas kehakaalust 11 kilo ja

langes tugevasse depressiooni. Kuna hagejal on diagnoositud krooniline baariumperitoniit,

siis suure tõenäosusega kannatused jätkuvad. Hageja on sunnitud igakuiselt pöörduma

perearsti poole, kaebusteks nõrkus, südamepekslemine, valud urineerimisel. Peritoniit võib

põhjustada hilisemalt raskeid tüsistusi, üheks selliseks on uute liidete tekkimine. Kostja

osutatud mittenõuetekohane tervishoiuteenus on põhjustanud hageja elukvaliteedi ja heaolu

olulise languse, kuivõrd ta on sunnitud elama pidevates valudes ning tal esineb depressioon.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt oli raviarstil hagejal esinevate

sümptomite ja röntgenülesvõtte põhjal põhjendatud kahtlus, et hagejal on tekkinud

soolesulgus. Arst kasutas kontrastainet soolesulguse diagnoosi täpsustamiseks. Soolesulguse

ravijuhend Eestis puudub. Arstil ei olnud alust kahtlustada, et hagejal esines soolemulgustus.

Alternatiivselt oleks võinud kasutada kontrastainena joodi, kuid kuna hagejal on diagnoositud

astma, siis oli joodi kasutamine võimaliku allergilise reaktsiooni ohu tõttu vastunäidustatud.

Baariumi manustamist ei ole võimalik seostada peritoniidi tekkega. Baarium indiferentse

ainena ei saa tekitada peritoniiti. Peritoniidi tekitas mulgustuse tõttu kõhuõõnde valgunud

soolesisu. Hagejal oli juba 1980. a peritoniit, mistõttu teda opereeriti (enne kostja juurde

ravile tulekut oli hagejat opereeritud kuuel korral). Väide, et kostja oleks pidanud hageja üle

viima kõrgema etapi haiglasse, ei põhine ühelgi regulatsioonil. Hageja lahkus IVKH-st

09.10.2009 kell 13.00, kuigi haigla transport pidi ta peale võtma samal päeval kell 14.00.

Hagejat teavitati võimalikest komplikatsioonidest ja anti võimalus ravi kohta küsimusi

esitada. Seadus ei näe ette ja puudub ka õiguspraktika, mille kohaselt tuleks

informeerimiskohustuse rikkumise korral patsiendile hüvitist maksta. TKE hinnang ei saa olla

objektiivne ja erapooletu, kuna kirurgiaekspert Karl Kull on hagejale tervishoiuteenust

osutanud ning oleks pidanud komisjoni tööst taanduma. Hageja varalise kahju nõue ei ole

põhjendatud. Mittevaralise kahju hüvitis 63 911,65 eurot ei ole mõistlik.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 19. aprilli 2013 otsusega hagi osaliselt ning mõistis Sihtasutuselt

Ida-Viru Keskhaigla välja L. S. kasuks varalise kahju summas 1502,37 eurot ja õiglase

mittevaralise kahju hüvitise kohtu äranägemisel 11 520 eurot. Ülejäänud nõuete osas (õiglase

tulevikus tekkiva varalise kahju hüvitise nõue kohtu äranägemisel ja mittevaralise kahju

hüvitamise nõue summas 63 911,65 eurot) jättis maakohus hagi rahuldamata.

Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on tunnistaja M. Ižnin tervishoiuteenust vahetult osutanud

isikuna võlaõigusseaduse (VÕS) § 758 lg 2 alusel potentsiaalne kostja ja seega asjast

huvitatud isik, mistõttu tuleb tema ütlustesse suhtuda kriitiliselt ning arvestada neid ainult

selles ulatuses, milles nad haakuvad teiste tõenditega.

Kohus asus seisukohale, et kostja vastuväited seoses soolesulguse ravijuhendi puudumisega,

mille tõttu ei olevat kostja hageja ravimisel midagi rikkunud, tuleb jätta tähelepanuta kui

mitteasjakohased. Samuti tuleb jätta tähelepanuta vastuväide, et hagejal ei tekkinud puuet,

mille tõttu olevat hagejal kahju tekkimine välistatud. Lepingu täitmise hindamisel ei saa

aluseks võtta tervishoiuteenuse osutamise lõpptulemust. Tuvastada on vaja, kas kõik osutatud

tervishoiuteenused olid osutamise ajal näidustatud ja osutatud nõuetekohaselt. Teadmata

põhjusel ei kasutanud M. Ižnin diagnoosi panemiseks ajakohast kompuutertomograafi koos

vees lahustuvate kontrastainetega, vaid otsustas vanamoodsama ja vähem informatiivsema

röntgeni kasuks, kasutades kontrastainena baariumi. Eeltoodud M. Ižnini tegevuse tulemusena

jäi hagejal diagnoosimata sooleõmbluse lahtirebenemine, soolesisu kõhuõõnde valgumine

ning selle tagajärjel kõhukelmepõletiku tekkimine, mida võimendas kasutatud baarium.

Kohus leidis, et M. Ižnini tegevus hageja seisundi hindamisel ja diagnoosi panemisel ei

vastanud teenuse osutamise aja standardile. Tunnistajate dr Andres Teini ja dr Toomas

Sillakivi ütlustega on tõendatud, et nii soolesulguse kui sooleperforatsiooni diagnoosimisel

annab kompuutertomograaf rohkem informatsiooni kui röntgenülesvõte. A. Teini hinnangul

oli hagejal perforatsioon juba TÜK-i saabumisel ning ilmselt jäi see diagnoosimata IVKH-s.

Kostja ja M. Ižnin rikkusid hagejale tervishoiuteenuse osutamisel neile lepinguga pandud

kohustusi. Eeltoodu on tuvastatud TKE otsustega, isiku komisjoniekspertiisiaktiga nr 4,

26.04.2012, ning tunnistajate A. Teini ja T. Sillakivi ütlustega.

Teiseks tervishoiuteenuse osutaja olulisemaks kohustuseks on patsiendi teavitamise ja

teavitatud nõusoleku saamise kohustus (VÕS § 766 lg 1). Võlaõigusseaduses ei ole

teavitamiseks kindlat vormi ette nähtud, kuid patsient peab teavitamisest aru saama.

Õiguskirjanduses on märgitud, et teavitada tuleb aegsasti enne tervishoiuteenuse osutamist.

Hageja vande all andud seletusega luges kohus tuvastatuks, et hagejale manustati baariumi

vahetult enne röntgenit, seega hageja nõusolek baariumi manustamiseks ei olnud enam

vabatahtlik, millega kostja rikkus samuti tervishoiuteenuse osutamise lepingut.

Tervishoiuteenuse osutaja vastutus võib olla nii lepinguline (VÕS § 770) kui ka deliktiline

(VÕS § 1044 lg 3). Hageja vastas kohtu küsimusele, et esitab nõude kostja vastu lepingulisel

alusel ning ei soovi nõuet esitada deliktiõiguse alusel ja ei soovi, et kohus seda kontrolliks.

VÕS § 770 lg 1 alusel vastutab kostja tervishoiuteenuse osutajana üksnes oma kohustuste

süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema

nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. VÕS § 770 lg 4 sätestab, et kui tegemist on

diagnoosi- või raviveaga ja patsiendil tekib terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga

ilmselt vältida, eeldatakse, et kahju tekkis vea tagajärjel. Terviserikkest tulenevat kahju peab

ka sel juhul tõendama patsient. Diagnoosi- või raviviga tähendab praegusel juhul VÕS § 762

või § 763 rikkumist kostja poolt. Kostja tegevuses esines nii diagnoosiviga

(kompuutertomograafi kasutamata jätmine) kui ka raviviga (kontrastainena baariumi

manustamine ilma hageja nõusolekuta), samuti jättis kostja hageja TÜK-i eriarsti juurde

suunamata, mis sai teoks ainult hageja sugulaste pealekäimisel (M. Ižnini ütlused). Kostja

raviviga on tuvastatud isiku komisjoniekspertiisiaktiga, mille p 4 b ja c järgi tekkis hagejal

operatsioonijärgses perioodis peensoole mulgustus soolesisu lekkega kõhuõõnde, mida arst

sai ette näha, kuid mitte ära hoida. Uuringul baariumit sisalduva kontrastaine leket kõhuõõnde

sai arst ette näha ja ära hoida. P 11 kohaselt ei ole seedetrakti röntgenoloogilisel uuringul

lubatud baariumit sisalduva kontrastaine kasutamine soole seina mulgustumise või selle

kahtluse korral, et ära hoida selle leket kõhuõõnde. Kohus leidis, et peensoole mulgustuse

kahtlus pidi arstil tekkima seetõttu, et ta vigastas sapipõie eemaldamise ajal peensoolt (ka

M. Ižnini ütlustest selgus, et ta mõtles pidevalt peensoole peale). Kostja diagnoosiviga tuleneb

ekspertiisiakti p-st 5, mille järgi suunati hageja TÜK-i operatsioonijärgse soolesulguse raviks,

millest järeldub, et hagejal jäi peensoole perforatsioon IVKH-s diagnoosimata, küll aga

diagnoositi see koos kaugelearenenud kõhukelmepõletikuga hageja TÜK-i saabudes. Sama on

tõendatud TKE otsustega, hageja meditsiinidokumentidega ning tunnistajate M. Ižnini,

A. Teini ja T. Sillakivi ütlustega.

Riigikohus on selgitanud (3-2-1-171-10), et tervishoiuteenuse osutamise raames patsiendile

vale diagnoosi määramist saab pidada tervishoiuteenuse osutamise eesmärgist tulenevalt

sellest lepingust tuleneva kohustuse rikkumiseks. Kui tervishoiuteenuse osutaja rikkumine

seisneb diagnoosi- või raviveas, tähendab see eelkõige seda, et tervishoiuteenuse osutaja

määras hooletult või tahtlikult vale diagnoosi või ravi, sh jättis õige diagnoosi ja ravi

määramata. Lisaks on Riigikohus leidnud (3-2-1-78-06), et kui ravivõtet kasutanud arsti

tegutsemise kvaliteet oli madalam kui vastava eriala haritud ja kogenud arsti oma, siis võis

tegemist olla raviveaga. M. Ižnini madalamat kvalifikatsiooni tõendab TKE otsus, millega

