2-12-34849/44 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. september 2013, Tartu

Tsiviilasja number

2-12-34849

Tsiviilasi

Swedbank AS hagi Asra Lumiste ja Edgar Lumiste vastu

võla väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3771,78 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 3. aprilli 2013 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Swedbank AS apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja) – Swedbank AS (rk: 10060701), esindaja

Külli Reinfeld

Vastustaja (kostja I) – Asra Lumiste (ik: xxx), esindaja

advokaat Heiki Kuningas

Vastustaja (kostja II) – Edgar Lumiste (ik: XXX)

RESOLUTSIOON

1. Apellatsioonkaebus rahuldada.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 3. aprilli 2013 otsus

osaliselt, osas, millega maakohus jättis välja mõistmata

solidaarselt Asra Lumistelt ja Edgar Lumistelt viivise

summas 3771,78 eurot ning jättis menetluskuludest

21,57%

Swedbank

AS

kanda

ja

mõistis

välja

Swedbank AS-lt Asra Lumiste riigi õigusabi tasust

62,12 eurot riigi kasuks.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista

solidaarselt Asra Lumistelt ja Edgar Lumistelt välja viivis

Swedbank AS kasuks täiendavalt summas 3771,78 eurot

ning jätta menetluskulud solidaarselt Asra Lumiste ja

Edgar Lumiste kanda.

4. Lugeda

kohtuotsuse

resolutsioon

sõnastatuks

järgmiselt:

„1. Rahuldada Swedbank AS hagi Asra Lumiste ja Edgar

Lumiste vastu osaliselt.

2. Välja mõista solidaarselt Asra Lumistelt ja Edgar

Lumistelt

17 716

(seitseteist

tuhat

seitsesada

kuusteist) eurot 46 senti Swedbank AS kasuks.

3. Jätta välja mõistmata solidaarselt Asra Lumistelt ja

Edgar Lumistelt Swedbank AS kasuks 63 (kuuskümmend

kolm) eurot 66 senti.“

Menetluskulude jaotus

1. Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus

solidaarselt Asra Lumiste ja Edgar Lumiste kanda,

v.a Asra Lumistele Tartu Maakohtu 2. novembri 2012

määrusega antud riigi õigusabi tasu ja kulud, mida

kostjatel hüvitada ei tule.

2. Vabastada Asra Lumiste riigi õigusabi tasu ja kulude

hüvitamisest

riigile

vastavalt

Tartu

Maakohtu

2. novembri 2012 määrusele ning jätta Asra Lumistele

maakohtu ja ringkonnakohtu menetluses määratud riigi

õigusabi tasu ja kulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Swedbank AS esitas 4. septembril 2012 maakohtule Asra Lumiste (kostja I) ja Edgar

Lumiste (kostja II) vastu hagi, milles palus mõista solidaarselt kostjatelt hageja kasuks välja

17 780,12 eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 13. märtsil 2008 laenulepingu nr 08-036534-EL, mille

alusel andis hageja kostjatele XXX asuva korteriomandi ostuks laenu 54 040 eurot. Lepingust

tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks seati ühishüpoteek XXX ja XXX asuvatele

korteriomanditele. 13. märtsil 2009 sõlmisid pooled lepingu lisa, millega suurendati

laenulimiiti 54 753 euroni.

3. mail 2010 müüs kostja I XXX korteriomandi. Müügihinnast läks 225 000 krooni hageja

kontole lepingute nr 08-036534-EL, 08-036536-EV, 10-021829-KE, 09-064530-VV võlgade

tasumiseks ning 09-064530-VV ja 08-036536-EV lõpetamiseks ning 08-036534-EL osaliseks

ennetähtaegseks tagastamiseks. Vaidlusalusest laenulepingust tulenevate kohustuste katteks

laekus 10 859,75 eurot, millest 10 114,58 eurot läks põhiosa, 679,43 eurot intressi, 51,77

eurot kindlustusmaksete, 6,39 eurot menetlustasu, 6,50 eurot põhiosa viivise ja 1,08

eurot kindlustusmaksete viivise katteks.

19. mail 2010 sõlmisid pooled laenulepingu lisa, milles leppisid kokku kehtestada laenuleping

nr 08-036534-EL uues sõnastuses. Kostjate kasutuses olevaks laenusummaks jäi

44 284,72 eurot, intressimääraks 6 kuu Euribor + 2,900% aastas, maksete tähtpäevaks iga kuu

15. kuupäev ja laenusumma tagastamise lõpptähtpäevaks 15. august 2033. Lepingu tagatiseks

jäi XXX korteriomandile seatud hüpoteek.

Pärast lepingu 19. mai 2010 lisa sõlmimist ei tasunud kostjad ühtegi makset, mistõttu ütles

hageja lepingu 29. oktoobrist 2010 üles. Tagatiseks olnud XXX korteriomand müüdi 5.

augustil 2011 täitemenetluses hinnaga 24 000 eurot, millest läksid maha kohtutäituri tasud.

Kostjate võla katteks laekus 21 290,64 eurot, mis arvestati põhiosa võla katteks.

