3-13-287/26 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viive Ligi, Lauri Madise ja Silvia Truman

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. oktoober 2013. a, Tallinn

Haldusasja number

3-13-287

Haldusasi

Raivo Põdra kaebus Tallinna Kesklinna Valitsuse 8.

jaanuari 2013. a kirjas nr 9-12/12/4252 VI väljendatud

otsuse tühistamise ja XXXXXX elamus eluruumide nr

XXXXXX ja XXXXXX erastamiseks kohustamise

nõuetes

Menetlusosalised

Kaebaja – R. Põdra, volitatud esindaja v.adv Toomas

Pikamäe

Vastustaja – Tallinna linn, volitatud esindajad Angela

Reinlaid ja Allar Kirikmäe

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 19. aprilli 2013. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna linna apellatsioonkaebus ja Raivo Põdra vas-

tuapellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna linna apellatsioonkaebus ja R. Põdra vastuapellatsioonkaebus rahul-

damata ning Tallinna Halduskohtu 19. aprilli 2013. a otsus muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 14.11.2013, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoime-

tamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebu-

3-13-287

2(10)

se läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS

§ 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Rii-

gikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlus-

tähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnavolikogu arvas 20.10.1994 otsusega nr 118 Tallinnas aadressil XXXXXX

asuva hoone (tolleaegne aadress oli XXXXXX) erastamisele mittekuuluvate elamute nimekir-

ja. E. Põdra (R. Põdra abikaasa) ja Tallinna Kesklinna Valitsuse vahel sõlmiti 06.06.1996

mitteeluruumide rendileping selles hoones paiknevate korterite nr XXXXXX ja XXXXXX

kasutamiseks (tl 146). Kõnealused rendilepingud lõpetati poolte kokkuleppel alates

01.05.2004. R. Põdra on väitnud ning vastustaja ei ole vastu vaielnud asjaolule, et reaalselt

kasutasid E. Põdra, tema abikaasa R. Põdra ning nende tütar eelviidatud ruume eluruumidena

juba alates 1988. ja 1993. aastast ning jätkasid nende kasutamist eluruumidena ka pärast eel-

nimetatud rendilepingute sõlmimist (tl 21 ja 23).

R. Põdra esitas 21.10.2002 Tallinna Linnavalitsusele avalduse, milles taotles XXXXXX ela-

mu eluruumide XXXXXX ja XXXXXX suhtes üürilepingute sõlmimist ja võimaluse korral

nende eluruumide erastamist.

Tallinna Linnavolikogu otsustas 18.03.2004 otsusega nr 53 XXXXXX asuva elamu arvata

erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirjast välja. Sama otsusega otsustati anda mitmed

selles elamus asuvad ruumid üürile, teiste hulgas R. Põdrale koos abikaasa E. Põdra ja tütar P.

Põdraga 31,5 m2 suurune ühetoaline korter nr 71 ning 32,3 m2 suurune ühetoaline korter nr

XXXXXX. Üürilepingud nimetatud eluruumide üürile andmise kohta sõlmiti 03.05.2004.

R. Põdra esitas 22.06.2012 Tallinna Kesklinna Valitsusele avalduse XXXXXX asuva elamu

eluruumide nr XXXXXX ja XXXXXX erastamiseks. Tallinna Kesklinna Valitsus vastas

18.07.2012 kirjaga nr 9-12/12/4252 R. Põdra 22.06.2012 taotlusele, et ei käsitle eluruume nr

XXXXXX ja XXXXXX erastamise objektina ega R. Põdrat erastamise õigustatud subjektina.

R. Põdra taotles Tallinna Kesklinna Valitsuse 18.07.2012 vastuskirja nr 9-12/12/4252 tühis-

tamist ja Tallinna Kesklinna Valitsuse kohustamist erastamaks talle Tallinnas aadressil

XXXXXX asuva elamu eluruumid XXXXXX ja XXXXXX hinnaga 7,31 eurot/m2 kohta,

sealhulgas sõlmima temaga notariaalse erastamise müügilepingu hiljemalt 60 päeva jooksul

arvates kohtulahendi jõustumisest selles haldusasjas. Tallinna Halduskohus rahuldas

29.11.2012 otsusega haldusasjas nr 3-12-1647 R. Põdra kaebuse ja kohustas Tallinna Kesk-

linna Valitsust läbi vaatama R. Põdra 21.10.2002 Tallinna Linnavalitsusele esitatud erastami-

se sooviavaldus ja tegema selle kohta mõistliku aja jooksul seaduslik ja põhjendatud otsus.

Nimetatud kohtuotsus jõustus edasi kaebamata.

Tallinna Kesklinna Valitsus teatas 08.01.2013 kirjaga nr 9-12/12/4252-VI (tl 104) vastuseks

R. Põdra 30.11.2012 pöördumisele, et arvestades halduskohtu otsust haldusasjas nr 3-12-1647

peab linnaosavalitsus põhjendatuks XXXXXX korterite nr XXXXXX ja XXXXXX otsustus-

korras võõrandamist R. Põdrale vastavalt 11 897,88 ja 12 193,30 euro eest. Kirjas selgitatak-

se, et korterite hind jääb selliseks, sõltumata menetluse ja korralduse valikust ning et hindade

määramisel on eluruumide turuväärtusest maha arvestatud 50%, mistõttu on need märgatavalt

madalamad keskmisest turuväärtusest ning võrdse kohtlemise põhimõtet võrreldes isikutega,

kes said eluruumi erastada aastatel 2004-2006, ei rikuta.