M. Ižnin suunati täiendkoolitusele.

Kahju

hüvitamise

osas

on

Riigikohus

leidnud

(3-2-1-171-10),

et

mittevastava

tervishoiuteenusega

tekitatud

kahju

hüvitamist

saab

kannatanu

nõuda

eelkõige

tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise tõttu, s.o lepingu alusel. Haiguse

diagnoosimisel või ravimisel tehtud viga toob endaga kaasa tervishoiuteenuse osutaja varalise

vastutuse siiski üksnes juhul, kui selle tagajärjel tekib patsiendile kahju. Kui kannatanule

tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist, tuleb nii enne 31.12.2010 kehtinud

VÕS § 130 lg 2 kui ka 31.12.2010 jõustunud VÕS § 134 lg 2 järgi maksta mittevaralise kahju

hüvitamiseks kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis. Tervishoiuteenuse osutaja peab

hüvitama patsiendile üldjuhul diagnoosi- ja raviveast tingitud kahju, sh kahju, mis tekkis

haiguse diagnoosimata jätmisest, kui haiguse diagnoosimine oli arstiteaduse üldist taset

arvestades ja tavalist hoolsust järgides võimalik. Tervishoiuteenuse osutaja poolt õige

diagnoosi määramata jätmist saab üldjuhul pidada patsiendi haiguse süvenemisega kaasneva

mittevaralise kahju põhjuseks. Hüvitatava kahju suurust peab tõendama kahju nõudja.

Tervishoiuteenuse osutaja vastutuse üle otsustades tuleb arvestada ka tervishoiuteenuse

osutaja vastutust välistavaid asjaolusid. Tervishoiuteenuse osutaja vastutab VÕS § 770 lg 1

järgi üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest.

Hageja on tõendanud varalise kahju suurust esitatud arvetega ja tunnistaja A. B. ütlustega

summas 1502,37 eurot, mille kohus luges põhjendatuks. Kostja vastuväited tuleb lugeda

mitteasjakohasteks, kuna VÕS § 770 lg 4 järgi eeldatakse, et hagejal tekkis kahju ravivea

tagajärjel. Kostja vabaneb vastutusest süü puudumise korral, kuid kostja ei ole esitanud ühtegi

tõendit oma süü puudumise kohta.

Mittevaralise kahju suuruse määramisel on suures osas tegemist kohtu diskretsiooniõigusega.

Arvestades

Eesti

Vabariigi

majanduse

olukorda,

on

hüvitis

63 911,65

eurot

tervishoiuasutusele väga suur summa. Kahjuhüvitise eesmärk ei ole tervishoiuteenuse osutaja

pankrotti ajamine, vaid hagejale mittevaralise kahju hüvitamine. Ka kahjustaks liiga suur

hüvitis teiste kostja patsientide ja potentsiaalsete patsientide õigust kvaliteetsele arstiabile,

mille tõttu jättis kohus hageja 63 911,65 euro suuruse mittevaralise kahju nõude rahuldamata.

Kaaludes, milline oleks õiglane mittevaralise kahju hüvitis, tuleb arvestada hageja kannatusi,

üleelamisi ning tervislikku ja varalist seisundit. Isiku komisjoniekspertiisiakti p 9 kohaselt

olid hageja vaevused – tugevad valud viibimisel haiglaravil 09.10.2009–12.10.2010 otseses

põhjuslikus seoses IVKH-s tehtud operatsiooniga ja sellele järgnenud raviga, kuid kõiki neid

vaevusi ei oleks saanud vältida. Hageja on pensionär ja ei tööta. Hageja selgitas, et varem oli

tal raamatupidamisteenuseid osutav firma, kuid enam tal jaksu sellega tegeleda ei ole. Kohus

leidis, et hageja tervise halvenemine ei ole tingitud mitte ainult kostja raviveast, vaid ka

hageja vanusest. Kohus asus seisukohale, et õiglane hüvitis hagejale mittevaralise kahju eest

on töövõimelise Eesti inimese minimaalpalk kolme aasta eest, mis moodustab 11 520 eurot

(360 eurot x 36 kuud). Nimetatud hüvitis on mõistlik, kuna hagejal ei tekkinud kostja ravivea

tagajärjel jäävat tervisekahjustust ega organi kaotust. Hüvitis ei ole ilmselt koormav ka

kostjale, ei riiva üldsuse huve ning lubab kostjal ka tulevikus osutada patsientidele arstiabi.

Põhjusliku seose kindlakstegemisel hagejal tekkinud kahju ja selle tekitanud teo vahel tuleb

kasutada nn conditio sine qua non testi. Põhjuslik seos on olemas juhul, kui ilma isikule

etteheidetava teota ei oleks kahju tekkinud. Ilma kostja raviveata ei oleks hagejal olnud

vajalik võtta täiendavaid ravimeid, sõita korduvalt TÜK-i kõhukoopa puhastusele, ravida

ennast Toila sanatooriumis, tellida kiirabitransporti jne, samuti ei oleks hagejal olnud

kannatusi ja üleelamisi, mis olid moraalse kahju hüvitise väljamõistmise aluseks.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Sihtasutus Ida-Viru Keskhaigla esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu

19. aprilli 2013 otsuse tühistamist osas, millega kohus hagi rahuldas ja jättis menetluskulud

poolte endi kanda, ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) ei ole asjas tõsikindlalt tõendatud, et kostja poolt raviteenuse osutamisel esines

diagnostika- või raviviga. Tõendid on vastuolulised ja hageja ei ole tõendanud kostjapoolset

lepinguliste kohustuste rikkumist, kostja süüd, kahju tekkimist ning põhjuslikku seost

rikkumise ja kahju vahel. Ka ei ole hageja tõendanud, et kahju tekkimine oli ettenähtav;

2) rikkus kohus tunnistaja M. Ižnini ütluseid kõrvale jättes TsMS § 232 lg-t 1. Üksnes asjaolu,

et M. Ižnin oleks võinud olla kostja, ei saa olla põhjuseks, miks tema ütlused kõrvale jätta.

See, kuidas raviarst ise oma otsuseid põhjendab, on asja lahendamisel ülioluline.

Situatsioonis, kus patsient väidab, et arst ei analüüsinud olukorda ja polnud enda tasemest

tulenevalt võimeline seda tegema ning et arst ei informeerinud patsienti oma tegevusest, ei ole

kostjal võimalik ilma raviarsti tunnistajana ülekuulamiseta oma vastuväiteid tõendada;

3) käsitas kohus tunnistaja T. Sillakivi ütlusi ekslikult asjatundja arvamusena, rikkudes TsMS

§ 251 lg-t 1; § 293 lg-t 1 ja § 303 lg-t 5. T. Sillakivi sai anda ütlusi ainult selle kohta, mida ta

ise vahetult oli tajunud. T. Sillamäe ei saanud anda oma ala asjatundjana hinnangut teise arsti

tegevusele, kuna teda ei ole hoiatanud vastutusest teadvalt vale arvamuse andmise eest;

4) ei saa TKE hinnang olla objektiivne ja erapooletu, kuna TKE kirurgiaekspert K. Kull, kelle

arvamus TKE-s oli määrav, oli enne arvamuse andmist hagejale korduvalt tervishoiuteenust

osutanud. Sotsiaalministri 16.05.2008 määrusega nr 27 kehtestatud „Tervishoiuteenuse

kvaliteedi ekspertkomisjoni töökord, tervishoiuteenuse kvaliteedile hinnangu andmise kord ja

komisjoni moodustamine“ § 3 järgi oleks K. Kull pidanud hinnangu andmisel komisjoni tööst

taanduma. Eksperdi erapoolikust tuleb sellisel juhul eeldada. Ekspert mitte ainult ei pea olema

objektiivne ja aus, vaid ta peab selline ka välja nägema. K. Kull ei saa olla hageja raviarsti

tegevuse osas ka tunnistaja, sest ta on TKE-s eksperdina hinnanud hageja raviarsti tegevust.

K. Kulli ei ole hoiatatud vastutuse eest, mis kaasneb teadvalt vale arvamuse andmisega. Seega

ei ole tema kirjalikud ütlused (mis on kvalifitseeritavad asjatundja arvamusena) kasutatavad;

5) ei ole kostja väitnud, et raviviga ei esinenud põhjusel, et puudub ravijuhend. Ravijuhendi

puudumine on iseenesest oluline asjaolu ja muudab arsti tegevusele hinnangu andmise

keerulisemaks;

6) jättis kohus andmata õigusliku hinnangu reale asjaoludele ning jättis tähelepanuta kostja

faktiväited (TsMS § 436 lg 7; § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 rikkumine).

Peritoniidi tekitas mulgustuse tõttu kõhuõõnde valgunud soolesisu, mitte uuringu tegemiseks

kontrastainena kasutatud baarium. Selle kohta, et peritoniidi tekitab soolesisu, mitte baarium,

andsid ütlusi nii ekspert A. Tein kui ka tunnistaja T. Sillakivi. Hageja haigusloo osaks olevast

õendusloo väljavõttest tuleneb, et hagejal oli juba 1980. a peritoniit, mistõttu teda opereeriti

(enne kostja juurde ravile tulekut oli hagejat opereeritud kuuel korral).

Raviarstil oli hageja sümptomite ja röntgenülesvõtte põhjal põhjendatud kahtlus, et hagejal on

tekkinud peensoole sulgus, mitte perforatsioon. Alternatiivselt oleks võinud uuringul kasutada

kontrastainena joodi, kuid kuna hagejal on diagnoositud astma, siis oli joodi kasutamine

allergilise reaktsiooni ohu tõttu vastunäidustatud. Nõustuda ei saa seisukohaga, et arst oleks

pidanud kahtlustama sooleperforatsiooni. Ainsana on TKE ekspert K. Kull leidnud, et raviarst

oleks pidanud soolerebendi esinemist ette nägema. Asjatundja K. Kull on tunnistajana

väljunud TKE arvamuse raamest ning andnud ekspert A. Teini ja tunnistaja T. Sillakivi

ütlustega vastuolus olevaid seisukohti. Tunnistaja T. Sillakivi kinnitas, et M. Ižnin pidi

kahtlustama pigem soolesulgust, mitte perforatsiooni. Isiku komisjoniekspertiisiakti kohaselt

oleks arst mitte pidanud ette nägema, vaid võis seda ette näha. Istungil eksperdiarvamust

täpsustades ütles A. Tein, et õmmeldud soole puhul on rebenemise võimalus väga väike.

