2-11-54964/39 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. oktoober 2013.a, Tartu

Tsiviilasja number

2-11-54964

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi AA-LAN hagi Green-PIK KANAK OÜ,

Andrei Knjazevi ja Nadežda Knjazeva vastu võlgnevuse,

leppetrahvi ja viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

5753 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 2. novembri 2012.a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Green-PIK KANAK OÜ, Andrei Knjazevi ja Nadežda

Knjazeva apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellandid (kostjad):

1. Green-PIK KANAK OÜ (rk: 11630431)

2. Andrei Knjazev (ik: XXX)

3. Nadežda Knjazeva (ik: XXX)

Vastustaja (hageja): Aktsiaselts AA-LAN (rk: 10273940),

esindaja advokaat Rene Hallemaa

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Maakohtu 2. novembri 2012.a otsus

muutmata

ning

Green-PIK

KANAK OÜ,

Andrei

Knjazevi

ja

Nadežda

Knjazeva

apellatsioonkaebus

rahuldamata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Jätta nii maakohtus kui ringkonnakohtus kantud

menetluskulud solidaarselt

Green-PIK KANAK OÜ,

Andrei Knjazevi ja Nadežda Knjazeva kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. AS AA-LAN esitas 9. novembril 2011 maakohtule Green-PIK KANAK OÜ (kostja I),

Andrei Knjazevi (kostja II) ja Nadežda Knjazeva (kostja III) vastu hagi, milles palus mõista

solidaarselt kostjatelt hageja kasuks välja 14 274,96 eurot, sh põhinõue 6753 eurot, leppetrahv

1162,88 eurot, 31. oktoobri 2011 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 6359,08 eurot ning

lisanduv viivis 0,5% päevas põhinõudest iga viivitatud päeva eest kuni kohtuotsuse täitmiseni.

24. jaanuaril 2012 vähendas hageja põhinõuet 1000 euro võrra ja esitas viivisenõude lähtudes

5753 euro suurusest põhinõudest. 10. septembri 2012 kohtuistungil teatas hageja, et nõuab

kostjatelt leppetrahvi ja viivist põhinõude ulatuses.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja I ja Green Building Development OÜ (töövõtja)

16. aprillil 2010 projekteerimistööde töövõtulepingu nr 100-10 ning 20. septembril 2010

projekteerimistööde töövõtulepingu nr 108-10, mille alusel tegi töövõtja kostjale I

projekteerimistöid. Kostja I sattus tööde eest tasumisega võlgnevusse, mistõttu võttis kostja II

2. detsembril 2010 sõlmitud kokkuleppega kohustuse isiklikult tasuda võlgnevus hiljemalt

31. detsembriks 2010. Kostja II kokkulepet ei täitnud. 28. jaanuaril 2011 loovutas töövõtja

lepingust tulenevad nõuded hagejale, millest teavitati kostjaid 16. veebruaril 2011.

25. veebruaril 2011 loovutas hageja nõude töövõtjale tagasi ning samal päeval sõlmisid

töövõtja ja kostjad kokkuleppe kostja I võlgnevuse tasumiseks osamaksetena vastavalt

kokkulepitud maksetähtaegadele, kusjuures kostjad II ja III kohustusid kogu oma varaga

tagama kostja I kohustuse kohase täitmise 19 952,10 euro ulatuses. 26. veebruaril 2011

loovutas töövõtja nõude uuesti osaliselt hagejale, s.o summas 7753 eurot, millele lisandub

83,54% leppetrahvist ja viivis. Kostja I tasus kokkuleppe alusel hagejale esimese osamakse

1000 eurot, kuid hilisemaid kohustusi kostjad meeldetuletustele vaatamata ei täitnud.

2. Kostjad tunnistasid põhivõlga 5753 euro ulatuses, kuna on 7753 eurost tasunud 2000 eurot.

Kostjad palusid viivist vähendada kohtu äranägemisel mõistliku summani, sest viivise määr

0,5% päevas on liiga kõrge ning on vastuolus heade kommete ja hea usu põhimõttega.

Hagejal ei saa olla kostja I poolt raha maksmise kohustuse täitmata jätmisest nii suures

ulatuses kahju tekkinud. Kostjad olid 25. veebruari 2011 kokkulepet sõlmides sundolukorras,

kuna sooviti äritegevust jätkata. Leppetrahvinõudele vaidlesid kostjad vastu täies ulatuses.

Hageja on kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda, sest hageja ei ole nõudnud kostjatelt

leppetrahvi varem kui käesolevas hagimenetluses. Lisaks on leppetrahv kokkuleppe asjaolusid

arvestades ebamõistlikult ja põhjendamatult suur. Kui kohus leiab, et hagejal on siiski õigus

leppetrahvi nõuda, palusid kostjad kohtul leppetrahvi vähendada.