3-13-287

3(10)

2. R. Põdra esitas 07.02.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tallinna

Kesklinna Valitsuse 08.01.2013 kirjas sisalduva otsuse tühistamist ning Tallinna Kesklinna

Valitsuse kohustamist erastama R. Põdrale XXXXXX asuva elamu eluruumid XXXXXX ja

XXXXXX hinnaga 7,31 eurot/m2 kohta.

Tallinna Kesklinna Valitsuse 08.01.2013 kirja puhul on tegemist haldusaktiga, kuna selles

sisuliselt keeldutakse eluruumide erastamisest kaebaja poolt soovitud tingimustel.

Tallinna Kesklinna Valitsusel on kohustus erastada talle vaidlusalused eluruumid hinnaga

7,31 eurot/m2. Kaebaja on erastamise avalduse esitanud tähtaegselt. Jõustunud kohtuotsusega

on tuvastatud avalduse esitamine. Vastustaja on 08.01.2013 kirjas nimetanud kaebaja poolt

21.10.2002 esitatud avaldust eluruumide erastamise avalduseks. Vaidlusaluste eluruumide

erastamisel ei saanud kehtida eluruumide erastamise seaduse (EES) § 5 lg 1 p-s 1 sätestatud

tähtaeg ega ka EES § 22 lg-s 61 sätestatud tähtaeg, sest elamu oli kuni 18.03.2004 kantud

erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja. Vastustaja ei ole kaebajat kirjalikult ega ka

suuliselt teavitanud eluruumi erastamise võimalikkusest seoses elamu väljaarvamisega eras-

tamisele mittekuuluvate elamute nimekirjast. Kuna kaebaja koos abikaasaga on vaidlusaluseid

ruume erinevate Tallinna linnaga sõlmitud lepingute alusel kasutanud oma elukohana alates

1988. ja 1993. aastast, olnuks tal õigus taotleda eluruumide ostueesõigusega erastamist ka

enne 01.06.2001, kui elamu ei oleks olnud kantud erastamisele mittekuuluvate elamute nime-

kirja.

EES § 2 lg-st 1, § 3 lg-test 1 ja 9, § 4 lg-st 1, § 6 lg 1 p-st 2 ja §-dest 7 ja 8 ei tulene kohaliku

omavalitsuse üksusele kaalutlusruumi küsimuses, kas erastada tema omandis olev eluruum,

kellele see erastada või millisel viisil ja millise tasu eest seda teha. Vastustaja 08.01.2013 kir-

jast ei selgu, millisel õiguslikul alusel eluruumide erastamisest keeldutakse ning eluruumide

omandi eest kokku 24 085,78 eurot nõutakse. Selgusetuks jääb, milline norm annab vastusta-

jale õiguse võõrandada eluruumid R. Põdrale otsustuskorras.

Võrdse kohtlemise põhimõttega ei saa õigustada eluruumide erastamisest keeldumist, kuna

antud juhul puudub haldusorganil erastamise küsimuses igasugune kaalutlusõigus. Samas

viitab kaebaja kaebusele lisatud ostu-müügilepingutele, millest nähtuvalt on Tallinna linn

erastanud 06.07.2004 − 19.12.2006 XXXXXX ja XXXXXX elamutes eluruumid 64, 66, 68,

69/70, 73/75, 75b, 76a, 76b, 77a, 78, 79, 81a, 82a, 83b, 87, 90, 102/103 ja 112/113 nende elu-

ruumide üürnikele selliselt, et erastamishinnaks kujunes keskmiselt 7,31 eurot ühe elamispin-

naruutmeetri kohta. Kaebaja oli erastamisavalduse esitanud juba 2002. aastast, seega pole teda

alust kohelda erinevalt eeltoodud isikutest. See, et talle jäid eluruumid erastamata samaaegselt

teiste seal elamus paiknevate eluruumidega, ei olnud tingitud kaebaja tegevusest. Kaebajale

tuleb eluruumid erastada sama hinnaga, millega müüdi eluruume samas elamus elavatele teis-

tele üürnikele ehk 7,31 eurot m2 kohta, kuna vastasel korral rikutaks kaebaja õigust võrdsele

kohtlemisele.

3. Tallinna linn palus jätta kaebuse rahuldamata.

Kaebaja 21.10.2002 esitatud avaldust ei saa käsitada eluruumi erastamise avaldusena. Kaebaja

21.10.2002 avaldus oli suunatud eluruumide üürilepingu sõlmimisele. Vastustaja teatas vastu-

seks kaebaja avaldusele, et kaebaja avaldus eluruumi üürilepingu sõlmimise küsimuses vaada-

takse läbi Tallinna Kesklinna Linnaosa eluasemekomisjonis 07.05.2003. Haldusorgan ei saa

omal algatusel asuda üksikisiku tahet kujundama, seda tema eest avaldama ja taoliste eelduste

täitmisel erastamismenetlust algatada.

