3-12-1599/64 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Silvia Truman, Oliver Kask ja Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. oktoober 2013. a, Tallinn

Haldusasja number

3-12-1599

Haldusasi

K Ru kaebus Tallinna Linnavalitsuse 23.05.2012 kor-

ralduse nr 736-k tühistamiseks ja õigusvastaselt võõ-

randatud vara tagastamise menetluse jätkamiseks ko-

hustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – K R, esindaja v. adv Alar Eiche

Vastustaja – Tallinna linn, esindaja Inge Lunge

Kolmandad isikud – M V ja Juhan V

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 11. detsembri 2012. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna linna apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna linna apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

11.12.2012 otsus haldusasjas nr 3-12-1599 muutmata.

Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 29.11.2013, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoime-

tamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebu-

se läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS

§ 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Rii-

gikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlus-

tähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi

3-12-1599

2(9)

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni

(ÕVVTK Tallinna linnakomisjon) 22.11.1993 otsusega nr 1284 tunnistati omandireformi ob-

jektiks xxxxxxxxxx asuvad hooned ja krunt ning õigustatud subjektiks tunnistati selle vara

osas M E, kellele Väina tee 21 hoone tagastati Tallinna Linnavalitsuse 10.02.1994 korralduse-

ga nr 199-k. Vara anti 31.03.1994 koostatud akti nr 4 alusel üle M. E. M. E suri 08.11.1998

ning tema pärijaks on K R.

2. Viitega Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 7 lg-le 3 tühistas

ÕVVTK Tallinna linnakomisjon 13.09.1999 otsusega nr 10954 oma 22.11.1993 otsuse nr

1284 ning jättis M. E taotluse xxxxxxxx asuva vara tagastamiseks rahuldamata. Tallinna Lin-

navalitsuse 27.10.1999 korraldusega nr 7114-k tunnistati kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse

10.02.1994 korraldus nr 199-k. Tallinna Linnakohus rahuldas 18.09.2001 otsusega tsiviilasjas

nr 2/3/30-1467/00 Tallinna linna hagi K. Ru vastu, tuvastas 31.03.1994 vara üleandmise akti

nr 4 tühisuse ning tunnustas Tallinna linna omandiõigust Väina tee 21 elamule.

3. Tallinna linna ja M V vahel sõlmiti 29.05.2002 xxxxxxxxx eluruumide erastamise müügi-

ja asjaõigusleping.

4. ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 14.04.2011 otsusega nr 12374 vaadati M. Ei vara

tagastamise taotlus uuesti läbi, tunnistati xxxxxxxxx asuvad ehitised ja 1600 m2 suurune maa

omandireformi objektiks ning tunnistati M. E selle vara suhtes omandireformi õigustatud sub-

jektiks. Tallinna Linnavalitsuse 23.05.2012 korraldusega nr 736-k jäeti K. Ru taotlus

xxxxxxxxxx elamu tagastamiseks rahuldamata, kuna vara on füüsilise isiku heauskses oman-

dis. Kõnealuse linnavalitsuse korralduse eelnõu seletuskirja kohaselt on elamu heauskseks

omanikuks M. V.

5. K. R esitas 30.06.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavalitsuse

23.05.2012 korralduse nr 736-k tühistamiseks ning Tallinna Linnavalitsuse kohustamiseks

jätkama xxxxxxx vara tagastamiseks esitatud taotluse menetlemist ja edaspidises tegevuses

lähtuma 1994. a Tallinna Linnavalitsuse tellitud AS Ehitusekspert eksperthinnangust nr

B052/94, mille kohaselt on xxxxxxxxx asuv majavaldus säilinud endisel individualiseeritud

kujul. K. R taotles 13.11.2012 esitatud kaebuse täienduses, et kohus tuvastaks kas kohtuotsuse

põhjendavas osas või kohtuotsuse resolutsioonis Tallinna linna ja M. Ve vahel 29.05.2002

sõlmitud Väina tee 21 eluruumide erastamise ostu-müügilepingu ja asjaõiguslepingu tühisuse.

Kaebuses leitakse, et Tallinna linna ja M. Ve vahel sõlmitud ostu-müügileping on vastuolus

ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud õigusvastaselt võõrandatud varaga tehingute tegemise keeluga.