Kohtu seisukoht, et arst pidi sellises situatsioonis kasutama tomograafi, ei tulene ühestki

tõendist. Ei A. Tein ega T. Sillakivi ei ole väitnud, et röntgeni kasutamine oli väär

diagnostikameetod ning et tomograaf oleks taganud sooleperforatsiooni avastamise. Ka see,

kas perforatsioon tekkis IVKH-s või transpordil TÜK-i, on tuvastamata (ekspertiisiakti p 19);

7) ei saa TKE ettepanek suunata M. Ižnin täiendkoolitusele tõendada arsti madalat

kvalifikatsiooni ja ei anna iseenesest alust asuda seisukohale, et raviteenuse kvaliteet oli

nõutavast tasemest madalam. Tervishoiuteenuse korraldamise seaduse § 502 lg-st 1 tulenevalt

ei ole see ettepanek ei arstile ega raviasutusele kohustuslik;

8) ei põhine ühelgi tõendil väide, et kostja oleks pidanud hageja üle viima kõrgema etapi

haiglasse. Juhul, kui patsient ei oleks avaldanud soovi üleviimiseks, siis oleks teda

opereeritud IVKH-s. Arst tuli patsiendile vastu ja suunas ta TÜK-i. Hageja lahkus IVKH-st

09.10.2009 kell 13.00, kuigi haigla transport pidi ta peale võtma samal päeval kell 14.00;

9) informeeriti hagejat enne operatsiooni võimalikest tüsistustest kirjalikult ja lisaks

informeeris raviarst teda ka jooksvalt. Kuna arstil on raske jooksvat informeerimist tõendada,

siis lasub hagejal kohustus M. Ižnini ütlused ümber lükata ning hageja paljasõnalisest väitest

selleks ei piisa. Hageja kinnitas vande all, et arst seletas talle, et baariumi manustatakse

röntgenuuringu tegemiseks. Kui põhjalikult tuleb patsienti informeerida, ükski õigusakt ei

reguleeri, seega piisab ka napisõnalisest informatsioonist ning patsient võib ise juurde küsida.

Kohus pole analüüsinud kostja süüd väidetava informeerimiskohustuse rikkumise

toimepanemisel, selle tagajärjel kahju tekkimist, põhjuslikku seost rikkumise ja kahju vahel

ning seda, kas kahju tekkimine oli kostja jaoks ettenähtav. Lisaks puudub õiguspraktika, mille

järgi tuleks informeerimiskohustuse rikkumise korral patsiendile hüvitist maksta;

10) ei ole tõendatud kostja tegevusest hagejale püsiva tervisekahjustuse tekkimine, mistõttu

pole alust talle ka materiaalset kahju hüvitada. Lisaks:

- puudus hagejal vajadus tellida transport kõrgema etapi haiglasse, kuna tema seisundist

tulenevalt puudus selleks vajadus ja kostja oli transpordi juba organiseerinud;

- kuna hageja ei ole tõendanud seost väidetava ravivea ja pärast seda korduvalt ravile

pöördumise vajaduse vahel, ei ole põhjendatud hageja kulutused kütusele. Sellises ulatuses

kütusekulu (4060 krooni) sõitudeks Kohtla-Järve ja Tartu vahel ei saa olla põhjendatud;

- ei saa südamehaiguse ja astma ravimid olla seotud väidetava raviveaga:

- ei saa visiiditasud olla seotud väidetava raviveaga. Tulenevalt IVKH 26.01.2011 tõendist on

hageja pöördunud ajavahemikus 2005–2009 septembrini (enne väidetavat raviviga) peaaegu

kõigi haigla eriarstide poole kokku 70 korral, mida ei saa pidada mõistlikuks ja tavapäraseks;

- ei ole tõendatud Toila sanatooriumis viibimise vajadus ja seos peritoniidiga.

Kuna hageja on ülaltoodud vastuväidetest vaikides mööda läinud, on ta need TsMS § 231 lg 4

alusel omaks võtnud. Kohus kohaldas varalise kahju väljamõistmisel vääralt VÕS § 770 lg-t 4

ja TsMS §-i 231, leides, et hageja ei pea oma nõuet tõendama ainuüksi seetõttu, et kostja ei

ole esitanud tõendit süü puudumise kohta. Ravivea tagajärjel kahju tekkimist küll eeldatakse,

kuid see ei tähenda, et hageja ei peaks tekkinud kahju ja kulude vahelist seost tõendama;

11) kohaldas kohus vääralt enne 31.12.2010 kehtinud VÕS § 130 lg-t 2 ja pärast seda

jõustunud VÕS § 134 lg-t 2, kuna väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis ei ole mõistliku

suurusega. Hageja mittevaralise kahju hüvitise nõue on ilmselgelt ülepaisutatud ja alusetu.

Apellant viitab Riigikohtu seisukohtadele lahendites nr 3-2-1-19-08, 3-2-1-85-08,

3-2-1-152-09 ja 3-2-1-159-09 ning märgib, et hagejal ei ole tekkinud pöördumatut ja pidevalt

tema igapäevaelu segavat tervisekahjustust, nagu on jäseme kaotus või liikumispuue. Väide,

et hagejal on ravivea tõttu oht liidete tekkimisele, ei saa olla õige, sest hagejal oli varem olnud

kuus kõhukoopa operatsiooni. Eksperdid leidsid (ekspertiisiakti p 9), et hageja kannatusi ei

saanud ära hoida. Operatsiooni sapipõie eemaldamiseks ega soolemulgustuse likvideerimiseks

ei saanud vältida. Väide, et hageja kannatas TÜK-is ravil olles tugevat valu, ei saa olla õige,

sest talle manustati valuvaigisteid. Hageja ei kaotanud töövõimet ega sissetulekut seoses

väidetava raviveaga, kuna ta oli juba enne töövõimetu invaliidsuspensionär ning ei töötanud.

Seetõttu asjaolu, et hageja töötas kunagi raamatupidajana, ei ole asjakohane, pealegi pole selle

kohta esitatud ühtegi tõendit. Seega ei ole hageja põhjendanud oma sissetulekute vähenemist

ja vajaduste suurenemist kostja juures ravil viibimisega ning kohus on hüvitise määramisel

kasutanud ebakohast metoodikat. Hagejal puuduvad ülalpidamiskohustused. Ka ei ole

väidetava rikkumise laad ja raskus võrreldavad olukorraga, kus arst oleks toime pannud

kuriteo. Hüvitise suurus ei vasta ühiskonna üldise heaolu tasemele ja kohtupraktikale. Isegi

inimesele raske tervisekahjustuse tekitamise või surma põhjustamisega mittevaralise kahjuna

väljamõistetud hüvitised ei ületa 20 000 eurot. Kohus ei ole kohtupraktikat analüüsinud.

Apellant viitab Riigikohtu seisukohtadele lahendites nr 3-2-1-19-08, 3-2-1-85-08,

3-2-1-152-09, 3-2-1-159-09 ja 3-2-1-171-10 ning märgib, et arusaamatuks jääb kohtu väide,

et hüvitis 11 500 eurot ei ole kostjale ilmselt koormav. Kostja ei tegutse kasumi teenimise

eesmärgil ning kulutab kõik vahendid raviteenuse osutamisele. Sellise suurusega hüvitise

väljamõistmine vaid patsiendi kannatuste eest soodustab edaspidi raviteenuse osutajate

nõuetega ülekoormamist ja maksejõuetuks muutmist. Väär on ka hüvitise arvutamisel

märgitud miinimumpalga summa, milleks peaks olema 320 eurot kuus. Lisaks on tegemist

brutosummaga, millest oleks tulnud maksuosa maha arvestada;

12) rikkus kohus oluliselt menetlusnorme (TsMS § 436 lg 1; § 442 lg 8; § 399 p 5) ka sellega,

et jättis otsuses tõendid analüüsimata. Kohus asus ilma tõendite analüüsita seisukohale, et

kostja rikkus tervishoiuteenuse osutamise lepingut. Samuti jättis kohus istungil

dokumentaalsed tõendid uurimata. Otsuses puudub analüüs kostja lepingulist vastutust kaasa

toovate elementide (süü, kahju tekkimine, põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel) esinemise

kohta. Ka ei käsitlenud kohus kahju tekkimise ettenähtavuse küsimust (VÕS § 127 lg 3);

13) vaidleb kostja vastu ka hageja nõudele tulevikus tekkivate kulutuste hüvitamiseks, sest

hageja ei ole tõendanud, et tal oleks tekkinud tulenevalt kostja väidetavast raviveast püsivaid

tervisekahjustusi, mille tõttu on hageja sunnitud tulevikus kulutusi tegema.

5. L. S. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 19. aprilli 2013 otsuse

tühistamist osas, millega kohus jättis hageja menetluskulud tema enda kanda, ning tühistatud

osas uue otsuse tegemist, millega jätta hageja menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) rahuldas kohus hageja varalise kahju hüvitamise nõude täies ulatuses, samuti rahuldas

kohus alternatiivse mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Alternatiivse nõude rahuldamisel ei

ole tegemist hagi osalise rahuldamisega, kuivõrd alternatiivsena on esitatud üksnes nõude

materiaalõiguslik alus, mitte hagi ese. Seega jättis kohus rahuldamata üksnes hageja tulevikus

tekkiva varalise kahju nõude. Arvestades, et seni tekkinud varalise kahju nõue moodustas

1502,37 eurot, ei oleks ka tulevikus tekkiv kahju saanud olla oluliselt erinev. 1502,37 eurot

moodustab üksnes 11,5% väljamõistetud hüvitise suurusest. Arvestades hagi rahuldamise

ulatust, jättis kohus menetluskulud poolte endi kanda ebaõigesti ja vastuolus menetluskulude

jaotamise põhimõtetega, mis tulenevad ka Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-99-01;

2) on Riigikohus selgitanud (3-2-1-5-05), et TsMS § 62 lg 2 eesmärk on panna hageja

kohtukulude tasumise kohustus kostjale, kes on põhjustanud hagejale kohtusse pöördumise.