Kostjatel on hagejale tasumata 27 991,88 eurot, sh põhiosa võlgnevus 22 994,08 eurot, intress

963,84 eurot, varakindlustus 56,58 eurot, põhiosa viivis 3970,30 eurot ja varakindlustuse

viivis 7,08 eurot. Hageja vähendas põhiosa võlgnevuse nõude 12 782,32 euroni, kuigi

10 211,76 eurot tegelikult tasutud ei ole.

2. Kostja I palus jätta hagi rahuldamata. Kostja I vastuväidete kohaselt vähenesid

majanduslanguse ajal oluliselt kostjate sissetulekud ja samal ajal langesid kinnisvara hinnad.

Suutmatus lepingut täita ei sõltunud kostjate tahtest. Kostjad ei ole süüdi majanduskliima

halvenemisest tingitud sissetulekute vähenemises. XXX korteriomand hinnati ostu hetkel

54 964 eurole. 5. augustil 2011 müüdi korteriomand hinnaga 24 000 eurot. Hüpoteek oli

seotud tagatisvara väärtusega ning seatud arvestusega, et see katab kinnisvara soetamiseks

võetud laenu, intressi jm lepingutest tulenevad kohustused. Hageja ei täitnud

teavitamiskohustust, kuna ei hoiatanud lepingu sõlmimisel kostjaid riskidest seoses

tagatisvara väärtuse võimaliku langusega ja raskustega laenu tagastamisel. Seadusest ja

õiguse üldpõhimõtetest ei tulene kostja kui tarbija kohustust kanda kinnisvaraturul tekkinud

hinnalangustest tulenevad laenuandja kahjud. Pank kui krediidiasutus on kohustatud ette

nägema laenuriske, eriti eluasemelaenu väljastamisel. Hageja ei järginud koostöökohustust

ega püüdnud otsida kostjatega lahendusi nende kinnisvara müügiks kohtutäituri vahenduseta,

et saavutada tagatisvara müük parimal viisil. Hageja näitab kostjate võlga tegelikust

suuremana, mh jääb ebaselgeks varakindlustuse tasu ja viivis.

Kostja II seletas kohtuistungil, et töötab katseajaga, sissetulek on 400–500 eurot.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 3. aprilli 2013 otsusega hagi osaliselt ning mõistis välja

solidaarselt A. Lumistelt ja E. Lumistelt Swedbank AS kasuks 13 944,68 eurot ning jättis

välja mõistmata 3835,44 eurot.

Kohus jättis TsMS § 163 lg 1 ja § 165 lg-te 2, 3 alusel hageja kanda 21,57% menetluskuludest

ning solidaarselt kostjate kanda 78,43% menetluskuludest, v.a A. Lumiste esindaja riigi

õigusabi tasu ja kulud, mida kostjatel hüvitada ei tule. Kohus mõistis hagejalt välja

A. Lumiste esindaja riigi õigusabi tasust 62,12 eurot riigi kasuks.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei täitnud kostjad laenu tagastamise ja intressi tasumise

kohustust nõuetekohaselt hageja antud täiendavale tähtajale vaatamata, seega ütles hageja

laenulepingu ennetähtaegselt alates 29. oktoobrist 2010 võlaõigusseaduse (VÕS) § 416 järgi

õigustatult üles.

19. mai 2010 lisas leppisid pooled kokku, et kostjate kasutuses oleva laenusumma suurus on

44 282,72 eurot. Pärast 19. mai 2010 lisa sõlmimist kostjad hagejale ühtegi makset ei teinud.

Seega oli pärast laenulepingu ülesütlemist ja enne XXX korteriomandi müüki põhivõlg

44 282,72 eurot. Hageja arvestas tagatise realiseerimisest laekunud 21 290,64 eurot põhivõla

katteks. Seega jäi pärast tagatise realiseerimist põhivõlaks 22 994,08 eurot, millest hageja

nõuab kostjatelt 12 782,32 eurot. Intressi nõuab hageja kostjatelt 963,84 eurot perioodi eest

kuni 29. oktoobrini 2010, seega on tegemist enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks

muutunud intressiga. Hageja põhivõla- ja intressinõue on põhjendatud. Kostjad ei ole hageja

võlaarvestusele, v.a varakindlustus ja viivis sellelt, ühtegi asjakohast vastuväidet esitanud.

Kohus nõustus kostja I esindajaga, et varakindlustuse tasu ja viivise nõue on ebaselge.

Hageja nõuab kostjatelt viivist põhivõlalt 11. juuni 2012 seisuga 3970,30 eurot (tl 47). Hageja

ei ole selget viivisearvestust välja toonud, mh ei selgu, millises suuruses põhivõlalt ja millises

määras on viivist arvestatud. Arvestades kostjate põhivõla suurust ning VÕS § 415 lg-s 1 ja

§ 113 lg-s 1 sätestatut, on alust arvata, et hageja ei nõua viivist seaduses ettenähtust suuremas

ulatuses.

VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 näevad ette, et kui tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult

suur, võib kohus seda kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni,

arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi

ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja on üldsõnaliselt palunud väljamõistetavat

summat vähendada (tl 63). Kohus leidis, et kuigi on alust arvata, et hageja ei nõua viivist

seaduses sätestatust suuremas ulatuses, tuleb viivist vähendada 95% võrra, arvestades lisaks

viivisesumma suurusele veel täiendavaid asjaolusid. Kostjate majanduslik olukord on raske,

mida mh kinnitavad riigi õigusabi taotluse lahendamiseks esitatud ja kogutud tõendid

(tl 64–114). Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks oli seatud

ühishüpoteek kahele kinnistule, kusjuures neist ühe, XXX korteriomandi, ostuks andis hageja

vaidlusaluse lepingu alusel sihtotstarbelise laenu. Mõlemad kinnistud on realiseeritud, kuid

sellest ei piisanud isegi põhivõla tasumiseks, kuigi XXX müügist laekunud summa arvestati

täies ulatuses vaidlusalusest laenulepingust tuleneva põhivõla katteks. Kostjatelt tuleb hageja

kasuks välja mõista viivis 198,52 eurot (5% 3970,30 eurost).

Kohus ei nõustunud kostjaga, et hagejal puudub nõudeõigus ülemaailmse majanduskriisi,

kinnisvarahindade languse, asjaolu, et tagatise väärtus ei katnud hageja nõuet ning väidetava

hagejapoolse teavitamis- ja koostöökohustuse rikkumise tõttu. Seadusest ei tulene, et

koormatud kinnisasja väärtuse vähenemise korral ei peaks laenusaaja laenuandja ees oma

kohustusi täitma. Kostja väited kohustuste täitmata jätmise kohta ülemaailmse majanduskriisi

tõttu on üldsõnalised ja tõendamata, kostjad ei ole esitanud isegi ühtegi tõendit oma

sissetulekute kohta laenulepingu ülesütlemise ajal ja sellele eelnenud perioodil. Kostja väited

hagejapoolse teavitamis- ja koostöökohustuse rikkumise kohta on paljasõnalised. Teavitamis-

ja koostöökohustust peavad täitma ka kostjad. Hageja ütles lepingu üles 29. oktoobril 2010,

kinnistu müüdi täitemenetluses 5. augustil 2011. Kohus nõustus hagejaga, et kostjad ei ole

väitnud ega tõendanud, et nad oleksid pöördunud hageja poole ettepanekutega vaidluse

lahendamiseks ning et hageja oleks läbirääkimistest keeldunud. Hageja on saatnud kostjatele

korduvalt teatisi nõudega võlg tasuda ning ettepanekuga võtta ühendust kokkulepete

saavutamiseks. Kostjad ei ole üles näidanud mingit huvi vaidluse lahendamiseks ja

kokkulepete saavutamiseks, seda ka kohtumenetluse käigus. Kostjad ei ole menetluse jooksul

teinud ühtegi konkreetset ettepanekut kompromissi saavutamiseks, kostjad üksnes väidavad,

et neil ei ole raha, kuid nad ei ole ka valmis hagejaga läbi rääkima ega kohtu ettepanekutele

selgeid vastuseid andma (tl 163).

Eeltoodut arvestades mõistis kohus solidaarselt kostjatelt hageja kasuks välja põhivõla

12 782,32 eurot, intressi 963,84 eurot ja viivise 198,52 eurot, kokku 13 944,68 eurot. Kohus

jättis välja mõistmata viivise põhiosalt 3771,78 eurot, varakindlustuse 56,58 eurot ja

varakindlustuse viivise 7,08 eurot, kokku 3835,44 eurot.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Swedbank AS esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 3. aprilli 2013

otsuse tühistamist osaliselt, kostjatelt hageja kasuks viivise summas 3771,78 eurot välja

mõistmata jätmise ja menetluskuludest 21,57% hageja kanda jätmise osas, ning tühistatud

osas uue otsuse tegemist, millega mõista solidaarselt kostjatelt täiendavalt hageja kasuks välja

viivis 3771,78 eurot ning jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagiavalduse

ja apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatusega solidaarselt kostjate kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) on võlgnik kohustatud viivist tasuma kohustuse mittetäitmise või mittenõuetekohase

täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise puhul

kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju

sissenõudmise lihtsustamine. Samuti on viivise kohaldamise eesmärgiks võlgniku sundimine

kohustuse täitmisele;

2) sätestab laenulepingu nr 08-036534-EL tüüptingimuste p 7.1, et kui laenulepingus

märgitud arvelduskontol ei ole laenulepingu järgi tasumisele kuuluvate maksete (välja arvatud

intress) tasumise tähtpäeval raha tasumisele kuuluva summa ulatuses, on pangal õigus

alustada viivise arvestamist puudujäävalt summalt eelnimetatud tähtpäevale järgnevast

päevast arvates, panga hinnakirjas fikseeritud määra alusel. Viivise arvestamine lõpeb

tasumisele kuuluvate summade täieliku tasumise päeval. Hageja hinnakirja kohaselt on viivise

määraks EKP intress + 7% aastas, s.o kuni 15. aprillini 2013 kehtinud VÕS § 113 lg-s 1

sätestatud määr. Seega nõuab hageja kostjatelt viivist seaduses sätestatud määras;

3) rikkusid kostjad maksekohustust. Kostjad ei ole väitnud, et nad rikkumise eest ei vastuta.

Samuti ei ole kostjad vastu vaielnud hageja väitele, et kohustuste täitmata jätmisel omasid

kostjad kindlat sissetulekut, kuid sellest hoolimata lepingust tulenevaid kohustusi ei täitnud.