Kaebaja viitab seejuures Riigikohtu otsuse nr 3-3-2-1-07 p-dele 30-32, 34, 35 ja 37 ning otsu-

sele nr 3-3-1-40-00 ja leiab, et kohalik omavalitsus on pädev vara tagastamise küsimuse otsus-

tamisel lahendama tehingute tühisuse küsimuse ja võtma vastu vara tagastamise korralduse

sõltumatuna sõlmitud eluruumide erastamise ostu-müügilepingute tühisuse tunnustamisest

kohtus. Väär on vaidlustatud korralduses esitatud seisukoht, et Väina tee 21 elamu on M. Ve

heauskses omandis. Lisaks ORAS § 18 lg-le 1 keelas õigusvastaselt võõrandatud vara erasta-

mise ka eluruumide erastamise seaduse (EES) § 3 lg 5 p 4 ning tehingu tühisus tuleneb antud

juhul müügilepingu sõlmimise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 lg-st

2. Kaebaja viitab ka Riigikohtu lahenditele nr 3-2-1-3-04, 3-2-1-95-01 3-2-1-72-07 ja leiab, et

vastustaja ei saa tugineda vara tagastamata jätmisel vara heausksele omandamisele kolmanda

3-12-1599

3(9)

isiku poolt, kuna eluruumide erastamise kohustatud subjektina pidi Tallinna linn olema teadlik

erastamisetehingu võimalikust tühisusest. Kaebaja viitab Tallinna Ringkonnakohtu otsusele

kohtuasjas nr 2-08-86010, kus käesolevaga sarnastel asjaoludel tuvastati 1998. a sõlmitud

eluruumi müügi- ja asjaõiguslepingu tühisus, ning toob ka välja, et Tallinna linn on vaidlus-

aluses müügilepingus müüjana ebaõigesti kinnitanud, et erastamise objektiks oleva vara suh-

tes pole esitatud vara tagastamiseks taotlust. Vara tagastamise taotluse esitamisest oli teadlik

nii Tallinna Linnavalitsus kui ka eluruumi erastaja M. V.

Kaebajal on mõistlik eeldada ja loota, et vara tagastamisel arvestatakse Tallinna Linnavalitsu-

se poolt 1994. a tellitud AS Ehitusekspert eksperthinnanguga nr B052/94, mille kohaselt Väi-

na tee 21 asuv majavaldus oli 1994. a, kui vara tagastati, säilinud endisel individualiseeritud

kujul. Siinkohal viitab kaebaja ka Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-30-00.

Kaebuse täienduses esitatud taotlust tuvastada halduskohtul Tallinna linna ja M. Ve vahelise

eluruumi erastamise ostu-müügilepingu tühisus, põhjendab kaebaja sellega, et maakohus ta-

gastas kaebaja poolt sama esemega maakohtule esitatud hagi (tsiviilasi nr 2-12-29794). Hal-

duskohtu volitus vaidlusaluse tehingu tühisuse tuvastamiseks kohtuotsuse resolutsioonis tule-

neb HKMS § 5 lg-st 2.

6. Tallinna linn palus jätta kaebus rahuldamata. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon juhindus

13.09.1999 otsuse tegemisel muuhulgas Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-6-99, kus leiti, et

ÕVVTK kohalikud komisjonid peavad juhul, kui nad avastavad, et õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamise või kompenseerimise taotluse on esitanud Saksa riigiga sõlmitud lepingute

alusel Eestist lahkunud isik või tema pärija, jätma sellise taotluse oma otsusega ORAS § 7 lg 3

alusel rahuldamata. K. R vaidlustas kohtus linnakomisjoni 13.09.1999 otsuse ja Tallinna Lin-

navalitsuse 27.09.1999 korralduse, ent kaebus jäeti rahuldamata ja vastav kohtuotsus jõustus

09.05.2001. Tallinna Linnakohtu 18.09.2001 otsusega tsiviilasjas nr 2/3/30-1467/00 tuvastati

M. Eile vaidlusaluse vara üleandmise akti tühisus ja Tallinna linna omandiõigus xxxxxxxxx

hoonetele. Eeltoodut arvestades võeti xxxxxxxxxxelamu Tallinna Linnavalitsuse 13.03.2002

korralduse nr 772-k alusel Pirita Linnaosa Valitsuse valitsemisele ning 29.05.2002 sõlmisid

Tallinna linn ja M. V xxxxxxxxxx eluruumide erastamise ostu-müügilepingu. Vaidlusalune

elamu on M. Ve heauskses omandis, mistõttu selle tagastamine pärast ÕVVTK Harju maa-

konnakomisjoni poolt M. Ei vara tagastamise avalduse uut läbivaatamist 14.04.2011 ei ole

enam ORAS § 12 lg 3 p 3 kohaselt võimalik.

