2-13-31239/37 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Marget Henriksen

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. oktoober 2013.a Tallinnas

Tsiviilasja number

2-13-31239

Tsiviilasi

Swedbank AS-i hagi XXXvastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

2228,47 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja:

Swedbank

AS

(registrikood:

10060701,

asukoht Liivalaia 8, Tallinn)

Hageja lepinguline esindaja: Marge Sillamaa (e-post:

marge.sillamaa@swedbank.ee )

Kostja: XXX(isikukood: XXX; e-post: XXX )

Kostja esindaja RÕA korras: vandeadvokaat Piret

Simm (Advokaadibüroo Digesta; asukoht: Rävala pst 8,

Tallinn; e-post: : simm.piret@gmail.com )

Menetluse liik

RESOLUTSIOON

lihtmenetlus

1. Hagi rahuldada.

2. Välja mõista kostjalt XXX hageja Swedbank AS kasuks võlgnevus 2083, 96 (kaks

tuhat kaheksakümmend kolm eurot ja 96 senti) eurot s.h krediidi põhisumma

1885,39 eurot, intressid 141 eurot ning viivis 57,60 eurot.

3. Välja mõista kostjalt XXX hageja Swedbank AS kasuks viivis protsendina

põhinõudelt (1885,39 eurot) alates hagi esitamisest 26.06.2013 kuni põhinõude

täitmiseni määras 0,021% päevas.

Menetluskulude jaotus

1. Menetluskulud jätta XXX kanda.

2. Välja mõista kostjalt XXX hageja Swedbank AS kasuks riigilõiv summas 200

(kakssada) eurot.

3. Välja mõista kostjalt XXX hageja Swedbank AS kasuks viivis menetluskuludelt

(200 eurot) alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1

sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Kohus ei anna luba edasikaebamiseks (TsMS § 444 lg 1). Ringkonnakohus võtab

apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud loa

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse võib esitada 30

päeva

jooksul

alates

kirjeldava

ja

põhjendava

osaga

täiendatud

kohtuotsuse

kättetoimetamisest. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse

või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõue ja põhjendused

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 09.12.2009 vaba tagasimaksega krediitkaardi

kasutamise lepingu, mille alusel andis hageja kostja kasutusse Visa Classic krediitkaardi nr

XXXXXXXXXX krediidilimiidiga 29 500.00 Eesti krooni, mis oli seotud arvelduskontoga nr

XXXXXXXXXX. Vastavalt lepingule krediteeris hageja kaardiga tehtud toiminguid alates

toimingu tegemise päevast kuni toimingu summa laekumiseni limiidikontole või kuni lepingu

lõppemiseni.

Hageja

arvestas

igapäevaselt

intressi

kasutatud

krediidilimiidi

eest.

Intressimääraks oli lepingu järgi 18%. Kostja kohustus tagama, et maksepäeval (so iga kuu 20.

kuupäeval) oleks arvelduskontol intressi debiteerimiseks piisavalt vaba raha. Hageja debiteeris

maksepäeval arvelduskontot intressi ulatuses. Kui hagejal ei olnud võimalik arvelduskontolt

tasumisele kuuluvat summat debiteerida seoses vaba raha puudumisega, siis luges hageja, et

kostja ei ole täitnud omapoolset maksekohustust. Kostja tegi krediidiga tehinguid 1885,39 euro

väärtuses. Kasutatud krediidilimiidilt jättis kostja maksepäeval intressi tasumata, sellega rikkus

kostja lepingut. 07.12.2012 saatis hageja kostjale teatise lepingu ülesütlemise kohta, milles

palus kostjal tasuda lepingust tulenev võlgnevus, andes tasumiseks täiendava tähtaja hiljemalt

22.12.2012. Hagi esitamise seisuga ei ole kostja võlgnevust hagejale tasunud. Hageja lõpetas

lepingu ühepoolselt 06.03.2013. Vastavalt lepingu punktile 6.4. juhul kui lepingu lõppemise

päeval ei ole limiidikontol kasutatud krediidilimiidi summat, kohustub kostja maksma tekkinud

võlgnevuselt hageja hinnakirja kohast viivist. Viivise arvestamine lõpeb tasumisele kuuluvate

summade täieliku tasumise päeval. Lepingu ülesütlemisel oli kostja kasutanud lepingu alusel

hageja poolt võimaldatud krediidilimiidist tehingute tegemiseks 1885.39 EUR. Kostja lepingu

ülesütlemise järel tema kasutuses olevat krediidisummat 1885.39 EUR hagejale ei tagastanud.