3. Tartu Maakohus mõistis 7. mai 2012 osaotsusega kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja

5753 eurot põhivõla katteks ning otsustas jätkata menetlust leppetrahvi- ja viivisenõude osas

ning määrata menetluskulude jaotus kindlaks lõpplahendis. Osaotsus jõustus 7. juulil 2012.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus rahuldas 2. novembri 2012 otsusega hagi ning mõistis välja solidaarselt

Green-PIK KANAK OÜ-lt, A. Knjazevilt ja N. Knjazevalt AS AA-LAN kasuks 5753 eurot,

millest 1162,88 eurot on leppetrahv ja 4590,12 eurot sissenõutavaks muutunud viivis.

Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 ja § 165 lg 3 alusel solidaarselt kostjate kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on hageja leppetrahvi ja sissenõutavaks muutunud viivise

nõue põhjendatud. Hageja on esitanud kostjate vastu 25. veebruaril 2011 sõlmitud kokkuleppe

rikkumisest tulenevad nõuded. Kuna raha maksmise kohustuse rikkumisel on rikkumise

vabandatavus üldjuhul olemuslikult välistatud, siis vastutust välistavaid asjaolusid ei esine.

Kokkuleppe p 1.4 järgi tagavad kostja II ja III (käendajad) kogu oma varaga kostja I

kohustuse täitmise võlausaldaja ees summas 19 952,10 eurot, s.o summas, mis on võrdne

kokkuleppe p-s 1.3 nimetatud summade ja p-s 1.6 nimetatud leppetrahvi summaga.

Kokkuleppe p 1.6 kohaselt juhul, kui kostja I ei täida tähtaegselt kokkuleppe p-s 1.3

nimetatud kohustusi (sh tasuda hagejale 7753 eurot), siis kohustub kostja I tasuma leppetrahvi

1392 eurot. Leppetrahvist loovutati 26. veebruari 2011 nõude loovutamise lepinguga hagejale

83,54%, s.o 1162,88 eurot. Leppetrahvi eesmärgiks on kompenseerida kohustuse rikkumisega

tekitatud kahju kokkulepitud suuruses ning sõltumata tegeliku kahju suurusest või selle

tõendamisest lihtsustada kahju hüvitamise nõude realiseerimist ja sundida võlgnikku

kohustuse täitmisele. Vaidlust ei ole selles, et kostja I on kokkulepet rikkunud. Kostjad

nõustusid kokkulepet sõlmides sellise leppetrahvi suurusega. Lepinguvabaduse põhimõtte

kohaselt on isikud vabad ning õigustatud ise otsustama oma õiguste ja kohustuste üle.

Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 159 lg-le 2 kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi

nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele

lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Mõistlik aeg VÕS § 159 lg 2 tähenduses

mahub ajaliselt kohustuse rikkumise avastamise või kohustuse täitmiseks kokkulepitud uue

tähtaja möödumise ja nõude aegumise vahele. Kokkuleppe p 1.3 järgi kohustus kostja I

tasuma võlgnevuse osamaksetena ajavahemikus 4. märts 2011 kuni 25. juuni 2011. Esitatud

elektronkirjavahetusest nähtub, et kostjatele on antud veel täiendavaid tähtaegu kohustuse

täitmiseks, seda kuni 14. augustini 2011. Kuna leppetrahvi nõue esitati hagiavalduses,

9. novembril 2011, siis on viimasest kohustuse täitmiseks kokkulepitud tähtajast möödunud

vähem kui kolm kuud, mistõttu leppetrahvi nõue on esitatud mõistliku aja jooksul ning hageja

ei ole leppetrahvi nõudeõigust kaotanud.

Kohus oli seisukohal, et leppetrahv vähendamisele ei kuulu. Kostjal I oli kokkuleppe p 1.3

järgi raha maksmise kohustus summas 9280,05 eurot ja leppetrahviks määrati 1392 eurot, mis

on 15% võlgnetavast summast. Nimetatud leppetrahv ei ole ebamõistlikult suur. Leppetrahv

tagab juba 16. aprilli 2010 ja 20. septembri 2010 töövõtulepingute rikkumisest tulenevat tasu

maksmise kohustust. Hagi kohtusse esitamise ajaks olid kostjad 25. veebruari 2011

kokkuleppe alusel täitnud hageja 7753 euro suurusest nõudest vaid 2000 eurot. Lisaks ei ole

kostjad esitanud vaatamata kohtu selgitusele (tl 106 pöördel) ühtegi tõendit oma majandusliku

seisundi hindamiseks.

Kokkuleppe p-s 1.6 on lepitud kokku viivises 0,5% päevas tasumata summast alates

kindlaksmääratud kuupäevale järgnevast päevast iga kalendripäeva eest. Kohus leidis, et

sissenõutavaks muutunud viivis vähendamisele ei kuulu. Hageja teatas 10. septembri 2012

kohtuistungil, et nõuab kostjatelt kõrvalnõudeid põhinõude ulatuses. Seega vähendas hageja

viivisenõuet (5753–1162,88) 4590,12 euroni, kusjuures lisanduva viivise väljamõistmist

TsMS § 367 alusel enam ei taotleta. Kohtupraktika kohaselt on reeglina ülemääraseks ja

ebamõistlikult suureks loetud viivis, mis ületab põhivõla suurust. Viivise põhieesmärgiks on

rahalise kohustuse täitmise rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise

lihtsustamine ning lisaks võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele. Reeglina ei saa viivis

tagada võlausaldaja muud huvi. Viivise rakendumine sõltus kostjatest endist (lepingute ja

kokkulepete mittekohane täitmine).