Nimetatud põhimõte on kohaldatav menetluskulude jaotamisel üldiselt. Olukorras, kus kohus

tuvastas, et kostja tegevuses esines nii diagnoosi- kui raviviga, samuti rikkus kostja patsiendilt

nõusoleku saamise kohustust, kostja on oma kohustuste rikkumises süüdi ning selle tagajärjel

on hagejal tekkinud nii varaline kui ka mittevaraline kahju, oleks kohus pidanud jätma

menetluskulud kostja kanda. Samale seisukohale asus Riigikohus lahendis nr 3-2-1-4-12.

Hageja on hagiavalduses välja toonud oma seisukoha, milline summa oleks kohane

kompensatsioon, kuid mittevaralise kahju hüvitise mõistab kohus TsMS § 233 lg 1 järgi välja

diskretsiooni alusel. Kuivõrd hagejal ei ole võimalik tõendada mittevaralise kahju suurust

(3-2-1-19-08; 3-2-1-85-08), ei ole põhjendatud hüvitise suuruse sidumine menetluskuludega;

3) ei ole kohtu põhjendus, et kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, siis pidas kohus vajalikuks

jätta menetluskulud täies ulatuses poolte endi kanda, piisav (3-2-1-47-08; 3-2-1-108-09);

4) ei ole ka tulenevalt Riigikohtu seisukohast lahendis nr 3-2-1-4-11 põhjendatud, et hageja

peab kandma tema kannatuste eest hüvitise väljamõistmiseks tehtud menetluskulud.

Kehavigastuse või muu terviserikkega tekitatud kahju hüvitamise hagi esitamisel ei võeta

riigilõivu, millest nähtub seadusandja tahe võimaldada sellistel isikutel enda õigusi

lihtsustatud korras kaitsta. Hageja selgitas vande all, et on kostja tegevuse tagajärjel kaotanud

sissetuleku. Kuivõrd kohtu hinnangul on õiglaseks hüvitiseks tekkinud mittevaralise kahju

eest Eesti minimaalpalk kolme aasta eest, ei ole õiglane, et nimetatud hüvitisest peab maha

arvama tehtud kulutused hüvitise saamiseks. Seejuures tuleb arvestada, et kohtumenetluses

vaidlesid pooled peamiselt ravi- ja diagnoosivea esinemise, mitte nõude suuruse üle.

6. L. S. vaidleb Sihtasutuse Ida-Viru Keskhaigla apellatsioonkaebusele vastu.

Vastuväidete kohaselt:

1) esines M. Ižnini tegevuses tervishoiuteenuse osutamisel nii raviviga – baariumsulfaadi

manustamine, kui ka diagnoosiviga – perforatsiooni diagnoosimata jätmine (VÕS § 770 lg 1).

Kehatüve traumade ravijuhendis ja ägeda kõhu ravijuhendis on rõhutatud, et perforatsiooni

või lekke kahtlusel tuleb kasutada vesilahustuvaid kontrastaineid, mitte baariumi. Kuivõrd

M. Ižnin kasutas soolesulguse diagnoosimiseks baariumi olukorras, kus ta pidi kahtlustama ja

tema kinnitusel ka kahtlustas perforatsiooni, ei vasta osutatud tervishoiuteenus arstiteaduse

üldisele tasemele. Lisaks jättis raviarst hagejal diagnoosimata sooleperforatsiooni ning sellest

tingitud kõhukelmepõletiku. Tegemist on arsti poolt seadusest (VÕS § 762) tuleneva

kohustuse rikkumisega. Kostja rikkus ka patsiendi teavitamise ja temalt nõusoleku saamise

kohustust, manustades hagejale baariumi tema tahte vastaselt ning teavitamata patsienti

baariumi manustamise võimalikest ohtudest (VÕS § 766 lg 1, 3);

2) tuleb TÜK-i arste T. Sillakivi ja K. Kulli käsitleda eriteadmistega isikutena, kes on

tunnistajatena üle kuulatud (K. Kull kirjalikult). T. Sillakivi hoiatati enne ütluste andmist

vastutusest teadvalt vale ütluse andmise eest. TsMS § 293 lg 2 sätestab, et eriteadmistega

isiku ülekuulamisele asjaolu või sündmuse tõendamiseks, mille kogemiseks olid vajalikud

eriteadmised, kohaldatakse tunnistaja ülekuulamise kohta sätestatut. Kui menetlusosaline on

kohtule esitanud eriteadmistega isiku kirjaliku arvamuse ja isikut ei kuulata üle tunnistajana,

hinnatakse arvamust dokumentaalse tõendina;

3) on kostja viited TKE eksperdi erapoolikuse eeldusele alusetud. TKE koostab hinnangud

kollegiaalselt. TKE eksperthinnangust nähtuvalt juhatas istungit Peeter Mardna ja osales

11 eksperti, lisaks oli kutsutud Terviseameti peadirektor. Mitte millelgi ei põhine kostja väide,

et ühe eksperdi arvamus omas suuremat kaalu. Ekspert K. Kulli taandumiseks puudus alus,

tegemist on täiesti erapooletu isikuga. Kostja kinnituse kohaselt on K. Kull mittepraktiseeriv

kirurg (TÜ emeriitprofessor), kes ei ole juba ca 30 aastat tegelenud erakorralise kirurgiaga.

Regulatsiooni eesmärk on välistada juhtumid, kus ekspertidele võiks juhtumi lahendus kasuks

tulla, kuivõrd eksperdid on tervishoiuteenuse osutamisel midagi tegemata jätnud;

4) on nähtuvalt TKE 28.04.2011 vastusest hageja järelpärimisele, tunnistajate K. Kulli,

T. Sillakivi ja A. Teini ütlustest ning isiku komisjoniekspertiisiaktist ebaõige kostja väide, et

baariumi manustamisel puudub peritoniidiga seos. Baariumi manustamine raskendab oluliselt

patsiendi seisundit, operatsiooni läbiviimist ja kestust ning operatsioonijärgse perioodi kulgu,

tekitades mädakoldeid ning soolte uut liitumist, mis tingib omakorda soolesulguse arenemise;

5) oli M. Ižnin hagejale baariumi manustades raskelt hooletu, kuna raviarst pidi hagejal

perforatsiooni tekkimise võimalust ette nägema ja tema ütluste järgi ta seda ka tegi. Et lisaks

soolesulgusele pidi raviarst kahtlustama perforatsiooni, on rõhutanud TKE, K. Kull, A. Tein,

T. Sillakivi ja kohtu määratud eksperdid. A. Teini ütluste kohaselt on sooleperforatsiooni

tekke tõenäosus tavasituatsioonis väga väike. Arvestades hageja sooltevahelisi liiteid, asjaolu,

et hagejale olid varasemalt tehtud operatsioonid kõhukoopa avamisega, pidi raviarst suhtuma

patsienti kõrgendatud hoolsusega ja kasutama kompuutertomograafi, kuivõrd selle

informatiivsus on oluliselt suurem. Ka TKE märkis 28.04.2011 vastuses hageja

järelpärimisele, et otstarbekas oleks olnud teha kompuutertomograafiline uuring. A. Teini

selgitusest ja ekspertide märgitust nähtuvalt ei saa pelgalt selle pinnalt, et kõhuõõnes vaba

gaasi ei täheldata, perforatsiooni välistada, kuivõrd 25% juhtudest perforatsiooni korral vaba

gaasi kõhuõõnes ei esine. T. Sillakivi ja A. Teini ütlustest tulenevalt ei oleks raviarst tohtinud

välistada perforatsiooni pelgalt seetõttu, et ilma kontrastaineta tehtud röntgenülesvõttel soole

leket ei täheldatud, kuivõrd röntgenülesvõttel ei ole kõiki soole osi näha. Ka juhul, kui lähtuda

eeldusest, et selleks ajaks ei olnud perforatsiooni tekkinud, ei saanud raviarst eeldada, et

hagejal soolevalendikus kasvava rõhu tingimustes perforatsiooni ka ei teki.

T. Sillakivi märkis, et allergilise reaktsiooniga tuleb arvestada, kuid ainuüksi sel põhjusel ei

jäeta uuringuid teostamata. A. Tein kinnitas, et joodi kasutamine ei põhjusta astma seisundit.

Ka isiku komisjoniekspertiisiaktist nähtuvalt oleks tulnud kasutada veeslahustuvat

kontrastainet ning et astma ei ole absoluutne vastunäidustus joodkontrastaine kasutamiseks.

Pärast baariumi manustamist tehti hagejale kahel korral klistiiri, millega suruti baarium koos

soolesisuga kõhuõõnde. Nii TKE kui ka T. Sillakivi märkisid, et kui ilmneb, et haigel on

tegemist sooleseina mulgustumisega või esineb kahtlus sellele, siis klistiiri teha ei tohi.

