3-13-1819/20 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-13-1819

Otsuse kuupäev

18. november 2013

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

Valeri Jatsõšõni (Jatsõšõn) kaebus Tartu Vangla 12. juuli

2013 käskkirja nr 6-1/930 tühistamiseks

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 7. novembril 2013

Menetlusosalised

Kaebaja – Valeri Jatsõšõni

Vastustaja – Tartu Vangla

Resolutsioon

1. Jätta Valeri Jatsõšõni kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o kuni 18. detsembrini 2013.

Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse

kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle

lahendamist istungil.

Asjaolud

1. Tartu Vangla määras 12. juuli 2013 käskkirjaga nr 6-2/930 Valeri Jatsõšõnile

distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamise kaheksaks (8) ööpäevaks vangistusseaduse

(VangS) § 67 p 1 sätestatud nõude süülise rikkumise eest. Käskkirja kohaselt ei allunud Valeri

Jatsõšõn 16. juunil 2013 kella 23.37 ajal vanglateenistuse ametniku seaduslikele korraldustele

näidata oma käsi ega seisnud kambris seina äärde. Käskkirja täitmisele pööramine lükati edasi

katseajaga neli (4) kuud.

2. Kaebaja esitas 15. juulil 2013 vaide Tartu Vangla 12. juuli 2013 käskkirja nr 6-1/930 kehtetuks

tunnistamiseks, mis jäeti Tartu Vangla 15. juuli 2013 vaideotsusega nr 1-11/321-1 rahuldamata.

3. 30. augustil 2013 saabus Tartu Halduskohtusse Valeri Jatsõšõni kaebus Tartu Vangla 12. juuli

2013 käskkirja nr 6-1/930 tühistamiseks. Tartu Halduskohus võttis V. Jatsõšõni kaebuse 10.

septembril 2013 menetlusse.

4. Tartu Halduskohus määras 18. oktoobril 2013 haldusasja läbivaatamisele kohtuistungil.

Kaebuse arutamiseks korraldati kohtuistung menetluskonverentsina Tartu Halduskohtu Tartu

Kohtumajas ja Tartu Vanglas 7. novembril 2013.

Kaebuse põhjendused

5. Tartu Vangla 12. juuli 2013 käskkiri nr 6-2/930 on õigusvastane.

Kaebuse kohaselt ei ole tõendatud, et V. Jatsõšõn pani toime distsiplinaarsüüteo ning seega on

teda alusetult karistatud. Kaebaja selgitab, et ei pannud 16. juunil 2013, vaidlusalusel ajal toime

distsiplinaarrikkumist. Ajal, mil Tartu Vangla ametnik visuaalselt kambrit kontrollis, oli kaebaja

ametis valgusti lüliti kaane paigutamisega selle õigele kohale, mis ei ole keelatud tegevus. Kaebaja

täitis talle antud vanglaametniku korraldused, muu hulgas näitas ametniku nõudmisel peopesi.

Ametniku korralduste täitmist on kinnitanud ka kaebaja kambrikaaslane K. Kuus. Kaebajale jääb

arusaamatuks, miks loetakse ühe vanglaametniku ütlusi usutavamaks, kui kahe kinnipeetava

ütlusi. Sellega on Tartu Vangla rikkunud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni artiklit 13 ja Euroopa Liidu põhiõigusteharta artikleid 20 ning 48, s.o

võrdõiguslikkuse põhimõtet ning diskrimineerimise keeldu.

6. Kaebaja asus 7. novembril 2013 toimunud kohtuistungil seisukohale, et kambrikaaslast K.

Kuusi on vangla poolt mõjutatud ütluste muutmise eesmärgil, mistõttu tuleb K. Kuusi 4. juuli

2013 seletuskiri jätta tõendina arvestamata. Kaebaja hinnangul on talle omistatud

distsiplinaarrikkumine otsitud ning vastustaja kiusab kaebajat sellega kaebuste ja märgukirjade

esitamise eest.

Vastustaja vastuväited

7. Tartu Vangla vaidleb vastuses kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

Vastustaja märgib, et jääb Tartu Vangla direktori 15. augusti 2013 vaideotsuses nr 1-11/321-1

toodud seiskohtade ja põhjenduste juurde.

Otsuse põhjenduste kohaselt on V. Jatsõšõni süü teos toimepanemises tõendatud, ametnikul

puudub põhjendatud huvi tõele mittevastava sisuga ettekannet koostada, küll aga annavad

kinnipeetavad solidaarsusest teise kinnipeetava kasuks tõele mittevastavaid või päris kokkulepitud

seletusi.

