2-13-10426/26 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. oktoober 2013. a Tartu

Tsiviilasja number

2-13-10426

Tsiviilasi

Danske Bank AS hagi Argo Ratassepp vastu 3 026,41 euro

nõudes

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3247,34 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 28. juuni 2013. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Danske Bank AS apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Danske Bank AS (rk 61126228; asukoht

Holmens Kanal 12-2, Kopenhagen, Sjaelland, Taani

Kuningriik) esindaja Eveli Kaunispaik

Vastustaja (kostja): Argo Ratassepp (isikukood XXX;

elukoht XXX) esindaja advokaat Kaidar Sultson

RESOLUTSIOON

1. Jätta muutmata Tartu Maakohtu 28. juuni 2013.a

otsuse lõppjäreldused ja resolutsioon.

2. Muuta kohtuotsuse õiguslikke põhjendusi vastavalt

ringkonnakohtu käesolevas otsuses märgitule.

3. Jätta

Danske

Bank

AS

apellatsioonkaebus

rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

Maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta

Danske Bank AS-i kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Danske Bank AS esitas Argo Ratassepp´a vastu 05.03.2013 hagi, milles palus kostjalt välja

mõista põhivõlgnevuse summas 3026,41 eurot ning tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise

0,02 % päevas alates 05.03.2012 põhisummalt 3026,41 eurot. Hagiavalduse kohaselt oli

Danske Bank AS sõlminud Staalfeldt OÜ-ga 28.04.2006 kasutusrendilepingu nr 260428SF,

mille esemeks oli kaubik Peugeot Partner FT. Lepingu tagamiseks sõlmis hageja kostjaga

käenduslepingu nr KÄ-260428SF, mille kohaselt vastutas käendaja täies ulatuses liisinguvõtja

lepingust tulenevate kohustuste eest. Liisinguvõtja ei tasunud lepingujärgseid makseid ning

hageja lõpetas lepingu. Liisinguvõtja tagastas vara 23.10.2008.

Kostja põhivõlgnevus hageja ees on 3026,41 eurot, mis koosneb kuludest vara

realiseerimiseks (219 eurot ja 108,33 eurot) ja vara soetusmaksumusest tasumata osas

(2699,08 eurot). Vara soetusmaksumus kujunes lahutades liisinguobjekti tagastamisjärgsest

väärtusest edasimüügi hinna.

VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100

sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tulenevate kohustuste täitmata jätmine. VÕS

§ 108 lg 1 alusel on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse rikkumise korral kohustuse täitmist.

VÕS § 113 järgi on võlausaldajal nõuda ka rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral

viivitusintressi.

2. Kostja vaidles hagile täies ulatuses vastu ning palus kohaldada hagile aegumist ning teha

asjas TsMS § 449 lg-s 3 sätestatud korras menetlust lõpetav otsus. Kostja vastuse kohaselt

puudub pooltel kokkulepe, mis reguleeriks liisingulepingust tulenevate nõuete sissenõudmist

erinevalt VÕS § 367 lg-st 3. Isegi kui liisingulepingu punktis 10.6 sisalduv tingimus oleks

käsitletav sissenõutavuse kokkuleppena, on poolte vahel sõlmitud liisingulepingu p-s 10.6

sisalduv tüüptingimus tühine, kuna paneb liisingueseme võõrandamise hinnariski üksnes

liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi (RK lahendid 3-2-1-77-08 ja

3-2-1-33-08). Tüüptingimuse tühisuse korral tuleb kohaldada VÕS § 367 lg-t 3 , mille

mõtteks on juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, arvestada

kulutuste määramisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.

Riigikohtu lahendi 3-2-1-33-09 kohaselt muutub liisinguandja nõue VÕS § 82 lg 7 ja lg 3

alusel sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Liisinguandja väidetav

nõue pidi selguma mõistliku aja möödumisel vara tagastamisest, mitte vara edasimüümise

hetkel. Liisingulepingu rahalise kohustuse täitmise mõistlikuks tähtajaks saab lugeda ühte

kalendrikuud, seega muutus väidetav nõue sissenõutavaks hiljemalt 23.11.2008. Tehingust

tulenev kolmeaastane nõue aegus seega 23.11.2011.