Seega on viivisenõude üldised eeldused täidetud;

4) on VÕS §-st 162 tulenevalt viivise vähendamine kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb

võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes, kuid kohtu õigus viivise vähendamisel ei saa olla

piiramatu ega ebamõistlik. Kohus ei ole piisavalt ega veenvalt põhjendanud viivise

vähendamist ega analüüsinud kõiki tähtsust omavaid asjaolusid. Viivise vähendamiseks

puuduvad alused.

Kohus ei vähendanud viivist mõistliku suuruseni. Viivise vähendamine 95% ulatuses ei ole

millegagi põhjendatud, arvestades ka asjaolu, et hageja on kostjatele juba olulisel määral

vastu tulnud, kuna ei nõua kogu võlgnevuse (27 991,88 euro) tasumist, vaid üksnes osalist

võlgnevuse tasumist (17 780,12 eurot). Seega on hageja vastutulek kostjatele juba

10 211,76 eurot. Lisaks ei ole hageja esitanud lisanduva viivise nõuet vastavalt TsMS

§-le 367. Kohus arvestas viivise vähendamisel üksnes kostjate huve ja kostjate majanduslikku

seisundit, jättes hageja huvid ning kõik muud tähtsust omavad asjaolud tähelepanuta.

Viivisenõude suurust

tuleb võrrelda põhivõlgnevuse suurusega ja hinnata selle

proportsionaalsust. Hageja nõuab viivist seaduses sätestatud määras ning viivis ei ületa

põhivõlgnevuse summat. Kui lähtuda hagiavalduses nõutud põhivõlgnevuse summast

(12 782,32 eurot), siis moodustab viivis sellest vaid 31%, rääkimata tegelikust põhiosa

võlgnevusest, mille tasumisega viivitamise tõttu viivisevõlgnevus on tekkinud. Eeltoodu

alusel ei ole viivisenõue ebamõistlik ega ebaproportsionaalne.

Kohus ei arvestanud ka asjaolu, et kohustatud isikuid on kaks, mistõttu oli neil võimalik

organiseerida oma elukorraldus selliselt, et lepingust tulenevad kohustused saaksid kohaselt

täidetud. Viivisevõlgnevus on tekkinud kostjate endi tegevuse/tegevusetuse tulemusena;

5) kuna viivise vähendamist taotlesid kostjad, siis oli nende kohustus tõendada, et viivise

suurus on ebaproportsionaalne. Erandiks oleks viivise nõudmine suuremas ulatuses kui

põhivõlg, kuid praegusel juhul sellist olukorda ei ole. Kuna kostjad ei ole tõendanud, et viivis

on ebaproportsionaalselt suur, tuleb viivise alandamise taotlus jätta rahuldamata.

5. A. Lumiste vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu

otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on kohus viivise vähendamist veenvalt põhjendanud. Kohus viitas kostjate majanduslikule

olukorrale. Sellekohased tõendid asuvad toimikus riigi õigusabi taotluse juures ja on piisavad,

andmaks hinnangut kostjate majanduslikule olukorrale. Kohtuistungil oli arutusel

kompromissi sõlmimine võla tasumiseks igakuiste maksetena. Kostjad ei saanud kokkulepet

sõlmida, sest neil puudusid rahalised võimalused maksete teostamiseks. Samal ajal oli

kostjatel olemas tahe vaidluse lahendamiseks. Kohus viitas õigesti ka asjaolule, et laenu

tagatiseks oli seatud hüpoteek kahele kinnisasjale, kuid nende realiseerimisest saadud rahast

ei jätkunud isegi põhivõla tasumiseks. Kostjatele oli teada, et hüpoteekide seadmisel kattis

nende väärtus nii laenu kui ka sellest tulenevad kõrvalkohustused. Kinnisvarahindade langus

polnud kostjatele teada. Asjaolu, et kinnisasjade müügist saadud raha ei katnud kõiki

kohustusi, ei sõltunud kostjatest;

2) ei jätnud kostjad pahatahtlikult makseid teostamata. Põhjuseks oli rahaliste vahendite

nappus. Kostjad oleksid võinud teha osalisi makseid, kuid ka see oleks olnud lepingu

rikkumine, mis poleks teinud olematuks lepingu ülesütlemist. Kuigi majanduslangus ei saa

õigustada lepingu täitmata jätmist, on see lepingu täitmist raskendav asjaolu.

Majanduslanguse ja kinnisvarahindade languseta oleks kinnisvara müügist saadud raha

katnud nii põhivõla kui kõrvalkohustused. Majanduslangusest ja kinnisvarahindade langusest

tulenevaid tagajärgi ei saa panna ainuüksi võlgnikele. Poolte võrdsusest lähtudes peavad need

tagajärjed kandma mõlemad lepingu pooled;

3) on kostjad võrreldes hagejaga sattunud oluliselt raskemasse olukorda. Nad on ilma oma

varast ja nende töötasu on madal. Kostjate elatustase on oluliselt halvenenud. Ainuüksi

tasumata põhivõlg on kostjatele koormav. Kaaludes lepingupoolte huve, tuleb märkida, et

hageja omandas kaks kostjate kinnisasja, mille väärtus kinnisvarahindade kasvuga tõuseb

ning loob eeldused tulu saamiseks. Kostjatel selline võimalus puudub;