8. Üksnes kaebaja väidab, et täitis koheselt valvuri korraldust näidata oma peopesi. K. Kuus

avaldab 25. juunil 2013 antud seletuses, et kaebaja ei keeldunud peopesi näitamast, seda ei väida

ka valvur oma ettekandes, mille kohaselt kaebaja küll näitas peopesi, aga alles pärast seda, kui oli

korra käed selja taha pannud. Seega ei kinnita kambrikaaslase ütlus, kaebaja väidet, et tema täitis

korralduse koheselt.

Kaebaja väide, et WC-e lüliti kukkus ära, kui ta tahtis WC-sse minna, ei kattu kambrikaaslase

väitega 4. juuli 2013 seletuses, mille kohaselt kaebaja hoopis tuli WC-st, kui lüliti ära kukkus.

Seega ei saa kaebaja väita, et kambrikaaslase seletus kinnitab tema väidetut.

Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et kaebaja ning tema kambrikaaslaste seletused ei tõenda, et

kaebaja ei ole temale etteheidetud distsiplinaarsüütegu toime pannud. Kinnipeetavate seletuste

sisu, mis viitab ilmselgelt omavahelisele kokkuleppele või siis kaebaja teadlikule mõjutusele,

muudavad kinnipeetavate ütlused ebausaldusväärseks ning seega on menetleja asunud

põhjendatud seisukohale, et need seletused ei tõenda kaebaja õiguspärast käitumist.

Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisena ei saa käsitada olukorda, kus haldusorgani otsuse

tegemisel ühe isiku seletusega arvestatakse ja teiste isikute omadega mitte. V. Jatsõšõni on

koheldud võrdselt teiste kinnipeetavatega ning ta on saanud distsiplinaarmenetluse käigus anda

seletusi ning talle on võimaldatud ka omalt poolt tõendeid hankida.

9. 7. novembril 2013 toimunud kohtuistungil märkis vastustaja, et kinnipeetava kõige efektiivsem

võimalus ennast valvuri tegevuse eest kaitsta on esitada koheselt omapoolsed selgitused juhtunu

kohta. Tavapäraselt kinnipeetavad sellist võimalust ei kasuta, vaid annavad selgitusi aga alles

distsiplinaarmenetluse alustamisest teatamise järel, mis annab kinnipeetavatele ajaliselt võimaluse

seletuste sisu osas omavahelisi kokkuleppeid sõlmida.

Kohtu seisukoht

10. Vaidlustatud käskkirjaga on kaebajat karistatud vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumise,

s.o vanglateenistuse ametniku seadusliku korralduse täitmata jätmise eest. Pooled ei vaidle selle

üle, et vanglateenistuse ametniku korralduse täitmata jätmine on käsitatav distsiplinaarsüüteona

VangS § 63 lg 1 tähenduses. Kaebaja ja vastustaja on eri meelt selles, kas distsiplinaarmenetluses

kogutud tõendid kinnitavad distsiplinaarsüüteo toimepanemist, s.t kas kaebaja on jätnud talle

vanglateenistuse ametniku poolt antud korralduse täitmata.

11. Tartu Vangla vanemvalvur A. Rõžikovi 16. juuni 2013 ettekande nr 2009 (tl 30) kohaselt

kontrollis ta Tartu Vangla elukambrit nr 304 16. juunil kella 20.37 ajal. Sel ajal seisis V. Jatsõšõn

WC valgusti lüliti juures, millelt oli eemaldatud kate. Kaebaja käes oli sinist värvi ese. Kaebaja ei

allunud korraldusele näidata, mis tal käes on, vaid asetas rusikas käed vastu jalgu. Korralduse

kordamisel pani kaebaja käed selja taha ja näitas seejärel tühje peopesi. Kaebaja ei allunud ka

korraldusele seista seina äärde, vaid astus WC-sse.

Ametniku selgituse (tl 34) kohaselt oli ta intsidendi toimumise ajal väljaspool elukambrit ning

suhtles kinnipeetavatega avatud toiduluugi kaudu. Teisi ametnikke juures ei olnud. Kaebaja käes

olnud sinist värvi eset kätte ei saadud.