Kuivõrd peritoniidi tekkimine pärast perforatsiooni võtab M. Ižnini, T. Sillakivi, A. Teini ja

K. Kulli kinnitusel aega vähemalt 6 tundi, pidi perforatsioon tekkima juba IVKH-s. TKE oli

seisukohal, et hagejal esines perforatsioon juba baariumi manustamisel 08.10.2009, mil teda

oleks pidanud koheselt opereerima. TÜK-i jõudis hageja alles 09.10.2009 kell 14.43. Viimane

röntgenülesvõte IVKH-s tehti 09.10.2009 kell 8.22. Pärast seda kuni kella 13.30-ni ei pidanud

M. Ižnin vajalikuks teostada täiendavaid uuringuid ega patsienti läbi vaadata. M. Ižnini

ükskõikne suhtumine hagejasse, mis seisneb nii raviveas kui ka diagnoosiveas, tingis ohu

hageja elule ning oluliselt raskema operatsioonijärgse perioodi. Apellandi väide, et hagejal

kahju tekkimine ei olnud kostjale ettenähtav, on esmakordne. TKE ekspertarvamusest ning

T. Sillakivi ja K. Kulli ütlustest tuleneb, et kuivõrd M. Ižnin pidi arvestama sooleõmbluse

lahtimineku ohuga, pidi ta ette nägema baariumi manustamise võimalikke tagajärgi;

6) selgus M. Ižnini ütlustest, et IVKH-s puudus 08.10.2009 pädev isik kompuutertomograafi

pildi lugemiseks. Kuna seetõttu ei suutnud arst tuvastada patsiendi seisundi halvenemise

põhjust, oleks kostja pidanud suunama hageja kõrgema etapi raviasutusse. Nii kohtu määratud

eksperdid kui ka K. Kull pidasid hageja üleviimist põhjendatuks. Nõustuda ei saa kostja

seisukohaga, et juhul, kui hageja ei oleks avaldanud soovi üleviimiseks TÜK-i, oleks teda

opereeritud IVKH-s. TKE kinnitas, et IVKH-s ei oleks hagejat saanud opereerida, kuivõrd

raviarst ei suutnud diagnoosida hageja seisundit. Vastustaja viitab Riigikohtu seisukohale

tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10 ning märgib, et saatekirjast ja isiku komisjoniekspertiisiaktist

nähtuvalt saadeti hageja TÜK-i diagnoosiga sapikivi muu koletsüstiidiga (sapipõiepõletik),

sooleliiteid koos ummistusega ja segatüüpi astma. Seega jättis M. Ižnin hagejal diagnoosimata

perforatsiooni, mistõttu määrati ka vale ravi – konservatiivne operatiivse asemel;

7) rikkus kostja patsiendilt tervishoiuteenuse osutamiseks nõusoleku saamise kohustust, kuna

hagejale ei selgitatud, mis eesmärgil baariumi manustatakse ja millised on ohud. Esitatud

patsiendi nõusolek on enne sapipõie eemaldamise operatsiooni antud üldsõnaline nõusolek

tervishoiuteenuse osutamiseks. Kostja rõhutas, et perforatsiooni ja seega ka peritoniidi ohtu

M. Ižnin ei kahtlustanud, mistõttu ei saanud ta sellest ka hagejat teavitada. Hageja kinnitas, et

talle manustati baariumi vastu tema tahtmist, mida ta selgelt väljendas. Sõltumata asjaolust,

kas M. Ižnin pidi perforatsiooni ohtu teadvustama, vastutab kostja baariumi manustamise

tagajärjel tekkinud kahju eest, kuivõrd puudus nõusolek hagejale aine manustamiseks;

8) on hageja varalise kahju hüvitamise nõue põhjendatud. Hageja selgitas, milles seisneb ravi-

ja diagnoosivea tagajärjel tekkinud varaline kahju ning esitas tõendid (hagiavalduse lisad

11–16). VÕS § 770 lg-st 4 tuleneb, et kui tegemist on diagnoosi- või raviveaga ja patsiendil

tekib terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, eeldatakse, et kahju

tekkis vea tagajärjel. Vastustaja viitab Riigikohtu seisukohtadele lahendites nr 3-2-1-171-10

ja 3-2-1-85-08 ning märgib, et tunnistajad ja eksperdid on kinnitanud, et hageja kannatused on

otseses põhjuslikus seoses kostja ravi- ja diagnoosiveaga. Hageja kirjeldas oma kannatusi

vande all. Praeguseks hetkeks on hageja pärast baariumi manustamist juba viiel korral

viibinud haiglaravil TÜK-is (põhidiagnoosid: äge supuratiivne peritoniit, täpsustamata

soolesulgus ehk iileus, sooleliited (paelad) koos ummistusega, krooniline baariumperitoniit,

tüsistusena abstsessid, muu peritoniit, baariumperitoniit). Kuivõrd M. Ižnin ei suutnud hageja

seisundit diagnoosida, olid hageja üleviimine ja sellega seonduvad kulud vältimatud.

Ravimite ostukviitungitel on hagejale pärast IVKH-s tehtud operatsiooni välja kirjutatud

ravimid. Tegemist ei ole allergiaravimitega. Südame arütmia, paanikahood, tugevad peavalud,

pearinglus, depressioon jne tekkisid pärast IVKH-s ravil viibimist, mis nähtub hageja vande

all antud ütlustest, tunnistaja S. V. ütlustest ja kiirabikaartidest;

9) ei ole väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis kohtupraktikat arvestades ülemäärane ega

vastuolus ühiskonna heaolu tasemega. Hageja kinnitas vande all, et enne 2009 oktoobrit

osutas ta raamatupidamisteenust ja sai sellest tulu. Tsiviilasjas nr 2-09-41583 mõistis kohus

isiku kasuks, kellel tekkis liiklusõnnetuse tagajärjel liikumispuue, mittevaralise kahju

hüvitisena välja 30 000 eurot; tsiviilasjas nr 2-03-22159, kus kaebusteks olid ratsapükste

taoline tundehäire jalgadel ning mõõdukas põie- ja pärasoole funktsiooni häire, mõistis kohus

mittevaralise kahju hüvitisena välja 200 000 krooni. Vastustaja viitab Riigikohtu

seisukohtadele lahendites nr 3-2-1-19-08 ja 3-2-1-19-08 ning märgib, et kannatas nii ravil

viibides kui kannatab ka tänasel päeval tugevate valuhoogude käes ning on pöördunud

tugevate valudega mitmel korral TÜK-i ravile. IVKH-s olid valud nii väljakannatamatud, et

patsient röökis. Hageja viitab siinkohal tunnistaja S. V. ütlustele ja Riigikohtu seisukohale

lahendis nr 3-2-1-85-08. Komisjoniekspertiisiaktist nähtuvalt süvendasid tekkinud tüsistused

eelnevate kõhuõõne operatsioonidega tekkinud liitelisi protsesse, mis põhjustavad ravimatu

terviserikke (kuna ei saa välistada soolesulguse teket), ning hagiavalduses toodud vaevused –

tugevad valud viibimisel 09.10.2009–12.02.2010 haiglaravil, on otseses põhjuslikus seoses

IVKH-s tehtud operatsiooniga ja järgnenud raviga;

10) vaidleb kostja apellatsioonkaebuses vastu ka nõudele tulevikus tekkivate kulutuste

hüvitamiseks, kuigi hageja ei ole selles osas kohtuotsust vaidlustanud.

7. Sihtasutus Ida-Viru Keskhaigla vaidleb L. S. apellatsioonkaebusele vastu.

Vastuväidete kohaselt:

1) on kohtul menetluskulude jaotamisel ulatuslik diskretsiooniõigus ja kohus valis hagi

osaliselt rahuldades ühe kolmest TsMS § 163 lg-s 1 sätestatud variandist. Täiesti jäeti

rahuldamata hageja nõue tulevikus tekkiva varalise kahju hüvitamiseks ja valdavas osas jäeti

rahuldamata nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks – nõutud 63 912 eurost mõistis kohus

välja 11 500 eurot. Kohus oleks pidanud arvestama hagi rahuldatud ja rahuldamata osa suurt

erinevust ning seda, et üks nõue jäi täies ulatuses rahuldamata ja jätma menetluskulud

suuremas osas hageja kanda. Eelkõige seetõttu, et üks nõue jäi täies ulatuses rahuldamata, ei

kuulu hageja viidatud Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-19-08, 3-2-1-85-08 ja 3-2-1-4-12

kohaldamisele. Lisaks ei saa heauskseks protsessikäitumiseks pidada seda, kui proovitakse

kõikvõimalikke suuri nõudeid esitades kostjat survestada. Hiiglaslike kahjunõuete esitamise

meedias kajastamine kahjustab kostja mainet. Hagejal puudus alus eeldada, et kui ta esitab

hiiglasliku kahjunõude, siis on kohus kohustatud nõude suures osas rahuldamata jätmise

korral kõik tema menetluskulud kostja kanda jätma;

2) ei saa kohtu põhjendamiskohustuse rikkumine iseenesest kaasa tuua menetluskulude

jaotuse tühistamist;

3) ei näe menetluskulude jaotust reguleerivad normid antud asjas esitatud nõuete osas ette

erandeid. Täiesti asjassepuutumatu on väide, et sellised nõuded on riigilõivuvabad;

4) on menetluskulude jaotuse seisukohalt asjassepuutumatu argument, et hageja olevat kostja

tegevuse tagajärjel kaotanud sissetuleku. Hageja kinnitas vande all, et on pensionär ja ei tööta.

Asjaolu, et hageja väidetavalt töötas kunagi raamatupidajana, ei kuulu arvestamisele, pealegi

pole töötamise kohta esitatud ühtegi tõendit. Seega pole hageja põhjendanud ega tõendanud

oma sissetulekute vähenemist ja vajaduste suurenemist seoses kostja juures ravil viibimisega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et L. S. apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja Ida-Viru

Keskhaigla apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis poolte

menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda ning teeb tühistatud osas uue otsuse,

millega jätab poolte menetluskuludest maakohtus 11% L. S. kanda ja 89% IVKH kanda.

Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse resolutsiooni p-st 4 välja otsustuse, millega maakohus

jättis rahuldamata mittevaralise kahju hüvitamise nõude summas 63 911,65 eurot.

Ringkonnakohus jätab muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis IVKH-lt

L. S. kasuks välja varalise kahju 1502,37 eurot ja mittevaralise kahju 11 520 eurot.

TsMS § 657 lg 21 alusel muudab ringkonnakohus osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.

Apellatsiooniastmes ei ole vaidlustatud maakohtu otsust, millega jäeti rahuldamata

L. S. hagi IVKH vastu tulevikus tekkiva varalise kahju väljamõistmiseks ning selles osas

ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ei kontrolli.

9. L. S. apellatsioonkaebus.

Ringkonnakohus nõustub L. S. apellatsioonkaebusega selles, et maakohtu otsuses puuduvad

põhjendused TsMS § 163 lg 1 järgi poolte menetluskulude nende endi kanda jätmise kohta.