4) on viivis oma olemuselt sanktsioon lepingu rikkumise eest, mille eesmärgiks on kreeditori

kahju hüvitamine. Kahju suurust ja selle olemust ei ole tõendatud. Samas on kohtupraktika

asunud seisukohale, et kahju puudumine saab olla aluseks viivise vähendamisele. Seega

esineb alus viivise vähendamiseks ka ülalnimetatud asjaolust lähtudes;

5) peab viivise suurus olema kooskõlas heade kommetega. Kui viivis koos teiste kohustustega

koormab teist lepingupoolt ülemääraselt, on see heade kommetega vastuolus. Antud juhul ei

ilmne ka selliseid kaalukaid hageja huve, mis õigustaksid kostjate ülemäärast koormamist

rahaliste kohustustega. Hageja huvi peaks piirduma põhivõla kättesaamisega ning viivis peaks

moodustama vaid väikese osa.

6. Swedbank AS esitas ringkonnakohtule ka täiendavad seisukohad, kus rõhutab, et:

1) üksnes asjaolu, et kostjatel puuduvad rahalised vahendid, ei ole alus viivise

vähendamiseks. Viivise vähendamine 95% ulatuses ei ole mõistlik, eriti olukorras, kus

viivisenõue (3970,30 eurot) ei ole isegi mitte ligilähedane põhivõlgnevuse (12 782,32 eurot)

suurusele. Tegemist on ebamõistlikult suure viivise vähendamisega, mis rikub hageja kui

võlausaldaja huve ja õigusi;

2) kohustatud isikuid oli kaks, kuid ka kahekesi ei täidetud lepingulisi kohustusi kohaselt,

kuigi kostjatel olid selleks vahendid olemas (kostjad ei ole nimetatud väitele vastu vaielnud).

Kostjate näol on tegemist kahe tööealise isikuga, kes pidid lepingu sõlmimisel arvestama, et

kohustused tuleb täita ka siis, kui töötasu väheneb, keegi laenusaajatest haigestub, kaotab

töökoha, kinnisasjade turuväärtus langeb jne. Samuti pidid kostjad arvestama, et kohustuste

rikkumisel tuleb tasuda viivist. Apellatsioonkaebuse vastuses on kostja I möönnud, et kostjad

oleksid võinud teha osalisi makseid. Osalisel täitmisel olnuks nii põhivõlgnevus kui

viivisevõlgnevus väiksemad. Kuna kostjad otsustasid lepingulisi kohustusi üldse mitte täita,

on viivisevõlgnevus nende endi tekitatud;

3) majanduslangusest ja kinnisvarahindade langusest tulenevaid tagajärgi ei saa panna hageja

kanda. Nimetatud riske ei ole jäetud ka üksnes kostjate kanda, sest hageja ei nõua kostjatelt

kogu võlgnevuse tasumist;

4) hageja ei ole omandanud ühtegi kostjatele kuulunud kinnisasja;

5) Riigikohtu seisukoha (3-2-1-66-05) järgi tuleb viivisenõude suurust võrrelda esmajoones

kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnata selle

proportsionaalsust. Kui viivise vähendamist taotles kohtult kostja, on tema kohustus tõendada,

et viivise suurus on ebaproportsionaalne, mh et hageja ei ole raha maksmise kohustuse

viivitamisest kahju saanud. Vastasel juhul kaotaks leppetrahv (viivis) oma eelnevalt kokku

lepitud kahju hüvitise tähenduse. Kui kostja ei suuda tõendada, et viivis on hageja kahjuga

võrreldes ebaproportsionaalselt suur, tuleb viivise alandamise taotlus jätta rahuldamata.

Erandiks on viivise nõudmine suuremas ulatuses kui põhivõlg.

7. A. Lumiste esitas ringkonnakohtule täiendavad seisukohad, kus märgib, et:

1) Riigikohtu selgituse (3-2-1-66-05) järgi on rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks

kokku lepitud viivise põhieesmärgiks rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju

sissenõudmise lihtsustamine. Reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud

huvi ja hageja ei ole seda ka väitnud. Samas märgitakse, et leppetrahvi eesmärgiks on lisaks

kahju hüvitamise nõude realiseerimise lihtsustamisele ka võlgniku sundimine oma kohustuse

täitmisele. Nimetatud kaasuses on kohtud TsK § 194 lg 1 järgi võrrelnud viivise suurust

võlausaldajale tekkinud kahjuga, kuid lähtunud viivist vähendades sellest, et hageja ei ole

tõendanud kahju olemasolu seoses kohustuse rikkumisega. Osundatud kaasuses väitis hageja,

et võlgniku viivituse tõttu on talle tekitatud kahju, esitas kahju summa ja arvestuse.