Tulenevalt sellest arvestas hageja kohustusega viivitamise eest viivist hageja hinnakirjas

sätestatud määra alusel.

Hageja palub kostjalt välja mõista 2083,96 eurot s.h tagastamata laenu põhisumma 1885,39

eurot, intressid 141 eurot, viivis 57,60 eurot (tl 13-30) ning TsMS § 367 alusel jätkuva viivise

määras 0,021% päevas alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni.

Kostja vastuväited

Kostja hagi ei tunnista. Krediitkaarti omab kostja pikaajaliselt, probleemid tagasimaksega

hakkasid, kui kostja kaotas oma nägemise ja invaliidistus. Kostja ainus sissetulek on pension.

Kohtutäitur arestis kostja kontod ning selleks, et panka laekunud invapensionit kätte saada, oli

kostja sunnitud iga kuu külastama panga klienditeenindust pensionipäeval. Raha sai kostja

kätte elatusmiinimumi ulatuses. Veebruaris 2012 saatis kohtutäitur pangakontole uue arestimise

nõude, kostjat sellest ei teavitatud. Kostja leiab, et pank on tema suhtes käitunud

seadusevastaselt ja ta soovib, et kohtutäitur hüvitaks temale tekitatud kahju. 5.oktoobril 2012.a

külastades Tartus Turu tn. kontorit sai kostja jällegi üllatuse osaliseks – teller keeldus

väljastamast kostjale summat, mille suuruseks olid oktoobrikuu intressid, kuigi tasumise

tähtaeg polnud veel saabunud. Lõpuks sai kostja kätte umbes 85 eurot. Kuni selle ajani oli

kostja tasunud regulaarselt pangale intresside eest. Kostja kontole jäi alles peale kohtutäituri

nõude täitmist 115,61 eurot, millest läks veel pangale igakuuliselt 30 eurot. Kostjale jäi kuu

kuludeks 85 eurot. 09.11.2012 sai kostja pangast teate, et alates 05.10.2012 on intressid

tasumata ja võlapäevi juba 35, kostjale jääb see arusaamatuks, sest tema kontol oli veel raha.

Kostja on tasunud ebamõistlikult palju teenuse eest, mida ta pole tegelikult saanud kasutada.

Kostja leiab, et tema kontolt põhjendamatult makstud summad ja tühja kõhu kannatamise

heastamiseks korvav summa on võrdne panga poolt nõutava summaga, mille osas palub teha

tasaarvestuse. Kostja on seisukohal, et tema haigestumist ja invaliidistumist tuleks antud juhul

käsitleda force majeure juhtumina, põhjendatud ei ole hagejapoolne intresside arvestamine ja

kinnipidamine kostja arveldusarvelt. Neid mitmete aastate vältel sooritatud makseid tuleks

käsitleda põhiosa tagasimaksetena, seega on kogu krediitkaardi võlgnevus tänaseks praktiliselt

tasutud.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, tutvunud hagiavalduse ja sellele lisatud materjalidega, leiab, et hageja nõue on

hagiavalduses märgitud asjaoludega õiguslikult põhjendatud ja piisavalt tõendatud ning hagi

kuulub rahuldamisele täies ulatuses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi

menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama

paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja

vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma

nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2

järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes:

1) hageja ja kostja sõlmisid 09.12.2009 vaba tagasimaksega krediitkaardi kasutamise

lepingu, mille alusel andis hageja kostja kasutusse Visa Classic krediitkaardi nr

XXXXXXXXXX krediidilimiidiga 29 500 krooni, mis oli seotud arvelduskontoga nr

XXXXXXXXXX(tl 10-11);

2) kostja rikkus lepingulist kohustust, jäädes laenusumma tasumisega võlgnevusse (tl 13-

30);

3) 07.12.2012 saatis hageja kostjale teatise lepingu ülesütlemise kohta, milles palus kostjal

tasuda lepingust tulenev võlgnevus, andes tasumiseks täiendava tähtaja hiljemalt

22.12.2012 (tl 12). Hageja lõpetas lepingu ühepoolselt 06.03.2013.