Kaebaja pidi olema hiljemalt 2004. aasta lõpuks teadlik sellest, et XXXXXX elamu on eras-

tamisele mittekuuluvate elamute nimekirjast välja arvatud. Kaebaja abikaasa on 15.04.2004

esitatud avalduses viidanud sellele, et ta on teadlik Tallinna Linnavolikogu 18.03.2004 otsu-

sest. Tallinna linn sõlmis 2004 XXXXXX elamus viieteistkümne korteri erastamise müügile-

3-13-287

4(10)

pingud isikutega, kes elasid kaebajaga samas majas. Kaebaja oleks pidanud esitama erasta-

misavalduse mõistliku aja jooksul pärast erastamise takistuse äralangemist, st. pärast elamu

väljaarvamist erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirjast, ent ta ei teinud seda, pöördu-

des linnaosavalitsusse eluruumide erastamise taotlusega alles 22.06.2012.

Eluruumide ostueesõigusega erastamise tähtajad on möödunud tulenevalt EES § 22 lg-st 5.

Kaebajaga sõlmiti üürileping 03.05.2004, seega oleks tulnud avaldus esitada hiljemalt

03.08.2004. Kaebaja ei saa tugineda sellele, et väidetav 21.10.2002 erastamisavaldus on veel

lahendamata. Võrdse kohtlemise põhimõtet kaebaja suhtes rikutud ei ole.

Vastustaja viitab Tallinna Linnavolikogu 20.03.1997 määrusega nr 8 kinnitatud linnavara

võõrandamise korrale ning selgitab, et Tallinna linn on otsustanud üürilepingutega koormatud

eluruumid otsustuskorras võõrandada nende üürnikele ning on kehtestanud metoodika müügi-

hinna määramiseks. Otsustuskorras eluruumide võõrandamise hinna määramise metoodika

põhineb Domus Kinnisvara Vahendus OÜ analüüsil.

4. Tallinna Halduskohus rahuldas 19.04.2013 otsusega R. Põdra kaebuse osaliselt. Kohus

tühistas Tallinna Kesklinna Valitsuse 08.01.2013 kirjas nr 9-12/12/4252 VI väljendatud otsu-

se ja kohustas Tallinna linna erastama R. Põdrale EES § 217 kohaselt XXXXXX elamus asu-

vad korterid nr XXXXXX ja XXXXXX. Kohus kohustas erastamistoimingud läbi viima kahe

kuu jooksul sama kohtuotsuse jõustumisest, kui nendega viivitamiseks ei esine haldusorganist

sõltumatuid takistusi. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised.

Tallinna Kesklinna Valitsuse 08.01.2013 kirja nr 9-12/12/4252-VI näol on tegemist haldusakti

tunnustele vastava otsusega, millega on jäetud rahuldamata R. Põdra avaldus XXXXXX ela-

mus asuvate korterite XXXXXX ja XXXXXX ostueesõigusega erastamiseks EES alusel. Kõ-

nealuses kirjas viidatakse Tallinna Halduskohtu 29.11.2012 otsusele kohtuasjas 3-12-1647

ning otsusest on üheselt arusaadav, et vastustaja on selles kirjas täitnud eelnimetatud kohtuot-

suse. Kirjas väljendatud seisukoht, et kaebajal on võimalik omandada korterid nö otsustuskor-

ras võõrandamise teel kirjas näidatud hindade eest, kinnitab piisavalt selgelt, et vastustaja

keeldub eluruumide erastamisest kaebajale.

Vaidlusalused korterid nr XXXXXX ja XXXXXX moodustavad kinnistusregistri numbrite

XXXXXX ja XXXXXX all registreeritud korteriomandite reaalosad, mille omanikuks on

Tallinna linn. Seega on EES § 217 lg 1 kohaselt tegemist EES mõttes erastamise objektiga.

Kuna kaebaja on nimetatud korterite üürnik, kuulub ta erastamise õigustatud subjektide ringi.

Vaidlus on selles, kas EES § 5 lg-s 1 ja § 22 lg-s 5 nimetatud eluruumi erastamise avaldusena

saab käsitada kaebaja poolt Tallinna Linnavalitsusele 21.10.2002 esitatud avaldust.

Poolte vahel on vaidlus haldusasjas nr 3-12-1674 tehtud kohtuotsuse ja selles tuvastatud asja-

olude siduvuse üle. Käesoleval juhul ei saa pidada haldusasjas nr 3-12-1647 tehtud kohtuotsu-

se põhjendavas osas tuvastatud asjaolusid sellisteks, mis vaidluse korral tõendamist ei vaja.

Haldusasjas nr 3-12-1647 tehtud kohtuotsuse resolutiivosas on pandud vastustajale kohustus

vaadata läbi kaebaja poolt 21.10.2002 esitatud erastamise sooviavaldus ning teha selle kohta

mõistliku aja jooksul põhjendatud otsus. Kuigi kohus on kasutanud mõistet erastamise soovi-

avaldus, mida EES ei tunne, tuleb viidatud kohtuotsuse resolutsiooni mõista selliselt, et kohus

on kohtuotsuse resolutiivosas tuvastanud, et R. Põdra on 21.10.2002 esitanud taotluse elu-

ruumide erastamiseks. Halduskohtu 29.11.2012 kohtuotsuse resolutsiooni täitmisel ei võinud

vastustaja seega seada kahtluse alla R. Põdra poolt XXXXXX korterite XXXXXX ja

XXXXXX erastamise avalduste esitamist 21.10.2002. Seega on otsus keelduda eluruumide

erastamisest põhjusel, et kaebaja pole esitanud nõuetekohast erastamisavaldust, õigusvastane.