Isegi juhul, kui nõustuda, et nõue muutus sissenõutavaks 21.02.2009, saabus aegumistähtaeg

21.02.2012 ning selleks ajaks polnud hageja kohtule hagiavaldust esitanud. Hageja esitas

hagiavalduse 05.03.2013. Maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamine ei peatanud hagi

aegumist, sest hageja pole tõendanud, et maksekäsu kiirmenetluse avaldus esitati samas

nõudes, mis on käesoleva hagi esemeks. Isegi kui maksekäsu kiirmenetluse esemeks oli hagis

esitatud nõue, on nõue TsMS § 483 lg 6 alusel aegunud, sest hagi on esitatud pärast sättes

märgitud tähtaja möödumist. TsMS § 483 lg 6 kohaselt peatub hagi aegumine juhul, kui

avaldaja esitab samas nõudes hagi 30 päeva jooksul maksekäsu kiirmenetluse avalduse

rahuldamata jätmise määruse kättetoimetamisest alates. Hageja sai maksekäsu kiirmenetlust

lõpetava määruse kätte hiljemalt 09.01.2013, kuid 09.02.2013 polnud kohtule veel hagi

esitatud ning maksekäsu kiirmenetlus ei peatanud hagi aegumist.

Hagi ei kuulu rahuldamisele ka aegumise kohaldamata jätmisel. Liisinguese müüdi alla

turuhinna ning hageja põhjustas ise endale kahju, mille hüvitamist ei saa kostjalt nõuda.

Lisaks ei ole hageja tõendanud liisingueseme edasimüümist hagis väidetud hinnaga.

Müügihinna tõendamiseks on esitatud Tehase Auto OÜ arve, kuid müügihinda tõendab

müügileping. Sõiduki realiseerimiskulud ei ole täies ulatuses põhjendatud või kuuluvad

alternatiivselt VÕS § 139 alusel olulisele vähendamisele. Auto valmistas müügiks ette, hindas

turuväärtuse, vahendas müüki ning ostis üks ja seesama isik, s.o Tehase Auto OÜ. Kostja ei

pea vajalikuks hüvitada vahendustasu isikule, kes osutus auto ostjaks. Kaubiku pesemise kulu

1000 krooni on selgelt ebamõistlik. Hageja on arvutanud ka valesti vara seotusmaksumuse-

soetusmaksumus kujuneb liisinguobjekti jääkväärtusest 23.10.2008 seisuga (5964,7 eurot),

millest on lahutatud liisinguobjekti realiseerimise hind (3650 eurot). Liisingueseme

soetusmaksumus on seega 2314,7 eurot ja põhivõlgnevuse suuruseks 2642,03 eurot.

Hageja esitas 24.04.2013 taotluse menetluse peatamiseks või vaheotsuse tegemiseks

tsiviilasjas 2-13-10426, kuna poolte vahel on analoogne vaidlus tsiviilasjas 2-12-1459. Hageja

selgitas 24.04.2013 menetlusdokumendis, et TsÜS § 168 lg 2 kohaselt ei aegu nõue enne kahe

kuu möödumist aegumise peatumise lõppemisest kui seaduses ei ole ette nähtud, et nõue ei

aegu pikema aja jooksul. Nõue ei ole aegunud ka siis kui lähtuda kostja seisukohast, et nõue

muutus sissenõutavaks mõistliku aja jooksul peale vara tagastamist. Riigikohus on leidnud

lahendis 3-2-1-28-08, et leppetrahvi nõude esitamise mõistlikuks ajaks tuleb lugeda 1/10

üldisest aegumistähtajast ehk kolme kuud. Kuna sõiduki väärtuse hindamine ja realiseerimine

oli 2009 turusituatsiooni arvestades keerukam protsess kui leppetrahvi nõude esitamine,

tuleks mõistlikuks ajaks pidada pikemat perioodi kui 3 kuud.

MAAKOHTU LAHEND

3.Tartu Maakohus otsustas 28.06.2013. a otsusega rahuldada kostja taotluse kohaldada

aegumist Danske Bank AS hagile, jätta rahuldamata Danske Bank AS taotlus menetluse

peatamiseks ning jätta hagi rahuldamata.

Maakohus leidis, et menetluse peatamiseks puudus alus, kuna kostja on taotlenud asjas

vaheotsuse tegemist aegumise osas.

Kohus asus seisukohale, et kostja taotlus kohaldada aegumist hageja nõudele on põhjendatud.