Kuna kumbki pool ei ole selles osas teise poole väiteid vaidlustanud, loeb kohus nimetatud

faktilised asjaolud tõendatuks TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel ning esitatud dokumentaalsete

tõenditega.

Kohtu hinnangul on esitatud hagi lubatud ja õiguslikult põhjendatud. Hagi aluseks olevate

asjaolude kohaselt sõlmiti hageja ja kostja vahel 09.12.2009 vaba tagasimaksega krediitkaardi

kasutamise leping, mille lisaks kohalduvad üldtingimused (tl 10-11, 136-139) ning mille alusel

andis hageja kostja kasutusse Visa Classic krediitkaardi nr XXXXXXXXXX krediidilimiidiga

29 500.00 Eesti krooni, mis oli seotud arvelduskontoga nr XXXXXXXXXX. Seega tuleneb

kohustus lepingust.

Krediidileping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel

kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja

sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel,

kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 401 lg 1 kohaselt on

krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku

(krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt

intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 402 kohaselt on

tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev

krediidiettevõte annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kohtule tsiviilasja

materjalidest nähtuvalt puudub poolte vahel vaidlus tarbijakrediidilepingu sõlmimise fakti osas.

VÕS § 82 kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb

võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping

täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või

seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse

täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 2

kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest

tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei

tulene teisiti.

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt arvestas hageja lepingu p 5.6 kohaselt igapäevaselt intressi

määraga 18% aastas kasutatud krediidilimiidi eest. Lepingu punkti 5.9 alusel kohustus kostja

tagama, et maksepäeval (s.o iga kuu 20. kuupäeval) oleks arvelduskontol intressi

debiteerimiseks piisavalt vaba raha. Hageja debiteeris maksepäeval arvelduskontot intressi

ulatuses (lepingu punkt 5.8).

Kohus asub seisukohale, et antud juhul oli hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu alusel kostjal

raha maksmise kohustus, mida kostja rikkus. Kostja tegi krediidiga tehinguid 1885,39 euro

väärtuses (tl 145-182). Kasutatud krediidilimiidilt jättis kostja maksepäeval intressi tasumata.

Seisuga 07.12.2012 võlgnes kostja hagejale vaba tagasimaksega krediitkaardi kasutamise

lepingust tulenevalt 85,54 eurot (s.h intresside võlgnevus 85,54 eurot, tl 13-30).

VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 4 alusel võib võlgniku poolt kohustuse rikkumise korral võlausaldaja

nõuda võlgnikult kohustuse täitmist ja lepingu üles öelda. Kohus on seisukohal, et antud juhul

on tegemist kestvuslepinguga. VÕS § 416 lg 1 alusel võib krediidiandja osamaksetena

tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul,

kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega

ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt 2-nädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt

saatis hageja 07.12.2012 kostjale teatise lepingu ülesütlemise kohta, milles palus kostjal tasuda

lepingust tulenev võlgnevus, andes tasumiseks täiendava tähtaja hiljemalt 22.12.2012 (tl 12).

Kostja ei ole vastavalt üldtingimuste p 5.2.4 teatanud hagejale kontaktandmete muutumisest (tl

136-139). Kuivõrd kostja võlgnevust ei tasunud, ütles hageja lepingu ühepoolselt üles

06.03.2013.

Kohus asub seisukohale, et antud juhul on täidetud nii tarbijakrediidilepingu ülesütlemise

formaalsed tingimused kui ka ülesütlemise materiaalsed eeldused. Eeltoodust tulenevalt loeb

kohus tarbijakrediidilepingu ülesöelduks.