Vastustaja sõlmis Väina tee 21 asuvate eluruumide erastamise ostu-müügilepingu 29.04.2002

ehk olukorras, kus 09.05.2001 jõustunud kohtuotsusega haldusasjas nr II-3/119/2001 oli tu-

vastatud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 13.09.1999 otsuse nr 10954 ja Tallinna Linnavalit-

suse 27.09.1999 korralduse nr 7114-k õiguspärasus ning kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2/3/30-

1467/00 oli tunnustatud Tallinna linna omandiõigus xxxxxxxxx hoonetele. Seega oli müügile-

pingu sõlmimise ajaks lõppenud kohtulik vaidlus vara tagastamise küsimuses ning eelnimeta-

tud haldusaktid olid omandanud seadusjõu. Tulenevalt Riigikohtu seisukohast (lahend nr 3-3-

1-6-99), tuli M. Ei vara tagastamise avaldus rahuldamata jätta. Sellega vara tagastamise me-

netlus lõppes ja eluruumi ostu-müügilepingu sõlmimise ajal ei olnud sama vara osas lahenda-

mata vara tagastamise taotlusi ning ORAS § 18 lg-s 1 ja EES § 5 p-s 4 sätestatud tingimus

ostu-müügilepingu sõlmimiseks oli täidetud. Riigikohtu seisukohad, mis on võetud pärast

29.05.2002 kõnealune erastamise ostu-müügilepingu sõlmimist, ei väära tõika, et Väina tee 21

asuvad eluruumid erastati õiguspäraselt ja et üürnik on omandanud need heauskselt. Samuti ei

pea vastustaja asjakohaseks kaebuses toodud viidet Tallinna Ringkonnakohtu lahendile nr 2-

08-86010, kuna nimetatud lahendis on kohus tuvastanud erastamise ostu-müügilepingu tühi-

suse seetõttu, et müügilepingu sõlmimise ajal oli olemas kehtiv Tallinna Linnavalitsuse kor-

3-12-1599

4(9)

raldus õigustatud subjektile vara tagastamise kohta; käesoleval juhul aga kehtisid haldusaktid,

millega oli lõplikult otsustatud vara mitte tagastada.

7. Kolmas isik M V oli kirjalikus vastuses seisukohal, et xxxxxx elamu näol ei ole tegemist

õigusvastaselt võõrandatud varaga, ning viitas Tallinna linnaarhiivi 14.11.2000 kirjale nr 1-

7/460 ja Riigiarhiivi 27.03.2012 arhiiviteatisele nr 18-7-3.6/1867/OM. Samuti on kolmas isik

seisukohal, et vaidlusalune elamu ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul ning see

asjaolu selgus lõplikult 1999. a. K. R on esitanud vara õigusvastase võõrandamise kohta vale-

andmeid. Kolmas isik ja tema pere on elanud Väina tee 21 elamus alates 1969. A, kelle töö

tulemusena on maja praeguseks heas seisukorras.

8. Tallinna Halduskohus rahuldas 11.12.2012 otsusega kaebuse osaliselt: tühistas Tallinna

Linnavalitsuse 23.05.2012 korralduse nr 736-k (resolutsiooni p 1), kohustas vastustajat Tal-

linnas xxxxxxxxx asuva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse uueks läbivaa-

tamiseks (resolutsiooni p 2), jättis muus osas kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 3) ning

mõistis Tallinna linnalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 3200 eurot (resolutsiooni p 4).

Tallinna Linnavalitsuse vaidlusaluse 23.05.2012 korralduse nr 736-k faktiliseks aluseks on

eeskätt asjaolu, et xxxxxxxxx elamu on füüsilise isiku heauskses omandis. Vastustaja on selle

asjaolu vääralt tuvastanud, mistõttu on vaidlusalune korraldus õigusvastane. Kuni 12.10.2006,

s.t ka 2002. a, mil sõlmiti Tallinna linna ja M. Ve vaheline elamu ostu-müügileping, kehtis

ORAS § 7 lg 3, mis sätestas, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isiku-

te omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või

kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega. Samas sätestati ORAS

§ 18 lg-s 1, et kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastami-

se küsimuse otsustamiseni (sh kohtueelse või kohtuliku vaidluse lõppemiseni) on riigi- ja ko-

haliku omavalitsuse asutustel ning teistel juriidilistel ja füüsilistel isikutel, kelle omandis või

valduses vara on, keelatud vara võõrandada või asjaõigusega koormata, kui käesolevast sea-

dusest ei tulene teisiti. Viidatud normis sätestati sõnaselgelt, et seda keeldu rikkuvad tehingud

on tühised. Lahendis nr 3-3-2-1-07 võttis Riigikohus selge seisukoha, et keeld tagastada,

kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud

vara kehtis kuni 12.10.2006. Keeld sellist vara erastada tulenes ORAS § 18 lg-st 1 ning samas

sättes nähti ette, et seda keeldu rikkuv tehing on tühine.