12. Kaebaja on eitanud vanglateenistuse ametniku korralduste täitamata jätmist nii 25. juunil 2013

seletuses (tl 31), kui ka 15. juulil 2013 esitatud vaides tl 17 (pöördel) ja kohtule esitatud kaebuses

(tl 2).

Kaebaja selgituste järgi kukkus valgusti lüliti kate ära, kui kaebaja soovis tualetti minna. Kaebaja

oli lüliti katet tagasi panemas, kui vanglaametnik kambrit kontrollis. Kaebaja näitas peopesi kohe

pärast vastava korralduse saamist ega eiranud vanglaametniku korraldust seina äärde seista.

13. K. Kuusi 25. juuni 2013 seletuse (tl 32) kohaselt näitas V. Jatsõšõn käsu peale peopesi

seejuures midagi peitmata. Samuti ei astunud V. Jatsõšõn vanglaametniku korraldust rikkudes

tualettruumi.

4. juulil 2013 on K. Kuus andnud täiendava seletuse (tl 35), märkides, et tulede lüliti kaas kukkus

ära enne vanglaametniku saabumist, kui V. Jatsõšõn tuli tualetist.

14. Kaebaja hinnangul ei saa olukorras, kus rikkumist tõendab ainult vanglaametniku seletus,

millele vaidleb vastu kaks kinnipeetavat, distsiplinaarsüüteo toimepanemist nõuetekohaselt

tuvastada ning kinnipeetava karistamine ei ole võimalik.

Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Kui distsiplinaarmenetluses kogutud tõenditest osa

kinnitavad süüteo toimepanemist ja osa räägib sellele vastu, siis tuleb distsiplinaarkaristuse

määramisel selgitada, miks süüteo toimepanemist kinnitavad tõendid on usaldusväärsed ning miks

vastassuunalistest tõenditest nähtuv teave jäetakse arvestamata. Selline kohustus tuleneb

distsiplinaarkaristuse määramise põhjendamise kohustusest (VangS § 64 lg 4 ls 2). Tõenditel ei

ole distsiplinaarmenetluses ette kindlaksmääratud jõudu, mistõttu ei ole alust järeldusel, et kahe

kinnipeetava ütlused koostoimes on usaldusväärsemad ühe vanglaametniku ütlustest. Vastupidine

tõlgendus viiks ebamõistliku olukorrani, kus de facto aktsepteeritakse distsiplinaarrikkumisi ühe

vanglateenistuse ametniku juuresolekul. Samas ei kehti ka vastassuunaline järeldus, s.t ka

vanglateenistuse ametniku ütlustel ei ole ettemääratult suuremat kaalu.

15. Käesolevas asjas on vastustaja leidnud, et A. Rõžikovi ütlused distsiplinaarsüüteo

toimepanemise kohta on usaldusväärsed ning jätnud arvestamata kaebaja ja K. Kuusi seletused.

Vastustaja

on

A. Rõžikovi

ütluste

usaldusväärsust

hinnates

märkinud

(tl

28),

et

distsiplinaarrikkumiste korral on ametniku kohustuseks anda korraldus rikkumise lõpetamiseks

ning koostada ettekanne distsiplinaarsüüteo kohta. Puuduvad andmed selle kohta, et A. Rõžikovil

võiks olla isiklik motiiv teenistusülesannete mittenõuetekohaseks täitmiseks ja kaebaja alusetuks

süüstamiseks.

Kaebaja ja K. Kuusi ütluste usaldusväärsuse hindamisel on vastustaja esile toonud vastuolu isiku

ütlustes (tl 28 pöördel), s.o kaebaja väitel kukkus lüliti kate ära enne, kui kaebaja tualettruumi läks

(tl 31), K. Kuusi väitel toimus see pärast tualettruumist väljumist (tl 35). Kaebaja väide, et tulede

lüliti kate kukub kogu aeg eest ära, ei ole kooskõlas vanglateenistuse ametniku M. Zaitsevi

selgitusega (tl 36), et vaidlusalust kambrit kontrolliti 2013. aasta juuni esimeses pooles ning

kontrollimise tulemusel kirjeldatud riket ei tuvastatud, selle üle ei kaevanud ka kambrisse

paigutatud kinnipeetavad. Samuti on vastustaja osutanud sellele, et kaebaja ja K. Kuus ei

kasutanud võimalust anda omapoolsed selgitused kohe intsidendi toimumise järel, vaid esitasid

kirjalikud seletused koos alles pärast distsiplinaarmenetluse algatamist 25. juunil 2013. Seega oli

kaebajal, kes oli vahetult huvitatud distsiplinaarmenetluse tulemusest, tegelik võimalus leppida

kambrikaaslasega kokku millise sisuga seletused esitada.