Ringkonnakohtu istungil hageja täpsustas mittevaralise kahju nõuet ning kinnitas, et hageja

tahe oli kostjalt välja mõista mittevaralise kahju hüvitis kohtu õiglasel äranägemisel, st et

tegemist on ühe mittevaralise kahju hüvitamise nõudega. Seetõttu tuleb kohtuotsuse

resolutsiooni p-st 4 jätta välja otsustuse mittevaralise kahju nõude summas 63 911,65 eurot

rahuldamata jätmise kohta.

Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-4-12 asunud seisukohale, et kui hageja nõudis mittevaralise

kahju hüvitamist ja palus kohtul välja mõista õiglane hüvitise kohtu äranägemisel, siis kohtu

poolt hagi rahuldamisel ja õiglase hüvitise väljamõistmisel ei kohaldu menetluskulude

jaotusele TsMS § 163, sest asjas ei saa kindlaks määrata osa, milles hagi rahuldatakse, ja osa,

milles hagi jääb rahuldamata. Sellisel juhul tuleb menetluskulude jaotusele kohaldada TsMS

§ 162 lg-t 1, mille kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul tuvastas maakohus, et kostja kahjustas hageja tervist ning põhjustas hagejale

sellega mittevaralist kahju. Kuna maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise

kahju hüvitamiseks õiglase hüvitise kohtu äranägemisel, siis on tegemist hagi rahuldamisega

ning menetluskulud seoses mittevaralise kahju nõudega tuleb täies ulatuses jätta kostja kanda.

Lisaks mittevaralisele kahjule nõudis hageja kostjalt varalise kahju väljamõistmist summas

1502,37 eurot ning tulevikus tekkiva varalise kahju hüvitist kohtu äranägemisel. Maakohus

rahuldas varalise nõude osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja varalise kahju

1502,37 eurot. Tulevikus tekkiva kahju nõude jättis maakohus rahuldamata (selles osas ei ole

maakohtu otsust vaidlustatud).

L. S. selgitas apellatsioonkaebuses, et tulevikus tekkiva varalise kahju suurus ei saanuks olla

oluliselt erinev varalise kahju suurusega. Eelnevast järeldub, et maakohus rahuldas hageja

varalise kahju nõude 50% ulatuses ning menetluskulud seoses varalise kahjuga peaksid

pooled kandma võrdsetes osades.

Kokkuvõttes rahuldas maakohus täies ulatuses hageja mittevaralise nõude ning 50% ulatuses

varalise nõude.

Ringkonnakohtu istungil kinnitas hageja, et seoses varalise kahju nõude osalise

rahuldamisega võiks hageja kanda jääv menetluskulude osa olla 11%.

TsMS § 163 lg 1 annab kohtule kolm alternatiivset võimalust menetluskulude jaotamiseks

hagi osalise rahuldamise korral, mh võimaluse jätta menetluskulud osaliselt poolte endi kanda

ning seda sõltumata sellest, millises rahalises proportsioonis hagi rahuldati. Ringkonnakohus

rõhutab, et menetluskulude jaotus peab olema eelkõige õiglane ning arvestades vaidluse

tähendust hageja jaoks ja hagi rahuldamata jäetud osa (tulevikus tekkiv varaline kahju), jätab

ringkonnakohus menetluskuludest maakohtus 11% hageja ja 89% kostja kanda.

Ringkonnakohus põhjendab sellist menetluskulude jaotust muu hulgas sellega, et tegemist oli

tervishoiuteenuse osutamise lepingust tuleneva kahju nõudega ning maakohus on tuvastanud

kostja tegevuses nii diagnoosi- kui ravivea, samuti hagejalt nõusoleku saamise ja teavitamise

kohustuse rikkumise. Oluline on rõhutada sedagi, et asja materjalidest nähtuvalt vaidlesid

pooled maakohtus peamiselt kostja kohustuste rikkumise üle, mitte hageja nõude suuruse üle.

Ülaltoodud põhjendustel ei nõustu ringkonnakohus L. S. apellatsioonkaebusega selles, et

menetluskulud maakohtus tuleks täies ulatuses jätta kostja kanda.

10. IVKH apellatsioonkaebus.

Maakohus on asjas esitatud tõendite alusel põhjendatult leidnud, et kostja rikkus

tervishoiuteenuse osutamise lepingut ning põhjustas sellega hagejale varalise ja mittevaralise

kahju. Ükski IVKH apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei anna alust asuda vastupidisele

seisukohale. Ringkonnakohus nõustub apellandiga osaliselt selles, et maakohtu otsuse

põhjendav osa ei vasta TsMS § 442 lg-s 8 toodud nõuetele, kuid ainuüksi nimetatud

rikkumine ei ole aluseks maakohtu otsuse tühistamiseks ja hageja nõuete rahuldamata

jätmiseks.

10.1. Kohustuste rikkumine kostja poolt.

Vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lg-le 1 on tervishoiuteenuse osutamise

eesmärgiks leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või

haiguse ägenemist ning taastada tervist.

VÕS § 762 järgi peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele

teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava

hoolega. Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti juurde või

kaasama eriarsti. VÕS § 766 lg-test 1 ja 3 tuleneb, et tervishoiuteenuse osutaja peab patsienti

teavitama patsiendi läbivaatamise tulemustest ja tervise seisundist, võimalikest haigustest ja

nende kulgemisest, pakutava tervishoiuteenuse olemusest ja otstarbest, selle osutamisega

kaasnevatest

ohtudest

ja

tagajärgedest

ning

teistest

võimalikest

ja

vajalikest

tervishoiuteenustest. Patsienti võib läbi vaadata ja talle tervishoiuteenust osutada üksnes tema

nõusolekul.

Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja raviarst M. Ižnin kasutas hageja soolesulguse

diagnoosimiseks baariumi olukorras, kus ta pidi kahtlustama ning tema enda kinnistusel ka

kahtlustas sooleõmbluse lahtimineku võimalust (perforatsiooni) ning selline raviarsti poolt

tervishoiuteenuse osutamine ei vasta arstiteaduse üldisele tasemele, st tegemist oli raviveaga.

Samuti tuvastas maakohus, et M. Ižnin jättis hagejal diagnoosimata soolesisu lekke

kõhuõõnde ning sellest tingitud kõhukelme põletiku (peritoniidi), st tegemist oli

diagnoosiveaga. Lisaks rikkus kostja hageja teavitamise ja temalt nõusoleku saamise

kohustust, manustades hagejale baariumi hageja tahte vastaselt ning jättis hageja teavitamata

baariumi manustamise võimalikest ohtudest ja tagajärgedest. Maakohtu otsusest nähtuvalt

rikkus kostja eelnevaga VÕS §-s 762 ja § 766 lg-tes 1 ja 3 sätestatud kohustusi. Seejuures on

maakohus tuginenud asjas kogutud tõenditele ning apellandi seisukoht, et asjas kogutud

tõendid ei kinnita kostja poolt tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumist, ei ole

põhjendatud.

TKE 28.01.2010 protokollist nt 10 (I kd, t.l 20-21) ja 28.04.2011 protokollist nr 19 (I kd, t.l

142-145) nähtub, et IVKH arstid oleksid pidanud kahtlustama patsiendil perforatsiooni

võimalust, kuna tal oli eelmisel lõikusel vigastatud soolt ja kõhuõõnes esines palju liiteid ning

seetõttu oli baariumi andmine suu kaudu kindlasti vastunäidustatud. Haiguse edasi arenedes

sattus baarium koos soolesisuga kõhuõõnde ja seda ei õnnestunud täielikult välja loputada

ning see põhjustas haigel hiljem korduvaid uusi kõhukoopa abstsesse või eelmiste ägenemisi.

Baariumsulfaadi kasutamine seedeelundite haiguste diagnostikas on vastunäidustatud

juhtudel, kui mingil põhjusel on tekkinud söögitoru, mao või soole seina mulgustamine või

esineb kahtlus mulgustamisele. Baariumsulfaat koos soolesisuga võivad tekitada hiljem

kõhuõõnes põletikulisi abstsesse ning kui abstsesse ei tekigi, siis ikkagi põhjustavad baariumi

jäägid kõhuõõnes liiteid või ka granuloome. Seetõttu võib haige jääda pikemaks ajaks põdema

ning ravi aeg oluliselt pikeneda. Passaaži kontroll oleks tulnud teha vees lahustuva

kontrastainega, mille sattumine kõhuõõnde ei kujuta endast mingit ohtu. Veel nähtub

eelmärgitud protokollidest, et hageja haigusjuhtumi käsitlemiseks olid IVKH olemas kõik

vajalikud diagnostika- ja ravivõimalused, kuid kõiki neid ei kasutatud (näiteks ei tehtud

kõhukoopa kompuutertomograafilist uuringut), mistõttu jäi diagnoosimata peensoole

perforatsioon ja selle tagajärjel tekkinud peritoniit. Seetõttu tehti ka vale otsus rakendada

konservatiivne ravi.

TKE

protokollides

kajastatud

järeldustega

on

kooskõlas

26.04.2012

isiku

komisjoniekspertiisiaktis nr 4 (I kd, t.l 180-195) sisalduv ekspertide arvamus. Nii nähtub

arvamusest, et IVKH arst sai ette nähta operatsioonijärgses perioodis tekkinud peensoole

mulgustust peensoole lekkega kõhuõõnde, samuti sai arst ette näha ja ära hoida

operatsioonijärgses perioodis radioloogilisel uuringul baariumit sisaldava kontrastaine leket

kõhuõõnde (antud juhul ei olnud selle kasutamine õigustatud). Hagejal raviti TÜK-s

peensoole mulgustusest tekkinud ägedat mädast peritoniiti ning hilisematel ravil viibimistel

baariumperitoniiti. Baariumperitoniidi tekke põhjuseks on konkreetsel juhul ebaõige

kontrastaine valik seedetrakti radioloogiliseks uuringuks. Hagejal tekkinud tüsistused

süvendasid eelnevate kõhuõõnte operatsioonidega tekkinud liitelisi protsesse, mis põhjustavad

ravimatu terviserikke (kuna ei saa välistada soolesulguste teket), kõhuõõnes. Samuti tõendab

ekspertide arvamus, et hagiavalduses toodud hageja vaevused – tugevad valud viibimisel

09.10.2009-12.02.2010 haiglaravil – on otseses põhjuslikus seoses IVKH-s tehtud

operatsiooniga ja sellele järgnenud raviga (baariumit sisaldava kontrastaine leket kõhuõõnde

oleks saanud vältida). Lisaks nähtub ekspertide arvamusest, et baariumi sattumisel kõhuõõnde

tekib keemiline peritoniit (baariumpetitoniit) ning antud juhul oli baariumi sattumine

kõhuõõnde raskendav faktor, sooleseina vigastamine operatsiooni käigus on perforatsiooni

soodustavaks teguriks ning antud juhul oleks pidanud kindlasti arvestama sooleperforatsiooni

võimalikkust. Eksperdid on kinnitanud ka seda, et hagejale tehti TÜK-s 09.10.2009

operatsioon ägeda mädase peritoniidi tõttu ning operatsiooniga viivitamisel kaasnes oht

patsiendi elule.

Vastavalt TsMS § 303 lg-s 3 sätestatule võivad pärast eksperdiarvamuse uurimist

menetlusosalised kohtuistungil eksperdile arvamuse täpsustamiseks küsimusi esitada. Antud

asjas kuulas maakohus kohtuistungil ära ekspert A. Teini ning nähtuvalt eksperdi vastustest

menetlusosaliste küsimustele (II kd, t.l 100-106) jäi ekspert A. Tein kui üks ekspertkomisjoni

liige kirjaliku ekspertarvamuse juurde. Muu hulgas kinnitas ekspert A. Tein, et gaaside

peetus võis viidata soole sulgusele, kuid reeglina viitab see soole mulgustusele ning kui

baariumi ei oleks kasutatud, oleks saanud hagejale kahjulikke tagajärgi ära hoida.

Tunnistaja T. Sillakivi ütlustest (Ii kd, t.l 166-168) nähtub, et hagejal oli soolemulgustuse oht

ning soolesulgus suurendab sooleõmbluse lahtiminekut. Hagejal diagnoositi Tartus

perforatsioon ning arvestades põletiku näitajate tõusu, on vähetõenäoline, et see oleks

tekkinud viimase 1-2 tunni jooksul.

Kõik nimetatud tõendid kinnitavad, et antud juhul esines kostja poolt hagejale

tervishoiuteenuse osutamisel nii raviviga (baariumsulfaadi manustamine) kui diagnoosiviga

(perforatsiooni diagnoosimata jätmine) ning IVKH apellatsioonkaebuses esitatud vastupidised

väited on paljasõnalised. See, et baariumperitoniidi põhjustas kontrastaine ebaõige valik

(baariumi kasutamine), on tõendatud nii TKE protokollidest kui ekspertide arvamusest ning

vastupidist ei ole kinnitanud ka tunnistaja T. Sillakivi. Apellant ei ole vastupidist tõendanud.

Apellandi väide, et M. Ižninil oli põhjendatud kahtlus diagnoosida peensoole sulgust, mitte

perforatsiooni, on ümber lükatud TKE protokollide ja ekspertide arvamusega, samuti

M. Ižnini enda ütlustega (II kd, t.l 107-113), millest nähtuvalt ta kahtlustas hagejal

perforatsiooni esinemist ning et tema arvates baarium ei kujutanud endast määravat osa

põletiku tekkimisel. M. Ižnini ütlused selles, et ta otsustas hagejal ravida soolesulgust (mitte

perforatsiooni) ning et tema arvates hagejal enne Tartusse jõudmist peritoniiti ei olnud, on

ümber lükatud ekspertide arvamuse ja TKE protokollidega. Maakohtu seisukohta, et

M. Ižninil

oli

antud

juhul

võimalus

kasutada

hageja

kõhukoopa

uuringuteks

kompuutertomograafilist uuringut, kinnitab tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni

28.04.2001 protokoll ning apellandi väide, et maakohtu seisukohta ei kinnita ükski tõend, on

ebaõige. Samuti nähtub TKE protokollidest, ekspertide arvamusest ja tunnistaja T. Sillakivi

ütlustest, et hagejal esines perforatsioon juba IVKH-s ning apellandi väide, et see võis tekkida

hageja transportimisel Tartusse, on paljasõnaline. Põhjendamata ja esitatud tõenditega

vastuolus on apellandi väide, mille kohaselt kostja ei pidanud hagejat üle viima kõrgema etapi

haiglasse (TÜK-i). TKE protokollist nähtub, et kuna hagejal jäi diagnoosimata peensoole

perforatsioon ja selle tagajärjel tekkinud peritoniit (ning tehti vale otsus rakendada

konservatiivset ravi), siis oli hageja tütre nõudmine viia ema üle kõrgema etapi raviasutusse

õigustatud. Ekspertide arvamuses on muu hulgas märgitud, et operatsiooniga viivitamisel

kaasnes oht patsiendi elule. Seega ei ole õige ka apellandi see seisukoht, et puuduvad tõendid,

millest nähtuks M. Ižnini kohustus viia hageja üle kõrgema etapi haiglasse.

Apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, mille kohaselt TKE hinnangud ei saa olla

objektiivsed ja erapooletud, kuna K. Kull ühe komisjoni liikmena on varasemalt osutanud

hagejale

tervishoiuteenust,

on

põhjendamatu.

Esmalt

märgib

ringkonnakohus,

et

ekspertkomisjoni protokollides kajastatud hinnangud on kollegiaalsed ega ei sõltu ühe

eksperdi arvamusest. Asjaolu, et K. Kull on varasemalt osutanud hagejale tervishoiuteenust,

ei tõenda samuti K. Kulli erapoolikust. Lisaks nähtub asja materjalidest, et ekspertkomisjoni

kollegiaalsed hinnangud on kooskõlas 26.04.2012 komisjoniekspertiisiaktis sisalduva

ekspertide arvamusega.

Nähtuvalt tsiviilasja materjalidest on T. Sillakivi kuulatud maakohtus üle tunnistajana ning

teda on hoiatatud vastutusest teadvalt valeütluste andmise või seadusliku aluseta ütlustest

andmisest keeldumise eest (II kd, t.l 164, 167-168). Ringkonnakohtul puudub alus kahelda

tunnistaja T. Sillakivi ütluste usaldusväärsuses. Apellandi seisukoht, mille kohaselt käsitles

maakohus T. Sillakivi ütlusi asjatundja arvamusena, on ekslik ning paljasõnaline. K. Kulli

kirjalik vastus (II kd, t.l 84-87) on käsitletav dokumentaalse tõendina TsMS § 272 tähenduses.

Maakohtu otsuse põhjendavast osas nähtuvalt ei ole maakohus sellele tõendile tuginenud.

Apellandi seisukoht, et hageja 01.10.2009 antud nõusolekuga (I kd, t.l 60 pöördel) on ta

täitnud VÕS § 766 lg-tes 1 ja 3 sätestatud hageja teavitamise ja temalt nõusoleku saamise

kohustuse, on ekslik. Kuna nimetatud nõusolek on saadud 01.10.2009, s.o vahetult enne

sapipõie eemaldamise operatsiooni, siis nimetatud nõusoleku puhul on tegemist sapipõie

eemaldamise operatsiooniks antud nõusolekuga. M. Ižnini ütlused, et ta teavitas hagejat

jooksvalt ka pärast 01.10.2009, on vastuolus teiste tõendite ja asjas tuvastatud faktiliste

asjaoludega ning seetõttu ei ole need usaldusväärsed. Ekspertide arvamusest (I kd, t.l 192)

nähtub, et kirjalikud andmed, kas ja kuidas selgitati hagejale operatiivse ravi kulgu ja

võimalikke tagajärgi/tüsistusi, puuduvad. L. S. on vande all kinnitanud (II kd, t.l 198), et:

„Meditsiiniõde tõi klaasi baariumiga. Ma ütlesin, et ma ei hakka seda jooma. Õde ütles, et arst

määras selle, milline arst, seda ei öeldud. Ma jõin kuidagimoodi selle ära.“ L. S. ütlustest ei

nähtu, et keegi oleks teda teavitanud baariumi manustamise võimalikest komplikatsioonidest

või perforatsiooni ohust. L. S. ütluste usaldusväärsust kinnitab asjaolu, et kuna M. Ižnin

lõppkokkuvõttes perforatsiooni ja peritoniidi välistas, siis ei saanudki ta hagejat baariumi

manustamise võimalikest ohtudest teavitada ning vastavat nõusolekut küsida.

10.2. Põhjuslik seos ja kostja süü.

Vastavalt VÕS § 770 lg-le 1 tervishoiuteenuse osutaja ja käesolevas seaduse § 758 lõikes 2

nimetatud isik vastutavad üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi-

ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest.

Sama paragrahvi lg 3 kohaselt kui tegemist on diagnoosi- või raviveaga ja patsiendil tekib

tervisrike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, eeldatakse, et kahju tekkis vea

tagajärjel. Terviserikkest tulenevat kahju peab sel juhul tõendama patsient.

Nagu ringkonnakohus käesoleva otsuse p-s 10.1 leidis, esines kostja tegevuses nii ravi- kui

diagnoosiviga ning lisaks rikkus kostja patsiendi teavitamise ja temalt nõusoleku saamise

kohustust.

Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et rikkumise asjaolusid arvestades tegutses hageja raviarst

M. Ižnin raskelt hooletult.

VÕS § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata

jätmine. Seega tähendab raske hooletus hoolsuse tavalise määra tunduvat ületamist, mistõttu

selline käitumine peaks olema rikkujaga sarnasele isikule mõistlikult vastuvõetamatu.

M. Ižnin on tunnistajana ülekuulamisel muu hulgas kinnitanud, et hagejal võis olla

soolemulgustus ning pärast operatsiooni ta mõtles sellest iga päev. Sellele vaatamata

manustas ta hagejale baariumi ega selgitanud hagejale selle võimalikke tagajärgi.