Vastustaja seisukoht, et erastamise ostu-müügilepingu sõlmimise ajal oli xxxxxxx vara tagas-

tamise küsimus lõplikult lahendatud, ei ole õige. On tõsi, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni

13.09.1999 otsusega nr 10954 jäeti M. Ei avaldus Väina tee 21 asuva vara tagastamiseks ra-

huldamata ja Tallinna Linnavalitsus tunnistas 27.10.1999 korraldusega nr 7114-k kehtetuks

oma 10.02.1994 korralduse nr 199 kõnealuse vara õigustatud subjektile tagastamise kohta.

Formaalselt ei kehtinud seega eluruumi erastamise lepingu sõlmimise ajal haldusakti, millega

oleks kõnealune elamu otsustatud tagastada, ent kehtis haldusakt, millega oli otsustatud jätta

M. Ei taotlus rahuldamata. Tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest ei saa aga ÕVVTK linnako-

misjoni 13.09.1999 otsust käsitada omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamise küsimuse otsustamisena ORAS § 18 lg 1 mõistes. ÕVVTK linnakomisjoni

otsus, millega vara tagastamise avaldus ORAS § 7 lg 3 alusel rahuldamata jäeti, samuti nagu

sellise otsuse kohta tehtud kohtuotsused, ei lõpetanud ORAS § 7 lg-st 3 ning § 18 lg-st 1 tule-

nevat moratooriumi ehk keeldu Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõran-

datud vara tagastada või võõrandada. Eelviidatud lahendi punktis 42 selgitas Riigikohus, et

kohtuotsused, millega on vara tagastamise kohta tehtud haldusotsused ORAS § 7 lg 3 alusel

tunnistatud seadusevastaseks või tühistatud, tehti ORAS § 7 lg-s 3 sätestatud keeldu rikkuvate

haldusaktide suhtes eesmärgiga tagada sellise olukorra säilimine, mis võimaldaks teha ORAS

§ 7 lg-s 3 nimetatud riikidevahelisest lepingust tulenev haldusotsustus või lepingu sõlmimata

3-12-1599

5(9)

jätmise korral seadusest tulenev haldusotsustus. Samamoodi tuleb käsitada ka kohtuotsuseid,

millega on rahuldamata jäetud kaebus haldusotsustuse peale, millega vara tagastamise avaldus

ORAS § 7 lg 3 alusel rahuldamata jäeti. Käesolevas asjas on selliseks kohtulahendiks Tallinna

Halduskohtu otsus kohtuasjas 3-679/2000 ja Tallinna Ringkonnakohtu otsus kohtuasjas II-

3/119/2001.

Eelviidatud kohtuotsused, samuti ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 13.09.1999 otsus nr 10954

ja Tallinna Linnavalitsuse 27.10.1999 korraldus nr 7114-k lähtusid Riigikohtu seisukohast

(lahend nr 3-3-1-6-99), et kui ÕVVTK kohalik komisjon tuvastab, et õigusvastaselt võõranda-

tud vara tagastamise või kompenseerimise taotluse on esitanud Saksa riigiga sõlmitud lepin-

gute alusel Eestist lahkunud isik või tema pärija, siis peab kohalik komisjon oma otsusega

sellise taotluse ORAS § 7 lg 3 alusel rahuldamata jätma. Viidatud otsuses leidis Riigikohus, et

ümberasujate või nende pärijate taotlusi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks ei saa

lahendada omandireformi aluste seaduse alusel. Viidatud otsuses ei võtnud aga Riigikohus

seisukohta, et ümberasujatele kuulnud vara oleks võimalik erastada või et tegemist oleks va-

raga, mis ei ole omandireformi objektiks ning millele ei kohaldu ORAS § 18 lg-st 1 tulenev

võõrandamise keeld. Võttes seisukoha, et ORAS § 7 lg 3 ei võimalda vara tagastada ORAS-s

sätestatud alustel, ei võtnud Riigikohus seisukohta, et see vara üldse tagastamisele ei kuulu.

Riigikohtu poolt lahendites nr 3-3-1-6-99 ja 3-3-2-1-07 võetud seisukohtadest tuleneb, et Sak-

samaale ümberasunud isikutele kuulunud vara oli põhimõtteliselt omandireformi objektiks.

Kuni ORAS § 7 lg 3 kehtetuks muutumiseni 12.10.2006 olnuks selle vara tagastamise või

kompenseerimise küsimuse saanud lahendada vaid riikidevahelise kokkuleppega. Asjaolu, et

sellist riikidevahelist kokkulepet sõlmitud ei olnud, ning et ORAS alusel selle vara tagastamist

ega kompenseerimist toimuda ei saanud, ei tähendanud, et seda vara oleks võinud võõrandada

muuhulgas EES alusel. Seetõttu ei saa ÕVVTK linnakomisjoni 1999. a otsust, millega M. Ei

avaldus rahuldamata jäeti, käsitada Väina tee 21 tagastamise ja kompenseerimise küsimuse

lõpliku lahendamisena.

