1-13-9014/2 · Tartu Ringkonnakohus

1-13-9014

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

17. oktoober 2013 Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-13-9014

Kohtukoosseis

Paavo Randma

Vaidlustatud lahend

Riigiprokuratuuri 19. septembri 2013 määrus kaebuse

rahuldamata jätmises

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Jüri Luige ja Anne Luige esindaja vandeadvokaat Anu

Vilt, kaebus

RESOLUTSIOON

1. Riigiprokuratuuri 19. septembri 2013 määrus jätta muutmata.

2. Anne Luige ja Jüri Luige esindaja vandeadvokaat Anu Vildi kaebus jätta

rahuldamata.

Edasikaebamise kord

KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ning ei kuulu edasikaebamisele.

Asjaolud

1. J. Luik ja A. Luik esitasid Politsei-ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Võru

politseijaoskonnas avalduse selle kohta, et 21.07.2013 omastas G.G. ebaseaduslikult Võrus

Paju 21 klubis XXX A. Luigele kuuluva helitehnika, mille J. Luik, kelle valduses ja

kasutuses helitehnika oli, andis G.G. ile rendile.

2. Politsei-ja Piirivalveamet jättis oma 05.08.2013 teatega kriminaalmenetluse alustamata

KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu, põhistades otsust

järgmiselt.

2.1. A. Luige ja J. Luige avalduse kontrollimise käigus küsiti sündmuse kohta selgitust G.G.

ilt, kelle sõnade kohaselt ostis ta oma isikliku raha eest 2013. aasta aprillis J. Luigelt kaks

komplekti helitehnikat ning tasus nende eest kahes osas sularahas. Väiksema komplekti eest

anti aprillis üle 2000 eurot ning mai keskel 4000 eurot suurema komplekti eest. G.G. oli

veendunud, et J. Luik on helitehnika omanik, kuna J. Luik tegeleb Võrus tehnika rentimise ja

müügiga. Vallasasjad ja omandiõigus läksid aprillis G.G. ile üle. Mõlemal korral nägid

sularaha üleandmist pealt tema äripartner M.S. ning sõber M.T. . J. Luik lubas esitada

vastavad arved, kuid on sellega viivitanud, seepärast pole helitehnikat kantud OÜ XXX , kus

G.G. on juhatuse liige, põhivara hulka. Tehingust oli teadlik ka osaühingu raamatupidaja

K.R. , kes on 29.05.2013 protokollinud OÜ XXX juhatuse koosoleku protokolli helitehnika

soetamiseks G.G. i isikliku raha eest. G.G. i sõnul oli poolte vahel kokkulepe, et 2013. aasta

suvel antakse J. Luigele helitehnikat tasuta kasutada, kui tal on seda ürituste korraldamiseks

vaja. Mai lõpus andis G.G. helitehnika J. Luige valdusesse tasuta kasutamiseks. 21. juulil

2013 oli G.G. il endal vaja helitehnikat ürituse korraldamiseks klubis XXX ning ta küsis

tehnika J. Luigelt tagasi enda valdusesse. Suulise kokkuleppe alusel pidigi tehnika G.G. i

kätte jääma. 22. juulil 2013 tekkis poolte vahel vaidlus, kes ikkagi tehnika omanik on ning

kumbki pool süüdistab teist rahalistes võlgnevustes. Hetkel on helitehnika G.G. i valduses.

2.2. Nähtuvalt kogutud materjalidest, on alust arvata, et G.G. i ja J. Luige vahel on 2013. aasta

aprillikuus sõlmitud suuline asjaõiguslik leping helitehnika üleandmiseks ning vastavalt AÕS

§ 92 lg 1 on vallasomand üle läinud helitehnika üleandmisel G.G. ile. A. Luik oli helitehnika

omanik alates 06.04.2005. G.G. i seletuste kohaselt ei olnud ta teadlik, et J. Luik ei ole

helitehnika omanik. Vastavalt AÕS § 95 lg 3, kuna A. Luik on oma tahte kohaselt andnud

temale kuuluva helitehnika J. Luige valdusesse ning see pole tema tahte vastaselt tema

valdusest välja läinud, on toimunud G.G. i poolne heauskne omandamine vastavalt AÕS § 95

lg 1. Seega on G.G. saanud helitehnika omanikuks. Antud juhtumil on tegemist

pooltevahelise tsiviilõigusliku omandiõiguse vaidlusega ning A. Luigel on õigus esitada

tsiviilhagi kohtusse.

3. A. Luik ja J. Luik vaidlustasid kriminaalmenetluse alustamata jätmise Lõuna

Ringkonnaprokuratuuris ning taotlesid jätkuvalt kriminaalmenetluse alustamist KarS § 201

lg 1 tunnustel. Kaebuse esitajate hinnangul on menetlusotsuse vastuvõtmisel põhjendamatult

lähtutud G.G. i tegelikkusele mitte vastavatest ütlustest.

3.1.

Ringkonnaprokuratuuri

29.08.2013

määrusega

jäeti

kaebus

rahuldamata.

Ringkonnaprokuratuur nõustus eelneva menetleja seisukohaga ja märkis täiendavalt, et

KarS § 201 sätestab vastutuse võõra vara omastamise eest, kuid kuna antud juhul vaidlevad

pooled omandiõiguse küsimuses, kuulub vaidlus lahendamisele tsiviilkohtus.

Riigiprokuratuuri määruse sisu

4. A. Luik ja J. Luik esitasid kaebuse ka Riigiprokuratuuri. Kaebuses kordavad A. Luik ja

J. Luik eelnevate kaebuste sisu ja taotlevad jätkuvalt kriminaalmenetluse alustamist KarS

§ 201 tunnustel. Eelnevale menetlusele heidetakse ette, et neid kui kannatanuid pole peetud

vajalikuks küsitleda ning neisse on suhtutud eelarvamuslikult. G.G. i väidetud müügitehingut

toimunud ei ole ning prokurör on samuti rajanud oma otsuse G.G. i valeväidetele.

Tegelikkuses sai ta helitehnika oma valdusesse pettusega, väites, et vajab seda ürituse

korraldamiseks.

4.1. Riigiprokurör leidis, et kriminaalmenetluse alustamata jätmine on seaduslik ja

põhjendatud eelnevate menetlejate esitatud motiividel. Oma määruses lisas prokurör vaid

järgnevat.

Et kaaluda kriminaalmenetluse alustamise põhjendatust, on seaduses ette nähtud vastav n-ö

kaalumis- ehk otsustamismenetlus. Selle käigus tuleb diskretsiooniotsuse vormis hinnata, kas

on piisavalt teavet, mis võimaldaks möönda kuriteo tunnustega teo toimepanemist, tingiks

edasise uurimise vajaduse ning võimaldaks prognoosida kuriteo toimepanemise tõendamise

võimalikkust. Nimetatud otsustamismenetluseks on seadusandja näinud ette piiratud

ajavahemiku ning kriminaalmenetluse selgeks eristamiseks otsustamismenetlusest ka väga

piiratud võimalused teabe kogumiseks, mis välistab nt uurimistoimingute läbiviimise. Seega

on välistatud otsustamismenetluse käigus ka nn „kannatanu küsitlemine“, kui selle all

mõeldakse antud juhul ülekuulamist. Kaebajate seisukoht oli esitatud kuriteoteates ning seda

ei jäetud otsustusprotsessis tähelepanuta. Märkida tuleb, et kaebajatel oli õigus ja võimalus

esitada kuriteoteates kogu informatsioon, mille teatavakstegemist õiguskaitseorganile nad

pidasid vajalikuks, või viited neile kättesaamatu informatsiooni hankimiseks. Kaebusest

Riigiprokuratuurile ei nähtu ka, mida olulist on kaebajatel jäänud ütlemata, mis oleks võinud

mõjutada kõnealust menetlusotsust.

4.2. Prokurör leiab, et menetlusotsuse vastuvõtmisel olid hindamisel mõlema poole

seisukohad, mis kujutasid vaidlust helitehnika omandiõiguse üle. G.G. i väitel oli ta

helitehnika J. Luigelt (teadmata, et omanik on A. Luik) sularaha eest ostnud. Tehnika oli

seejärel mõnda aega vastavalt suulisele kokkuleppele J. Luige kasutada ning 21.07.2013 andis

J. Luik helitehnika talle kui omanikule tagasi. J. Luige väitel oli tegemist A. Luigele kuuluva

varaga, mida polnud G.G. ile võõrandatud, vaid antud 21.07.2013 rendile ürituse

korraldamiseks. Ühtki dokumenti oma väidete kinnituseks kummalgi poolel esitada pole.

Kuigi J. Luik väidab tegemist olevat helitehnika rendile andmisega G.G. ile, pole selle

kinnituseks kirjalikku lepingut koos renditasu, tagastamise tähtaja jm asjakohaste

tingimustega. Mõistetavalt võib leping olla ka suuline, kuid siis tuleb arvestada võimalusega,

et teise poole kuriteos kahtlustamiseks pole ühe poole ütlused piisavad.

4.3. Antud juhul puudub vajadus detailsemalt analüüsida karistusseadustiku eriosa erinevaid

kuriteokoosseise, sh kaebajate viidatud KarS § 201, kuna esmalt tuleb selgeks vaielda

helitehnika omandiõigus ning seda väljaspool kriminaalmenetlust. Tulenevalt ultima ratio

põhimõttest on karistusõiguslik sekkumine põhjendatud ja lubatav õigushüve kaitsel vaid siis,

kui muud õiguskaitsevahendid on ebapiisavad. Varaliste suhete oluliseks tagatiseks on

usaldus, mida tugevdavad kirjalikud lepingud. Kriminaalmenetluse eesmärgiks ei ole isikute

eraõiguslike nõuete rahuldamine ega sellele kaasaaitamine, selleks on teised õiguslikud

vahendid. Karistusõigus peab isikutevahelisse suhtesse sekkuma alles olukorras, kus ei ole

küllalt efektiivselt võimalik kaitsta end rünnete eest tsiviilõiguslike vahenditega. Kõnealusel

juhul on kaebaja jaoks taolised vahendid olemas. Kriminaalmenetlus ei ole mõeldud erinevate

teiste menetlusliikide abistamiseks, vaid iga menetlusliik võimaldab oma vahenditega

tuvastada faktilisi asjaolusid.

Kaebuses esitatud taotluse sisu

5. A. Luige ja J. Luige esindaja vandeadvokaat A. Vilt esitas Riigiprokuratuuri 19.09.2013

määruse peale kaebuse, milles taotleb Riigiprokuratuuri määruse tühistamist ning KarS § 201

lg 1 tunnustel kriminaalmenetluse algatamist G.G. i suhtes ning kriminaalasja menetlemist

teise uurija poolt.

5.1 Vandeadvokaat toob välja, et A. Luik andis talle kuuluva helitehnika kasutamiseks

J. Luigele ning G.G. i poolt mingit helitehnika omandamist ei ole toimunud. G.G. i väited

helitehnika omandamise kohta on paljasõnalised ning ei tugine mingitele tõenditele. A. Luige

poolt ostetud helitehnika maksumus on kordi kõrgem, kui seda on väitnud G.G. . Nimetatud

helitehnika omandamine G.G. i poolt 4000 euro eest ei ole tõsiselt võetav. A. Luige poolt

firmast EW Sound & Light OÜ ostetud helitehnika on ainulaadne Eestis. 21.07.2013 pöördus

G.G. J. Luige poole palvega, et ta vajab taolist tehnikat ürituse korraldamiseks klubis XXX .

Hiljem selgus klubi omaniku P.R. i ja tema poja jutust, et G.G. mingit üritust ei korraldanud.

Pärast seda G.G. helitehnikat J. Luigele ei tagastanud ning selgitas, et realiseerib selle.

G.G. sai A. Luige väga hinnalise helitehnika oma valdusesse pettuse läbi ning seetõttu ei saa

kuidagi asuda seisukohale, et G.G. oleks olnud justkui heauskne omandaja. Tuleb asuda

seisukohale, et sisuliselt läks helitehnika kaebuse esitajate valdusest välja nende tahte

vastaselt. Kui J. Luik oleks teadnud tegelikke asjaolusid, siis ei oleks ta mitte mingil

tingimusel andnud helitehnikat G.G. i valdusesse. Pettuse ajel tehtud tehingul ei ole algusest

peale õiguslikke tagajärgi, sest pettuse ajel tehtud tehing on tühine. TsÜS § 94 lg 1 kohaselt

on pettuseks isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete

asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isik tehingut tegema. Olles pettuse teel

saanud A. Luigele kuuluva helitehnika oma valdusesse pööras G.G. selle oma kasuks.

5.2. Antud juhtumi puhul on kaebuse esitajate esindaja arvates G.G. i teos olemas täielikult

KarS § 201 lg 1 ette nähtud kuriteo koosseis. A. Luige ja J. Luige poolt esitatud avaldust on

uurija ja kaebusi lahendanud prokurörid käsitlenud ühekülgselt ja pealiskaudselt. Täiel määral

tähelepanuta on jäetud A. Luige ja J. Luige väited ning selgitused ja avalduses esitatud

tõendid. Asja menetlemisel on uurija lähtunud ainult G.G. i ütlustest. Uurija ei ole vajalikuks

pidanud küsitleda P.R. i ega tema poega. Samuti pole pööratud tähelepanu teistele kaebuse

esitajate poolt esitatud tõenditele.

Kaebuse esitaja ei nõustu uurija A.V. i järeldustega antud juhtumiga seoses. Uurija poolt

läbiviidud menetlus on olnud äärmiselt pealiskaudne ja A. Luige ja J. Luige huve kahjustav.

Uurija on võtnud seletuse ja ära kuulanud ainult G.G. i, kes esitas omapoolse valele tugineva

kombineeritud versiooni nagu oleks tema poolt ebaseaduslikult omastatud helitehnika

kuulunud temale. G.G. on uurijale selgitanud, et väidetavalt ta ostis A. Luik avalduses

loetletud helitehnika 2013. aasta aprillis J. Luigelt. Kriminaalasja menetluse alustamata

jätmisel on uurija tuginenudki ainult võimaliku kahtlustatava G.G. i ütlustele. Nendest

ütlustest lähtuvalt on uurija koostanud omapoolse versiooni oletatavast tehingust G.G. i ja

J. Luige vahel ning tuletanud asjaõiguslikud põhistused. Kogumis tuleb nentida, et uurija A.V.

ei ole menetlenud kannatanute avaldust kui uurija vaid kui G.G. i kaitsja. Uurija on

tõlgendanud G.G. i väiteid absoluutse tõena ning jätnud täielikult kõrvale kannatanute

avaldustes kirjeldatud asjaolud. Uurija ei ole pidanud vajalikuks kannatanuid küsitleda ning

sellest tulenevalt on alust väita, et uurija on menetlenud asja ühekülgselt.

5.4. J. Luik teavitas enda esindajat, et G.G. tegi talle tegelikult ettepaneku omastatud

helitehnika tagasi osta 4000 euro eest. Sisuliselt oleks tegemist nagu varastatud auto tagasi

ostmisega oluliselt väiksema hinnaga. Lisaks eeltoodule on väidetavalt G.G. osaline

ebaseaduslikus

rahvusvahelises

relvaäris.

Nimetatud

asjaolust

on

teadlik

Võru

politseijaoskonna kõrge politseiametnik. G.G. i püüd hankida helitehnika müügi arvelt raha

on tegelikkuses seotud ebaseadusliku relvatehinguga.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

6. Ringkonnakohus, tutvunud alustamata jäetud kriminaalasja materjalide, Riigiprokuratuuri

määruse ning A. Luige ja J. Luige esindaja kaebusega, leiab, et kaebus Riigiprokuratuuri

19.09.2013 määruse peale on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

7. KrMS § 208 lg 1 kohaselt, kui KrMS § 207 lg 1 või lg 2 nimetatud kaebus on

Riigiprokuratuuri määrusega jäetud rahuldamata, võib kaebuse esitanud isik määruse

advokaadi vahendusel vaidlustada ringkonnakohtus. Seega on ringkonnakohtul pädevus

KrMS § 208 alusel esitatud kaebuse lahendamisel otsustada, kas kriminaalmenetluse

alustamine võiks olla vajalik selgitamaks välja võimalikud tähtsust omavad asjaolud. Samas

peab ringkonnakohus arvestama, et vastavalt KrMS § 30 lg 1 juhib kohtueelset menetlust

prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse.

8. Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuri määruses sedastatuga, et käesolevas asjas pole

kriminaalmenetluse alustamine põhjendatud, kuna puudub kriminaalmenetluse alus. Kuna

ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuri põhjendustega, siis käsitletakse vaid kaebuses

esitatud väiteid.

9. Kaebuses leitakse, et läbi viidud menetlus on olnud pealiskaudne ning A. Luige ja J. Luige

huve kahjustav. Uurija on võtnud arvesse vaid G.G. i selgituse ning pole küsitlenud A. Luike

ja J. Luike. Ringkonnakohus nimetatud seisukohaga ei nõustu. Alustamata jäetud

kriminaalasja materjalidest nähtub, et A. Luik ja J. Luik on esitanud põhjalikud kaebused ning

kaebustega koos omalt poolt ka nende arvates asjakohaseid tõendeid enda ütluste kinnituseks.

Nii on esitatud uurijale abieluvaraleping ja 2005. aastast pärit arved, mis kinnitavad

helitehnika ostmist A. Luige poolt. Arvete järgi on ostmise hetkel tehnika väärtuseks

6062,62 eurot. A. Luige ja J. Luige kaebuste kohaselt oli G.G. iga sõlmitud rendileping

helitehnika kasutamiseks, kuid G.G. nimetatud tehnikat ei tagastanud. Kõiki neid asjaolusid

on kriminaalmenetluse alustamisel kaalutud ning uurija on leidnud, et kuna esitatud taotlused

sisaldasid piisavalt informatsiooni, puudus täiendav vajadus kaebuse esitajate küsitlemiseks.

9.1. Uurija on esitatud kaebuse kohta küsinud selgitust G.G. ilt, kes enda sõnade kohaselt on

ostnud helitehnika J. Luige käest 2013. aasta aprillis ning selle eest kahes osas tasunud kokku

6000 eurot sularahas, st põhimõtteliselt sama summa, mille eest helitehnika 2005. aastal

osteti. Sellise väite kinnituseks on G.G. esitanud ka XXX OÜ 29.05.2013 koosoleku

protokolli, millest nähtub, et G.G. on enda isikliku raha eest omandanud helitehnika. Kuna

pooltel pole esitada ei rendi- ega müügilepingut, ei saanud uurija sellistele tõenditele ka

tugineda. Vara üleandmist müügilepingu alusel kinnistas XXX OÜ koosoleku protokoll.

9.2. Ringkonnakohus rõhutab, et kohtueelset menetlust juhib prokuratuur, tagades selle

seaduslikkuse. KrMS § 211 lg 2 kohaselt selgitavad uurimisasutus ja prokuratuur kohtueelses

menetluses nii süüstavad kui ka õigustavad asjaolud. Kuriteotunnuste esinemist hinnatakse

vastavalt tuvastatud faktilistele asjaoludele, mitte lähtudes sellest, kes on avalduse esitanud ja

kes on potentsiaalselt kannatanu ning kes kahtlustatav. Selliselt on toimitud ka antud asja

raames ning põhjendatult on uurimisasutus ja ka prokuratuur leidnud, et puudub kuriteo alus

KrMS § 199 lg 1 p 1 järgi. Tegu on pigem pooltevahelise eraõigusliku vaidlusega, kus

kriminaalmenetlus ei saa sekkuda.

10. Kaebuses viidatakse veel asjaolule, et G.G. tegi J. Luigele ettepaneku helitehnika

tagasiostmiseks 4000 eurot eest. A. Luige ja J. Luige esindaja viitab veel G.G. i seotusele

rahvusvahelise relvaäriga ja asjaolule, et nimetatud ärist on teadlik ka Võru politseijaoskonna

kõrge ametnik. Kaebuse järgi proovis G.G. helitehnika müügiga teenida raha ebaseadusliku

relvaäri jaoks.

10.1. Ringkonnakohus leiab, et rahvusvaheline relvaäri ei ole kuidagi seotud alustamata

jäetud kriminaalasjaga ning sellise kaebusega tuleks pöörduda pädeva uurimisasutuse poole.

Veel leiab kohus, et isegi kui G.G. avaldas soovi helitehnika müümiseks J. Luigele, ei ole

sellises tegevuses kuriteo tunnuseid võimalik tuvastada, kuna G.G. on eelduslikult

helitehnika omanik ja seega võib ta seda ka igal viisil käsutada, mh edasi müüa.

11. Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et käesoleval juhul esineb

kriminaalmenetlust välistav asjaolu KrMS § 199 lg 1 p 1 järgi, kuna olemasoleva teabe

kohaselt on tegemist pigem pooltevahelise eraõigusliku vaidlusega omandiõiguse üle.

12. Juhindudes KrMS § 208 lg 5 jätab ringkonnakohus vaidlustatud Riigiprokuratuuri

määruse muutmata ja A. Luige ja J. Luige esindaja kaebuse rahuldamata.

Paavo Randma

Kohtunik