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Green-PIK KANAK OÜ, A. Knjazev ja N. Knjazeva esitasid apellatsioonkaebuse, milles

taotlevad Tartu Maakohtu 2. novembri 2012 otsuse tühistamist ning asja saatmist uueks

läbivaatamiseks maakohtule või uue otsuse tegemist, millega jätta hageja leppetrahvi- ja

viivisenõue rahuldamata või vähendada oluliselt väljamõistetavat kõrvalnõuete summat.

Apellatsioonkaebuse rahuldamisel jätta apellatsioonimenetluse menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt:

1) rikkus kohus menetlusõigust (TsMS § 232 lg 1; § 442 lg 8). Kostjad vaidlustasid hageja

nõude aluseks olevate tehingute õiguspärasuse ning taotlesid dokumentide autentsuse

kindlakstegemiseks ekspertiisi määramist ja kohtuasja lahendamist istungimenetluses. Kohus

ei ole kostjate taotluste osas seisukohta võtnud. Hageja esitatud tõendite autentsuse kontroll

on asja õigel lahendamisel võtmeküsimuseks. Juhul, kui eksperthinnanguga tuvastatakse

25. veebruari 2011 nõude loovutamise lepingu vormistamine pärast 26. veebruari 2011 või

25. veebruaril 2011 sõlmitud kokkulepet või kui kohus tuvastab 25. ja 26. veebruari 2011

nõude loovutamise lepingute või 25. veebruaril 2011 sõlmitud kokkuleppe tühisuse, siis

välistub hageja nõudeõigus kostjate vastu ning kostjatel tekib võimalus taotleda Riigikohtult

teistmismenetluses tsiviilasjas tehtud osaotsuse tühistamist ja pöörduda õiguskaitseorganite

poole kuriteoteatega dokumendi võltsitusest;

2) puudus kohtul taolises menetlussituatsioonis õigus lahendada asja kirjalikus menetluses.

TsMS § 404 välistab kohtu õiguse iseseisvalt määrata menetlusliigiks kirjalikku menetlust

olukorras, kus hagihind koos kõrvalnõuetega ületab 6400 eurot. Samuti pole kohtupraktika

(3-2-1-52-12, 3-2-1-179-11, 3-2-1-80-11 jt) kohaselt hagiasja menetlemine lihtsustatud korras

põhjendatud/lubatav, kui pool on esitanud nõudele vastaspoole nõudeõigust välistavaid

sisulisi või õiguslikke vastuväiteid või kui tõendite hindamistulem eeldab faktiliste asjaolude

eelnevat tuvastatust. Kostjad vaidlustasid hageja nõude aluseks olevate tehingute

õiguspärasuse ning esitasid sisulisi ja õiguslikke vastuväiteid nii põhi- kui kõrvalnõuete

olemasolu ja mahu põhjendatuse suhtes;

3) kohaldas kohus hageja kõrvalnõuete täies ulatuses rahuldamisel ebaõigesti materiaalõigust

ja eiras kohtupraktika põhimõtteid. Leppetrahv ja viivis on suunatud eeskätt võlausaldajal

lepingu rikkumise tõttu kaasneva võimaliku kahju ärahoidmisele-vähendamisele ning seeläbi

võlausaldajale rikkumiseelse seisundi tagamisele, kuna võlaõigusseaduse regulatsioon seob

sanktsioneerivate

õiguskaitsevahendite

rakendamise

võlausaldaja

kahju

suurusega

(VÕS § 113 lg 5; § 161 lg 2) ning annab kohtule õiguse vähendada nii viivise, leppetrahvi kui

kahju suurust (VÕS § 113 lg 8; § 162 lg 1; § 140).

Kohus rahuldas ebaõigesti hageja leppetrahvinõude. Nõustuda ei saa kohtu tõlgendusega, et

leppetrahvi nõude esitamise mõistlikuks tähtajaks on periood nõude sissenõutavaks

muutumisest kuni nõude aegumiseni. Kohtupraktika kohaselt on mõistlik aeg otseselt seotud

konkreetse kaasuse asjaoludega. Hageja ei teinud kostjatele kohtueelselt ettepanekut

kohustuse täitmiseks ega teatanud kavatsusest rakendada leppetrahvi. Arvestades kohustuse

sissenõutavaks muutumise aega, esitati leppetrahvi nõue pärast taolise õiguskaitseviisi

rakendamiseks ettenähtud mõistliku aja möödumist. Samuti on leppetrahv ebamõistlikult

suur, sest leppetrahvi ja viivise nõue kogumis ületab tunduvalt põhivõla suurust ning seetõttu

ei vasta lepingujärgne leppetrahv hagejal lepingu rikkumisega tekkinud võimaliku kahju

suurusele ja selle hüvitamiskohustuse mahule.