Kuna ORAS § 7 lg-st 3 tulenes, et Saksamaale ümberasunutele kuulunud vara ei olnud võima-

lik tagastada ORAS alusel, ei olnud sellise vara kohta kogu ORAS § 7 lg 3 kehtimise aja jook-

sul alust teha Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määruse nr 36 «Õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise kord» (Kord) p-s 19 sätestatud otsust, millega oleks vara võõrandamise õigusvas-

tasus kindlaks määratud. Sellest omakorda tuleneb, et omandireformi korraldanud haldusor-

ganitel ei olnud ka mistahes alust otsustada seda, kas mingi konkreetne vara, mis kuulus enne

16.06.1940 isikule, kes riikidevahelise kokkuleppe alusel Saksamaale ümber asus, oli õigus-

vastaselt võõrandatud või mitte või kas esines muid ORAS-st tulenevaid aluseid selle tagas-

tamiseks või tagastamata jätmiseks. Seejuures polnud ka alust hinnata vara endisel individua-

liseeritaval kujul säilimist. ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud riikidevahelise kokkuleppega oleks

olnud võimalik ette näha vara tagastamise regulatsioon ka hoopis teistsugusena, kui see toi-

mus ORAS alusel. Sellega on selgitatav ORAS § 18 lg-st 1 tulenev käsutamise keeld – selle

keelu eesmärk kuni ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamiseni oligi tagada võimalus leppida

riikidevahelise kokkuleppega kindlaks Saksamaale ümberasunutele kuulunud vara tagastamise

alused ja kord ning välistada olukord, kus reaalselt ei oleks võimalik sellist vara enam tagas-

tada, kuna see on juba läinud teiste isikute omandisse.

Tallinna linn ja M. V sõlmisid Väina tee 21 elamu ostu-müügilepingu 29.05.2002. Lepingu p-

s 5 lepiti kokku, et lepinguobjekti omandiõiguse üleminek M. Vele ning üleandmine tema

valdusesse ja kasutusse loetakse toimunuks lepingule allakirjutamisega lepinguosaliste poolt.

Eeltoodud põhjustel on Tallinna linna ja M. Ve vahel sõlmitud leping, sealhulgas seal sisalduv

asjaõiguslik kokkulepe omandi üleandmise kohta, ORAS § 18 lg 1 alusel tühine. Tehingu

tühisus tähendab selle kehtetust algusest peale, tühisest tehingust ei teki selle pooltele õigusi

3-12-1599

6(9)

ega kohustusi. Tühise tehingu tulemusena ei tekkinud M. Vel omandiõigust Väina tee 21 ela-

mule. Tühise tehinguga ei ole võimalik ka asja heauskne omandamine. ORAS § 18 lg 1 koha-

selt ei välista tehingu tühisust see, et isik, kellele omandireformi esemeks olev vara võõranda-

ti, ei teadnud või ei saanud aru sellest, et sellise vara võõrandamine on ORAS § 18 lg 1 koha-

selt keelatud ning vastav tehing tühine. Seega on vastustaja ekslikult leidnud, et Väina tee 21

elamu oli Tallinna Linnavalitsuse 23.05.2012 korralduse nr 736-k andmise ajal füüsilise isiku

heauskses omandis ning sellest tulenevalt ei saa selle vara tagastamise taotluse rahuldamata

jätmise aluseks olla ORAS § 12 lg 3 p 3.

Vaidlusaluse tehingu tühisuse tuvastamine kohtuotsuse resolutiivosas ei ole seaduse kohaselt

võimalik. Halduskohus tuvastab haldusasja lahendamiseks vajalikud tsiviilõiguslikud asjaolud

reeglina kohtuotsuse põhjendavas osas (vt Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-48-05 ja 3-3-1-59-02).