Riigikohus asus seisukohale, et võlgnik oleks pidanud tõendama, et hageja väited pole tõesed

ja kahju pole tõendatud. Praegusel juhul ei ole hageja esitanud väidet, et võlgniku viivitus on

talle kahju tekitanud, pole esitatud ka sellekohaseid arvestusi. Seetõttu pole võlgnikul

võimalik tõendada kahju puudumist, kuna kostja saab ümber lükata hageja väiteid;

2) Riigikohtu seisukoha (3-2-1-132-12) järgi on leppetrahvi vähendamine kohtu

diskretsiooniotsus, mille kohus teeb poolte huve kaaludes. Seejuures tuleb VÕS § 162 lg 1

alusel arvestada eelkõige kostja kohustuse täitmise, hageja õigustatud huvi ja mõlema poole

majandusliku seisundiga. Kolleegium jäi oma varasema seisukoha juurde, et kahju puudumine

võib olla aluseks leppetrahvi vähendamisele, kui leppetrahvi väljanõudmine kokkulepitud

ulatuses ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Kahju ei ole antud vaidluses teemaks ning

sellekohaseid väiteid pole esitatud;

3) kohus võttis viivise vähendamisel lisaks viivise suurusele arvesse ka kostjate majandusliku

seisundi. Kohus tõi esile asjaolu, et laenu tagatiseks olnud kaks kinnisasja on müüdud ja

sellest ei jätkunud võlgnevuse tasumiseks. See on tähelepanuvääriv asjaolu. Tagatise

olemasolu ei vabasta võlgnikku oma kohustuste täitmisest, kuid on tagatiseks, et võlgnevuse

tekkimisel saab see kustutatud. Kostjad on langenud suure laenukoormuse alla. Olles ilma

jäänud kinnisvarast, tuleb neil ikkagi võlga tasuda, kuigi oleks normaalne, et hüpoteek kataks

võlad.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada ning

maakohtu otsus vaidlustatud osas tühistada.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab solidaarselt kostjatelt

hageja kasuks välja täiendavalt viivise summas 3771,78 eurot.

Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamisega muudab ringkonnakohus maakohtu otsuse

resolutsiooni ning mõistab solidaarselt kostjatelt hageja kasuks välja 17 716,46 eurot,

sh põhivõlgnevus 12 782,32 eurot, intress 963,84 eurot ja viivis 3970,30 eurot. Välja

mõistmata jääb varakindlustus 56,58 eurot ja varakindlustuse viivis 7,08 eurot, kokku

63,66 eurot.

Samuti

muudab

ringkonnakohus

seoses

maakohtu

otsuse

muutmisega

maakohtu

menetluskulude jaotust ning jätab menetluskulud nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus

solidaarselt kostjate kanda.

9. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese

astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse hageja, vaidlustades kohtuotsuse osas,

millega maakohus jättis hageja viivisenõude osaliselt rahuldamata ja menetluskuludest

21,57% hageja kanda.

Apellant taotleb tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega mõista solidaarselt kostjatelt

täiendavalt hageja kasuks välja viivis summas 3771,78 eurot ning jätta menetluskulud

TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagiavalduse ja apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatusega

solidaarselt kostjate kanda.

Ringkonnakohus kontrollibki vaidlustatud otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud

osas.

10. Asja materjalidest nähtuvalt taotles kostja I maakohtus hagejale tasutava summa

vähendamist.

VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib

kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku

suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole

õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.

Nimetatud sättest tulenevalt peab kohus viivise vähendamise taotluse lahendamisel tegema

esmalt kindlaks, kas hageja nõutud viivis on ebamõistlikult suur.

Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on

rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine.

Riigikohus on 14. juuni 2005 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 (p 16) asunud seisukohale, et

viivisenõude suurust tuleb võrrelda esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale

tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnata selle proportsionaalsust. Samas lahendis (p 19) on

Riigikohus märkinud veel seda, et kui viivise vähendamist taotles kohtult kostja, on nimelt

tema kohustus TsMS § 91 lg 1 (TsMS kehtiva redaktsiooni § 230 lg 1) järgi tõendada, et

viivise suurus on ebaproportsionaalne, mh et hageja ei ole raha maksmise kohustuse

viivitamisest kahju saanud. Vastasel juhul kaotaks leppetrahv (viivis) oma eelnevalt kokku

lepitud kahju hüvitise tähenduse. Kui kostja ei suuda tõendada, et viivis on hageja kahjuga

võrreldes ebaproportsionaalselt suur, tuleb viivise alandamise taotlus jätta rahuldamata.

Erandiks on viivise nõudmine suuremas ulatuses kui põhivõlg.

Eelviidatud lahendi p-s 20 on Riigikohus selgitanud, et kohtu õigused viivise vähendamisel ei

ole piiramatud. Kohtulahenditest peavad nähtuma ja kontrollitavad olema kohtu motiivid,

miks viivist vähendati. Arvestada tuleb ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka

lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses

kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad. Vastasel juhul oleks tegemist erinevate

võlausaldajate ebavõrdse kohtlemise ja üldise õigusliku ebakindlusega majanduskäibes. Seega

on kõrgema astme kohtul võimalik viivise vähendamise seaduslikkust kontrollides hinnata

vähendamise põhjenduste aktsepteeritavust ja summa osas diskretsiooni piiridest

kinnipidamist.

Sama lahendi p-s 18 on Riigikohus märkinud, et üldjuhul ei ole põhjendatud, et rahalise

kohustuse täitmisega viivitamisel vähendaks kohus viivist alla nõude seadusega tagatud

ulatuse.