Soovides eluruume mitte erastada, oleks vastustaja pidanud halduskohtu eelviidatud otsuse

vaidlustama. Seda vastustaja ei teinud.

3-13-287

5(10)

Isegi kui haldusasjas 3-12-1647 tehtud kohtuotsus kõrvale jätta, võib tuvastatuks lugeda, et

kaebaja on esitanud erastamisavalduse seaduses sätestatud tähtaja jooksul, mis annab talle

õiguse nõuda eluruumide erastamist EES § 217 lg 5 alusel.

Vaidluse seisukohast ei oma tähtsust see, kas Tallinna linn teatas kaebajale otsusest, millega

arvati XXXXXX elamu erastamisele mitte kuuluvate elamute nimekirjast välja. XXXXXX

elamu arvati kõnealusest nimekirjast välja linnavolikogu 18.03.2004 otsusega nr 53. Kaebaja

sõlmis korterite nr XXXXXX ja XXXXXX kasutamiseks üürilepingud alles 03.05.2004, see-

ga pärast seda, kui elamu oli erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirjast välja arvatud.

Asjaolu, et kaebaja abikaasale oli 1995. aastal teatatud elamu kandmisest erastamisele mitte-

kuuluvate elamute nimekirja, ei ole vaidluse seisukohast oluline, sest vaidlus puudutab korte-

reid nr XXXXXX ja XXXXXX, ent nende korterite üürilepingud EES § 4 ja 5 tähenduses

sõlmiti alles 2004. aasta maikuus. Ka 31.01.1995 teatest nähtuvalt on see esitatud seoses sa-

mas elamus asunud korteri nr 65 kasutamisega, mille kohta oli kaebaja emal sõlmitud üürile-

ping ning kus kaebaja ja tema abikaasa (vähemalt sõlmitud üürilepingu kohaselt) elasid üür-

nikuga koos elavate täisealiste perekonnaliikmetena. Kõnealuse 31.01.1995 teate adressaadiks

on märgitud E. Põdra. Kaebaja 21.10.2002 avaldusest nähtuvalt oli kaebaja ema nimeks Erna

Põdra, kes suri 2000. aastal, seega ei ole esitatud 1995. aasta kirja põhjal alust arvata, et see

oli adresseeritud kaebaja abikaasale, vaid pigem kaebaja emale, kes oli korteri nr 65 üürni-

kuks.

Eeltoodust hoolimata on kaebaja esitanud Tallinna Linnavalitsusele 21.10.2002 avalduse,

milles on ühelt poolt küll taotlenud korterite XXXXXX ja XXXXXX üürilepingute sõlmi-

mist, ent samas on avaldanud sõnaselgelt ka soovi need võimaluse korral erastada. Avalduses

on juttu sellest, et kaebaja tegelikult kasutab koos oma perega elamiseks just kortereid

XXXXXX ja XXXXXX. Seega tuleb avaldust Palun veelkord Tallinna Linnavalitsust jätta

meile õigus elada oma kodus. Võimalusel soovime seda erastada käsitada taotlusena just kor-

terite XXXXXX ja XXXXXX erastamiseks. Kõnealuse taotluse osas ei ole kaebaja avaldust

lahendatud. Samuti pole selle avalduse suhtes enne Tallinna Kesklinna Valitsuse 08.01.2013

kirja tehtud mingisugust muud otsust või nõutud kaebajalt avalduse täiendamist, parandamist

või vorminõuetega vastavusse viimist.

Kohtuistungil viitas vastustaja sellele, et avaldus lahendati Tallinna Kesklinna linnaosa elu-

asemekomisjonis 07.05.2003. Kohus selle väitega ei nõustu. Eluasemekomisjoni 07.05.2003

protokollist nr 7 nähtuvalt arutati komisjonis küll nii üürilepingute sõlmimise küsimust kui ka

võimaliku erastamise küsimust, ent ühtegi otsust selle kohta, kas konkreetsete eluruumide

erastamine on võimalik või mitte, komisjon vastu ei võtnud. Protokollis kajastatud linnaosa-

vanema J. Lumpi seisukoht eluruumide erastamise võimalikkuse kohta ei ole käsitatav eras-

tamisest keeldumisena, tegemist on komisjoni istungil osalenud isiku arvamusega, mis on

protokollis just sellisena kajastatud. Kõnealusel komisjonil ei olnud pädevust eluruumide

erastamise avaldusi läbi vaadata ega lahendada. Küll on aga komisjoni istungil arutatu oluline

selles mõttes, et ka komisjoni istungil on kaebaja kinnitanud soovi korterite XXXXXX ja

XXXXXX erastamiseks.

Asjaolu, et ajal, mil kaebaja kõnealuse avalduse esitas, ei olnud tal seadusest tulenevat õigust

nende eluruumide erastamist nõuda, ei oma antud juhul tähtsust. Õige on, et 2002. aasta ok-

toobris välistas eluruumide erastamise XXXXXX elamus asjaolu, et see elamu oli kantud

erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta oleks sel ajal

kasutanud neid ruume üürilepingu alusel – üürilepingud sõlmiti alles 2004. aasta maikuus.