Erivolitus tsiviilõigusliku tehingu tühisuse tuvastamiseks kohtuotsuse resolutsioonis tuleneb

HKMS § 5 lg-st 2, mille järgi kohtuotsuse resolutiivosas saab halduskohus tsiviilõigusliku

tehingu tühisuse tuvastada sellise vaidluse raames, kus on vaidlustatud tehingule eelnenud

tsiviilõiguslikuks tahteavalduseks olevat haldusakti. Käesoleval juhul ei ole vaidluse all hal-

dusakt, mis oleks eelnenud Tallinna linna ja M. Ve vahel sõlmitud ostu-müügilepingule, vaid

Tallinna Linnavalitsuse 23.05.2012 korraldus nr 736-k, millega otsustati kaebajale vara mitte

tagastada. See korraldus ei sisalda Tallinna linna poolset tsiviilõiguslikku tahteavaldust ning ei

olnud aluseks tehingu tegemisel. Asjaolu, et linnavalitsus on vaidlusaluse korralduse andmisel

leidnud, et vara on füüsilise isiku heauskses omandis, ei ole käsitatav tahteavaldusena, vaid

tegemist on haldusakti andmisel linnavalitsuse poolt tuvastatud asjaoluga. Seetõttu piirdub

käesolev kohtuotsus Tallinna linna ja M. Ve vahelise lepingu tühisuse tuvastamisega kohtuot-

suse põhjendavas osas.

Esitatud kohustamistaotlus on võimalik rahuldada üksnes osaliselt, kohustades linnavalitsust

Väina tee 21 õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotlust uuesti läbi vaatama. Asja

uuel läbivaatamisel tuleb linnavalitsusel iseseisvalt tuvastada tagastamise otsustamiseks vaja-

likud asjaolud, sealhulgas ka see, kas vara on endisel individualiseeritaval kujul säilinud.

Kaebaja seisukoht, et vara endisel individualiseeritaval kujul säilimist tuleks hinnata enne

02.03.1997 kehtinud alustel, ei ole seejuures põhjendatud. Juba korduvalt viidatud kohtuasjas

3-3-2-1-07 tehtud lahendis selgitas Riigikohus, et Saksamaale ümber asunud isikutele kuulu-

nud vara tagastamise ja kompenseerimise taotlused tuleb samadel alustel läbi vaadata sõltu-

mata sellest, millal esitati õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldus või milliseid

otsuseid on selle vara kohta omandireformi käigus eelnevalt tehtud, kusjuures esitatud aval-

duste läbivaatamine ei kujuta endast mitte varem toimunud samasisulise menetluse jätkamist,

vaid menetlus algab algusest. Seega ei ole kaebajal õigust nõuda, et vara endisel individuali-

seeritaval kujul säilivuse hindamisel lähtutaks 1994. a koostatud ekspertarvamusest. 1994.

aastal ei olnud seaduslikku alust kaebajale vara tagastada, see alus tekkis alles 2006. a oktoob-

ris seoses ORAS § 7 lg 3 kehtetuks muutumisega. Eeltoodu tõttu ei ole asjakohane kaebaja

viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-30-00. Kaebajal ei olnud enne 12.10.2006 õigust Väina tee

21 vara tagasi saada ning seega ei saanud tal ka tekkida õiguspärast ootust sellele, et vara en-

disel individualiseeritaval kujul säilivust hinnatakse enne 02.03.1997 kehtinud alustel.

Seoses kolmandate isikute seisukohaga, et tegemist ei ole õigusvastaselt võõrandatud varaga,

märgib kohus, et vara õigusvastane võõrandamine on antud juhul tuvastatud ÕVVTK Harju

maakonnakomisjoni 14.04.2011 otsusega nr 12374, mis on senini kehtiv. Ehitise endisel indi-

vidualiseeritaval kujul säilivuse peab linnavalitsus tuvastama asja uuel läbivaatamisel ning

seetõttu ei saa selles küsimuses käesolevas kohtuotsuses seisukohta võtta. Vaidlusaluse kor-

ralduse andmisel ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivust ei hinnatud.

3-12-1599

7(9)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

9. Tallinna linn palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 11.12.2012 otsuse reso-

lutsiooni punktid 1 ja 2 tühistada, uue otsusega K. Ru kaebus rahuldamata jätta ning menet-

luskulud kaebaja kanda jätta. Halduskohus on ebaõigesti tuvastanud asjaolu, et Tallinna linna

ja M. Ve vahel 29.05.2002 sõlmitud ostu-müügileping on tühine.

Halduskohus on õigesti tuvastanud, et xxxxxxx elamu ostu-müügilepingu sõlmimise ajal,

29.05.2002, ei kehtinud haldusakti, millega oleks kõnealune elamu otsustatud tagastada, vaid

kehtis ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 13.09.1999 otsus nr 10954, millega jäeti M. Ei vara

tagastamise taotlus rahuldamata. Küll aga ei nõustu vastustaja halduskohtu arvamusega, mille

kohaselt ei saa Riigikohtu lahendis nr 3-3-2-1-07 toodud seisukohtadest tulenevalt käsitada

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 13.09.1999 otsust nr 10954 õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise küsimuse otsustamisena ORAS § 18 lg 1 mõistes.