Maakohus leidis, et kasutusrendilepingu punkt 10.6 on tühine, kuna tegemist on teist poolt

oluliselt kahjustava tingimusega. Punkt 10.6 on ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lg 1 ja lg

3 p 5 ja § 44 järgi järgi, sest selle punktiga võetakse kostjalt võimalus tõendada hageja kui

tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude suurust. Kuna kasutusrendilepingu punkt 10.6 on

tühine, tuleb nõude sissenõutavaks muutumise aja tuvastamiseks kohaldada VÕS § 82 lg-d 3

ja 7. Viidatud sätetest tulenevalt peab võlgnik täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja

jooksul pärast võlasuhte tekkimist. Kui pooled ei ole kohustuste täitmise tähtaega kokku

leppinud ega see ei tule võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuste täitmist

pärast kohustuste täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. Maakohus asus seisukohale,

et mõistliku tähtaja määramiseks tuleb lähtuda ka sellest, et liisinguandja nõude suuruse

kindlakstegemiseks tuleb VÕS § 367 lg 3 järgi kõrvutada liisinguandja poolt liisingueseme

omandamiseks tehtud kulud liisingueseme väärtusega selle tagastamise ajal, mitte lähtuda

võõrandamisel saadud summast (RK lahend 3-2-1-124-08).

Kuna liisinguandjal tuli lähtuda nõuete arvestamisel liisingueseme tegelikust väärtusest selle

tagastamise ajal, muutus kulutuste hüvitamise nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul

pärast liisinguandja poolt liisingueseme valduse saamist. Mõistlik aeg liisingueseme hinnata

laskmiseks on mitte enam kui 14 päeva. Hageja sai liisingueseme 23.10.2008, seega muutu

kulude hüvitamise nõue sissenõutavaks 07.11.2008, nõue aegus vastavalt 07.11.2011.

Maksekäsu kiirmenetluse avaldus esitati 11.01.2012, mistõttu olid sissenõutavaks muutunud

nõuded hagi esitamise seisuga aegunud. VÕS § 149 lg 1 kohaselt võib käendaja esitada

võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise,

väljaarvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga.

Maakohus tegi TsMS § 449 lg 3 kohaselt vaheotsuse taotluse kohta aegumise kohaldamise

taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Maakohus jättis

menetluskulud Danske Bank AS kanda TsMS § 162 lg 1 alusel.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Danske Bank AS esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 28.06.2013

otsuse tühistamist ning asja uueks läbivaatamiseks saatmist esimese astme kohtule.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) on apellant seisukohal, et kasutusrendilepingu p 10.6 ja käenduslepingu p 2 on nõude

sissenõutavaks muutumise aja osas kehtivad. Asjaolu, et tegemist on tüüptingimusega, ei

muuda tüüptingimust kehtetuks, tuvastatud peab olema ka teise lepingupoole huvide

kahjustamine. Seadus võimaldab liisingulepingust tulenevate nõuete sissenõutavaks

muutumise aja suhtes kokkuleppeid sõlmida ning seega ei saa nimetatud sätted olla seadusega

võrreldes tühised;

2) sisaldab liisingulepingu p 10.6 kaht erinevat kokkulepet sissenõutavaks muutumise aja

kokkulepet ning kokkulepet nõude suuruse arvestamisel lähtuda vara realiseerimise hinnast.

Kohus on lugenud lepingu p 10.6 tühiseks just osas, milles see reguleerib kokkulepet nõude

suuruse arvestamisel lähtuda vara realiseerimise hinnast. Lepingu p 10.6 sissenõutavaks

muutumise aja kokkulepe ei võta ära vastustajalt võimalust tõendada hageja kui

tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude suurust, nagu leidis maakohus. Maakohus ei ole

liisingulepingu p 10.6 sisalduva teise kokkuleppe, st sissenõutavaks muutumise aja

kokkuleppe osas hinnangut andnud;

3) ei ole nõue ka siis aegunud, kui liisingulepingu p 10.6 sisalduv tüüptingimus oleks tühine,

sest hageja on nõude esitanud mõistliku aja jooksul vastavalt VÕS § 82 lg-tele 3 ja 7.

Maakohus on lugenud mõistliku aja pikkuseks ebamõistlikult lühikese perioodi (14 päeva).

Tegelikkuses tuleks mõistlikuks ajaks lugeda pikemat perioodi kui on ette nähtud leppetrahvi

esitamise nõudeks. Riigikohus on lahendis 3-2-1-28-08 leidnud, et leppetrahvi nõude

esitamise korral võib mõistlikuks ajaks lugeda 1/10 aegumistähtajast e ca 3 kuud. 20087-2009

majandussituatsiooni arvestades ei ole mõistlik pidada vastavaks perioodiks 2 nädalat.