Põhjendatud ja seaduslik ei ole ka hageja viivisenõude rahuldamine täies ulatuses. Hageja

taotletud ja kohtu poolt aktsepteeritud viivisemäär (0,5% võlasummalt päevas) on ülemäära

kõrge, sest ületab mitmekordselt seadusjärgset (VÕS § 113 lg 1) ja avalik-õiguslikes suhetes

(korteriühistuseadus, maksukorralduse seadus) rakendatavat viivisemäära.

Kohus ei arvestanud kõrvalnõuete rahuldamisel kostjate majanduslikku olukorda ja

kohtulahendi reaalse täidetavuse põhimõtet. Juriidilisest isikust kostja majandustegevus on

seiskunud ning füüsilistest isikutest kostjate sissetulek äärmiselt piiratud (kostjad kasvatavad

alla 1-aastast last; kostja N. Knjazeva ei tööta ja tema sissetuleku moodustab riiklik

lapsetoetus; kostjate sissetulek ühe pereliikme kohta jääb alla elatusmiinimumi). Seega

kahjustab leppetrahvi ja viivise väljamõistmine oluliselt nii füüsilistest isikutest kostjate endi

kui ka nendest majanduslikult sõltuvate isikute igapäevast toimetulekut.

6. AS AA-LAN vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu

otsuse muutmata ja menetluskulude solidaarselt apellantide kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei ole kohus rikkunud menetlusõigust. Kohus jättis kostjate taotluse ekspertiisi

määramiseks ja asja lahendamiseks istungimenetluses põhjendatult tähelepanuta, kuna taotlus

esitati põhjendamatult hilja. Kuigi kostjad pidid olema alates hagiavalduse kättesaamisest

teadlikud nõude loovutamistest, ei esitanud nad selles osas hagivastuses ühtegi vastuväidet.

Kuna 27. augusti 2012 istungil tekkis nõude loovutamiste üle vaidlus, siis esitas hageja

3. septembril 2012 asja materjalidest puudunud, 25. veebruaril 2011 sõlmitud nõude

loovutamise lepingu. 10. septembri 2012 kohtuistungil ei esitanud kostjad nimetatud tõendi

osas vastuväidet. Lisaks on taotletud ekspertiis teostamatu, kuna puudub võimalus määrata

kindlaks, millises ajalises järjestuses on kirjalikud dokumendid koostatud;

2) oli kohtul õigus kohaldada asjas lihtsustatud kirjalikku menetlust TsMS § 403 lg 1 alusel.

Kostjad sellele vastu ei vaielnud. Apellantide tuginemine TsMS §-le 404 on põhjendamatu,

sest tegemist on kahte erinevat olukorda reguleerivate sätetega. TsMS § 403 lg 1 ei sea asja

kirjalikus menetluses lahendamisel nõudele rahalisi piiranguid. Apellantide väljatoodud

kohtupraktika reguleerib lihtmenetlust TsMS § 405 alusel, mis on samuti erinev menetlus

kirjalikust menetlusest TsMS § 403 lg 1 alusel, ka ei olnud viidatud kohtulahendites

probleemiks mitte lihtmenetluse kohaldamine, vaid see, kas ringkonnakohus peab kaebuse

menetlusse võtma või mitte;

3) tugineb maakohtu tõlgendus, et mõistlik aeg VÕS § 159 lg 2 tähenduses mahub ajaliselt

kohustuse rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele, kohtupraktikale (3-2-1-44-09

p 10, 3-2-1-15-08 p 11). Hagejal ei ole hagi esitamise eelselt kohustust teavitada kostjaid

leppetrahvi nõudmise kavatsusest (3-2-1-28-08 p 14). Riigikohus on leidnud (3-2-1-28-08

p 13), et arvestades nõude aegumistähtaja pikkust (3 aastat), mahub leppetrahvi nõudest

teatamine kolm kuud (möödunud on 1/10 aegumistähtajast) pärast kohustuse rikkumise

avastamist üldjuhul VÕS § 159 lg 2 mõistliku aja raamidesse. Hageja andis kostjatele

kohustuse täitmiseks mitmel korral täiendavaid tähtaegu. Sellises olukorras on põhjendatud, et

viimasest täiendavast kohustuse täitmiseks antud tähtajast vähem kui kolm kuud hiljem

esitatud leppetrahvi nõue on esitatud mõistliku aja jooksul.

Leppetrahvi määra põhjendatust ei saa hinnata koos viivisemääraga, kuna viivisenõude suurus

on ajas muutuv. Leppetrahvi eesmärk on ühelt poolt tagada kohustuste täitmine ja vältida

võimalikke lepingurikkumisi tulevikus ning teiselt poolt lepingurikkumisega põhjustatud

kahju hüvitamine. Seega ei saa leppetrahvi siduda üheselt tekkinud kahju suurusega.