Nimetatud seisukohtade juurde on Riigikohus jäänud ka 12. detsembri 2012 otsuses

nr 3-2-1-162-12, kus tsiviilkolleegium märgib täiendavalt (p 20), et VÕS §-s 162 terminitena

kasutatud mõisted „ebamõistlikult suur“ ja „mõistlik“ ei ole käsitatavad faktiliste asjaoludena,

vaid hinnanguliste kategooriatena. Tõendamine saab seega seisneda kohtule lepingu

sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude

kohta info esitamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või

ebamõistlikkuse kohta. Samas peab kohus lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise

mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit arvestades, lähtudes VÕS §-st 7. Seega võib viivise

ebamõistlikule suurusele viidata ainuüksi asjaolu, kui viivis ületab kordades põhinõuet.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole hageja viivisenõude vähendamisel 198,52 euroni

Riigikohtu eelmärgitud seisukohti arvestanud. Maakohus on jätnud kindlaks tegemata, kas

hageja nõutud viivis 3970,30 eurot on võrreldes hageja põhinõudega (12 782,32 eurot)

ebamõistlikult suur, ning sellega kohaldanud ebaõigesti VÕS § 162 lg-t 1 ja ületanud viivise

vähendamisel diskretsiooni piire. Seetõttu tuleb maakohtu otsus osas, millega kohus vähendas

viivist 198,52 euroni, tühistada.

Asja materjalidest nähtuvalt on kostja I tuginenud nõutava summa vähendamise taotluses

sellele, et hagejal puudub nõudeõigus ülemaailmse majanduskriisi, kinnisvarahindade

languse, asjaolu, et tagatise väärtus ei katnud hageja nõuet ning hagejapoolse teavitamis- ja

koostöökohustuse rikkumise tõttu. Kostja I leiab, et seadusest ja õiguse üldpõhimõtetest ei

tulene kostja kui tarbija kohustust kanda kinnisvaraturul tekkinud hinnalangustest tulenevad

laenuandja kahjud. Samuti on kostja I viidanud kostjate raskele majanduslikule olukorrale.

Kostjad ei ole tuginenud sellele, et nendelt nõutav viivis oleks ebamõistlikult suur.

Hageja on kostja taotlusele vastu vaielnud ning muuhulgas leidnud, et majanduskriis ei ole

asjaolu, mis vabastaks kostjad lepingust tulenevate kohustuste täitmisest. Samuti oli kostjatel

hageja väitel kohustuste täitmata jätmise ajal kindel sissetulek. Kostjad ei ole pöördunud

hageja poole ettepanekutega vaidluse lahendamiseks ega näidanud üles huvi kokkulepete

saavutamiseks.

Arvestades poolte esitatud väiteid, üldist kohtupraktikat viivise väljamõistmisel, samuti

viivise suuruse mõistlikkust objektiivse kriteeriumi alusel (hageja põhinõue 12 782,32 eurot ja

viivise suurus 3970,30 eurot), ei ole hageja nõutud viivis ebamõistlikult suur ning maakohtul

puudus alus kostja viivise vähendamise taotlust rahuldada. Kuna nõutud viivis ei ole

ebamõistlikult suur, puudub kohtul vajadus hinnata VÕS § 162 lg-s 1 nimetatud viivise

vähendamist mõjutavaid asjaolusid. Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks rõhutada, et

maakohtu otsuse põhjendustest tulenevalt ei ületa hageja nõutud viivise määr seadusjärgset

määra ning seda asjaolu ei ole ka apellatsiooniastmes vaidlustatud. Nimetatud määra on

seadusandja kehtestanud minimaalse hüvitisena võlausaldajale, millega on lihtsustatud raha

maksmisega viivitamisest tekkinud kahju hüvitamist. Kohus saaks ringkonnakohtu arvates

sellises ulatuses nõutavat viivist vähendada üksnes juhul, kui oleks tõendatud, et

võlausaldajale ei saanud võlgniku viivituse tõttu kahju üldse tekkida. Käesoleval juhul ei

esine selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada, et hagejale ei ole kostjate makseviivituse

tõttu kindlasti kahju tekkinud. Maakohtu otsustus vähendada hageja nõutud viivist, mis ei

ületa seadusjärgset määra ja moodustab alla poole (31%) põhivõlast, 95% ulatuses, on otseses

vastuolus VÕS § 113 lg 1 esimeses lauses sätestatuga, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda

viivist kuni võlgniku poolt rahalise kohustuse kohase täitmiseni. VÕS § 162 lg 1 regulatsiooni

eesmärk on kaitsta võlgnikku ebamõistlikult kõrgete või ebaproportsionaalsete leppetrahvide

(viiviste) eest lepingulistes suhetes. Seadusega on kohtule antud diskretsiooniõigus vähendada

leppetrahvi mõistliku summani.

