3-13-2154/17 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-13-2154

Otsuse kuupäev

28. november 2013

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

Deniss Barantšukovi kaebus Tallinna Vanglalt poolsaabaste

kaotamise eest kahju hüvitamise nõudes summas 150 eurot

Asja läbivaatamine

lihtmenetluses

Menetlusosalised

Kaebaja – Deniss Barantšukov

Vastustaja – Tartu Vangla

Resolutsioon

1. Rahuldada Deniss Barantšukovi kaebus osaliselt.

2. Mõista Tallinna Vanglalt Deniss Barantšukovi

kasuks välja kolmkümmend (30) eurot.

3. Mõista Tallinna Vanglalt Deniss Barantšukovi

kasuks menetluskulude katteks välja neli (4) eurot 5

senti.

4. Ülejäänud menetluskulu jätta poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o kuni 28. detsembrini 2013.

Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse

kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle

lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Kinnipeetav Deniss Barantšukov sai 17. veebruaril 2012 postipanderolliga poolsaapad, saapad

asusid karbis koos ostutšekiga, karp koos sisuga anti valvuri poolt vangla lattu.

27. juulil 2012 toimunud D. Barantšukovi kambri nr 432 läbiotsimise käigus võeti kambrist

esemete äravõtmise kohta tehtava akti alusel kaasa D. Barantšukovi musta värvi poolsaapad.

D. Barantšukovi asjade olemasolu väljaselgitamisel 26. märtsil 2013 seoses kinnipeetava

üleviimisega süüdimõistetute kambrisse väitis valvur, et kaebajal ei ole poolsaapaid. D.

Barantšukovi pöördus seejärel kontaktisiku poole, kuid saapaid ei leitud.

2. D. Barantšukov esitas 17. aprillil 2013 Tallinna Vanglale taotluse, milles taotles enda Tallinna

Vangla isiklike asjade laost kadunud poolsaabaste ülesleidmist, selle võimatusel hüvitada kaduma

läinud poolsaabaste hind 150 eurot.

3. Tallinna Vangla andis 28. juunil 2013 taotlejale tähtaja kahju hüvitamise taotluses puuduste

kõrvaldamiseks. Kuna taotleja ei kõrvaldanud puudusi tähtaegselt, siis tagastas vangla kahju

hüvitamise nõude 12. juuli 2013 kirjaga nr 5-18/137779 läbivaatamatult.

15. juulil 2013 esitas D. Barantšukov puuduste kõrvaldamise avalduse, millest tulenevalt vangla

taastas tema taotluse lahendamise menetluse. Vangla tegi taotlejale 16. septembri 2013 kirjaga nr

5-18/13779 ettepaneku, et hüvitab tekkinud kahju summas 40 eurot. 26. septembril 2013 esitas D.

Barantšukov Tallinna Vanglale pöördumise, milles keeldus vangla pakutavast 40 eurost, taotledes

jätkuvalt 150 euro suurust hüvitist. Vangla vastutab selle eest, et jalanõud ja nende maksumust

tõendav ostutšekk kaduma läks ja et jalatsite kaubamärk on fikseerimata, seega ei saa vangla

keelduda poolsaabaste hinna täismaksumuse hüvitamisest.

4. Tallinna Vangla 7. oktoobri 2013 otsusega nr tv/2013/5-18/13779 rahuldati kahju hüvitamise

taotlus osaliselt ning otsustati hüvitada poolsaabaste kadumisest tingitud kahju summas 40 eurot.

5. D. Barantšukov esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu varalise kahju

hüvitamise nõudes summas 150 eurot seoses kaebaja poolsaabaste kaotsiminekuga.

Kaebaja on seisukohal, et vangla poolt välja mõistetud hüvitis ei hüvita talle tekitatud kahju. Isegi

spordijalatsid on vangla kaupluses kallimad kui 40 eurot.

Kaebaja juhib kohtu tähelepanu, et ta peab teist aastat juba olema ilma talvesaabasteta.