Maksekäsu kiirmenetluse esitamise ajaks ei olnud nõue aegunud.

5. Argo Ratassepp vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta apellatsioonkaebuse

rahuldamata. Vastuväidete kohaselt:

1) ei reguleeri liisingulepingu p 10.6 ja käenduslepingu p 2 aegumistähtaja algust. Viidatud

punktide kohaselt on liisinguandjal õigus nii liisinguvõtjale kui käendajale esitada nõue

tasuda see osa liisinguandja kahjust, mida liisinguvõtjapoolt tehtud regulaarsed

liisingumaksed ja liisingueseme müügist saadu ei kata 10 päeva jooksul peale vastava nõude

saamist liisinguandjalt;

2) on esimese astme kohus õigesti leidnud, et liisingulepingu p 10.6 sõnastus on vastuolus

TsMS § 376 lg-s 3 sätetstatuga. Liisingulepingust tulenevad nõuded muutusid sissenõutavaks

mõistliku aja möödumisel liisingueseme tagastamisest arvates. Esimese astme kohtu

hinnangul on mõistlik aeg kahju hindamiseks 14 päeva;

3) on vastustaja koos põhivõlgnikuga solidaarvõlgnik ning vastustaja suhtes algas

aegumistähtaja kulgemine samal päeval kui põhivõlgniku suhtes;

4) ei ole apellant tõendanud esimese astme kohtu ega apellatsioonimenetluses, et maksekäsu

kiirmenetluse avaldus esitati samas nõudes, mis on hagi esemeks. Hagi on kohtule esitatud

pärast TsMS § 483 lg-s 6 sätestatud tähtaja möödumist. Maksekäsu kiirmenetluse avaldusel ei

ole sellisel juhul aegumist peatavat toimet.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust tühistada ega

muuta maakohtu otsuse lõppjäreldust, mille kohaselt tuli Danske Bank AS-i hagi Argo

Ratassepp’a vastu jätta rahuldamata aegumise tõttu.

Ringkonnakohus muudab TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel maakohtu otsuse põhjendusi, kuna

maakohus on osaliselt kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. See ei ole aga lõpptulemusena

toonud kaasa ebaõige kohtulahendi tegemist. Danske Bank AS-i apellatsioonkaebus tuleb

jätta rahuldamata.

7. Aegumise kohaldamisel omab määravat tähendust see, missugusest hetkest arvates muutus

hageja nõue sissenõutavaks. Apellant (hageja) tugineb oma nõude esitamisel kostja vastu

VÕS §-le 367, st tegemist on liisingulepingu ülesütlemise järgse hüvitisnõudega.

Seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud

kulude hüvitamist. Tehingust tuleneva nõude TsÜS §-s 146 sätestatud kolmeaastane

aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 147

lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda

nõudele vastava kohustuse täitmist. Ka VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks,

kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib

võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks

ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei

tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks

mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist,

arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (VÕS § 82 lg 3).

Seega on käesolevas asjas aegumise kohaldamisel oluline kindlaks teha, kas liisingulepingu

poolte vahel oli kehtiv kokkulepe, millega oli kindlaks määratud liisinguandja hüvitisnõude

sissenõutavaks muutumise aeg, või tuleb nõude sissenõutavaks muutumise üle otsustamisel

juhinduda seadusest, s.o liisinguandja nõue muutub sissenõutavaks mõistliku aja jooksul

pärast lepingu ülesütlemist.

8. Ringkonnakohus nõustub apellandi seisukohaga, et pooltevahelises suhtes kohalduvate

liisingu üldtingimuste p 10.6 näol on tegemist kokkuleppega selle kohta, millal muutub hageja

liisingulepingu lõppemise järgne hüvitisnõue sissenõutavaks.

Üldtingimuste p-s 10.6 sätestatakse, et „Lepingu ülesütlemise korral vastutab Liisinguvõtja

Liisinguandja ees kogu Lepingust tuleneva nõude ulatuses, eelkõige tasumata kuumaksed,

Vara soetusmaksumuse tasumata osa, mis ei ole kaetud juba tasutud Rendimaksetega,

Kindlustusmaksete graafiku tasumata osa aga ka võimalikud Vara kättesaamiseks,

hoidmiseks, remontimiseks, realiseerimiseks tehtavad kulutused ja muud kulud, mida

vastavalt Lepingule peaks hüvitama Liisinguvõtja. Lepingu ülesütlemise korral realiseerib

Liisinguandja Vara ning rahuldab saadud raha arvel oma nõude Liisinguvõtja vastu. Juhul, kui

saadud rahast ei piisa Liisinguandja kogu nõude rahuldamiseks, tasub Liisinguvõtja

puudujääva osa kümne (10) päeva jooksul Liisinguandja poolt vastava nõude esitamisest

arvates.“

Ka käenduslepingu p 2 sätestab, et juhul kui klient (OÜ Staalfeldt) ei täida lepingust

tulenevaid kohustusi liisinguandja ees nõuetekohaselt, on liisinguandjal õigus nõuda lepingu

täitmist nii kliendilt kui käendajalt kui ka mõlemalt ühiselt. Käendaja on kohustatud täitma

kliendi täitmata kohustused liisinguandja ees kümne päeva jooksul liisinguandja poolt vastava

kirjaliku nõude esitamisest.

9. Õige on apellandi seisukoht, et üldtingimuste p-s 10.6 reguleeriti mitut erinevat

pooltevahelises õigussuhtes tähtsust omavat õiguslikku küsimust. Punkti 10.6 esimeses lauses

sätestatakse, millest koosneb liisinguandja nõue liisinguvõtja vastu liisingulepingu

ülesütlemise korral, kusjuures sätestatu vastab üldjoontes VÕS § 367 lg-tele 1 ja 4 nende

koosmõjus.

Punkti 10.6 teises lauses reguleeritakse osaliselt liisinguandja nõude suuruse kindlakstegemise

korda, nähes ette, et lepingu ülesütlemise korral realiseerib liisinguandja liisingueseme ning

rahuldab saadud tulemi arvel oma nõude liisinguvõtja vastu. Kõnealuses teises lauses

sätestatu on seostatav VÕS § 367 lg-ga 3, mille kohaselt tuleb juhul, kui liisinguese jääb

pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, liisinguvõtja hüvitisnõude

suuruse kindlaksmääramisel arvestada ka liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust.

Liisingueseme faktilise müügi tulemusena saadud rahasumma on üheks teguriks

liisingueseme turuväärtuse kindlakstegemisel.

Sõltumata viisist, kuidas tehakse kindlaks tagastatava liisingueseme tegelik väärtus, võib

tekkida olukord, kus liisinguvõtja hüvitisnõude suurus ületab liisingueseme väärtust, mille

tulemusena ei ole liisinguandja nõuded kaetud tagasisaadud vara väärtusega. Ringkonnakohtu

arvates reguleeritakse üldtingimuste p 10.6 kolmandas lauses liisinguandja nõude

sissenõutavaks muutumist juhul, kui liisinguandja hüvitisnõue ei ole kaetud vara väärtusega

(realiseerimise teel saaduga).

VÕS § 29 lg 6 kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega,

andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist.

Lepingutingimuse tõlgendamisel eelistatakse VÕS § 29 lg 8 kohaselt tõlgendust, mille järgi

lepingutingimus on seaduslik või kehtiv, kui seadusest ei tulene teisiti. Eeltoodut arvestades

on põhjendatud seisukoht, et isegi lugedes tühiseks üldtingimuste p 10.6 teises lauses

sätestatu, mille kohaselt võetakse liisingueseme tegeliku väärtuse kindlakstegemise asemel

liisinguandja nõude suuruse kindlaksmääramisel aluseks liisingueseme müügihind, ei anna

see veel iseenesest alust pidada tüüptingimusena tühiseks ka kokkulepet, mille kohaselt juhul,

kui liisinguandja nõude suurus ületab liisingueseme väärtust ja/või müügihinda, tuleb

liisinguvõtjal tasuda puudujääv summa kümne päeva jooksul liisinguandja poolt sellekohase

nõude esitamisest.

Seega asus maakohus põhjendamatult seisukohale, et üldtingimuste p 10.6 tuleb lugeda

tervikuna tühiseks.

10. Üldtingimuste p 10.6 tüüptingimusena tühiseks lugemise aluseks ei ole iseenesest asjaolu,

et liisinguvõtja vastu suunatud nõuete aegumine sõltuks selle järgi üksnes liisinguvõtja enda

poolt liisinguandja vastu nõude esitamisest, mis oleks liisinguvõtja jaoks ebamõistlikult

kahjustav.

TsÜS § 145 kohaselt on põhimõtteliselt lubatav poolte kokkuleppel aegumistähtaega nii

pikendada kui ka lühendada. Muuhulgas on lubatav aegumistähtaja modifitseerimine ka

tüüptingimustes. Samuti on dispositiivne VÕS § 82 lg 7, võimaldades võlasuhte pooltel kokku

leppida, millal on võlausaldajal õigus kohustuse täitmist nõuda, s.t millal kohustus

sisenõutavaks muutub. Koostoimes VÕS § 42 lg 3 p-ga 9 ja §-ga 44 on tüüptingimustes

lubamatu eeskätt teise poole nõuete aegumistähtaegade või kohustuse täitmise tähtaegade

ebamõistlik lühendamine. Seevastu aegumistähtaja või täitmistähtaja pikendamise osas on

piiranguks peamiselt TsÜS § 145 lg 2, mis keelab alla kümne aasta pikkust aegumistähtaega

pikendada enam kui kümne aastani.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-95-08 p 11 muuhulgas märkinud, et ehkki seadus ei seo

nõude sissenõutavust arve esitamisega, on lubatav kokkuleppel seada nõude sissenõutavaks

muutumine sõltuvusse arve esitamisest. Puudub põhjendus, miks ei oleks lubatav siduda

nõude sissenõutavaks muutumine võlausaldaja poolt kohustatud isikule täitmisnõude

esitamisega, kus ühtlasi näidatakse esmakordselt ära võlausaldaja nõude lõplik suurus.

11. Ringkonnakohus on seisukohal, et kokkulepe, mille kohaselt võlausaldaja nõude

sissenõutavaks muutumine ja sellega kaasnevalt ka aegumistähtaja algus on poolte

kokkuleppel seotud võlausaldaja poolt teatava teo tegemisega, nt arve vm nõudedokumendi

esitamisega, ei ole iseenesest kohustatud isiku huve ebamõistlikult kahjustav.

Käesolevas menetluses ei ole kostja (vastustaja) esitanud seisukohti, nagu tuleks

tüüptingimustena tühiseks lugeda ka käenduslepingu teatavaid sätteid või et käendajale ei

laieneks

liisinguandja

ja

liisinguvõtja

vahelised

võimalikud

kokkulepped

nõude

sissenõutavuse kohta.

Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus hageja (apellandi) seisukohaga, mille kohaselt

nõue muutus sissenõutavaks lepingu p 10.6 kohaselt nõudekirjas märgitud maksetähtajal, s.o

21.02.2009.a.

12. Põhjendatuks ei saa pidada maakohtu seisukohta, et mõistlik aeg liisinguandja nõuete

suuruse kindlakstegemiseks on mitte rohkem kui 14 päeva.

Iseenesest on õige, et liisingueseme turuväärtuse (TsÜS § 65 tähenduses) kindlakstegemiseks

puudub otsene vajadus oodata eseme faktilise võõrandamiseni, vaid eseme väärtus selle

liisinguandjale tagastamise aja seisuga on võimalik fikseerida ka nt asja tundva isiku

arvamusele tuginedes. Selleks võib piisav aeg olla ka nt 14 päeva, millele viitab maakohus.

Asja faktilise võõrandamise tulemusena saadud hind võib vastavalt Riigikohtu järjekindlale

praktikale (RKTKo 3-2-1-33-08 jne) olla liisinguandja hüvitisnõude suuruse kindlakstegemise

aluseks sel juhul, kui müügist saadud hind ei erine oluliselt eseme turuhinnast (hinnaerinevus

kuni 10 % turuväärtusest). Seega tuleb liisingueseme turuväärtus TsÜS § 65 tähenduses teha

kindlaks ka juhul, kui pooled on kokku leppinud (mh liisinguandja tüüptingimustes), et

liisingulepingu ülesütlemise korral lähtutakse liisinguandja nõude suuruse kindlakstegemisel

liisingueseme tegelikust müügihinnast.

Sellele lisaks tuleb aga kindlaks teha ka ülesütlemisest tingitud lisakulud, mille suurus ei

pruugi olla selgunud liisingueseme tagastamise aja seisuga. Nende kulude suuruse

kindlakstegemiseks kuluv aeg võib olla seotud liisingueseme faktilise võõrandamisega, kuna

enne eseme võõrandamist ei ole täpselt teada, kui suureks kujunevad nt sõiduki hoiu- ja

müügikulud. Seejuures tuleb arvestada, et aeg, mille jooksul liisinguese võõrandatakse, peab

olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku

väärtuse langust aja möödudes.

Eeltoodust lähtudes on ringkonnakohus seisukohal, et ajavahemikku liisingueseme

tagastamisest (23.10.2008.a) kuni liisingueseme võõrandamiseni (22.01.2009.a) tuleb pidada

mõistlikuks ja põhjendatud ajaks, mis kulus liisinguandja hüvitisnõude suuruse

kindlakstegemiseks. Seega ei muutunud liisinguandja nõue sissenõutavaks enne 22.01.2009.a.

13. Hagi on esitatud maakohtule 05.03.2013.a. Hageja (apellant) on tuginenud sellele, et

11.01.2012.a esitas hageja kohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostja vastu, millest

tulenevalt peatus hageja nõude aegumine TsÜS 160 lg 2 p 3 alusel.

Kostja on menetluses korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et puudub selgus, kas maksekäsu

kiirmenetluse avalduse esemeks oli sama nõue, mis oli käesolevas tsiviilasjas hagi esemeks

(vt kostja 10.04.2013.a vastus hagile t lk 38 jj; kostja 06.05.2013.a seisukoht t lk 59-60,

samuti maakohtu 12.06.2013.a istungi protokoll t lk 68-70).

Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja (apellant) ei ole tõendanud maksekäsu

kiirmenetluse avalduse esitamist kostja vastu samas nõudes, mille väljamõistmist taotleb

hageja käesolevas tsiviilasjas. Toimikus on ainsaks maksekäsu kiirmenetlust puudutavaks

dokumendiks Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumaja 07.01.2013.a määrus tsiviilasjas nr 2-12-

1450, mille kohaselt on lõpetatud maksekäsu kiirmenetlus Danske Bank AS nõudes Argo

Ratassepp vastu 3336,16 euro nõudes.

Käesolevas asjas maakohtule esitatud hagiavalduse kohaselt oli hageja nõude suuruseks

3026,41 eurot, mis koosnes vara realiseerimise kuludest summades 219 eurot ja 108,33 eurot

ning vara soetusmaksumuse tasumata osast summas 2699,08 eurot. Hageja taotles lisaks ka

viivise väljamõistmist.

14. Ringkonnakohus nõustub kostja (vastustaja) seisukohaga, et maksekäsu kiirmenetluse

asjas nr 2-12-1450 tehtud 07.01.2013.a kohtumääruse põhjal ei ole võimalik jõuda selgusele

selles, et viidatud maksekäsu kiirmenetluse esemeks oli sama nõue, mis on käesoleva

hagimenetluse esemeks. Nõuete summad ei kattu. Samuti on kostja viidanud asjaolule, et

poolte vahel oli mitmeid sama sisuga õigussuhteid. Ka ringkonnakohtu menetluses on

käesoleval ajal tsiviilasi nr 2-12-1459 samade poolte vahel sarnase sisuga vaidluses. Seetõttu

ei ole 07.01.2013.a maksekäsu kiirmenetluse lõpetamise määrus piisav tõendamaks, et ka

käesoleva hagimenetluse esemeks oleva nõude osas oli esitatud maksekäsu kiirmenetluse

avaldus, mis oleks olnud aluseks aegumise peatumisele.

Vaatamata kostja poolt sellekohaste väidete korduvale esitamisele ei ole hageja esitanud

selgitusi ega tõendeid, mis kinnitaksid, et käesolevas menetluses vaidluse all oleva nõude osas

oli hageja esitanud maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga,

et tõendamiskoormis lasus selles osas hagejal.

Seega puudub alus lugeda käesolevas asjas hageja nõude aegumine TsÜS § 160 alusel

peatunuks.

TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat nõude

sissenõutavaks muutumisest arvates. Olenemata sellest, kas hageja nõue muutus

sissenõutavaks alates võlgnevuse tasumiseks antud tähtaja möödumisest (21.02.2009.a) või

liisingueseme võõrandamisest

(22.01.2009.a), aegus hageja nõue seega hiljemalt

21.02.2012.a. Maakohtule hagi esitamise ajaks (05.03.2013.a) oli nõue seega aegunud.

15. TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud

apellandi kanda.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/