Leppetrahvi vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja

võlausaldaja huve kaaludes (3-2-1-87-10 p 11). Maakohus leidis, et leppetrahv tagab juba

töövõtulepingute rikkumisest tulenevat tasu maksmise kohustust. Lisaks olid kostjad hagi

esitamise ajaks kokkuleppe alusel täitnud hageja 7753 euro suurusest nõudest vaid 2000 eurot

ning ei esitanud vaatamata kohtu selgitusele ühtegi tõendit oma majandusliku seisundi

hindamiseks. Lähtudes eelnevast ei ole leppetrahv 15% lepingujärgsest kohustusest

ebamõistlikult suur ja vastuolus hea usu põhimõttega;

4) ei ole kohus aktsepteerinud viivisemäära 0,5% võlgnetavast summast päevas. Kohus

märkis, et viivisemäär ei kuulu vähendamisele, kuna hageja nõudis kohtuistungil kostjatelt

kõrvalnõudeid

põhinõude

ulatuses.

Viivisenõude

vähendamise

järgselt

kujunes

viivisemääraks 4590,12x0,5/11 154,61 (kogu tekkinud viivis põhinõude täitmise hetkeks) ≈

0,21%. Tegemist on hea usu põhimõttega kooskõlas oleva viivisemääraga, mis arvestab nii

võlausaldaja kui ka võlgniku huvidega;

5) 25. veebruari 2011 kokkuleppest tuleneva nõude osas, mis loovutati Kamikaze

Trading OÜ-le, sõlmisid osaliselt samad apellandid tsiviilasjas nr 2-11-55108 kokkuleppe,

mille järgi apellandid kohustusid tasuma viivist ja leppetrahvi põhinõude ulatuses.

7. Green-PIK KANAK OÜ, A. Knjazev ja N. Knjazeva esitasid ringkonnakohtule ka

täiendava seisukoha, mille kohaselt:

1) sisaldas 25. veebruari 2011 leping töövõtja ja Green-PIK KANAK OÜ vahel ka

käibemaksu (p 1.1). Lepingujärgsete maksete tegemisel 4. märtsil 2011 summas 1000 eurot,

30. märtsil 2011 summas 500 eurot ja 6. mail 2011 summas 500 eurot ei esitanud hageja

Green-PIK KANAK OÜ-le faktuur-arvet eristatud käibemaksuga, mistõttu maksed nimetatud

lepingu alusel peatati (maksuseadustiku p 37 lg 2). Vastavalt 7. mai 2012 kohtuotsusele

maksis Green-PIK KANAK OÜ hagejale 5753 eurot täies mahus. Alust, mis kinnitaks

maksete teostamist summas 2000 eurot ei ole hageja Green-PIK KANAK OÜ-le tänaseni

esitanud (arve-faktuur väljatoodud käibemaksuga);

2) ei teavitanud hageja Green-PIK KANAK OÜ-d protsentide arvestamisest pärast maksete

peatamist 25. veebruari 2011 lepingu alusel. Kõiki läbirääkimisi, mis puudutasid eelnimetatud

lepingut, pidas Green Building Development OÜ esindaja Kaspar Killak. Hageja Green-PIK

KANAK OÜ-ga ei kontakteerunud ja Green-PIK KANAK OÜ-d ei teavitatud võlakohustuste

loovutamisest kohtumenetluse momendini;

3) ei puutu Kamikaze Trading OÜ ja Green-Pik Baltic OÜ vahel tsiviilasjas nr 2-11-55108

saavutatud kompromiss AS AA-LAN ja Green-PIK KANAK OÜ vahelisse vaidlusesse;

4) paluvad apellandid arvestada, et võla põhisumma on hagejale tasutud;

3) on Green-PIK KANAK OÜ pankroti lävel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu

2. novembri 2012 otsus muutmata.

8. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu

otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid

kõiki oma otsuses korrata.

Maakohus rahuldas põhjendatult hagi. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust

asuda teistsugusele seisukohale.

9. Ringkonnakohus märgib vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele järgmist:

9.1. Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis maakohus võtmata seisukoha kostjate taotluses

dokumentide autentsuse kindlakstegemiseks ekspertiisi määramiseks.

Asja materjalidest nähtuvalt ei ole maakohus nimetatud taotluse osas tõepoolest selgesõnalist

seisukohta väljendanud, kuid ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei ole tegemist

TsMS § 442 lg-s 5 sätestatud menetlusõiguse normi olulise rikkumisega maakohtu poolt,

kuna kohtuotsuse põhjendustest saab järeldada, et kohus ei ole nimetatud taotlust rahuldanud

ning sellekohase otsustuse menetlusdokumendis sõnaselgelt märkimata jätmine ei ole toonud

kaasa asjas ebaõige kohtuotsuse tegemist.

Hageja viitas 9. novembril 2011 kohtule esitatud hagiavalduses nii 28. jaanuaril 2011,

25. veebruaril 2011 kui 26. veebruaril 2011 toimunud nõude loovutamistele, kuid

25. veebruari 2011 nõude loovutamise lepingut tõendina hagiavaldusele lisatud ei olnud.