Sellises olukorras oleks Tallinna Linnavalitsus saanud 21.10.2002 esitatud eluruumi erastami-

se avalduse rahuldamata jätta, kuna erastamiseks puudus seaduslik alus. Seda aga ei tehtud

ning avaldus jäeti lahendamata. Seega oli ka ajal, mil XXXXXX elamu erastamisele mitte-

kuuluvate elamute hulgast välja arvati ning kaebajatega üürilepingud sõlmiti, Tallinna linnal

3-13-287

6(10)

olemas kaebaja poolt esitatud ning kohustatud subjekti poolt lahendamata eluruumi erastami-

se avaldus. Selles olukorras ei olnud kaebajal vajalik kolme kuu jooksul üürilepingu sõlmimi-

sest uut avaldust esitada.

See, et avaldus ei olnud vormikohane, ei anna alust väita, et avaldust ei ole esitatud. Tegemist

ei ole vorminõudega, mille mittejärgimine avalduse esitaja poolt õigustaks haldusorgani poolt

avalduse tähelepanuta jätmist. Kaebaja leidis kohtuistungil õigesti, et vormipuudustega aval-

duse saamisel oleks tulnud nõuda avaldajalt puuduste kõrvaldamist. 21.10.2002 avalduses on

soov ruumide erastamiseks väljendatud selgelt ja arusaadavalt. Sellise avalduse saamisel oleks

linnavalitsus pidanud kaebajale selgitama vastava avalduse esitamise korda ja vorminõudeid,

kui ta neid oluliseks pidas, mitte jätma avaldust tähelepanuta. Õige on kohtu seisukoht hal-

dusasjas 3-12-1647, et eeltoodud asjaoludel võis kaebaja loota, et tema esitatud avaldust haka-

takse menetlema. Kuna kõnealune avaldus on esitatud enne seaduses sätestatud tähtaja möö-

dumist, on kaebajal subjektiivne õigus nõuda praeguseks korteriomandi esemeks muutunud

eluruumide erastamist.

Kaebaja on taotlenud Tallinna linna kohustamist vaidlusaluste eluruumide erastamiseks hin-

naga 7,31 eurot ruutmeetri kohta. Sellist taotlust ei ole võimalik rahuldada. Erastatavate elu-

ruumide hinna määramine toimub EES §-s 7 ning Vabariigi Valitsuse määruse 1993/198 p-

des 13-16 sätestatud korras. Selleks tuleb lähtudes hindaja poolt määratud elamu väärtushin-

nangu koefitsiendist koostada eluruumi hindamise akt, millest üks jääb erastamise kohustatud

subjektile, teine väljastatakse eluruumi erastamiseks avalduse esitanud isikule. Selle akti näol

on tegemist eelhaldusaktiga, millega määratakse kindlaks eluruumi erastamise tingimus

(hind). Seda akti on kaebajal võimalik vaidlustada, kui ta sellega ei nõustu, ent kohtu pädevu-

ses ei ole sellise eelhaldusakti andmine või muude eluruumi erastamise eeltoimingute tegemi-

ne eluruumide erastamise kohustatud subjekti asemel või tema eest.

Vastustajal tuleb eluruumide erastamiseks vajalikud toimingud teha kahe kuu jooksul kohtu-

otsuse jõustumisest, välja arvatud juhul kui pikemat viivitust õigustavad mingisugused hal-

dusorganist sõltumatud, eeskätt kaebaja tegevusest või tegevusetusest tingitud takistused.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. Tallinna linn palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osaliselt ja teha

uus otsus, mille kohaselt Tallinna linn ei oleks kohustatud erastama kaebajale EES § 217 ko-

haselt Tallinnas XXXXXX elamus asuvad korterid nr XXXXXX ja XXXXXX, välja mõista

apellandi poolt tasutud riigilõiv 15 eurot ja muud menetluskulud jätta kaebaja kanda.

Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja ebaõigesti hinnanud tõendeid.

Tallinna linn ei nõustu seisukohaga, et 21.10.2002 esitatud avaldust ei ole lahendatud. Kaeba-

jale on 07.05.2003 eluasemekomisjonis vastatud suuliselt, et XXXXXX korterid XXXXXX ja

XXXXXX erastamisele ei kuulu. Eeltoodu on käsitatav ruumide erastamise soovist selge ja

arusaadava keeldumisena. Nimetatud keeldumine tehti kaebajale teatavaks pärast kaebaja

avaldust, et ta on esitanud erastamise avalduse. Need asjaolud nähtuvad Tallinna Kesklinna

Linnaosa eluaseme komisjoni protokollist, istungil osalesid ka E. Põdra ja P. Põdra. Koopiad

protokollidest on väljastatud ka kaebajale. Seega tuleb lugeda tuvastatuks, et kaebaja on saa-

nud asja läbivaatamiseks õigustatud ametiisikult keeldumise korterite erastamiseks. Erastami-

sest keeldumise tahteavalduse esitas Tallinna linn Tallinna Kesklinna Valitsuse esindaja

(konkreetse ametiisiku) kaudu. Nimetatud otsus on jäetud kirjalikult vormistamata, kuid, tugi-

nedes Riigikohtu 22.06.2004 otsuse nr 3-3-1-32-04 p-le 10, on see käsitletav haldusaktina.