Riigikohus leidis lahendis nr 3-3-1-6-99, et Saksamaale ümberasujate vara tagastamise või

kompenseerimise taotlused tuleb jätta rahuldamata, mitte läbi vaatamata. ÕVVTK Tallinna

linnakomisjoni 13.09.1999 otsuse tegemise ja xxxxxxxxxx elamu ostu-müügilepingu sõlmi-

mise ajal kehtinud ORAS § 7 lg 3 ning tolleaegne kohtupraktika välistasid Saksamaale üm-

berasujate omandireformi õigustatud subjektideks tunnistamise ning nendele vara tagastamise.

Kuigi Riigikohus ei võtnud eelnimetatud lahendis seisukohta, et ümberasujate vara oleks või-

malik erastada, oli võimalik täpsemate juhiste puudumise tõttu Riigikohtu seisukohast, et üm-

berasunute vara tagastamise taotlused tuleb jätta rahuldamata, järeldada et nimetatud vara ta-

gastamisele ei kuulu.

Asjaolu, et ORAS § 7 lg 3 tunnistatakse 28.10.2002 põhiseadusega vastuolus olevaks (Riigi-

kohtu lahend nr 3-4-1-5-02) ja tunnistatakse kehtetuks 12.10.2006 (Riigikohtu lahend nr 3-3-

1-63-05), ei olnud linnakomisjoni otsuse tegemise ja ostu-müügilepingu sõlmimise ajal teada.

Kuna seadusandja ei töötanud välja uues olukorras tegutsemiseks õiguslikku regulatsiooni,

andis Riigikohus 10.03.2008 juhised selle kohta, mida teha olukorras, kus ORAS § 7 lg 3 on

kaotanud kehtivuse, kuid seadusandja pole õiguslikku regulatsiooni kujunenud olukorra jaoks

kehtestanud (Riigikohtu lahend nr 3-3-2-1-07).

ÕVVTK linnakomisjoni 13.09.1999 otsuse tegemise ja 29.05.2002 Väina tee 21 elamu ostu-

müügilepingu sõlmimise ajal ei olnud võimalik ette teada, et 2008. a asub Riigikohus seisuko-

hale, et Saksamaale ümberasunud isikutel on võimalik vara tagastamist või kompenseerimist

taotleda ORAS alusel ning kuni ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamiseni on keelatud nende

vara tagastada või võõrandada. Tol ajal kehtis Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-6-99 toodud sei-

sukoht, mille kohaselt tuli Saksamaale ümberasunud isiku vara tagastamise taotlus jätta rahul-

damata, s.o jätta vara tagastamata.

Asjaolu, et 2006. aastal õiguslik regulatsioon muutus ja Saksamaale ümberasujatel võimaldati

vara tagastamist taotleda ORAS alusel ning 2008. a sõnastas Riigikohus õiguslikud juhised

seoses muutunud õigusliku olukorraga, ei muuda olematuks seda, et vaidlusaluse ostu-

müügilepingu sõlmimise ajal ei olnud sama vara osas lahendamata vara tagastamise taotlusi

ning ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud tingimus ostu-müügilepingu sõlmimiseks oli täidetud. Vas-

tustaja sõlmis ostu-müügilepingu lähtudes ORAS § 7 lg-st 3 ja tolleaegsest kohtupraktikast.

Taotluse rahuldamata jätmisega otsustati lõplikult vara tagastamise küsimus. Seetõttu ei ole

vastustaja ostu-müügilepingut sõlmides ORAS § 18 lg-s 1 nimetatud keeldu rikkunud ning

kõnealune ostu-müügileping ei ole tühine. Tulenevalt eeltoodust ei nõustu vastustaja haldus-

kohtu seisukohaga, mille kohaselt ei ole ÕVVTK linnakomisjoni 13.09.1999 otsust võimalik

käsitada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamisena ORAS § 18 lg 1

mõistes.

3-12-1599

8(9)

10. K. R palub kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud

vastustaja kanda. Väina tee 21 ostu-müügilepingu sõlmimise ajal 29.05.2002 kehtinud ORAS

§ 18 lg 1 koosmõjus EES § 3 lg 5 p-ga 4 keelas erastada õigusvastaselt võõrandatud vara, mil-

le tagastamiseks või kompenseerimiseks on esitatud avaldus ettenähtud korras, kuni tagasta-

mise küsimuse lahendamiseni või õigustatud subjekti notariaalselt kinnitatud loobumiseni

vara tagastamise nõudest. Eelnevast tulenevalt ei oma käesolevas olukorras tähtsust apellat-

sioonkaebuses nimetatud asjaolu, et ostu-müügilepingu sõlmimise ajal ei olnud võimalik ette

teada, et Riigikohus annab hiljem juhised, et Saksamaale ümberasunud isikutel on võimalik

vara tagastamist või kompenseerimist taotleda ORAS alusel ning kuni ORAS § 7 lg 3 kehte-

tuks tunnistamiseni on keelatud nende vara tagastada või võõrandada.