6. Tallinna Vangla vaidleb vastuses kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

Vastustaja nõustus, et on tõendatud, et kaebaja nimele saabus 17. veebruaril 2012 maksikiri, mille

sees olid mustad saapad nr 42, mis paigutati esemete äravõtmise akti kohaselt lattu. 2012. aasta

märtsis anti saapad kaebajale kambrisse ning 27. juulil 2012 toimunud läbiotsimise käigus võeti

need kambrist ära. Kuna vanglal ei õnnestunud välja selgitada, kuhu äravõetud saapad pandi ning

miks need ei jõudnud lattu kaebaja isiklike asjade hulka, siis tuleb tunnistada, et vangla kaotas

kaebajalt äravõetud saapad ära. Seega on vaidlus taandunud üksnes nende maksumuse ja hüvitise

suurusele.

Vastustaja tavapärase praktika kohaselt kantakse kinnipeetavate isiklike asjade nimekirja ka

brändimärk, kuid kaebaja poolsaabaste taha vastavat märget tehtud ei olnud. Nimetatud põhjusel

ei ole usutav, et kaebaja poolsaabaste hind oli just 150 eurot, sest sellises suurusjärgus summa

tuleb tavapäraselt välja käia brändimärki kandvate poolsaabaste eest ning isegi sellisel juhul oleks

tegemist olnud mõnevõrra kõrgema maksumusega saabastega. Kaubanduses saadaolevate meeste

poolsaabaste hinnad algavad 35 eurost. Kaebaja ei ole tõendatud poolsaabaste maksumust,

saabaste soetamise aega ega ka nende väärtust kadumise hetkel. Seetõttu ei ole põhjendatud ka

poolsaabaste ostuhinna täielik hüvitamine, sest vastasel juhul võinuks tegemist olla kaebaja

asetamisega majanduslikult soodsamasse olukorda. Kõike eeltoodut arvesse võttes on

proportsionaalne hüvitis tekkinud kahju eest on 40 eurot.

Kohtu seisukoht

7. Pooled vaidlevad selle üle, kas 7. oktoobri 2013 Tallinna Vangla otsusega nr tv/2013/5-

18/13779 kaebajale hüvitiseks määratud 40 eurot on piisav ja kohane hüvitis D. Barantšukovile

saabaste kadumisega tekkinud varalise kahju hüvitamiseks.

Kuna pooled ei vaidle kahju hüvitamise kohustuse aluse üle, siis kohus seda küsimust ei analüüsi.

8. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja

õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6

sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Varaline kahju hüvitatakse rahas. Hüvitisega

tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (RVastS

§ 8 lg 1).

Riigivastutuse seadus ei sätesta täpsemalt millistest kriteeriumidest lähtudes rahalise hüvitise

ulatus määratakse või kuidas saavutada olukord, mille D. Barantšukov oleks, kui tema õigusi ei

oleks rikutud.

Vastavalt RVastS § 7 lg-le 4 kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus

avalikõiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju

hüvitamisel lisaks käesolevale seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. Kohtu hinnangul

ei esine kaebajale kuulunud asja kadumisega kahju tekitamisest tekkinud õigussuhte puhul

selliseid asjaolusid, mis välistaksid kohaste eraõiguse kahju hüvitamise sätete kohaldamise.

Seetõttu lähtub kohus asja lahendamisel võlaõigusseaduse 7. peatüki sätetest.

9. Tulenevalt võlaõigusseaduse § 132 lg-le 1 asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju

hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja

soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku

hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist

kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada.

Sättest tuleneb, et üldjuhul tuleb asja kaotsimineku korral kannatanu kasuks välja mõista hüvitis

uue samaväärse asja soetamiseks vajalikest kulutustest lähtudes. Asja väärtuse vähenemist saab

arvestada juhul, kui see erineb oluliselt uue asja väärtusest.

10. Vastustaja väitel ei ole põhjendatud saabaste ostuhinna täielik hüvitamine, sest kaebaja ei ole

tõendanud saabaste tegelikku väärtust nende kaotsimineku ajal.

Kohus vastustaja seisukohaga ei nõustu. Kaebajal ei lasunud kohustust tõendada, et asja väärtus

kadumise ajal vastas uue samaväärse asja väärtusele. Hüvitise vähendamiseks oleks vastustaja

pidanud veenduma, et saabaste väärtus oli oluliselt vähenenud ning nimetatud asjaolu vaidlus

korral ka tõendama. Kohus osutas tõendamiskoormuse jaotumisele 31. oktoobri 2013 määruses.