Tallinna linn ei nõustu seisukohaga, et 21.10.2002 avaldust saab käsitleda EES § 5 lg 1 ja EES

§ 22 lg 5 mõttes esitatud avaldusena ja et puudus vajadus esitada täiendav erastamise avaldus

3-13-287

7(10)

või pärast üürilepingute sõlmimist esitada 3 kuu jooksul uus erastamise avaldus. Asjas ei ole

vaidlust, et kaebaja esitas avalduse vaidlusaluste eluruumide erastamiseks pärast EES § 5 lg 1

p-s 1 sätestatud tähtaega. Asjas ei ole vaidlust ka selles, et täidetud on EES § 22 lg 5 raken-

damise eeldused, kuid kolme kuu jooksul ei esitanud kaebaja uut erastamise avaldust. Tallinna

linn nõustub 20.10.2003 X Riigikogu koosseisu II istungijärgu stenogrammis avaldatuga

„Eluruumide erastamise seaduse eesmärk ei ole aga mitte kunagi olnud anda isikule lõpmatult

kestev võimalus igal juhul omandada üürilepingu alusel kasutatav eluruum ostueesõigusega,

mis üldjuhul tähendab sisuliselt isikule üürilepingu olemasolul eluruumi soodustingimustel

ostuvõimaluse andmist. See ei ole mitte kunagi olnud eluruumide erastamise seaduse eesmärk.

Eluruumide erastamise seaduse eesmärk oli erastamise kaudu leida eluruumile omanik ning

teatud kindla aja vältel anda eluruumi üürnikule võimalus vastava soovi olemasolu korral

esimesena,

enne

teisi

soovijaid,

omandada

tema

kasutuses

olev

eluase.“

(http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&date=1066651200#pk200001

0076) ja Tallinna Ringkonnakohtu 05.01.2010 kohtuotsuses nr 3-07-2435 p-s 11 toodud sei-

sukohaga. Vastupidine käsitlus tähendaks, et EES-s kehtestatud tähtajad ei omaks õiguslikku

tähendust.

6. R. Põdra palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Eluasemekomisjoni 07.05.2003 protokollist nähtub, et eluasemekomisjon ei võtnud seisukohta

R. Põdra 21.10.2002 erastamise avalduse suhtes ega keeldunud selle rahuldamisest. Linnaosa-

vanem J. Lumpi seisukoht ei olnud eluasemekomisjoni seisukoht, vaid konkreetse ametniku

isiklik arvamus, mis on sellisena ka 07.05.2003 eluasemekomisjoni koosoleku protokollis

kajastatud. Lisaks koostas ja allkirjastas R. Põdra koosolekul viibinud ametnike palvel

07.05.2003 kinnituse: „käesolevaga kinnitan, et saades XXXXXX XXXXXX ja XXXXXX

omanikuks, loobun XXXXXX üürilepingust ja erastamise eesõigusest“. Kui pidada õigeks

apellandi väidet, et 07.05.2003 toimunud Tallinna Kesklinna Valitsuse koosolekul teavitati

kaebajat tema 21.10.2002 erastamisavalduse suhtes tehtud negatiivsest otsusest, siis jääb sel-

gusetuks, miks pidi kaebaja samal päeval allkirjastama kinnituse, et eluruumide omanikuks

saamisel loobub ta korter 65 üürilepingust ja erastamise eesõigusest. On loogiline, et jäädes

ilma eluruumide erastamise õigusest, oleks kaebaja taotlenud igal juhul korter nr 65 erasta-

mist.

Asjakohatu on apellatsioonkaebuses sisalduv viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-32-04. Ni-

metatud lahendi asjaolud puudutasid olukorda, kus kohalik omavalitsus rahuldas eluruumi

erastamise õigustatud subjekti taotluse eluruumide erastamiseks ja sõlmis temaga erastamise

müügilepingu. Sellisel juhul on kohaliku omavalitsuse otsustus eluruumide erastamiseks käsi-

tatav soodustava haldusaktina. Käesoleval juhul, kui lähtuda Tallinna linna väitest, et

07.05.2003 koosolekul ühe osaleja poolt suuliselt öeldu on haldusakt, on tegemist negatiivse,

so isiku huve ja õigusi kahjustava haldusaktiga.

Tallinna Kesklinna Valitsuse esindajal (linnaosavanemal J. Lumpil) ja eluasemekomisjonil

puudub pädevus teha otsuseid erastamisele kuuluvate eluruumide suhtes, s.o lubada nende

erastamist või keelduda nende erastamisest. See nähtub ka 07.05.2003 eluasemekomisjoni

protokollist nr 7, kus komisjon kasutab väljendeid „taotleb“ ja „toetab“.