Apellatsioonkaebuses on apellant seisukohal, et tal ei olnud kohustust viia hagejat üle

kõrgema etapi haiglasse, kuid ta tegi seda hageja sugulaste tungival pealekäimisel. Ekspertide

arvamuses on muu hulgas leitud, et operatsiooniga viivitamisel kaasnenuks oht patsiendi elule

ning M. Ižnin sai ette näha ja ära hoida operatsioonijärgses perioodis radioloogilistel

uuringutel baariumit sisaldava kontrastaine leket kõhuõõnde. TKE 28.01.2010 protokollist

nähtuvalt esitati IVKH juhatusele ettepanekud: 1) hinnata M. Ižnini pädevust ja sobivust

osakonnajuhataja ametikohale, ning 2) suunata M. Ižnin täiendkoolitusele kõhuõõne kirurgia

ning patsientide ja nende omastega suhtlemise alal.

Nimetatud asjaolude kogum tõendab M. Ižnini tegevust süüd raske hooletuse vormis.

Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-171-10 asunud seisukohale, et VÕS § 770 lg 4 järgi peab

patsient tõendama tervishoiuteenuse osutaja diagnoosi- või ravivea ja endal terviserikkega

kahju tekkimise ning põhistama, miks ta arvab et õige diagnoosi ja ravi korral ei oleks kahju

tekkinud. Tervishoiuteenuse osutaja peab aga oma vastutuse välistamiseks tõendama, et kahju

ei tekkinud tema diagnoosi- või ravivea tõttu, st puudub põhjuslik seos ja/või ravivea ning

tekkinud kahju vahel.

Ringkonnakohus leiab, et hageja on omapoolse tõendamiskoormise täitnud ning küllaldaselt

põhistanud seda, et õige diagnoosi ja ravi korral ei oleks talle kahju tekkinud. Samas ei ole

hageja tõendanud, et kohustuste rikkumine tema poolt ei põhjustanud hagejale kahju. Kahju

suurusele vastuväidete esitamine ei lükka ümber põhjusliku seose eeldust. Lisaks peab

ringkonnakohus vajalikuks märkida, et põhjuslikule seosele IVKH ravi ja hagejal tekkinud

mittevaralise kahju vahel on osundatud ka ekspertide arvamuses.

Ringkonnakohus leiab, et esineb põhjuslik seos ka kostja poolt hageja teavitamata jätmise

ning temalt nõusoleku saamise kohustuse rikkumise ning hagejal kahju tekkimise vahel. Asja

materjalidest nähtuvalt puudus kostjal hageja nõusolek baariumi manustamiseks ning samuti

ei selgitanud ta hagejale baariumi võimalikke ohtusid lähtuvalt hageja tervislikust seisundist.

Arvestades hageja vande all antud seletust ning TKE protokollides antud hinnanguid ja

ekspertide arvamust hageja tervise kahjustamise ulatuse ja olulisuse kohta (äge mädane

peritoniit ja baariumpenitoniit süvendasid eelnevate kõhuõõnte operatsioonidega tekkinud

liitelisi protsesse, mis põhjustavad ravimatu terviserikke kõhuõõnes; operatsiooniga

kaasnenuks oht patsiendi elule) on ilmne, et sellistest asjaoludest teavitamisel ei oleks hageja

nõustunud baariumi manustamisega ning sel juhul olnuks hageja tervise kahjustamine

välistatud.

10.3. Varaline ja mittevaraline kahju.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsustusega mõista IVKH-lt L. S. kasuks välja seoses

tervise kahjustamisega varaline kahju 1502,37 eurot ja mittevaraline kahju 11 520 euro.

VÕS § 130 lg 1 kohaselt isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest

tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada

kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning

täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest

ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju.

Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et tema poolt kantud transpordikulud 153,39 eurot,

kulutused kütusele 259,48 eurot, kulutused ravimitele 681,75 eurot, tasutud visiiditasud 17,90

eurot ja kulutused taastusravile 357,90 eurot, kokku 1470,42 eurot, on käsitletavad kahjuna

VÕS § 130 lg 1 tähenduses, kuna need kõik on kantud seoses kostja poolt talle tekitatud

tervise kahjustamisega.

Siinjuures peab ringkonnakohus vajalikuks rõhutada, et kuna hageja raviarst M. Ižnin ei

suutnud hagejal perforatsiooni diagnoosida ning oli seisukohal, et puudus igasugune vajadus

hageja üleviimiseks kõrgema etapi raviasutusse, siis oli hageja sugulaste initsiatiivil hageja

Tartusse üleviimine hädavajalik ning selleks tehtud kulutused summas 153,39 eurot igati

põhjendatud. Transpordile tehtud kulutuste põhjendatust kinnitab ka TKE 28.01.2010

protokoll, millest nähtuvalt tulnuks hageja üle viia kõrgema etapi raviasutusse raviarsti

initsiatiivil, ning ekspertide arvamus, millest nähtuvalt operatsiooniga viivitamisel kaasnenuks

oht patsiendi elule. M. Ižnini väitel, et ta oleks hagejale ise IVKH kulul transpordi

kindlustanud ja seetõttu ei olnud hageja kulud transpordile põhjendatud, ei ole eelkirjeldatud

asjaolusid arvestades tähendust.

Hageja poolt tehtud kulutused on tõendatud kirjalike tõenditega (I kd, t.l 22-32) ning kostja ei

ole tehtud kulutuste suurust ega seda, et nimetatud kulutustel puudub seos kostja poolt

hagejale tekitatud tervise kahjustamisega, ümber lükanud.

VÕS § 128 lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju ka kulutusi kahju kindlaks tegemiseks

ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Ringkonnakohus leiab, et kohtueelsed

õigusabikulud 31,95 eurot on mõistlikud ja tuleb samuti kostjalt välja mõista. Nimetatud

kuludele ei ole kostja ka vastuväiteid esitanud.

Kokku kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 1502,37 eurot (1470,42+31,95).

Kostja rikkus tervishoiuteenuse osutamise lepingut ning kostja kohustuseks oli ära hoida

tervise kahjustamisest tulenev kahju ning ta pidi kahju tekkimist lepingu rikkumise võimaliku

tagajärjena ette nägema. Seega ei ole kostjalt hageja kasuks varalise kahju väljamõistmine

vastuolus VÕS § 127 lg-tes 2 ja 3 sätestatuga.

VÕS § 130 lg 2 (käesoleval ajal kehtiva VÕS § 134 lg 2) järgi tuleb isikule kehavigastuse

tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul

maksta kahjustatud isikule talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik

rahasumma.

Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-171-10 asunud seisukohale, et kui kahjustati kannatanu

tervist, tuleb VÕS § 130 lg 2 järgi maksta mittevaralise kahju hüvitamiseks kannatanule alati

välja mõistlik rahaline hüvitis.

Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja

TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult

mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel.

Praeguses asjas ongi maakohus mõistnud kostjalt hageja kasuks välja õiglase mittevaralise

kahju hüvitise kohtu äranägemisel summas 11 520 eurot.

Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-19-08 rõhutanud, et üldjuhul ei saa vaidlustada hüvitise

väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes. Lahendis

nr 3-2-1-18-13 on Riigikohus märkinud, et maakohtu otsust hüvitise ebaõiglasele suurusele

tuginedes on õigus vaidlustada juhul, kui kohus on hüvitise määramisel oluliselt rikkunud

menetlusõiguse norme, sealhulgas näiteks juhul, kui kohus on selgelt rikkunud diskretsiooni

piire ja mõistnud välja ilmselgelt sümboolse hüvitise.

Asja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks mittevaralise kahju väljamõistmisel rikkunud

oluliselt menetlusõiguse norme või ületanud diskretsiooni piire. Seetõttu puudub alus muuta

maakohtu poolt väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurust. Oluline on siinjuures

märkida, et kostja ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, milline võiks antud juhul olla

õiglane mittevaralise kahju hüvitise suurus.

Lahendis nr 3-2-1-19-08 on riigikohus asunud seisukohale, et seaduse järgi on mittevaralise

kahju juhtumid „reastatud“, lähtudes mittevaralise kahju tekkimise eeldatavast tõenäosusest ja

kahju tekitamise aluseks oleva rikkumise intensiivsusest. Olulisimaks mittevaralise kahju

juhtumiks on VÕS kohaselt VÕS § 130 lg 2, mille kohaselt tuleb mittevaralise kahju

hüvitamiseks maksta kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis, kui kannatanule tekitati

kehavigastus või kahjustati tema tervist. Selline õigushüvede „gradatsioon“ väljendab muu

hulgas erinevate õigushüvede erinevat hindamist ka rahalises mõttes, st juhtudel, kui

mittevaralise kahju hüvitamine on ette nähtud piiranguteta (isikukahju tekitamise juhud),

peaks ka väljamõistetavad hüvitised olema üldjuhul suuremad kui juhtudel, kui mittevaralise

kahju hüvitamine on piiratud. Küll tuleb hüvitise kui valuraha suuruse määramisel arvestada

erineva tervisekahjustuse tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat „valu

suurust“.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on 11 520 euro suuruse hüvitise määramisel eelmärgitud

põhimõtteid arvestanud (hagejale tekitatud terviserikke tõsidus, mis põhjustas ravimatu

terviserikke kõhuõõnes; hageja viibimine tugevate valudega haiglaravil kokku 69 päeva) ning

väljamõistetud 11 520 kroonine hüvitis on põhjendatud ja õiglane ning vastab samas ka

ühiskonna üldisele heaolu tasemele ja on üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks sarnastel

asjaoludel võrreldav.

11. Seoses IVKH apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisega jäävad sellega seotud

menetluskulud apellatsiooniastmes TsMS § 171 lg 1 alusel IVKH kanda.

Ringkonnakohus rahuldas L. S. apellatsioonkaebuse osaliselt ning sellest tulenevalt jäävad L.

S. apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud apellatsiooniastmes 11%

ulatuses L. S. kanda ja 89% ulatuses IVKH kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks

Andra Pärsimägi

c

Üllar Roostoja