Siiski ei ole vastustaja selgitanud miks ta leiab, et hüvitise määramisel ei saa arvestada uue

samaväärse asja väärtusega ega esitanud tõendeid väärtuse vähenemise kohta.

Saapad olid kaebaja elukambris ca neli kuud, millest oluline osa ei olnud saabaste kandmiseks

sobilikud kuud. Seetõttu ei saa väärtuse olulise vähenemisest järeldada nende kestvast

kasutamisest. Väärtuse vähenemist kinnitavate tõendite puudumisel tuleb hüvitise määramisel

lähtuda uute saabaste soetamiseks vajalikest kulutustest.

11. Kaebaja ega vastustaja ei ole asjas esitanud tõendeid selle kohta milline oli kaotsiläinud

saabaste soetamishind ega saabaste omaduste või kaubamärgi kohta, mis võiks hinda mõjutada.

Selliste tõendite esitamine on takistatud saabaste ja ka nende soetamist kinnitava kviitungi

kaotsimineku tõttu.

Kohus osutab, et teeb otsuse lihtmenetluses ja kasutab tõendina teavet, mis ei ole seaduses

sätestatud menetlusvormis, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all

(HKMS § 134 lg 2 p 4).

Kohus arvestab vastustaja seletusega praktika kohta märkida kinnipeetavate isiklike asjade

nimekirja asjade kaubamärk juhul, kui tegemist on keskmisest hinnalisemate asjadega. Kuna

kaebaja saabaste kohta kaubamärgi kanne puudub, siis puudub alus pidada saapaid keskmisest

väärtuslikumaks.

12. Sellises olukorras peab kohus põhjendatuks hinnata hüvitise ulatust jaekaubanduses

müüdavate poolsaabaste hindade alusel. Kohus tutvus jalatsite hindadega Shu kaubamärki kandvas

kaupluses Tartu linnas ning tuvastas, et tuntud kaubamärki mittekandvate poolsaabaste hinnad

jäävad 30 ja 105 euro vahele. Ka vastustaja esitatud internetipoe pakkumiste väljatrükk kinnitab

kohtu tuvastatud asjaolu. Silmas pidades, et asjas puuduvad tõendid kaotsiläinud asja keskmisest

väärtuslikumaks või vähemväärtuslikumaks pidamiseks, on kohus seisukohal, et saabaste

kaotsimineku tõttu D. Barantšukovile tekkinud kahju hüvitamiseks on kohane maksta kaebajale

hüvitis 70 eurot. Sellise hüvitise eest on võimalik soetada uus samaväärne asi, kusjuures kaebaja ei

ole sunnitaud valima võimalikest odavaimat varianti ning teisalt ei ole alust arvata, et kaebaja

hüvitise saamisega alusetult rikastuks.

13. Kaebus tuleb rahuldada osaliselt.

Vastustaja on kaebajale hüvitisena maksnud 40 eurot. Seetõttu tuleb vastustajalt kaebaja kasuks

välja mõista täiendav hüvitis 30 eurot.

Kaebaja taotles hüvitisena kokku 150 euro väljamõistmist. Kaebajale juba tasutud 40 euro osas

vaidlus puudub. Seetõttu loeb kohus kaebuse nõudeks 110 euro saamise nõuet. Täiendava

hüvitisena 30 väljamõistmisega on kaebus rahuldatud 30/110 osas, s.o on ca 27 % ulatuses.

14. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 2 kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

Kaebuse esitamisel on O. Šabalovskaja tasunud kaebaja eest riigilõivu 15 eurot. Vastavalt HKMS

§ 109 lg-le 1 esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi

menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude

nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja

menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

Kaebaja ei ole taotlenud riigilõivuna tasutud 15 euro väljamõistmist vastustajalt. Riigilõiv kaebuse

esitamisel möödapääsmatu menetluskulu. Kohtumenetluse alustamise tõttu on selle kandmine

vastustajale teada. Seetõttu peab kohus võimalikuks mõista riigilõiv kaebaja kasuks välja omal

algatusel. Arvestades proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega tuleb Tallinna Vanglalt D.

Barantšukovi kasuks kaebuse esitamise tasutud riigilõivu katteks välja mõista 4,05 eurot

(15*27%).

Vastustaja ega kaebaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks

vastaspoolelt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast

lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta ja ülejäänud menetluskulud jäävad

poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

kohtunik