Väide, et 21.10.2002 esitatud erastamisavaldus on esitatud hilinemisega, on otsitud. Tallinna

linn ei keeldunud haldusaktis eluruumide erastamisest põhjusel, et 21.10.2002 erastamisaval-

dus on esitatud hilinemisega. Kaebajal puudus õigus nõuda eluruumide erastamist ja Tallinna

linnal puudus vastav kohustus seni, kuni XXXXXX asuv elamu oli kantud erastamisele mitte-

kuuluvate elamute nimekirja. XXXXXX asuv elamu oli kantud erastamisele mittekuuluvate

elamute nimekirja perioodil 20.10.1994-18.03.2004. Seetõttu ei ole EES § 5 lg 1 p-s 1 sätesta-

3-13-287

8(10)

tud tähtaeg selle hindamisel, kas 21.10.2002 erastamisavaldus on tähtaegne, asjakohane. Tal-

linna linn ei ole väitnud, et ta on kaebajat suuliselt või kirjalikult teavitanud eluruumide eras-

tamise võimalusest. Kaebaja avaldus eluruumide ostueesõigusega erastamiseks on esitatud

tähtaegselt.

7. Tallinna linna seisukoht R. Põdra vastusele. Tallinna linn ei nõustu väitega, et Tallinna

Kesklinna Valitsuse esindajal (linnaosavanemal) puudus pädevus teha otsuseid erastamisele

kuuluvate eluruumide suhtes. Linnaosavanemal on õigus esindada Tallinna linna asjaajamises

kõigis asutustes, organisatsioonides, kohtutes ja kõikide isikute ees korteriomandite, eluruu-

mide, mitteeluruumide ja mitteeluhoonete erastamise ning võõrandamisega seotud asjades.

Seega saab lugeda tuvastatuks, et eluasemekomisjonis esitas 21.10.2002 avalduse suhtes eras-

tamisest keeldumise tahteavalduse selleks õigustatud ametiisik, kes on Tallinna linna esindaja

Tallinna Kesklinna Valitsuse kaudu.

Asjakohatu ei ole ka apellatsioonkaebuses sisalduv viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-32-04.

Lahendis on Riigikohus selgitanud ja andnud üldise suunise olukorra suhtes, kus eluruumi

erastamisel (mis on avalik ülesanne) vastu võetud otsus on haldusakt olenemata sellest, et ei

ole vormistatud kirjalikult.

Paljasõnaline on väide, et 07.05.2003 eluasemekomisjoni koosolekul koostas ja allkirjastas

kaebaja koosolekul viibinud ametnike palvel 07.05.2003 kinnituse, et saades XXXXXX ela-

mu XXXXXX ja XXXXXX omanikuks, loobub ta XXXXXX elamu korter XXXXXX üürile-

pingust ja erastamise eesõigusest. Nimetatud kinnituse võis kaebaja esitada ka enne eluaseme-

komisjoni koosolekut. Samuti ei ole üheselt selge, mida on mõeldud korterite omanikuks saa-

mise all – see võib tähendada ka otsustuskorras müügi läbi omanikuks saamist.

8. R. Põdra palub vastuapellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 19.04.2013 otsus osas,

milles halduskohus jättis rahuldamata kaebuse Tallinna linna kohustamiseks erastada kaebaja-

le XXXXXX asuva elamu eluruumid XXXXXX ja XXXXXX hinnaga 7,31 eurot/m2 kohta,

teha tühistatud osas uus kohtuotsus, millega rahuldada kaebaja kaebus antud osas ja kohusta-

da Tallinna linna erastama kaebajale XXXXXX asuva elamu eluruumid XXXXXX ja

XXXXXX hinnaga 7,31 eurot/m2 kohta.

Halduskohtu seisukoht, et eluruumide erastamise hinda ei ole võimalik kindlaks määrata

käesoleva haldusasja raames, on ebaproportsionaalne ja kaebajat tarbetult koormav. Kaebaja

nõudis eluruumide erastamist hinnaga 7,31 eurot/m2 kohta põhjusel, et see oli hind, millega

Tallinna linn erastas perioodil 06.07.2004-19.12.2006 XXXXXX elamus eluruumid teistele

üürnikele. Kui halduskohus möönab, et kaebajal on õigus erastada eluruumid sama hinnaga,

millega enda kasutuses olevad eluruumid erastasid XXXXXX elanikud, siis jääb ebaselgeks,

miks peab kaebaja pöörduma veelkordselt kohtusse ning miks ei ole võimalik käesoleva hal-

dusasja raames määrata eluruumide erastamise hinda.

Kaebaja viitab Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 17.02.2003 kohtuotsuse

nr 3-4-1-1-03 p-dele 22 ja 23 ja leiab, et halduskohus on kohaldanud ebaõigesti EES § 7, Va-

bariigi Valitsuse 01.07.1993 määruse nr 198 „Eluruumide erastamise korraldamine“ p-de 13-

16 ning jätnud kohaldamata põhiseaduse §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte, §-s

12 sätestatud üldise võrdsusõiguse ning §-st 14 tuleneva õiguse heale haldusele.

9. Tallinna linn palub vastuses jätta vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

Tallinna linn nõustub halduskohtu otsuse p-s 32 märgituga, mille kohaselt ei ole võimalik ra-

huldada taotlust kohustada Tallinna linna erastama eluruume kaebajale hinnaga 7,31 eurot/m2.