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja esitanud kohtule 10.09.2013 vastuse, millest

nähtuvalt ei tunnista hagi. Kostja on seisukohal, et tema haigestumist ja invaliidistumist (tl 194-

195) tuleks antud juhul käsitleda VÕS § 103 lg 2 p 2 kohaselt force majeure juhtumina, mis on

VÕS § 103 lg 2 p 2 kohaselt võlgniku kohustuse rikkumist vabandavaks asjaoluks.

Põhjendatud ei ole hagejapoolne intresside arvestamine ja kinnipidamine kostja arveldusarvelt.

Kohus leiab, et lepingu ülesütlemine on ülesütlemiseks õigustatud lepingupoole kujundusõigus,

mille teostamiseks piisab lepingupoole vastavast tahteavaldusest. Siinjuures ei ole oluline, kas

teise poole lepingurikkumine, mis oli lepingu ülesütlemise aluseks oli vabandatav või mitte.

Lepingust taganemise formaalsed tingimused ja ülesütlemise materiaalsed eeldused on antud

juhul eelpool kontrollitud, hageja oli õigustatud lepingu üles ütlema, seega ei ole kostja VÕS §

103 lg 2 p 2 kohane vastuväide asjakohane. Lisaks märgib kohus, et krediidilepingu

sõlmimisele järgnev haigestumine ning selle tagajärjel toimunud majandusliku olukorra

halvenemine (tl 207) ei ole käsitletav vääramatu jõuna.

Lepingu ülesütlemise korral jäävad kehtima lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud

kohustused (VÕS § 195 lg 2).

Kostja tarbijakrediidilepingust tulenev võlgnevus hagiavalduse esitamise seisuga on järgmine:

krediidi põhisumma 1885,39 eurot, intressid 141 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivis

57,60 eurot.

Tulenevalt VÕS § 401 lg 1 on kostja kohustatud tagastama hagejale krediidisumma s.o 1885,39

eurot ning tasuma krediidilt intressi lepingus sätestatud suuruses s.o intressimäär 18% aastas.

Kohtule tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja vastuväiteid intressimäärale esitanud.

Kohtu hinnangul on antud juhul intressi aluseks olevad arvandmed ja arvestamise käik õiged (tl

13-30). Kohus asub seisukohale, et intress summas 141 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja

mõista.

Vastavalt lepingu punktile 6.4. juhul, kui lepingu lõppemise päeval ei ole limiidikontol

kasutatud krediidilimiidi summat, kohustub kostja maksma tekkinud võlgnevuselt hageja

hinnakirja kohast viivist. Viivise arvestamine lõpeb tasumisele kuuluvate summade täieliku

tasumise päeval. Lepingu ülesütlemisel oli kostja kasutanud lepingu alusel hageja poolt

võimaldatud krediidilimiidist tehingute tegemiseks 1885.39 EUR. Kohtule esitatud arvestuse

kohaselt on hagiavalduse esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivis 57,60 eurot (tl 13-

30). Hageja on viivisenõude arvestamisel lähtunud viivisemäärast 0,021% päevas, mis vastab

vaidlusalusel perioodil VÕS § 113 lg 1 ja VÕS § 94 sätestatud viivisemäära suurusele. Hageja

poolt nõutav viivisemäär on seadusandja poolt kehtestatud eesmärgiga kaitsta võlausaldajate

huve juhul, kui võlgnik jätab täitmata nõuetekohaselt oma kohustused. Antud juhul puudub

vaidlus asjaolus, et kostja rikkus maksekohustust. Kohus asub seisukohale, et hageja on

õigustatud esitama kostja vastu sissenõutavaks muutunud viivis nõudes 57,60 eurot ning TsMS

§ 367 alusel jätkuva viivise määras 0,021% päevas protsendina põhinõudelt (1885,39 eurot)

alates hagiavalduse esitamisest 26.06.2013 kuni põhinõude täitmiseni.