11. Vastuseks kostja I väidetele (asja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja II hagile omalt poolt

vastuväiteid esitanud) märgib ringkonnakohus, et hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev

menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (nt TsMS § 5 lg-d 1, 2; § 7; § 230 lg 1). Kostjat I

esindas kohtumenetluses advokaat. Kostjad ei ole esitanud oma väidete tõendamiseks

sisuliselt mitte ühtegi tõendit. Maakohus on õigesti märkinud, et kostjad ei ole tõendanud oma

sissetulekute muutumist laenulepingu täitmata jätmise perioodil (samas kostja I tunnistab

vastuses apellatsioonkaebusele, et kostjad oleksid suutnud täita lepingut osaliselt), seega on

tõendamata, kuidas majanduskriis kostjate majanduslikku olukorda mõjutas. Tuleb märkida,

et kostjad ei teinud pärast hagejaga laenulepingu 19. mai 2010 lisa sõlmimist lepingu

täitmiseks ühtegi makset. Samuti on maakohus õigesti välja toonud asjaolu, et kostjad ei ole

väitnud ega tõendanud, et nad oleksid pöördunud hageja poole ettepanekutega vaidluse

lahendamiseks ning et hageja oleks läbirääkimistest keeldunud (s.o koostöökohustust

rikkunud). Kõigilt asja materjalides olevatelt hageja poolt kostjatele saadetud teatistelt nähtub

ettepanek võtta hagejaga ühendust kokkulepete saavutamiseks.

Kostja I märgib vastuses apellatsioonkaebusele, et majanduslangusest ja kinnisvarahindade

langusest tulenevaid tagajärgi ei saa panna ainuüksi võlgnike kanda, vaid poolte võrdsusest

lähtudes peavad need tagajärjed kandma mõlemad lepingu pooled. Kostjad ei ole vaidlustanud

hageja väidet, et hageja vähendas kostjate põhivõlgnevust hageja ees 10 211,76 euro võrra.

Seega on hageja võtnud osa kinnisvarahindade langusest tulenevast kahjust kohtuväliselt enda

kanda. Õige on ka hageja viide, et hageja ei ole esitanud kostjate vastu lisanduva viivise nõuet

vastavalt TsMS §-le 367, vaid on otsustanud piirduda viivisenõudega summas 3970,30 eurot.

Nõustuda tuleb kostja I väitega, et kostjad on võrreldes hagejaga sattunud oluliselt raskemasse

olukorda, kuid ainuüksi nimetatud asjaolu ei ole aluseks hageja huvide sellises ulatuses

arvestamata jätmisele nagu seda tegi maakohus. Riigikohus on 23. oktoobri 2007 otsuses

tsiviilasjas nr 3-2-1-93-07 (p 17) leidnud, et kui kostja arvates on viivisenõue vastuolus hea

usu põhimõttega, on kostja kohustus seda asjaolu tõendada. Kostjad ei ole tõendanud, et

viivise väljamõistmine hageja poolt nõutud seadusjärgses määras ja 31% ulatuses

põhivõlgnevusest oleks vastuolus hea usu põhimõttega.

Kostja I väide, et hageja ei ole tõendanud kahju suurust ja selle olemust, ei ole asjakohane,

kuna otsuse p-s 10 toodust nähtuvalt oli tõendamiskoormus selles osas kostjatel. Lisaks

märgib ringkonnakohus, et viivis on võlausaldaja õiguskaitsevahend, millel on kohustuse

täitmisega viivitamisest võlausaldajale tekkinud kahju lihtsustatud sissenõudmise funktsiooni

kõrval ka tagatisfunktsioon, st hageja huvi tagatud kohustuse täitmise vastu, mida ei pea

mõõtma ainuüksi tekkinud varalise kahjuga.

12. Eeltoodu alusel tuleb solidaarselt kostjatelt välja mõista hageja kasuks hageja poolt

nõutud viivis summas 3970,30 eurot. Kokku tuleb solidaarselt kostjatelt hageja kasuks välja

mõista 17 716,46 eurot, sh põhivõlgnevus 12 782,32 eurot, intress 963,84 eurot ja viivis

3970,30 eurot. Välja mõistmata jääb varakindlustus 56,58 eurot ja varakindlustuse viivis

7,08 eurot, kokku 63,66 eurot.

13. Seoses maakohtu otsuse muutmisega muudab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 alusel ka

menetluskulude jaotust.

Apellant on palunud jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagiavalduse ja

apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatusega solidaarselt kostjate kanda.

Hageja nõue oli maakohtus 17 780,12 eurot ja see rahuldatakse ringkonnakohtu otsusega

17 716,46 euro ulatuses, s.o ligi 100% (99,64%) esitatud nõudest. Apellatsioonkaebuse

rahuldab ringkonnakohus täies ulatuses. Sellest tulenevalt kohaldab ringkonnakohus

menetluskulude jaotamisel TsMS § 162 lg 1; § 165 lg 3 ja § 171 lg 1 sätteid ning jätab

menetluskulud nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus solidaarselt kostjate kanda,

v.a A. Lumistele Tartu Maakohtu 2. novembri 2012 määrusega antud riigi õigusabi tasu ja

kulud, mida kostjatel hüvitada ei tule.

A. Lumistele antud riigi õigusabi tasu ja kulud jäävad TsMS § 190 lg 7 alusel riigi kanda,

kuna kostja I majanduslik seisund on selline, mis ei võimalda hüvitada riigile

menetluskulusid.

Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 ja 3 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud

esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude

jaotuse

alusel

päeva

jooksul

alates

kulude

jaotuse

kohta

tehtud

lahendi

jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud

esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt

näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses

kohtumenetlusega.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Viivi Tomson

Kersti Kerstna-Vaks