Ilmselgelt on väär metoodika, kus korteri erastamise ruutmeetri hind arvutatakse võrdluses

teiste korterite erastamise hinnaga ja seda ka teistes XXXXXX tänava hoonetes asuvate korte-

3-13-287

9(10)

rite hinnaga. Ruumide kulumise aste, heakord ja võimalikud tehtud parendused erinevad üks-

teisest. Lisaks on muutunud ka turuolukord. Erastamine 7-9 aasta taguste hindadega seaks

kaebaja eelisseisu võrreldes isikutega, kes erastasid korterid 7-9 aastat tagasi määratud hinda-

dega, kuna korteri reaalhind oleks kaebaja jaoks sel juhul tunduvalt odavam. Sobimatu on

viide Riigikohtu lahendile nr 3-4-1-1-03, sest nimetatud lahendi faktilised asjaolud erinevad

käesolevast vaidlusest, puudutades maa enampakkumisega erastamist. Viimane tähendab ühe

kindla maatüki erastamise protsessi, milles osaleb mitmeid erinevaid omavahel võistlevaid

isikuid ja mida ei saa samastada erinevas seisukorras olevate eluruumide erastamisega üürni-

kule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Tallinna linn põhjendab esitatud apellatsioonkaebuses kohtuotsuse ebaõigsust 2 väitega:

kõigepealt, et kaebaja 21.10.2002 avaldus lahendati juba eluasemekomisjoni 07.05.2003 is-

tungil, kus kaebajale suuliselt selgitati, et eluruume erastada ei saa, ning teiseks, et 21.10.2002

avaldust ei saa üldse käsitleda EES § 5 lg 1 ja § 22 lg 5 mõttes esitatud avaldusena, sest on

esitatud pärast seaduses sätestatud tähtaegu. Seega on vastustaja tõstatanud jälle üles sama

vaidlusküsimuse, mille üle vaieldi juba haldusasja 3-12-1647 lahendamisel – kas 21.10.2002

avaldus tuleb läbi vaadata kui eluruumi erastamiseks esitatud avaldus. Sellele küsimusele vas-

tati 29.11.2012 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-12-1647 jaatavalt – vastustajat kohustati nimeta-

tud eluruumi erastamise avaldus mõistliku tähtaja jooksul läbi vaatama ja tegema seadusest

tulenev otsus. Vastustaja seda kohtuotsust ei vaidlustanud ning kuna neile argumentidele ei

tuginetud ka käesolevas asjas vaidlustatud 08.01.2013 otsuses, mis tehti 29.11.2012 kohtuot-

suse täitmiseks (tl 104) ja erastamisest keeldumisel hoopis võrdse kohtlemise printsiibile tugi-

nedes, siis ilmselt oli kohtuotsuse resolutsioonist arusaadav, et kaebaja poolt on esitatud eras-

tamisavaldus, mis on veel läbi vaatamata ja tuleb nüüd läbi vaadata. Nende asjaolude valguses

peab ringkonnakohus õigeks halduskohtu seisukohta, et tegemist on HKMS § 177 sätestatud

olukorraga, kus kohtuotsuse resolutsioonis on menetlusosalistele siduvalt loetud 21.10.2002

avaldus erastamisavalduseks, mis on vastustaja poolt veel läbi vaatamata. Sellisel juhul ei saa

vastustaja neid asjaolusid enam vaidlustada ning apellatsioonkaebus tuleb sel põhjusel jätta

rahuldamata.

11. Kui aga siiski pidada vajalikuks apellatsioonkaebuse osas sisulise seisukoha võtmist, siis

nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid HKMS § 201 lg-le

4 tuginedes. HKMS § 61 lg 4 näeb ette, et varasema jõustunud kohtuotsuse põhjendustes tu-

vastatud asjaolusid hindab kohus kogumis teiste tõenditega. Halduskohus on õigesti leidnud,

et võrreldes haldusasjas nr 3-12-1647 esitatud väidete ja tõenditega, pole käesolevas asjas

mingeid uusi asjaolusid esitatud, mis varasemas kohtulahendis tehtud järeldused kummutaks.

Vastustaja viidatud eluasemekomisjoni protokollist ei selgu, et komisjon oleks teinud eluruu-

mi erastamisest keelduva otsuse. Eluasemekomisjon on formuleerinud vastuvõetud otsused

protokolli lõpus konkreetsete punktidena. Ükski neist ei puuduta vaidlusalust erastamise kü-

simust.

12. Kaebaja vastuapellatsioonkaebuses leitakse, et kohus peaks menetlusökonoomiast lähtu-

des kohustama vastustajat erastama eluruumi antud elamus erastatud korterite keskmise ruut-

meetrihinnaga. Kohus leidis, et erastamishinna kindlaksmääramine toimub eraldi menetluses

EES § 7 ja Vabariigi Valitsuse määruse 1993/198 p-des 13-16 sätestatud korras eelhaldusakti-

ga ning kohus ei saa siin asuda haldusorgani asemele. Ringkonnakohus nõustub kohtu selle

seisukohaga. Halduskohus teostab halduse tegevuse üle järelkontrolli, kohtul puuduvad voli-

tused erastamisele kuuluva eluruumi hinna määramiseks.

3-13-287

10(10)

13. Eeltoodust tulenevalt jäävad mõlemad apellatsioonkaebused rahuldamata ning apellat-

sioonimenetluse menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/

Viive Ligi

/allkirjastatud digitaalselt/

Lauri Madise

/allkirjastatud digitaalselt/

Silvia Truman