Kostjad said hagimaterjalid kätte ja esitasid 8. detsembril 2012 kohtule hagivastuse, kus

nõude loovutamise pinnalt vastuväiteid ei esitatud.

27. augustil 2012 toimunud eelistungil märkis nõude loovutamise asjaolude ebaselguse ära

kohus (tl 74 pöördel) ning hageja saatis 3. septembri 2012 e-kirjaga (tl 83) nii kohtule kui ka

kostjatele 25. veebruaril 2011 sõlmitud nõude loovutamise lepingu ja taotluse nimetatud

tõendi vastuvõtmiseks.

10. septembril 2012 toimus maakohtus istung, kus kostjad täiendavalt esitatud tõendi osas

mingeid vastuväiteid ega kahtlusi ei avaldanud. Istung lõppes sellega, et maakohus andis

pooltele 10 päeva aega kokkuleppe sõlmimiseks.

Taotlus dokumentide autentsuse kindlakstegemiseks ekspertiisi määramiseks esitati kohtule

alles 19. septembril 2012.

Hageja on vastuses apellatsioonkaebusele asjakohaselt viidanud TsMS § 329 lg-le 1, mille

kohaselt peavad menetlusosalised menetluses esitama oma avaldused, taotlused, tõendid ja

vastuväited nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks

ja õigeks lahendamiseks vajalik. Pärast eelmenetluse lõppemist võib uusi avaldusi, taotlusi,

väiteid, tõendeid ja vastuväiteid esitada üksnes juhul, kui neid ei olnud mõjuval põhjusel

võimalik varem esitada.

Arvestades, et hageja esitas taotluse uue tõendi vastuvõtmiseks 3. septembril 2012 ja

maakohtu istung toimus 10. septembril 2012, leiab ringkonnakohus, et tulenevalt TsMS § 329

lg-st 1 pidid kostjad esitama oma vastuväited hageja taotlusele täiendava tõendi

vastuvõtmiseks

(ja

soovi

korral

taotluse

ekspertiisi

määramiseks)

hiljemalt

10. septembri 2012 istungil. Kostjad ei ole millegagi põhjendanud, mille alusel tekkisid neil

kahtlused nõude loovutamise dokumentide ehtsuses alles 19. septembriks 2012, kuigi nad olid

alates hagiavalduse kättesaamisest teadlikud, et hageja on omandanud nõude nende vastu

loovutamise teel, ning samuti olid nad nõude loovutamise dokumendid kätte saanud osaliselt

lisatuna hagiavaldusele ja osaliselt (25. veebruari 2011 nõude loovutamise leping) hageja

poolt 3. septembril 2012 saadetud e-kirja manusena.

Kuna kostjad esitasid taotluse ekspertiisi läbiviimiseks kohtule põhjendamatult hilja ja

taotluse rahuldamiseks ei ole seetõttu alust, puudub vajadus võtta seisukohta selles, kas

soovitud ekspertiisi läbiviimine oleks olnud tehniliselt võimalik.

9.2. Seadusest tulenevat alust ei ole apellantide seisukohal, et maakohtul puudus õigus

lahendada asja kirjalikus menetluses.

Apellantide tuginemine TsMS §-le 404 ei ole asjakohane. Nimetatud säte näeb ette võimaluse

lihtsustatud kirjalikuks menetluseks kohtu määramisel, 8. oktoobri 2012 määruses lähtus

maakohus TsMS §-st 403, mis võimaldab lihtsustatud kirjalikku menetlust poolte nõusolekul.

Kirjalik menetlus poolte nõusolekul ei ole seaduses seotud menetletava hagi hinnaga.

10. septembril 2012 toimunud kohtuistungil andis kohus menetlusosalistele 10 päeva aega

kokkuleppe sõlmimiseks ja määras, et juhul, kui kokkulepet ei saavutata, teatab kohus

kohtulahendi teatavakstegemise aja. Menetlusosalised eeltoodule vastuväiteid ei esitanud.

8. oktoobri 2012 määrusega, määrates asja lahendamisele kirjalikus menetluses, andis kohus

menetlusosalistele tähtaja taotluste ja tõendite esitamiseks ning kompromissile jõudmiseks

22. oktoobrini 2012. Kostjad kohtu antud võimalust ei kasutanud ja toimiku materjalidest

nähtuvalt ei vaielnud vastu ka asja kirjalikus menetluses lahendamisele. Eeltoodust tulenevalt

ei ole ka apellantide poolt väljatoodud kohtupraktika asjakohane, kuna käsitleb lihtmenetlust

TsMS § 405 alusel, mis on samuti erinev menetlus TsMS § 403 lg-s 1 sätestatud lihtsustatud

kirjalikust menetlusest.