Väina tee 21 eluruumi erastamise ajal kehtinud TsÜS § 66 lg-test 2 ja 3 tulenevalt oli ostu-

müügileping tühine. Halduskohus tuvastas otsuse põhjendavas osas lepingu tühisuse ning tü-

histas õigesti Tallinna Linnavalitsuse 23.05.2012 korralduse nr 736-k ja kohustas Tallinna

Linnavalitsust vara tagastamise menetlust jätkama. Samas ei nõustu kaebaja halduskohtu sei-

sukohaga, et asja uuel läbivaatamisel ei oma 1994. a teostatud vara individualiseeritud kujul

säilimist tuvastanud ekspertiis asjas olulist tähendust. Omandireformi käigus vara tagastami-

seks esitatud taotlus algatab haldusmenetluse. Kaebaja esitas tähtaegselt vastava avalduse ning

kohus ei saa 20 aastat hiljem jagada esitatud/kogutud tõendeid menetlusvälisteks tõenditeks

või tõenditeks, mis on muutunud kõlbmatuks. Tallinna Linnavalitsusel on igas menetlusstaa-

diumis võimalik koguda tõendeid ja hinnata omandireformiks oleva vara säilimist. Seda on

tehtud Väina tee 21 varaga juba 1994. a. Kohus ei saa praegu anda juhiseid, et vara tagastami-

se avalduse uuel läbivaatamisel tuleb hinnata tühise tehinguga eraisikule üle antud vara säili-

mist ainult selle tänases seisundis. Vara säilimist kinnitav ekspertiis on tõendiks omandire-

formi objektiks oleva vara säilimise kohta, mida tuleb kohaldada vastavalt Riigikohtu lahendi-

le nr 3-3-1-30-00. Kaebaja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-63-05 (p 9) ning märgib, et

olukorras, kus Riigikohus on 2006. a aktsepteerinud kõik 1993. aastaks kogutud tõendid (s.h

tõendid vara säilimise kohta) ja jätnud kogutud tõenditele tuginedes 1993. a ja 1994. a otsused

tagasiulatuvalt jõusse, ei saa seda praktikat muutma hakata.

11. Kolmandad isikud õigust apellatsioonkaebusele vastus esitada ei kasutanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Tallinna Linnavalitsuse 23.05.2012 korraldusega nr 736-k otsustati ORAS § 12 lg 3 p 3

alusel jätta rahuldamata K. Ru avaldus endisel kinnistul nr 3973 asuva elamu tagastamiseks

põhjendusega, et vara on füüsilise isiku heauskses omandis, ning alustati õigusvastaselt võõ-

randatud hoonete asukohaga Väina tee 21 kompenseerimise menetlust. Halduskohus leidis, et

Tallinna linna ja kolmanda isiku vaheline xxxxxxxx elamu erastamise ostu-müügileping on

ORAS § 18 lg 1 alusel tühine ning vaidlusalune korraldus on õigusvastane, kuna selle andmi-

sel on vastustaja lähtunud ekslikust eeldusest, et tagasitaotletav vara on kolmanda isiku hea-

uskses omandis. Samuti asus halduskohus seisukohale, et kuna kaebajal tekkis alus vara tagasi

saada oktoobris 2006 seoses ORAS § 7 lg 3 kehtetuks muutmisega, tuleb vastustajal asja uuel

läbivaatamisel tuvastada vara endisel individualiseeritud kujul säilivuse pärast 02.03.1997

kehtima hakanud alustel. Apellatsioonkaebus ega sellele esitatud kaebaja kirjalik vastus uusi

väiteid ei sisalda. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on põhjalikult ja piisavalt oma järel-

dusi ja seisukohti põhjendanud ning nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ringkonna-

kohus tulenevalt HKMS § 201 lg-st 4 oma otsust ei põhjenda.

Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna linna menetluskulud jäävad

HKMS § 108 lg 1 alusel vastustaja enda kanda. Kaebaja ja kolmandad isikud pole menetlus-

kulude hüvitamise taotlust esitanud, mistõttu jäävad kaebaja võimalikud menetluskulud

3-12-1599

9(9)

HKMS § 109 lg 1 ning kolmandate isikute võimalikud menetluskulud HKMS § 108 lg 8 ja §

109 lg 1 alusel nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Silvia Truman

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask