2-11-43811/58 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Marget Henriksen

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. oktoober 2013, Tallinnas kohtukantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-11-43811

Tsiviilasi

XXX hagi XXX ja XXX vastu omandiõiguse

tunnustamiseks

ja

asjade

väljanõudmiseks

ebaseaduslikust valdusest

Tsiviilasja hind

Hagi hind 20 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja XXX(sünniaeg: XXX, elukoht XXX)

Hageja esindaja advokaat Katrin Sarap (MAQS Law

Firm Advokaadibüroo, Rotermanni 8 Tallinn 10111, e-

post: menetlus@ee.maqs.com )

Kostja 1 XXX(sündinud XXX, elukoht XXX)

Kostja 2 XXX(sündinud XXX, XXX)

Kostjate

esindaja

vandeadvokaat

Viive

Kaur

(Advokaadibüroo Borenius OÜ, Pärnu mnt 15, Tallinn

10141, e-post: menetlus@borenius.ee)

Menetluse liik

RESOLUTSIOON

07. mail 2013 toimunud kohtuistungil ja edasi TsMS §

403 alusel kirjalikus menetluses

Hagi jätta rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

Menetluskulud jätta hageja XXX kanda.

Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva

jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule

asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Ringkonnakohus võib kaebust menetleda kirjalikus

menetluses, kui ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse

koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

Hageja nõue ja hagi aluseks olevad asjaolud

Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt kostjate lepinguline esindaja võttis kostjate nimel

tegutsedes 30.05.2011 Tartu Kunstimuuseumist välja XXXmaalid ”Mandoliinimängija”, ”XX

X portree”, ”XX Xportree” (edaspidi nimetatud koos maalid) ja XXX perekonnaarhiivi (so

kirjad, fotod ja muu materjal, edaspidi nimetatud XXXarhiiv). Maalid ja XXX arhiiv edaspidi

koos nimetatud ka Vara. Hageja leiab, et Vara omandiõigus kuulub hagejale ning kostjad

valdavad, kasutavad ja käsutavad vara ilma õigusliku aluseta.

Maalide teadaolevaks esimeseks omanikuks oli hageja õiguseellane XXX, kes on maalide

autor. Hageja on maalide autori XXX5. põlvkonna otsejoones sugulane. XXX arhiivi

kuuluvate asjade (kirjad, fotod ja muu materjali) esimesteks omanikeks olid samuti hageja

eellased, so XXX ja XXX ning nende järeltulijad (edaspidi nimetatud ka perekond X ).

Kostjad ei ole hageja (seega ka mitte perekond X ’ide) sugulased, küll on nad ilmselt

hõimlased.

Hageja XXX on tuntud baltisaksa kunstniku XXX XXX(sündinud: XXXX ja surnud: XXX

Tartus) ja Tartu Ülikooli astronoomiaprofessori ja Tartu tähetorni pikaaegse direktori XX X ’i

(sündinud: XXX ja surnud: XXX Tartus) otseliinis järeltulija. XX X ja XXX vara pärisid

nende lapsed: XX X , XX X ja XXX (sündinud X ). XX X pärandas kogu oma vara oma

lastele, sealhulgas päris vara XX X (kes on hageja vanaisa). XXX pärandas kogu oma vara

venna XX X ’i lastele. XXX (sündinud X ) sai XXX ’i testamendi kohaselt varadele eluaegse

kasutusõiguse.

11.12.1940 kohtuotsuse kohaselt kinnitas kohus XXX (sünd. X ) pärijateks võrdsetes osades

XXX vennapoja XX X ’i (hageja vanaisa) ja vennatütre XX X(sündinud X ). Seega lisaks

oma isa XXX i varale päris hageja vanaisa XXX ka oma isa õe XXX (sündinud X ) vara

vastavalt 11.12.10940 kohtuotsusele. XXX pärandas kogu oma vara XX X (hageja isa).

Hageja sai oma isalt XXX vara väljanõudeõiguse.

XXX suri XXX Tartus. Peale XXX surma ei jäänud Tartusse (ega ka Eestisse) enam ühtegi X

’ide perekonna liiget. Ainsana elas Baltikumis XX (neiunimega X ), kes elas kuni 1940

aastani Riias. Nii jäid XXX surma järgselt Tartusse maha kõik X perekonna varad.

Arvestades seda, mis Euroopas ja Eestis alates 1939 aastast toimus, peab mõistma, et X ’ide

perekonnal ei olnud võimalik Tartusse reisida, et oma varad siit ära viia. Peale sõda arvas

perekond X , et XXX arhiiv ja maalid on II maailmasõjas hävinud. Alles 1990-ndatel aastatel

said X ’id pereajaloo uurimise käigus teada, et Tartu Kunstimuuseumis on säilinud osa nende

perekonna loost. Kuni 2011 suveni teadsid ja eeldasid X ’id, et vastavad Tartu

Kunstimuuseumis säilinud varad kuuluvad ja on Eesti Vabariigi omandis.

2010 aasta lõpus sai perekond X teada, et on olemas dokument „Tartu Kunstimuuseumi

vastuvõtuakti nr X“, mis on tehtud Tartus XX ja allkirjastatud Tartu Kunstimuuseumi juhataja

XXX ja XXX poolt ning mille kohaselt andis XX X 31.03.1944 Tartu Kunstimuuseumis

tähtajatult kuni tagasinõudmiseni hoiule XXX maalid ”Mandoliinimängija”, ”XX X portree”,

”XX Xportree” ning kohvri XXX perekonna kirjade, fotode ja muu materjaliga. Akti kohaselt

deponeeris XX X vara 31.03.1944 Tartu Kunstimuuseumis tähtajatult kuni vara

tagasinõudmiseni deponeerija XX X või proua XX Xvõi X ’i perekonna seadusliku pärija

XXXpoolt. Seega aktist nähtub, et muuhulgas on vara (vähemalt kohvri osas) tagasi

nõudmiseks õigustatud perekond X ’ide pärijad.

Samal ajal, so 2010 aasta lõpust, said X ’id teada ka seda, et Tartu Kunstimuuseumis

säilitatava vara osas peavad ennast omanikuks kostjad XXX ja XXX. 06.09.2011 sai hageja

teada, et kostjad on võtnud vara oma valdusesse ning soovivad vara Eesti Vabariigist välja

viia. Samal ajal sai hageja informatsiooni, et kostja on asunud võõrandama maali

„Mandoliinimängija“ kolmandatele isikutele avaliku oksjoni kaudu. Teose oksjoni info oli

kättesaadaval XXX maaligalerii Antiigireporter veebilehel. Maali ”Mandoliinimängija”

oksjon pidi avalikest allikatest pärinevate andmete kohaselt toimuma 18.09.2011.

Hagen-X arhiivi moodustavad vastavalt Tartu Kunstimuuseumi 30.05.2011 Akti nr 5 lisa

kohaselt perekond X ’ide kirjavahetus omavahel, kolmandate isikutega, perekonnaliikmete

fotod jmt materjal. Seega ei saa olla kahtlust, et vähemalt kirjavahetuse pidamise, fotode

tegemise ja muu materjali tekkimise ajal kuulusid need perekond X ’i liikmetele. 13.07.1994

kirjas XXX kirjutab XX X(kellelt kostjad väidetavalt XXXarhiivi pärisid) „Deponeerimise

aktis ma mainisin pr. XXX pärijana, sest olen kuulnud ta nime tädi XXX käest. [...] Meie ei

tea, kellele tädi XXX (kes oli XXX omanik) seda XXXpeale oma surma jätta tahtis. Väga

võimalik, et kõik kunstniku lapsed ja laste lapsed on tema arhiivi seaduslikud pärijad.“. Seega

on vara Tartu Kunstimuuseumis deponeerinud isik ise hiljem ka kinnitanud, et vähemalt

kohver koos selles olnud XXX arhiiviga oli XXX omand. Kostjad ei ole XXX pärijad ega ole

seega saanud omandada omandiõigust XXX arhiivile.

XXX pärijate kohta tehtud kohtuotsusest selgub, et perearhiivi pärijaks on tunnistatud mh

hageja vanaisa XX X . Seega on hageja omandiõigus Hagen-X arhiivile tõendatud. Seda ei

muuda ka asjaolu, et kostjate õiguseellane oli õigustatud võtma Tartu Kunstimuuseumi

deposiidist välja seal asuva vara.

25.05.2011 arvati maalid kostjate avalduse alusel Tartu Kunstimuuseumi muuseumikogust

välja. Kultuuriministri käskkirjas nr 239, 25.05.2011 ei ole tagastatava vara hulgas nimetatud

kohvrit XXX arhiiviga, kuid vaidlust ei ole selles, et 30.05.2011 võttis kostjate lepinguline

esindaja vandeadvokaat Viive Kaur oma valdusesse nii maalid kui ka XXX arhiiv. Kostjad on

kinnitanud, et tegemist on nende jaoks väärtusliku varaga.

Hageja eeldab, et vara on kostjate valduses seda kas otsese või vähemalt kaudse valduse teel

ning kostjad ei ole vara pärast selle oma valdusesse võtmist võõrandanud või valdust kellelegi

kolmandale üle andnud.

Hageja leiab, et kostjatel puudub õiguslik alus vara valdamiseks. Vara deposiidist vabastamise

õigus vastavalt 31.03.1944 Tartus koostatud deponeerimise vastuvõtuaktile nr 53 ei anna

kostjatele iseenesest täiendavaid õigusi võrreldes hagejaga, samuti ei sisalda see expressis

verbis absoluutseid ega relatiivseid õigusi lõpetavaid sätteid. Nimetatud dokument ei tühista

omaniku õigust nõuda vara võõrast valdusest välja, kui valdus on ebaseaduslik. Hageja on

seisukohal, et kostja valdab võõrast vara ning vara valdus on ebaseaduslik.

Hageja leiab, et kostjatel puudub vara suhtes omandiõigus. Vara omand kuulub

pärimisõigusjärgluse alusel hagejale ja hageja ei ole andnud nõusolekut vara võõrandada.

Seetõttu puudub kostjal õiguslik alus vara käsutada või sellega tehinguid teha. Kostjate

valduses olev vara kuulub omandiõiguse alusel hagejale.

Hageja palub tunnustada hageja omandiõigust XXX maalidele ”Mandoliinimängija”, ”XX X

portree”, ”XX X portree” ja XXX perekonna reliikviat sisaldavale kohvrile ja selle sisule

(XXX perekonna kirjad, fotod ja muu materjal) ja kohustada kostjaid andma XXX maalide

”Mandoliinimängija”, ”XX X portree”, ”XX X portree” ja kohvri ja selle sisu (XXX

perekonna kirjad, fotod ja muu materjal) valdus hagejale.

Kostjate seiskoht

Kostjad vaidlevad hagile vastu ja paluvad kohtul jätta hagi rahuldamata.

Kostjad on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud, et XX X poolt 1944. aastal hoiuleantud

kohvri sisu ja kolm maali („XX X portree“, „XX X portree“ ja „Mandoliinimängija“)

(edaspidi koos Vara) ei kuulunud

mitte XX X, vaid hagejale või hageja õiguseellasele, kes

olid Vara omandanud pärimise teel. Vara on XX X omandis, kes sai omandiõiguse Varale

pärimise teel. XX X, kellele kuulus 1944. aastal omandiõigus Varale, kogu vara pärijaks oli

Kostja 1 XX X. XX X järelt pärandvara vastuvõtmist XX X poolt ei ole ükski isik

vaidlustanud.

Kostjad leiavad, et hageja nõue on aegunud

Hageja on esitanud omandiõiguse tunnustamise ja asja ebaseaduslikust valdusest

väljanõudmise nõude. TsÜS § 142 sätestab aegumise mõiste. Õigus nõuda teiselt isikult teo

tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg)

jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS

§ 143 kohaselt võtab kohus või muu vaidlust lahendav organ nõude aegumist kohustatud isiku

taotlusel arvesse. TsÜS § 155 kohaselt on omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõude ning

perekonna- ja pärimisõigusest tuleneva nõude aegumistähtaeg 30 aastat nõude sissenõutavaks

muutumisest.

Juhul kui leiakski tuvastamist hageja omandiõigus Varale, siis tuleks hageja nõue jätta

aegumise kohaldamise tõttu rahuldamata. Hageja tugineb hagis AÕS § 90 lg-le 1, mis sätestab

valdaja omandi eelduse, mille kohaselt vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja loetakse

oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Hageja väidab, et

vähemalt maalide maalimise ajal tuli maalide autor XXX lugeda maalide omanikuks, ja seda

tulenevalt AÕS § 90 lg-s 1 sätestatud valdaja omandi eeldusest. Hageja on sellega seoses

samale põhimõttele esitanud ka viite BES artiklile 689.

Vaidlus puudub selles, et maalide loomise ajal ei saanudki maalid kellelegi muule kui

kunstnikule endale kuuluda. Kui side autori ja teose vahel on autoriõiguse seaduse mõttes

igavene (autorsus, autori nimi jms autori isiklikud õigused), siis see ei tähenda, et

omandiõigus maalidele kuulub igavesti autorile.

Kui hageja tugineb XXX`i omandi eeldusele ja kui XXX pärandas kogu Vara, siis pidi pärija

olema Vara vastu võtnud. Kui pärijal ei olnud võimalik Vara vastu võtta, sest Vara oli kellegi

teise valduses, siis algas võimaliku pärija nõude aegumine arvates pärandvara avanemisest, so

1902. aastast. XXX`i surmast on hagi esitamise ajaks möödas juba 109 aastat ning hagi on

aegunud.

Kohtuotsusest nähtub, et 11.12.1940 otsustas kohus, et 25.11.1939 surnud XX X (sünd X )

pärandvara pärisid võrdsetes mõttelistes osades tema vennalapsed XX X ja XX X. Juhul, kui

vaidlusalune Vara tõepoolest oligi XXX omandis nagu väidab hageja, siis pidi hageja vanaisa

XXX(samuti XXX või üks neist) juba 1940. aastal olema teadlikud sellest, et nendele

väidetavalt neile kuuluv Vara on kolmanda isiku valduses. Nõude aegumine algas sellisel

juhul 1940.aastal. Hagi esitamise ajaks oli nõude tekkimisest möödunud 71 aastat ja seega on

hagi ammu aegunud.

Tartu Kunstimuuseumile andis XX X Vara üle Vastuvõtuakti nr 53 alusel 31.märtsil

1944.aastal. Vara oli vähemalt 31.03.1944 XXX omandis tuginedes valdaja omandi eeldusele.

Kui ka võtta vaid see daatum lähtekohaks, siis vähemalt sellest algas hageja nõude aegumise

arvestamine.

Isegi juhul, kui 1944. aastal aset leidnule kohalduks täna kehtiv TsÜS (so 30 aastane hagi

aegumise tähtaeg), siis on hagi esitatud 2011. aastal, so 67 aastat hiljem arvates nõude

sissenõutavaks muutumisest ning vaieldamatult on hagi aegunud.

Kostjad on seisukohal, et tegelikult muutus nõue sissenõutavaks veelgi varem, sest XX X oli

loobunud Vara omandiõigusest igal juhul enne oma surma 1939. aastal. Täna enam elus

mitteolevate XX X, XX X ja XX X poolt kostjatele räägitu kohaselt andis XX X Vara (maali

„Mandoliinimängija“ ja kirjavahetuse) oma eluajal tänutäheks XX Xle. Põhjus oli eelkõige

selles, et X, kes oli lastetus abielus X venna XX X, elas koos abikaasaga suure majandusliku

kitsikuse tõttu XX X (X õe) majas ja osaliselt X ülalpidamisel. Samas majas elas ka vallaline

ja lastetu XX X ning hiljem ka XXX (sündinud X). XXX lahkus Saksamaale 1939. aastal ja

jättis omakorda XXX ja XXX. Eeltoodu on selgitus, kuidas läks maal „Mandoliinimängija“ ja

kirjavahetuse XXX omandist ja valdusest välja.

„XX X portree“ ja „XX X portree“ olid kunstnik XXX poolt loodud tellimustööd ja antud

koheselt pärast nende valmimist portreemaalidel kujutatud isikute omandisse. XX X oli kostja

1 vanaisa õde ning XX X kostja 1 vaarisa (kostja 2 puhul siis vastavalt põlvkonna võrra

varasemad otsesed sugulased). Puudub igasugune mõistlik ja usutav põhistus, miks maalis

kunstnik kaks portreemaali teise perekonna liikmetest, jättis need enda omandisse ja pärandas

kas siis X või X liinipidi oma järeltulijatele. Hagejad vastupidist ei ole tõendanud.

Lähtudes ainult teoreetiliselt eeldusest, et vaidlusalune Vara ehk võis olla oli XXX omandis,

aegus hageja nõue juba 07.09.1947. Vaidlus puudub selles, et 1944.aastal oli Vara XX X

valduses. Valdaja omandit eeldatakse. Lähtudes eeldusest, et Vara hoiuleandnud XX X

omandit 31.03.1944 tuleb eeldada, siis hakkas aegumine kulgema 07.09.1944 ja lõppes

07.09.1947. Ühtegi Tsiviilkoodeksi § 48 sätestatud aegumise peatumise asjaolu ei esinenud.

Seega oli ka XX X valduses oleva Varaga seotud võimaliku nõude aegumistähtaeg lõppenud

juba 07.09.1947. Käesolev hagi on esitatud 64 aastat pärast aegumistähtaja lõppemist.

Hageja väidab, et alles 1990-dndale aastatel said X teada, et Tartu Kunstimuuseumison

säilinud osa nende perekonna loost. Hageja on kinnitanud, et perekond X sai alles 210 aasta

lõpus teada, et on olemas Vastuvõtuakt nr 54, ehk siis et vara oli säilinud ja üle antud

muuseumisse hoiule. Kostja leiab, et nimetatud kinnistused ei vasta tegelikele asjaoludele.

Nimelt on säilinud perekond X kontaktisiku hr XX ja Tartu Kunstimuuseumi vahel aastatel

1966-69 peetud kirjavahetus, milles nähtub üheselt, et perekond X olid teadlikud vara

säilimisest ja vara asukohast juba 45 aastat enne hagi esitamist. Seega oli perekond X juba

vähemalt 28.10.1966 teada, et Vara mille osas hageja tema omandiõiguse tuvastamist taotleb,

asukoht Tartu Kunstimuuseumis. Eesti territooriumil hakkas kehtima ENSV Tsiviilkoodeks

01.01.1965. ENSV Tsiviilkoodeksi § 81 sätestas, et hagi korras õiguste kaitsmise üldiseks

tähtajaks isikule, kelle õigus on rikutud (hagi aegumine) kehtestatakse kolm aastat. Seega

isegi juhul kui teoreetiliselt nõustuda sellega, et hageja õiguseellased väidetavalt said teada

vara asukohast ja olemasolust alles 28.10.1969, aegus nõue vara ebaseaduslikust valdusest

väljanõudmises juba 28.10.1969.

Hageja on tuginenud oma nõudes valdaja omandi eeldusele, kuid on jätnud selgitamata,

millise valdaja omandi eeldusele ta tugineb, sest ta on nimetanud suurel hulgal erinevaid tema

arvates võimalikke algseid omanikke (sh XXX, kes suri juba 1902.aastal). Ühegi väidetava

üldõiguseellase, so sugulusliinis märgitud isiku osas ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit,

millest nähtuks, milline konkreetne pärandaja ja millal Vara valdas. Ilma sellekohaste

tõenditeta ei saa hageja tugineda ühegi isiku kui valdaja omandi eeldusele.

XX X valduses oli vaidlusalune vara 31.03.1944. Nimetatud kuupäev jääb ajavahemikku, mil

Eesti territooriumil kehtis arvates Saksa okupatsioonist kuni 07.09.1944 Balti Eraseadus

(BES). BES § 689 sätestas valdaja omandi eelduse, millele kostjad tuginevad, kui väidavad

XX X kui valdaja omandi eeldust.

Ekslik on hageja seisukoht, et nõue kostja kui ebaseadusliku valdaja vastu tekkis tal 2011.

aastal kostjate poolt hoiulepingu lõpetamisega. Samas on hageja aga ka ise kinnitanud, et

perekond X said 90-ndatel (täpsustamata) teada, et vara on säilinud ja asub Tartu

Kunstimuuseumis või et perekond X said alles 2010. aastal teada, et on olemas vara

üleandmise-vastuvõtmise akt. Kui hageja väidab, et tema on vara omanik, siis omab tähendust

küsimus valdaja omandi eeldusest 1944. aastal või siis 1939.aastal, mitte aga hoiulepingu

lõpetamine või akti olemasolust teadasaamine.

Vaidlus puudub selles, et vara hoiule andnud isik peaks tingimata alati olema omanik ise.

Käesoleval juhul see aga nii oli. Olukorras, kus kostjatel ei ole võimalik enam kui 70 aastat

tagasi aset leidnud tehinguid vms muid olulisi asjaolusid muul viisil tõendada, saab tugineda

valdaja omandi eeldusele.

BES § 689 koosmõjust BES §-ga 682 (igasugune valdus kui niisugune on seadusega kaitstud,

mille kohaldamises pooltel vaidlus puudub) tuleneb üheselt, et valdus on seadusega kaitstud

seni, kuni jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud 3-nda isiku omandiõigus valduses olevale

varale. Seega oli XXX kui mitte varem, siis vähemalt 31.03.1944 õiguslik alus tugineda

valdaja omandi eeldusele sama põhimõtte ja kontseptsiooni kohaselt nagu täna on sätestatud

AÕS-s.

Lisaks eeltoodule on kostjatel õiguslik alus ja võimalus tugineda ka igamisele. BES § 819

kohaselt toimub omandamine igamisega juhul, kui valdaja on asja seadusega sätestatud aja

jooksul vallanud nagu omanik (vallanud, kasutanud, käsutanud). BES § 854 kohaselt toimus

vallasasja omandamine igamisega muuhulgas Liivimaal ja Eestimaal (sh Tartus) siis, kui asi

oli isiku valduses olnud vähemalt 1 aasta (eeldusel, et isik oli asja heauskselt vallanud kui

omanik). XX X sai kogu vaidlusaluse vara XX X , kes lahkus Eestist 1939. aasta oktoobri

keskel või oktoobrikuu teisel poolel. Kostjatele teadaolevalt sai XX X Vara (kindlasti v.a. 2

portreemaali) oma vennanaiselt XXX. XX Xoli vara heauskne valdaja ja omandas vara

igamisega. Kui võtta aluseks XX X ümberasumine Eestist Saksamaale 1939 oktoobris, siis

Vara läks XX X valdusesse koheselt X lahkumisel (kostjate arvates aga kohe ka omandisse,

sest seda oli kostjatele XX X ise oma eluajal rääkinud) ning XX X omandas vara igamisega

tingliku kuupäevaga 01.11.1940, so ajal mil Eesti kehtis BES (BES kehtis kuni 01.09.1944,

v.a ajal, mil kehtis Vene NFSB tsiviilkoodeks arvates 01.01.1941 kuni Saksa okupatsioonini

alguseni).

BES § 854 kohaselt tekib vallasomand igamisega, kui isik valdab asja heauskselt ja

katkematult 1 aasta jooksul. Igamise puhul ei ole oluline, kas vallasasi on isiku otseses või

kaudses valduses. Oluline on valduse katkematus ja vaidlustest puutumatus. Vara oli XX X

otseses valduses. Tulenevalt sellest, et kirjeldatud aastatest ei ole säilinud muid dokumente,

mis tõendaksid vaidlusaluse vara omandamist XX X ja/või XX X poolt, ning et seda

tõendavaid võimalikke tunnistajaid ei ole enam elavate kirjas, siis tuginevad kostjad ka

igamise instituudile.

Kuna XX X puhul olid igamisega omandamise tingimused igal juhul täidetud, siis muutus

tema valdus omandiks hiljemalt 01.11.1940 ja ka hagi aegus nimetatud kuupäevast (igamise

eeldusena nõutava tähtajalise kriteeriumi täitmisega kaasneb lühendatud hagi aegumine).

Igamise 1 aastane tähtaeg oli nõuet lõpetav tähtaeg.

Vähemalt arvates 31.03.1944 kuni oma surmani 03.03.1998 oli vara XX X valduses ja pärast

seda kuni tänaseni kostja XXX kui XX X üldõigusjärglase omandis.

Kostja heausklikkust eeldatakse. Heaks usuks loetakse seda kui isik on igamisaja jooksul

arvamusel, et ta on õiguspärane valdaja (kaudne või otsene). Valdaja saab lugeda pahauskseks

vaid siis, kui valdaja teadis või pidi teadma, et võõrandajal ei olnud õigust omandit üle anda

või et kellelgi teisel on parem õigus asjale kui temal. Ükski hageja õiguseellastest kui väidetav

omanik ei olnud Vara vastu huvi tundnud ning Vara ei olnud läinud hageja õiguseellase

valdusest välja tema tahte vastaselt. Vastupidist, sh iga ja pahatahtlikkust peab hageja

tõendama, mitte oletama seda, mida tema surnud esivanemad mõtlesid või väidetavalt

soovisid teha. BES § 689 sätestas, et igasugune valdus loetakse seaduslikuks ja heauskseks,

kuni pole tõendatud vastupidist. BES § 678 kohaselt loetakse valdus ebaseaduslikuks ja

valeks kui valdus on saadud vägivaldselt või salaja selle isiku eest, kellelt oleks võinud oodata

vastuväiteid. Hageja ei ole esitanud ühtegi väidet ega ka tõendit selle kohta, et XX X või XX

X võtsid Vara valduse mõnelt hageja õiguseellaselt vägivaldselt või salaja.

Hagi on vaieldamatult aegunud, ja ainuüksi sellest tulenevalt tuleks jätta hagi rahuldamata.

Lisaks ei ole Hageja ka enda omandiõigust Vara suhtes tõendanud, mis samuti välistab hagi

rahuldamise.

Kohtu põhjendused

Kohus, tutvunud toimiku materjalidega, hinnanud TsMS § 232 lg-st 1 tulenevalt tsiviilasjas

esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma

siseveendumuse kohaselt, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1

menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama

paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude

põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1

sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad

tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes

kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse

kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt.

Vaidlust ei ole selle üle, et XXX on maalide „Mandoliinimängija“, „XX X portree“, Pr XX X

portree autor ja vähemalt nimetatud maalide maalimise ajal oli autor antud maalide

omanikuks. Maal „Mandoliinimängija pärineb 1851 aastast, maalid XX X portree ja XX X

portree pärinevad vastavalt aastatest 1883 ja 1885. Vaidlust ei ole selle üle 31.03.1944 on

allkirjastatud Tartu Kunstimuuseumi juhataja XX Xja XX Xpoolt „Tartu Kunstimuuseumi

vastuvõtuakt nr 53“, mille kohaselt XX X andis 31.03.1944 Tartu Kunstimuuseumile

tähtajatult kuni tagasinõudmiseni hoiule XXXmaalid „Mandoliinimängija“, „XX X portree“,

Pr XX X portree“ ja kohvri XXXperekonna kirjade, fotode ja muu materjaliga (edasipidi

vara) (I kd tlk13). Samuti ei ole vaidlust selle üle, et XX Xsuri 3. märtsil 1998 USA-s ja tema

seadusjärgne pärija on XXX(I kd tlk 231-234). 25. mail 2011 arvati maalid Tartu

Kunstimuuseumi muuseumikogust välja. 30. mail 2011 on Tartu Kunstimuuseumi aktiga 5

väljastatud kostjate esindajale vandeadvokaat XX-X ide perekonna kirjad, fotod ja muud

materjalid vastavalt deposiitaktile nr 53 31.03.1944 (I kd tlk 23-39). Hageja leiab, et hageja

on ja XX X i, kelle kirjavahetust, fotosid jmt materjale säilikud sisaldavad (XXX arhiiv) ja

XXX , kes on eelnimetatud maalide autor, 5. põlvkonna otsejoones sugulane ja ta on omandi

varale saanud pärimise teel. Hageja väidetel asjaolu, et XX X oli isikuks, kes deponeeris

vaidlusaluse vara 31.03.1944 Tartu Kunstimuuseumile, ei tekita ega tõenda isiku

omandiõigust varale. Kostjad on seisukohal, et 3 maali ja XXX arhiivi omanik oli 31.03.1944

Tartu Kunstimuuseumile hoiule andnud XXX. Kostjad leiavad, et Vara on kostja 1 omandis,

kes päris vara XXX.

Hageja esitas hagi kostjate vastu AÕS § 80 lg 1 alusel omandiõiguse tunnustamiseks XXX

maalidele ”Mandoliinimängija”, ”XX X portree”, ”XX X portree” (edaspidi nimetatud koos

maalid) ja XXX perekonnaarhiivile (so kirjad, fotod ja muu materjal, edaspidi nimetatud

XXX arhiiv, maalid ja XXX arhiiv edaspidi koos nimetatud ka Vara) ja Vara väljanõudmiseks

kostjate ebaseaduslikust valdusest enda valdusse. Seega on tegemist vindikatsioonihagiga.

1. detsembril 1993.a jõustunud AÕSRS § 6 lg 1 kohaselt kaitstakse omandit alates 1993.aasta

1. detsembrist asjaõigusseaduse sätete kohaselt, sõltumata rikkumise ajast. AÕS § 80 lg 1

kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. AÕS

80 lg 1 alusel esitatava nõude eelduseks on (i) nõude esitaja peab olema asja omanik, (ii) asi

on võõras valduses ja (iii) valdusel puudub õiguslik alus. AÕS § 81 kohaselt omandiõiguse

tunnustamiseks piisab kui omanik tõendab, et tema omand on tekkinud õiguslikul alusel.

Seega omanikule mõistetakse asi tagasi, kui ta tõendab ära oma omandi ja selle õigusliku

alusel. Ei piisa üksnes viitamisest omandile, vaid seda tuleb ka tõendada. AÕS §-st 83 lg 1

peab kostja nõude vaidlustamiseks tõendama, et hageja ei ole omanik või et asja omanik on

kostja või et kostjal on õigus asja vallata mõne asjaõiguse või muu õiguse alusel. Kostja 1 ei

ole käesolevas vaidluses esitanud muud vastuväidet, et ta oleks Vara õigus vallata muul

õiguslikul alusel kui omandiõigus.

Kohus peab otstarbekaks analüüsida kõigepealt kostjate poolt esitatud aegumise vastuväidet.

Nõude aegumise korral ei kuuluks hagi rahuldamisele ning kostjate ülejäänud vastuväidete

käsitlemiseks puuduks otsene õiguslik vajadus.

1.juulil

2002.a.

jõustunud

võlaõigusseaduse,

tsiviilseadustiku

üldosa

seaduse

ja

rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (edaspidi VÕSRS) § 9 lg 1 näeb ette,

et tsiviilseadustiku üldosa seaduses ja võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut

kohaldatakse ka enne 1. juulit 2002.a. tekkinud aegumata nõudele. Aegumise algusele,

peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 1.juulit 2002a. kehtinud seadust, kui aegumine

on alanud, peatunud või katkenud enne 1. juulit 2002.a. Alates 1. juulist 2002.a. kehtiva TsÜS

§ 155 lg 1 sätestab, et omandiõigusest tuleneva väljaandmisenõude aegumistähtaeg on 30

aastat nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega tagab

seadus asja omanikule põhimõtteliselt 30 aasta kestel võimaluse nõuda oma asi välja võõrast

ebaseaduslikust valdusest.

Eeltoodust tulenevalt TsÜS § 155 lg 1 sätestatud 30 aastane aegumistähtaeg kohaldub üksnes

nendele nõuetele, mis ei olnud 1. juuliks 2002. aegunud. Seega vajab alljärgnevalt käsitlemist

küsimus, kas hageja nõue oli aegunud seisuga 1. juuli 2002.a. TsÜS § 155 lg-st st tulenevalt

aegumistähtaega arvatakse alates nõude sissenõutavaks muutumisest, st ajast, mil omanikul

tekkis asja väljanõude õigus, eelkõige kui ta valduse kaotas või asja valdaja kaotas omaniku

suhtes valduse õigusliku aluse.

Hageja on seisukohal, et tema nõue omandiõiguse tunnustamiseks ja kostjat ebaseaduslikust

valdusest väljanõudmiseks ei ole aegunud, kuna hageja sai sellest, et vaidlusaluste varade

omanikus peavad ennast kostjad, kes võtsid varad Tartu Kunstimuuseumist välja, teada alles

2011. aastal. Hageja leiab, et tema nõue kostjate vastu muutus sissenõutavaks 2011. aastal.

Seega tuleb kohtul kõigepealt välja selgitada, millal muutus hageja nõue sissenõutavaks.

Selleks, et välja selgitada, millal muutus hageja nõue sissenõutavaks on vajalik tuvastada,

millal Vara väidetav omanik valduse kaotas.

Vaidlust ei ole selle üle 31. märtsil 1944 andis XX X Tartu Kunstimuuseumile Vara hoiule

Vastuvõtuakti nr 53 alusel. Hageja väidab, et ta on omandiõiguse XX X poolt 1944. aastal

hoiule antud kohvri sisu ja kolm maali (XX X portree, XX X portree ja Mandoliinimängija)

saanud pärimise teel. Hageja tugineb väitele, et tema on maalide autori kunstnik XXX5.

põlvkonna otsejoones sugulane ja XXX’le kuulunud vara on hageja omandanud pärimise teel.

Nimelt hageja väidete kohaselt XX X , XXX X ja XX X(sündinud X ) võtsid vastu XXXi’lt

ja XX X i pärandi, XX X võttis vastu XX X i, XX X i pärandi, XX X i pärandi. XX X

võttis vastu XX X i pärandi ja XX X loovutas oma nõudeõiguse hagejale. Hageja on

seisukohal, et XXX arhiivi omanik oli XX X(sündinud X ) ja arhiivi pärisid hageja vanaisa

XX X ja vanatädi XXX, kellele läks XX surma järgselt üle ka valdus vaidlusalusele

arhiivile. 11.12.1940 kohtuotsuse kohaselt on kohus tunnistanud 25.11.1939 surnud XXX

pärijaks XX X lapsed XX X ja XXX(sündinud X ). Hageja leiab, et XX X oli nii XX X

, XXX X kui ka XX X pärija, mistõttu ei ole oluline kellelt hageja neist kolmest

konkreetselt vaidlusalused maalid päris, kuivõrd kõik kolm olid oma ema kunstnik Julia XXX

pärandi osas üksteise suhtes kaaspärijad. XX X sai vaidlusaluste maalide kaaspärijaks pärast

oma isa XX X surma järel 1922.

Hageja on 07.05.2013 kohtuistungil kinnitanud, et 1944 oli Vara XX X valduses, enne seda

oli Vara XXX valduses, XX X suri ja 1939 läks vara XX X valdusesse. Samas kohtule

esitatud hagiavaldusest nähtuvalt XX X lahkus Baltikumist enne esimest maailmasõda (so

1910-datel aastal). Seega ei saanud 1939 aastal olla vara XX X valduses. Kui lähtuda sellest,

et nii XXX arhiiv kui 3 maali olid kuni XX X surmani 15.11.1939 XXX omandis ja valduses

ja XX X päris nii XXXarhiivi kui 3 maali XX X siis pidi XX X hiljemalt 1940 teada

saama, et väidetavalt tema omandis olev vara on kolmanda isiku valduses. Nõude aegumine

algas sellisel juhul 1940 aastal.

Vaidlust ei ole selle üle, et vara oli 31.03.1944 XX X valduses, kes Vara Vastuvõtuakti nr 53

alusel Vara Tartu Kunstimuuseumile hoiule, seega ei saanud 31.03.1944 olla vara XX X i

valduses. Juhul kui nõustuda hageja väitega, et Vara omanik oli XX X , siis hiljemalt

31.03.1944 on XX X kaotanud valduse varale ja XX X il kui vara omanikul tekkis vara

väljanõude õigus vara valdaja XXX vastu. Seega muutus hageja nõue sissenõutavaks

hiljemalt 31.03.1944. VÕSRS § 9 lg 1 sätestab, et aegumise algusele, peatumisele ja

katkemisele kohaldatakse enne 1.juulit 2002a. kehtinud seadus, kui aegumine on alanud,

peatunud või katkenud enne 1. juulit 2002.a. 31.03.1944. aastal oli vara XXX valduses.

Nimetatud kuupäev jääb ajavahemikku, mil Eesti territooriumil kehtis arvates Saksa

okupatsioonist kuni 07.09.1944 Balti Eraseadus (BES). BES-is oli sätestatud aegumise

üldiseks tähtajaks 10 aastat ning aegumise algmomendiks loeti momenti, kui isikul tekkis

õigus hagi esitamiseks. NSVL ÜNP seadlusega 06. novembrist 1940 lubati ajutiselt Eesti

territooriumil kasutada Vene NFSV Tsiviilkoodeksit. Arvates 01.01.1941 kehtestati ENSV

Ajutise Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega 31.12.1940 eelviidatud NSVL ÜNP seadluse

alusel ja sellega kooskõlas) „VNFSV Tsiviilkoodeksi, VNFSV Abielu, perekonna ja eestkoste

seaduste koodeksi, VNFSV Tsiviilprotsessi koodeksi ja VNFSV Kriminaalprotsessi koodeksi

kehtimapaneku kohta“ (edaspidi Seadlus). Arvates Saksa okupatsioonist kuni 07.09.1944

kehtis Eesti territooriumil BES. ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi, ENSV Rahvakomissaride

Nõukogu ja EK(b)P Keskkomitee 7.septembri 1944. a. määrusega tühistati kõik seadused,

otsused, määrused ja korraldused, mis anti Saksa okupatsioonivõimude või Eesti omavalitsuse

poolt Eestis. Seega kaotas BES taas kehtivuse arvates 07.09.1944. Seega kuni 07.09.1944 oli

hageja vanaisal XX X võimalus tugineda sättele, mis luges aegumistähtajaks 10 aastat

arvates nõude sissenõutavaks muutumisest. Õigusakt pealkirjaga „Eesti NSV territooriumil

kehtiv tsiviilkoodeks“ (edaspidi Tsiviilkoodeks) kehtestati arvates 01.01.1941, Saksa

okupatsiooni aastatel ei kehtinud ja jõustati taas 07.09.1944. Tsiviilkoodeksi § 44 lõik (lause)

1 sätestas, et hagi esitamise õigus kustub seaduses sätestatud ettenähtud tähtaja jooksul;

viimane lõik (lause) sätestas, et eraisikute endi vahel tekkivate vaidluste kohta kehtib

kolmeaastane aegumistähtaeg, kui eriseaduses pole ette nähtud teisi aegumistähtaegu.

Tsiviilkoodeks jõustus 01.01.1941, seega oleks VNFS Tsiviilkoodeksi järgi aegumistähtaeg

lõppenud juba 01.01.1944, kuid kuna Saksa okupatsiooni ajal kehtis taas BES,

siis

tuleb

aegumist taas lugeda lähtudes BES ist ehk siis 10 aastat arvates hagi esitamise õiguse

tekkimisest. 31.12.1940 Seadluse (jõust.01.01.1941) § 4 tulenes, et juhul kui aegumistähtaeg

VNFSV Tsiviilkoodeksi järgi on lühem sellest aegumistähtajast, mis on määratud seniste

seadustega, siis selle lühema aegumistähtaja jooks võib alata üksnes koodeksi jõustumise

päevast. Arvates 07.09.1944 taas kehtima hakanud Tsiviilkoodeksi rakendussätete (so

31.12.1940 Seadluse) § 4 tulenevalt hakkas aegumine kulgema 07.09.1944 ja lõppes 3 aastat

hiljem, so 07.09.1947. Tsiviilkoodeksi § 48 sätestas aegumise peatumise järgmiselt:

Aegumise jooks peatub: 1) kui hagejal ei olnud vääramatu jõu tõttu võimalik esitada hagi ning

kui see takistus tekkis aegumistähtaja viimase kuue kuu jooksul; 2) kohustuste kohta

väljakuulutatud moratooriumi tõttu; 3) sõjaseisukorda viidud Punaarmee ja –laevastiku

koosseisu suhtes – selle seisukorra ajaks.

Vaidlus puudub selles, et 1944. aastal oli Vara XXX valduses. BES § 689 sätestas valdaja

omandi eelduse. Lähtudes eeldusest, et Vara hoiuleandnud XX X omandit 31.03.1944 tuleb

eeldada, siis hakkas aegumine kulgema 07.09.1944 (31.12.1940 Seadluse § 4) ja lõppes

07.09.1947. Hageja ei ole välja toonud ühtegi aegumise peatumise aluseks olevat asjaolu.

Asjaolu, et perekond X arvas, et vara on II maailmas hävinud, ei peata hagi aegumise

tähtaega.

Seega oli XX X valduses oleva Varaga seotud võimaliku nõude aegumistähtaeg lõppenud

juba 07.09.1947. Käesolev hagi on esitatud 2011 aastal, seega 64 aastat pärast aegumistähtaja

lõppemist.

Hageja väidab, et alles 1990-ndatel aastatel said X id teada, et Tartu Kunstimuuseumis on

säilinud osa nende perekonna loost. Hagiavalduse kohaselt hageja perekond X sai alles 2010.

aasta lõpus teada, et on olemas Vastuvõtuakt nr 53, ehk siis et vara oli säilinud ja üle antud

muuseumisse hoiule. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt nimetatud kinnitused ei vasta

tegelikele asjaoludele. Perekond X `de kontaktisiku hr X ja Tartu Kunstimuuseumi vahel

aastatel 1966-69 peetud kirjavahetusest nähtub, et perekond X id, seega hageja õiguseellased

olid teadlikud Vara säilimisest ja Vara asukohast juba 45 aastat enne hagi esitamist. Nimelt

XXX 28.10.1966 kirjast hr dr X nähtub, et Tartu muuseumi valduses on 27 XXXtööd. Tartu

muuseumi arhiivis on XXX kirjad oma sugulastele (II kd tlk 156-157). XXX 26.11.1966

kirjast pr nähtub, et hr XXX on esitanud küsimuse, mis aastatest pärinevad XXX kirjad;

palunud kõigist neist kirjadest koopiaid; - teatanud, et kirjade sisu vastu tunneb huvi XX X ;

teatanud, et prof. XX X i ja teiste XXX otseste järeltulijate valduses on suurem hulk maale

ning et prof X peab oma vanaema loomingu nimistu täiendamist väga oluliseks (II kd 158-

162). XXX 20.01.1967 kirjas Dr XXX taas räägitakse XXX kirjadest, sellest, et prof. X i

jaoks on lisatud nimistu Tartu muuseumis olemasolevatest XXX töödest (sh

Mandoliinimängija, XXX portree aastast 1883 ja XXX portree aastast 1885) (II kt tlk 163-

167). Dr XXX 10.03.1967 kirjas XXX tänatakse pakkumise eest viia läbi kohapeal, so Tartu

muuseumis, säilitatava XXX kirjaliku pärandi hindamine, teatatakse, et prof XX X suri X

ning et tema pojad soovivad XXX kohta materjalide kogumist jätkata. (II kd tlk 168-170).

Hr XXX 10.06.1969 kirjas XXX võetakse taas üles küsimus

XXX kirjalikust pärandist

(II kd tlk 171-173). Hr XXX 09.09.1969 kirjas taas käsitletakse XXX kirjalikku pärandit ehk

täna vaidluse esemeks olevat kirjavahetust ja millest tuleneb veel kord kinnitus, et nimetatud

pärandi vastu tunnevad huvi kunstniku järeltulijad (II kd tlk 174-175). Kohus leiab, et

eelnimetud dokumentidega on tõendatud, et hageja õiguseellane XX X oli teadlik

vaidlusaluse Vara asukohast Tartu Kunstimuuseumis juba vähemalt 28.10.1966. Asjaolu, kas

XX X oli teadlik akti nr 53 kui sellise olemasolust või mitte, ei oma vaidluse eseme suhtes

mingit tähendust.

Eesti territooriumil hakkas ENSV tsiviilkoodeks kehtima 01.01.1965. ENSV TsK § 81

sätestas, et hagi korras õiguste kaitsmise üldiseks tähtajaks isikule, kelle õigusi on rikutud

(hagi aegumine), kehtestatakse kolm aastat. Seega isegi juhul, kui lähtuda sellest, et hageja

õiguseellased said väidetavalt teada vara asukohast ja olemasolust alles 28.10.1996, aegus

nõue vara väidetavast ebaseaduslikust valduses väljanõudmises juba 28.10.1969. Asja

materjalidest ei nähtu, et hageja või tema õiguseellased oleksid soovinud Vara Tartu

Kunstimuuseumist välja võtta või et seoses Nõukogude Liidu okupatsiooniga Eesti Vabariigi

territooriumil oleks Vara Tartu Kunstimuuseumist väljavõtmine olnud neile keelatud.

Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja nõue oli 1. juuliks 2002 aegunud ja

TsÜS § 1555 lg 1 sätestatud 30 aastane aegumistähtaeg hageja nõudele ei kohaldu.

Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et hageja nõue kostja kui ebaseadusliku valdaja vastu

tekkis tal 2011.aastal kostjate poolt hoiulepingu lõpetamisega. TsÜS § 156 sätestab, et

omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõude või valduse kaitse nõude aegumist ei mõjuta asja

valduse muutumine kui asi on õigusjärgluse tõttu sattunud teise isiku valdusesse. Nimelt on

väljanõudeõigus suunatud mitte konkreetse isiku vastu isiklikult, vaid asja igakordse faktilise

valdaja vastu. Kui valdaja annab valduse edasi kolmandale isikule või kaotab valduse, lõpeb

tema vastu ka asjaõiguslik väljanõudeõigus. Uue valdaja vastu tekib sel juhal aga uus nõue,

millele peaks kohaldama uut aegumistähtaega. Sätte alusel liidetakse valdajate valduse ajad

aegumise mõttes, st aegumise jaoks käsitletakse seda sama katkematu valdusena. Valdaja

korduva vahetumise puhul arvestatakse kõigi valduse aeg kokku. Sätet ei kohaldata kui

valduse muutumine toimus muul viisil kui õigusjärglusega (P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M.

Käerdi „Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne“, lk 497-498).

Dokumentaalselt on leidnud tõendamist, et Vara oli vähemalt arvates 31.03.1944 Tartu

Kunstimuuseumile hoiule andmisest kuni surmani 03.03.1998 XX X valduses ning pärast

seda läks vara kostja 1 XXX kui üldõigusjärglase valdusesse. Asjaolu, et kostja 1 XX X

üldõigusjärglasena 2011. aastal otsustas lõpetada Tartu Kunstimuuseumiga sõlmitud

hoiulepingu ja Vara Tartu Kunstimuuseumist välja võtta, ei tähenda, et hageja kui väidetav

Vara omanik oleks kaotanud Vara suhtes valduse ja hageja nõue Vara suhtes omandiõiguse

tunnustamiseks ja kostjate ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks oleks muutunud

sissenõutavaks 2011. aastal. Kohus leiab, et kui hageja väidab, et tema on Vara omanik, siis

omab tähendust küsimus valdaja omandi eeldusest 1944. aastal või siis 1940.aastal, mitte aga

hoiulepingu lõpetamine või akti olemasolust teadasaamine.

Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja nõue on aegunud ja tuleb jätta aegumise

tõttu rahuldamata. Kuna hageja nõe on aegunud, siis kohus ei hinda hageja nõude

põhjendatust ning selle kohta kohtule esitatud tõendeid ja kostja vastuväiteid.

Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse

läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neis lahendis ei käsitle.

Menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude

jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma.

Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse

menetlusosaliste vahel.

TsMS §162 sätestab, et hagimenetluse kulud, sealhulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud

vajalikud kohtuvälised kulud, kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, seega tuleb

menetluskulud jätta hageja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marget Henriksen

kohtunik