9.3. Nõustuda ei saa ka kostjate seisukohaga, et hageja on leppetrahvi nõudeõiguse kaotanud.

Kostjad on ebaõigesti mõistnud maakohtu seisukohta leppetrahvi nõude esitamise mõistliku

aja osas. Maakohus ei pidanud leppetrahvi nõude esitamise mõistlikuks ajaks perioodi nõude

sissenõutavaks muutumisest kuni nõude aegumiseni (nagu on kohtule ette heidetud

apellatsioonkaebuses). Maakohus leidis, et leppetrahvi nõue on esitatud mõistliku aja jooksul,

kuna see esitati hagiavalduses vähem kui kolme kuu möödumisel viimasest kohustuse

täitmiseks kokkulepitud tähtajast. Selline seisukoht on kooskõlas kohtupraktikaga. Riigikohus

leidis 29. aprilli 2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-28-08 (p 13), et kolme aasta pikkuse

aegumistähtaja puhul mahub leppetrahvi nõudest teatamine kolm kuud pärast kohustuse

rikkumise avastamist üldjuhul VÕS § 159 lg 2 mõistliku aja raamidesse. Seejuures tuleb siiski

arvestada, et mõiste „mõistlik aeg“ on määratlemata õigusmõiste. Tähtaja mõistlikkust tuleb

hinnata iga juhtumi eripära silmas pidades ning seega võib kolm kuud teatud juhul olla ka

ebamõistlikult pikk tähtaeg. 21. detsember 2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-142-11 (p 16)

selgitas Riigikohus, et mõistlik aeg peab jääma rikkumise avastamise ja nõude aegumise

vahele ning selle aja kindlaks määramisel saab lähtuda VÕS §-s 7 sätestatust, arvestades kõiki

asjaolusid ja tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida

õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta.

Apellandid ei ole sisuliselt põhjendanud, miks tuleks antud kaasuse asjaoludest lähtuvalt

asuda seisukohale, et leppetrahvi nõue on esitatud pärast taolise õiguskaitseviisi

rakendamiseks ettenähtud mõistliku aja möödumist, eriti arvestades Riigikohtu seisukohta, et

üldjuhul mahub kolme aasta pikkuse aegumistähtaja puhul leppetrahvi nõudest teatamine

kolm kuud pärast kohustuse rikkumise avastamist mõistliku aja raamidesse. Maakohus on

põhjendatult arvestanud asjaolu, et kuigi 25. veebruaril 2011 sõlmitud kokkuleppe p 1.3

kohaselt kohustus kostja I tasuma võlgnevuse osamaksetena ajavahemikus 4. märts 2011 kuni

25. juuni 2011, nähtub esitatud elektronkirjavahetusest, et kostjatele on antud veel mitmeid

täiendavaid tähtaegu kohustuse täitmiseks, seda kuni 14. augustini 2011 (tl 30–35). Sellises

olukorras on põhjendatud lähtuda nõude esitamise mõistliku aja määratlemisel viimasest

täiendavast kohustuse täitmiseks antud tähtajast. Eespool viidatud lahendi nr 3-2-1-28-08

p-s 14 märkis Riigikohus, et kohtusse mõistliku aja jooksul esitatav nõue leppetrahvi

tasumiseks on võrdsustatav teatega. Seega ei olnud hagejal kohustust kohtueelselt esitada

kostjatele leppetrahvi nõue.

9.4. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et nii leppetrahvi kui viivise

vähendamiseks puudub alus.

VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib

kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku

suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole

õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.

Nimetatud sättest tulenevalt peab kohus leppetrahvi ja viivise vähendamise taotluste

lahendamisel tegema esmalt kindlaks, kas nõutud leppetrahv (viivis) on ebamõistlikult suur.

Leppetrahvi vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja

võlausaldaja huve kaaludes (3-2-1-87-10 p 11; 3-2-1-66-05 p 16).

Riigikohus on 14. juuni 2005 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 (p 16) asunud seisukohale, et

leppetrahvinõude suurust tuleb võrrelda esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale

tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnata selle proportsionaalsust. Samas lahendis (p 19) on

Riigikohus märkinud veel seda, et kui viivise vähendamist taotles kohtult kostja, on nimelt

tema kohustus TsMS § 91 lg 1 (TsMS kehtiva redaktsiooni § 230 lg 1) järgi tõendada, et

viivise suurus on ebaproportsionaalne, mh et hageja ei ole raha maksmise kohustuse

viivitamisest kahju saanud. Vastasel juhul kaotaks leppetrahv oma eelnevalt kokku lepitud

kahju hüvitise tähenduse. Kui kostja ei suuda tõendada, et viivis on hageja kahjuga võrreldes

ebaproportsionaalselt suur, tuleb viivise alandamise taotlus jätta rahuldamata. Erandiks on

viivise nõudmine suuremas ulatuses kui põhivõlg. Eelviidatud lahendi p-s 17 selgitas

Riigikohus lisaks, et mitte igasuguse leppetrahvi kokkuleppe puhul ei ole võlausaldaja kahju

olemasolu või puudumine leppetrahvi suuruse üle otsustamisel määrav. Leppetrahvi

eesmärgiks on lisaks kahju hüvitamise nõude realiseerimise lihtsustamisele ka võlgniku

sundimine oma kohustuse täitmisele. Kahju puudumine või selle olemasolu leppetrahviga

võrreldes oluliselt väiksemas ulatuses ei saa olla leppetrahvi alandamise aluseks, kui

leppetrahvi sellises ulatuses õigustab leppetrahvi tagatisfunktsioon, st võlausaldaja huvi

tagatud kohustuse täitmise vastu, mida ei pea mõõtma ainuüksi tekkinud varalise kahjuga.