16. Kohtu hinnangul on vastustaja eeltoodu alusel õiguspäraselt leidnud, et käesolevas asjas ei ole

kaebaja ja K. Kuus andnud tõelevastavaid ütlusi ning lugenud distsiplinaarsüüteo tõendatuks A.

Rõžikovi ettekandega. Kohtu hinnangul on seejuures määrava tähendusega, et kinnipeetavate

ütlustes esinevad vastuolud, mis viitavad sellele, et ütlused ei ole tõesed, kusjuures isikutel oli

tegelik võimalus ütluste sisus kokku leppida.

Kohtu hinnangul ei ole siinjuures põhjendatud kaebaja nõue jätta arvestamata K. Kuusi 4. juulil

2013 antud seletusega. Asjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid kaebaja etteheidet vastustajale K.

Kuusi mõjutamise kohta. Kohus ei pea sellesisulist väidet ka eluliselt usutavaks, sest K. Kuus ei

ole oma ütlusi 4. juulil 2013 varasemaga võrreldes sisuliselt muutnud. Seletuse vastuolu kaebaja

seletusega on kaebajale etteheidetavale teole eelnenud asjaolus. K. Kuusi mõjutamise korral oleks

vastustaja ilmselt taotlenud vanglateenistuse ametniku korralduse kaebaja poolt täitmata jätmise

kinnitamist, kuid K. Kuus ei ole seletust põhiosas muutnud.

Kohus märgib täiendavalt, et kinnipeetava seletuste hilisemat esitamist on alust ütluste

usaldusväärsuse hindamisel arvestada üksnes juhul, kui distsiplinaarmenetluse algatamise

võimalus on asjaoludest tulenevalt kinnipeetavale arusaadav ning kohene seletuste andmise

võimalus on kinnipeetavale tagatud. Kohtu hinnangul on käesolevas asjas need tingimused

täidetud, sest tegemist oli konfliktsituatsiooniga ning varasemate distsiplinaarmenetluste tõttu oli

kaebajal piisavalt kogemusi olukorra õigeks hindamiseks.

17. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Tartu Vangla 12. juuli 2013 käskkirjaga nr 6-2/930 on

kaebaja põhjendatult süüdi tunnistatud VangS § 67 p 1 rikkumises.

Kaebaja ei ole seadnud kahtluse alla vaidlustatud käskkirja õiguspärasust ülejäänud osas. Kohus

märgib siiski, et distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt on distsiplinaarmenetlus läbi viidud

nõuetekohaselt, kaebaja on saanud võimaluse seisukoha, tõendite ja vastuväidete esitamiseks.

Kaebajale määrati karistuseks kartserisse paigutamine kaheksaks ööpäevaks. Karistuse

täideviimine lükati edasi katseajaga neli kuud. Kartserikaristuse määramist on põhjendatud

kaebaja varasema karistatuse, teiste karistuste mitte-eesmärgipärasuse ning rikkumise raskusega.

Kohtu hinnangul on vastustaja karistuse määramisel arvestanud kõigi oluliste asjaoludega ega ole

tuginenud tähendust mitteomavatele ajaoludele. Karistus ei ole ilmses vastuolus rikkumise

raskusega. Seetõttu on vaidlustatav käskkiri ka karistuse määramise osas õiguspärane.

Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga nagu ilmneks kaebaja karistamises vastustaja kättemaks

kaebaja aktiivse kinnipeetavate õiguste kaitsele suunatud tegevuse eest. Asjas kogutud tõendid

sellist järeldust ei kinnita. Kohtuistungil kinnitas kaebaja (tl 43 pöördel), et vaidlustatud

käskkirjaga määratud karistust ei ole täide viidud ning katseaeg lõpeb 12. novembril 2013. Kohtu

hinnangul räägivad nii karistuse määramine katseajaga, kui katseajal karistuse täitmisele

pööramata jätmine vastu kaebaja väitele tema tagakiusamisest.

18. Eeltoodut arvestades on kohus seisukohal, et Tartu Vangla 12. juuli 2013 käskkiri nr 6-2/930

on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus.

Kaebus jääb rahuldamata.

19. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega

menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja

kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

kohtunik