Kostja vastuväidete kohaselt on hageja käitunud hoolimatult ning seadusevastaselt, kui

blokeeris kohtutäituri nõudel kostja pangakonto ilma, et oleks sellest kostjat teavitanud (tl 196,

203-206). Lisaks on teller keeldunud väljastamast kostjale tema pangakonto vabas jäägis

olevast summast 2012 oktoobrikuu intresside osa, kuigi tähtaeg ei olnud veel saabunud (tl 197-

202). Kostja on seisukohal, et on tasunud intresse ja kaardihooldustasusid ebamõistlikult palju

teenuse eest, mida ta pole saanud kasutada. Neid mitmete aastate vältel sooritatud makseid

tuleks käsitleda põhiosa tagasimaksetena, seega on kogu krediitkaardi võlgnevus tänaseks

praktiliselt tasutud. Kostja palub teha põhjendamatult tasutud summade ja tühja kõhu

kannatamise heastamiseks korvava summa arvelt tasaarvestuse hageja nõudega.

VÕS § 197 lg 1 kohaselt juhul, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma

teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav

pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma

kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. VÕS § 200 lg 4 kohaselt ei saa

tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Kohus asub

seisukohale, et antud juhul saab hageja esitada kostja nõudele vastuväiteid, seega ei saa VÕS §

200 lg 4 kohaselt kostja nõuet hageja nõudega tasaarvestada. Kostja poolt sooritatud

põhjendamatud maksed ja kostja kannatuste heastamiseks nõutavate summade nõudeõigus on

antud juhul kostja poolt tõendamata. Kohus selgitas kostjale, et TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab

kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja

vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus juhtis 26.09.2013 kirjas kostja tähelepanu

m.h, et kostja kohustub esitama vastuväidete aluseks olevate asjaolude tõendamiseks tõendid.

Hageja on antud juhul esitanud kostja vastu nõude vaba tagasimaksega krediitkaardi

kasutamise lepingust tuleneva võlgnevuse tasumiseks, nõude aluseks olevad faktilised asjaolud

on tõendatud. Kohus selgitab kostjale, et VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping pooltele täitmiseks

kohustuslik, võlgnetavate summade debiteerimiseks kostja pangakontolt oli tsiviilasja

materjalidest nähtuvalt hagejal õiguslik alus (tl 10-11). Hageja on kostjale selgitanud summade

debiteerimise aluseks olevaid asjaolusid (tl 140-144).

Arvestades eeltoodut rahuldab kohus vastu ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja

võlgnevuse 2083,96 eurot s.h laenu põhisumma 1885,39 eurot, intressid 141 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivise 57,60 eurot ning TsMS § 367 alusel jätkuva viivise määras

0,021% päevas protsendina põhinõudelt (1885,39 eurot) alates hagiavalduse esitamisest

26.06.2013 kuni põhinõude täitmiseni.

Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine

Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on

tsiviilasja hind hagihind, TsMS § 122 lg 2 sätestatust, mille kohaselt on hagihind hagiasjas

hagis taotletu harilik väärtus ja TsMS § 124 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt raha maksmisele

suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga, seega on hagi hinnaks

2228,47 eurot.

Menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude

jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma.

Vajaduse

korral

määrab

kohus

kindlaks

menetluskulude

proportsionaalse

jaotuse

menetlusosaliste vahel.

TsMS § 162 sätestab, et hagimenetluse kulud, sealhulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud

vajalikud kohtuvälised kulud, kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, seega tuleb menetluskulud

jätta kostja kanda.

TsMS § 405 lg 1 p 3 kohaselt võib kohus lihtmenetluse otsuses näha menetluskulude suuruse

ette juba menetlust lõpetavas kohtulahendis, võimaldades menetlusosalistel esitada eelnevalt

oma menetluskulude nimekirjad. Hageja menetluskuluks on hagiavalduse esitamisel tasutud

riigilõiv kogusummas 200 eurot (tl 31).

TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised

kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise

kulud.

Kohus leiab, et põhjendatud on kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulu summas 200

eurot, s.o käesolevas tsiviilasjas tasutud riigilõiv. TsMS § 177 lg 2 kohaselt kohus märgib

menetluskulude

kindlaksmääramist

taotlenud

isiku

avalduse

alusel

menetluskulude

kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marget Henriksen

kohtunik