Ringkonnakohus märgib, et kuna hageja nõudis kõrvalnõuete väljamõistmist põhivõlaga

võrdses suuruses, siis oli kostjate kohustus kõrvalnõuete vähendamise taotlemisel tõendada, et

kõrvalnõuete suurus on ebaproportsionaalne (muuhulgas seda, et hageja ei ole kohustuse

rikkumisest kahju saanud). Kostjad ei ole ühtegi sellekohast tõendit kohtule esitanud. Lisaks

tuleb

eeltoodust

tulenevalt

arvestada,

et

leppetrahv

ja

viivis

on

võlausaldaja

õiguskaitsevahendid, millel on võlausaldajale tekkinud kahju lihtsustatud sissenõudmise

funktsiooni kõrval ka tagatisfunktsioon, st hageja huvi tagatud kohustuse täitmise vastu, mida

ei pea mõõtma ainuüksi tekkinud varalise kahjuga.

Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et leppetrahv 15% võlgnetavast summast ei ole

ebamõistlikult suur, arvestades, et leppetrahv tagab juba 2010. a tekkinud töövõtulepingute

rikkumisest tuleneva võlgnevuse maksmise kohustust ning hagi kohtusse esitamise ajaks olid

kostjad 25. veebruari 2011 kokkuleppe alusel täitnud hageja 7753 euro suurusest nõudest vaid

2000 eurot.

Samuti on maakohus õigesti viidanud, et väljakujunenud kohtupraktika (näit Riigikohtu

lahendi nr 3-2-1-162-12) kohaselt on reeglina ülemääraseks ja ebamõistlikult suureks loetud

viivis, mis ületab põhivõla suurust. Arvestades poolte esitatud väiteid, üldist kohtupraktikat

viivise väljamõistmisel, samuti viivise suuruse mõistlikkust objektiivse kriteeriumi alusel

(hageja põhinõue rahuldati 7. mai 2012 otsusega summas 5753 eurot, viivise suurus

4590,12 eurot), nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et hageja nõutud viivis ei ole

ebamõistlikult suur.

Arvestades, et hageja vähendas menetluse käigus oma leppetrahvi- ja viivisenõuet ning taotles

lõplikus seisukohas kostjatelt leppetrahvi ja viivise väljamõistmist põhinõude ulatuses, s.o

summas 5753 eurot, ei vasta tegelikkusele apellantide väide, et leppetrahvi ja viivise nõue

kogumis ületab tunduvalt põhivõla suurust.

Kuna nõutud leppetrahv ja viivis ei ole ebamõistlikult suured, puudub kohtul vajadus hinnata

teisi VÕS § 162 lg-s 1 nimetatud leppetrahvi (viivise) vähendamist mõjutavaid asjaolusid.

Ringkonnakohus märgib, et hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse

poolte esitatust (nt TsMS § 5 lg-d 1, 2; § 7; § 230 lg 1). Kostjad ei ole vaatamata maakohtu

selgitusele 8. oktoobri 2012 määruses esitanud oma väidete (et juriidilisest isikust kostja

majandustegevus on seiskunud ja pankroti lävel ning füüsilistest isikutest kostjate sissetulek

on äärmiselt piiratud) tõendamiseks mitte ühtegi tõendit. Asjaolu, et kostjad on väidetavalt

võla põhisumma praeguseks hagejale tasunud, ei anna samuti alust kõrvalnõuete

vähendamiseks.

9.5. Kostjad on maakohtu istungil küll märkinud asjaolu, et kostjate arvates peab hageja

esitama neile arved, kus oleks toodud välja käibemaks, kuid ei esitanud sellega seoses kohtule

mingeid konkreetseid vastuväiteid ega taotlusi. Väite, et maksed 25. veebruari 2011 lepingu

alusel peatati seetõttu, et hageja ei esitanud tehtud maksete (2000 eurot) ulatuses Green-PIK

KANAK OÜ-le faktuur-arvet eristatud käibemaksuga, esitasid kostjad esmakordselt

11. oktoobril 2013 ringkonnakohtule esitatud täiendavas seisukohas. TsMS § 652 lg-d 3 ja 4

sätestavad alused apellatsioonimenetluses uute asjaolude esitamiseks. Ringkonnakohus leiab,

et apellatsioonkaebusest ei nähtu TsMS § 652 lg-tes 3 ja 4 sätestatud aluseid ning apellantide

eelnimetatud väide tuleb seetõttu jätta tähelepanuta.

10. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad menetluskulud

ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 ja § 165 lg 3 alusel solidaarselt kostjate kanda.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/